Teadus

Teadus (inglise research, science) on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtusega teadmiste saamisele, süstematiseerimisele ja rakendamisele, kasutades teaduslikku meetodit – reeglite süsteemi, mis tagab saadavate teadmiste võimalikult suure objektiivsuse ja kontrollitavuse.

Disambig gray.svg  See artikkel räägib teadusest üldse; teaduse haru kohta vaata artiklit Teadusharu; Eesti NSV ajal tegutsenud ühingu kohta vaata Ühing Teadus

Sõna kõrvaltähendused

Teaduse all võidakse mõista ka teaduslike meetoditega saadud teadmiste kogumit, mingit konkreetset teadusliku uurimise valdkonda (teadusharu) või teadusasutuste võrku, mis moodustab ühiskondliku institutsiooni.

Teaduseks võidakse harva nimetada ka mistahes laadi teadmiste, nende hankimise või loomusega seotud kaalutlusi. Selles tähenduses ei pruugi teadus olla seotud tavapäraste teaduslike distsipliinidega.

Teaduse piiritlemine

Next.svg Pikemalt artiklis Demarkatsiooniprobleem

Teaduse piirid ei ole üheselt määratavad. On väga erinevaid vaateid sellele, kuidas eristada teadust mitteteadusest, prototeadusest või pseudoteadusest. Seda probleemi koos mitmete teiste teadust puudutavate (kuid teadusliku uurimise raames mitte lahenduvate) küsimustega käsitleb teadusfilosoofia. Kuigi teaduslikud meetodid on tunnustatud teaduses eneses, ei ole nad teadusfilosoofias siiski üldtunnustatud.

Euroopa teadusruumis lähtutakse teaduse määratlemisel OECD Frascati käsiraamatus 2015 toodud teadus- ja arendustegevuse definitsioonist.

Sõna päritolu

Eestikeelse sõna "teadus" eeskujuks on saksakeelne sõna Wissenschaft (Wissen 'teadmine', wissen 'teadma'), mille eeskujuks omakorda on ladinakeelne sõna scientia (sõnast scio 'tean'), mis algselt tähendas põhjalikku teadmist, tundmist või valdamist ning mida hiljem hakati kasutama teaduse või teadusharu tähenduses. Samast ladina sõnast pärineb ka inglise sõna science, mille tähendus on aga kitsenenud peamiselt loodusteadusele.

Teaduste klassifikatsioon

Next.svg Pikemalt artiklis Teaduste klassifikatsioon

Teadusharusid on filosoofias mitmeti klassifitseeritud. Tavaelus on tuntuim jaotus reaalteadusteks ja humanitaarteadusteks, kuid sellel puudub range loogiline alus. Kasutatakse ka jaotust täppisteadusteks (näiteks matemaatika; mõnikord nimetatakse ka reaalteadusteks), humanitaarteadused (näiteks keeleteadus), loodusteadusteks (näiteks bioloogia) ja sotsiaalteadusteks (näiteks politoloogia; varem kasutati nimetust "ühiskonnateadused"). Ka sellel jaotusel puudub range loogiline alus. Peale selle eristatakse fundamentaal- ja rakendusteadusi.

Selged ja täpsed piirid valdkondade ja teadusharude vahel puuduvad, sest ka maailm, milles elame pole piiridega jaotatud. Pigem on tinglikud piirid selleks, et lihtsustada selgemat arusaamist. Näiteks ajalugu on osalt humanitaar- ja osalt ühiskonnateadus. Samuti võib vaadelda ajaloos teaduse enese ajalugu jne. Geograafia jaguneb loodus- ja inimgeograafiaks ning kuulub osalt loodusteaduste ja osalt sotsiaalteaduste alla. Tänapäeval on paljud teadusuuringud interdistsiplinaarsed.

Teadustöö korraldus

Teadusega tegelemine on tänapäeval enamasti koondunud teadus- ja arendusasutustesse ja ülikoolidesse. Teadustööd finantseerivad nii riigid kui teadustulemuste kasutamisest huvitatud ettevõtted (eeskätt rakendusuuringute ja eksperimentaalarenduse puhul). Teadustöö tulemusi esitatakse valdavalt teadustekstide kaudu.

Teadlaste tunnustamine

Füüsikas, keemias, füsioloogias ja meditsiinis on mainekaim autasu oluliste teadussaavutuste eest Nobeli auhind ning majandusteaduses Rootsi Panga auhind majandusteaduses Alfred Nobeli mälestuseks. Eestis on kõrgeimaks riiklikuks tunnustuseks Eesti Vabariigi teaduspreemia ja noore teadlase preemia.

Teadus ja filosoofia

Teadusharud on suurelt jaolt tekkinud filosoofiast iseseisvumise tulemusena. Nõnda on filosoofiasse jäänud probleemid, millega teadus ei tegele. Need on küsimused, millele teadus kas veel ei oska vastata või ei saagi vastata. Ka see, miks teadus neile ei vasta, on filosoofia küsimus. Kui neile küsimustele on siiski võimalus teaduslik vastus saada, jääb filosoofia küsimuseks, kuidas see võiks käia. Niisugused küsimused on näiteks "Mis on arv?" ja "Mis on aeg?".

Võidakse väita, et teadus annab varem või hiljem vastuse igale mõttekale küsimusele. Sel juhul on küsimused, millele teadus põhimõtteliselt vastust ei saa anda, pseudoküsimused. Et seda kinnitada või sellele vastu väita, on tarvis filosoofilisi argumente, mis rajanevad filosoofilistel teooriatel teaduse ja filosoofia kohta.

Filosoofia on teaduse mõistmiseks hädavajalik. Selles seoses ilmneb ta teadusfilosoofiana.

Filosoofilised küsimused võivad saada vastuse ka tänu teadusele. See tähendaks, et tükike filosoofiast murdub lahti teaduseks.

Vaata ka

Kirjandus

Välislingid

Doktorikraad

Doktorikraad on kõrgeim teaduskraad paljudes riikides, sealhulgas Eestis.

Sellele võivad eelneda litsentsiaat (näiteks Rootsis), magister, bakalaureus.

Sõltumatult teadusharust on tihti kasutusel doktorikraadi nimetusena filosoofiadoktor, lühendina PhD.

Mõnes riigis (näiteks Saksamaal) võib doktorikraadile järgneda habilitatsioon.

Doktorikraadi andmise õigus on üldreeglina tunnustatud ülikoolidel. Doktorikraadi saamiseks peab selle taotlejal reeglina olema juba olemas sellest madalama astmega teaduskraad (tavaliselt magistrikraad). Doktorikraadi saamisele eelneb doktorantuur, mis võib kesta kuni 3 aastat, paljudes maades aga ka kauem. Doktorantuuri käigus kirjutab doktorant (doktorikraadi taotleja) vajalikud teadustööd (avaldab teadusartikleid, valmistab ette doktoriväitekirja), sooritab vastavad eksamid jmt. Doktorantuur lõpeb doktoriväitekirja kaitsmisega vastava ülikooli teadusnõukogu ees.

Doktorikraad pärineb keskaegsetest ülikoolidest (doctor – ladina keeles "õpetaja"). Eri maadel ja mõnikord ka eri ülikoolides või koguni erinevatel erialadel esitatakse doktorikraadi saamisel erinevaid nõudmisi. Reeglina annab doktorikraad õiguse kandideerida ülikoolides õppejõu kohale – näiteks peab Eestis bakalaureuseõppe õppejõududest 50% olema doktorikraad. Mõnel maal võivad professeerumisel lisanduda eritingimused nagu näiteks habilitatsioon.

Eestis on doktorikraadi nimetus enamikul erialadel "filosoofiadoktor" (dr. phil., inglispärane lühend PhD.), millele lisatakse sulgudes täidetud õppekava nimetus või kitsam õppekavajärgne spetsialiseerumine. Eraldi kraadinimetused on teoloogiadoktor (ladina lühend dr. theol.) ja õigusteaduste doktor (dr. jur.). Paljudes maades on kasutusel kraadid nagu meditsiinidoktor (dr. med.), majandusteaduste doktor (dr. rer. oec.) jne.

Doktorikraadile vastavaks loetakse Eestis ka NSV Liidu haridussüsteemis omandatud kvalifikatsioon, mida tõendab:

kandidaadikraadi tõendav diplom Κандидат наук (teaduste kandidaat);

doktorikraadi tõendav diplom Доктор наук (teaduste doktor).Doktorikraad võib olla väga erineva kvaliteediga. Doktorikraade annavad ka teadus- ja õppeasutustena tunnustamata ülikoolid või müüvad vastavaid diplomeid tegelikult mitteeksisteerivad ülikoolid. Sellised nimetatakse ka diplomiveskiteks. Tarvidusel hindab doktoridiplomite sisu ja väärtust Eestis Akadeemilise Tunnustamise Infokeskus (Eesti ENIC/NARIC).

Doktoritöö

Doktoritöö ehk doktoriväitekiri ehk doktoridissertatsioon (inglise doctoral thesis või doctoral dissertation) on doktorikraadi taotlemiseks koostatav iseseisev uurimus dvõi arenduslik töö, milles on esitatud konkreetse teadus- või eluvaldkonna olulise probleemi originaalne lahendus. Kunstierialadel võib doktoritööks olla rahvusvaheliselt tunnustatud loometöö koos teadusliku analüüsiga .

Dotsent

Dotsent on oma eriala tunnustatud õppejõud, kes õpetab mingit ainet või aineterühma.

Ta on iseseisev teadus-loometöö tegija.

Dotsendi vahetuks töökorraldajaks on professor.

Eesti Vabariigi teaduspreemia

Eesti Vabariigi teaduspreemia algtähiseks on 20. august 1990, mil võeti vastu vabariigi valitsuse määrus "Eesti Vabariigi preemiate asutamise kohta". Selle määruse kohaselt kehtestati igal aastal teaduse, majanduse ja kultuuri valdkonnas á viis preemiat. Teaduspreemiad määratakse Eesti teadustöötajatele ja teaduskollektiividele silmapaistvate teadustöö tulemuste eest. Preemiad antakse laureaatidele välja Eesti vabariigi aastapäeval .

Alates 2004. aastast võib määrata teaduspreemia vastava teadusala paradigmat ja maailmapilti mõjutava, uut teadusvaldkonda rajava teadusliku avastuse või olulise sotsiaal-majandusliku mõjuga innovaatilise tooteni viinud avastusel põhineva leiutise või teadus- ja arendustöö eest.

Pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest võib igal aastal määrata kaks preemiat ning aastapreemia võib määrata eelmise nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud parimate teadustööde esiletõstmiseks järgmistes teadus- ja arendustegevuse valdkondades:

täppisteadused;

keemia ja molekulaarbioloogia;

tehnikateadused;

arstiteadus;

geo- ja bioteadused;

põllumajandusteadused;

sotsiaalteadused;

humanitaarteadusedRiigi teaduspreemiate väljaandmist reguleerib "Riigi teaduspreemiate põhimäärus" .

Alates 1997. aastast annab Eesti Teaduste Akadeemia välja kogumikku "Eesti Vabariigi teaduspreemiad" .

Geograafia

Geograafia ehk maateadus (kreeka keeles 'γεωγραφία', "Maa kirjeldus") on teadus, mis uurib looduslike ja kultuuriliste nähtuste jaotust ning nendevahelisi ruumilisi seoseid Maal.

Geoloogia

Geoloogia on teadus, mille uurimisobjekt on planeet Maa. Geoloogia uurib Maa koostist, ehitust ning neid mõjutavaid tegureid. Samuti Maa ning tema eluvormide ajalugu alates Maa sünnist ligikaudu 4,55 miljardit aastat tagasi.

Traditsiooniliselt loetakse geoloogia uurimisobjektiks nn tahket Maad. Seega ei kuulu atmosfääri uuriv meteoroloogia ning hüdrosfääri uuriv hüdroloogia otseselt geoloogiliste teaduste hulka. Et erinevad geosfäärid moodustavad siiski ühtse terviku, tekkis vajadus Maa kui süsteemi ühtse käsitluse järele, mis panigi 20. sajandi teisel poolel aluse uuele teadusele – Maa süsteemi teadusele.

Klassikaliselt on geoloogia olnud vaid Maad uuriv teadus, jättes teised taevakehad astronoomiale. Kuid viimaste aastakümnete jooksul on kuhjunud palju uusi andmeid Kuu, Marsi, Veenuse ja teiste Päikesesüsteemi kiviste taevakehade kohta ning on sündinud uus teadusharu – planeetide geoloogia.

Geoloogia on retrospektiivne teadus. See tähendab seda, et geoloogid, uurides kivistisi, kivimeid, mineraale, setteid, isotoope jms, üritavad teada saada mineviku klimaatilisi tingimusi, elustikku ja selle arengut, mandrite asukohti ja omavahelist paiknemist jne.

Geoloogia eesmärk on rekonstrueerida võimalikult täpselt Maa ajalugu ja teha kindlaks tema palet muutvate protsesside põhjused ja toimimismehhanismid. Seetõttu jaotatakse geoloogiat traditsiooniliselt ajalooliseks ja dünaamiliseks geoloogiaks.

Ajalooline geoloogia uurib Maa ajalugu, täpsemalt tema paleogeograafiat, elustiku evolutsiooni (paleontoloogia), kliimamuutusi (paleoklimatoloogia) jms. Dünaamiline geoloogia tegeleb kivimite (petroloogia), mineraalide (mineraloogia), Maa pinda kujundavate protsesside (geomorfoloogia) jms uurimisega.

Geoloogia on väga interdistsiplinaarne teadus. Sõltuvalt spetsialiseerumisest on geoloogidel vaja häid teadmisi füüsikast, keemiast või bioloogiast.

Geoloogia on ka rakenduslikult tähtis teadus. Näiteks hüdrogeoloogia uurib põhjavett, selle teket, koostist ja liikumist, ehitusgeoloogia pinnase sobivust ehitiste rajamiseks, maavaraõpetus maardlate teket, koostist, geoloogilist ehitust, paiknemist jne.

Geoloogia ja teiste teaduste piirimail on arenenud näiteks paleontoloogia, geokeemia ja geofüüsika.

Hiina

Hiina Rahvavabariik (lühendatult Hiina RV või Hiina; hiina keeles 中华人民共和国 (Zhōnghuá Rénmín Gònghéguó)) hõlmab suurema osa kultuurilisest, ajaloolisest ja geograafilisest Hiinast (vaata käesolevas artiklis ülalpool). Alates riigi asutamisest 1949 on seda juhtinud Hiina Kommunistlik Partei. See on maailma rahvarikkaim riik, mille rahvaarv ületab 1 250 000 000, kellest enamik on hiinlased. Pindalalt on Hiina Kaug-Idas suurim ja maailmas neljas. Hiina piirneb 14 riigiga. Need on Afganistan, Bhutan, India, Kasahstan, Kõrgõzstan, Laos, Mongoolia, Myanmar, Nepal, Pakistan, Põhja-Korea, Tadžikistan, Venemaa ja Vietnam.

Hüpotees

Hüpotees on oletus.

Kitsamas mõttes mõistetakse hüpoteesi all teaduslikku oletust, mille tõesus ei ole kindlaks tehtud.

Monograafia

Monograafia (inglise monograph) on mingit probleemi või selle probleemi üht aspekti või mõnda isikut, nähtust vm. igakülgselt ja terviklikult käsitlev, harilikult iseseisva väljaandena avaldatud teaduslik uurimus.

Sõna monograafia on tuletatud kreeka keelest (sõnadest monos ’ainus, üksik’ ja grapho ´kirjutan´).

Monograafia puhul ei ole autorite arv oluline – selle võib olla koostanud üks autor või ka mitu autorit. Monograafia avaldatakse üldjuhul ühes köites ehk eraldiseisva raamatuna.

Monograafiat, mille uurimisobjektiks on isiku elulugu, nimetatakse biograafiaks.

Tõlgitud monograafiat nimetatakse tõlkemonograafiaks. Üldjuhul nõuab monograafia tõlkimine tõlkija(te)lt kõrgtasemel akadeemilist ettevalmistust ja iseseisvat uurimistööd, et teha originaalteos sihtkeeles mõistetavaks igal tasandil (terminoloogia, mõistevõrgud jne) ning seostada sihtkeeles olemasoleva teaduskirjanduse ja -keelega.

Monograafias on üldjuhul määratletud selge uurimisküsimus ja esitatud teesid, mistõttu seda võib nimetada ka raamatu mahus teaduslikuks uurimuseks. Erinevalt monograafiast käsitletakse õpikutes, käsiraamatutes ja kogumikes erinevaid teemasid, probleeme, isikuid jne. Õpikute ja käsiraamatute eesmärgiks on anda mingist teadmisvaldkonnast ülevaade, mitte niivõrd uusi hüpoteese püstitada. Teaduslikud kogumikud koosnevad eraldiseisvatest teaduslikest kirjutistest ehk artiklitest. Monograafia ja õpiku eristamine võib eriti loodusteadustes siiski olla problemaatiline. Üldjuhul on eristamise aluseks sellistel puhkudel teose sihtrühm – kui sihtrühmaks on eelkõige autori kolleegid ehk teised teadlased, on teos käsitletav monograafiana, kui aga sihtrühmaks on eelkõige üliõpilased, on teos käsitletav õpikuna.

Humanitaarteadustes on monograafiana käsitletavad ka kultuuri-, usundi- ja mõtteloo allikate teaduslikud väljaanded, mis nõuavad väljaandjatelt monograafilist lähenemisviisi ja laiendavad teadmisvaldkonna allikabaasi koos tervikliku interpretatsiooniga, kuigi ei ole esitatud tavapärase teadusteksti vormis: tekstikriitilised väljaanded, teaduslikult kommenteeritud tõlked, tõlgete antoloogiad jms.

Raamatukogunduses tähistab mõiste ´monograafia´ trükitud või muud väljaannet, mis on tervikuna ühes köites või mille terviku moodustab kindel arv köiteid. Teatud arvu ühise koondpealkirjaga seotud monograafiaid nimetatakse monograafiasarjaks erinevalt jätkväljaannetest ja perioodikast.

Napoli

Napoli (< kreeka Νεάπολις, Neapolis, 'uus linn') on linn Itaalias, Campania maakonna ja Napoli provintsi halduskeskus. Napoli on elanike arvult Itaalia kolmas linn Rooma ja Milano järel.

Napoli lähedal asuvad Pompei, Herculaneum ja Vesuuv.

Napoli ajalooline kesklinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Oregon

Oregon on Ameerika Ühendriikide osariik 1859. aastast. Asub USA loodeosas Vaikse ookeani rannikul. Põhjas piirneb Washingtoni osariigiga, lõunas California ja Nevadaga ning idas Idahoga. Suurim linn on Portland.

Oregoni põlisasukad on bannokid, tšinukid, klamatid, sahaptinid ja mitmed väiksemad indiaani suguharud.

Peking

Peking (hiina 北京 Běijīng 'põhjapealinn') on Hiina pealinn.

Peking on 1. järgu haldusüksuse (shi) Beijing Shi (北京市) halduskeskus.

Politoloogia

Politoloogia on teadus, mis uurib võimu ja valitsemise vorme, poliitilisi süsteeme ja ideoloogiaid. Politoloogia tegeleb režiimide, liikumiste ja ideoloogiate uurimisega.

Teadusharu

Teadusharu ehk teadusvaldkond (inglise research field) on teaduse osa, mille uurimisobjekt ja rakendatavad uurimismeetodid on piiritletud, teadusala.Üks teadusharu võib hõlmata palju teisi teadusharusid. Näiteks füüsika on teadusharu, mille üks haru on optika. Kitsateemalisi teadusharusid nimetatakse ka uurimissuundadeks (inglise research branch).

Teooria

Teooriaks ehk teaduslikuks teooriaks nimetatakse empiirilistes teadustes seletus- ja ennustusjõuga väidete ja argumentide üldistatud süsteemi, mis hõlmab väiteid vaadeldavate objektide kohta ja mida saab katsega kinnitada või ümber lükata. Kehtiv teaduslik teooria on selline teooria, mida katsed kinnitavad. Teooria on (katsega) kinnitust leidnud hüpotees. Hüpotees on arenemisjärgus teooria. Kui hüpotees on teoreetiline oletus, siis teooria on katsetele tuginevate faktide üldistusjõuga veendumus, tõdemus. Teooria seletab loodusseaduste põhjuseid.

Väitekiri

Väitekiri ehk dissertatsioon (inglise dissertation või thesis) on uurimus teaduskraadi saamiseks.

Väitekirjade olulisemaks liigiks on doktoriväitekirjad, aga ka varasemate teaduskvalifikatsioonide saamiseks koostatud uurimused nagu näiteks kandidaadiväitekirjad ja magistriväitekirjad.

Õigusteadus

Õigusteadus on teadus, mis selgitab kehtivate õigusnormide sisu. Tavakasutuses jäävad tagaplaanile küsimused õigusteaduse teaduslikkusest ja õigusnormide kehtivusest, mida lihtsalt eeldatakse, ja keskendutakse õigusnormide sisu küsimustele.

Ülikool

Ülikool on kõrgem õppeasutus, millel on õigus anda teaduskraade. Eesti õigusaktides on ülikooli defineeritud kui õppe-, loome- ning teadus- ja arendusasutust, kus toimub kõrgharidusstandardile vastav õpe kõrgharidustaseme kolmel astmel.

Nii ei ole ülikoolid need kõrgkoolid, kus ei toimu doktoriõpet. Pidulikus esituslaadis (kõrgstiilis) on ülikooli kutsutud ladinakeelse väljendiga alma mater ('toitev ema'); vananenud kirjanduses on ülikooli asemel kasutatud ka sõna suurkool.

Maailma vanimaks ülikooliks peetakse 859. aastal asutatud al-Qarawiyyini ülikooli Fèsis Marokos.

Esimesed Euroopa ülikoolid tekkisid 12. sajandil majanduslikult paremal järjel olevates maades, näiteks Prantsusmaal ja Itaalias.

Euroopa vanimaks ülikooliks loetakse kas 1088. või 1119. aastal asutatud Bologna ülikooli.

Ameerika vanimaks ülikooliks on San Marcose Ülikool Peruus, mis on asutatud 1551. aastal. Samal aastal asutati ka Mehhiko Ülikool.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.