Viha

Viha on tugev, ebameeldiv emotsionaalne reaktsioon tajutavale provokatsioonile, haigetsaamisele või ohule.[1] Viha võib tekkida, kui inimene tunneb, et tema isiklikke piire rikutakse või kavatsetakse rikkuda. Mõned inimesed on õppinud erinevatele ettetulevatele probleemidele vihaga reageerima. William DeFoore, kirjanik, on viha kirjeldanud kui aurupotti: me saame viha tagasi hoida ainult teatud aja jooksul, kuni see plahvatab.[2]

Vihasel inimesel toimuvad kehalised muutused: südame löögisageduse tõus, kõrgenenud vererõhk ja kõrgenenud adrenaliin ja noradrenaliin.[3] Mõnede teadlaste arvates vallandab viha ajus ajutegevuse osa "võitle või põgene".[4]

Viha kasutatakse kaitsemehhanismina, et varjata hirmu, haigetsaamist või kurbust.

The Rage of Achilles by Giovanni Battista Tiepolo.jpeg
"Ahilluse viha", kunstnik Giovanni Battista Tiepolo kujutab kreeka kangelast Agamemnoni ründamas

Psühholoogid eristavad kolme liiki viha:[5]

  1. Kiire ja äkiline viha, Joseph Butler, inglise preester, seondas seda enesealalhoiuinstinktiga, mis on inimestel loomadega sarnane. See viha tekib loomal, keda piinatakse või kes on lõksu langenud. See viha on lühiajaline.
  2. Väljakujunenud ja tahtlik viha on reaktsioon teiste inimeste käitumisele, kui inimene tunneb, et teda on ebaõiglaselt koheldud. See viha on lühiajaline.
  3. Sisemine viha on seotud pigem inimese instinktide, tunnetusega. Selle viha tundemärgid on ärrituvus, morn ja tõre olek.

Viited

  1. Videbeck, Sheila L. (2006). Psychiatric Mental Health Nursing (trükk: 3rd). Lippincott Williams & Wilkins.
  2. DeFoore, William (1991). Anger : Deal with It, Heal with It, Stop It from Killing You (trükk: 1st). Health Communications, Inc.
  3. Mall:Cite encyclopedia
  4. Harris, W., Schoenfeld, C. D., Gwynne, P. W., Weissler, A. M.,Circulatory and humoral responses to fear and anger, The Physiologist, 1964, 7, 155.
  5. Paul M. Hughes, Anger, Encyclopedia of Ethics, Vol I, Second Edition, Rutledge Press

Välislingid

2019. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus

2019. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus oli 64. Eurovisiooni lauluvõistlus. Lauluvõistlus toimus Tel Avivis Iisraelis, pärast Netta võitu 2018. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel Portugalis, ning see oli kolmas kord kui Iisrael oli korraldajariigiks. Varem toimus lauluvõistlus riigis 1979. ja 1999. aastal. Võistlus korraldati Expo Tel Aviv'is, linna messikeskuses. Võistluse raames toimus kaks poolfinaali, 14. ja 16. mail ning finaal 18. mail 2019.

Võistlusel osales kokku 41 riiki, kellest finaali pääses 26. Esimest korda alates 2015. aastast puudusid võistluselt Ukraina ja Bulgaaria.

Võitjaks tuli Holland Duncan Laurence'i lauluga "Arcade". Tegu oli Hollandi viienda võiduga ajaloos, eelmised võidud pärinesid aastatest 1957, 1959, 1969 ja 1975; ülejäänud esiviisiku moodustasid vastavalt Itaalia, Venemaa, Šveits ja Rootsi. Põhja-Makedoonia ja San Marino said oma ajaloo parimad tulemused, saavutades vastavalt 7. ja 19. koha. Põhja-Makedooniale oli see esimene kord jõuda esimese kümne sekka alates debüüdist 1998. aastal.

Artemis

Artemis on vanakreeka mütoloogias jahi-, looduse- ja kuujumalanna ning neitsilikkuse kaitsja, üks Olümpose 12 jumalast. Tema rooma vaste on Diana.

Ta on Zeusi ja Leto tütar, Apolloni kaksikõde. Ent üks müüt reedab, et tegelikult oli ta oma vennast vanem,sest Artemis oli latanud oma emale abistava käe Apolloni sünni juures. Artemis sündis Deelose saarel. Ükski maapaik ei söandanud Letole sünnitamiseks kohta anda, sest Leto oli lapsed saanud Zeusiga väljaspool abielu ja kõik paigad kartsid Zeusi naise Hera viha. Pealegi oli Hera saatnud Letot jälitama kohutava koletise Pythoni. Ainult Deelos, mis oli seni olnud ujuvsaar, oli lõpuks nõus. Tänutäheks jäi saar pärast seda kindlalt paigale ja Apollon rajas saarele pärast Pythoni tapmist oma templi. Kahe jumala sünnisaarena sai Deelos kreeklaste seas üldiselt austatud paigaks.Sünnipaiga, Deelosel asuva Kynthose mäe järgi nimetati teda ka Kynthiaks.Artemis oli neitsilik jahi- ja loodusejumalanna. Tema sümbolid on vibu ja nool. Loomade valitsejannana seostati teda eriti hirve ja karuga, tema puuks peeti küpressi. Artemise saatjaiks olid nümfid.

Artemises oli paljude, sealhulgas kreekaeelsete rahvaste jumalate jooni. Paljus sarnanes tema kultus puukultusega. Kuna tema vend Apollon oli päikesejumal, siis nimetati Artemist kuujumalaks ja samastati Selenega. Apollonit kui päikesejumalat kutsuti Phoiboseks, seetõttu kutsuti Artemist kui kuujumalat Phoibeks. Teda peeti ka vooruse-, taimekasvu- ja viljakusjumalannaks. Lisaks peeti teda abielu sõlmimise ja sünnitusjumalannaks ning sellisena samastati teda Eileithyiaga. Temaga samastati ka nõidusejumalannat Hekatet ja teda seostati ööpimedusest tuleva hirmuga.

Niisugust vastuolu selgitati lõpuks niimoodi, et Artemis on kolme palgega. Taevas on ta Selene, maa peal Artemis ning allmaailmas ja öösiti ka maa peal Hekate.Artemist peetakse sageli amatsoonide jumalannaks. Seetõttu kaitses ta teisi amatsoone ja nümfe. Kui näiteks Alpheios jälitas Arethusat ja Arethusa palus end päästa, siis moondas Artemis ta allikaksArtemise jüngrite hulka kuulusid Hippolytos, Kallisto ja Orion, aga mitte korraga, vaid eri aegadel.

Artemisele oli pühendatud Keryneia hirv, kelle elusana äratoomine oli üks Heraklese vägitöödest.

Dadaism

Dadaism on modernistlik kirjandus- ja kunstivool, mis tekkis Esimese maailmasõja ajal Šveitsis Zürichis ning oli valitsevaks aastatel 1916–1922. Dadaismi algatajateks loetakse nii kirjanikke kui ka maalikunstnikke, teiste seas Tristan Tzara, Hans Arp, Marcel Janco. Samalaadne liikumine sündis peaaegu samaaegselt ka New Yorgis ja selle eesotsas olid Marcel Duchamp, Francis Picabia ja Man Ray.

Dadaiste mõjutas suuresti maailmasõda, mille julmus kriipsutas alla olemasolu mõttetust. Ratsionalism ja loogika kuulutati laastavate sõdade peamisteks süüdlasteks. Dadaiste ühendas viha sõja vastu. Nad leidsid, et kogu läänekultuur oli suremas. Progressimüüt oli täielikult hävinud. Elu tajuti kui midagi ajutist ja mõistetamatut, kadus ambitsioon luua midagi uut tulevaste põlvede jaoks.

Dadaistid leidsid, et ka kunsti enda tähendus ja eesmärk on muutunud küsitavaks. Lõhe tõe ja sõnade vahel muudab sõnad mõttetuks.

Herakles

Herakles (ladina keeles Hercules) on vanakreeka mütoloogias armastatuim heeros, Zeusi ja Teeba kuninga Amphitryoni abikaasa Alkmene poeg.Herakles oli maailma tugevaim inimene. Ühtlasi oli suure iseteadvusega. Ta oli kindlalt veendunud, et keegi ei võinud teda mingil tingimusel võita, ja faktid kinnitasid seda. Alati, kui ta võitlema hakkas, oli võitluse tulemus ette teada. Keegi ei saanud temast kunagi jagu. Üksnes üleloomulik jõud võis tema vastu saada ja lõpuks hukutaski Heraklese maagia.Mõistusega seevastu ei saanud Herakles kiidelda. Seda oli tal vähe. Ükskord, kui tal palav hakkas, sihtis ta Päikest ja ähvardas seda lasta. Kord, kui lained tema paati väntsutasid, ähvardas ta neid nuhelda, kui need kohe maha ei rahune.Heraklest tabasid korduvalt äkkvihapursked, mille käigus ta inimesi tappis. Aga kui raev kadus, kahetses ta siiralt ja oli nõus mis tahes karistusega. Ilma tema nõusolekuta poleks keegi teda karistada saanudki. Keegi poleks ka suutnud nii paljusid karistusi taluda. Enamik tema elust kulus kuritegude lunastamisele. Herakles ei protestinud kunagi ühegi karistuse vastu. Mõnikord karistas ta end ise, kui teised olid nõus talle andestama.Heraklest austati ja armastati kõikjal Kreekas peale Ateena, mille kangelane oli Theseus. Theseus oli samuti tugev ja julge, kuid ka intelligentne ja hea poliitik. Theseus oli kuningas, aga Herakles ei saanud ühtegi riiki valitseda, sest ta ei suutnud sageli iseennastki valitseda.Herakles ei olnud pahatahtlik inimene. Ta ei pidanud tavaliselt viha ja tal oli palju sõpru. Theseus oli üks suurimatest Heraklese sõpradest, kes talle korduvalt hingeabi andis.

Hilda Mikkelsaar

Hilda Mikkelsaar (neiuna Hilda Martinson; 20. august 1906 Tartu – 8. september 1969 Toronto) oli eesti maalikunstnik ja joonistusõpetaja.

Ta lõpetas Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumi, kus tema üheks õpetajaks oli Jaan Lattik. Aastast 1926 õppis kunstikoolis Pallas (Nikolai Triigi ja Ado Vabbe juhendamisel), mille lõpetas aastal 1930 joonistusõpetaja kutsega.

Ta töötas aastatel 1930–1940 Tallinnas joonistusõpetajana (2. tütarlaste gümnaasiumis ja tütarlaste kommertsgümnaasiumis) ning lastekodus kasvatajana.

Siirdus aastal 1944 Saksamaale, oli Saksamaal Geislingeni Eesti Gümnaasiumis joonistusõpetaja. Aastal 1949 asus Kanadasse, oli aastal 1956 EKKT asutajaid.

Ta on loonud portreid, maastiku- ja lillepilte, Kalevipoja-ainelisi figuurikompositsioone, 1950. aastail abstraktseid maale, viimaseis tõlgendanud mitmesuguseid emotsioone (viha, valu, armastust). Ta on illustreerinud Jaan Lattiku raamatu "Surnu pruut".

Hirm

Hirm on tundmus, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada.

Paul Ekman loeb hirmu üheks kuuest kultuuriliselt universaalsest näoväljenduse järgi ära tuntavast emotsioonist. Ülejäänud viis on viha, rõõm, kurbus, üllatus, vastikus.

Haiguslikku hirmu nimetatakse ka foobiaks. Klassikalise tingimise teel tekib hirm, kui hirmutav olukord seostub neutraalse stiimuliga. Hirm motiveerib vältimiskäitumist – vältimine vähendab hetkeliselt hirmu ja see omakorda kinnitab vältimist ega lase reaktsioonil kustuda. Foobia tekkele aitavad kaasa puudulik kustumine, sünnipärane valmisolek, õppimine mudelilt ja vältiva käitumise kinnitamine.

Ingel

Ingel on Jumalat või jumalaid teeniv vaim mitmes religioonis, põhiliselt judaismis ja sellest arenenud monoteismides nagu kristlus, islam ja mormoonlus.

Nende nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast angelus, mis tuleneb omakorda kreekakeelsest sõnast ἄγγελος (angelos) 'sõnumitooja, saadik' (kirjutatuna "gg" hääldatakse kreeka keeles nagu "ng"). Heebrea keeles on lähim sõna ingli kohta מלאך [mal'ach], mis tähendab samuti sõnumitoojat.

Tänapäevases traditsioonis tuntud inglid pärinevad Vanast Testamendist, kuhu nad jõudsid ilmselt Mesopotaamia mütoloogia eeskujul. VT vanemais kihistustes on inglid jumala käskjalad, kes liiguvad maa ja taeva vahet redeli abil. Uuemates VT tekstides on neil aga juba tiivad, nad tegutsevad valvurite, jumala viha ja soosingu edastajate ning Uues Testamendis ka inimeste kaitsjatena.

Ingellik personifikatsioon omistati juba vanarooma mütoloogiast tuntud võidujumalannale Victoriale, kes mahitas Rooma sõjakäikudel surma.

Alates 2.-4. sajandist kujutati kristlikke ingleid noormeestena. Renessansist alates kujutatakse ingleid ka naistena. Nüüdisajal samastatakse ingleid sageli putode ehk amoritega, kes on renessansiajal moodi läinud paksud tiivulised lapsed.

Tänapäeval on inglimütoloogia levinud ka mõnes mittekristlikus või kristlusega vaid osaliselt kattuvas new age'i harus. Selliste hulka kuulub nt ingliteraapia. Levinud on uskumine kaitseinglitesse. Tihti seostatakse ingleid jõuludega, neid mainivad mitmed kristlikud jõululaulud ning jõulupuu kaunistuseks kasutatakse inglikujulisi ehteid.

Kahekümneviieaastane sõda

Kahekümneviieaastane sõda (soome keeles Pitkä viha) oli Liivi sõja ajal 1570 alanud sõda Moskva tsaaririigi ja Rootsi Kuningriigi vahel, mis lõppes Täyssinä rahuga 1595.

Kirg

Kirg (vanakreeka keeles πάσχω – 'kannatus', 'piin') on termin, mida kasutatakse väga tugevate tunnete tähistamiseks mõne asja või inimese suhtes. Kirg on intensiivne emotsioon, vastupandamatu tunne, entusiasm või iha millegi järele.

Rene Descartesi käsitluses on kired hinge tajud, tundmused või emotsioonid, mis on seotud hinge endaga ning mis on põhjustatud, alal hoitud ja võimendatud teatud hinge liikumiste poolt. On olemas 6 algkirge, mis on lihtsad ja primitiivsed. Kõik teised on nende alaliigid või kombinatsioonid. Algkired on: uudishimu/üllatus, armastus, viha/vihkamine, iha, rõõm ja kurbus.

Benedictus (Baruch) Spinoza emotsioonide õpetus on mõjutanud psühholoogiat. Keha funktsiooniks on tekitada kirgi. Mõistuse funktsiooniks on luua idee keha loodud kirgedest. Juhul kui need kaks toimuvad korraga, siis tekib emotsioon. Kirgede jaotus Spinoza järgi: himu, rõõm ja kurbus. Kõik ülejäänud emotsioonid on nende kolme kombinatsioonid.

Ksenofoobia

Ksenofoobia (vanakreekakeelsetest sõnadest ξένος xenos 'võõras, võõramaalane' + φόβος phobos 'kartus, hirm') on pelgus või viha võõrapärase või võõramaise vastu.

Sõna "ksenofoobia" kasutatakse siis, kui kirjeldatakse pelglikku või vaenulikku suhtumist isikutesse, kes on pärit muust riigist või kuuluvad teise etnilisse gruppi; samuti väljendab see ka teistsuguste traditsioonide ja kultuuride võõrastamist.

Ksenofoobial on kaks peamist objekti:

domineerivast mingis olulises mõttes erinevaks peetav ühiskonnagrupp,

kultuurilised elemendid, mida tajutakse võõra, veidra või ohustavana.

Kurbus

Kurbus on emotsionaalne valu. Kurbusega seostuvad millegi või kellegi kaotus, meeleheide, pettumus, abitus.

Kurb inimene on tavaliselt vaikne, võib olla uimane ja eemalduda teistest inimestest. Tugeva kurbuse väljundiks on depressioon. Tihti väljendakase kurbust nutuga.

Kurbus kuulub Paul Ekmani poolt kirjeldatud kuue põhiemotsiooni hulka. Sinna kuuluvad veel rõõm, viha, üllatus, hirm ja vastikus.Kurbus on normaalne inimese tundmus. Kurbust on kogenud kõik inimesed. Inimene reageerib kurbusega ebameeldivatele sündmustele – töökohalt koondamine, lapse haigestumine, esivanema surm, tulevikuplaanide nurjumine.

Kurbust on võimalik täheldada peale inimese ka teistel kõrgematel imetajatel – koeral pärast peremehe surma, täkul pärast kastreerimist.

Kurbusel on oma ratsionaalne tähendus – kurbuse olemaolu käivitab liigikaaslasel liigikaitse instinkti ja juhib tähelepanu asjaolule, et liigikaaslane vajab abi või toetust.

Kurbuse ajaline kestus on oluline kriteerium, mille järgi saab otsustada kurbuse käes kannatava inimese abivajaduse üle. Kuid see ajaline kestus sõltub suuresti kultuurilistest oludest. On kultuure, kus abikaasa surmajärgset kurbust peetakse kuu aja jooksul normaalseks. Kuid on ka kultuure, kus lähedase surm on juba järgmisel päeval unustatud.

Lootus

Lootus on optimistlik meelelaad, mis põhineb positiivsete tulemite ootusel, nii isiku enda elus kui maailma suhtes üleüldiselt.

Lootus on üks kristlikest voorustest.

Lootuse vastand on meeleheide.

Must

Must on värvus, mis tekib, kui nähtava valguse spektriosa neeldub täielikult.

Nutt

Nutt on emotsiooni poolt tingitud tegevus, mis põhjuseks võib olla viha, kurbus, hirm, rõõm.Nutu kehalised ilmingud on seotud peamiselt:

rindkere lihaste tegevusega, mille tulemusena surutakse õhku kopsudest välja. Õhu liikumisel läbi häälepaelte ja resonantsruumide tekib nutule eriomane heli.

näolihaste tegevusega

pisaravoolusegaÜldiselt ollakse arvamusel, et nutmine on inimspetsiifiline nähtus. Kuid on uurimusi, mis näitavad, et nutta võivad ka mõned kõrgemad loomad, nagu kaamel, elevant, gorilla.

Patt

Patt on religioosses tähenduses seadusest üleastumine või vastuhakk Jumalale.

Teoloogias uurib pattu distsipliin nimetusega hamartioloogia.

Vanas Testamendis tähendab patt enamasti sõnakuulmatust (heebrea keeles peša 'vastuhakk, mäss'); teised sõnad, mida selles tähenduses tarvitatakse on het 'eksimine, ekslemine' ja avon 'üleastumine'. Kunagi ei seostata pattu Jumala armastamisega.

Uues Testamendis on kõige tavalisem sõna patu kohta ἁμαρτία hamartia (kreeka keeles tähendusega eksitus või viltuminek, ka iseloomuviga). Jeesus ei räägi kunagi patust üldiselt, vaid üksnes konkreetsetest asjadest. Paulusel hakkab kujunema üldine seisukoht: patt on Jumala seadustele vastandumine. Paulus kasutab sõnu parakoe 'sõnakuulmatus', aga ka epithymia 'himutsemine'. Pauluse järgi on patt süü ja saatus, inimese vastutav tegevus ja saatuslik olemine ühtlasi.

Varakristlik kirik ei määratlenud pattu nii äärmuslikult. Athanasiose järgi on paljud pühakud patust puhtad. Aleksandria Kyrillose järgi inimesed sünnivad patuta. Kuid juba Tertullianus edendab pärispatu õpetust mõistega vitium originis. Augustinus väitis, et enne algpattu (peccatum originale) võis inimene mitte patustada, kuid pärast seda ei saanud ta enam jätta patustamata. Esimest korda kiriku ajaloos toob Augustinus patu mõiste sisse himu (concupiscentia) mõiste, mis seostub seksuaalsusega ning on algpatu (peccatum originale) kaudu pärandus Aadamalt. Väärib märkimist, et Esimese Moosese raamatu 3. peatükis, kus räägitakse pattulangemisest, ei ole seksuaalsusest juttu.

Augustinusest ja teistest kirikuisadest lähtunud kristliku teoloogia kohaselt on inimene Aadama algpatu tõttu patune juba sündides. Kristus lunastas inimesed sellest oma kannatuste ja ristisurmaga, andes võimaluse sellest vabaneda. Ristimise ja teiste sakramentide abil võidakse sellest pärispatust vabaneda, kuigi ka see ei pruugi kunagi olla lõplik ega täielik. Seetõttu on iga inimene (kristlane) alati patune ja süüdlane. Palvetes tunnistatakse end süüdi (mea culpa) ning palutakse halastust (Kyrie eleison, Christe eleison). Meieisa palves: anna meile andeks meie võlad. Ave Maria palves: ora pro nobis peccatoribus (palveta meie pattude pärast). Enesealandamised ja rituaalsed enesepiitsutamised on iseloomulikud paljudele kristlikele suundadele.

Katoliikluses loendatakse seitset surmapattu:

1. uhkus (superbia)

2. omandihimu, ahnus (avaritia)

3. kiim, iha, lõbu (luxuria)

4. kadedus (invidia)

5. aplus, õgardlikkus (gula)

6. viha, raev (ira)

7. laiskus (socordia).

Igaühele neist vastab teatud kindel deemon. Kaks pattu - tüdimus, loidus, mõttelaiskus (acedia) ning edevus, tühisus (vanagloria) - ei käi seitsme surmapatu alla ning neid määratletakse kui "ajaloolisi" patte. Kasutusel on veel loendid neli taevanikisendavat pattu ja kuus pattu Püha Vaimu vastu.

Patt kõnekeelses tähenduses on sagedasti seostatud seksuaalsusega, kuid on kasutusel ka paljudes muudes tähendustes (vale või eksimus, seaduserikkumine vms).

Raev

Raev on pöörane, metsik, meeletu viha. Emotsioon võib vallanduda ka afektiseisundi ajal.

Vanakreeka mütoloogia

Vanakreeka mütoloogia ehk kreeka mütoloogia on Vana-Kreeka müütide kogum ehk mütoloogia. Need lood olid tuttavad kõikidele muinaskreeklastele. Kuigi mõned mõtlejad olid nende lugude suhtes skeptilised, olid nad rahvale rituaalide ja ajaloo allikaks.

Muistsed kreeklased olid ühed suurimad müütide loojad Euroopas. Sõna "mütoloogia" on pärit samuti kreeklastelt. Umbes 400 aasta paiku eKr mõtles Kreeka filosoof Platon välja sõna mythologia, et eristada jumalikest tegudest jutustavaid fantaasiarikkaid jutustusi tavapäraste ja üleloomulike sündmuste tõetruust kirjeldamisest.

Kreeka mütoloogias olid jumalad antropomorfsed (inimesekujulised), kuid eelkõige olid nad universumi jõudude kehastused. Sellistena olid nad enam-vähem muutumatud. Kuigi nad mõnikord paistsid õiglastena, olid nad sageli väiklased ja kättemaksuhimulised. Jumalate soosingu ärateenimiseks oli tarvis ohverdusi ja vagadust, ent need ei garanteerinud midagi, sest jumalad kaldusid meelt muutma. Jumalate viha oli kardetav ja ka nende armastus oli ohtlik.

Kreeka mütoloogia on täis koletisi, sõdu, intriige ja jumalate sekkumisi. Probleeme lahendasid heerosed. Muinaskreeklased ei teinud selget vahet ajaloo ja mütoloogia vahel (vaata näiteks "Ilias" ja "Odüsseia"). Nad pidasid end müütiliste heeroste ja nende kultuuri otsesteks järeltulijateks.

Kreeka mütoloogia ulatus ja huvisfäärid avaldasid muljet ka roomlastele. Roomlased võtsid suures osas kreeklaste müüdid omaks ning samastasid paljud nende oma itaalia jumalad kreeka Panteoni jumalustega.

Tänapäeva kirjanduses kasutatakse jätkuvalt allusioone kreeka mütoloogiale. Ka mütoloogiat ennast võetakse köitva kirjandusena.

Vihkamine

Vihkamine on emotsionaalne seisund, mis väljendub aktiivses vastumeelsuses, vaenulikkuses või antipaatias isiku, asja või ilmingu vastu ning üldjuhul tekitab vajaduse seda objekti vältida, hävitada või piirata.

Vihkamist peetakse armastuse ja sõpruse vastandiks.

Viht

Viht on saunas vihtlemiseks kasutatav harilikult taimsest materjalist kimp.

Kõige sagedamini tehakse Eestis viht lehtedega kaseokstest, küllaltki levinud on ka tamme-, eukalüpti- (imporditud), kuuse- ja kadakaokstest tehtud vihad ja mitmesugustest rohtsetest taimedest tehtud vihad (näiteks nõgesevihad). Parima viha saab suvisel ajal vahetult enne sauna värskest materjalist tehes.

Viha valmistamiseks puuokste varumine ei ole igaüheõigus, seega võõrast metsast vihtu tegema minnes tuleks saada metsaomaniku luba. Kindlasti ei maksa oksi varuda tulevikupuudelt, sest okste lõikamine pidurdab puude kasvu ja võib põhjustada tüvepuidu kvaliteedi langust.

Kaseviha valmistamisel eelistatakse arukaske (kolmnurksete või rombjate lehtedega), sest selle raod on jäigemad ning lehed püsivad tugevamini küljes. Kuid arukase puudumisel kõlbab ka sookask (ümaramate lehtetega). Harilikult kulub ühe kaseviha valmistamiseks 30–40 kaseoksa.

Okste alaosast eemaldatakse lehed 10–15 cm ulatuses (käes hoitaval osal) ja oksad asetatakse kimpu nii, et lehtede heledam alakülg jääks kimbu keskosa suunas. Käepidemeosa seotakse kahest kohast. Vanasti kasutati vihaokste kokkusidumiseks sookasevitsu, kuid tänapäeval enamasti nööri, plastikust kaablisidemeid või ka traati. Kokkuseotud viha konts lõigatakse ühetasaseks, et mõne rohkem välja ulatuva tüükaga end vihtlemisel ei kriimustaks.

Sobivaim aeg vihtade valmistamiseks on alates jaanipäevanädalast juuli keskpaigani, sest siis on kase lehed juba piisavalt tugevad, et ei lagune vihtlemisel kohe ära, ning on veel piisavalt tugevalt oksaraagude küljes kinni. Sügise poole tehtud vihad kipuvad vihtlemisel kergesti lehed maha poetama. Talveperioodiks tehakse vihad pigem juuli keskel, kui oksad on hoogsa kasvu lõpetanud, lehed on paksemad, kannatavad paremini kuivatamist (ei tõmbu nii kortsu) ja oksatippudes on välja arenenud järgmise aasta kasvupung. Talveperioodiks mõeldud vihad kas kuivatatakse varjulises ja hea ventilatsiooniga kohas või külmutatakse kilekotti pakituna. Kuivatatud vihta on vaja enne kasutamist vees leotada, et lehed ja oksad uuesti pehmeks läheks. Külmutatud viht sulatatakse enne kasutamist toatemperatuuril. Ka üles sulatatud ja värske viha puhul annab enne vihtlemist lühiajaline sooja (okaspuu- ja nõgesevihtade puhul natuke kauemaks ja tulisesse) vette panemine kaasa aroomide (eeterlike õlide) vallandumisele ja vihtlemisomaduste paranemisele.

Toodetakse ka kunstvihtu, mis võivad olla taimset päritolu materjalist või muust materjalist. Kunstviha ettevalmistamine ja kasutamine käivad vastavalt tootja poolt antud juhistele.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.