Tundmus

Tundmus on organismi (inimene, loom, kala, lind) poolt läbielatud suhtumine maailma ja iseendasse, emotsiooni läbielamine.

Tundmusi peetakse olulisimateks psüühilise tegevuse regulaatoriteks, olles loomult liigilise kogemuse vormiks.[1]

Tihedad seosed on tundmustel ka mäluga.[2]

Tundmuse tähendus

Tundmus on hinnangu tulemus keskkonna mõjurile. Kuigi hinnang võib olla kolmesugune: positiivne, negatiivne, neutraalne, on tundmuseid kahesuguseid: positiivsed või negatiivsed. Viimaseid tundmusi on inimesel rohkem. Tundmust, mis väljendaks ükskõiksust, ei ole olemas.

Pärast nähtuse märgistamist tundmusega käivitub motivatsioonisüsteem, mis väljendub organismi reaktsioonis nähtuse suhtes. Kui nähtus on positiivse tähendusega organismile, siis selle poole püüeldakse, kui negatiivse tähendusega, siis sellest nähtusest püütakse eemalduda. Nähtuseks võib olla toit, värske õhk, vaenlane, ohtlik metsloom jms.

Näiteks: inimesel või loomal on kõht tühi ja ta näeb toitu. Kui nähtut hinnatakse eelneva kogemuse põhjal meeldivaks, siis süüakse toit ära, mille tulemusena kindlustatakse organismi edasine eksistents. Kui aga mingil põhjusel tundub toit ebameeldiv, kas siis välimuse või lõhna tõttu (riknenud toit, mis võib sisaldada organismi jaoks ohtlikke ühendeid), siis hinnatakse nähtut negatiivselt ja antud sööki ei sööda ära, mille tulemusena kindlustatakse organismi edasine eksistents (ohtlikud aineid ei sattunud organismi).

Ka seksuaalse käitumise (soo jätkamine) regulatsioonil on tundmustel võtmeroll. Kui vastassoo esindajat hinnatakse heade tundmustega, siis toimub kontakt. Kui hinnatakse halbade tundmustega, siis kontakti välditakse ja soo jätkamine on välistatud.

Siit tuleneb tundmuste äärmiselt oluline roll olendi eksistentsi kindlustamiseks.[3]

Neurofüsioloogilised alused

Uuringud on näidanud, et tundmused on seotud aju vanemate struktuuridega ja seetõttu inimeste ja loomade tundmuste mehhanismid ei erine olulisel määral. On leitud, et tundmuste anatoomiline substraat on limbiline süsteem – struktuurid, mis paiknevad aju koorealuses talamuse ja hüpotalamuse piirkonnas. Vastavate piirkondade ärritamise tulemusena on võimalik tekitada nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid tundmusi.

Mõõtmised on näidanud, et tundmused tekivad pärast välisärritaja toimet väga kiiresti – mandeltuuma neuronite aktivatsioon ilmneb juba 0,02 sekundit pärast hirmu esile kutsuva ärritaja esitamist. See aeg on liig lühike, et ärritajat teadvustada. Järelikult toimub ümbritseva hindamine ja tundmustega märgistamine eelteadvuslikult ja see viitab tundmuste ülitähtsale rollile kohanemisel muutuva ümbrusega.

Põhitundmused

Kuigi eksisteerib väga palju erinevaid tundmusi, on uurimused näidanud, et enamik neist on kombinatsioonid põhitundmustest. Paul Ekman on toonud välja kuus põhitundmust:[4]

Põhitundmuste omavahelisel kombineerumisel tekivad sellised igapäevased tundmused, nagu raev, kadedus, kärsitus, mure, armastus, kiindumus, mõnu jne.

Kõrgemad tundmused

Kõrgemad tundmused on isiksuse olemuslikud jooned, mis võimaldavad teha otsustusi isiksuse arengutaseme üle ja on ainuomased inimestele. Kõrgemad tundmused jaotatake kolme gruppi: 1)kõlbelised tundmused, 2)intellektuaalsed tundmused – uudishimu, imestamine, kahtlus, joovastus, avastus jt; 3)esteetilised tundmused.[5]

Tundmuste polaarsus

Nagu ülal märgitud, meeldivushinnangu aspektis võib jaotada tundmusi:

  • positiivseteks ehk headeks
  • negatiivseteks ehk halbadeks.

Head tundmused on need, mis kaasnevad meeldivate olukordadega ja pahad tundmuse need, mis kaasnevad ebameeldivate olukordadega. Kuigi põhitundmustest moodustavad enamiku negatiivse märgiga tundmused, on uuringud näidanud, et enamasti moodustavad tundmused tundmuspaare – tundmusele leidub vastasmärgiga tundmus: armastusvihkamine, rõõmkurbus, veetlus – vastumeelsus.[6][7]

Polaarsus on siin suhete tulemus, mis inimest ümbritsevad.

Tundmusele on omane ka kaksipidisus- positiivsed ja negatiivsed tundmused segunevad, klassikaline näide: armukadedus, kus armastus ja vihkamine on seotud.[7]

Tundmuste toime inimese elule

Tundmuste toime inimese elule võib jagada kaheks:

  • steenilised e aktiivsed tundmused – meeleolu on jõuline, virge, reibas;
  • asteenilised e passiivsed tundmused – organismi eluprotsessid on maha surutud, energia on vähene, aktiivsus pärsitud. Passiivsed tundmused järgnevad tavaliselt haigusele, konfliktidele, ülekoormusele.

Need tundmused vahelduvad. See millise tegevusplaani inimene ühe või teise tundmuse puhul valib, sõltub tema närvisüsteemi tüübist, isiksusest ja tahteomadustest.[2]

Tundmuste intensiivsus

Üheks tundmuse kirjeldamise mõõduks polaarsuse kõrval on tundmuse intensiivsus. Kuna on tegemist kvantiteedi kirjeldusega, siis oleks võimalik rakendada digitaliseeritud esitust tundmuse intensiivsuse kirjeldamisel. Näiteks: pahameel intensiivsusega –0,1; pahameel intensiivsusega –5, pahameel intensiivsusega –10. Kuna tundmuse intensiivsus on inimese tundeelu väljendamisel üsna oluline, siis on olemas vastavad mõisted erineva intensiivsusega tundmuste väljendamiseks. Eesti keeles näiteks rahuolematuse erinevate intensiivsusastmete väljendamiseks on sõnad:

  • pahameel (tagasihoidlik rahulolematus)
  • tigedus (alamõõdukas rahulolematus)
  • viha (ülemõõdukas rahulolematus)
  • raev (raske rahulolematus)

Omaette probleemiks on tundmuse puudumise väljendamine. Akadeemilises kõnepruugis väljendab tundmuse puudumist mõiste ükskõiksus. Kuid kõnekeeles väljendab mõiste ükskõiksus sageli köitvushinnangu negatiivset tulemust: armastus – ükskõiksus [6]. Siit võib kergesti tekkida mulje, nagu oleks ükskõiksus tundmus.

Tundmuste intensiivsus sõltub:

  • Keskkonna mõjuri intensiivsusest – sääsehammustus tingib olulisemalt intensiivsema tundmuse kui põletus.
  • Indiviidi füsioloogilisest seisundist ehk täpsemalt – emotsionaalsest reaktiivsusest.

Tundumuse ja emotsiooni mõiste

Tundmuseid ja emotsioone peetakse lähedasteks mõisteteks. Kuid need ei ole päris kokkulangevad, kuna 'tundmust' käsitletakse laiemas ja üldisemas tähenduses. Tundumusega tähistatakse igasugust vajaduse rahuldamist või mitterahudamist või ka spontaanselt tekkivat subjektiivset reaktsiooni (tundeelamus). Emotsiooniga tähistatakse selle läbielamise konkreetset vormi, see on subjektiivne tundeelamuslik reageering sise- või välisärritajatele.

Viited

  1. Bachmann, Maruste 2001:207.
  2. 2,0 2,1 Bachmann, Maruste 2001:208.
  3. A. Nõlvak, R. Valk. Isiksus ja emotsioonid. Isiksusepsühholoogia. Tartu Ülikooli Kirjastus, 169–191, 2003.
  4. P.Ekman Emotions in human face. New York: Cambridge University Press, 1982.
  5. Bachmann, Maruste 2001:230.
  6. 6,0 6,1 Ene Vainik.. "Eestlaste emotsioonisõnavara.". 2001. Tallinn. Failitüüp: pdf. Vaadatud 04.05.2008.
  7. 7,0 7,1 Bachmann, Maruste 2001:210.

Vaata ka

Kirjandus

Ado Grenzstein

Ado Grenzstein (pseudonüüm A. Piirikivi; 5. veebruar 1849 Kõksi küla, Tarvastu kihelkond – 20. aprill 1916 Menton, Lõuna-Prantsusmaa) oli eesti ajakirjanik ja pedagoog, Tõnis Grenzsteini vend.

Armukadedus

Armukadedus ehk kiivus on inimeste tundmus, ka seisund kellegi (ja või) millegi suhtes. Armukadedus on mitmetahuline nähtus, mida on raske mõisteliselt defineerida. Inimene võib olla armukade oma lähedase inimese peale põhjusel, et ei usalda teda ja/või kardab teda kaotada, jagada jne. Armukadedust ehk kiivust ja vajadust vanemate (laste armastuse objekt) tähelepanu keskpunktis olla, võivad tunda õde ja vend, aga ka poolõed ja -vennad. Inimesed räägivad armukadedusest ka näiteks ühe pere mitme lemmiklooma puhul, sest mõlemad tahavad endale rohkem tähelepanu võita.

Benito Pérez Galdós

Benito Pérez Galdós või Benito María de los Dolores Pérez Galdós(10. mai 1843 – 4. jaanuar 1920) on hispaania romaanikirjanik, dramaturg ja kroonik. Ta on 19. sajandi realistliku romaani suurkuju ja hispaaniakeelsete maade üks tähtsamaid kirjanikke.

David Hartley

David Hartley (21. juuni 1705 Halifax – 28. august 1757) oli inglise filosoof ja psühholoogia assotsianistliku kooli rajaja.

Dokumentalistika

Dokumentalistika (inglise keeles documentary, prantsuse keeles documentaire) on dokumentaalteoste ehk dokumentaariumide – dokumentaalfilmi, -seriaali, foto, kirjandus- või lavateose – loomine, tõsielu kujutamine. Võimalik kasutus: dokumentalistika filmikunstis.

Düsfooria

Düsfooria ehk pahurus on tundmus, mil inimene tunneb rahulolematust ja pahameelt.

Sageli on düsfooria emotsionaalse inadekvaatsuse väljenduseks.

Emotsionaalse inadekvaatsuse väljendusena esineb pahurust väga sageli skisofreenia korral – kõik nagu oleks hea ja korras, aga patsient on tige ja rahulolematu. Samuti esineb depressiooni korral (düsfooriline depressioon) või epileptikutel.

Düsfooria võib realiseeruda agressioonina – täiesti põhjusetult võib haige kedagi lüüa.

Eduard Bakis

Eduard Bakis (21. mai 1900 Eesti – 4. jaanuar 1970 Ameerika Ühendriigid) oli Eesti rakenduspsühholoog.

Heinrich Heine

Christian Johann Heinrich Heine (sünninimi Harry Heine; arvatavasti 13. detsember 1797 Düsseldorf – 17. veebruar 1856 Pariis) oli juudi päritolu Saksamaa luuletaja, publitsist ja ajakirjanik, üks 19. sajandi olulisemaid saksakeelseid kirjanikke.

Heinet peetakse romantismi viimaseks luuletajaks ning ühtlasi selle ületajaks. Ta muutis argikeele lüürikas kasutatavaks, tõstis följetoni ja reisikirja kunstilisele tasemele ning tõi saksa kirjandusse senitundmatu elegantse lihtsuse. Ta on üks tõlgitumaid ja viisistatumaid saksakeelseid autoreid. Heine oli kriitiline ja poliitikasse sekkuv ajakirjanik, esseist, satiirik ja polemiseerija, keda imetleti ja kardeti. Etnilise päritolu ja poliitiliste vaadete tõttu vaenasid teda alaliselt antisemiidid ja rahvuslased. See vajutas pitseri tema elule ning loomingule ja selle retseptsioonile.

Hirm

Hirm on tundmus, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada.

Paul Ekman loeb hirmu üheks kuuest kultuuriliselt universaalsest näoväljenduse järgi ära tuntavast emotsioonist. Ülejäänud viis on viha, rõõm, kurbus, üllatus, vastikus.

Haiguslikku hirmu nimetatakse ka foobiaks. Klassikalise tingimise teel tekib hirm, kui hirmutav olukord seostub neutraalse stiimuliga. Hirm motiveerib vältimiskäitumist – vältimine vähendab hetkeliselt hirmu ja see omakorda kinnitab vältimist ega lase reaktsioonil kustuda. Foobia tekkele aitavad kaasa puudulik kustumine, sünnipärane valmisolek, õppimine mudelilt ja vältiva käitumise kinnitamine.

Ingvar Villido

Ingvar Villido (sündinud 2. märtsil 1962) on eesti koolitaja ja ettevõtja. Ta on Lilleoru keskuse rajaja ja koolitusjuht.

Villido on alates 1992. aastast õpetanud nn teadlikkuse rakendamise tehnikaid ja joogat. Tema eesmärgiks on aidata inimestel väljuda automaatsetest käitumismustritest, mida ta nimetab vanaks paradigmaks, et inimesed saaks minna üle teadlikule tegutsemisele kui uuele paradigmale.

Ta on loonud Teadliku Muutuse Kunsti (TMK) kursustesarja, mida pakub oma ettevõtte Human OÜ kaudu. Sarja tutvustuse kohaselt annab see "vahendid, millega muuta iseseisvalt oma kroonilisi harjumusi, probleeme, hoiakuid ning uskumusi iseenda ja teiste suhtes" ja võimaldab "vabastada end ise kannatustest".Villidol puudub teaduslik väljaõpe. Selle asemel on tal isiklik kogemus ja mitmete vaimsete õpetajate pühitsused.

Kurbus

Kurbus on emotsionaalne valu. Kurbusega seostuvad millegi või kellegi kaotus, meeleheide, pettumus, abitus.

Kurb inimene on tavaliselt vaikne, võib olla uimane ja eemalduda teistest inimestest. Tugeva kurbuse väljundiks on depressioon. Tihti väljendakase kurbust nutuga.

Kurbus kuulub Paul Ekmani poolt kirjeldatud kuue põhiemotsiooni hulka. Sinna kuuluvad veel rõõm, viha, üllatus, hirm ja vastikus.Kurbus on normaalne inimese tundmus. Kurbust on kogenud kõik inimesed. Inimene reageerib kurbusega ebameeldivatele sündmustele – töökohalt koondamine, lapse haigestumine, esivanema surm, tulevikuplaanide nurjumine.

Kurbust on võimalik täheldada peale inimese ka teistel kõrgematel imetajatel – koeral pärast peremehe surma, täkul pärast kastreerimist.

Kurbusel on oma ratsionaalne tähendus – kurbuse olemaolu käivitab liigikaaslasel liigikaitse instinkti ja juhib tähelepanu asjaolule, et liigikaaslane vajab abi või toetust.

Kurbuse ajaline kestus on oluline kriteerium, mille järgi saab otsustada kurbuse käes kannatava inimese abivajaduse üle. Kuid see ajaline kestus sõltub suuresti kultuurilistest oludest. On kultuure, kus abikaasa surmajärgset kurbust peetakse kuu aja jooksul normaalseks. Kuid on ka kultuure, kus lähedase surm on juba järgmisel päeval unustatud.

Mihkel Lindenberg

Mihkel Lindenberg (venepäraselt Mihhail Lindenberg, sündinud Lindeberg; 22. veebruar 1850 (10. veebruar Juliuse kalendri järgi) Reastvere – 21. aprill 1919 Laius-Tähkvere vald) oli õpetaja ja ajakirjanik.

Psühholoogia mõisteid

Siin on loetletud psühholoogia mõisteid.

Tundeelu

Tundeelu on üks psüühiline funktsioon, mille eesmärk on reguleerida inimese/looma tundmusi.

Tundeelu uurimisega tegeleb psühholoogia.

Tunnete teadvustamine

Tunnete teadvustamine suhtlemisel ehk oma tunnete mõistmine on oskus, mis võimaldab teadlikumalt oma suhtlemiskäitumist reguleerida. Tunnete teadvustamine määrab, kuidas neid tundeid oma sisimas mõistetakse, mida nende võimuses olles mõeldakse ja tehakse ehk käitutakse. Tunnete teadvustamise oskus kuulub sotsiaalsete oskuste hulka.Teekond oma tunnete mõistmiseni algab kehaliste tundmuste märkamisest ja teadvustamisest.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.