Teoloogia

Teoloogia (kreeka θεος (theos) 'Jumal' ja λογος (logos) 'õpetus, sõna') on sõnasõnaliselt 'õpetus Jumalast'. Laienenud tähenduses on teoloogia ehk usuteadus humanitaarteaduste hulka kuuluv teadusharu, mis uurib usuga seotud küsimusi.

Igal religioonil ehk usundil on oma teoloogia[1].

Varakristlikud autorid kasutasid kreeklaste sõna "teoloog" inimese kohta, kes kõneleb Jumalast.

Teoloogia vs. religiooniteadus

Nii teoloogia kui ka religiooniteadus uurivad religiooni teaduslike meetodite abil. Enamasti eristatakse neid kahte mõistet selle järgi, et teoloogia püüab seletada ühe religiooni või usulise rühmituse seisukohti süstemaatiliselt ja metoodiliselt; seevastu religiooniteadus aga lähtub kogu religioossest maailmast, keskendumata ühele religioonile[2]. On isegi öeldud, et teoloogia püüab seletada religioosseid asju seestpoolt vaadates, religiooniteadus aga väljastpoolt vaadates[2].

Teoloogia liigitamine

Teoloogiat jagatakse tavaliselt süstemaatiliseks ja praktiliseks teoloogiaks, kuid on ka teisi jaotusi.

Teoloogia valdkondi

Teoloogia valdkondi: võrdlev usuteadus (ehk religiooniteadus), eklesioloogia, religioonifenomenoloogia, religioonifilosoofia, vaimufilosoofia, liturgika, homileetika, kateheetika, poimeenika, misjoniteadus, küberneetika, apologeetika, eksegeetika, patristika, patroloogia, sümboolika, dogmaatika, kanoonika, oikumeenika, antropoloogia, mütoloogia, inkarnatsiooniteoloogia, moraaliteoloogia, poliitiline teoloogia, eskatoloogia, religioonipsühholoogia jne.

Teoloogia õpetamine Eestis

Eestis õpetatakse teoloogiat järgmistes kõrgkoolides: EELK Usuteaduse Instituut, EAÕK Püha Platoni Seminar, Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar, Kõrgem Usuteaduslik Seminar, Tartu Teoloogia Akadeemia ja Tartu Ülikool (Tartu Ülikooli usuteaduskond).

Teoloogiateoseid

Vaata ka

Viited

  1. Kulmar, T., 2006. Üldine usundilugu: religiooniteaduse põhimõisted. Tartu ülikooli kirjastus. Lk 10
  2. 2,0 2,1 Jürgenstein, T. & O. Schihalejev, 2011. Usundimaailma suured küsimused (ideed, kogemused, arvamused, vastused). Koolibri. Lk 26
Aquino Thomas

Püha Aquino Thomas ehk Thomas Aquinost (itaaliapäraselt Tommaso d'Aquino; 1225 Roccasecca – 7. märts 1274 Fossanova) oli Itaalia päritolu dominkaani munk, katoliku vaimulik ja pühak ning Kiriku doktor. Ta oli väga mõjukas skolastiline filosoof, teoloog ja jurist. Skolastilises traditsioonis tuntakse teda ka kui Doctor Angelicus ja Doctor Communis.

Ta oli esimene klassikalistest loomuliku teoloogia pooldajatest ja pani aluse tomismile. Tema mõju Lääne filosoofiale on olnud suur ja uusaja filosoofias leidsid tema ideed palju kajastust, eriti eetika, loomuõiguse, metafüüsika ja poliitilise teooria valdkondades. Erinevalt mitmetest oma kaasaegsetest Katoliku kirikus, võttis Thomas omaks mitmed Aristotelese – keda ta kutsus hüüdnimega "Filosoof" – ideid, üritades aristotelismi siduda kristluse printsiipidega. Tema tuntuimateks teosteks on "Teoloogia summa" (Summa Theologiae) ja "Summa paganate vastu" (Summa contra Gentiles), lisaks on ta kirjutanud kommentaare erinevatele pühakirja tekstidele ja hümne.Teda peetakse üheks Katoliku kiriku ajaloo suurimaks teoloogiks ja filosoofiks. Inglise filosoof Anthony Kenny on Thomast nimetanud "üheks tosinast läänemaailma suurimast filosoofist".

Brahman

Brahman (sanskriti keeles ब्रह्मन [bráhman]) on india ja hinduismi filosoofias ja teoloogias kosmiline maailmahing, universumi alge, lõputu, igavene elu, energia ja jõu allikas.

Sõna 'brahman' pärineb sanskriti verbijuurest √bṛh (kasvama) ning seostub vägevusega, jõulisusega. Rigvedas tähendab brahman 'jõudu'; upanišadide ajal (750–500 eK) hakkas see tähendama pigem 'kosmilist jõudu'.

Dogmaatika

Dogmaatika on mingi usundi usutõdede kogum. Enamasti õpetuslausete kogum mis lähtub usutunnistusest (või usureegelist) ja pühakirjast.

Dogmaatika on teoloogias kiriku õpetuse (dogmade) süstemaatiline esitamine ja arendamine.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (ametlik lühend EAÕK) on üks kahest Eestis tegutsevast õigeusu kirikust (teine on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik). EAÕK on autonoomne kirik Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsioonis.

Eesti Vabariigis kehtiva kiriku- ja omandiõiguse kohaselt on tänane Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik aastatel 1920–1945 Eesti territooriumil tegutsenud samanimelise kiriku õigusjärglane, mis säilitas Nõukogude okupatsiooni aastatel oma järjepidevuse paguluses ja taastas tegevuse Eesti territooriumil augustis 1993.

Kuna aastatel 1920–1945 tegutsenud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku õigusjärglaseks peab ennast ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, kestab Eestis alates 1993. aastast kirikutüli.

Energia

Energia on skalaarne füüsikaline suurus, mis iseloomustab keha või jõu võimet teha tööd.

Energiaressursside leidmise, ammutamise ja töötlemise ning saadud energia edastamise, salvestamise ja kasutamisega tegeleb energiatehnika. See koos energiamajanduse ja -poliitikaga moodustab energeetika valdkonna.

Erasmus Rotterdamist

Desiderius Erasmus, Desiderius Erasmus Roterodamist või lihtsalt Erasmus Rotterdamist (28. oktoober 1466, 1467 või 1469 Rotterdam – 12. juuli 1536 Basel) oli varauusaja tähtsaim humanistik õpetlane ja teoloogia doktor. Ta jäi ise katoliiklaseks, kuid toetas kohati ka Martin Lutherit.

1516. aastal avaldas tekstikriitilise kreekakeelse Uue Testamendi "Novum Instrumentum omne". See on vanim trükitud Uue Testamendi kreekakeelne väljaanne.

Eshatoloogia

Eshatoloogia ehk eskatoloogia (kreeka sõnadest ἔσχατος eskhatos, 'äärmine, viimne' ja λόγος logos, 'mõiste, õpetus') on teoloogia valdkonda kuuluv õpetus viimsestpäevast.

Humanitaarteadused

Humanitaarteadused on inimese kultuurilist ja ühiskondlikku tegevust käsitlevad teadused.

Eelkõige arvatakse humanitaarteaduste alla: ajalugu, teoloogia, filoloogia, kirjandusteadus, psühholoogia, semiootika, muusikateadus, teatriteadus ja kunstiteadus. Sageli peetakse humanitaarteadusteks ka mitmeid kitsamaid distsipliine nagu kultuuriantropoloogia, inimgeograafia, mütoloogia jms.

Traditsiooniliselt käsitletakse humanitaarteadusi vastandatuna reaalteadustele ehk loodusteadustele, samas ei saaks loodusteadused ilma humanitaarse osata olemas olla, sest kogu haridus (ka reaalteaduslik) põhineb keele ja kirja olemasolul.

Uuemal ajal on püütud humanitaarteadustest eristada sotsiaalteadusi, mis keskenduvad inimeksistentsi ühiskondlikule aspektile, samas on praktikas vahel raske tõmmata nende vahele ranget piiri.

Humanitaarteaduste hulka arvatakse mõnikord ka filosoofia, kuid filosoofia kuulumine teaduste hulka on vaieldav.

Humanitaarteadusi rõhutavat haridust nimetatakse humanitaarhariduseks.

Seoses andmeanalüüsi laienemise ja digitaalsete vahendite kasutuselevõtuga humanitaarias on hakatud rääkima ka digihumanitaariast (inglise digital humanities). Samas on vaieldav, kas seda saab pidada eraldi valdkonnaks.

Mütoloogia

Mütoloogia on ajaloolises ja kultuurilises kontekstis moodustunud müütide kogum. Mütoloogia kujuneb pärimusest, mille tähendusrikkamad osad ehk müüdid hakkavad omavahel suhestudes, põimudes ja liitudes moodustama tervikut. Elav mütoloogia on oma kujunemiskeskkonnas püha, tal on tõe väärtus ja korrastav-juhendav-reguleeriv funktsioon oma kultuuri jaoks. Mütoloogiat on peetud teaduse eelkäijaks. Erinevalt teadusest ei pea mütoloogia olema seesmiselt loogiline ega rangelt kontrollitav. Mütoloogia on tihedalt seotud inimeste uskumuste ja religiooniga. Selles avaldub nende maailmapilt.

Mütoloogia on teadus müütidest. Mütoloogia uurib müütide ja mütoloogiate kujunemist, nende arhetüüpe, omavahelisi suhteid, tähendusi ja tõlgendusi. Olulisel kohal on mütoloogia kui teaduse jaoks olnud müütide tekkepõhjused ning nende vastavused reaalsete ajalooliste sündmuste või nähtustega. Põhjalikult on uuritud ka müütide funktsioone ja tähendusi, nende struktuure, rändeid, seoseid psüühikaga jpm.

Ontoloogia

Ontoloogia ehk olemisõpetus (kreeka sõnadest on 'olev' ja logos) on metafüüsika haru, mis tegeleb oleva ja olemise kui niisuguse ning olemisviisidega (entiteetide ehk olevate põhitüüpidega). Sõna on tuletatud kreeka sõnast on 'olev'.

Ontoloogiaks nimetatakse sageli ka teatud esmaste või kindlalt olemas olevate üksuste määratlemist mõne filosoofia suuna poolt, nende üksuste seostatud ja teoreetiliselt põhjendatud kogumit, näiteks Freudi ontoloogia põhiüksusteks võib pidada tunge ja teadvust, Platoni ontoloogia omadeks jällegi ideesid.

Klassikalises filosoofias (sealhulgas) Christian Wolffi järgi on ontoloogia metafüüsika osa, nimelt üldmetafüüsika erinevalt erimetafüüsikast, mis tegeleb Jumalaga (loomulik teoloogia), hingega (loomulik psühholoogia) ja universumi ehk maailmaga (loomulik kosmoloogia). Erimetafüüsika pretendeeris teatavate entiteetide-valdkondade uurimisele puhtalt mõistuse alusel (kogemusele toetumata). Selle poolest erines loomulik teoloogia teoloogiast, mis tugineb ilmutusele, sealhulgas Pühakirjale, ning loomulik kosmoloogia kogemusele toetuvast füüsikast. Erimetafüüsika uuris näiteks seda, kas maailmal on ajaline algus või kas hing on surematu. Seevastu üldmetafüüsika tegeles olevaga üldiselt.

Traditsioonilises ontoloogias on esiplaanil küsimus, kuidas suhtub olemine olevasse (Martin Heidegger räägib siinkohal "ontoloogilisest diferentsist", mis seisneb otsustavas vaheteos oleva olemise ja olemise enda suhtes).

Skolastilises filosoofias arutleti ka transtsendentaalide üle. Tegemist on igasuguse oleva atribuutidega. Nende seas on res (asi), ens (olev), unum (üks), aliquid (miski), bonum (hea), verum (tõeline), osalt ka pulchrum (ilus, kaunis).

Ontoloogia arutelu saab alguse Parmenidesest. Sellele valdkonnale on suuremat rõhku pannud näiteks Platon (ideedeõpetus), Immanuel Kant (transtsendentaalfilosoofia) ja Martin Heidegger (eksistentsiaalontoloogia).

Patristika

Patristika on kristlikku kirjandust uuriv teadusharu ning ajajärk filosoofia ajaloos ja teoloogias. Patristika hõlmab algkristlusele järgnevat kirjandust 2. sajandi keskelt kuni skolastika alguseni Euroopas 7.–8. sajandil.

Religioon

Religioon on uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks ja/või üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused. Religioonile (kasutusel on ka mitmetähenduslikud sünonüümid usund ja usk) on antud palju definitsioone, enamasti on nad seotud selle usundiga, mida defineerija ise eelistab. Eestikeelses akadeemilises kirjanduses on sõna "usund" üha enam välja tõrjunud sõna "religioon" (nii õppekavade nimetustes kui ka uurimistööde pealkirjades).

Sõna "religioon" pärineb ladina keelest. Termin on tulnud sõnast religio või ka religare, mille etümoloogiat on erinevalt tõlgendatud. Üheks võimalikuks tõlgenduseks on 'taassidumine'.

Oletatakse, et religioon tekkis kiviajal või et religioon on sama vana kui inimkond. Kirjalike allikate puudumisel või nende kõrval võib varasemate uskumuste kohta informatsiooni saada arheoloogilise materjali (sealhulgas näiteks matusekommete, hauapanuste põhjal), samuti võrdleva mütoloogia ja keeleteaduse abil. Pole teada ühtki rahvast või kultuuri, kel poleks mingisuguseidki religioosseid uskumusi.

Religioon on lahutamatult seotud kultuuri arengu ja ajalooga. Religioossetest tekstidest on alguse saanud ja edasi kandunud kirjakeeled ning kirjaoskus. Religioon on ajaloos olnud ja on ka praegu tihedas seoses hariduse, teaduse, meditsiini, filosoofia, ajaarvamise, kunsti, kirjanduse, muusika jpm valdkondadega. Paljud maailma suurimad ehitised on rajatud religioossel otstarbel (sakraalehitised, templid, püramiidid).

Religioon võib anda järgijaile kindla maailmavaate (elu mõtte, juhised õigeks tegutsemiseks ja suhtlemiseks, tõe, surma, saatuse, tuleviku, maailma alguse ning lõpu küsimustes jms).

Pärast renessanssi on religiooni tähtsus ja tähendus läänemaailmas langenud. 18. sajandi ratsionalism vähendas religiooni tähtsust veelgi. Teaduslikud meetodid ja avastused jätsid üha vähem ruumi religioossele maailmapildile. 20. sajandil vähenes religioonide tähtsus eriti kommunistliku režiimiga maades, kus religiooni püüti välja tõrjuda. Samal ajal tõusid läänemaailmas jm esile mitmesugused uued usulised liikumised (New Age jm). Religioon on väga oluline Indias, Indoneesias, paljudes Aafrika maades ning mitmetes katoliiklikes maades. 2005. aastal ei pidanud umbes 16% inimestest ennast religioosseks, kuid pooled neist uskusid Jumalat, sidumata ennast ühegi religiooniga.Religiooni(de) uurimisega tegeleb teoloogia ehk usuteadus, samuti kultuuriantropoloogia, religiooniantropoloogia, etnoloogia, folkloristika.

Riia Vaimulik Seminar

Riia Vaimulik Seminar (vene keeles Рижская духовная семинария, läti keeles Rīgas Garīgais seminārs) on Läti Õigeusu Kiriku vaimulik õppeasutus. Aastatel 1850–1919 oli see Riia ja Miitavi piiskopkonna koosseisus tegutsenud õigeusu keskõppeasutus, mille eesmärk oli eesti ja läti õigeusu vaimulike ettevalmistamine.

Skolastika

Skolastika on keskaja filosoofias õpetuste kogum, milles usulist maailmavaadet põhjendati Aristotelese loogika abil. Skolastika pooldajat nimetatakse skolastikuks.

Skolastika olulisimaks saavutuseks oli formaalloogika arendamine.

Skolastika on Euroopa keskaja filosoofia arengujärk ja sellele omane õpetusmeetod. Viimane seisnes tõese seisukoha tuletamises pühakirja ja õpetuslike autoriteetide (eriti antiikfilosoofide) võrdleva ja vastandava loogilise analüüsi varal. Loogilise meetodi juures võeti eeskuju Aristotelese loogikast. Skolastilist meetodit kasutas õppevormina ka keskaegne ülikool. Tuntumad skolastikud olid suuna rajanud Pierre Abélard, šotlane Johannes Duns Scotus, dominiiklane Albertus Magnus ja tema silmapaistev õpilane Aquino Thomas, keda peetakse üheks katoliku kiriku kõige silmapaistvamaks filosoofiks.

Skolastilise filosoofia suhteline iseseisvus teoloogiast ilmneb eelkõige nominalistide ja realistide vaidluses üldmõistete ehk universaalide üle. Vaidluse sisuks on üksiku ja üldise erinev käsitlus. Niinimetatud universaalidetülis vaieldi, kuidas on omavahel seotud sõnad ja nende vasted reaalsuses.

Tartu Teoloogia Akadeemia

Tartu Teoloogia Akadeemia (TTA) on rakenduskõrgharidust andev EELK Usuteaduste Instituudi allüksus Tartus. Kool asub Tartus Ujula tänaval ja keskendub eelkõige hingehoidjate koolitamisele.

TTA asutati 16. septembril 1992, õppetöö algas 1. veebruaril 1993. TTA asutaja ja emeriitrektor on Eenok Haamer. 2013. aastani tegutses TTA omaette rakendusliku erakõrgkoolina. 2013. aasta 1. juulil liitus TTA EELK Usuteaduse Instituudiga ning kannab nime EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogia Akadeemia. EELK UI TTA juhataja on Siimon Haamer.

Kooli ametlik ingliskeelne nimi oli Tartu Academy of Theology.

Tartu Ülikooli usuteaduskond

Tartu Ülikooli usuteaduskond on Tartu Ülikooli instituut, kus saab õppida usuteadust nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppes ning religiooniuuringuid magistri- ja doktoriõppes. Teaduskond valmistab ette ka usuteaduse õpetajaid. Usuteaduskond annab teoreetilise ettevalmistuse praktiliseks tööks vaimulikuna, kuid ametisse astumiseks tuleb läbida konfessionaalne õpe mujal (luterliku kiriku puhul pastoraalseminaris). Usuteaduskond kuulub 1. jaanuarist 2016 Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonda.

Usuteaduskonnas on Vana Testamendi ja semitistika, Uue Testamendi, kirikuloo, süstemaatilise, praktilise ja võrdleva usuteaduse õppetoolid ning Lähis-Ida vanade keelte ja kultuuride õppetool.Juunis 2010 oli teaduskonnas 12 õppejõudu, 5 teadurit ja 3 bürootöötajat. 31. detsembril 2009 oli üliõpilasi kokku 302, neist 139 bakalaureuseõppes (avatud ülikoolis 30), 122 magistriõppes (avatud ülikoolis 56) ning 41 doktoriõppes. 1991–2009 andis usuteaduskond 317 bakalaureuse-, 66 magistri- ja 23 doktorikraadi. Riigitellimus uutele üliõpilastele on aastati tugevalt kõikunud: 1991. aastal oli usuteaduskonnas 30 riigieelarvelist kohta, 2009. aastal aga bakalaureuseõppes 64 üliõpilast, 3+2 magistriõppes 29 ning doktoriõppes 6 kohta.Oma tugevateks külgedeks nimetab usuteaduskond kodulehel semitistikat, muistsete tsivilisatsioonide, religiooni ja teaduse vahekorra, kristluse ajaloo ning religioonipedagoogika ja -psühholoogia uurimist. Samuti tegeldakse seal piiblitõlkega, Eesti teoloogia– ja kirikuloo ning Eesti tänapäevase religioosse olukorra uurimisega. Teaduskonnas loodud religiooniuuringute uurimisgrupp osaleb Tartu Ülikooli kultuuriteooria tippkeskuses, mis on ainus humanitaar- ja sotsiaalteaduste tippkeskus Eestis. 2001–2004 täideti teaduskonnas Euroopa Liidu 5. raamprogrammi projekti "Churches and European Integration" koos Helsingi, Lundi, Münsteri ja Glasgow' ülikoolide teadlastega. 1994. aastast on usuteaduskonnas olnud 21 Eesti Teadusfondi granti.Teaduskonna juhataja on alates 2016. aastast Tõnu Lehtsaar.

Teoloog

Vastava hariduse (mag. theol; dr. theol) saanud usuteadlane. Filosoofia, religiooni, kiriku ajaloo ja piibli valdkondade eriteadlane.

Teoloogia summa

"Teoloogia summa" (ladina keeles "Summa theologica" 'teoloogiline summa' või "Summa theologiae" 'teoloogia summa') on Aquino Thomase tähtsaim teos. See on mõeldud teoloogiaõpikuks algajatele ning sisaldab oma aja katoliikliku teoloogia kõiki tähtsamaid õpetusi.

Ta töötas selle kallal aastatel 1267–1273 (mõnedel andmetel alustas ta tööd 1265 või 1266). Ta ei jõudnud seda täielikult lõpuni viia.

Erinevalt Aquino Thomase teisest mahukast teosest "Summa paganate vastu" ei ole Teoloogia summa mõeldud mittekatoliiklaste veenmiseks (ei ole apologeetilise iseloomuga). Sellegipoolest on ta suurelt jaolt nimetatud teose süstemaatilisem edasiarendus.

Zürichi Ülikool

Zürichi Ülikool (saksa keeles Universität Zürich) on riiklik ülikool Šveitsis Zürichis; see on Šveitsi suurim ülikool, kus õpib üle 26 000 õpilase (seisuga 2011).

Ülikool loeb oma alguseks aastat 1525, kui tegutsema hakkas kõrgem teoloogia kool (saksa keeles Höhere Schule für Theologie). Ametlikult avati ülikool aastal 1833, kui mitu kõrgemat kooli (sh teoloogia kool) ühinesid üheks.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.