Siber

Siber on piirkond Venemaal ja Põhja-Kasahstanis, mis hõlmab Aasia põhjaosa Uurali mägedest Põhja-Jäämere ja Vaikse ookeani veelahkmeni. Siberi lõunapiiriks peetakse Venemaa lõunapiiri Kasahstani, Mongoolia ja Hiinaga, sest Siberi termini all mõistetatakse praegu ainult Venemaa Föderatsiooni territooriumi, kuigi ajalooliselt kuulub selle koosseisu ka Kasahstani kirdeosa ja Venemaa Kaug-Ida.

Siber jaotub Lääne- ja Ida-Siberiks. Samuti eristatakse mõnikord Lõuna-Siberi mäestikke, Kirde-Siberit ja Kesk-Siberit, seda küll peamiselt loodusgeograafilistes jaotustes.

Siberi aladel elab tänapäeval ligi 30 miljonit inimest, kellest enamik peab end venelasteks, paljud neist on ka ukraina ja tatari päritoluga. Turgi ja mongoli keeli kõnelevatest põlisrahvastest on suurim etnos burjaadid, keda on üle poole miljoni. Siberi miljonilinnad on Novosibirsk, Omsk ja Krasnojarsk, järgnevad kuni 0,6 miljoniga Irkutsk, Tjumen ja Tomsk. Üle 600 tuhande elaniku on ka ajalooliselt Siberisse kuulunud Vladivostokis.

Siberia-FederalSubjects
       Siberi föderaalringkond        Siber kui tänapäeva geograafiline piirkond        Siber kui ajalooline piirkond

Vaata ka

  • Venemaa Aasia-osa
Aasia

Aasia on maailmajagu. Hõlmab suurema osa Euraasiast (selle idaosa) ning ümberkaudsed saared.

Aasia pindala on 44 579 000 km².

2018. aasta andmete järgi elab Aasias 4537 miljonit inimest.

Aivar Jürgenson

Aivar Jürgenson (sündinud 27. oktoobril 1969) on eesti etnoloog ja folklorist

Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo erialal 1993. aastal, magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal omandas ta samas 1996. aastal. Doktorikraadi kaitses 2003.a Tallinna Pedagoogikaülikoolis teemal „Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet”

Aivar Jürgenson on uurinud Eesti jväliskogukondade ajalugu, migratsiooni- ja kolonisatsiooniajalugu, rände- ja integratsiooniprotsesse minevikus ja tänapäeval, argiajalugu, etnobotaanikat. Välitöid on ta teinud eesti diasporaakogukondades Siberis, Kaukaasias ja Lõuna-Ameerikas.Tunnustused

Aivar Jürgenson pälvis 2011 Eesti ajalookirjanduse aastapreemia.Teosed"Ladina rahva seas. Argentina ja sealsed eestlased" / Argo, 2011

"Seened kultuuriloos" / Argo, c2005

"Siber - vabaduse ja vangiahelate vahel" / Argo, 2008

"Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet" / Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus, 2002

" Siberiga seotud : eestlased teisel pool Uuraleid "/ Argo, 2006

Heinrich Johann Friedrich Ostermann

Krahv Heinrich Johann Friedrich Ostermann (vene Aндрей Иванович Остерман – Andrei Ivanovitš Osterman; 30. mai 1686 Bochum, Vestfaal – 1747 Berjozovo, Siber) oli saksa päritolu Venemaa Keisririigi riigitegelane.

Ida-Eestlaste Selts

Ida-Eestlaste Selts on Venemaa eestlaste organisatsioon. Organisatsiooni kontor asub Tallinnas aadressil Mahtra tänav 14. Organisatsiooni juhatuse esimees on Lembit Võime. Organisatsiooni eesmärkide seas on uurida, säilitada ja tutvustada Venemaa eestlaste kultuuripärandit.Organisatsioon asutati 15. detsembril 1988.Organisatsioon korraldab Eesti päevi niinimetatud Ida-Hajalas (sh Siber, Kaukaasia, Krimm).

Ida-Siber

Ida-Siber (vene keeles Восточная Сибирь) on piirkond Venemaal, Siberi idaosa. Selle läänepiiri moodustab Jenissei ja idapiiri veelahkmeahelikud Vaikse ookeani ranniku lähedal.

Ida-Siberi pindala on umbes 4 100 000 km².

Jüri Martenson

Jüri Martenson (ka Jüri Martensen, Georg Martensen ja Georg Martenson; 21. oktoober / 2. november 1867 Viljandi kihelkond – 1945 Siber) oli eesti vaimulik.

Ta lõpetas aastal 1889 Tallinna Kubermangugümnaasiumi. Aastatel 1890–1898 õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Ordineeriti 2. juulil 1900 Gattšinas õpetajaks.

Ta oli aastal 1900 Gattšinas adjunkt, Moloskovitsas (Ingerimaal) ja Smolenskis vikaarõpetaja, aastal 1901 vikaarõpetaja Tartu Maarja koguduses, aastatel 1902–1905 vikaarõpetaja Stavropolis ja 1905–1908 oli ta sama koguduse õpetaja. Aastatel 1909–1920 oli ta Võru Katariina koguduse õpetaja.

Jäi 20. veebruaril 1920 tervislikel põhjustel emerituuri, pärast seda tegutses usuõpetajana Võru koolides. Kuni 1935. aastani oli ta 7. Jalaväerügemendi õpetaja ja kuni 1936. aastani Kaitseliidu Võru maleva propagandapealik.

Martenson arreteeriti 14. juunil 1941 ja saadeti Siberisse, kus ta aastal 1945 suri.

Kesk-Siber

Kesk-Siber (vene keeles Центральная Сибирь) on Venemaa idaosas paiknev piirkond, mis hõlmab Siberi keskosa ligikaudu meridiaanide 75° E ja 95° E vahel. Seda mõistet kasutavad peamiselt geograafid.

Kirde-Siber

Kirde-Siber (vene keeles Северо-Восточная Сибирь) on piirkond Venemaa kirdeosas Leena jõe alamjooksust ida pool Aldani jõe alamjooksust põhja pool, mille idapiiriks on Vaikse ookeani rannikul paiknevad veelahkmeahelikud. Selle pindala koos tema koosseisu kuuluvate Põhja-Jäämere saartega on üle 1 500 000 km². Kirde-Siberi territooriumil on Sahha Vabariigi idaosa ja Magadani oblasti lääneosa.

Kirde-Siber on mitmekesise ja kontrastse pinnamoega. Seda läbivad mäeahelikud ja kiltmaad, piirkonna põhjaosas on tasased madalikud.

Lehis

Lehis (varasem nimetus lehtmänd; Larix) on heitlehiste okaspuude perekond männiliste sugukonnast.

Enamik lehiseid (välja arvatud mõned Kaug-Ida liigid) on kõrged, sirge tüve ja hõreda võraga puud. Lehised on väga valgusnõudlikud puud. Põhjaparasvöötmes, eriti Kanada ja Venemaa taigas on lehis üks levinumaid puid, moodustades suuri metsamassiive ("hele" taiga).

Lehised kasvavad 15–50 m kõrgeks.

Võrsed on kahekujulised. Pikad võrsed on 10–50 cm pikad ja kannavad palju pungi, lühikesed võrsed on 1–2 mm pikad ja ühe pungaga.

Okkad on nõelasarnased, 2–5 cm pikad, saledad (alla 1 mm paksud). Lühikestel võrsetel moodustuvad 20–50 okkast koosnevad tarjad. Pikkadel võrsetel kasvavad okkad ükshaaval ja paiknevad võrse suhtes spiraalselt. Okkad tõmbuvad hilissügisel kollakaks ja kukuvad maha. Talvel on lehised raagus.

Käbid on püstised, 1–9 cm pikad. Põhja pool on käbid väiksed (1–3 cm) väikeste kandelehtedega, lõunas suuremad (3–9 cm). Kõige suuremad käbid on kõige lõunapoolsematel liikidel (Himaalajas). Käbid on algul rohelised või punased, 5–8 kuud pärast tolmlemist küpsevad nad pruuniks. Umbes pooltel liikidel on kandelehesoomused pikad ja nähtavad, teistel lühikesed ja seemnesoomuste alla peitunud.

Lääne-Siber

Lääne-Siber (vene keeles Западная Сибирь) on piirkond Venemaal, Siberi lääneosa. Ta piirneb läänes Uurali mäestiku ja idas Jenisseiga. Piirkonna pindala on 2 600 000 km² (14% Venemaa territooriumist), rahvaarv on umbes 15 miljonit inimest (10% Venemaa rahvastikust), rahvastiku tihedus 6,25 in/km².

Lääne-Siber ulatub 2500 km kaugusele Põhja-Jäämerest kuni Kasahstani kuivade rohtlateni ning 1500 km kaugusele Uurali mäestikust Jenissei jõeni. Umbes 80% pindalast paikneb Lääne-Siberi lauskmaa territooriumil.

Lääne-Siberi territooriumil paiknevad osa Sverdlovski ja Tšeljabinski oblastist, Kurgani oblast, Tjumeni oblast, Handi-Mansimaa, Jamali Neenetsi autonoomne ringkond, Omski oblast, Tomski oblast, Novosibirski oblast, Kemerovo oblast, Altai krai, Altai Vabariik, Hakassia Vabariik ning Krasnojarski krai läänepoolsemad piirkonnad.

Ajalooliselt kuuluvad Lääne-Siberisse ka Kirde- ja Põhja-Kasahstani piirkonnad.

Lääne-Siberi suuremad linnad on Novosibirsk, Omsk, Tjumen, Barnaul, Novokuznetsk, Tomsk, Kemerovo, Kurgan, Surgut.

Lääne-Siberi madalik

Lääne-Siberi madalik (ka Lääne-Siberi lauskmaa, vene За́падно-Сиби́рская равни́на) on suur madalik Aasia lääneosas Venemaal. Läänes piirneb Uurali mäestiku, idas Jenisseiga.

Lääne-Siberi lauskmaa pindala on umbes kolm miljonit ruutkilomeetrit, pikkus põhjast lõunasse 2500 km, läänest itta 1900 km.

Peamised jõed on Ob, Irtõš ja Jenissei.

Taimkate on tundra põhjaosas, taiga keskosas ja stepp lõunas.

Lavamaal on suured nafta ja maagaasi varud.

Lõhnav madar

Lõhnav madar (Galium odoratum) on madara perekonda kuuluv rohttaim.

Lõhnava madara levila hõlmab enamiku Euroopast: Hispaaniast ja Iirimaast kuni Venemaani, sh Lääne-Siber. Seda leidub ka Türgis, Iraanis, Hiinas ja Jaapanis. Seda on introdutseeritud ka mõnda kohta USA-s ja Kanadas.

Lõhnav madar kasvab 30–50 cm pikkuseks, tihti lamab maas või toetub teistele taimedele.

Lõuna-Siber

Lõuna-Siber (vene keeles Южная Сибирь) on piirkond Venemaal, Siberi lõunaosa. See on mägine ala, mille ulatus Lääne-Siberi lauskmaast kuni Zeja-Bureja madalikuni on üle 3000 km. Selle laius on 200–800 km. Lõunapiiriks arvatakse Venemaa riigipiir Kasahstani, Mongoolia ja Hiinaga.

Lõuna-Siberis vahelduvad mäeahelikud ja mägedevahelised nõod. Selles piirkonnas paiknevad Vitimi kiltmaa, Aldani mägismaa, Altai, Ida- ja Lääne-Sajaan, Kuznetski Alatau, Salair, Stanovoi mäestik, Jablonovõi ahelik. Piirkond on väga seismiline.

Lõuna-Siberis on mandriline paraskliima. Talv on külm (−32 °С, nõgudes −48 °С). Suvi on soe (+16 °С, nõgudes kuni +24 °С). Aastane sademete hulk väheneb läänest itta 600–400 mm. Suurimad jõed on Jenissei, Angara, Argun, Bija, Katun, Ob, Selenga, Šilka ja Tom. Suurimad järved on Baikali ja Teletsi järv ning Bratski ja Krasnojarski veehoidla.

Umbes 3/4 Lõuna-Siberi territooriumist hõlmavad mäetaiga lehise- ja tumeokasmetsad. Kõrgustel üle 2000–2500 m on mäetundra. Lõunanõlvadel ja nõgude põhjas on rohtla. Loomastikus esineb Siberi taiga ja Kesk-Aasia poolkõrbete liikide esindajad.

Oka

Oka [ok'aa] (varasem kirjaviis: Okaa) on jõgi Euroopas Venemaal. Jõe pikkus on 1500 kilomeetrit ja valgla 245 000 km².

See algab Kesk-Vene kõrgustikult, voolab algul põhja, hiljem pöördub itta ning suubub Nižni Novgorodis paremalt Volgasse. Oka üks oluline vasakpoolne lisajõgi on Moskva jõgi.

Oka jõe ääres asuvate linnade seas on Orjol, Kaluga, Serpuhhov, Kolomna, Rjazan, Kassimov, Murom, Dzeržinsk ja Nižni Novgorod.

Oka (Siber)

Oka on jõgi Aasias.

Algab Sajaanidest, ülemjooksul voolab mägijõena itta ja kirdesse. Seejärel laskub Kesk-Siberi kiltmaale ja voolab laias orus valdavalt põhja. Suubub vasakult Angarasse.

Taga-Baikal

Taga-Baikal (vene keeles Забайкалье) on looduslik piirkond Venemaa idaosas Baikali järvest ida ja kagu suunas. Piirkonnas paiknevad Taga-Baikali krai, Burjaatia ja osa Irkutski oblastist. Taga-Baikali ulatus läänest itta (Baikali järvest Šilka ja Arguni ühinemise kohani) on üle 1000 km, põhjast lõunasse (Patomi ja Põhja-Baikali mägismaalt kuni Venemaa ning Hiina ja Mongoolia piirini) umbes 1000 km.

Pinnamoes vahelduvad keskmise kõrgusega mäeahelikud (Dauri, Malhani ahelik, Oljokma Stanovik) ning mäevahelised nõod (Barguzini, Verhneangarski ja teised nõod). Taga-Baikali põhja- ja lääneosas paiknevad Stanovoi mägismaa kõrged mäeahelikud, mille harjad on liustikega kaetud.

Taga-Baikalis on mandriline paraskliima. Talved kestavad kaua ja on karmid. Jaanuari keskmised õhutemperatuurid on alates −23 °C piirkonna lõunaosas kuni −33 °C põhja- ja kaguosas. Õhutemperatuuri absoluutne miinimum on −58 °C.

Suvi on soe, kõrgel mägedes jahe. Juuli keskmised õhutemperatuurid on +10°C...+20°C nõgude põhjas ja +5 °C...+7 °C 2500 meetri kõrgusel.

Aastane sademete hulk kasvab kagust loode suunas ja nõgude põhjast (300 mm) ahelike tippude suunas (kuni 1000 mm).

Taga-Baikali jõed kuuluvad Baikali järve, Leena jõe ja Amuuri jõe jõgikonda. Suurimad neist on Vitim, Oljokma, Selenga, Šilka, Argun.

Suurem osa Taga-Baikali piirkonnast paikneb taiga loodusvöötmes, lõunaosa on metsastepp ja kuivad rohtlad. Mägedes on kõrgusvööndilisus.

Taga-Baikalis asuvad Taga-Baikali rahvuspark ning Baikali, Barguzini, Sohondini ja Dauri looduskaitseala.

Tatarlased

Tatarlased (tatari keeles tatarlar, татарлар) on turgi rahvas, kelle elukohaks on Venemaa Euroopa osa, sh Volga keskjooks, ja Uural, Siber, Kasahstan, Kesk-Aasia, Xinjiang, Kaug-Ida.

Tatarlaste üldarv on 6 650 000 inimest, nendest 5 554 600 elab Venemaal (2002. aasta rahvaloenduse andmeil). Tatarlased moodustavad 52,9% Tatarstani 3,8-miljonilisest elanikkonnast. Enamik tatarlasi on sunniidid.

Ulla-Lena Lundberg

Ulla-Lena Lundberg (sündinud 14. juulil 1947 Kökaris) on Soome kirjanik, kes kirjutab rootsi keeles.

Ta sündis 14. juulil 1947 Kökaris (Ahvenamaal). Ta debüteeris poeedina 15-aastaselt (aastal 1962) luulekoguga "Utgångspunkt". Aastal 1964 õppis ta USA-s; meenutused USA-st avaldas ta reisikirjeldusena "Strövtåg" aastal 1966.

Ta on aastast 1985 filosoofia magister (Åbo Akademist), samuti on ta aastast 1993 Åbo Akademi audoktor.

Tema teostest on eesti keelde tõlgitud aastal 2013 "Siber: tiivuline autoportree" (rootsi keeles ilmus aastal 1993; tõlkija ja järelsõna autor oli Anu Saluäär), aastal 2014 romaan "Jää" (rootsi keeles ilmus aastal 2012; tõlkija Tõnis Arnover).

Velikaja (Siber)

Velikaja on jõgi Aasia kirdes Tšuktšimaa lõunaosas.

Algab Korjaki mägismaalt, voolab valdavalt kirdesse, suubub Anadõri lahte.

Pikkus 556 km, valgla 31 000 km². Toitub lumesulamisveest ja sademetest. Külmub oktoobris, jääkattest vabaneb mai lõpus või juuni alguses.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.