Venemaa

Venemaa (ametlik nimi Venemaa Föderatsioon) on riik, mis asub nii Euroopas kui ka Aasias.

Venemaa piirneb loodes Norra ja Soomega, läänes Eesti, Läti, Leedu, Poola (viimase kahega Läänemere-äärse eksklaavi Kaliningradi oblasti kaudu), Valgevene ja Ukrainaga, edelas Gruusia ja Aserbaidžaaniga, lõunas Kasahstani, Hiina ja Mongooliaga, kagus Põhja-Korea ja Jaapaniga ning idas Ameerika Ühendriikidega (viimase kahega meritsi).

Venemaa on maailma suurima pindalaga riik; seal on kehtestatud 11 ajavööndit.

Venemaa pikk rannajoon (37 653 km) ulatub Põhja-Jäämerest Vaikse ookeani lääneosani ning hõlmab veel Musta mere, Kaspia mere ja Läänemere ranniku. Venemaa on pikima maismaapiiriga riik (kokku 20 257 km), piirnedes 14 riigiga.

Coat of arms of the Russian Federation (1992-1993)
Venemaa Föderatsiooni vapp, 1992–1993

1991. aastani oli Venemaa (Vene NFSV) Nõukogude Liidu pindalalt suurim liiduvabariik. Venemaa on Nõukogude Liidu õigusjärglane. Venemaa on endisi NSV Liidu liiduvabariike ühendava SRÜ juhtiv liige.

Venemaa Föderatsioon


vene Российская Федерация
(Rossiiskaja Federatsija)
Venemaa lipp Venemaa vapp
Venemaa lipp Venemaa vapp
Venemaa asendikaart
Riigihümn Venemaa hümn
Pealinn Moskva
Pindala 17 100 000 km²[1]
Ametlikud keeled vene keel ja vabariikides
kohalikud keeled
Rahvaarv 143 203 533 (10.11.2018)
Rahvastikutihedus 8,4 in/km²
Riigikord presidentaalne vabariik
President Vladimir Putin
Peaminister Dmitri Medvedev
Iseseisvus NSV Liidust; deklaratsioon 12. juunil 1990,
lõplik 26. detsember 1991
Rahaühik Vene rubla (RUB)
Ajavöönd maailmaaeg +2 kuni +12 (dekreediaeg)
Tippdomeen .ru, .рф
ROK-i kood RUS
Telefonikood 7

Riigi nimi

Venemaa praeguse riigi ametlik nimi on eesti keele normi järgi Venemaa Föderatsioon. Laialt on levinud nimekuju Vene Föderatsioon, sealhulgas diplomaatias. Nimekuju Vene Föderatsioon kasutati ka NSV Liitu kuulunud Vene NFSV lühendnimena.

Maa ja riik

Venemaa kui idaslaavlaste riik sai alguse 13. sajandil, kui moodustati Moskva Vürstiriik, millest arenes ekspansiooni ja territooriumi laiendamise tulemusena põhja, ida, lõuna ja läänesuunas Moskva suurvürstiriik, Moskva tsaaririik, Venemaa keisririik, Venemaa Nõukogude Vabariik, Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik, Venemaa Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ja Venemaa Föderatsioon.

Riik

Riigikord ja juhtimine

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa riigihaldus

Venemaa on vastavalt põhiseadusele föderatiivne presidentaalne vabariik, riigipea on president.

Seadusandlik organ on parlament, mis koosneb kahest kojast: Riigiduumast ja Föderatsiooninõukogust.

Freedom House klassifitseerib Venemaa mittevabaks riigiks. Venemaa praegust riigikorda on nimetatud ka juhitavaks demokraatiaks.

Venemaa on maailmas üks korrumpeerunumaid riike. Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksi järgi oli Venemaa 180 uuritud riigi seas 2007. aastal 143. kohal. Sama uuringu järgi jagas Venemaa 2010. aastal 154.–163. kohta 178 riigi seas. 2014. aastal oli Venemaa 136. kohal 175 riigi seas.

Riigi haldusjaotus

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa haldusjaotus

Venemaa jaotub halduslikult 85 föderatsiooni subjektiks (1. järgu haldusüksuseks):

Lääneriigid ei ole tunnustanud Ukrainale kuulunud Krimmi Vabariigi ja Sevastopoli annekteerimist 2014. aasta märtsis.

Peale selle on Venemaa jaotatud kaheksaks föderaalringkonnaks, mis aga ei ole Venemaa Föderatsiooni subjektid.

Venemaa riigikaitse

Venemaa riigikaitse aluseks oli pärast 1991. aastal NSV Liidu lagunemist põhiliselt Venemaa territooriumile jäänud NSV Liidu relvajõud ja selle koosseisu kuulunud relvaliigid Venemaa Föderatsiooni relvajõud: maaväed, merevägi, lennuvägi ja väeliigid: strateegilised raketiväed, kosmoseväed ja õhudessantväed. Relvajõudude juhtorganiks on Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaap.

Venemaa riiklik ja sisejulgeolek

Venemaa sisejulgeoleku tagamise aluseks on Venemaa julgeolekuasutuste ühendus, mille juhtorganiks on Venemaa Julgeolekunõukogu. Julgeolekuasutuste ühenduse koosseisu kuuluvad:

Rahvastik

Demograafilised näitajad
Population of Russia
Venemaa rahvaarvu dünaamika 1950–2010

Venemaa rahvaarv on 141,9 miljonit [4], maailma riikide seas on Venemaa rahvaarvult üheksas. Rahvastiku tihedus on 8,3 inimest ruutkilomeetri kohta (2007). Rahvastik on väga ebaühtlaselt jaotunud. Valdav osa elab Venemaa Euroopa osas (2004. aastal 78%), Siberis ja Kaug-Idas on suured alad peaaegu inimtühjad.

Venemaal on demograafiline kriis. Rahvastik vähenes 2010. aastani negatiivse loomuliku iibe tõttu. ÜRO keskmise prognoosi järgi elab 2050. aastal Venemaal 113 miljonit inimest. Rahvastik on vananev (keskmine vanus 2008. aastal oli 37,7 aastat). Üle 65-aastaste osakaal on 14,4%. Alla 15-aastaste osakaal on 14,2%. Linnarahvastiku osakaal on 73% (2007). Sündimus on 10,4‰, suremus 15,2‰ (2006). Loomulik iive on −4,8‰. Naise kohta on 1,39 sündi. Keskmine oodatav eluiga on naistel 75 ja meestel 62,9 aastat (2009). 1000 mehe kohta on 1158 naist (46,3% mehed, 53,7% naised). Laste suremus on 1,53%.

Venemaa rahvaarv on alates 1993. aastast alkoholismiga seotud põhjustel vähenenud 6,6 miljoni inimese võrra ning väheneb ÜRO Arenguprogrammi prognoosi kohaselt 2025. aastaks veel 11 miljoni võrra[5].

Venemaal on 11 miljonilinna.

Viimane rahvaloendus toimus Venemaal 2010. aastal, toimunud rahvaloendusel loendati esialgsetel andmetel 143,2 miljonit inimest, samas kui 2002. aasta rahvaloendusel saadi elanike koguarvuks 145 miljonit.

Emigratsioon Venemaalt

20. sajandi jooksul on Venemaalt toimunud mitu väljarändamislainet, mille põhjusteks olid poliitilised muutused Venemaal. 1917. aastal pärast Venemaal võimu haaramist VSDT(b)P poolt lahkusid Venemaalt – rahvastiku kõrgkiht, aadlikud, haritlased ja teadlased. 1918. aastal saadeti VK(b)P KK ostusega välja veel allesjäänud intelligentsi esindajad, kes ei toetanud bolševike võimu (sh kirjanikud Ivan Bunin (hilisem Nobeli kirjandusauhinna laureaat ja Vladimir Nabokov; lennukikonstruktor Igor Sikorski ja tänapäevase teleri leiutaja Vladimir Zvorõkin; parimad humanitaarteadlased (nn Filosoofide laevaga); poliitikud, kaupmehed, kunstnikud (Marc Chagall) ja artistid (Fjodor Šaljapin); 2. emigratsioonilaine oli Venemaalt pärast NEP-i lõpetamist ja sundkollektiviseerimise algust; 3. emigratsioonilaine oli Teise maailmasõja ajal, kui sõjaolukorras või Saksa okupatsioonivägede poolt sundkorras ära viidud Venemaa elanikud võimaluse korral ei naasnud NSV Liitu (umbes 1 000 000); 4. emigratsioonilaine toimus Leonid Brežnevi valitsemisajal 1970.–1980. aastatel "juudi perekondade taasühinemise" ettekäändel (umbes 2 000 000 elanikku); 5. emigratsioonilaine oli 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, NSV Liidu lagunemise ja Venemaa ajutise demokraatliku arenguetapi ajal; 6. emigratsioonilaine algas pärast 2000. aastat ja Vladimir Putini poolt "juhitud demokraatia" juurutamist Venemaal.

Rahvad

Venemaal elab üle 160 rahvuse. Venelased moodustasid 2002. aasta rahvaloenduse andmetel ligi 79,8% rahvastikust. Suuremad vähemusrahvused on tatarlased (3,8%), ukrainlased (2%), baškiirid (1,2%), tšuvašid (1,1%), tšetšeenid ja armeenlased[6].

2010. aasta rahvaloenduse ajal tekkis ida pool Uurali mägesid (Tjumeni, Omski, Novosibirski, Kemerovo, Krasnojarski, Irkutski, Barnauli ja Jakutski) Siberi piirkonna elanike loendusel fenomen, kus NSV Liidu ajal Siberisse suunatud või elama asunud elanikud ei identifitseeri ennast enam kui venelasi, vaid siberlasi, vastandades end moskvalastele, kes käituvad nagu kolonisaatorid Ameerikas – ahnitsedes kokku kõik, mis nad saavad, ja jättes kohalikud pika ninaga[7].

Religioon

Venemaa võttis ristiusu vastu 988. aastal. Valdav osa venelastest on õigeusklikud, kes kuuluvad Vene Õigeusu Kirikusse, mille juht on Moskva ja kogu Venemaa patriarhKirill.

Mitmed suuremad vähemusrahvused (tatarlased, tšetšeenid, baškiirid) on valdavalt muslimid.

Majandus

2011. aasta

2011. aastal Venemaa SKP kasvab eelarve järgi 4,3 protsenti, 50,29 triljonile rublale. Venemaa sissetulekuteks kavandatud 8,8 triljonit rubla, millest nafta- ja gaasitooted annavad peaaegu poole ehk 4,4 triljonit rubla. Venemaa on 74 miljardi barrelini hinnatavate tõestatud naftavarude poolest maailmas seitsmendal kohal. Uudisteagentuuri Ria Novosti andmetel riigi julgeolekunõukogu koosolekuks ettevalmistatud materjalide kohaselt on Venemaa naftavarudest on juba enam kui pool ära kasutatud. Elektrienergia- ja gaasitööstuse võimsustest on kasutusel 60% ning nafta ümbertöötlemises 80%[8]. 2009. aastal tõusis Venemaa 494 miljoni tonniga maailma suurimaks naftatootjaks (vt Venemaa naftatööstus).

Venemaa 2012. aasta riigieelarve defitsiidiks on kavandatud 1,81 triljonit rubla ehk 3,6 protsenti SKP-st, 2012. aastal on arvestatud eelarvedefitsiidina 1,73 triljonit ehk 3,1 protsenti ja 2013. aastal 1,79 triljonit rubla ehk 2,9 protsenti SKP-st.

Töötus oli 2011. aastal 6,8%.[9]

SKT ja tööjõu jaotumine sektoritesse[9]
Sektor SKT osakaal Tööjõu osakaal
Põllumajandus 4,2% 9,8%
Tööstus 37% 27,5%
Teenindus 58,9% 62,7%

Väliskaubandus

Venemaa suurimad ekspordiartiklid on õli ja õlitooted, maagaas, metall, puit ja puidutooted, kemikaalid ning palju erinevaid tsiviil- ja sõjalisi valmistooteid. Venemaa tähtsaimad ekspordipartnerid olid 2010. aastal Saksamaa – 8,2%, Holland – 6%, Ameerika Ühendriigid – 5,6%, Hiina – 5,4% ja Türgi – 4,6%.[9]

Venemaa suurimad impordiartiklid on masinad, sõidukid, ravimid, plastmass, poolvalmis metalltooted, liha, puuvili ja pähklid, optika ja meditsiini tööriistad, raud ning teras. Venemaa tähtsaimad impordipartnerid olid 2010. aastal Saksamaa – 14,7%, Hiina – 13,5%, Ukraina – 5,5%, Itaalia – 4,7% ja Valgevene – 4,5%.[9]

Ajalugu

Slavic peoples 6th century historical map
Slaavi hõimude asualad 6. sajandil
East Slavic tribes peoples 8th 9th century
Ida-slaavi hõimude asualad 8.-9. sajandil
Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa ajalugu
Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa valitsejad
Muromian-map
Venemaa lääneosa ja sealsete rahvaste paiknemine ligikaudu varjaagide tuleku ajal

Vanimaid arheoloogilisi leide tänapäeva Venemaa territooriumilt on leitud vanema paleoliitikumi ajajärgust Kaukaasiast, keskmisest paleoliitikumist ka Volgogradi lähedalt, Uurali keskosast, Oka äärest ja Desna ülemjooksult; Siberi vanimad leiud (Altaist ja Amuuri jõgikonnast) on Aasia-pärased.

Kaudsete dokumentaalsete tõendite alusel oli 8.-9. sajandil tänapäeva loode- ja põhja-Venemaa territooriumil Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni ääres viikingite valitsetud, kuid erinevaid hõime (balti, slaavlased, soome-ugri, türgi hõimud ja skandinaavlasi) ühendanud Vene khaaniriik (en), mille keskus asus arvatavalt kaubatee ääres Laadoga järve juures Aldeigoburgis[10].

Esimene ida-slaavlaste riiklik moodustis tänapäeva Venemaa territooriumil loodi 862. aastal, kui poolmüütilise varjaagi valitseja Truvori moodustatud Novgorodi vürstiriik, mille järgmine valitseja Oleg aga jätkas vallutusi ning 882 vallutas ta Smolenski ja Ljubegi linnad ja rikka kaubalinna Kiievi koos Kiievi suurvürstiriigiga, liitis need alad vanima slaavlaste riigi Novgorodi vürstiriigiga ning viis riigi pealinna üle Kiievisse, kus ta moodustas põhjaslaavlasi ja osa lõunaslaavlasi ühendava Kiievi-Vene riigi.

Kiievi-Vene suurvürstiriigi tuumiku moodustasid Kiievi, Tšernigovi ja Perejaslavli vürstiriigid. Oleg pani aluse Rjurikute dünastiale, mis valitses pika aja jooksul tänapäeva Venemaa, Ukraina ja Valgevene, niisiis slaavi aladel eksisteerinud vürstiriikides, millest tuntuimad olid Tšernigov, Perejaslav, Polotsk, Rostov ja Ljubetš. Vürstiriikide kuulumine Kiievi suurvürstiriiki ja lahkulöömine sellest toimus vahelduva eduga kuni 12. sajandi keskpaigani, mil moodustus umbes 20 rahvusgrupist ja hõimust koosnev suurvürstiriik. Kiievi-Venemaa lagunemise põhjustasid 12. sajandi keskel Tšingis-khaani juhitud mongolite vallutused Euroopas ja suurvürstiriigi koosseisu kuulunud vürstiriikide vürstide iseseisvumispüüded.

13. sajandil olid idapoolsed vene vürstiriigid mongolite Kuldhordi vasallriigid ning vürstiriikide valitsejad said vürstiriikides valitsemise õiguse Mongolite riigi suurkhaanilt. Edela-Venemaa Novgorodi vürstiriik ja Pihkva vürstiriiki mongoli vallutuskäigud ei ulatunud, kuid piirkonda toimusid Rooma-katoliku kiriku poolt suunatud Põhjala ristisõjad, mis tõrjuti edukalt.

Mongoli Kuldhordi kuulunud Venemaal kujunes endise Kiievi/Vladimiri-Suzdali vürstiriigi asemel uueks keskuseks Moskva vürstiriik, Moskva vürst Juri Danilovitš sai 1318. aastal diplomaatilisi vahendeid kasutades õnnestus tal saavutada poolehoid Kuldhordis ja abielluda Kuldhordi khaanitütrega ning saavutada, ka enda tunnistamist Kuldhordi poolt Venemaa vürstide vanemana. 1319. aastal tunnistati Kuldhordi poolt Moskva vürst Juri Danilovitši Vladimiri suurvürstina (endise Kiievi-Vene suurvürstiriigi uus pealinn oli Vladimiri linnas). Uue suurvürstiriigi (Moskva suurvürstiriik) pealinnaks määras Ivan I Moskva linna, samuti sai ka Vene Õigeusu Kiriku metropoliidi asukohaks Vladimiri linna asemel Moskva. Suurvürst Ivan I Kalita jätkas väiksemate vene maade ja vürstiriikide ühendamist Moskva võimu alla, kasutades selleks Kuldhordi toetust, kes soodustas tugeva vasallvõimu loomist Venemaal. Ivan kasutas suurvürstiriigi piiride laiendamiseks nii sõdu (1332 Novgorodiga, 1340 Smolenskimaal) kui ka maade ja linnade ostmist (Beloozjorsk, Galitš, Uglitš) vaesunud osalis- ja naabervürstidelt.

14. sajandi teisel poolel, pärast Kuldhordi nõrgenemist sisemise võimuvõitluse käigus Moskva suurvürsti juhitud Kulikovo lahingus (1380) saavutasid Vene väed esimese võidu mongoli-tatari vägede üle ja 1480. aastal vabanes Venemaa mongoli-tatari ikkest.

Kremlinpic4
Ivan Julm tema kaasaegsel ikoonimaalil

15. sajandi II veerandil puhkenud sõda riigi jagunemise pooldajatega, kelle eesotsas seisid Galiitsia vürstid, lõppes Vassili II võiduga. 1478. aastal liidendati Novgorodi Vabariik, 1485 Tveri Vürstiriik, 1510 Pihkva Vürstiriik, 1514 Smolenski Vürstiriik ja arvatavasti 1521 Rjazani Vürstiriik. Ivan III ja Ivan IV Groznõi ajal tsentraliseeriti riigi haldus, loodi prikaasid. Enne Venemaal asuvate feodaalriikide allutamist Moskva vürstiriigile olid Lääne-Venemaal Galiitsia-Volõõnia piirkonnas Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriiki kuulumise ajal välja kujunenud piiratud keskvõimuga ning aadlike-šlahta ja suurnike suurte vabadustega vürstiriigid; Novgorodis ja Pihkvas suure kaubandus- ja majandusvõimuga vabariik, ainult Moskva suurvürstiriigiga liidetud vürstiriikides valitses tsentraliseeritud keskvõim ja suurvürsti ainuvõim. Tsaar Ivan IV viis lõpule põhiliselt idaslaavlastega asustatud vene alade koondamise Moskva tsaaririigiks (1547).

15.–17. sajandil pidas Moskva keskne tsentraliseeritud Venemaa läänesuunal sagedasi sõdu teise slaavi elanikkonnaga suurriigi katoliikliku Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi ühisriigi Rzeczpospolita vastu, mille koosseisu kuulusid endised Kiievi-Vene suurvürstiriigi maa-alad koos vene õigeusku alamatega; Läänemere ääres Liivimaa-Moskva sõda ja Liivi sõda. Idasuunal pidas Moskva tsaaririik pidevaid sõdu Kuldhordi lagunemisel Musta mere piirkonnas moodustunud islamiusku khaaniriikidega (Astrahani, Krimmi, Kaasani khaaniriik) ning suurriigi Osmani impeeriumiga.

17. sajandi keskel alustas Venemaa tsaar Aleksei Mihhailovitš Venemaa moderniseerimist, mida jätkas 18. sajandi alguses Venemaa tsaar Peeter I, kes majanduslike ja poliitiliste ambitsioonide mõjul sekkus Euroopas RzeczpospolitaRootsi kuningriigiTaani kuningriigi vahelisse sõtta. Põhjasõja tulemusel saavutas Venemaa strateegilist tähtsust omava rannikuala Läänemere ääres ja sõnaõiguse suures Euroopa poliitikas.

19. sajandil osales Venemaa juba suurriigina kõigis Euroopa poliitilistes sündmustes (Napoleoni sõdades, Viini kongress, Poola jagamised jne). 19. sajandil jätkus ka Venemaa keisririigi laienemine ida- ja läänesuunas.

19. sajandi teisel poolel tekkisid Venemaal esimesed poliitilised liikumised, mille tegevus oli suunatud keisri isevalitsemise vastu ja rahva elukvaliteedi tõusu parandamiseks (Venemaal kaotati pärisorjus alles 1861. aastal). Poliitiline tegevus ja vabameelsus oli aga ülikonvservatiivses Venemaa keisririigis range kontrolli all, mida jälgis 1826. aastal moodustatud Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond.

Keisri ainuvalitsemise vastased poliitilised liikumised ja kodanikevabaduste nõuded päädisid 1905. aasta revolutsiooni ja selle survel välja antud 1905. aasta 17. oktoobri manifestiga, millega võimaldati elanikkonnale poliitilised õigused.

1914. aastal Euroopas alanud Esimeses maailmasõjas liitus Venemaa keisririik Antandi riikidega, kuid 1917. aastal toimunud veebruari ja sellele järgnenud oktoobrirevolutsiooniga tõugati Venemaa troonilt viimane Romanovite dünastia keiser Nikolai II, kui ka loodud Venemaa Vabariigi Ajutine Valitsus.

1917. aastal haaras võimu Venemaal äärmuslikult meelestatud sotsiaaldemokraatlik VSDT(b)P ning võimu haaranud "bolševike" ja nende vastaste vahel algas Vene kodusõda. Viis aastat kestnud kodusõja tulemusel võitsid bolševike juhitud Punaarmee väed erineva suunitlusega (monarhistid, konstitutsioonilised demokraadid jne) Vene valgekaartlaste vägesid ning kehtestasid Venemaal Venemaa Nõukogude Vabariigi (1917–1918) ning seejärel pärast VK(b)P ainuparteisüsteemi kehtestamist Vene SFNV (1918–1937), mis 1937. aastal nimetati Vene NFSV-ks (1937–1991).

1922. aastal moodustati Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe ja VK(b)P KK sekretäri Vladimir Lenini juhtimisel Vene SFNV baasil koos teiste sotsialistlike vabariikidega ühine Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, mis eksisteeris aastatel 1923–1991.

Pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aastal tunnistas Venemaa Boriss Jeltsini juhtimisel oma omariiklust Venemaa Föderatsioonina 25. detsembril 1991.

Ajakirjandus

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa meedia

Venemaa on rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi mittevaba riik[11]. Suuremad meediakanalid on riigi kontrolli all. Valitseb osaline poliitiline tsensuur. Sõltumatuid kanaleid on sunnitud sulgema või müüma oma aktsiad Kremli kontrolli all olevatele ettevõtetele. Rahvusvahelise õiguskaitseorganisatsiooni "Piirideta reporterid" 2007. aasta aruandes on Venemaa sõnavabaduselt 169 riigi seas 149. kohal.[12] Mitu juhtivat ajakirjanikku on mõrvatud (Paul Klebnikov, Anna Politkovskaja).

Suurema levikuga ajalehed on Pravda, Sport-Ekspress ja Komsomolskaja Pravda. Tähtsam valitsust kritiseeriv ajaleht on kaks korda nädalas ilmuv Novaja Gazeta.

Tähtsamad infoagentuurid on ITAR-TASS ja RIA Novosti.

Suuremad üleriigilised telekanalid on ORT, RTR ja Ren TV.

Vaata ka

Viited

  1. Vene Föderatsiooni maafond, seisuga 1. jaanuar 2011 (lk. 223) vaadatud 28.06.2012.
  2. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 23.10.2018.
  3. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  4. (Venemaa Statistikaamet, oktoober 2009)
  5. ÜRO: Vene rahvaarv väheneb joomise tõttu 11 miljoni võrra, err.ee, 5.10.2009
  6. CIA – The World Factbook
  7. Askur Alas, Venelased ei taha enam venelased olla, Eesti Ekspress, 8. märts 2011
  8. Venemaa naftavarudest on ainult pool alles, www.e24.ee, 13.12.2010
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 cia factbook vaadatud 21.04.12
  10. Иван Никитич Болтин, Примѣчанія на Исторію древнія и нынѣшнія Россіи г. Леклерка, Volume 1
  11. http://www.freedomhouse.org/sites/default/files/inline_images/CombinedAverageRatings(IndependentCountries)FIW2011.pdf
  12. Eesti on sõnavabaduselt maailmas 3. kohal

Välislingid

1990

1990. aasta (MCMXC) oli 20. sajandi 90. aasta.

2017. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus

2017. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus oli 62. Eurovisiooni lauluvõistlus. Ukraina rahvusringhääling UA:PBC sai lauluvõistluse korraldamisõiguse tänu Jamala võidule Stockholmis 2016. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel looga "1944". See oli teine kord, mil Ukraina korraldas Eurovisiooni lauluvõistlust. Viimati toimus Ukrainas Eurovisiooni lauluvõistlus 2005. aastal.

Lauluvõistluse poolfinaalid toimusid 9. ja 11. mail ning finaal 13. mail 2017.

2017. aasta lauluvõistlusel osales 42 riiki. Portugal ja Rumeenia naasid pärast aastast pausi. Pärast 2016. aasta lauluvõistlusele naasmist eemaldus Bosnia ja Hertsegoviina taas võistlustelt rahaliste probleemide tõttu.

13. aprillil 2017 eemaldus lauluvõistluselt Venemaa Ukraina kriisi tõttu – Venemaa esindaja Julia Samoilova sai Ukrainasse kolmeaastase sissesõidukeelu, kuna ta esines 27. juunil 2015 Krimmis Kertšis aasta peale selle okupeerimist Venemaa poolt, olles Krimmi sisenenud Venemaa kaudu ilma Ukraina loata. Kuigi Venemaale pakuti võimalust osaleda kas satelliidipildi vahendusel või leides uue artisti, lükkas Pervõi Kanal need võimalused tagasi ning teatas, et keeldub lauluvõistlust televisioonis üle kandmast.

Esimene maailmasõda

Esimene maailmasõda (I maailmasõda; tuntud ka kui Suur ilmasõda, Sõda kõigi sõdade lõpetamiseks ja I saksa sõda) oli Euroopas puhkenud maailmasõda, mis kestis 1914. aasta 28. juulist 11. novembrini 1918. Globaalselt mobiliseeriti sõjategevuseks kokku 70 miljonit sõdurit, seehulgas 60 miljonit eurooplast, mis tegi sellest ühe ajaloo suurima sõja. See oli ka ajaloo üks ohvriterohkemaid konflikte: sõjategevuse tagajärjel hukkus üle 9 miljoni sõduri ja 7 miljoni tsiviilisiku, kuid lisaks suri sõja käigus toime pandud genotsiidide ja 1918. aasta puhkenud Hispaania gripi pandeemia tõttu veel umbes 50–100 miljonit inimest.

Sõjas osalesid kõik maailma suurvõimud, kes jagunesid vastavalt Prantsusmaast, Venemaast ja Suurbritanniast koosnevaks Antandiks (hiljem laiemalt liitlasvägedeks) ning Saksamaa ja Austria-Ungari juhitud Keskriikideks. Kuigi Itaalia oli 1882. aastast olnud Saksamaa ja Austria-Ungariga sõlmitud Kolmikliidu liige, ei ühinenud ta maailmasõja puhkedes keskriikidega, sest Austria-Ungari oli alustanud sõjategevust kolmikliidu tingimuste vastaselt. Mõlemad pooled said sõja käigus uusi liikmeid: liitlastega ühinesid näiteks Itaalia, Jaapan ja Ameerika Ühendriigid, ning Keskriikidega Osmanite riik ja Bulgaaria.

Sõja päästis valla 28. juunil 1914 Sarajevos toimunud Austria ertshertsogi ja Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinadi atentaat, mille pani toime Jugoslaavia natsionalist Gavrilo Princip. Atentaadi tagajärjel esitas Austria-Ungari Serbiale ultimaatumi, mis tekitas ka Euroopas diplomaatilise kriisi. Serbia ei nõustunud ultimaatumi tingimusi täitma, mistõttu kuulutas 28. juulil Austria-Ungari Serbiale sõja. Järgnevate nädalate jooksul kisti keerulise sõjaliste liitude võrgustiku tõttu sõtta kõik Euroopa suurriigid, hiljem levis konflikt edasi üle maailma.

29. juulil kuulutas Venemaa Serbia toetuseks välja osalise mobilisatsiooni, millele järgnes üldmobilisatsiooni väljakuulutamine 30. juulil. 31. juulil alustasid üldmobilisatsiooni Saksamaa ja Austria-Ungari. Saksamaa esitas Venemaale nõude demobiliseerumiseks, kuid Venemaa keeldus ja 1. augustil kuulutas Saksamaa Venemaale sõja. Olles idarindel Saksamaa vastu vähemuses, ärgitas Venemaa samuti Antanti kuuluvat Prantsusmaad avama läänes Saksamaa vastu teine rinne. Prantsusmaa oli nelikümmend aastat tagasi toimunud Prantsuse-Preisi sõjas Saksamaalt lüüa saanud ja pidanud Elsass-Lotringi Saksamaale loovutama. Tingituna antud kaotusest ja soovist Elsass-Lotring tagasi vallutada, kuulutas Prantsusmaa Venemaa toetusekst 2. augustil välja üldmobilisatsiooni, misjärel kuulutas Saksamaa Prantsusmaale 3. juulil sõja.

Saksa-Prantsuse piir oli varasemate omavaheliste konfliktide tõttu mõlemalt poolt kõvasti kindlustatud, mistõttu tungis Saksamaa Schlieffeni plaani järgides peale põhja suunalt, rünnates Prantsusmaad läbi neutraalsust deklareerinud Belgia ja Luksemburgi. Suurbritannia oli 1839. aasta Londoni lepinguga andnud Belgia neutraliteedile sõjalise garantii ning kuulutas seetõttu 4. augustil Saksamaale sõja. Pärast Saksa esmase pealetungi nurjumist septembri algul toimunud Marne'i lahingu tagajärjel muutus sõjategevus läänerindel kurnamis- ja kaevikusõjaks, milles rindejooned kuni 1917. aastani ainult vähesel määral liikusid. idarindel tungis Venemaa Austria-Ungari vastu küll edukalt peale, kuid samas sissetungi Ida-Preisimaale peatasid sakslased edukalt Tannenbergi ja esimese Masuuria järvede lahingute tagajärjel, põhjustades lisaks Vene vägedele suuri kaotuseid. 1914. aasta novembris ühines keskriikidega Osmanite riik, avades Antandi riikide vastu uued rinded Kaukaasias, Mesopotaamias ja Palestiinas. 1915. aastal ühines liitlastega Itaalia ja Keskriikidega Bulgaaria, samuti ühinesid liitlastega 1916. aastal Rumeenia ja 1917. aastal Ameerika Ühendriigid.

1917. aasta mais kukkus Venemaa valitsus revolutsiooni tagajärjel kokku, teine revolutsioon sama aasta novembris ja mitmed sõjalised tagasilöögid sundisid Venemaad 1918. aastal Keskriikidega allkirjastama Brest-Litovski rahulepingu, mis oli sakslaste jaoks märkimisväärne võit, sest võimaldas idarindel olevad väeüksused suunata läände. Pärast 1918. aasta kevadel läänerindel edukalt alanud Saksa pealetungi, koondusid liitlasväed otsustavale vasturünnakule, surudes paljude järjestikuste pealetungidega sakslased lõplikult tagasi. 4. novembril 1918 nõustus Austria-Ungari vaherahuga ja 11. novembril nõustus vaherahu sõlmima ka siseriiklikus kriisis olev Saksamaa, mille tulemusel lõppes sõda liitlasvägede võiduga.

Esimene maailmasõda oli märkimisväärne murdepunkt nii poliitilises, majanduslikus, kultuurilises kui ka sotsiaalses mõttes. Sõja lõpuks või vahetult pärast lõppu lakkasid eksisteerimast Saksa keisririik, Vene Keisririik, Austria-Ungari ja Osmanite riik. Samuti jaotati võitjate vahel ära endised Saksamaa kolooniad. Sõja lõppu peetakse ka 19. sajandil alanud Teine tööstusrevolutsioon ja Pax Britannica perioodide lõpuks. 1919. aasta Pariisi rahukonverentsil surus Suur Nelik (Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Ameerika Ühendriigid) kaotajatele peale oma rahutingimused, millest tuntuim on Saksamaaga sõlmitud Versailles' rahuleping. Diplomaatiliste lepingute ja puhkenud revolutsioonide/vabadussõdade tulemusena tekkis või taastati Euroopas üheksa iseseisvat riiki. Analoogsete konfliktide ärahoidmiseks tulevikus moodustati Rahvasteliit. Rahvasteliidu missiooni ebaõnnestumine pikemas perspektiivis, koos globaalsete majanduslike raskuste, kaotusest põhjustatud häbi (eriti Saksamaa jaoks) ja natsionalismi tõusuga, olid muuhulgas 1939. aastal alanud teise maailmasõja põhjusteks.

Külaasundus

Külaasundus (vene keeles сельское поселение) on 3. järgu haldusüksus ja kohaliku maaomavalitsuse üksus Venemaal.

Külaasundus koosneb ühest või mitmest maa-asulast (alevik, küla, staniitsa, talu, kišlakk, auul jms).

Külaasundused kuuluvad munitsipaalrajoonide koosseisu.

Venemaal oli 2010. aastal 19 591 külaasundust. 1. jaanuari 2016 seisuga oli külaasundusi 18 177.

Leedu

Leedu (ametlikult Leedu Vabariik) on riik Euroopa Liidus Läänemere kagurannikul. Leedu on lõunapoolseim Balti riikidest, kuid asub samuti Põhja-Euroopas. Ta piirneb Läti, Valgevene, Poola ja Venemaa Kaliningradi oblastiga.

1230. aastail ühendas Mindaugas Leedu territooriumi esmakordselt ühtse juhtimise alla. Sajandi lõpus kujunes välja Leedu suurvürstiriik, mis kasvas 15. sajandiks Euroopas pindalt suurimaks riigiks. Leedu ja Poola personaalunioonist kasvas välja Rzeczpospolita. Kolmanda Poola jagamisega 1795. aastal läks Leedu Venemaa Keisririigi koosseisu ja Leedu suurvürsti tiitel sai üheks Venemaa keisri tiitlitest. Leedu iseseisvus kuulutati välja 16. veebruaril 1918. Alates 1991. aastat kuulub Leedu ÜRO-sse ning alates 2004. aastast Euroopa Liitu ja NATO-sse.

Leedu pealinn on Vilnius. Riigikeel on leedu keel.

Moskva

Moskva on Venemaa pealinn.

Moskva on Venemaa Föderatsiooni 1. järgu haldusüksus (keskalluvusega linn). Moskva kuulub Keskföderaalringkonda. İstanbuli arvestamata on Moskva Euroopa suurim linn nii halduspiirides kui ka linnastus elavate inimeste arvult. Halduslikult kuulub Moskva linna alla ka Zelenogradi linn Moskvast 50 km loodes. Ümber Moskva linna asub Moskva oblast, mille mõned haldusasutused asuvad pealinnas. Moskva asub Moskva jõe ääres. Jõe järgi on linn saanud ka nime.

Munitsipaalrajoon

Munitsipaalrajoon on omavalitsusüksus mitmes riigis. Tegu on haldusüksuse või selle osaga, kus teostatakse omavalitsuslikku haldamist.

Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei

Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, lühendatult NLKP; vene keeles Коммунистическая партия Советского Союза, lühendatult КПСС) oli partei Nõukogude Venemaal ja Nõukogude Liidus aastail 1918–1991.

1918–1925 Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei, lühendatult VK(b)P; vene keeles Российская коммунистическая партия (большевиков), lühendatult РКП(б);

1925–1952 Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei, lühendatült ÜK(b)P; vene keeles Всесоюзная коммунистическая партия (большевиков), lühendatult ВКП(б)) ;

1952–1991 Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei lühendatult NLKP; vene keeles Коммунистическая партия Советского Союза, lühendatult КПСС).Partei asutati 1898. aastal Minskis, selle bolševike tiib tuli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni abil võimule.

Kommunistlik partei keelustati 1991. aastal pärast augustiputši.

Eestis keelustati Eestimaa Kommunistlik Partei pärast 1. detsembri riigipöördekatset 1924 ja Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei 23. augustil 1991 Vabariigi Valitsuse otsusega.

Parteijuhid:

1918–1924 Vladimir Lenin

1922/1924–1953 Jossif Stalin, peasekretär

1953–1964 Nikita Hruštšov, esimene sekretär

1964–1982 Leonid Brežnev, alates 1966 peasekretär

1982–1984 Juri Andropov

1984–1985 Konstantin Tšernenko

1985–1991 Mihhail Gorbatšov, pidi 23. augustil 1991 peasekretäri kohast loobuma. Pikemalt artiklis NLKP KK peasekretär

Nõukogude Liit

Nõukogude Liit (Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ehk NSV Liit ehk NSVL; vene keeles Союз Советских Социалистических Республик ehk Советский Союз ehk СССР) oli aastatel 1922–1991 eksisteerinud sotsialistlik riik.

Nõukogude Liidu pealinn oli Moskva. Tähtsaim püha oli 7. november – 1917. aastal toimunud Oktoobrirevolutsiooni aastapäev.

Nõukogude Venemaa

Nõukogude Venemaaks (vene keeles Российская Советская Республика) nimetatakse mitteametlikult Venemaad alates Venemaa Nõukogude Vabariigi väljakuulutamisest II Ülevenemaalise Nõukogude Kongressi seadlusega 7. novembril (vkj 25. oktoobril) 1917 kuni 30. detsembrini 1922, mil sellest sai liiduvabariik Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu koosseisus (19. juulist 1918 kandis see ametlikku nime Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik).

Peterburi

Peterburi (vene keeles Санкт-Петербург; aastatel 1914–1924 Petrograd, Петроград; aastatel 1924–1991 Leningrad, Ленинград; kõnekeeles ka Piiter, Питер) on üks kolmest Venemaa keskalluvusega linnast, Moskva järel suuruselt teine linn Venemaal ja suurim linn Läänemere rannikul.

Peterburi on üks Euroopa nooremaid suurlinnu. Aastal 2003 tähistas ta oma 300. aastapäeva. Peterburi oli Venemaa Keisririigi pealinn aastail 1712–1728 ja 1732–1918.

Peterburi asub Laadoga järvest lähtuva Neeva jõe suudmealal, mis asub Soome lahe idasopis Neeva lahe ääres, Kroonlinnast idakagus. Linna kaugus Eesti pealinnast Tallinnast on maanteed mööda 330 km, meritsi 350 km ja linnulennul 310 km.Peterburi on maailma põhjapoolseim miljonilinn.

Siber

Siber on piirkond Venemaal ja Põhja-Kasahstanis, mis hõlmab Aasia põhjaosa Uurali mägedest Põhja-Jäämere ja Vaikse ookeani veelahkmeni. Siberi lõunapiiriks peetakse Venemaa lõunapiiri Kasahstani, Mongoolia ja Hiinaga, sest Siberi termini all mõistetatakse praegu ainult Venemaa Föderatsiooni territooriumi, kuigi ajalooliselt kuulub selle koosseisu ka Kasahstani kirdeosa ja Venemaa Kaug-Ida.

Siber jaotub Lääne- ja Ida-Siberiks. Samuti eristatakse mõnikord Lõuna-Siberi mäestikke, Kirde-Siberit ja Kesk-Siberit, seda küll peamiselt loodusgeograafilistes jaotustes.

Siberi aladel elab tänapäeval ligi 30 miljonit inimest, kellest enamik peab end venelasteks, paljud neist on ka ukraina ja tatari päritoluga. Turgi ja mongoli keeli kõnelevatest põlisrahvastest on suurim etnos burjaadid, keda on üle poole miljoni. Siberi miljonilinnad on Novosibirsk, Omsk ja Krasnojarsk, järgnevad kuni 0,6 miljoniga Irkutsk, Tjumen ja Tomsk. Üle 600 tuhande elaniku on ka ajalooliselt Siberisse kuulunud Vladivostokis.

Soome

Soome Vabariik on riik Põhja-Euroopas Rootsi ja Venemaa vahel, üks Põhjamaadest.

Soome piirneb idas Venemaaga (1313 km piiri), põhjas Norraga (727 km piiri) ja läänes Rootsiga (586 km piiri). Lõunas on teisel pool Soome lahte lähim riik Eesti.

Soome pindala on 338 424 km² (303 892 km² maad, 34 532 km² siseveekogusid). Soome pindala kasvab umbes 7 km² aastas maapinna kerkimise tõttu. Soome on Euroopa riikide hulgas territooriumi suuruselt kaheksandal kohal.

Soome on üsna hõredalt asustatud (kõige väiksema rahvastiku tihedusega riik Euroopa Liidus), rahvastiku enamik elab riigi lõunaosas. Rahvaarv on 5,5 miljonit, kellest umbes üks miljon elab Suur-Helsingis. Põhiseaduse järgi on riigikeeled soome (2017. aastal rääkis seda emakeelena 87,9% elanikkonnast) ja rootsi keel (5,2%).Soome pealinn on Helsingi alates 1812. aastast. Soome esimene pealinn oli Turu (1809–1812).

12. sajandist kuni 19. sajandi alguseni kuulus Soome Rootsi kuningriigi alla. Järgneval sajandil oldi Soome Suurvürstiriigina Vene Keisririigi osa. 1917. aastal kuulutas Soome end iseseisvaks.

Ahvenamaa saared kuuluvad küll Soome koosseisu, kuid neil on laialdane autonoomia.

Soome on ÜRO 2017. aasta inimarengu indeksi järgi maailma riikidest 15. kohal.Soome liitus Euroopa Liiduga aastal 1995.

Ukraina

Ukraina on riik Ida-Euroopas, Mustast merest ja Aasovi merest põhja pool. Ukraina piirneb Rumeenia ja Moldovaga edelas, Ungari ja Slovakkiaga läänes, Poolaga loodes, Valgevenega põhjas ja Venemaaga idas. Pindalalt (603 628 km²) on Ukraina 45. riik maailmas ja suurim tervikuna Ida-Euroopas asuv riik (Venemaa on suurem, kuid asub suuremalt osalt Aasias).2001. aastal elas Ukrainas üle 48,4 miljoni inimese, 2012. aasta 1. septembril Ukraina statistikaameti andmeil 45 559 058. Rahvaarvult on Ukraina 29. riik maailmas.Riigi pealinn on Kiiev, riigikeel ukraina keel. 2001. aastal oli Ukraina elanikest 77,8% ukrainlased. Suur osa Ukraina elanikest on õigeusklikud.Ukraina on unitaarriik, riigikorralt poolpresidentaalne vabariik. Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on Ukrainas lahutatud. Ukraina jaguneb 27 haldusüksuseks: 24 oblastiks, 2 riikliku alluvusega linnaks (Kiiev ja Sevastopol) ja 1 autonoomseks vabariigiks (Krimm).

Ukrainast lõunasse jäävad Must ja Aasovi meri. Maismaapiir on Ukrainal Venemaa, Valgevene, Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Moldovaga.

Tänapäeval on Ukraina areneva majandusega tööstusriik, kus on ka tugev põllumajandus ja toorainesektor. 2011. aastal oli Ukraina SKP 327,94 miljardit USA dollarit (ligi 7198 dollarit elaniku kohta). Ukraina rahaühik on grivna. 2011. aasta keskmine kurss oli 7,9 grivnat 1 USA dollari eest.

Riigi iseseisvus kuulutati välja 24. augustil 1991. Sellele eelnenud 69 aasta vältel kuulus Ukraina Nõukogude Liidu koosseisu.

Venelased

Venelased (endanimetus русские) on idaslaavi rahvus, kes räägib vene keelt ja elab põhiliselt Venemaal ja selle naaberriikides.

2010. aasta rahvaloenduse andmetel moodustavad venelased Venemaa rahvastikust ligi 81%.Venelased kujunesid omaette rahvaks 14.–15. sajandil idaslaavlaste ehk nn vanavene rahva põhjapoolsest harust, kelle eelkäijad olid vjaatitšid, krivitšid, Ilmeni slaavlased (sloveenid) ja teised nendega segunenud idaslaavi hõimud. Põhja ja ida suunas edasi liikudes assimileerisid idaslaavi keelte kõnelejad kohalikke soome-ugri keeli kõnelevaid hõime, sealhulgas merjalasi, muromlasi jt.

16. sajandil alanud Siberi koloniseerimise tagajärjel sai venelastest ka üks (praeguseks arvukaim) Siberi põhirahvustest. 15.–19. sajandil nimetati venelasi ka suurvenelasteks.

Antropoloogiliselt peetakse venelaste enamust europiidide hulka kuuluvaiks. Keele ja rahvakultuuri erinevuste alusel eristatakse põhjasuurvenelasi (umbes Pihkva – Moskva – Saranski – Saratovi – Samara joonest põhja pool), lõunasuurvenelasi ja nende vahel kitsal vööndil paiknevaid kesksuurvenelasi.

Etnograafiliste rühmadena eristatakse:

kasakaid (казаки),

pomoore (поморы),

Siberi asukate rühma (сибиряки; 'siberlased'),

vanausulisi (старообрядцы).Usklikud on põhiliselt õigeusku, väike osa kuulub vanausuliste hulka ja sektidesse.

Venemaa Keisririik

Venemaa Keisririik (vene keeles Россійская Имперія, praeguses kirjaviisis Российская империя) oli ajavahemikul 1721–1917 Euroopas ja Aasias paiknenud riik, mille eellane oli Moskva tsaaririik ja järglane oli 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni tulemusena 14. septembril 1917 väljakuulutatud demokraatlik Venemaa Vabariik.

Viljandimaa

Viljandimaa on ajalooline maakond Eestis, mis eksisteeris Sakala näol juba muinasajal.

Tänapäevane Viljandi maakond hõlmab ajaloolisest Viljandimaast vaid keskosa (millele lisandub Karksi ja Halliste ümbrus ajaloolisest Pärnumaast). Mitu Pilistvere kihelkonna asulat kuulub nüüdisajal Järvamaa koosseisu.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.