Tartu Ülikooli usuteaduskond

Tartu Ülikooli usuteaduskond on Tartu Ülikooli instituut, kus saab õppida usuteadust nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppes ning religiooniuuringuid magistri- ja doktoriõppes. Teaduskond valmistab ette ka usuteaduse õpetajaid. Usuteaduskond annab teoreetilise ettevalmistuse praktiliseks tööks vaimulikuna, kuid ametisse astumiseks tuleb läbida konfessionaalne õpe mujal (luterliku kiriku puhul pastoraalseminaris).[1] Usuteaduskond kuulub 1. jaanuarist 2016 Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonda.

Usuteaduskonnas on Vana Testamendi ja semitistika, Uue Testamendi, kirikuloo, süstemaatilise, praktilise ja võrdleva usuteaduse õppetoolid ning Lähis-Ida vanade keelte ja kultuuride õppetool.[1]

Juunis 2010 oli teaduskonnas 12 õppejõudu, 5 teadurit ja 3 bürootöötajat. 31. detsembril 2009 oli üliõpilasi kokku 302, neist 139 bakalaureuseõppes (avatud ülikoolis 30), 122 magistriõppes (avatud ülikoolis 56) ning 41 doktoriõppes. 1991–2009 andis usuteaduskond 317 bakalaureuse-, 66 magistri- ja 23 doktorikraadi. Riigitellimus uutele üliõpilastele on aastati tugevalt kõikunud: 1991. aastal oli usuteaduskonnas 30 riigieelarvelist kohta, 2009. aastal aga bakalaureuseõppes 64 üliõpilast, 3+2 magistriõppes 29 ning doktoriõppes 6 kohta.[1]

Oma tugevateks külgedeks nimetab usuteaduskond kodulehel semitistikat, muistsete tsivilisatsioonide, religiooni ja teaduse vahekorra, kristluse ajaloo ning religioonipedagoogika ja -psühholoogia uurimist. Samuti tegeldakse seal piiblitõlkega, Eesti teoloogia– ja kirikuloo ning Eesti tänapäevase religioosse olukorra uurimisega. Teaduskonnas loodud religiooniuuringute uurimisgrupp osaleb Tartu Ülikooli kultuuriteooria tippkeskuses, mis on ainus humanitaar- ja sotsiaalteaduste tippkeskus Eestis. 2001–2004 täideti teaduskonnas Euroopa Liidu 5. raamprogrammi projekti "Churches and European Integration" koos Helsingi, Lundi, Münsteri ja Glasgow' ülikoolide teadlastega. 1994. aastast on usuteaduskonnas olnud 21 Eesti Teadusfondi granti.[1]

Teaduskonna juhataja on alates 2016. aastast Tõnu Lehtsaar.

Ajalugu

1632–1710

Usuteaduskond avati Tartu Ülikoolis esmakordselt 1632. aastal, mil sellest sai ülikooli traditsiooniline juhtiv fakulteet. Uppsala ülikooli eeskujul oli ette nähtud neli professorikohta (kaks korralist, I-II, ja kaks erakorralist, III-IV), millest viimane oli täitmata (nagu Uppsalaski). Usuteaduskonna erakorralised professorid õpetasid heebrea, kreeka ja ida keeli ka filosoofiateaduskonnas.[2]

Õppetöö vormideks olid loengud ja disputatsioonid, teaduskraadidest väljastati kandidaadi-, litsentsiaadi- ja doktorikraadi. Usuteaduse kandidaadiks saadi eksami ja disputatsiooni järel, litsentsiaadikraad anti aga pärast eksamit totum theologici studii cursum. Litsentsiaadieksami läbisid Tartu Ülikooli teoloogiaõppejõududest Georg Mancelius 1632., Petrus Goetschenius 1633. ja Petrus Schomerus 1639. aastal. Doktorikraadi tingimuseks oli dissertatsiooni kaitsmine, 1675. aastast kinnitas kraadi Rootsi kuningas. Tartu teoloogidest said sellega hakkama Johann Gezelius 1661. ja Schomerus 1648. aastal, Pärnu õppejõududest Olaus Moberg 1699. aastal.[2]

Academia Gustavianas (1632–1656) ja Academia Gustavo-Carolinas (1690–1710) töötas usuteaduskonnas kokku 18 õppejõudu:

  • Andreas Virginius (tööaastad 1632–56 ehk kogu Academia Gustaviana aja), I usuteaduse professor ja piiblikommentaator, kelle juhendusel kirjutati palju disputatsioone eriti psalmide, Matteuse ja Johannese evangeeliumide eksegeesi alalt;
  • Georg Mancelius, 1632–37 II usuteaduse professor;
  • Petrus Schomerus, 1639–40 II usuteaduse professor;
  • Salomo Matthiae, 1642–50 II usuteaduse professor;
  • Gabriel Elvering, 1652–56 II usuteaduse professor;
  • Johann Weideling, 1632–33 III usuteaduse erakorraline professor;
  • Petrus Goetschenius, 1633/34-36 III usuteaduse erakorraline professor;
  • Johann Gezelius, 1643–49 III usuteaduse erakorraline professor;
  • Georg Preussius, 1654–56 III usuteaduse erakorraline professor;
  • Adrian Virginius, 1638–47 adjunkt;
  • Petrus Svenonis Lidenius, 1652–56 adjunkt
  • Olaus Moberg, 1690–95 ja 1698–1705 I usuteaduse professor ning 1690 kohusetäitjana III usuteaduse erakorraline professor;
  • Crispin Jernfeld, 1695 I usuteaduse professor, 1695–98 II usuteaduse professor ning 1690–95 II usuteaduse professor;
  • Johannes Folcher, 1707–10 I usuteaduse professor, 1703–1707 II usuteaduse professor ning 1701–03 III usuteaduse erakorraline professor;
  • Lars Molin, 1698–1703 II usuteaduse professor ning 1695–98 III usuteaduse erakorraline professor;
  • Ingemund Bröms, 1707–09 II usuteaduse professor ning 1705–07 III usuteaduse erakorraline professor;
  • Gabriel Skragge, 1698–1701 III usuteaduse erakorraline professor;
  • Nicolaus Wiraeus, 1707–10 III usuteaduse erakorraline professor.[2]

1802–1940

Luterlik usuteaduskond oli ka 1802. aastal (taas)avatud keiserlikus Tartu Ülikoolis, koolitades luteri pastoreid terve Vene keisririigi tarbeks. 1918. aastani oli usuteaduskond (peamiselt) saksakeelne, 1918. aastast eestikeelne. 19. sajandi esimesel kahel kümnendil kandis Tartu usuteaduskond eelkõige ratsionalistlikku vaimu, mille järgi olid religioonis peamised moraalsed väärtused. 1820. aastate algul toimus fakulteedis pietistlik reform ning 1823. aastal vabastati ametist või saadeti emerituuri kõik senised professorid. Reformi järel lõi usuteaduskond sidemed ka luterliku maakirikuga. Tartus 1835–42 õpetanud Carl Christian Ulmann sai ainsa teoloogina ülikooli rektoriks. 1830.-40. aastail toetas usuteaduskond Eesti- ja Liivimaa maakirikuid kriisis, mille tekitasid vennastekoguduste ja Vene õigeusu kiriku konkurents.[2]

Usuteaduskonna praeguste õppejõudude Tarmo Kulmari, Urmas Petti ja Alar Laatsi hinnangul oli teadustöö kõrgpunkt fakulteedis kahe kohalikku päritolu õpetlase, dogmaatiku Alexander Konstantin von Oettingeni ja kirikuloolase Gustav Moritz Constantin von Engelhardti ajal.[2]

1890. aastail alanud venestamine ei lubanud kutsuda õppejõude Saksamaalt, samuti hakati õppejõude ametisse nimetama teaduskonna arvamust kuulamata (nii juhtus näiteks süstemaatik Johann Hermann Kersteni ja kirikuloolase Jan Kvačala puhul). Kui varem oli teaduskond tegutsenud saksakeelsena ka muidu venekeelses ülikoolis, siis 1916. aastal anti korraldus minna üle vene keelele. Protesti märgiks astusid professorid ametist tagasi ning teaduskond lõpetas tegevuse, õppetöö taastus alles Saksa okupatsiooni ajal 1918. aasta sügisel.[2]

1919. aastal avati Tartu Ülikool eestikeelsena. Usuteaduskonnas jätkasid siiski tööd mitu sakslasest professorit (Alexander von Bulmerincq, Konrad Grass, Otto Emil Seesemann ja Adalbert von Stromberg), mistõttu õppetöö jäi veel pikaks ajaks suuresti saksakeelseks. 1940. aastal sulges usuteaduskonna Nõukogude võim.[2]

Pärast 1991. aastat

1991. aastal avati usuteaduskond uuesti, kuid enam mitte pelgalt luterliku, vaid protestantlikuna. Teaduskonna struktuur on jäänud põhiliselt samaks, vaid 1940. aastal suletud õigeusu õppetooli pole korduvatele aruteludele tänini taastatud.[2] Küll luges 2005–2009 Kreeka haridusministeeriumi rahastusel külalisprofessorina õigeusu teoloogia aineid Grigorios Papathomas Pariisist.[1] 2001. aastal asutati luterliku usuteaduse õppetool.[2]

Akadeemiline tegevus

Tartu Ülikooli usuteaduskonna toel on tegutsenud usuteaduslikud seltsid: Theologische Studentenverein zu Dorpat 1867–1939, Akadeemiline Usuteadlaste Selts 1921–40 ja 1999. aastast Akadeemiline Teoloogia Selts.[2]

Usuteaduskonnaga on seotud ka 2002. aastal asutatud teaduse ja religiooni kolleegium.

Usuteaduslikud kirjutised ilmusid 1918–40 peamiselt Tartu Ülikooli Toimetiste B-sarjas ning Usuteaduslikus Ajakirjas (1926–40), mis jätkab taas ilmumist 2000. aastast.[2]

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Riho Altnurme "Tartu Ülikooli usuteaduskond 2010" Tartu Ülikooli usuteaduskonna kodulehel (vaadatud 4. oktoobril 2011)
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Tarmo Kulmar, Urmas Petti, Alar Laats "Eesti teoloogiateaduse ajaloost: Teoloogia ja selle õpetamine kuni 18. sajandi lõpuni" Tartu Ülikooli usuteaduskonna kodulehel (vaadatud 4. oktoobril 2011)

Kirjandus

  • T. Frey (Hg.). Die Theologische Fakultät der Kaiserlichen Universität Dorpat-Jurjew 1802–1903. Historisch-biographisches Album mit Beiträgen früherer und jetziger Glieder der Fakultät. Reval, 1905;
  • Tartu Usuteaduskond Rootsi ajal. – Usuteadusline Ajakiri, lisavihk nr. 3 Tartu Ülikooli 300 a. juubeli puhul.
  • H. Seesemann. Die Theologische Fakultät der Universität Dorpat 1802–1918
  • A. Võõbus. The Department of Theology at the University of Tartu. Its Life and Work, Martyrdom and Annihilation. – Papers of the Estonian Theological Society in Exile, 14. Stockholm, 1963
  • L. Raid. Tartu Ülikooli usuteaduskond 1632–1940. Trt., 1995
  • T. Kulmar. Tartu Ülikooli usuteaduskond. – Eesti Kirik. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku häälekandja eksiilis. 49. aastakäik, 1999, nr. 2

Välislingid

Ago Lilleorg

Ago Lilleorg (sündinud 26. oktoobril 1969 Tallinnas) on Eesti kirikutegelane.

Ta on Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Toompea koguduse vanempastor (alates 15.08.2004), NextStep Piiblikooli juht ja esimene pühitsetud nelipühi piiskop Eestis (2004–2012).

Ago Viljari

Ago Viljari (Ferdinand Krillo) (7. detsember 1910 Karula – 26. juuli 1989 Elva) oli Eesti teoloog ja vaimulik, Uue Testamendi teadlane.

Viljari lõpetas 1929. aastal Valga Poeglaste Gümnaasiumi. Seejärel õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, ent katkestas peagi ja jätkas 1932. aastal õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Usuteadusliku stuudiumi lõpetas Viljari 1941. aastal. Magistriväitekirja teoloogias kaitses ta 1943. aastal. Prooviaastal oli ta Ülikooli ja Tartu Maarja koguduses. Õpetajaks ordineeriti ta 10. detsembril 1944.

Viljari teenis 1945–1971 Vastseliina Katariina kogudust, 1979–1986 Elva kogudust. 1967–1983 oli ta EELK konsistooriumi assessor (kirikuvalitsuse liige), 1946. aastast alates EELK Usuteaduse Instituudi (Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni) õppejõud. Ta oli ka Uue Testamendi ja kreeka keele professor ning 1967–1983 Usuteaduse Instituudi dekaan.

Ago Viljari juhendamisel on kaitsnud teadusmagistrikraadi Toomas Paul (1970) ja Eenok Haamer (1972).

Ta on maetud Elva surnuaiale.

Algkristlus

Algkristlus on kristluse ajaloo varaseima ajajärgu nimetus, mis kestis umbes sajandi. Algkristluse periood algas nelipühade sündmusest 30. aastal ja lõppes 135. aasta paiku Bar Kohba ülestõusuga. Algkristlus on varakristluse esimene etapp, millele järgneb varakatoolsus. Samatähenduslikult algkristlusega kasutatakse angloameerika kultuuriruumis mõistet apostellik aeg.

Algkristluse alguses moodustusid esimesed kogudused Juudamaal ja Galileas, perioodi lõpus olid kristlikud kogudused levinud üle Rooma riigi idaosa ja Partia impeeriumi lääneosa suurematesse linnadesse. Sel perioodil valmisid peamised kristlikud tekstid, mis arvati hiljem Uue Testamendi kaanonisse ja Nag Hammadist leitud kirjad.

Carl Immanuel Philipp Hesse

Carl Immanuel Philipp Hesse (13. september 1875 Sangaste – 18. detsember 1918 Maidla mõis (mõrvatud bolševike poolt)) oli luterlik õpetaja.

Õpingud: Kuressaare Gümnaasium, 1894–1900 Tartu Ülikooli usuteaduskond.

Prooviaasta: 1903 Viljandis.

Ordinatsioon: 30. mail 1904 Viljandi abiõpetajaks.

Teenistuskäik: 1904–1907 Viljandi abiõpetaja, 1907–1918 Jõhvi koguduse õpetaja (1915–1916 pagendatud Siberisse Irkutskisse).

Hugo Bernhard Rahamägi

Hugo Bernhard Rahamägi (2. juuni 1886 Kurtna vald – 1. september 1941 Kirov, hukati) oli eesti usuteadlane ja poliitik, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop aastail 1934–1939.

19. juunil 1934 valiti ta Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskopiks 226 poolt- ja 131 vastuhäälega, vastaskandidaat Jaak Varik sai 127 poolt- ja 227 vastuhäält.

Ta on tuntud taotluse poolest ülendada Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop peapiiskopiks ja jagada kirik piiskopkondadeks. Oma ametiaja algul suutis ta saavutada Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikule avalikõiguslikud alused, kirikupea oli alates 1938. aastast ameti poolest Riiginõukogu liige. Seetõttu on teda süüdistatud ka kiriku riigivõimu alluvusse seadmises.

Hugo Bernhard Rahamägi oli mesinik, aednik ja maletaja.

Jaan Lattik

Jaan Lattik (22. oktoober 1878 (vana kalendri järgi 10. oktoober) Karula vald (Karula kihelkond) – 27. juuni 1967 Stockholm) oli eesti kirjanik ning usu-, haridus- ja poliitikategelane.

Lõpetas 1908 Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Oli prooviaastal Peterburi Jaani koguduses. Ordineeriti pastoriks 29. novembril 1909 Riia Jakobi kirikus kindralsuperintendent Theophil Gaethgensi poolt. Töötas Viljandi Pauluse koguduse (rahvapäraselt ka Viljandi maakogudus) õpetajana (ja ka kooliõpetajana) 1910–1939.

Oli Kristliku Rahvaerakonna juhte, I–V Riigikogu liige, 1925–1927 haridus- ja 1928–1931 välisminister. 1938–1940 Eesti saadik Leedus.

Lahkus 1944 Rootsi ning oli seal kirikuõpetaja. Alguses Södertälje kuulutuspunkti hooldajana, kuid 1952–1967 teenis emeeritusena Södertälje kogudust. 1. märtsil 1945 valiti ta Göteborgi eesti pihtkonna õpetajaks.

Nagu paljud teised põgenikud Balti riikidest, töötas Lattik ka arhiivitöölisena. Tema töökohaks oli Stockholmi Kõrgkool.

Jaan Muru

Jaan Muru (9. detsember 1900 Haaslava – 25. juuli 1987 Tartu) oli eesti vaimulik.

Jaan Muru lõpetas aastal 1922 cum laude Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppis ta aastatel 1923–1928. Täiendanud end mitu korda Saksamaal alates 1928, sh. aastal 1935 Marburgi ülikoolis. Aastal 1939 kaitses ta teoloogiamagistri väitekirja. 1943–1944 luges ta tegeliku usuteaduse aineid. Prooviaastail oli ta Pilistvere ja Tallinna Toompea Kaarli koguduses. Õpetajaametisse ordineeriti ta 23. juunil 1929.

Kursi kogudust teenis ta aastatel 1929–1941. Tartu Peetri koguduse teist pihtkonda teenis ta aastatel 1941–1945 ja oli aastatel 1942–1944 Tartu Maarja koguduse hooldajaõpetaja. 1943. aastal nimetati ta Tartu raehärraks. Saksa ajal korraldas ta haavatud eesti sõjameeste abistamist. Seetõttu pidi ta aastatel 1945–1951 ennast varjama. Aastatel 1951–1955 viibis ta vangilaagris. Pärast vabanemist teenis ta aastatel 1957–1964 Paistu (hooldades samaaegselt Kõpu kogudust) ja 1964–1983 Torma kogudust.

Maetud koos abikaasa Lydiaga Torma kalmistule.

Johan Kõpp

Johan Kõpp (9. november 1874 Holdre vald – 21. oktoober 1970 Stockholm) oli eesti usuteadlane, ajaloolane ja haridustegelane.

Tartu Ülikooli rektor (1928–1937) ning Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop (1939–1957, alates 1944 eksiilis Rootsis) ja peapiiskop (1957–1964). Asutava Kogu ja I Riiginõukogu liige.

Johannes Jürgenson

Johannes Traugott Jürgenson (26. mai (ukj) 1903 Rannamõisa – 28. september 1933 Vigala) oli eesti vaimulik ja teoloog.

Lõpetas aastal 1922 Tallinna Toomkooli. Õppis Tartu Ülikooli usuteaduskonas aastatel 1922–1927. Lõpetas ülikooli theol mag. astmega (Askeetilise elu aade Athanasiuse "Püha Antoniuse elu" järele). Oli prooviaastal Tartu Ülikooli koguduse juures. Ordineeriti õpetajaametisse 29. juunil 1930.

Oli 1922–1927 Vigala Maarja koguduse õpetaja Ferdinand Jürgensoni isiklik adjunkt. Töötas 1929–1932 Kirbla Püha Nikolause koguduse õpetajana.

Johannes Reinhold Schultz

Johannes Reinhold Schultz (19. september 1905 Pärnu-Jaagupi – 1. aprill 1941 Tuszyn) oli Eesti vaimulik.

Õppis aastatel 1915–1924 Tallinna Toomkoolis. Õppis 1924–1927 usuteadust Tartu Ülikoolis, täiendas end Tübingenis, sai aastal 1927 mag. theol. kraadi Tartu Ülikoolist. 1928–1931 oli ravil Šveitsis sanatooriumis. Ordineeriti Tallinnas 5. veebruaril 1933 õpetajaks.

Oli ametis 1933–1938 Tallinna Toompea saksa koguduses (käis koos Tallinna Niguliste kirikus). 1938–1939 oli dotsendi ametikohal Tartu Lutheri Erainstituudis, elas haigena Elvas.

Lahkus Saksamaale, Ostrowo'sse (praegu Ostrów Wielkopolski Suur-Poola vojevoodkonnas), suri aastal 1941 Tuschin'is (praegu Tuszyn Łódźi vojevoodkonnas).

Lembit Raid

Lembit Raid (sündinud 30. juunil 1931 Uue-Võidu vallas Viljandimaal) on Eesti ajaloolane ja arhivaar.

Pauluse kiri galaatlastele

Pauluse kiri galaatlastele on üks Uue Testamendi raamat Piiblis (lühend Gl). See on Uue Testamendi 9. raamat, millele eelneb Pauluse teine kiri korintlastele ja järgneb Pauluse kiri efeslastele. Kiri kuulub seitsme Pauluse kirja hulka, mille autorsuses pole kahtlust.. Kardinal Stephen Langton jagas kirja 6 peatükiks. Kiri on kirjutatud koinees.

Reinhold Seeberg

Reinhold Seeberg (24. märts 1859, Pööravere – 23. oktoober 1935, Ahrenshoop) oli baltisaksa usuteadlane.

Rentniku poeg. Õppis Tartu Ülikoolis 1878–1882, tudeeris ka Erlangeni, Berliini ja Leipzigi Ülikoolis. Töötas Tartu Ülikoolis süstemaatilise usuteaduse eradotsendina 1884–1885 ja dotsendina 1885–1889; ühtlasi oli Tartu Ülikooli koguduse abiõpetaja. Professor Erlangenis (1894–1898) ja Berliinis (1898–1927). 1918 Berliini Ülikooli rektor. 1927 rajas Berliini Ülikooli juurde Sotsiaaleetika Instituudi. Seebergi õpilaste hulka kuulusid teiste seas ka Karl Girgensohn ja hiljem Dietrich Bonhoeffer.

Seeberg tegutses Berliini Ülikoolis samal ajal teise kuulsa TÜ usuteaduskonna kasvandiku Adolf (von) Harnackiga. Nn liberaalse teoloogia esindaja Harnack ja nn modernse-positiivse teoloogia eestkõńeleja Seeberg olid sajandivahetuse ja esimese maailmasõja eelse saksakeelse teoloogia, aga ka teadus- ja kirikupoliitika juhtivaid esindajaid.

Reinhold Seebergi vend Oskar Theodor Alfred Seeberg ja poeg Erich Seeberg olid samuti teoloogid.

Samuel Eberhard

Samuel Eberhard (4. veebruar 1905 Mustjala – 1945) oli Eesti vaimulik ja teoloog.

Ta õppis aastatel 1924–1931 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Täiendas end Leipzigis, Tübingenis ja Königsbergis. 1931–1933 töötas Königsbergis ja Herrnhutis. Ordineeriti 10. veebruaril 1935. Aastatel 1935–1939 oli ta Kunda koguduse õpetaja.

Läks 1939. aastal Saksamaale. Oli Schwetzis, Lääne-Preisimaal (praegu Świecie, Kujawy-Pomorze vojevoodkonnas, Poolas) pastor. Aastast 1941 Wehrmachtis. Jäi 1945. aastal Posenis sõjas kadunuks.

Siegfried Aaslava

Siegfried Johannes Aaslava (1. märts 1899 Tartu – 22. aprill 1957 Tartu) oli eesti usuteadlane.

Teaduse ja religiooni kolleegium

Teaduse ja religiooni kolleegium on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juurde asutatud teadlaste ühendus, mis tegeleb teaduse ja religiooni kokkupuutepunktide uurimisega.

Kolleegium on asutatud 27. veebruaril 2002, selle asutaja ja juhataja on professor Anne Kull.

Teoloogia

Teoloogia (kreeka θεος (theos) 'Jumal' ja λογος (logos) 'õpetus, sõna') on sõnasõnaliselt 'õpetus Jumalast'. Laienenud tähenduses on teoloogia ehk usuteadus humanitaarteaduste hulka kuuluv teadusharu, mis uurib usuga seotud küsimusi.

Igal religioonil ehk usundil on oma teoloogia.

Varakristlikud autorid kasutasid kreeklaste sõna "teoloog" inimese kohta, kes kõneleb Jumalast.

Thomas-Andreas Põder

Thomas-Andreas Põder (sündinud 3. jaanuaril 1976) on eesti teoloog (süstemaatilise teoloogia eriteadlane) ja religioonifilosoof.

Toomas Paul

Toomas Paul (sündinud 29. oktoobril 1939) on eesti vaimulik, teoloog, kiriku- ja kultuuriloolane, dr. theol.

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.