Seksuaalne erutus

Seksuaalne erutus on seksuaalvahekorraga seotud füsioloogiline seisund.

Füsioloogia

Seksuaalse erutuse tunnuseid.

Nude blonde woman standing on window
Naistel: rinnanibude erektsioon
KneelingArmRaised
Meestel: skrootumi kokkutõmbumine jne

Füsioloogiliselt on seksuaalne erutus organismi ettevalmistav reaktsioon seksuaalvahekorra jaoks.

Seksuaalset erutust võivad põhjustada ja soodustada erogeensete tsoonide sihipärane stimuleerimine (eelmäng); seksuaalselt ahvatleva partneri pilk, naeratus, jutt, lähedus või kokkupuude; seksuaalvahekorra või seksuaalsusele viitava tegevuse nägemine või kuulmine; paljastatud kehaosade nägemine või näitamine; erootilised jutud, liigutused, roppused, pildid, hääled, fantaasiad, unistused, mälestused, unenäod, muusika, tants, lilled, lõhnad, maitsed; mitmesugused ained, pikaajaline aseksuaalsus jmt.

Seksuaalset erutust võivad mõningatel juhtudel tekitada ja suurendada ka vägivald, valu, ehmatus, hirm, abitus, piinamine, jõhkrus jmt, kuid võib esineda ka vastupidine – erutus võib täielikult kaduda.

Erinevate parafiiliate puhul võivad seksuaalset erutust põhjustada ka erinevad kehaeritised (piim, sülg, uriin, väljaheited, veri); riietusesemed (aluspesu, kingad); materjalid (nahk, kummi, lateks); kohad, isikud, loomad, situatsioonid jne.

Kultuuriline või situatsiooniline kontekst võib koos seksuaalse erutuse tekkimisega põhjustada ka häbi-, süü- või piinlikkustunnet.

Mida tugevam on seksuaalne erutus, seda vastuvõtlikumaks muutub organism seksuaalvahekorrale. Tugev seksuaalne erutus võib viia ejakulatsiooni ja/või orgasmini ka ilma seksuaalvahekorrata.

Seksuaalne erutus tekib ja püsib meestel ja naistel veidi erinevalt.

  • Naiste seksuaalne erutus tekib ja kujuneb pikema aja jooksul, kuid on püsivam ega kao nii kiiresti. Erutuse stiimuliteks on pigem helid, hääled, sõnad ja lõhnad kui pildid. Erutus algab perifeersematest kehapiirkondadest ning jõuab aegamööda genitaalideni.
  • Meeste seksuaalne erutus võib tekkida väga kiiresti, kuid võib ka sama kiiresti vaibuda. Stiimuliteks on pigem pildid, nähtavad kujud ja objektid kui hääled ja sõnad. Erutus algab genitaalidest.

Ajalugu ja kultuur

Seksuaalset erutust on erinevatel aegadel ja erinevates kultuurides käsitletud erinevalt.

19. sajandi Euroopas peeti mitmel pool seksuaalset erutust häbiväärseks, eriti naistele. Tugev seksuaalne erutus pidi olema isegi tervisele kahjulik. Viktoriaanlikul Inglismaal püüti hoiduda igasugustest seksuaalsusele viitavatest väljenditest, asendades need eufemismidega. Tabusõnaks muutus näiteks "lauajalg" jne. Abielunaistel soovitati seksuaalvahekorra ajal püsida liikumatult ja "mõtelda Inglismaa peale".

Tänapäeva lääne ühiskonnas peetakse seksuaalset erutust normaalseks ja heakskiidetavaks seksuaalvahekorrale eelneva eelmängu ajal. Väljaspool seksuaalvahekordi esilekutsutavat erutust üldiselt taunitakse, ehkki sellele on suunatud suur osa popkultuurist. Tugevamat taunimist on pälvinud pornograafia, mis on suunatud otseselt seksuaalse erutuse tekitamisele.

Alan Soble

Alan Gerald Soble (sündinud 4. märtsil 1947 Philadelphias) on USA filosoof, kes on töötanud peamiselt seksifilosoofia ja armastuse filosoofia vallas. Ta on avaldanud töid ka farmakoloogiast ja filateeliast.

Ta oli 1986–2006 New Orleansi Ülikooli professor. 2007. aastast õpetab ta Drexeli Ülikoolis.

Ekshibitsionism

Ekshibitsionism on inimesele omane psüühiline vajadus näidata ennast, oma keha või kehaosi teistele inimestele.

Laiemas mõttes on ekshibitsionism üldse psüühiline vajadus ennast eksponeerida; näiteks esineda, paljastada oma siseelu, näidata või esitada oma loomingut jmt.

Ekshibitsionismi kui inimesele omase loomuliku vajaduse rahuldamisele on suunatud paljud elukutsed ja tegevusalad (sport, poliitika, meedia, muusika, filmikunst jpt).

Ekshibitsionismi all seksuaalses mõttes võidakse mõista igasugust seksuaalse tagapõhjaga vajadust näidata oma suguelundeid, rindu, tuharaid, jalgu, aluspesu vms. Tänapäeva seksuoloogia peab seksuaalsuhtega kaasnevat ekshibitsionismi normaalse seksuaalsuse osaks.

Psüühikahäirena defineeritakse ekshibitsionismi Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis kui püsivat või korduvat kalduvust näidata oma suguelundeid avalikus kohas või võõrastele inimestele, enamasti vastassugupoolele ilma kavatsuseta võrgutada või saada lähemat kontakti. Tihti, kuid mitte vältimatult kaasneb enese demonstreerimisega seksuaalne erutus ja selle toiminguga samaaegselt masturbeeritakse. Ekshibitsionismi psüühikahäirena diagnoositakse enamasti meestel.

Freudistliku psühhoanalüüsi raames väidetakse, et kalduvus ekshibitsionismiks tekib siis, kui poisslaps enam rinnapiimast ei toitu ja kui ta oma ema kehast võõrutatakse, nt pannakse omaenda voodisse eraldi magama, ei lubata enam igal ajal kaissu pugeda. Laps arvab sellega seoses, et ta on kõrvale tõrjutud ning leiab põhjuse oma ema omadest erinevates genitaalides. Neid hakkab ta näitama protestiks, et ema – ja laiemas plaanis: naissugu üldse – neid ja teda taas aktsepteeriks.

Ekshibitsionismi seletamiseks on ka teisi teooriaid.

Ekshibitsionismi on käsitletud paralleelselt vuajerismiga kui skopofiilia ühte vormi.

Ekshibitsionism, millest saadakse seksuaalset naudingut, on seksuoloogiliselt üks parafiiliatest.

Erutus

Erutus on ärrituse tõttu esile kutsutud funktsionaalse aktiivsuse seisund rakus, koes või organismis.

Tunnetuspsühholoogias on kasutusel sõna ärgastatus.

Ärgastatus on füsioloogiline ja psühholoogiline teadveloleku seisund, mille ajal inimene kogeb erinevatest tajumodaalsustest tulevat infot. See hõlmab ajus üleneva retikulaarse aktivatsioonisüsteemi (ÜRAS) ärkvelolekuga seotud aktiivsust, autonoomset närvisüsteemi ja endokriinsüsteemi, mis viib südamerütmi kiirenemise, vererõhku tõusu ja sensoorse ärgastuseni, mida iseloomustab valmisolek tegutseda, mobiilselt keskkonnast tulevatele stiimulitele vastata.

Ärgastatust vahendavad mitmed neuraalsed süsteemid. Ärkvelolekut reguleerib ÜRAS, koosnedes viiest suuremast virgatsainete projektsioonist, mis algavad ajutüvest ja ulatuvad ajukoorde. Üleneva retikulaarse aktivatsioonisüsteemi aktiivsus baseerub neurotransmitteritel atsetüülkoliin, noradrenaliin (norepinefriin), dopamiin, histamiin ja serotoniin, mida neuronid vabastavad ja seekaudu ergastust loovad.

Ärgastatus on oluline teadvuse, tähelepanu, ergasoleku ja informatsioonitöötluse juures. See on vajalik motivatsiooniline komponent teatud käitumiste nagu liikumine, toiduotsingud, võitle-või-põgene vastuse ja seksuaalse aktiivsuse juures. Lisaks on ärgastatusel roll emotsiooniteooriates nagu Jamesi-Lange emotsiooniteooria, James Russelli emotsiooni ringmudel, Cannoni-Bardi teooria, Schachteri-Singeri kahefaktoriline teooria. Hans Eysencki järgi on baastasandi ärgastatus seotud ekstravertsuse ja introvertsusega.

Yerkesi-Dodsoni seadus ütleb, et soorituseks on vajalik optimaalne ärgastatuse tase ning liiga vähe või palju ärgastatust võib sooritusülesandele kehvasti mõjuda. Üks Yerkesi-Dodsoni seaduse interpretatsioon on Easterbrooki vihje-kasutuse hüpotees, mis ütleb, et kui ärgastatus on piisavalt suur, siis tähelepanu kitseneb ja tõrjub keskkonnast tulenevad ebavajalikud stiimulid eemale, nii et tähelepanu kodeerib põhifookuses olevat informatsiooni samas kui perifeersed stiimulid jäetakse kõrvale.

Positiivses psühholoogias on vookogemuse kontekstis ärgastatust kirjeldanud Csikszentmihalyi vastusena raskele väljakutsele, milles subjektil on vaid mõõdukad oskused.

Seksuoloogia mõisteid

Seksuoloogia mõisteid

See on seksuoloogia mõistete loend, mis hõlmab ka seksuaalanatoomia, paljunemisbioloogia, androloogia, günekoloogia, sünnitusabi jm mõisteid. Loendisse on meelega paigutatud palju sünonüüme: eestikeelseid ja ladinakeelseid nimetusi, slängisõnu jne.

Suguühe

Suguühe ehk suguakt ehk koitus (ladina keeles coitus) kitsamas mõistes on inimeste kopulatsioon. Laiemas mõttes võidakse suguühteks nimetada ka mitmeid muid seksuaalseid tegevusi; sel juhul nimetatakse suguühet kitsamas mõttes vaginaalseks suguühteks ehk vaginaalseks seksuaalvahekorraks.

Suguühte sagedus oleneb inimese tervislikust seisundist, vanusest, temperamendist, meeleolust, individuaalsest seksuaalsest eelsoodumusest jpt teguritest.Vaginaalse suguühte iseloomulik tunnus on mehe suguti osaline või täielik asetsemine naise tupes.

Vaginaalne suguühe võib toimuda vastastikusel nõusolekul või ilma selleta; viimasel juhtumil on tegu kas naise või mehe vägistamisega.

Enamasti on vaginaalse suguühte eesmärk mõlema või ühe osaleja seksuaalne nauding. Enamasti viib suguühe mehe seemnepurskeni ja orgasmini, paljudel juhtudel ka naise orgasmini. Eesmärk võib olla ka paljunemine (lapse saamine), suhtlemine, samuti näiteks ühe partneri üleoleku demonstreerimine. Suguühe on mehe ja naise vahelise armastuse üks iseloomulikke avaldusi.

Urolaania

Urolaania on parafiilia vorm, mille puhul tuleneb seksuaalne erutus uriinist. Urolaania nimetus tuleneb kreekakeelsetest sõnadest ouron - kusi ning lagneia - lõbu, tähendades otsetõlkes "lõbu kusest". Urolaania kui parafiilia puhul võidakse uriini tarbida seespidiselt, aga ka võtta uriinivanne. Samuti võib urolaani erutada allategemine, voodimärgamine, alla- või voodissetegemise pealtvaatamine, uriiniste kehaosade või riiete nuusutamine. Mõnel juhul võib urolaaniaga kaasneda fetiš mähkmete suhtes.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.