Thomas Hobbes

Thomas Hobbes (5. aprill 15884. detsember 1679) oli inglise ajaloolane, filosoof ja matemaatik. Ta oli üks peamisi absolutismi teoreetikuid ning ühiskondliku leppe teooria algataja.

Thomas Hobbes (portrait)

Elukäik

Thomas Hobbes sündis 1588. aastal Wiltshire'is või Malmesburys ning sai küllaltki hea hariduse. 1603. aastal läks ta õppima Oxfordi ülikooli, mille lõpetas 1608. aastal. Seejärel õnnestus tal saada tööd koduõpetajana Cavendishide perekonna juures. Cavendishid toetasid Hobbesi kogu tema ülejäänud elu. 1610. aastal käis Hobbes koos oma õpilase William Cavendishiga ringreisil Euroopas, ta kohtus mitmete tolleaegsete õpetlaste ja filosoofidega, ent huvitus toona kõige enam Vana-Kreeka ajaloost. Peagi hakkas ta tegelema aga ka geomeetria, matemaatika ning filosoofiaga. Tutvunud René Descartesiga, võttis Hobbes peagi omaks tolle arusaamad maailma matemaatiliselt harmoonilisest ülesehitusest. Sellel põhines ka tema hilisem ühiskonnafilosoofia. Oma esimesed suuremad tööd selles vallas kirjutas ta vahetult enne kodusõja puhkemist, kuid need avaldati alles aastaid hiljem.

1640. aastal otsustas Hobbes Inglismaalt lahkuda, sest tülis kuningas Charles I ja parlamendi vahel oli ta oma kirjutistes toetanud esimest ning kartis samal aastal kokku kutsutud Pika Parlamendi poolseid repressioone. Ta asus elama Pariisi, kuhu peagi koondus suurel hulgal inglise rojaliste. 1646. aastal sai Hobbesist seal kroonprints Charlesi matemaatikaõpetaja.

Kodusõjast sügavalt mõjustatuna kirjutas Hobbes 1651. aastal oma peateose "Leviaatan". Selles sisalduvate religiooni ja traditsioonikriitiliste seisukohtade tõttu tekkisid tal aga vastuolud teiste inglise rojalistidega ning sama aasta lõpul oli ta saatuse irooniana sunnitud pagema Oliver Cromwelli juhitud vabariiklikule Inglismaale. Seal lubati tal rahulikult elada ning isegi oma teoseid avaldada. Kui monarhia 1660. aastal taastati, kasvas Hobbesi mõju aga veelgi, sest tema endine õpilane Charles II pidas teda meeles ning kutsus ta oma õukonda. Charles kaitses Hobbesi ka traditsionalistlike monarhistide süüdistuste ees kirikuvaenulikkuses ning seetõttu pääses ta ka oma teoste avaldamise keelustamisest. Hobbes jäi produktiivseks kirjameheks peaaegu kuni oma pika elu lõpuni, eriti ägedalt polemiseeris ta oma teooriate kriitikutega.

"Leviaatan"

Next.svg Pikemalt artiklis Leviathan (Hobbes)

Hobbesi peateoseks peetakse kirjutist "Leviaatan" ("Leviathan", 1651), kus ta väidab, et riik on inimühiskonnale parim eksisteerimisvorm, kuna ilma selleta valitseks loodusseisund, mis tähendaks 'kõikide sõda kõigi vastu'. Nimelt peab Hobbes inimest iseloomult egoistlikuks ja kui miski inimese tegevust ei piiraks, püüaks too Hobbesi arvates vaid enese soove ja vajadusi täita, teiste peale mõtlemata. Nii tekiks reguleerimata inimgrupi seas paratamatu huvide konflikt, mis viiks kõigivahelise sõjani. Selline elu oleks armetu, vilets ja lühike. Parimaks riigikorraks, mis selle ära hoiaks, peab Hobbes absoluutset monarhiat, kuna seal on võim koondunud ühe inimese kätte, kes peaks ideaalis olema õiglane ja omakasupüüdmatu ning suudaks seaduste ja ettekirjutustega ühiskonda kontrollida. Paljude inimeste võimulolekut ei pidanud Hobbes soovitatavaks, kuna siis tekiksid paratamatult nendevahelised huvide konfliktid.

Riigi teket kujutas Hobbes ette ühiskondliku leppena: teatud hetkel tulid loodusseisundis elanud inimesed kokku ning otsustasid, et senise armetu olukorra parandamiseks peab üks neist saama piiramatu võimu, et kehtestada seadused ja ettekirjutused, mis ühiskonna kontrolli all hoiaksid. Maailmast pole teada ühtki riiki, mis sel viisil oleks tekkinud.

Samas ei pea Hobbes igasugust piiramatut võimu heaks: türanniat tuleks vältida. Kui piiramatu võimuga valitseja on muutunud türanniks, siis tuleks ta kukutada ning asendada uue ja õiglasema valitsejaga.

Hobbesi mõju

Oma poliitilise filosoofiaga mõjutas Hobbes hilisemaid ideoloogiaid, eriti konservatismi ja selle käsitlust inimloomusest. Hobbesi filosoofiast olid mõjutatud suur osa hilisemaid ühiskonnafilosoofe, kes mõningaid ta seisukohti omaks võttes üldiselt talle siiski vastu vaidlesid, neist kuulsaim oli ilmselt John Locke.

Hobbesi filosoofia

Ta arendas mõtet, et inimene pole loomult halb, kuid teda tuleb valitseda, sest temas on rohkem individualistlikku kui sotsiaalset. Lõpetamaks kõikide sõda kõikide vastu, lõid inimesed ühiskondliku lepinguga riigivõimu. Viimane on ühiskonnale vajalik, ning seetõttu on kasulik, kui see on võimalikult tugev. Kuninga võimu ei tohi piirata seadused ega kirik, kuninga ja parlamendi vahel jagatud võim viib kodusõjani, nagu juhtus Inglismaal. Absolutistliku kuningavõimu ülesanne on rahu ja isikliku julgeoleku kindlustamine. Hobbes rõhutas, et julgeolek ning rahu on ühiskonna kõige tähtsamad vajadused. Isikuvabadusi Hobbes eitas, revolutsioon oli tema arvates kuritegu.

Usuküsimustes tunnustas Hobbes kõrgema olendi olemasolu, arvates, et jumalat ei ole võimalik kujutada kehaliselt, vaid jumala olemus on haaramatu. Religioonis nägi Hobbes inimese hirmu ja rumaluse saadust, kuid pidas seda siiski vajalikuks korra hoidmiseks ühiskonnas.

Hobbesi panus psühholoogiasse

Olles veendunud, et psüühilised ja vaimsed elunähtused inimese juures johtuvad ülipeente kehaosakeste liikumisest, püstitas ta psühholoogiale ülesande uurida nende liikumiste seaduspärasusi, millest on tingitud kõik ettetulevad hingeelulised muutused. Tolleaja psühholoogias esines kaks käsitlusviisi, mis teineteist täiendasid, ent mõnevõrra omavahel ka võistlesid. Üks neist, rohkem teoreetilise põhilaadiga, lähtus hingeelu nähtuste seletamisel tajust, tõstes selle esikohale. Teine käsitlus hindas tahet. Hobbes püüdis neid käsitlusi omavahel seostada. Ometi suundus tema psühholoogiline huvi enam tahte uurimisele. Selle avaldusi uurides jõuab ta tulemusele, mille kohaselt kogu inimliku tahteelu algseimaks ajendiks on enesealalhoiutung. Kõik tahte esinemisviisid ja vormid – olgu nad siis seotud kujutlusega mis tahes asjast või olukorrast – on mõistetavad üksnes tolle ürgse tungi varieeruvate avaldustena. Mitte inimene ei käivita tahet oma suva kohaselt, vaid tahe käivitab inimese nende ajendite alusel, mis selle enese liikuma panevad. Säärane determinism kutsus esile rohkesti vastuväiteid ja põhjustas ulatuslikku poleemikat, eriti nende järelduste tõttu, mis Hobbes ise oma põhiseisukohast tegi. Mida inimene ka iganes ei teeks – olgu head, olgu kurja- kõik on kuidagi seoses tema enese heaoluga. Kõrged moraalsed tunded, nagu seda on altruistlik ligimesearmastus, heatahtlikkus ja vastutulelikkus, on vaid maskeeringud, kuigi nende vajalikkust ja väärtust sellega kaugeltki ei taheta eitada. Hobbes uuris lisaks ka afekte. Kõik afektid või tundeseisundid jagunevad kahte liiki: ühed on ligitõmbavad näiteks lõbu milles võrsub armastus ja teised eemaletõukavad näiteks norutunne millest kujunevad valu, kartus, vastumeelsus.[1]

Viited

  1. Elmar Salumaa 1997. Filosoofia ajalugu IV. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduste Instituut., lk. 34-52
1588

1588. aasta (MDLXXXVIII) oli 16. sajandi 88. aasta.

4. detsember

4. detsember on Gregoriuse kalendri 338. päev (liigaastal 339. päev). Juliuse kalendri järgi 21. november (1901–2099).

5. aprill

5. aprill on Gregoriuse kalendri 95. (liigaastal 96.) päev. Juliuse kalendri järgi 23. märts (1900–2099).

Anarhia (rahvusvahelised suhted)

Anarhia omab rahvusvahelistes suhetes iseseisvat tähendust, kuna selle tähenduseks olev "valitsuse puudumine" on rahvusvahelises poliitikas tavaline olukord. Sellisena on anarhia üks rahvusvahelise süsteemi tunnuseid ning ei oma iseenesest ei positiivset ega negatiivset konnotatsiooni. Tegemist on lähtekohaga rahvusvaheliste suhete analüüsiks.

Leidub autoreid, kelle arvates tuleneb rahvusvaheliste suhete anarhilisusest igasugune rahvusriigist kõrgemate institutsioonide, reeglite või normide puudumine. Väidetakse, et rahvusvaheline kogukond on lakkamatult "loodusolukorras", kus valitseb "kõikide sõda kõikide vastu". (Vt Thomas Hobbes.)

Realistlikud teooriad rahvusvahelistes suhetes väidavad tavaliselt, et anarhia ei välista korda või rahvusvahelise ühis- ega kogukonna võimalikkust. Realistid ei pea asjakohaseks väidet, et rahvusvaheline kord peaks moodustuma analoogselt riigisisese korraga (siseriiklik analoogia).

Idealistlikud ja liberalistlikud teooriad väidavad vastupidi realistlikele, et anarhia ei ühildu korra ja kogukonna ideaalidega ning nende saavutamine on võimalik üksnes anarhia asendamisel mingisuguse valitsemisega. Riiklikud institutsioonid nagu parlament, kohtud jne tuleb mingil viisil taasesitada rahvusvahelises sfääris. (Vaata Immanuel Kanti Zum Ewigen Frieden)

Boriss Mejerovski

Boriss Vladimirovitš Mejerovski (vene keeles Борис Владимирович Мееровский; 9. mai 1922 Moskva – 18. detsember 1996 Moskva) oli vene filosoof, Lääne-Euroopa filosoofia ja teadusliku ateismi teooria spetsialist. Filosoofiadoktor, professor. Üks "Ateistliku sõnaraamatu" autoreid.

Ta on uurinud eelkõige Valgustusaja filosoofiat ning inglise deistlikku ja materialistlikku filosoofiat (Thomas Hobbes). 1980. aastal kaitses filosoofiadoktori väitekirja teemal "XVIII sajandi inglise materialism: problemaatika, eripärad, saatused" («Английский материализм XVIII века: проблематика, особенности, судьбы»; eriala 09.00.03 — filosoofia ajalugu).

Determinism

Determinism on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt on kõikidel otsustel ja sündmustel seaduspärased põhjused ja kõiki sündmusi ning otsuseid on põhimõtteliselt võimalik ette näha.

Determinism ja vaba tahe välistavad teineteist inkompatibilistlikus käsitluses, kompatibilistlikus käsitluses vastuolu ei esine ning nende koos esinemine on realistlik. Filosoofilisest ja teaduslikust seisukohast peetakse determinismi mõiste all silmas kausaalset determinismi, mis väidab, et universumi hetkeseis ei saa erineda reaalsest hetkeseisust, kui arvestada kõikide loodusseaduste ja kogu universumi ajalooga. Deterministliku maailmapildi paikapidavuse üle ei ole konsensust saavutatud, kuna see on tihedalt seotud meie arusaamaga füüsikaseadustest ning inimeste tegutsemisvabadusest.Deterministlikule maailmavaatele panid aluse 6.–7. sajandil eKr Vana-Kreeka filosoofid Herakleitos, Leucippus, Aristoteles ja stoikud. Tuntumate determinismi käsitlejate hulka kuuluvad Marcus Aurelius, Thomas Hobbes, Baruch Spinoza, Gottfried Leibniz, David Hume, Pierre-Simon Laplace, Arthur Schopenhauer, William James, Friedrich Nietzsche, Albert Einstein, Niels Bohr, Sam Harris, Ted Honderich ja Daniel Dennett.

Himu

Himu on inimese isu, soov või igatsus isiku või asja järgi. Sama mõtet väljendab ka selline emotsioon nagu "iha". Kui inimene soovib midagi või kedagi, siis ta igatseb seda positiivset tunnet, mida ta saaks konkreetse objekti läbi ja ta on valmis midagi tegema, et oma eesmärki saavutada. Himu motiveeriv aspekt on huvitanud mitmeid filosoofe: Thomas Hobbes (1588-1679) kinnitas, et iha on põhiline motivatsioon inimese tegutsemisele.

Kuigi himu tavaliselt peetakse emotsiooniks, siis psühholoogid peavad himu emotsioonist erinevaks tundeks. Psühholoogid väidavad, et soovid ehk vajadused millegi järgi tekivad erinevates organismi osades, näiteks mao vajadus toidu järele, kuid emotsioonid tekivad seoses inimese vaimse seisundiga. Turundus- ja reklaamifirmad kasutavad psühholoogilisi uuringuid kuidas himusid stimuleeritakse, et leida tõhusamaid viise, kuidas mõjutada tarbijaid ostma konkreetseid tooteid või teenuseid. Mõned reklaamid püüavad anda ostjatele tunnet, et neil on mingit toode või teenus puudu ja nad vajavad seda ja teised reklaamid tekitavad himu toote järgi ihaldatavate lisandustega nagu tuntud inimesed või ilusad modellid, kes toodet kasutavad.

Index Librorum Prohibitorum

Index Librorum Prohibitorum ("Keelatud raamatute nimekiri") on Rooma katoliku kiriku poolt keelatud raamatute nimekiri. Nimekirjas loetletud raamatud olid katoliiklastele lugemiseks keelatud, kuna nad olid kas ebamoraalsed, sisaldasid teoloogilisi vigu või olid usu suhtes eksitavad.

Index Librorum Prohibitorum kehtestati 1559. aastal Paulus IV poolt ning seda täiendati regulaarselt kuni 32. väljaandeni, mis ilmus 1948. aastal ja mis sisaldas selleks ajaks üle 4000 nimetuse.

Nimekirjas sisalduvate raamatute autorite hulgas olid näiteks Laurence Sterne, Voltaire, Daniel Defoe, Kopernik, Honoré de Balzac, Jean-Paul Sartre, aga ka Hollandi seksuoloog Theodoor Hendrik van de Velde, "Abielutehnika" autor.

Nimekirja ei kuulunud Karl Marx ega Charles Darwin.

Index Librorum Prohibitorumi kaotas oma moraalse kohustuslikkuse Paulus VI korraldusel 14. juunil 1966.

Liberalism

Liberalism (ladina sõnast liberalis) on isikuvabadusi pooldav hoiak ja poliitiline filosoofia (mitte elufilosoofia), mille eesmärk on kindlustada isikuvabaduse teostamiseks tarvilikud poliitilised tingimused. Algsele tähendusele on lisatud: liikumisvabadus, mõttevabadus, kodanike poliitiliste vabaduste ja inimõiguste konstitutsiooniline kaitsmine. Liberalismist on mõjutatud majandus, poliitika ja filosoofia, et lähtuda kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik.

Liberalismi 5 peamist põhimõtet on: individualism, parlamentarism, võimaluste võrdsus, reformism ja antiklerikalism. Liberalismi, kui ideoloogia aluseks, erinevalt konservatiivsest ideoloogiast, on optimistlik usk inimese enesetäiustamise ja isikuvabaduste eedumeelse arengu võimalusse. Klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil.

Liberalismi on läbi aegade, samuti eri riikides tõlgitsetud erinevalt. Kui Ameerika Ühendriikides seondub liberalism põhiliselt inimõigustega ehk kõige liberaalsemad on need parteid, kes taotlevad võrdseid õigusi kõikidele inimestele, siis Euroopas tõlgendatakse liberalismi põhiliselt majandusvabadustest lähtudes ning liberaalseks peetakse poliitikut, kes ei poolda piiranguid majanduses (maksud ettevõtlusele, tollipiirangud, piirangud vabale konkurentsile).

Ringi kvadratuur

Ringi kvadratuur on klassikaline matemaatikaprobleem.

Ülesandeks on konstrueerida antud ringiga võrdse pindalaga ruut kasutades sirklit ja joonlauda.

Antiikajast saadik üritasid ringi kvadratuuri lahendada paljud tuntud õpetlased, näiteks Leonardo da Vinci ja Thomas Hobbes.

1882. aastal tõestas Ferdinand von Lindemann, et ülesanne on lahendamatu, sest arv pii on transtsendentne.

Kuigi päris täpne lahendus on võimatu, on leitud üsna täpseid meetodeid, näiteks järgmine poola matemaatiku Adam Adamandy Kochański konstruktsioon:

Selle põhjal saame aproksimatsiooni

Sotsiaalfilosoofia

Sotsiaalfilosoofia on sotsiaalse käitumise, ühiskonna interpretsioonide ja sotsiaalsete institutsioonide tõlgendamisega seotud küsimuste uurimine pigem eetiliste väärtuste kui empiiriliste suhete poolest. Sotsiaalfilosoofid asetavad uue rõhu poliitiliste, õiguslike, moraalsete ja kultuuriküsimuste sotsiaalsete kontekstide mõistmisele ja uute teoreetiliste raamistike arendamisele, alates sotsiaalsest ontoloogiast, hooleeetikast kuni kosmopoliitsete demokraatia, inimõiguste, soolise võrdsuse ja globaalse õigluse teooriani.

Surnud 4. detsembril

Siin loetletakse 4. detsembril surnud tuntud inimesi.

1642 – kardinal Richelieu, prantsuse usu- ja riigitegelane

1679 – Thomas Hobbes, inglise filosoof

1798 – Luigi Galvani, Itaalia füüsik

1902 – Charles Dow, USA ajakirjanik

1932 – Gustav Meyrink, austria kirjanik

1933 – Stefan George, saksa luuletaja ja tõlkija

1942 – Juhan Kukk, eesti majandusteadlane ja poliitik

1973 – Lauri Aleksanteri Lehtinen, Soome kergejõustiklane

1976 – Tommy Bolin, ameerika rokk-kitarrist (Deep Purple)

1976 – Benjamin Britten, inglise helilooja ja pianist

1978 – Johan Rudolf Svensson, Rootsi maadleja

1978 – Tadeusz Kasprzycki, Poola sõjaväelane ja poliitik

1979 – Friedrich Ebert, Saksa sotsiaaldemokraatlik poliitik ja Saksa DV riigitegelane

1980 – Richard Kiipsaar, Eesti kergejõustiklane

1980 – Stella Walsh (Stanisława Walasiewicz), Poola kergejõustiklane

1984 – Manfred Tõnisson, Eesti kergejõustikutreener

1991 – Maano Kivilo, eesti arst ja arstiteadlane

1992 – Gerda Laugaste, eesti keeleteadlane

1993 – Frank Zappa, ameerika muusik, helilooja ja satiirik

1993 – Eldor Valter, eesti näitleja

1997 – Heldur Saarsoo, eesti õigusteadlane

1999 – Martin Levald, eesti tšellist ja helilooja

1999 – Lembit Lüüs, eesti majandus-, riigi- ja sporditegelane

1999 – Karin Mark, eesti antropoloog

2002 – Laine Karindi, eesti koorijuht ja muusikapedagoog

2003 – Vello Prangel, Eesti ujuja ja allveesportlane

2007 – Aleksandr Fedoruk, Venemaa kabetaja

2009 – Vjatšeslav Tihhonov, vene filminäitleja

2009 – Stephen Toulmin, Briti filosoof

2009 – Mall Vaasma, eesti mükoloog

2011 – Sócrates, Brasiilia jalgpallur

2011 – Matti Yrjänä Joensuu, soome kirjanik

2012 – Besse Cooper, USA ülipikaealine

2015 – Dag Skogheim, norra kirjanik

2015 – Robert Loggia, USA näitleja

2015 – Erik De Vlaeminck, Belgia jalgrattur

2016 – Ferreira Gullar, Brasiilia näitekirjanik ja luuletaja

2017 – ‘Alī ‘Abdullāh Sāliḩ, Jeemeni sõjaväelane ja poliitik

2018 – Edgar Egipte, eesti ennustaja

Suveräänsus

Suveräänsus on võim, millel on kõrgeima vahelesekkuja omadused: otsus­tada ja lahendada poliitilises hierarhias esinevaid vaidlusi teatud lõplikkus­ast­mega. Nii­sugus­te otsuste tegemise võimalikkus eeldab sõltumatust välistest jõu­du­dest ning kõr­gei­mat auto­ri­teeti või dominantsi sisemiste rühmade üle. Seega on suveräänsus kõrgeim legi­tiim­ne otsustamisühik mingis piirkonnas järgnevate tarvilike ja moodustavate omadustega:

asukoht (kõrgeim võim poliitilis-õiguslikus hierarhias)

järjestatus (lõplik otsustusõigus poliitilis-õiguslikus hierarhias)

mõju (üldisus, üldkehtivus igas tegevuste voos)

autonoomia (suverään peab olema sõltumatu oma suhetes teiste (nii sisemiste kui välimiste) osapooltega).Kasutatakse ka osamõistet "siseriiklik suveräänsus", mis on suveräänsus, mis vastab tingimustele 1–3. Suveräänsust on ka defineeritud kui ühte spetsiifilist omandivormi.Suveräänsus on üks politoloogia ja rahvusvahelise õiguse olulisemaid ja vaieldumaid mõisteid. Suveräänsuse kui mõiste tähenduse ja empiirilise olemasolu vaidlustasid liberaalsed autorid 20. sajandi teise poole viimastel aastakümnetel.

Sündinud 5. aprillil

Siin loetletakse 5. aprillil sündinud tuntud inimesi.

1588 – Thomas Hobbes, inglise filosoof

1804 – Matthias Jacob Schleiden, saksa botaanik

1837 – Algernon Swinburne, briti poeet

1842 – Simon Hermann Schott, õigusteadlane

1856 – Alfons Feger, Liechtensteini poliitik

1876 – Vladimir Rubaškin, vene arstiteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud

1896 – Ernst Hansson, Eesti kohtunik

1896 – Einar Lundborg, Rootsi sõjaväelane ja lendur

1900 – August Pruuel, eesti Vabadussõja veteran

1900 – Spencer Tracy, ameerika filminäitleja

1903 – Nikolai Ruubel, eesti keemik ja agronoom

1904 – Meinhard Niinepuu, Eesti sõjaväelane

1908 – Bette Davis, ameerika näitleja

1908 – Herbert von Karajan, austria dirigent

1912 – István Örkény, ungari kirjanik

1914 – Elli Lellep, eesti botaanik

1915 – Kirill Raudsepp, eesti dirigent

1916 – Gregory Peck, ameerika näitleja

1918 – Aleksander Blumberg, eesti muusikategelane ja helilooja

1920 – Arthur Hailey, romaanikirjanik

1922 – Gale Storm, ameerika näitleja ja laulja

1922 – Evald Tupits, eesti sportlane, mäesuusataja, suusahüppaja, jalgpallur

1923 – Asta Vilbaste, eesti bioloog, arahnoloog

1924 – Asta Meressoo, eesti majandusteadlane

1926 – Leo Leiv, eesti vaimulik

1927 – Endrik Nõges, eesti päritolu USA tehnikateadlane

1928 – Aino Valmet, eesti filoloog ja õppejõud

1929 – Ivar Giaever, norra päritolu ameerika füüsik, Nobeli füüsikaauhind

1929 – Nigel Hawthorne, inglise näitleja

1931 – Villu Ojassalu, eesti sporditegelene

1932 – Henn-Kaarel Hellat, eesti kirjanik

1933 – Endla Mandel, eesti sõudja

1934 – Roman Hertzog, Saksamaa president 1994–1999

1934 – Roman Herzog, Saksamaa poliitik

1935 – Enn Griffel, eesti autovõidusõitja

1937 – Colin Powell, endine USA riigisekretär

1939 – Leka, Albaania troonipärija

1942 – Pascal Couchepin, Šveitsi poliitik

1943 – Heidy Tamme, eesti laulja

1944 – Asta Põldmäe, eesti kirjanik

1944 – Robert Bednarski, USA tõstja

1944 – János Martonyi, Ungari poliitik

1946 – Georgi Markov, bulgaaria maadleja

1947 – Gloria Macapagal-Arroyo, Filipiinide president

1947 – Mati Kütt, eesti animatsioonfilmide režissöör ja maalikunstnik

1948 – Ave Laanoja, eesti näitleja

1949 – Judith Resnik, Ameerika Ühendriikide insener ja NASA astronaut

1950 – Agnetha Fältskog, rootsi laulja (ABBA)

1951 – Dean Kamen, Ameerika Ühendriikide ettevõtja ja leiutaja

1954 – Tiit Haagma, eesti jääpurjetaja ja muusik (Ruja)

1957 – Jaan Ross, eesti muusikateadlane

1958 – Meelis Milder, eesti ärimees

1959 – Merike Pitk, eesti ajakirjanik

1960 – Adnan Terzić, Bosnia ja Hertsegoviina poliitik

1962 – Kirsan Iljumžinov, Kalmõkkia ärimees ja poliitik

1962 – Siim Veskimees, eesti ulmekirjanik

1962 – Sara Danius, rootsi kirjandusteadlane ja esteetik

1964 – Levon Dzhulfalakjan, Nõukogude Liidu maadleja

1965 – Svetlana Paramõgina, valgevene laskesuusataja

1967 – Kärt Tomingas, eesti laulja

1967 – Kalle Kirsimäe, eesti geoloog

1967 – Priit Salumäe, eesti jalgrattur

1968 – Piret Niglas, eesti suusataja

1969 – Riho Altnurme, eesti teoloog

1969 – Ravindra Prabhat, Hindi kirjanik ja teadlane

1973 – Anu Aavik, eesti kasvatusteadlane

1973 – Kaire Uusen, eesti ajakirjanik

1976 – Aleksei Budõlin, eesti judomaadleja

1976 – Fernando Morientes, hispaania jalgpallur

1976 – Indrek Tobreluts, eesti laskesuusataja

1976 – Innari Toome, eesti teatrikunstnik

1976 – Kim Collins, Saint Kittsi ja Nevise kergejõustiklane

1976 – Péter Biros, Ungari veepallur

1978 – Franziska van Almsick, saksa ujuja

1978 – Urmas Piigert, Eesti kaitseliitlane

1978 – Meelis Oidsalu, eesti luuletaja, teatrikriitik ja Kaitseministeeriumi asekantsler

1979 – Timo Hildebrand, saksamaa jalgpallur

1979 – Indrek Ikkonen, ehtekunstnik

1979 – Imany, Prantsuse laulja

1980 – Ruxanda Glavan, Moldova poliitik

1981 – Hanna-Liina Võsa, eesti laulja

1982 – Thomas Hitzlsperger, endine saksa jalgpallur

1984 – Rune Bratsveen, Norra laskesuusataja

1984 – Maigi Käige, eesti rohelise liikumise aktivist

1986 – Hayley Jean Blackburn, Inglismaalt pärit balletiartist

1988 – Juuso Puustinen, soome jäähokimängija

Vabadus

Vabadus, ka priius, kõige üldisemas mõttes on takistuste, piirangute või sunni puudumine.

Selle sõnaga tähistatakse erinevaid mõisteid vastavalt sellele, keda vaadeldakse vabaduse subjektina (kelle või mille vabadusest on jutt) ning milliste takistuste puudumist silmas peetakse. Vabadust tõlgendatakse erinevalt ka erinevuste tõttu filosoofilises või ideoloogilises positsioonis.

Valgustusfilosoofia

Valgustusfilosoofia on inimmõistuse kõikvõimsuse ideest lähtuv filosoofia ja ajalõik Euroopa ühiskondlikus, poliitilises ja kultuurielus 17. sajandi II poolest 19. sajandi alguseni. Nimetus pärineb Immanuel Kantilt. Valgustusfilosoofia tõi kaasa tööstusliku pöörde, kodanlikud revolutsioonid, kodanluse esiletõusu ning loodusteaduste ja tehnika arengu. Tähtsamad valgustusfilosoofid olid David Hume, Jean-Jacques Rousseau, Voltaire, Denis Diderot. Valgustusliikumise järgi nimetatakse perioodi ligikaudu 1680–1780 Euroopa ajaloos valgustusajastuks.

Ühiskondlik leping

Ühiskondlik leping on teooria oletatavast lepingust riigi kodanike vahel riigi moodustamiseks. Eeldatakse, et sellega, et nad riigi territooriumil elavad, on kõik riigi kodanikud lepinguga nõustunud. Ühiskondliku lepingu olulisemad teoreetikud olid Jean-Jacques Rousseau, Thomas Hobbes ja John Locke.

Ühiskondliku lepingu teooria on normatiivne ettepanek (mitte ajaloolisele tõele pretendeeriv arusaam), kuidas oleks hea ühiskonda käsitleda. Käsitluse eesmärgiks on allutada riigivõim mõistuslikule toimimisele ja juurutada võrdsust.

Ühiskondliku lepingu teooria rajajaks peetakse Thomas Hobbes'i (1588–1679). Teooria oli väga populaarne valgustusajal. Teooria eelduseks on inimeste põhimõtteline võrdsus.

Oma klassikalises vormis sisaldab ühiskondlik leping kolme elementi:

luuakse hüpoteetilise "riigivaba" ühiskonna kuvand

ühiskondliku lepinguga liituvad inimesed võtavad omaks. et ainult täidesaatev võim suudab tagada turvalisuse ja stabiilsuse

ühiskondlik leping kohustab kodanikke respekteerima ja järgima riiki tänuks selle eest, et ainult poliitiline süsteem suudab tagada stabiilsuse ja turvalisuse

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.