Tartu lahing (1224)

Tartu lahing (ka Tartu piiramine, Tarbatu lahing või piiramine, Tharbata lahing või piiramine) toimus 1224. aastal (algusega 15. augustil), kui Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väed piirasid end Tartu linnuses kaitsvaid novgorodlasi ja kohalikke ugalasi. Pärast pikka piiramist vallutati linnus tormijooksuga ja tapeti peaaegu kõik seesolijad. Selle lahinguga kaotasid Vene vürstid oma valdused Eestimaal ja suruti lõplikult maha 1222/1223. aastal alanud mandrieestlaste ülestõus.

Peamine Tartu piiramist kirjeldav allikas on Henriku Liivimaa kroonika.

Tartu lahing (1224)
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg 15. august 1224
Toimumiskoht Tartu, Ugandi, tänapäeva Eesti
Tulemus Mõõgavendade ordu võit
Osalised
Novgorodi vabariik
Tartu ugalased
Eestlased teistest maakondadest
Riia piiskopkond
Mõõgavendade ordu
Ristisõdijad
Liivlased
Latgalid
Väejuhid või liidrid
Vjatško  piiskop Albert
piiskop Hermann
Fredehelm
Jõudude suurus
Eestlasi u üle 800
Venelasi 200
?
Kaotused
Üle 1000 ? ?

Eellugu

1223. aasta alguses, pärast Taani võimu kukutamist Eestimaa põhjaosas, puhkes ka Sakalas ja Ugandis ülestõus Mõõgavendade ordu võimu vastu. Novgorodist ja Pihkvast kutsuti abiväed, mis paigutati linnustesse.[1][2] Võimalik, et sakalased ja ugalased andsid sellega end Vene vürstide võimu alla.[3].

Nõrgenenud ordu lubas edaspidi Eestimaal vallutatavatest aladest jätta 2/3 Riia ja Eestimaa piiskopile, mis kindlustas nende liitumise sõjaga ülestõusnud eestlaste ja venelaste vastu.[4][5] Augustis taasalistatigi Sakala.[6][7] Vastusena tugevdasid Vene vürstid Tartu ja Otepää linnuseid uute jõududega.[8][9] Varsti pärast seda, 1223. aasta lõpupoole, saatis Eestimaal endale alluvat vürstiriiki luua sooviv Novgorod Tartusse endise Koknese vürsti Vjatško koos 200-mehelise kaaskonnaga. Talle anti võim Tartu ja teiste piirkondade üle, mida ta suudab vallutada. Läti Henriku sõnul võtsid sakslaste vastu tuge ootavad tartlased ta rõõmuga vastu. Vjatško asus nende toel aktiivselt oma võimuala laiendama, nõudes ümberkaudsetest maakondadest maksu ja rüüstates vastuhakkajaid Vaigas, Virumaal, Järvamaal ja Sakalas.[10][11] Osa ümberkaudsete maakondade eestlasi asus Tartusse Vjatško teenistusse.[12][13]

Pärast jõulupühi kavatsesid riialased minna Tartut piirama, kuid viimasel hetkel otsustati siiski Harjumaale tungimise kasuks.[14][15] Ugandis käinud riialastele alluvate latgalite ja liivlaste väiksemad sõjasalgad seal edu ei saavutanud. Pärast 1224. aasta lihavõtteid, 14. aprilli, käisid Tartu all orduväed, kuid pärast 5-päevast edutut linnuse piiramist loobuti üritusest ja pöörduti maad rüüstates tagasi. Samal ajal, aprillis, jõudsid Riiga piiskopid Albert ja Hermann koos suure hulga ristisõdijatega. Juuliks oli kogu Eestimaa peale Vjatško võimuala taas riialaste ja Taani kontrolli alla läinud.[16][17]

Piiskopid läkitasid Vjatško juurde saadikud, paludes tal loobuda tartlaste toetamisest. Vjatško keeldus ja teatas, et novgorodlased ja Vene vürstid on andnud Tartu linnuse koos selle juurde kuuluvate maadega talle põlise donatsioonina ja lubanud teda riialaste eest kaitsta. Vjatško enesekindlust toetas ka Tartu linnuse tugevus, Henrik nimetab seda isegi kõige tugevamaks Eestimaal. Enne ülestõusu seal elanud orduvennad olid linnust hoolega kindlustanud ning täitnud ambude ja muu relvastusega, mis nüüd tartlaste ja venelaste kätte sattusid. Vjatško oli kaasa toonud hulga vibukütte, lisaks ehitati võitluseks valmistudes "saarlaste kunsti järgi" kiviheitemasinaid ja teisi sõjariistu.[12] See võib tähendada, et Tartus viibis ka saarlasi. On hinnatud, et linnuses võis sel ajal olla kokku üle 1000 mehe.[18]

Piiramine

Pärast läbirääkimiste ebaõnnestumist kutsus Albert kokku sõjaväe piiskopi meestest, orduvendadest, ristisõdijatest, Riia kodanikest ja kaupmeestest, liivlastest ja latgalitest. Koguneti Ugandi lõunapiiril Kaagjärve ääres, kus peeti nõu ja palvetati. Osa väest saadeti ette, et see piiraks Tartu linnuse sisse ja käiks sõjaväele vajaliku moona hankimiseks Virumaal "vastuhakkajaid" rüüstamas. Peavägi jõudis kohale 15. augustil. Ehitati suur hulk kiviheitemasinaid, millega visati linnusesse tulist rauda ja tulepotte, ja kaheksa päevaga püstitati kõrge piiramistorn, mille ees hakati siilideks ja sigadeks kutsutud kaitsekatuste all linnusevalli õõnestama. Kaevamistööle määrati pool kogu sõjaväest, osa kaevama ja teised varisenud mulda ära vedama. Nii tekitati ruumi piiramistorni järkjärguliseks linnusele lähemale nihutamiseks. Linnuse kindlustustel olijaid lasti ammunooltega, samuti kuhjati selle juurde suur puuvirn ja süüdati põlema. Kaitsjad vastasid rünnakutele oma kiviheitemasinate kasutamise ning ammuküttide ja vibumeestega. Päeviti võideldi, öösiti aga "korraldati mänge ja karjumisi", et vastastele mitte rahu anda.[19][20]

Veelkord saadeti Vjatško juurde läbirääkijad, kes lubasid tal oma meeste ja varaga puutumatult lahkuda, kui ta nõustub eestlastest lahku lööma. Novgorodi abiväe tulekule lootev Vjatško lükkas pakkumise tagasi. Vahepeal levis piirajate laagris kuuldus, et lähenemas on maakonnas rüüstamas käinud venelased ja osa väest tõttas neile lahinguvalmilt vastu. Venelasi siiski ei tulnud, mehed pöördusid tagasi ja võitlus jätkus.[19][20]

Piiramine venis pikale, aga Vjatško ei alistunud. Lõpuks otsustati ristisõdijate juhi Fredehelmi ettepanekul teha katse linnus tormijooksuga vallutada. Ta põhjendas seda vajadusega "kurjategijatele" kätte makstes sel moel teisi vastuhakkajaid hirmutada, sest varasematel piiramistel oli alati vastastele elu ja vabadus kingitud. Esimesena linnusesse jõudjat lubati ülendada suure auga ja tasuks anda talle hobuseid ning suursuguseim vang peale Vjatško, kes otsustati üles puua. Järgmisel hommikul tehti valmis suured puude kuhjatised ja alustati rünnakut, kuid see nurjus. Pärastlõunal tegid eestlased kindlustisse ava, mille kaudu veeretati piiramistorni süütamiseks alla põlevaid rattaid ja loobiti neile puid peale. Piirajatel õnnestus need tulekolded kustutada ja hoopis ise põlema panna linnuse värava tõstesild, mis oli arvatavasti piiramistorni ründamiseks alla lastud. Värava kaitsmiseks kogunesid venelased selle taha.[19][20]

Seejärel hakkasid sakslased eesotsas rüütel Johannesega mööda valli üles ronima. Üksteist üles aidates vallutati linnuse kaitsesein ja tungiti läbi eestlaste tehtud avause sisse. Neile järgnesid latgalid ja liivlased. Ülejäänud vägi jäi välja, et põgenejatel mitte pääseda lasta. Piirajad tapsid kõik linnuses olnud mehed ja ka mõned naised, krooniku teatel kokku 1000 inimest. Kõige kauem kaitsesid end venelased, kuid lõpuks langesid ka nemad. Ainus ellu jäetud mees oli üks Vladimiri-Sudzdali vürsti vasall, kes läkitati Novgorodi ja Suzdalisse toimunust sõna viima. Võitjad said saagiks sõjariistu, hobuseid ja muud vara ning ellujäetud naisi ja lapsi. Vallutatud linnus pandi põlema ja võitjad lahkusid Liivimaale. Samal ajal oli Pihkvasse jõudnud suur Tartule appi saadetud Novgorodi sõjavägi, mis linnuse vallutamisest ja selle kaitsjate tapmisest kuuldes tagasi pöördus.[19][20]

Lahingu mõjud

Riialaste võit Vjatško üle avaldas ümbruskonna valitsejale tugevat muljet. Henriku kroonika järgi "haaras hirm riialaste ja sakslaste ees kõiki naabermaid". Riiaga sõlmisid rahuleppe peale Novgorodi ja Pihkva ka leedulased, semgalid, kuralased ja saarlased. Seejuures lasid saarlased vabaks 1222. pantvangi võetud Riia piiskopi venna Theoderichi. Tartu vallutamisega oli Eestimaal toimunud ülestõus lõplikult maha surutud. Ugandi koos poole Vaigaga läks nüüd Hermanni võimu alla, kes lasi Otepääle linnuse ehitada ja läänistas Ugandi maid oma vasallidele. Mõõgavennad said oma valdusse Sakala koos Nurmekunna, Mõhu ja teise poolega Vaigast. Läänemaalased ja varbolased andsid end Riia piiskopi võimu alla. Kuna Harjumaad koos Varbolaga pidas endale kuuluvaks ka Taani, siis nende osas lõplikku otsust ei langetatud. Kingitusi tõid Riiga ka järvalased ja virulased.[21][22]

Tartu langemist peeti varasemas Eesti ajalookirjutuses muistse vabadusvõitluse lõpuks Mandri-Eestis.[23] See piir oli tinglik, kuna vastuhakke esines siin-seal ka hiljem.[24] Eestimaa maakondadest oli 1224. aasta lõpuks välisvõimudest selgelt sõltumatu vaid Saaremaa.

1224. aasta sündmustest jäi Andres Tvauri arvates maha venepärastest hõbeesemetest koosnev Tartu I aare, mis taasleiti 1915. aastal.[25]

Viited

  1. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXVI 5–9, lk 233–235
  2. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 152–156
  3. Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 52
  4. Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 13, lk 237
  5. Vahtre, lk 157
  6. Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 2, lk 241
  7. Vahtre, lk 159–160
  8. Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 3, lk 241–243
  9. Vahtre, lk 160
  10. Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 5, lk 243
  11. Vahtre, lk 162
  12. 12,0 12,1 Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 3, lk 247–249
  13. Vahtre, lk 164
  14. Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 6, lk 245
  15. Vahtre, lk 162
  16. Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 1, lk 245–247
  17. Vahtre, lk 163
  18. Vahtre, lk 164
  19. 19,0 19,1 19,2 19,3 Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 5–6, lk 249–253
  20. 20,0 20,1 20,2 20,3 Vahtre, lk 164–166
  21. Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 7–9, XXIX 1, lk 253–255
  22. Vahtre, lk 166
  23. Vahtre, lk 166
  24. Vahtre, lk 171
  25. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 75–76,
Beverini piiramine (1211)

Beverini piiramine oli 1211. aastal toimunud end Beverini linnuses kaitsnud kohalike latgalite piiramine ugalaste ja sakalaste väe poolt.

Beverini piiramise kirjeldus pärineb Henriku Liivimaa kroonikast, mille kohaselt 1208. aastal alanud Tālava latgalite ja ugalaste-sakalaste sõjalise konflikti käigus, mida iseloomustasid sagedased vastastikused rüüste- ja sõjaretked, tungis suur ugalaste ja sakalaste vägi latgalite aladele. Nad said kätte ja tapsid paljusid latgali üliku Russini kaaskonnast, rüüstasid Trikātas ja kogunesid lõpuks Beverini linnust piirama. Pärast katset linnust põlema süüdata olevat piirajad kaitsjatele meelde tuletanud nende Ümera ääres tapetuid, need aga vastuseks Turaida juures tapetuid, soovitades eestlastel ristiusku astuda. Selle peale olid sakalased ja ugalased vihastunud ning röövitud saagiga oma maale tagasi pöördunud.

Esimene sõjakäik Ugandisse

Esimene sõjakäik Ugandisse oli Liivimaa ristisõja esimene Riiast lähtunud sõjakäik, mis jõudis tänase Eesti alale, tolleaegsesse Ugandisse. Seda 1208. aasta sõjakäiku, mida traditsiooniliselt on peetud Eestlaste muistse vabadusvõitluse alguseks, on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.

Lahing Saaremaa Uues sadamas

Lahing Saaremaa Uues sadamas oli sõjaline kokkupõrge Liivimaa ristisõja ajal, kus saarlased ründasid tormi tõttu Saaremaa Uude sadamasse varjunud ristisõdijate laevu. Lahingu kirjeldus pärineb Henriku Liivimaa kroonikast.

Leole lahing

Leole lahing (ka Lõhavere lahing, Lehola lahing) oli 1215. aasta märtsi-aprilli paiku toimunud Leole linnuse piiramine Liivimaa ristisõja ajal. Linnust kaitsnud sakalased eesotsas Lembituga alistusid riialaste, Mõõgavendade ordu, liivlaste ja latgalite ühisväele, lasid end ristida ja andsid pantvange. Kogu teave lahingust pärineb Henriku Liivimaa kroonikast.

Lihula lahing

Lihula lahing toimus 1220. aasta augustis Lihula linnust kaitsnud Rootsi vägede ja neid piiranud saarlaste vahel, kes lõpuks vallutasid linnuse ja tapsid eri allikate väitel enamiku või kõik garnisonist. Kaotatud lahingu järel loobus Rootsi vallutuskatsetest Eestimaal ega osalenud enam Liivimaa ristisõjas.

Lahingu kirjelduse peamiseks allikaks on Henriku Liivimaa kroonika, lisaks on sellega seotud sündmusi mainitud Liivimaa vanemas riimkroonikas ning mõnedes Rootsi ja Taani kroonikates.

Lohu linnuse piiramine

Lohu linnuse piiramine toimus 1223./1224. aasta talvel pärast jõulupühi, kui riialaste (Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi) vägi ründas end Lohu linnuses (või Keava linnuses) kaitsvaid harjulasi. Pärast kahenädalast piiramist andsid seesolijad alla.

Lahingut on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.

Otepää lahing

Otepää lahing toimus 1217. aastal Otepää linnuse juures. Linnust kaitsnud ugalaste, Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu ning neile alluvate latgalite ja liivlaste vägi alistus 17-päevase piiramise järel Novgorodi, Pihkva, saarlaste, harjulaste ja sakalaste liitlasväele. Sõlmitud rahulepinguga pidid piiskopi ja ordu väed Ugandist lahkuma, küsimärgi alla sattusid ka nende teised senised vallutused Eestimaal. Alates Otepää lahingust hakkasid Novgorod ja Pihkva ning eestlased ordu ja piiskopi vastases võitluses koostööd tegema.

Otepää lahing (1210)

Otepää piiramine oli 1210. aastal toimunud Otepää linnuse ja seal varjunud ugalaste piiramine Novgorodi ja Pihkva vürstide väe poolt.

Novgorodi ja Pihkva valitsejate Mstislav Mstislavitši ja Vladimir Mstislavitši sõjakäik võis olla seotud nende tolleagse liidusuhtega Riia piiskop Albertiga, kes oli alates 1208. aastat ugalastega sõjajalal. Otepää alistamisega aidati piiskoppi, kuid püüti samas ennetada tema pretensioone sellele piirkonnale, mis varemgi oli Novgorodi ja Pihkva huvisfääri kuulunud. Viimati hävitati Otepää linnus nt 1191./1192. aastal. Veidi enne 1210. aasta sõjakäiku Otepääle oli Mstislav käinud rüüsteretkel ka Virumaal Tõrmas (teise tõlgenduse järgi Tormas).Henriku Liivimaa kroonika järgi kestis piiramine 8 päeva, kuni seesolijad vee ja toidu nappuse tõttu rahu palusid. Ugalased maksid piirajatele 400 nogaatat (tõenäoliselt umbes 80 kg hõbedat). Mõned ugalased ka ristiti, kuid laiaulatuslikum ristimise lükati tulevikku ja vürstide vägi lahkus. Vene kroonikate järgi võis 1211./1212. aastal toimuda veel üks sõjakäik Otepääle, kuid üldiselt arvatakse, et tegu on Läti Henriku kirjeldatud retke eksliku dateerimisega. Kuna hiljem, 1215. aastal lasi Ugandi ristida ja oma võimule allutada Riia piiskop, siis tekitas see konflikti ja sõja tema ning Novgorodi ja Pihkva valitsejate vahel, kuna kumbki pool pidas piirkonda endale kuuluvaks.

Riia lahing (1215)

Riia lahing oli 1215. aastal toimunud sõjaline kokkupõrge Riia linna kui Riia piiskopkonna ja Mõõgavendade ordu peamist tugipunkti piirama saabunud saarlaste väe ja linna kaitsjate vahel. Nende tegevuse toetamiseks ründasid läänemaalaste, sakalaste ja ugalaste väed samal ajal riialaste liitlaste – liivlaste ja latgalite – alasid. Linna vallutamise katse ebaõnnestus: pärast linlaste vastuastumist ründajatele ja parajasti Riiga teel olnud ristisõdijate laevade nähtavale ilmumist saarlased taandusid. Sündmuste kirjelduse ainsaks allikaks on Henriku Liivimaa kroonika.

Tallinna piiramine (1221)

Tallinna piiramine toimus 1221. aastal, mil saarlased ning nendega liitunud revalased, harjulased ja virulased tegid katse alistada end Toompea linnuses kaitsvat Taani väge. Merele ilmunud kogesid nähes, mida peeti saabuvaks Taani sõjaväeks, piiramine lõpetati ja lahkuti. Karistusaktsioonina poosid taanlased saarlasi aidanud Revala, Harju ja Viru vanemad üles ning tõstsid ülejäänute makse. Piiramise kirjeldus pärineb Henriku Liivimaa kroonikast, lisaks on seda mainitud ühes Taani kroonikas.

Tallinna piiramine (sügis 1223)

Tallinna piiramine toimus 1223. aasta sügisel, mil kolme Vene vürstiriigi (Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva) väed koos nendega liitunud eestlastega piirasid neli nädalat edutult Toompea linnusesse varjunud Taani vägesid.

Lahingut on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas ja Novgorodi esimeses kroonikas.

Tallinna piiramine (veebruar-märts 1223)

Tallinna piiramine toimus 1223. aasta veebruaris või märtsis, mil saarlased koos seni Taani kuninga võimu all olnud läänemaalaste, varbolaste, virulaste ja järvalastega piirasid Toompea linnust, taanlaste tugipunkti Eestimaal. Pärast pikka piiramist tungisid linnuse kaitsjad eestlaste väele kallale ja lõid selle põgenema.

Lahingut on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.

Tartu lahing

Tartu lahing võib viidata järgmistele sündmustele:

Tartu lahing (1224)

Tartu piiramine (1704)

Tartu lahing (1919)

Tartu lahing (1941)

Tartu lahing (1944)

Teine Ümera lahing

Teine Ümera lahing oli Henriku Liivimaa kroonika ja Liivimaa vanema riimkroonika järgi 1223. aasta suvel Valmiera lähedal Ümera ehk Jumara jõe suudmes toimunud lahing, kus Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu eestvõttel kogunenud kristlaste vägi rüüsteretkelt tagasi pöörduvat Muinas-Eesti lõunapoolsetest maakondadest pärit väge võitis.

Turaida vaherahu

Turaida ehk Toreida vaherahu oli Liivimaa ristisõja ajal, 1212. aasta alguses sõlmitud vaherahu ühelt poolt Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, liivlaste ja latgalite ning teiselt poolt muinaseestlaste (sakalaste, soontaganalaste ja ugalaste) vahel. Rahulepet on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas.

Viljandi piiramine (1211)

Viljandi piiramine ehk Viljandi lahing (kevadtalv 1211) oli Liivimaa ristisõja lahing, mille käigus Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, ristisõdijate, latgalite ja liivlaste vägi üritas vallutada Sakala maakonna Viljandi linnust. Piirajad lahkusid lahingu kuuendal päeval, kui sakalaste vanemad lubasid kristlastega rahu teha ja tulevikus end ristida lasta, andes selle kinnituseks pantvange. Piiramise kirjeldus pärineb Henriku Liivimaa kroonikast.

Viljandi piiramine (1223)

Viljandi piiramine toimus 1223. aasta augustis, mil Riia piiskopi vasallide ja Mõõgavendade ordu sõjavägi piiras Viljandi linnuses olevaid sakalasi ning Novgorodi ja Pihkva venelasi. Lahing lõppes linnuse kaitsjate alistumisega. Sakalased andsid end taas ordu ja piiskopi võimu alla, venelased poodi piirajate poolt üles.

Viljandi piiramise kirjeldus pärineb Henriku Liivimaa kroonikast.

Võnnu piiramine

Võnnu piiramine oli 1210. aastal toimunud Võnnu muinaslinnuse ning seal viibinud orduvendade ja võndlaste piiramine eestlaste, tõenäoliselt ugalaste ja võib-olla ka sakalaste väe poolt. Lahingut on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.

Ümera lahing

Ümera lahing oli Liivimaa ristisõja ja selle osa, eestlaste muistse vabadusvõitluse, lahing orduvendadest, latgalitest ja liivlastest koosneva kristlaste väe ja paganlike eestlaste (eelkõige ugalaste) väe vahel 1210. aastal nüüdse Läti alal Koiva lisajõe Jumara ehk Ümera suudme lähedal praegusest Valmiera linnast lõunas. Lahingut on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.