Sotsiolingvistika

Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahekorda ja vastastikuseid suhteid, sealhulgas keelekasutuse mõju kultuurilistele normidele, ootustele ja kontekstile. Sotsiolingvistika kattub oluliselt pragmaatikaga. Ajalooliselt on sotsiolingvistika tihedalt seotud antropoloogilise lingvistikaga, seetõttu on nende kahe valdkonna eristamine kahtluse alla seatud.[1]

Sotsiolingvistika pöörab tähelepanu keelekasutuse varieeruvusele ühiskonna gruppide vahel, kes on üksteisest eraldatud teatud sotsiaalsete tunnuste tõttu (nt rahvus, religioon, staatus, sugu, haridustase, vanus jne). Lisaks, kuidas nende reeglite loomist ja järgimist kasutatakse inimeste sotsiaalsete või sotsiaalmajanduslike kategooriatesse paigutamisel. Kuna keelekasutus varieerub, erineb see ka sotsiaalsetes klassides.[1]

Sotsiolingvistilise varieerumise uurimiseks kasutatakse eri meetodeid, mida võiks jagada kaheks: kvantitatiivne sotsiolingvistika ja mitmesugused kvalitatiivsed uurimissuunad. Kui esimene tegeleb eeskätt keelekasutaja ja keele suhetega, siis teine eelkõige keelekasutuse ja situatsiooni suhetega.[2]

Esimesed tänapäeva mõistes keele sotsiaalsete aspektide uurijad olid 1930. aastatel India ja Jaapani keeleteadlased. 1900. aastate alguses uuris seda küll ka šveitslane Louis Gauchat, kuid ükski tema uuring ei pälvinud Läänes erilist tähelepanu. Teisest küljest on keelemuutuste sotsiaalse motiveerimise uuring 19. sajandi lõpulaine aluseks. Esimesena kasutas sotsiolingvistika mõistet Thomas Callan Hodson oma 1939. aastal ilmunud artiklis "Sotsiolingvistika Indias", mis avaldati antropoloogia ajakirjas Man in India. Läänes kasutati sotsiolingvistika mõistet esmakordselt 1960ndatel ning seda tegid lingvistid William Labov Ameerikas ja Basil Bernstein Suurbritannias. Umbes samal ajal tutvustasid lingvistid William Stewart ja Heinz Kloss sotsiolingvistika teooria põhimõisteid, milles kirjeldatakse kuidas tavakeel varieerub erinevate rahvuste vahel.[1]

Sotsiolingvistika rakendamine

Sotsiolingvist võib sotsiaalsete hoiakute uuringute kaudu kindlaks määrata selle, et mingit konkreetset emakeelt ei peeta sobivaks keeleks, mida kasutada äri- või professionaalses keskkonnas. Samuti võivad sotsiolingvistid õppida grammatikat, foneetikat, sõnavara ja teisi mõne sotsiaalklassi aspekte nagu ka dialektoloogid õpivad samu asju piirkondlike murrete tundmise jaoks. Keele muutuste uurimine tegeleb sotsiaalsete piirangutega, mis määravad keele kontekstuaalse keskkonna. Lingvistikas tähendab mõiste koodivahetus erinevates sotsiaalsetes olukordades erinevate keele liikide kasutamist. William Labovit peetakse sageli sotsiolingvistika uurimise asutajaks. Ta on eriti tuntud keele varieerumise kvantitatiivse uuringu tutvustamise ja muutmise poolest, muutes keele sotsioloogia teaduslikuks distsipliiniks.[1]

Traditsiooniline sotsiolingvistiline intervjuu

Sotsiolingvistilised intervjuud on sotsiaalteaduslikes uuringutes andmete kogumise lahutamatuks osaks. Intervjuu sisaldab uuringu läbiviijat, kes on küsitleja ja küsitletavat, kes on subjekt või intervjueeritav. Selleks, et mõista konkreetset keelelist vormi ja selle kasutamist antud subjekti murdes, kasutatakse teatavate kõneregistrite esile kutsumiseks mitmesuguseid meetodeid. On viis erinevat stiili, ulatudes ametlikust vaba stiilini. Kõige formaalsem stiil avaldub, kui subjekt loeb loendit minimaalsetest paaridest. Minimaalsed paarid on sõnade paarid, mis erinevad ainult ühe foneemi poolest, näiteks cat and bat (kass ja nahkhiired). Kui[subjekt loeb sõnaloendit, tekib ametlik register, kuid üldiselt mitte nii ametlik kui minimaalsete paaride puhul. Lugemise läbimise stiil on kohe peale ametlikku registrit ja intervjuu stiil on, kui intervjueerija saab esile tuua vabama kõne subjektis. Intervjuu stiili vältel on küsitlejal võimalik küsitletavaga vestelda ja püüda temast välja tuua veel tavalisemat kõnet paludes tal meelde tuletada lapsepõlve mälestusi või peaaegu surmalähedast kogemust, mille puhul subjekt süveneb loosse enamgi, sest need mälestused on tihti seotud tugevate emotsioonidega. Kõige taotletuim kõne tüüp on vaba stiil. Seda kõnestiili on raske, kui mitte isegi võimatu välja meelitada ja esile kutsuda vaatleja paradoksi tõttu. Vabale stiilile kõige lähedamale tuleb subjekt siis, kui teda segatakse lähedase sõbra või pereliikme poolt, või kui ta on sunnitud telefonile vastama. Vaba stiili kasutatakse täiesti kontrollimata keskkonnas, kus subjekt end kõige mugavamana tunneb ja oma emakeelt kasutab, ilma sellele mõtlemata.[1]

Sotsiolingvistilised põhitõed

Kuigi sotsiolingvistika uurimine on väga lai, on mõned põhikontseptsioonid, millest paljud sotsiolingvistilised päringud sõltuvad.[1]

Kõnekommunikatsioon on sotsiolingvistikas kontseptsioon, mis kirjeldab eraldi gruppi inimesi, kes kasutavad keelt unikaalsel ja vastastikku aktsepteeritaval viisil. Seda nimetatakse mõnikord Sprechbundiks. Selleks, et kuuluda kõnekogukonda, peab inimesel olema kommunikatiivne pädevus. See tähendab, et kõneleja oskab keelt kasutada sel viisil, nagu antud olukorrale parasjagu asjakohane on. Kõneleja võib olla kommunikatiivselt pädev ka rohkem kui ühes keeles. Kõne kogukondadeks võivad olla erinevad sotsiaalsed grupid nagu keskkooliõpilased või hiphopifännid või ka tihedad rühmitused nagu perekond ja sõbrad.[1]

Sotsiolingvistilise analüüsi jaoks on ülioluline prestiiži mõiste; teatud kõneharjumustele määratakse positiivne või negatiivne väärtus, mis seejärel rakendatakse kõnelejale. See võib toimida mitmetel tasanditel. Seda saab realiseerida individuaalse heli/foneemi tasemel või keelevaliku makrotasandil.[1]

Sotsiaalne võrgustik on veel üks võimalustest kirjeldada konkreetse kõnekogukonna üksikute liikmete vahelisi suhteid. Sotsiaalse võrgustiku lõtvus või pingelisus võib mõjutada kõneleja poolt vastu võetud kõneprintsiipe. Näiteks võib kontorit või tehast pidada tihedaks kogukonnaks, kuna kõik liikmed suhtlevad üksteisega.[1]

Erinevused vastavalt klassile

Sotsiolingvistika kui dialektoloogiast eraldiseisev ala viidi läbi linnaosade keelelise mitmekesisuse uurimise kaudu. Kui dialektoloogia uurib keelevariantide geograafilist jaotust, siis sotsiolingvistika keskendub muudele variatsiooniallikatele, nagu näiteks klassile. Klass ja ametikoht on ühiskonnas leiduvatest keelelistest märgistajatest üks kõige olulisemaid. Üks sotsiolingvistika põhiuuringuid, mida on raske ümber lükata, näitab, et klassi ja keele valik on omavahel seotud. Tööklass räägib vähem standardkeelt, samas kui madalklass, keskklass ja ülemine keskklass räägivad standardkeelele lähemale. Ülemise klassi ja isegi ülemise keskklassi liikmed võivad sageli rääkida vähem standardkeelt kui keskklass, seda seetõttu, et olulist rolli mängivad ka klassi individuaalsed püüdlused, mitte ainult klassitase. Samuti mõjutavad kõnemustrit sotsiaalsed pürgimused.[1]

Sotsiolingvistika uurimine Eestis

Kvantitatiivse sotsiolingvistika importijaks Eestisse sai praegune Tartu Ülikooli murrete ja keeleajaloo professor Karl Pajusalu. Tema juhtimisel on tehtud mitmeid uurimistöid. Teine kvantitatiivsete meetodite kasutaja oli Leelo Keevallik. Nende uurimustest on välja tulnud, et olulisim mõjur eesti keele varieerumisel on järgmine: ametlikud situatsioonid on peaaegu ainult normikeelsed ning argised situatsioonid on normikeelest kaugemal. Teine oluline tegur on sugu. Naised on eesti uurimustes enam normikeele järgijad kui mehed. Lisaks on eesti uurimustes eraldi välja toodud haridus, millel on samuti tüüpilised seosed varieerumisega: kõrgemalt haritud kihid eelistavad enam normingulisi vorme.[2]

Omaette teema eesti sotsiolingvistikas on viimastel aastatel olnud teoreetiline allkeelte mudelite koostamine. Ehitada on proovitud eesti keele ajaloo sotsiolingvistilise kirjelduse mudeleid ehk luua eesti keele sotsioajaloo aluseid. Sotsioperioodi lähtekohaks on fakt, et eri aegadel on ühiskonnas kasutusel eri allkeelte komplektid, mida kannavad erinevad rahvad ja sotsiaalsed kihid, millel on erinevad sotsiaalsed funktsioonid ja erinev sotsiaalne hierarhia. Ühe sellise komplekti valitsemisaega nimetataksegi sotsioperioodiks.[2]

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 "Sociolinguistics".
  2. 2,0 2,1 2,2 http://www.emakeeleselts.ee/esa/ESA_48_pdf/keelekasutus.pdf
Afroameeriklased

Afroameeriklased ehk mustanahalised ameeriklased ehk neegrid on USA-s (laiemas tähenduses Põhja-Ameerikas) elav rassirühm, kelle esivanemad või üks esivanematest on pärit Aafrika mandrilt.

Afroameeriklasi veeti Aafrikast Ameerikasse orjadeks alates 16. sajandist. Ameerikas keelati orjapidamine 1865. aastal Ameerika kodusõja tulemusel.

26. veebruaril 1869 esitati Ameerika Ühendriikide põhiseadusesse afroameeriklastele valimisõiguse andmise muudatus, see tunnistas nad riigi kodanikeks.

Afroameeriklased moodustavad 12 protsenti USA elanikest. USA-s tähistatakse afroameerika ajaloo kuud alates 1926. aastast. Samas suhtuti sel ajal mustanahalistesse kui alamasse rassi ja kriminaalidesse.

1960.–1970. aastatel hoogustus Ameerikas afroameeriklaste inimõiguste-alane liikumine, millega nõuti endale valgenahalistega võrdseid õigusi. Leiti ka, et neegriks kutsumine on solvav.

Mustanahaliste rassile inimõiguste nõudmine laienes ka Lääne-Euroopasse. Algselt oli soovitatav kutsuda mustanahalisi sõnaga black ('must'). Hiljem leiti, et Ameerika mustanahaliste kohta on sobivam sõna siiski "afroameeriklane". See sõna rõhutab peale rassi ka identiteedi aluseks olevat kultuuripärandit.

Postsotsialistlikes riikides kasutatakse Aafrika päritolu inimeste kohta enamasti sõnaga "neeger" sarnast sõna. Seda ei peeta halvatähenduslikuks. Lääne mõjul on siiski hakatud poliitilise korrektsuse huvides kasutama avalikult rohkem terminit "afroameeriklane".

Sõna "must" on eesti keeles kasutatud Aserbaidžaanist, Armeeniast ja Gruusiast pärit inimeste kohta. See sõna on halvustava varjundiga. "Eesti keele sõnaraamatu" järgi ei ole sõnal "neeger" eesti keeles halvustavat varjundit.

Sõnal "värviline" (coloured) on paljudes keeltes üldjuhul halvatähenduslik maik.

Aleksandr Dulitšenko

Aleksandr Dulitšenko (Александр Дмитриевич Дуличенко; sündinud 30. oktoobril 1941 Krasnodaris) on Eesti keeleteadlane, slaavi filoloog ja interlingvist, Tartu Ülikooli slaavi filoloogia emeriitprofessor.

1961–66 õppis Dulitšenko filoloogiat Turkmeenia Ülikoolis Ašhabadis. 1974. aastal kaitses ta kandidaadikraadi filoloogias NSVL Teaduste Akadeemia Slavistika ja Balkanistika Instituudis Moskvas ning 1981. aastal doktorikraadi filoloogias Valgevene Teaduste Akadeemia Lingvistika Instituudis Minskis.

1966–68 ja 1970–76 töötas Aleksandr Dulitšenko Turkmeenias vene keele õpetajana keskkoolis, 1968–1970 üldkeeleteaduse ja vene filoloogia kateedri õpetajana Samarkandi Riiklikus Ülikoolis.

1976. aastal sai Dulitšenkost Tartu Ülikooli vene keele kateedri vanemõpetaja, 1981. aastal professor. 1985. aastal valiti ta professoriks. 1992. aastast on Dulitšenko slaavi filoloogia õppetooli juhataja, 2010. aastast emeriitprofessor.

Aleksandr Dulitšenko on avaldanud ligi viissada tööd slavistikast, interlingvistikast ja slaavi mikrokeeltest rohkem kui 20 keeles. Ta on töötanud välja slaavi mikrokeelte teooria ning kirjeldanud kokku 18 slaavi mikrokeelt. Tema teadustöö põhisuundade seas on ka suuremad slaavi keeled (vene, serbohorvaadi ja sloveeni keel), üldkeeleteadus, etno- ja sotsiolingvistika, interlingvistika ning keeleteaduse ja slavistika ajalugu. Dulitšenko on Tartu Ülikooli kahe teadusliku seeria vastutav toimetaja: "Interlinguistica Tartuensis" alates 1982. aastast ning "Slavica Tartuensia" alates 1985. aastast.

Dulitšenko auks 2006. aastal avaldatud artiklikogumikku nimetas Humphrey Tonkin "eriti oluliseks lisanduseks" interlingvistikasse ja esperantouuringutesse.

Anna Verschik

Anna Verschik (sündinud 31. mail 1968 Leningradis) on Venemaalt pärit juudi rahvusest Eesti keeleteadlane, Tallinna Ülikooli professor.

Dialektoloogia

Dialektoloogia ehk murdeteadus on keeleteaduse haru, mis uurib murdeid.

Dialektoloogia tekkis teadusharuna 19. sajandi lõpul, kui eraldus võrdlev-ajaloolisest keeleteadusest. Dialektoloogia on peamiselt tegelenud kohamurretega. Informantidelt kogutud materjali põhjal koostatakse keelekaarte ja nendest murdeatlasi.

Homo sovieticus

Homo sovieticus (pseudo-ladina keeles 'nõukogude inimene') on tüüpilise Nõukogude inimese kohta käiv sarkastiline ja kriitiline nimetus. Seda kasutati ka teiste idabloki riikide inimeste kohta. Termin sai populaarseks tuntud Nõukogude Liidu sotsioloogi ja dissidentliku kirjaniku Aleksandr Zinovjevi raamatu "Гомо советикус" (Homo sovieticus, 1982) ilmumise järel. Sarnane termin vene keele slängis on sovok (совок, mitmuses совки sovki), pejoratiivne nimetus nõukogude inimese (советский человек sovetski tšelovek) kohta.Zinovjev leiutas ka uuskeelse sõna homosos (гомосос).

Kakskeelsus

Kakskeelsus ehk bilingvism on nähtus, mille korral inimene omandab emakeelena kaks keelt ning on valmis vajadusel teisele keelele ümber lülituma. Kakskeelsus on õppimise ja õpetamise tulemus. Teise keele omandamine on seotud täiendava koormusega inimese psüühikale, mis haarab kõiki psüühilisi omadusi: tundeid, võimeid, tahet, mälu.

Kakskeelse lapse keelekäsitlus erineb ükskeelse lapse omast. Kuna keel ja mõtlemine on tihedalt seotud, mõjutab kakskeelsus otseselt lapse mõtlemisprotsesse. Selle tõttu peetakse kakskeelsust tänapäeval ka hariduslike erivajaduste hulka kuuluvaks nähtuseks.

Kakskeelne laps peab õppima, millised sisestused kuuluvad ühe või teise keele juurde. Samal ajal tingib kokkupuude mõlema keelega teise keele väiksema kasutamise. Raskused kahe keele omandamisel viivad lingvistilise arengu eri aspektide mahajäämuseni.

Kakskeelsus võib olla nii keelte võrdselt hea valdamine kui ka ühe keele kujunemine n-ö dominantkeeleks. Dominantkeel võib elu jooksul ka muutuda. Samuti võib välja kujuneda suutmatus end kummaski keeles väljendada ehk poolkeelsus.

Kakskeelsus tekib tavaliselt erikeelsete vanemate lastel, või lastel, kelle vanemad peavad oluliseks, et laps oskaks ka asukohamaa keelt. Kakskeelsuse mõju hindamiseks lapse arengule tuleb arvestada nii sünnipäraseid eeldusi kui ka keskkonnast tulenevaid tegureid. Tähele tuleks panna, kas vanemate omavahelise suhtlemise keel on ühe vanema emakeel või on tegemist kolmanda keelega. Just vanemate omavahelisel suhtluskeelel on suur potentsiaal kujuneda lapse dominantkeeleks. Oluline on ka see, millised võimalused on lastel kõneldavaid keeli väljaspool kodu kasutada. Kui väljaspool kodu räägitakse omakorda neljandat keelt, on see täiendav risk lapse arengule.

Kakskeelsuse juures on oluline interferents ehk keelte vastasmõju. See on ühe keele grammatika süsteemne mõju teise keele grammatikale selle omandamise ajal, põhjustades kakskeelse arengus (sh selle kiiruses) olulisi erinevusi võrreldes ükskeelse lapsega. Keelte vastasmõju on üks kakskeelsete laste kõnes esinevate vigade peamisi põhjusi. Lapsed võivad keeli segi ajada ja selle omadusi ära vahetada.

Kahe või enama keele õppimine on hea, ent lapsele ka täiendav intellektuaalne pinge. Selle pinge kompenseerimiseks tuleb last motiveerida. Laps vajab rohkem vanemate tähelepanu, toetamist ja individuaalset lähenemist. Mitte kõigile lastele ei ole selline pingutus jõukohane. Kui need tingimused on täitmata (laps ei saa piisavalt tähelepanu, on pinges ja pealesuruva stressi all), võib kampaania korras lapsest mittehooliv, üldine kakskeelestamine anda halbu vilju.

Keeleteadus

Keeleteadus ehk lingvistika on humanitaarteadus ja filoloogia üks põhiharudest, mis tegeleb inimkeele teadusliku uurimise ja analüüsiga. Mõnikord kasutatakse ka mõistet keeleteadused, mille all mõeldakse kõiki keelt lingvistilisest küljest uurivaid teadusharusid (näiteks foneetika, semantika, jne). Lingvistika on palju enamat kui koolis õpetatavad keeled ja grammatika. Lingvistika uurib inimkõne süsteeme ja nende kirjalikke vasteid.

Keeleteadlane ehk lingvist on inimene, kes tegeleb keeleteadusega. Lingvistid tegelevad keelte sarnasuste ja erinevustega.

Loomulik keel – ühemõtteliselt inimeste keel, imik õpib ilma õpetamata, peaks tulema loomulikult.

Keele universaalid on üldkeeleteaduse uurimisobjektid. Absoluutne universaal on tavaliselt omadus, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel (nt väljendada oleviku ja mineviku vastandust, jaatuse ja eituse vastandust jne). Statistilise universaali puhul on omaduste esinemine tõenäosem kui nende puudumine.

Kriitiline diskursusanalüüs

Kriitiline diskursusanalüüs (ka kriitiline diskursuseanalüüs, KDA, inglise keeles critical discourse analysis, CDA) on interdistsiplinaarne lähenemine diskursuse uurimisele. KDA kohaselt on keel sotsiaalse praktika vorm ja KDA-ga tegelejad uurivad, kuidas tekstides ja kõnes ühiskondlikku ja poliitilist domineerimist taastoodetakse. KDA-s ei kasutata ühtset meetodit, kuid sellega tegelejad jagavad uskumust, et keel ja võim on omavahel seotud. Lisaks lingvistilisele analüüsile uuritakse ka diskursuse sotsiopoliitilist konteksti.

Michael Halliday

Michael Alexander Kirkwood Halliday (13. aprill 1925 Leeds, Suurbritannia – 15. aprill 2018 Uus-Lõuna-Wales, Austraalia) oli inglise päritoluga Austraalia lingvist. Tema kõige tähtsam teooria on "süsteemne funktsionaalne lingvistika" (systemic functional linguistics, SFL), mille alusel sündis arusaam, et keel on sotsiaalsete elukogemuste avaldamise nähtus.Halliday on lisaks arendanud oma grammatikateooria ja andnud on panuse arengusemiootikale. Tema muud uurimisalad olid sotsiolingvistika, sotsiosemiootika ja ökosemiootika. Tema raamatu "Keel sotsiaalse semiootikana" ("Language as social semiotic" 1978) pealkirjas kasutati esimest korda terminit "sotsiosemiootika" .

Rahvuskeel

Rahvuskeel on keele arengujärk, mis tekib koos rahvusega ja tagab suhtlemisvõimaluse kõigil elualadel.

Rahvuskeele põhivormiks on normitud rahvuslik kirjakeel, millest hiljem tekib rahvuskeelde suuline väljendusviis – ühiskeel.

Eesti rahvuskeel tekkis 19. sajandi II poolel.

Register (keeleteadus)

Register (ingl register) on kasutusest sõltuv keelevariant. Kasutuskesksed ehk situatiivsed keelevariandid vastanduvad kasutajakesksetele keelevariantidele ehk dialektidele (murretele).Register on seotud sotsiaalse kontekstiga. Sotsiaalne kontekst on kolmetasandiline, koosnedes tegevusväljast (ingl field), suhtelaadist (ingl tenor) ja toimeviisist (ingl mode). Tegevusväljas kajastub sotsiaalne tegevus, mis on parasjagu toimumas, nt jalgpalli vaatamine või jalgpallist rääkimine. Suhtelaad viitab osalistele ja nende rollisuhetele, nt õpetaja/õpilane, lapsevanem/laps. Toimeviis osutab, mis eesmärgil keelt situatsioonikontekstis kasutatakse, nt informeerimiseks, õpetamiseks, argumenteerimiseks. Toimeviis on seotud ka meediumiga (kirjalik või suuline), mis mõjutab kasutatavate keelevahendite valikut. Kirjaliku ja suulise teksti ehk kirja ja kõne eristus kuulub kõige üldisemale liigitustasandile, kuid eristada võib ka nt ametlikku ja argiregistrit.

Register hõlmab keelevahendeid, mis on omased konkreetses suhtlussituatsioonis osalejale. Keelevahendite valik oleneb osaleja sotsiaalsest rollist (nt ülemus-alluv) ja individuaalsest sotsiaalsest distantsist (nt iga, sugu, sotsiaalne staatus, võim, solidaarsus, isikuomadused).

„register on ühtaegu semantiline ruum ja olukeel, keelendite olukorriti hõlmatuse ja kasutusväärtuse mõõde“

– Tallinna Ülikooli üld- ja rakenduslingvistika professor Krista Kerge

Registri ja žanri seos avaldub konteksti tasandil: kui register on seotud situatsioonikontekstiga, siis žanr kultuurikontekstiga. Registrina avalduvad keelelised valikud sõltuvad situatsiooni omadustest, kuid teksti tähendusstruktuur avaldub kultuurikonteksti kuuluvate žanrite tasandil.

Ruth Wodak

Ruth Wodak (sündinud 12. juulil 1950) on Lancasteri Ülikooli diskursuseuuringute õppetooli juhataja ja professor. Varem on ta olnud rakenduslingvistika professor Viinis, Austrias. Tal on Austria kodakondsus.

Wodaki uurimistöö on põhiliselt olnud seotud diskursuseuuringute ja kriitilise diskursusanalüüsiga (Critical Discourse Analysis; CDA). Koos oma endiste kolleegide ja doktorantidega Viinist (Rudolf de Cillia, Gertraud Benke, Helmut Gruber, Florian Menz, Martin Reisigl, Usama Suleiman, Christine Anthonissen) on Wodak välja arendanud CDA diskursiajaloolise suuna (Discourse Historical Approach; DHA) – interdistsiplinaarse lähenemise diskursuse uurimisele, mis vaatleb diskursiivsete praktikate muutumist ajas ja erinevates žanrites.

Wodak oma mitmete lingvistikaalaste ajakirjade toimetuse liige ja ajakirja Discourse and Society kaastoimetaja. Koos Norman Faircloughi, Phil Grahami ja Jay Lemkega toimetab ta ajakirja Critical Discourse Studies ja koos Paul Chiltoniga ajakirja Journal of Language and Politics.

Wodak on ulatuslikult uurinud rassismi, ksenofoobiat ja antisemitismi. Samuti on ta uurinud töötust ja tööd puudutavat diskursust Euroopa Liidu organisatsioonides, Austrias ja Ungaris peetavaid debatte NATO-st ja neutraalsusest, Euroopa identiteetide diskursiivset konstrueerimist, suhtumist Euroopa Liidu laienemisprotsessi, immigratsiooni puudutavaid parlamendidebatte ja individuaalseid ja kollektiivseid mälestusi Saksa Wehrmachtist ja Teisest maailmasõjast. Wodaki uurimishuvid on diskursusanalüüs, organisatsioonide diskursusepraktikad, sotsiolingvistika, keel ja poliitika, eelarvamused ja diskrimineerimine, soouuringud ja kvalitatiivse analüüsi metodoloogiad.2013. aastal valiti Wodak Briti Sotsiaalteaduste Akadeemia (British Academy of Social Sciences) akadeemikuks.

Sotsiosemiootika

Sotsiosemiootika on inimühiskonna elu eri valdkondi märgiprotsesside vaatepunktist käsitlev semiootika haru. Sotsiosemiootika tähelepanu keskmes on märgikasutuse individuaalsed ja subkultuurilised erinevused.

Sotsiosemiootika mõiste võttis kasutusele Michael Halliday.

Eestis on sotsiosemiootikaga tegelenud Anti Randviir, Andreas Ventsel jt.

Võõrkeel

Võõrkeel on inimese emakeelest erinev keel, mida inimene õpib kas õppeasutuses või iseseisvalt.

Eesti koolides õpetatakse võõrkeeltena inglise, prantsuse, saksa, hispaania, soome ja teisi keeli, eesti õppekeelega koolides on võõrkeeleks ka vene keel.

Ülle Rannut

Ülle Rannut (aastani 1984 Ülle Varalaid, sündinud 17. veebruaril 1957 Jõhvis) on eesti keeleteadlane.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.