Smolino lahing

Smolino lahing (ka Smolina lahing) oli Liivimaa-Moskva sõja ajal 1502. aasta 13. septembril toimunud relvakonflikt Wolter von Plettenbergi poolt juhitud mõne tuhande mehelise Liivimaa väe ja tunduvalt suurema venelaste väe vahel, mille esimesed võitsid. Võitu lahingus on liivimaalaste poolt nimetatud ka Smolino (Smolina) imeks.

Smolino lahing
Osa Liivimaa-Moskva sõjast
Toimumisaeg 13. september 1502
Toimumiskoht Smolino järve ääres, Pihkvamaal
Tulemus Liivimaalaste võit.
Osalised
Liivimaalased (sakslased, eestlased, lätlased) Pihkva vürstiriik ja Moskva suurvürstiriik (venelased)
Väejuhid või liidrid
Wolter von Plettenberg, Michael Hildebrand ja Johann von dem Broele Vassili Šuiski ja Danil Štšenja
Jõudude suurus
Liivimaalasi üle 5000 Venelasi umbes 18 000
Kaotused
mõnisada 2500–8000.

Eellugu

1501. aasta juunis sõlmisid liivimaalased liidu Leeduga Moskva suurvürstiriigi vastu. Et aga Leedu suurvürst Aleksander oli samal aastal asunud taotlema Poola krooni, siis lasus sõja põhiraskus liivimaalaste õlul. Sama aasta augustis oli Wolter von Plettenberg tunginud tugeva orduväega Pihkvamaale, kuid polnud suutnud suurt midagi korda saata. 1501. aasta lõpul ning järgmise algul tungisid Moskva väed korduvalt Liivimaa pinnale ning rüüstasid Tartu piiskopkonda ning teisi alasid kuni Viljandi ja Võnnuni. Pärast seda soovisid Tartu piiskop ja Harju-Viru vasalkond Moskvaga rahu sõlmida, ent see oleks toonud kaasa äärmiselt ebasoodsa rahu. Seetõttu otsustas Plettenberg kõigest hoolimata sõda jätkata ning surus 1502. aasta alguse maapäeval oma tahtmise ka läbi.

Sama aasta septembri alguses liikus Plettenberg arvatavasti veidi üle 5000-mehelise sõjaväega, kus 2500 ratsanikku (Christian Bomhoweri Eynne schonne hysthorie järgi 2000 ratsanikku) ja umbes sama palju jalaväelasi, lisaks veel ka teadmata arv talupoegadest abivägesid, taas Pihkva territooriumile. Ka sedakorda ei saanud ta loota Leedu toetusele ning püüdis seetõttu Pihkvat kiirelt vallutada, enne kui Moskva abiväed Novgorodist kohale jõuavad. Liivimaalased suutsidki kolm eeslinna vallutada, kuid pihkvalased alustasid seejärel läbirääkimisi, lootes nõnda aega abivägede kohalesaabumiseni venitada. Plettenbergi kiire vallutuse plaan kukkuski läbi ning ta otsustas oma vägedega Pihkva alt taanduda. Sellest umbes 40 kilomeetrit edelas asuva Smolino järve ääres seadis ta oma väed aga lahingukorda ning jäi venelaste rünnakut ootama.

Lahing

Venelaste tõenäoliselt kuni 18 000-meheline abivägi Novgorodist (Bomhoweri 72 000 ja Balthasar Russowi kuni 90 000 meest on ilmselged liialdused) ründas liivimaalasi 13. septembril. Arvatavasti ei oodanud nad Plettenbergi poolt erilist vastupanu ning arvasid sakslasi põgenemas olevat, mistõttu ei astunud nad liivimaalaste vastu korralikus lahingurivis. Siiski oli nende päralt arvuline ülekaal ning nad suutsid tõenäoliselt hävitada peamiselt eestlastest või lätlastest koosnenud moonavoori. Liivimaalaste peavägi seisis sellest ilmselt eraldi ning venelased püüdsid seda seejärel arvatavasti sisse piirata. Liivimaalaste vägi oli jagatud kolme gruppi: vasakut tiiba juhtis Riia peapiiskop Michael Hildebrand, peaväge Plettenberg ning paremat tiiba ordu maamarssal Johann von dem Broele. Venelaste väe kõige võitlusvõimelisemad osad moodustasid aga tatarlased ja saksa palgasõdurid. Alguses suutsid venelased peapiiskopi vägedest läbi murda, jõudes Liivimaa vägede lahingulipuni, kuid maamarssal tuli talle õigel ajal appi ning kolmekordse raskeratsaväe rünnaku ja väidetavalt ka Plettenbergi välikahurite tulega aeti venelased põgenema. Neid jälitama siiski ei asutud, sest väed olid lahingust äärmiselt kurnatud. Liivimaalased nägid selles otsustavat võitu ning Smolino lahingule järgnenud päev, ristiülendamispüha 14. septembril, muudeti peapiiskop Hildebrandi korraldusel võidupühaks, mida tähistati kuni Vana-Liivimaa eksistentsi lõpuni.

Tagajärjed

Smolino lahing jäi Liivimaa-Moskva sõja viimaseks kokkupõrkeks, ehkki rahu sõlmiti alles järgmisel aastal. Pole selge, kas lahingu või juba rahu poole tüürimise tõttu, ei tunginud Vene väed enam ka Liivimaa territooriumile, pärast venelaste lüüasaamist Smolino lahingus olevat Liivimaa piirilt Narva juures tagasi pöördunud 12 000-meheline vägi, kuid see teade pole päris tõekindel. Plettenberg ei saanud igal juhul sõda jätkata, ehkki ta seda taotles, sest Leedu otsustas samuti, ilmselt juba enne Smolino lahingut, rahu sõlmimise kasuks. Nii ei saanud Plettenberg Smolino lahingu võitu ära kasutada ning pidi sõlmima rahu, mis sisuliselt kinnitas sõjaeelse olukorra. Rahu pikendati enam-vähem samadel tingimustel veel 1509., 1521., 1531. ja 1551. aastal. Ka siin pole selge, kuivõrd suurt rolli lahingu võitmine rahulepingu osas mängis, tihti on seda peetud põhjuseks, miks venelased järgneva poole sajandi jooksul Liivimaad enam ei rünnanud, kuid professionaalne ajalookirjutus on eriti viimasel ajal selles üldiselt kahelnud. Smolino lahingu selgeimaks tagajärjeks oli aga Christian Bomhoweri teose Eynne schonne hysthorie (üks ilus lugu) avaldamine, mis propagandistlikus võtmes rõhutas Vene ohu suurust Liivimaale ning tõstis väga rõhutatult esile Plettenbergi imetabast võitu Smolino lahingus. Kahtlemata tugevdas lahingu võitmine ka Plettenbergi autoriteeti nii Liivimaa-siseselt kui ka välispoliitiliselt, mistõttu ta jäi kuni oma surmani Liivimaa vaieldamatult mõjukaimaks poliitikuks.

Hinnanguid

Plettenberg
Wolter von Plettenbergi büst Võnnu kirikus, mis loodi 1853. aastal Liivimaa rüütelkonna poolt Smolino lahingu võidu mälestuseks

Smolino lahingut on aja jooksul hinnatud erinevalt. Bomhoweri Eynne schonne hysthorie jaoks on tegu äärmiselt olulise sündmusega, seda näidatakse tõelise imena, Plettenbergi võrdleb ta koguni Juudas Makkabeusega, kes oma rahva hukatusest päästis. Kuid kaugemate tagajärgede osas on ta tagasihoidlikum, sest lahingu kaasaegsena teadis ta, et selle järel sõlmitud rahuleping polnud liivimaalastele kuigivõrd soodus, neid kujutati lepinguvormelis koguni rahupalujatena. Äärmiselt ülistavalt kirjutas sellest aga Balthasar Russow, kelle jaoks oli tegu tõeliselt imetabase võiduga, mis taganud Liivimaale poole sajandi pikkuse rahuaja, mida suurvürst ise palunud. Selle rahuaja kestel sai toimuda reformatsioon ning seega päästis Plettenberg, ehkki ise katoliiklaseks jäädes, ka liivimaalaste hinged, andes võimaluse levida Russowi seisukohalt ainuõigel usul luterlusel. Ükski teine kaasaegne lahingust otseselt ei kirjuta, kuid ka Johann Renner on äärmiselt rõhutatult esile tõstnud Plettenbergi tegevust, paigutades kõik tema võidud küll 1501. aasta alla.

18. sajandil, professionaalse baltisaksa ajalookirjutuse tekkides lahingule väga suurt tähelepanu ei pööratud. Wilhelm Christian Friebe andis oma ajalooteoses Plettenbergile küllaltki negatiivse hinnangu, arvates, et Smolino lahingut ei tuleks lugeda kuigivõrd oluliseks sündmuseks. Küll aga hindas Plettenbergi ja Smolinot üllataval kombel muidu orduvaenulik Garlieb Helwig Merkel, kes uskus, et ehkki lahingul Venemaa seisukohast suurt tähtsust polnud, päästis selle võitmine Liivimaa kindlast hävingust. Hoopis teistsugused seisukohad kerkisid esile 19. sajandil, kui kiiresti arenes rahvuslusideoloogia. Nüüd hakati Plettenbergis nägema baltisaksa rahvuskangelast ning Smolino lahingust sai lääne kultuuri eelposti päästmine idamaisest türanniast. Hiljem, natsiaegsel Saksamaal, sai Plettenbergist peaaegu et kogu Lääne tsivilisatsiooni päästja, sest Vene tsaaridel olnud toona plaanis jõuda juba Elbe kallastele, kuid ränk kaotus Smolino lahingus sundinud neid ümber orienteeruma itta. Seega oli Smolino lahingu näol tegu justkui sakslaste vastega Vene-poolsele Jäälahingu mõõdutundetule ülistamisele, ehkki niivõrd tuntuks ei saanud see kunagi. Baltisakslaste jaoks on Plettenberg ja Smolino lahing siiski jäänud olulisteks kuni 21. sajandini. Tihti korratakse Merkeli seisukohta, et lahing oli oluline just seetõttu, et seda ei kaotatud, kuid selle otseselt positiivset tähendust on tunduvalt raskem välja tuua.

Vene ajalookirjutuses pole Smolinole kuigivõrd tähelepanu pööratud. Vene allikates on lahingut hinnatud küllaltki tähtsusetu kokupõrkena, kuid tunnistatud Vene vägede lüüasaamist. Nõukogude Liidu ajal püüti sellest üldiselt vaikides mööda minna või üritati seda koguni näidata saksa agressorite peatamisena Pihkva juures.

Eesti ajalookirjutuses on Smolino lahingusse suhtutud neutraalsemalt. 1920. aastatel võeti Vana-Liivimaa poliitilise ajaloo osas üldiselt üle baltisakslaste kontseptsioonid, kuid Plettenbergi suhtuti tunduvalt leigemalt. Smolino lahingus nähti samuti otsustavat võitu, kuid lisati juurde, et tegelikus poliitilises olukorras see suurt midagi ei muutnud. Nõukogude ajal pidid eesti ajaloolased järgima ametlikku joont ning Smolino jäi üldiselt tähelepanuta, ka 1991. aasta järel pole keegi antud küsimusega spetsiaalsemalt tegelenud.

Kirjandust

  • Leonid Arbusow vanem. Grundriss der Geschichte Liv, Est- und Kurlands. Hannover-Döhren: Hirschheit, 1967. Lk-d 111–121.
  • Archiv für Geschichte Liv-, Est- und Curlands. Bd. VIII. Tallinn, 1861. Lk-d 130–265 (Carl Schirreni poolt publitseeritud Bomhoweri jutustus ning selle kommentaarid).
  • Friedrich Benninghoven. Russland im Spiegel der livländischen schonnen hysthorie von 1508. In: Rossica externa: Studien zum 15.-17- Jahrhundert. Festgabe für Paul Johansen zum 60. Geburtstag. 1963. Lk-d 11–35.
  • Eesti NSV ajaloo lugemik. 1. kd., Valitud dokumente ja materjale Eesti ajaloost kõige vanemast ajast kuni XIX sajandi keskpaigani. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960. Lk-d 131–132.
  • Juhan Kreem. Ernst von Minden, palgasõdur. In: Kümme keskaegset tallinlast. Tallinn: Varrak, 2006; lk-d 253–271.
  • Gert von Pistohlkors (toimetaja). Baltische Länder. Berliin: Siedler, 1994. Lk-d 130–134.
  • Hendrik Sepp. Vana-Liivimaa kaitseprobleeme 15. sajandi teisel poolel, 16. sajandi esimesel poolel ja keskel. In: Sõdur, nr 47/48, 1930; lk-d 1348–1360.
  • Reinhard Wittram. Baltische Geschichte : die Ostseelande, Livland, Estland, Kurland 1180-1918 : Grundzüge und Durchblicke. Darmstadt, 1973. Lk-d 55–59.
  • Nikolai Aleksejevitš Polevoi (1796-1846): Istorija Russkovo Naroda (5. osa) (История Русского Народа), Moskva, 1833, lk. 645,
13. september

13. september on Gregoriuse kalendri 256. (liigaastal 257.) päev. Juliuse kalendri järgi 31. august (1901–2099).

16. sajand Eestis

16. sajand Eestis oli periood Eesti ajaloos, osa Eesti keskajast.

Eesti keskaeg

Eesti keskaeg on periood, mil Eesti territooriumil toimunud sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi ja poliitilisi protsesse peetakse keskaega kuuluvaks.

Varasemas eestikeelses ajalookirjanduses on Eesti keskaega nimetatud ka orduajaks, mis pole aga kuigi täpne, sest lisaks ordule olid Eesti alal maaisandateks ka piiskopid ja kuni 1346. aastani kuulus Põhja-Eesti Taanile, mistõttu seal saaks eristada ka Taani aega. Eesti keskaega tavaliselt väiksemateks alaetappideks ei jagata.

Ivan III

Ivan III ehk Ivan Suur (vene keeles Иван Великий (Ivan Veliki); 22. jaanuar 1440 – 27. oktoober 1505) oli Rjurikovitšite dünastiast Moskva suurvürst alates 1462 kuni surmani. Tema ajal tõusis Moskva suurvürstiriik lõplikult Venemaa vürstiriikide seas tugevaimaks riigiks ja valitsejaks.

Jäälahing

Jäälahing oli 13. sajandil, 5. aprillil 1242 Eestimaad ja Venemaad eraldava Peipsi järve jääl Varesekivi lähedal Lämmijärve idakalda juures toimunud relvakonflikt Tartu piiskopkonna, Liivi ordu ja Novgorodi vürsti Aleksander Jaroslavitši juhitud Novgorodi vabariigi sõjasalkade vahel.

Lahingute loend

Siin on loetletud lahinguid. Teise maailmasõja lahingud on loetletud ka Teise maailmasõja lahingute loendis.

Liivimaa-Moskva sõda

Liivimaa-Moskva sõda oli relvakonflikt ühelt poolt Vana-Liivimaa riikide ja teiselt poolt Moskva suurvürstiriigi ja Pihkva vürstiriigi vahel aastatel 1501–1503. Laiemas plaanis oli see Teise Moskva-Leedu sõja osa.

Sõda algas pärast pikemat pingete kasvu Liivimaa ja Moskva vahel, kus olulisimat rolli mängis Vene konflikt Hansaga. Pärast Leeduga liidu sõlmimist tungisid Liivimaa väed 1501. ja 1502. aastal Pihkvamaale, kuid Leedu vägede puudumise ja Moskva abijõudude kohalejõudmise tõttu ei suudetud otsustavat võitu saavutada. 1501/1502. aasta talvel rüüstasid Vene väed Liivimaad. 1502. aasta sügisel toimus sõja suurim, Smolino lahing, mida on loetud Liivimaa vägede viimaseks suuremaks võiduks. 1503. aasta alguses lõppes sõda piirimuutusteta rahu sõlmimisega.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.