Stilistika

Stilistika on õpetus keele stiilidest. Sai alguse antiikajal, mil ta oli retoorika ehk kõnekunsti osa.

Stiiliõpetus tähendas kõnevõtete ja reeglite omandamist, isiklikku omapära ei peetud vooruseks. Stiilireegleid arvati sama kehtivateks kui grammatikareegleid. Stiiliväärtuseks loeti keele puhtust, selgust, tihedust, kaunidust, sisendusjõudu ja elavust.

Disambig gray.svg  See artikkel räägib keeleteaduse harust; kirjandusteaduse haru kohta vaata artiklit Stilistika (kirjandusteadus)
2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus

2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus oli 47. Eurovisiooni lauluvõistlus, mis toimus 25. mail 2002 Eesti pealinnas Tallinnas Saku Suurhallis. Eesti sai õiguse korraldada lauluvõistlust, kui Tanel Padar, Dave Benton ja 2XL võitsid 2001. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse Taanis. Eesti oli esimene riik endisest idablokist, kes sai õiguse organiseerida lauluvõistlust. Lauluvõistluse eelarveks oli 122,6 miljonit Eesti krooni (u 7 835 568 eurot).

Esmakordselt oli lauluvõistlusel alapealkiri – "Moodne muinasjutt". Kontsert algas videoga väikesest tüdrukust, kes avab suure muinasjuturaamatu ja näeb seal eestlasi, kes üksmeelselt ümisevad oma Eurovisiooni võidulaulu "Everybody". Kontserdi teemat rõhutas ka lavakujundus, õhtujuhtide roll ja tekst ning laulude vahel näidatud humoorikad videolõigud, milles igaühes oli kasutatud mõne tuntud muinasjutu süžeed, tegelasi või detaile Eesti ja eestlaste konteksti panduna. Õhtu lõppes, nagu osutasid ka õhtujuhid, õnnelikult ja lätlaste võiduloo kordamise ajal oli laval sümboolne lumesadu. Võidutrofee, Ivo Lille klaasskulptuuri ning EBU auhinna ulatasid võitjatele laval Ivar Must ja Maian Kärmas.

Esialgu pidi Eurovisiooni lauluvõistlusel 2002 osalema vaid 22 riiki, nende hulgas top 15 eelmise aasta võistlusest ja seitse riiki, kes eemaldati 2001. aasta lauluvõistlusest viie aasta madala keskmise punktisumma tõttu. Kuid Euroopa Ringhäälingute Liit tõstis osalevate riikide arvu 24-le, millega said õiguse osaleda ka Iisrael ja Portugal. Portugal ei soovinud osaleda ja sellega sai õiguse Läti, keda esindas Marie N lauluga "I Wanna".

Lauluvõistluse eelarve küündis üle 122 miljoni krooni, mis jagunes neljaks: sponsorrahad (ERGO Kindlustus jm), riikide osalustasud ja piletimüügi tulud. Umbkaudu neljandik eelarvest ehk osa, mida muud tulud ei katnud (üle 33 miljoni), rahastati riigieelarvest. Lauluvõistlusel müüdi pileteid kolmele kontserdile: kahele peaproovile (24. ja 25.05) ning lõppkontserdile. Viimasele müüdi pääsmeid internetioksjonil alghinnaga 4500 krooni, kus mõni pilet läks kaubaks rohkem kui 7000 krooni eest. Soolase hinnaga pileteid ei müüdud aga kuigivõrd palju ning lauluvõistluse nädalal ja veel vahetult kontserdi eelgi müüdi pileteid Saku Suurhalli hinnaga 600 krooni.

Võistlust saabus vaatlema või kajastama tuhatkond ajakirjanikku või fänni üle maailma. Kõige arvukam pressidelegatsioon saabus Hispaaniast (üle 120 ajakirjaniku). Üksainus ajakirjanik saabus üritust kajastama Lõuna-Aafrika Vabariigist.

Lauluvõistluse õhtujuhid olid ooperilaulja Annely Peebo ja näitleja Marko Matvere. Ajakirjandusväljaanded korraldasid 2001. aasta lõpus hääletusi, keda eesti rahvas tahtnuks õhtujuhtidena näha. Eesti Päevaleht märkis oma edetabelis enimnimetatud saatejuhtidena Elektrat, Aigi Vahingut, Hanna-Liina Võsa, Darja Kelderit, Mart Sanderit jt. Elektra edastas otsesaates Eesti rahvahääletuse tulemused.

Telesaate tehnilise teostuse tarvis palkas Eesti Televisioon põhiliselt Rootsi Televisiooni SVT tehnilise meeskonna. Tehnilise personali (teleoperaatorid, valgustajad, helimeistrid jm) seas oli siiski ka hulk ETV töötajaid. Ürituse peaprodutsent oli Juhan Paadam, vastutavasse meeskonda kuulusid veel finantsjuht Jaanus Kõusaar, Tarmo Krimm, Janek Väli, Heidi Laanemäe, Kristel Maran. Lavakujunduse ning kogu ürituse stilistika autor oli teatrikunstnik Iir Hermeliin, pearežisöör Marius Bratten, valgustaja Per Sundin. Akrediteerimise eest vastutas Kati Ellandi. Videolõike valmistasid ette Rene Vilbre, Inessa Josing, Anu Välba jpt.

Võistlusnädalaks Saku Suurhalli kõrvale püstitatud telk-pressikeskuses viisid pressikonverentse läbi Monika Tamla ja Eero Raun. Pressikeskuse tööd korraldasid teiste seas Maarja Tali, Kalle Kingsepp jpt.

Tallinna saabunud riikide delegatsioonide seas sattus olema suur hulk Eurovisiooni lauluvõistlusel varasematelgi aastatel edukalt osalenud heliloojaid ja lauljaid, osa esinejaid on naasnud Eurovisioonile aastaid hiljem.

Iisraeli Tallinnas kõlanud esinduslaulu "Light a Candle" helilooja Tzvika Pick kirjutas mõni aasta varem Dana Internationali võiduka laulu "Diva".

Saksamaa laulu autor Ralph Siegel oli 1982. aasta Saksamaa võiduloo "Et oleks rahu" helilooja. Siegel on lisaks sellele saavutusele aastakümnete jooksul kirjutanud rekordilised 24 eurolaulu eri riikidele.

Küprost Tallinnas esindanud poistebändi One solist Constantinos Christoforou oli varem oma kodumaad esindanud solistina Oslos 1996. aastal (9. koht) ning naasis Eurovisioonile ka pärast Tallinnas laulmist aastal 2005 Kiievis (18. koht).

Küprose laulule taustvokaali laulnud Christina Argyri oli kaks aastat varem Stockholmis peetud võistlusel astunud üles solistina dueti Voice liikmena (toona 21. koht).

Eestit esindanud Sahlene oli varem olnud Eurovisiooni laval taustalauljana (Jeruusalemmas 1999 ja Stockholmis 2000). Ta laulis tausta ka 2016. aasta Eurovisioonil tollasele Austraalia esindusloole "Sound of Silence".

Rootsit esindanud Afro-Dite kolme taustalaulja seas olid tuntud lauljad Michael 'Micke' Blomqvist ja Thérèse Löf, kes on kumbki korduvalt naasnud taustalauljana Eurovisioonile. Löf on olnud kvarteti One More Time liige ja esitanud Euroopa edetabelite tipus püsinud hittlaulu "Highland" (1992).

Taanit esindanud Malene taustagrupi osa liikmeid (õed Lei ja Lupe Moe) olid olnud eurolaval palju kordi varem, sealhulgas aastal 2000 Stockholmis, kui võistluse võitis Taani duo Olsen Brothers.

Põhja-Makedooniat esindanud Karolina Goceva naasis võistlusele solistina viis aastat hiljem, kui Eurovisiooni lauluvõistluse korraldas Soome.

Austria laulu "Say a Word" autor Alexander Kahr osales heliloojana taas 2013. aasta Eurovisioonil Malmös, kus tema lugu ei pääsenud poolfinaalist edasi finaali. Ka Horvaatiat esindanud laulu "Everything I Want" helilooja Milana Vlaović on hiljem Eurovisioonil osalenud (2009).

Hispaaniat esindanud Rosa taustalauljate seas oli lauljanna Gisela, kes naasis solistina Eurovisioonile 2008. aastal Belgradis, esindades Andorrat. Ta ei pääsenud poolfinaalist edasi finaali.

Bosnia ja Hertsegoviina taustalauljana oli Tallinnas laval lauljanna Tinka Milinović, kes esindas 2006. aastal Šveitsi ansambli Six4One liikmena (16. koht).

Malta laulu "7th Wonder" taustalauljad olid eestlannad Kaire Vilgats, Dagmar Oja, Liisi Koikson, Jelena Juzvik ja Airi Allvee. Solist Ira Losco naasis Eurovisioonile 2016. aastal Stockholmis.

Eestit esindanud laulu "Runaway" loojad Pearu Paulus, Ilmas Laisaar, Alar Kotkas ja Jana Hallas kirjutasid ka Eesti laulu aastal 2000 ning 2006.Võistluskontserdi ajal viibis Saku Suurhallis arvukalt kõrgeid väliskülalisi nii teistest Euroopa Ringhäälingute Liidu liikmesorganisatsioonidest kui ka poliitikuid. Teiste seas jälgis saali loožis võistlust Eesti peaministri Siim Kallase ning teiste valitsusliikmetega Taani tollane peaminister, hilisem NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen.

Aleksander Litvinov

Aleksander Litvinov (sündinud 8. veebruaril 1956) on Eesti skulptor.

Ta lõpetas 1980 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi skulptuuri erialal. Aastast 1992 Eesti Kunstnike Liidu liige ja kuulub Kujurite Ühendusse. Aastast 2010 Vene kunstnike liidu liige.

Kuni 1990. aastani töötas erinevates stiilides: realism, konstruktivism, kontseptualism. Sel perioodil oli põhiliseks materjaliks puit. Alates 1990. aastast hakkas tegelema miniplastikaga, milles tema lemmikteemaks said loomad ja põhimaterjaliks – pronks. Esialgu kasutas ta realistlikku lähenemisviisi: anatoomia, proportsioon, liikumine; seejärel muutus stilistika märgi, arhetüübi sümboli suunas. Loomad said tema jaoks üheks mooduseks vaadata inimesele tema jaoks harjumatul kujul. Võttis osa paljudest animalistliku skulptuuri festivalidest. Alates 2001. aastast on animalism tema lemmikteema.

Tööd muuseumides ja kollektsioonides: Eesti Kunstimuuseumis, Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Monacos, Itaalias, Venemaal, Saksamaal.

Emakeele Selts

Emakeele Selts on 23. märtsil 1920 Tartu ülikooli juurde asutatud vabatahtlik filoloogiline ühendus, mis tegutseb mittetulundusühinguna ja on assotsieerunud Eesti Teaduste Akadeemiaga. Selts asub Tallinnas. Aastatel 1925–1952 kandis selts Akadeemilise Emakeele Seltsi nime. 2018 on seltsi esimees Helle Metslang.Emakeele Selts on kuulunud aastatel 1920–1946 Tartu Ülikooli ja aastatel 1946–1998 Teaduste Akadeemia juurde ning assotsieerunud Teaduste Akadeemiaga 1998. aastal. Emakeele Seltsi büroo asub alates 1956. aastast Tallinnas.Seltsi praegusteks põhitegevusteks on regulaarsed kõnekoosolekud Tallinnas ja Tartus, üliõpilaskonverentside korraldamine, kuhu kaasatakse ka gümnaasiumiõpilasi, samuti keelepäevad Eestis ja väljaspool Eestit ning töö koolinoortega (sh keelelaagrid, -päevad ja -võistlused). Tavapäraselt toimub 27. juunil, Johannes Voldemar Veski sünniaastapäeval konverents ehk Veski päev. Lisaks tegeleb selts kirjakeele normimisega ja kirjastamisega ning annab välja teadusväljaannet Emakeele Seltsi aastaraamat, eri toimetisi, populaarteaduslikku keeleajakirja Oma Keel ja keeleraamatuid.Emakeele Seltsil on ka oma raamatukogu, kus seisuga 31.12.2016 oli arvel 6538 inventeeritud trükist.

Filmi mõisteid

Siin on alfabeetiliselt loetletud filmi ja filmikunsti mõisteid.

aegvõte, ka aegluubis filmilõik, rapiidis filmilõik, rapiidvõte – filmimine projitseerimissagedusest suurema sagedusega. Normaalsagedusega projitseerimisel filmitud sündmuse tempo aeglustub.

A-film

ajaloofilm (sama mis ajalooline film) – mängufilmižanr, ajalooteemaline film.

algustiiter (sama mis avatiiter) – graafiline tekst filmi alguses, sisaldab filmi pealkirja, vahel ka näitlejate ja autorite nimesid.

ameerika plaan (sama mis {ameerikalik plaan}) – plaanisuurus, kus inimest on kaadris kujutatud põlvedeni.

animafilm (sama mis animatsioonfilm, animatsioonifilm, animatsioon, multiplikatsioonfilm, multifilm, multikas, {multianimatsioon}) – filmikunsti põhiliik; animatsioonitehnikas loodud film.

animatsioon (sama mis multiplikatsioon) – animatsioonitehnikas loodu.

animatsioonitehnika (sama mis animatehnika, multivõttetehnika) – kaaderhaaval filmimine, mille käigus joonistatud või ruumiliste objektide liikumine jäädvustatakse järjestikuste faasidena.

anime – Jaapani joonisfilm. Termin tähistab jaapani traditsioone ja kombestikku järgivat temaatilist ja stilistilist eripära Lääne joonisfilmiga võrreldes.

antropoloogiafilm (sama mis antropoloogiline film, etnograafiline film, etnograafiafilm) – tõsielufilm; filmide eesmärgiks on jäädvustada ja edastada rahvaste materiaalset ja vaimset kultuuri ning olustikku võimalikult ehedalt.

armastusfilm (sama mis armastuslugu) – mängufilmižanr, armastusteemaline film.

arvutianimatsioon – arvutitehnoloogia abil loodud animatsioon.

assotsiatiivne film – filmil pole kindlat süžeed, episoodide järgnevuse aluseks on assotsiatiivsed kujutlused ja kujundid.

assotsiatiivne montaaž (sama mis psühholoogiline montaaž) – montaažistiil, mille puhul kaadreid ühendatakse assotsiatsioone ja kujundeid loovalt; vastand loogilisele ja fabulaarsele montaažile.

audiovisuaalmeedium – heli ja pilti talletav ja reprodutseeriv vahend, nagu film, video, arvuti, side.

audiovisuaalne – helilis-pildiline, kuulmis- ja nägemismeele abil tajutav.

autorifilm – selge kunstnikupositsiooniga film; terminit kasutatakse kõikide filmižanrite puhul.

autoritekst – diktoriteksti liik, autoripositsioonilt loetud tekst, sageli minavormis ja filmi autori esitatud.

cinéma vérité – dokumentaalfilmi stiil, kus püütakse elu jäädvustada vahetult ja spontaanselt, ilma eelneva kontseptsiooni või stsenaariumita, portatiivse võttetehnika abil ning otseheliga. Prantsuse filminduses käibele tulnud termin ('kaamera tõde').

debüütfilm (sama mis esikfilm, esmafilm) – konkreetse autori esimene film.

dekoratsioon – võttepaiga kujundus või selle osad; mängufilmi töömahukad dekoratsioonid ehitatakse kunstniku ekskiiside järgi tavaliselt paviljoni.

detailplaan (sama mis ülisuur plaan, {suur lähiplaan}) – plaanisuurus, kus kaadri täidab kujutis konkreetse objekti detailist.

dialoog (sama mis filmidialoog) – kahe või enama tegelase vaheline kõne; tavaliselt on enamik dialoogist filmis esitatud sünkroonse kõnena.

diegees – filmimaailm, kolmemõõtmeline ruum, kus hargneb lugu, vaataja poolt loodav rekonstruktsioon, kus toimuvad sündmused, liiguvad tegelased. Filmi sisestatud kaadreid ja helisid eristatakse kui diegeetilisi – filmimaailma kuuluvaid – või mittediegeetilisi – filmimaailma mittekuuluvaid, sellele lisatud (nt taustamuusika).

diegeetiline film

diktoritekst – filmikommentaar, filmi helirea osa.

direct cinema – 1960.–1970. aastate Ameerika dokumentaalfilmi vahetu stiil, vaste cinéma vérité laadile Euroopas. Ehe ja spontaanne jäädvustamisstiil sai võimalikuks tänu valgusjõulise optikaga kergete käsikaamerate tootmisele.

dogmafilm – manifesti Dogma 95 reeglite järgi tehtud film. Manifest deklareerib mängufilmi loomisel kasinust: filmida võib üksnes käsikaameraga 35 mm lindile, ilma lisavalgustuse ja -rekvisiitideta, kasutades mitteprofessionaalseid näitlejaid, otseheli ja loomulikest allikatest tulevat muusikat.

dokumentaalfilm (sama mis dokumentaal, dokfilm, dokk, tõsielufilm, tõsielulinateos) – tõsielufilm kitsamas tähenduses; film, milles kunstiline kujund on loodud peamiselt dokumentaalkaadrite abil.

draamafilm (sama mis draama) – mängufilmižanr; tõsise konflikti ja tugevate emotsioonidega mängufilm.

dramaturgia (sama mis filmidramaturgia) – teose ülesehitus, eelkõige selle sisu ja osade sihipärane valik ja paigutus, eesmärgiga pingestada lugu ning seeläbi aktiivselt juhtida vaataja emotsioone ja mõtlemist.

dünaamiline kaader – liikuvat objekti või sündmust jäädvustav kaader, mis on filmitud sujuvalt võttepunkti ja plaanisuurust muutva kaameraga.

eepiline film – rahuliku tempo, lineaarse süžee ja paljude tegelastega mängufilm.

ekraniseering (sama mis ekraaniversioon, linamugandus, filming) – kirjandusteose alusel loodud film.

eksperimentaalfilm (sama mis avangardfilm, avangardifilm, avangardistlik film, avangardkinematograafia, underground-film) – eksperimenteeriv filmikunst; filmid ei järgi jutustavat süžeed ja traditsioonilist filmikeelt, vaid loovad kujundeid metafoorsetest, sümbolistlikest, sürrealistlikest jms seostest lähtudes.

ekspositsioon – sündmustikku sisse juhatav ja tegelasi tutvustav osa filmis.

episood – filmi kompositsiooni osa, terviklik tegevuslõik, kas üksiksündmus või osa mingist ulatuslikumast sündmuste seeriast; episood võib koosneda ühest või mitmest stseenist.

esiplaan / tagaplaan – objekti paiknemine kaadriruumis

faabula – filmi aluseks olevate sündmuste ja tegevuste ajalis-põhjuslik järgnevus.

fabulaarne montaaž – filmi faabulaga põhjendatud loogiline montaaž.

fake-documentary (sama mis faked dokumentary, fake-dokk) – dokumentaal- ja mängufilmi segažanr; lavastuslik film, fiktsioon, mis imiteerib dokumentalistikat.

film

filmiauhind

filmikeel – filmile iseloomulik märgisüsteem, millega kaasnevad filmikunsti väljendusvõimalused; hõlmab filmi pildi ja heli, ruumi ja aja kujutamist ja organiseerimist.

filmikujutis (sama mis filmipilt) – filmitud objekti kujutis filmilindil.

filmikunst (sama mis film, kinokunst, kinematograafia, kino) – kunstiliik, mis kasutab teose loomiseks tehnilisel (kinematograafia) teel saadud kujutist ja heli; kasutab nii eriomaseid kui ka teiste kunstiliikide väljendusvahendeid.

filmimuusika – filmi väljenduslikke koostisosi; sageli konkreetse filmi jaoks loodud muusika.

filmistiil (sama mis kujutamisviis, laad, esitluslaad, stilistika) – filmikeele kunstiliste väljendusvahendite iseloomulik kasutusviis.

filmistsenaarium, ka kinostsenaarium – filmikunsti väljendusvahendeid arvestav kirjandusliku stsenaariumi ümbertöötlus, kus on kirjas täpsed episoodid, dramaturgiline areng, tegelaste dialoog.

filmitiiter (sama mis tiiter) – graafiline tekst filmis; jaguneb algus-, lõpu-, vahe- ja subtiitriteks.

filmižanr (sama mis žanr, {kino žanr}, filmiliik, filmitüüp, formaat) – väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega filmivorm; filmižanrid eristuvad liigi, teema, stiili, ülesehituse järgi.

filmograafia – filmilooja (stsenarist, režissöör, näitleja jt) tööde põhiandmeid sisaldav kronoloogiline loend.

fookus (sama mis teravus) – fookusse võtma, fookuses hoidma (fookuses olema / fookusest väljas olema)

gangsterifilm – ameerika mängufilmižanr; filmi keskmes on kriminaalne tegelane (sageli reaalne isik), ta võitlus kohtu- ja politseivõimuga.

grimm (sama mis jumestus, make-up) – näitleja näojumestus, näoteisendus; see võib olla rollist sõltuvalt väga erinev: neutraalne, ajalooline, fantaasia-, karaktergrimm jne.

hakitud montaaž – kiire, katkendlik montaažistiil.

harrastusfilm (sama mis amatöörfilm) – asjaarmastajate tehtud film.

heli (sama mis audio) – filmi auditiivne osis.

heliefekt – heli kokkusalvestusel tehniliste vahenditega loodud ebareaalne rõhuasetus helireas, nt heli kiiruse muutus, kaja, ebaloomulikult vali taustaheli.

helifilm – helindatud film; filmi heli võib olla magnetiline, optiline või digitaalne ja esineda kujutisega ühel kandjal või eraldi, kuid ta on lõplik ning kujutisega sünkroonne. Esimene helifilm oli muusikafilm „Don Juan” (1926).

helimontaaž (sama mis heli montaaž, helilindi montaaž) – heli monteerimine; kõne, muusika ja taustade sobitamine monteeritud filmilindiga.

helindamine – flmile heli loomine: helimontaaž, järelsünkroonimine, kokkusalvestus.

helirida (sama mis soundtrack, {heliriba}) – filmiteose heli; filmi heli kokkusalvestis; ka valik filmimuusikat, mida kassettidel või CD-del tarbekaubana turustatakse.

helitaust (sama mis taustaheli, taust, taustamüra, taustahääl, mürad) – lisahelid, mis ilmestavad filmis kujutatud keskkonda; filmi helitaustad võivad olla nii sünkroonsed kui mittesünkroonsed, nii filmivõttel kui muul ajal lindistatud.

interjöör – sisevõttepaik; võttepaviljon või muu sobiv ruum.

joonisfilm (sama mis joonisanimatsioon) – animafilmi alaliik; filmi tegelased on joonistatud.

juhtkaader (sama mis aadressplaan, {põhiplaan}, master shot, parem aadresskaader) – stseeni keskkonda avav kaader.

jutustaja – reaalne või kujutletav isik, kelle jutustusena filmilugu esitatakse. Jutustaja võib olla konkreetne tegelane filmis, kaadritagune kommentaator või tinglik sündmuste jälgija, kelle pilk samastub kaamera objektiiviga.

kaader (sama mis filmikaader, montaažikaader) – filmiteose struktuuri väikseim üksus, ühe katkematu filmimise tulemusena saadud ja montaažilõigetega piiratud filmilõik, millel kujutatu kulgeb ühest vaatepunktist jälgitud pideva tegevusena.

kaadrik (sama mis kaadri(pilt), üksikkaader, kaader) – üksik fotokujutis filmilindil, mille mõõtmed määrab filmikaamera pildiaken, ja selle analoog videolindil; ühe sekundi pikkune filmilõik koosneb 24 kaadrikust (videolõik 25 kaadrikust).

kaadrikompositsioon (sama mis kompositsioon) – kaadri vormiline ja ruumiline ülesehitus.

kaadrisisene (sama mis kaadris) – kaadri piirides toimuv.

kaadrisisene montaaž – keerulise misanstseeniga kaader.

kaadrisügavus (sama mis kaadri sügavus, kaadrisisene perspektiiv) – kaadri ruumilisus; iseloomustab ruumi sügavusse lahendatud misanstseeni ja selle kajastust filmis.

kaadritagune (hääl) (sama mis kaadriväline (hääl), voice over) – filmi kommenteeriv või jutustav, helindamise käigus sisseloetud tekst: diktoritekst, kommentaar, jutustaja monoloog, tegelase sisehääl jms.

kaadriväline (sama mis kaadrist väljas, kaadri taga) – tegevus, mis toimub võttekaadri piiridest ehk kadreeringust väljaspool ja mis seetõttu filmilindile (või muule kandjale) ei jäädvustu.

kaamera liikumine – iga liigutus kaameraga, mis tekitab kujutise liikumise või muudab selle perspektiivi; nt panoraam-, relsivõte, peale- või ärasõit.

kaamera liikumine (sama mis travelling) – tegevust jälgiv, vabalt kaamera võttenurka ja sujuvalt kaadris plaanisuurust muutev võttestiil. Terminit kasutatakse tavaliselt käsikaameraga filmitu iseloomustamiseks.

kadreering – kaadri piiride, plaanisuuruse ja rakursi valik.

käsikaamera – kerge kaamera, millega saab filmida käest, ilma statiivita.

kauge plaan (sama mis {suur üldplaan}, parem kaugplaan) – plaanisuurus, kus konkreetne objekt on kujutisel väga väike, kaadri täidab keskkond, maastik; kasutatakse sageli episoodi või stseeni aadressplaanina.

keskplaan – plaanisuurus, kus konkreetse objekti kujutis täidab vähemalt pool kaadrist, inimest on kujutatud vööni.

kesksuur plaan – plaanisuurus, kus inimest kujutatakse õlgadeni.

kiirluup ehk kiirendus – normaalsest väiksema kiirusega (sagedusega) filmimise tulemusel saadud filmilõik; normaalkiirusega (sagedusega) prjojitseerimisel kiireneb aeglustatult filmitud sündmuse tempo.

kinematograafia, ka filmimaailm, filmindus, filmiasjandus, kinomasinavärk, kinokontekst – kõik filmidega seotu, eelkõige filmitootmise asjaajamis- ja majandusala.

komöödiafilm (sama mis komöödia, filmikomöödia) – mängufilmižanr; sõltuvalt koomika laadist või karakterist eristatakse mitmeid alaliike; filmi põhitunnusteks on koomilised situatsioonid, veidrikest peategelased, huumor ja nali.

kompositsioon (sama mis filmikompositsioon, ülesehitus) – teose koostisosade süsteem, nende seostatus tervikuks; eelkõige filmi vormiline ja ruumiline ülesehitus, kuid sageli hõlmab ka dramaturgia.

kostüüm – näitleja rollikohane riietus.

kostüümidraama – mängufilmižanr; film kajastab konkreetset ajalooperioodi, interjöörides ja tegelaste rõivastuses on taotletud autentsust.

kriminaalfilm (sama mis detektiivfilm, krimifilm) – mängufilmižanr; film kuriteo avastuskäigust.

kroonikafilm (sama mis kroonika, kinokroonika) – tõsielufilmi liik, päevasündmusi kujutav filmilõik või sellistest lõikudest kokku monteeritud film.

Kulešovi efekt

kunstfilm (sama mis art-movie, art-film, art-house film, arthouse-film, {kunstfilm}) – selge kunstnikupositsiooni ja omanäolise käekirjaga film, vastandub meelelahutuslikele kommertsfilmidele.

kunstifilm – kunstiteemaline dokumentaalfilm.

kõne – tegelaste esitatud tekst filmis; ka diktoritekst.

liikuv kaamera – võttestiil, kus operaator vahetab sageli võttepunkti, rakurssi, plaanisuurust, panoraamib, suumib jne.

loodusfilm – dokumentaalfilmi alaliik, filmi aineks on ehe loodus.

lõpuepisood (sama mis lõppepisood) – viimane episood.

lõpustseen (sama mis lõppstseen) – viimane stseen.

lugu (sama mis filmilugu, narratiiv, stoori, story) – filmi sündmustik ja tegevustik üldiselt, narratiivi alusmaterjal; kattub mõnes käsitluses osaliselt termini faabula sisuga.

maanteefilm (sama mis road-movie, road movie) – mängufilmižanr; lineaarselt kulgeva filmi tegevus toimub auto- või mootorrattarännakul ja päädib sihtmärki jõudmisega, tegelasteks seiklev sõidukijuht koos kaaslastega, iseloomulikuks stiilitunnuseks on sõidult filmitud maantee ja maastikud.

mängufilm (sama mis kunstiline film) – filmi põhiliik; mängufilm on lavastatud film, mis põhineb kirjanduslikul stsenaariumil ja näitlejate mängul.

märulifilm (sama mis mürglifilm, action-film, action) – mängufilmižanr; kiire rütmi ja tempoga film, kus on konflikt kahe vastaspoole vahel, palju seiklusi, põnevust, tagaajamisstseene, trikkvõtteid.

melodraama – mängufilmižarn; filmi põhitunnused on liialdatud tunded, põnev sündmustik, naispeaosaline, heade ja halbade tegelaste vastandus.

misankaader – ühest võttekaadrist koosneva stseeni ruumiline ülesehitus.

misanstseen (sama mis mise-en scène) – stseeni või selle osa ruumiline ülesehitus; tegelaste paiknemine ja liikumine stseenis ning kaamera liikumine ja rakurss stseeni filmimisel.

mittediegeetiline heli

montaaž (sama mis järjestus) – kaadrite (helilõikude) mõtestatud järjestus.

montaažfilm – film on kokku monteeritud teistest filmidest ja kroonikast pärit lõikudest ning ümberfilmitud fotodest.

montaažiefekt – rõhutatud kaadrivahetus, mille tulemusena katkeb pildirea reaaluse illusioon; mis tahes tehniline nipp kaadrite ühenduskohal, nt sulamine, rullimine, hajumine musta.

multiekraan, mitmeks jaotatud kaader – kaader, mille kujutis jaguneb kaheks või enamaks ekraaniväljaks, igal neist võib etenduda erineval ajal filmitud filmilõik; selline efekt luuakse video- või arvutimontaaži abil.

must film (film noir, film noire) – 1940. aastate mängufilmi stiil Prantsusmaal; vägivaldset, kriminaalset ja korrumpeerunud linnakeskkonda, alatuid ja neurootilisi tegelasi käsitlev film ('must film'), mille võttestiili iseloomustavad tugevad valguskontrastid, teravad varjud, kõle ümbrus.

muusikal (sama mis muusikaline komöödia) – Ameerika mängufilmižanr; lüürilises võtmes filmi keskmes on laul ja tants, tegelaste unistused ja lootused, tavaliselt õnnelik lõpp.

muusikasse monteerima – filmi muusika rütmi järgi monteerima.

narratiiv – teoses jutustatud lugu; oluline on vaatajas jutustamise illusiooni tekitamine läbi tajutava vaatepunkti, millest filmi lugu esitatakse. Mõnes käsitluses samastatakse süžeega.

nukufilm – animafilmi alaliik; filmi tegelasteks on nukud.

originaalstsenaarium (sama mis algupärane käsikiri) – stsenaarium, mis ei põhine varem loodud kirjandusteosel.

õudusfilm (sama mis hirmufilm, horror) – mängufilmižanr; filmis on põimunud reaalsus ja müstika, eesmärgiks on vaatajat samaaegselt hirmutada ja kütkestada.

panoraam (sama mis panoraamkaader, panoraamvõte) – kaader, milles kaamera vaatepunkt liigub mööda telgjoont kas horisontaalselt (vasakult paremale või vastupidi) või vertikalselt (ülalt alla või vastupidi).

paralleelmontaaž (sama mis paralleelne montaaž) – montaaživõte, mille puhul kaht süžeeliselt järjepidevat tegevust monteeritakse vaheldumisi.

pealesõit (sama mis peale-zoom) – suumi liik, filmitavale objektile lähenemine.

pildiefekt (sama mis pildiline efekt, visuaalefekt, visuaalne efekt) – illusoorsete ja tehislike elementide lisamine filmi kujutisele mitmesuguste tehniliste võtete abil.

plaan – kaadris kujutatud objekti mastaapi iseloomustav termin.

plaanisuurus – plaanisuurused on kaug-, üld-, ameerika- kesk-, lähikesk-, suur- ja detailplaan; jaotuse kokkuleppeliseks aluseks on inimese kujutise kadreering.

põnevusfilm (sama mis põnevik, põnevuslugu, thriller, {thriller}) – mängufilmižanr; filmis luuakse pinge põnevat sündmustikku ja tegelaste psüühilisi üleelamisi kujutades; sageli esitatakse sündmusi ohvri või kurjategija pilgu läbi.

portreefilm (sama mis filmiportree, portreteering) – dokumentaalfilmižanr; filmi keskmes on konkreetne isik.

postmodernistlik film

probleemfilm – dokumentaalfimižanr; film keskendub mõnele konkreetsele probleemile, iseloomulik žanritunnus on intervjuude ja kommentaaride suur osa.

proloog (sama mis tiitriteeelne proloog, tiitrite eelne lõik) – eellugu, sissejuhatav filmilõik, mis on tavaliselt enne filmi algustiitreid või koos nendega.

propagandafilm – dokumentaalfilmi alaliik; film propageerib kindlat, tavaliselt poliitilist ideed eesmärgiga mõjutada vaataja arvamust; tunnusteks on reaalsete isikute sõnavõtud ja kroonikastiil.

rekvisiit – filmi lavastuses kasutatav tarbeese.

ringvaade (sama mis ringvaatefilm, kinožurnaal) – tõsielufilmi liik, koosneb mitmest iseseisva süžeega kroonikalõigust, nn ringvaatepalast.

rütm – filmi(stseeni) kõiki elemente ja väljendusvahendeid hõlmav ajalise ja ruumilise liikumise korrastatud vaheldumine.

seiklusfilm – mängufilmižanr; filmi keskmes on põnevad situatsioonid ja seiklused, reisid, ekspeditsioonid, vallutused; stiilitunnusteks romantiline alatoon, palju looduskaadreid.

sõltumatu film (sama mis independent-film, indie-film) – ilma suurstuudio finantseeringu ja nõueteta loodud film; vastandub mainstream-filmile.

staatiline kaader – liikumatut objekti jäädvustav kaader, mis on filmitud paigalseisva kaameraga võttepunkti ja plaanisuurust muutmata.

staatiline kaamera (sama mis seisev kaamera, liikumatu rakurss) – ühest võttepunktist liikumatu kaameraga filmimine.

statiivkaamera – kaamera, mida kasutatakse ainult statiiviga, tavaliselt suur vahetatava optikaga sünkroonkaamera.

stoppkaader – kaader, milles tegevus on seiskunud, see efekt tekib ühe kaadriku pideva kordamise tulemusel.

struktuur (sama mis filmistruktuur) – teose ülesehitus kõige üldisemas mõttes, süsteemi elementide korrastatud kogum.

stseen – filmi kompositsiooni osa, millele on iseloomulik aja- ja koha- ja tegevuse ühtsus; võib koosneda misanstseenidest.

stsenaarium (sama mis filmistsenaarium, käsikiri, filmikäsikiri, skript, screenplay) – filmi üksikasjalik kirjalik kavand, mis sisaldab tulevase filmi dramaturgiat ja tegelaskonda; mängufilmile kirjutatakse kolm stsenaariumivarianti: kirjanduslik, filmija režiistsenaarium, dokumentaalfilmil on tavaliselt ideekavand ja stsenaarium

subjektiivne plaan – võttestiil, kus kaamera võttepunktid ühtivad tegelaste vaatepunktidega.

subtiiter – selgitava tekstiga tiiter filmi ekraanikujutise allosas, nt esineja nime, ametikohta jms või dialoogi tõlget vahendav kiri.

suurplaan (sama mis suur plaan, lähiplaan, lähivõte) – plaanisuurus, kus kaadris kujutatud konkreetne objekt täidab enamiku kaadrist, inimesest on näha pea ja kael.

süžee (sama mis filmisüžee) – teoseks arendatud faabula, filmi aluseks olevate sündmuste ja tegevuste kulgemise järjekord.

süžeepööre (sama mis süžeekäänak) – järsk muutus filmi sündmustiku kulus.

tagasivaade (sama mis tagasihüpe, retrospektiiv, flashback) – süžeepööre ajas, stseen või kaader minevikust.

teema – teost läbiv juhtmõte, millele on allutatud sündmustik, karakterid, esitusviis.

tonaalsus (sama mis toon) – ühest põhitoonist lähtuv värvikäsitlus, muljet loova värvi küllastatus kujutisel.

tõsielufilm (sama mis dokumentalistika, filmidokumentalistika, kinodokumentalistika, dokumentaalkinematograafia) – filmikunsti põhiliik; tõsielusündmusi kajastav film, milles on kasutatud peamiselt reaalsituatsioonis filmitud autentset materjali.

üldplaan (sama mis üldine plaan) – plaanisuurus, mis näitab objekti keskkonnas, inimest on kaadris kujutatud täispikkuses.

üleõlaplaan (sama mis üleõlavõte) – dialoogistseeni kaader, mis on filmitud nagu ühe tegelase silmade läbi, tema selja tagant, nii et kaadrisse jääb ta õlg ja suurplaanis vastaskõneleja.

ulmefilm – mängufilmižanr; ebareaalse tegelaskonna ja sündmustikuga film.

uurimusfilm (sama mis teadusfilm, teaduslik film, teaduslik uurimusfilm) – tõsielufilmi alaliik, eesmärgiks kinematograafia vahendeid kasutades jäädvustada teaduseksperiment või -katse.

väärtfilm (sama mis kvaliteetfilm) – kunstiliselt õnnestunud, filmiloo seisukohast oluline teos.

vaatepunkt – kaamera võttepunkt, kust filmiti, muutub filmis vaatepunktiks. Terminit kasutatakse eriti nn tegelase pilgu läbi filmitud kaadri või stseeni kirjeldamisel.

vahetiiter – filmikaadrite vahele monteeritud tiitrid, nt vahepealkirjad; tummfilmis asendasid vahetiitrid dialoogi.

varjatud kaamera (sama mis peidetud kaamera) – maskeeritud kaamera, millega filmitakse salaja, subjektide teadmata, eesmärgiga saada ehe jäädvustus.

vestern (sama mis western) – mängufilmižanr; filmi tegevus toimub 19. sajandi lõpu Ameerikas, keskmes on konflikt seadusliku võimu ja karmides tingimustes elavate inimeste moraali vahel; iseloomulikud on tulistamisstseenid, kiired hobused, rongiröövid, rasked loodustingimused, armastuslugu.

võttepaik (sama mis võttekoht, võttekeskkond) – koht, kus filmivõte toimub; neutraalsem termin kui võtteplats.

võttepunkt – kaamera asukoht filmimisel; võttepunkti iseloomustavad kaugus objektist, kõrgus ja võttesuund.

võtterakurss (sama mis rakurss) – kaamera suhestumine filmitava objektiga; nurk, mille all objekti filmitakse.

õppefilm – tõsielufilmi alaliik; õppeotstarbeks loodud film, võib kasutada ka mängu- ja animafilmi elemente.

ärasõit (sama mis {mahasõit}, {maha-zoom}, zoom-out) – suumi liik, filmitavast objektist kaugenemine.

Jaak Urmet

Jaak Urmet (pseudonüüm Wimberg, sündinud 30. jaanuaril 1979 Sakus) on eesti kirjanik.

Johannes Semper

Johannes Semper (22. märts 1892 Pahuvere küla, Viljandimaa – 21. veebruar 1970 Tallinn) oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija, esseist ja poliitik.

Kaisa Eiche

Kaisa Eiche (sündinud 28. detsembril 1982) on eesti kunstnik, fotograaf, kunstiorganisaator, galerist ja modell.

2002–2007 õppis Eiche Tartu Kõrgemas Kunstikoolis fotograafiat.

Kaisa Eiche on töötanud galeristina Y galeriis, moefoto ja stilistika õppejõuna Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ning juhtinud Klassikaraadio saadet "Kunst.er".

2006. aastal tekitas furoori Kaisa Eiche ja Taavi Piibemanni näitus "Would you buy it?" Tartu endise kaubamaja vaateakendel, lõpptulemusena kaeti näitus mõneks päevaks kinni.

2010-2015 oli Eiche kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT projektijuht. 2012. aastal kureeris ta koos Rael Arteliga Tartu Kunstimuuseumis toimunud näitust "MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!". Koos Erkki Luugiga on ta ka kunsti- ja teaduskonverentside sarja "Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents" üks põhikorraldajaid.

Keeleteadus

Keeleteadus ehk lingvistika on humanitaarteadus ja filoloogia üks põhiharudest, mis tegeleb inimkeele teadusliku uurimise ja analüüsiga. Mõnikord kasutatakse ka mõistet keeleteadused, mille all mõeldakse kõiki keelt lingvistilisest küljest uurivaid teadusharusid (näiteks foneetika, semantika, jne). Lingvistika on palju enamat kui koolis õpetatavad keeled ja grammatika. Lingvistika uurib inimkõne süsteeme ja nende kirjalikke vasteid.

Keeleteadlane ehk lingvist on inimene, kes tegeleb keeleteadusega. Lingvistid tegelevad keelte sarnasuste ja erinevustega.

Loomulik keel – ühemõtteliselt inimeste keel, imik õpib ilma õpetamata, peaks tulema loomulikult.

Keele universaalid on üldkeeleteaduse uurimisobjektid. Absoluutne universaal on tavaliselt omadus, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel (nt väljendada oleviku ja mineviku vastandust, jaatuse ja eituse vastandust jne). Statistilise universaali puhul on omaduste esinemine tõenäosem kui nende puudumine.

Kirjandusteadus

Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust.

Kirjandusteaduse allharudest võib tuua esile kirjandusteooria, mis käsitleb ilukirjanduse eripära, vorme ja funktsioneerimist, kirjandusajaloo, mis käsitleb maailmakirjanduse ja selle harude ajaloolist arengut, samuti üksikuid kirjanikke ja teoseid kirjanduse ajaloo perspektiivist, ning kirjanduskriitika, mis analüüsib kirjandust toimiva protsessina, spetsiifilisematest distsipliinidest poeetika ja stilistika.

Samuti on kirjandusteadusel kolm alldistsipliini (haru). Need on bibliograafia, historiograafia ja tekstoloogia.

Kirjandusteadus on tihedalt seotud esteetikaga.

Ludmilla Podolski

Ludmilla Podolski (sündinud 30. juulil 1945 Tallinnas) on Eesti keeleteadlane.

Viktor Grigorjev

Viktor Petrovitš Grigorjev (vene Виктор Петрович Григорьев; 14. märts 1925 – 9. veebruar 2007 Moskva) oli vene keeleteadlane, esperanto keele uurija ja arendaja.

Ta osales Teises maailmasõjas. Lõpetanud 1950. aastal Potjomkini-nimelise Moskva Linna Pedagoogilise Instituudi keeleteaduskonna, jätkas ta õpinguid sama instituudi aspirantuuris, mille lõpetas aastal 1954. Järgmisel aastal kaitses Viktor Grigorjev oma kandidaadiväitekirja teemal "Liitsõnade moodustamise teooria mõningaid küsimusi". Aastal 1978 anti talle filosoofiadoktori kraad. Tema doktoritöö ilmus 1979 raamatuna "Sõna poeetika (vene nõukogude luule põhjal)" (Поэтика слова (на материале русской советской поэзии)).

Aastast 1952 töötas Viktor Grigorjev NSV Liidu Teaduste Akadeemia juures ajakirja Voprossõ Jazõkoznanija toimetuse liikmena. Aastal 1958 asus ta tööle Teaduste Akadeemia Vene Keele Instituuti, oli seal aastani 1962 teadussekretär ja aastast 1975 kuni surmani eri osakondade juhataja. Viimastel eluaastatel juhatas Grigorjev korpuslingvistika ja lingvistilise poeetika osakonda.

Esperantoloogia kõrval tegeles ta hispaania keele, lingvistilise poeetika, stilistika, liitsõnade moodustamise, leksikograafia, keelekultuuri, keeleteaduse ajaloo, 20. sajandi vene luulekeele ja avangardistliku luuletaja Velimir Hlebnikovi loomingu uurimisega. Esperanto keele seisukohalt oli kõige olulisem tema tegevus esperanto-vene sõnaraamatu teadustoimetajana ja oponendina esperantoloogia küsimusi käsitlevate teadustööde kaitsmisel.

1970.–1980. aastatel tegeles Grigorjev kogumiku "Strukturaallingvistika probleemid" (Проблемы структурной лингвистики) koostamise ja toimetamisega. Tema koostatud on ka 1976. aastal ilmunud kogumik "Lingvistika ja poeetika" (Лингвистика и поэтика).

Viktor Grigorjev suri 9. veebruaril 2007 Moskvas infarkti tagajärjel. Ta tuhastati ja maeti Moskva Hovanski kalmistule.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.