Saksa keisririik

Saksa keisririigiks nimetatakse Saksa Riigi (Deutsches Reich) esimest 47 aastat pärast Saksamaa ühendamist, mil Wilhelm I sai 18. jaanuaril 1871 Saksamaa keisriks, ja mis lõppes faktiliselt siis, kui Philipp Scheidemann kuulutas 9. novembril 1918 välja vabariigi, ja juriidiliselt siis, kui Wilhelm II 28. novembril 1918 troonist loobus (formaalselt ei muudetud riigi nime kuni 1945. aastani). Olulisemad naaberriigid olid Venemaa idas, Prantsusmaa läänes ja Austria-Ungari lõunas.

Deutsches Reich
Saksa keisririik
1871–1918
Lipp:Must-valge-punane Reichsadler
Lipp Vapp ( 1888 – 1918)
Eelnev – järgnev
Põhja-Saksa Liit Põhja-Saksa LiitWeimari vabariik Flag of Germany (3-2 aspect ratio).svg
Moto Gott mit uns (Jumal on meiega)
Riigikeel Saksa keel
Pealinn Berliin
Riigi valitsemisevorm Föderatsioon
Konstitutsionaalne monarhia
Keiser
1871–1888
1888
1888–1918

Wilhelm I
Friedrich III
Wilhelm II
Pindala (1910) 540 858 km²
Rahvaarv
1871 (1. detsember)
1890 (1. detsember)
1910 (1. detsember)

41 058 792 elanikku
49 428 470 elanikku
64 925 993 elanikku
Rahvastikutihedus
1871
1890
1910

76 elanikku km²
91 elanikku km²
120 elanikku km²
Riigihümn puudus
Keisrihümn: Heil Dir im Siegerkranz
Riigipüha mitteametlikult 2. september (Sedanipäev)
Rahaühik 1 Mark = 100 penni
Karte
Deutsches Reich (1871-1918)-de

Ajalugu

1862. aastal sai Preisi valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Kuningas Wilhelm I toetas valitsusjuhi tegevust. Vormiliselt oli riigi tähtsaim isik kuningas, kuid poliitikat teostas valitsusjuht. Bismarcki üks peamine eesmärk oli Saksamaa ühendamine ja seda võimaldas tugeva armee loomine. Koos Austriaga purustati 1864. aastal Taani ja võideti tagasi Schleswig-Holstein ja Lauenburg. 1866. aastal provotseeris Otto von Bismarck Preisi-Austria sõja, kus Austria sai lüüa ja kaotas oma ülemvõimu Põhja-Itaalias ja Saksa aladel. Austria häving kõrvaldas ta Saksamaa troonile pretendeerimisest.

Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil loodud Saksa Liit. Selle asemel moodustati Põhja-Saksa Liit. Põhja-Saksa Liit oli liitriik, mille kõrgeimaks võimuorganiks oli Riigipäev. Riigijuhiks oli Preisi kuningas ja liidukantsleriks ehk valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Põhja-Saksa Liiduga algas Saksamaa majanduslik ja poliitiline ühtlustamine. Saksamaa lõplikku ühendamist püüdis takistada Prantsusmaa. 1870. aastal algas Preisi-Prantsuse sõda, mille prantslased kaotasid. Saksa Keisririik kuulutati pidulikult välja juba enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu, 1871. aasta algul Prantsusmaal Versailles' lossis.

Paljud sakslased ei toetanud Elsass-Lotringi (Alsace-Lorraine) anneksiooni – isegi kantsler von Bismarck kartis, et see võib Prantsusmaal tekitada püsivad Saksamaa-vastased meeleolud, ning mõned Saksa töösturid ei soovinud Elsassi töösturitest endale konkurente – näiteks Mülhauseni (Mulhouse) kangatootjad. Keiser Wilhelm I toimis aga kindral von Moltke ja teiste Preisi kindralite soovituse järgi, kes arvasid, et strateegilistes ja etnograafilistes huvides tuleks Prantsusmaa piiri viia lääne poole.

Saksa keisriks sai Wilhelm I, kes oli Preisimaa kuningas. Preisimaa moodustas üle poole kogu maa territooriumist. Keisririigi koosseisu kuulusid neli kuningriiki, kuus suurhertsogiriiki, viis hertsogiriiki, seitse vürstiriiki, kolm vabariiki ja Elsass-Lotringi riigimaa.

Keisririigi tegevus

Septembris 1872 toimus Berliinis kolme riigi – Tsaari-Venemaa, Austria-Ungari ja Saksa Keisririigi – keisrite esimene kohtumine. Arutelud jätkusid Wilhelm I visiidi ajal Peterburi, ning Aleksander II vastuvõtul Viinis 1873 jõuti niikaugele, et sõlmiti nn Kolmekeisriliit. Selles osalejad kohustusid üksteisega konsulteerima ja säilitama heatahtliku erapooletuse juhul, kui üht neist ähvardab neljanda riigi kallaletung või puhkeb sõda mõne sellise riigiga. 1887 said teoks Saksa-Vene läbirääkimised kaksikkokkuleppe sõlmimiseks. Tulemuseks oli nn. Edasikindlustamisleping, millega mõlemad pooled võtsid endale kohustuse säilitada heatahtlik erapooletus, kui üks neist peaks sattuma sõtta mõne kolmanda suurriigiga. Erandiks kuulutati olukord, kui Venemaa peaks ründama Austria-Ungarit või Saksamaa Prantsusmaad.

1889. aastal tegi Bismarck Briti peaministrile Robert Arthur Talbot Gascoyne-Cecil Salisburyle ettepaneku sõlmida ametlik, kuigi salajane, liiduleping Prantsusmaa vastu.

1890. aastal oli kantsler Otto von Bismarck sunnitud erru minema. Teda asendas kindrali aukraadis krahv Leo von Caprivi, kes tõi kaasa uue kursi Saksamaa välispoliitikas. Bismarck oli olnud seisukohal, et Saksamaa peab olema tugev eelkõige Euroopa mandril. Kuigi ta ei olnud ka koloniaalvallutuste vastu, oli ta arvamusel, et jõude ei tohi liigselt killustada. Euroopa poliitika osas arvas Caprivi, et Saksamaal ei ole võimalik vältida sõda kahel rindel, mille eest oli hoiatanud Bismarck.

1905 Mayer Wm16744d
Saksa keisririigi territoorium 1905. aastal

Saksa keisririigi osariigid

Karte Deutsches Reich, Verwaltungsgliederung 1900-01-01
Riik Pealinn
Kuningriigid (Königreiche)
Preisimaa (Preußen) Berliin (Berlin)
Baieri (Bayern) München
Saksimaa (Sachsen) Dresden
Württemberg Stuttgart
Suurhertsogiriigid (Großherzogtümer)
Baden Karlsruhe
Hessen Darmstadt
Mecklenburg-Schwerin Schwerin
Mecklenburg-Strelitz Neustrelitz
Oldenburg Oldenburg
Saksi-Weimar-Eisenach (Sachsen-Weimar-Eisenach) Weimar
Hertsogiriigid (Herzogtümer)
Anhalt Dessau
Braunschweig Braunschweig
Saksi-Altenburg (Sachsen-Altenburg) Altenburg
Saksi-Coburg ja Gotha (Sachsen-Coburg und Gotha) Coburg
Saksi-Meiningen (Sachsen-Meiningen) Meiningen
Vürstiriigid (Fürstentümer)
Lippe Detmold
Reuss, noorem liin Gera
Reuss, vanem liin Greiz
Schaumburg-Lippe Bückeburg
Schwarzburg-Rudolstadt Rudolstadt
Schwarzburg-Sondershausen Sondershausen
Waldeck-Pyrmont Arolsen
Vabalinnad (Freie Hansestädte)
Bremen
Hamburg
Lübeck
Keiserlik territoorium (Reichsland)
Elsass-Lotring (Elsaß-Lothringen) Straßburg

Saksa keisririigi riigikantslerid

Nimi Ametiaja algus Ametiaja lõpp
Vürst Otto von Bismarck 21. märts 1871 20. märts 1890
Krahv Leo von Caprivi 20. märts 1890 26. oktoober 1894
Vürst Chlodwig zu Hohenlohe-Schillingsfürst 29. oktoober 1894 17. oktoober 1900
Vürst Bernhard von Bülow 17. oktoober 1900 14. juuli 1909
Theobald von Bethmann Hollweg 14. juuli 1909 13. juuli 1917
Georg Michaelis 14. juuli 1917 1. november 1917
Georg Graf von Hertling 1. november 1917 30. september 1918
Prints Max von Baden 3. oktoober 1918 9. november 1918

Esimene maailmasõda ja kesiririigi lõpp

Next.svg Pikemalt artiklis Saksamaa keisririik Esimeses maailmasõjas‎, Novembrirevolutsioon, Compiegne'i vaherahu 11. novembril 1918. aastal
Eelnev:
Saksa_Keisririik
18711918
Järgnev:
Weimari vabariik

Vaata ka

Albert Schweitzer

Albert Schweitzer (14. jaanuar 1875 Saksa keisririik, Elsass-Lotring, Kaysersberg, tänapäeval Haut-Rhin – 4. september 1965 Gaboon, Lambaréné) oli saksa teoloog, muusik, filosoof ja arst.

Schweitzer sündis Elsass-Lotringis, mis tollal kuulus Saksamaale. Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas 1918 võttis ta Prantsusmaa kodakondsuse.

Oma teoloogilistes töödes kritiseeris ta sekulaarset vaadet ajaloolisest Jeesusest, mis tema ajal oli teoloogias üldlevinud, samuti konservatiivsete kristlaste vaadet Jeesusest.

Schweitzeri peamised tööd on eluslooduse eetikast. Ta sõnastas põhimõtte aukartusest elu ees ja esitas filosoofilise põhjenduse eetilisest suhtumisest kõigesse elavasse tulenevalt kõigele elavale omasest elutahtest.

Ta oli ka orelikunstnik, üks oma aja parimaid Bachi teoste esitajaid.

Oma elu teisel poolel tegutses Schweitzer arstina Aafrikas Lambarénés, mis nüüd asub Gaboonis. Ta rajas 1913 kohalike elanike ravimiseks haigla, mis tänapäeval kannab tema nime. Esialgu oli tema abiliseks tema naine, kes assisteeris ka opereerimisel.

Lambaréné asus tollal Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrikas. Kui puhkes maailmasõda, siis võeti Schweitzer ja tema naine Saksamaa kodanikena Prantsuse sõjaväe valve alla, aga neil lubati esialgu tööd jätkata. 1917 viidi nad Bordeaux'sse, kus neid kõigepealt hoiti Hispaania piiri lähedal Püreneedes ja alates 1918. aasta märtsist Saint-Rémy-de-Provence'is. Alles 1918. aasta juulis viidi ta sünnipaika Alsace'i, mis pärast sõja peatset lõppu läks Prantsusmaa koosseisu, ja lasti vabaks.

1924 naasis Schweitzer, seekord ilma oma naiseta, Lambarénésse, kus haigla oli vahepeal hävinud, ja taastas selle. Tema assistendiks oli tollal Oxfordi ülikoolis õppinud, kuid mitte lõpetanud Noel Gillespie. Seal töötas Schweitzer vaheaegadega kuni surmani, sealhulgas Teise maailmasõja ajal. Kui ta Euroopas käis, jättis ta maha juba toimiva haigla, mis jätkas tegevust ilma Schweitzeritagi.

Pikapeale tema vaated levisid ja pälvisid tunnustust mitte üksnes Euroopas, vaid kogu maailmas. Aastal 1928 pälvis ta Goethe auhinna ja 1952 Nobeli rahuauhinna.

Alfred Kastler

Alfred Kastler (3. mai 1902 Guebwiller, Elsass-Lotring, Saksa Keisririik – 7. jaanuar 1984 Bandol, Prantsusmaa) oli Prantsusmaa füüsik.

1966. aastal anti talle Nobeli füüsikaauhind.

Anhalt

Anhalt oli Kesk-Saksamaal asuv suveräänne riik (pärast aastat 1806 hertsogiriik), mis paiknes Harzi mägede ja Elbe jõe vahel. Praegu moodustab osa Saksi-Anhalti liidumaast.

Badeni suurhertsogiriik

Badeni suurhertsogiriik või Badeni suurhertsogkond (saksa Großherzogtum Baden) oli ajalooline riik Edela-Saksamaal, Reini idakaldal. See eksisteeris aastatel 1806 kuni 1918.

See sai alguse 12. sajandil kui Badeni markkrahvkond ja jagunes järgnevalt erinevate liinide vahel, mis ühendati aastal 1771. See muutus palju suuremaks Badeni suurhertsogkonnaks Saksa-Rooma riigi lõpetamisega aastatel 1803–1806 ja oli suveräänne riik kuni ühinemiseni Saksa keisririigiga aastal 1871, jäädes suurhertsogkonnaks aastani 1918, kui see sai Weimari vabariigi osaks kui Badeni vabariik. Baden piirnes põhjas Baieri kuningriigi ja Hessen-Darmstadti suurhertsogkonnaga; läänes ja peamiselt kogu Reini jõe pikkuses, mis eraldas seda Baieri Reini Pfalzist ja Alsace'ist tänapäeva Prantsusmaal; lõunas Šveitsiga ja idas Württembergi kuningriigi, Hohenzollern-Sigmaringeni vürstkonna ja osaliselt Baieriga.

Pärast Teist maailmasõda aastal 1945 asutas Prantsuse sõjaväeline valitsus endise Badeni lõunaosast Badeni osariigi (algselt "Lõuna-Baden"), mille pealinn oli Freiburg. See Badeni lõunaosa kuulutas oma 1947. aasta põhiseaduses, et on vana Badeni tõeline järeltulija. Vana Badeni põhjosa liideti kokku Põhja-Württembergiga osana Ameerika okupatsioonitsoonist ja moodustas Württemberg-Badeni osariigi. Mõlemad osariigid said Lääne-Saksamaa osariikideks pärast selle moodustamist aastal 1949.

Aastal 1952 liideti Baden Baden-Württembergi moodustamiseks Württemberg-Badeni ja Württemberg-Hohenzollerniga (Lõuna-Württemberg ja endine Preisimaa eksklaav Hohenzollern). See on ainus osariikide liitmine, mis leidis aset Saksamaa Liitvabariigi ajaloos.

Badeni hümni kutsutakse "Badnerlied" (Badeni rahva laul) ja see koosneb neljast või viiest traditsioonilisest salmist. Siiski on aastate jooksul palju rohkem salme lisatud – see on kogumik kuni 591 salmiga hümnist.

Hesseni suurhertsogkond

Hesseni ja Reini juures suurhertsogkond (saksa: Großherzogtum Hessen und bei Rhein), või aastatel 1806 kuni 1816 Hesseni suurhertsogkond (saksa: Großherzogtum Hessen), oli sõltumatu riik ja Saksa Liidu liikmesriik alates 1806. aastast, kui Hessen-Darmstadti maakrahvkond ülendati suurhertsogkonnaks, milleks see jäi aastani 1918, kui monarhia kukutati. Hessen kaotas oma sõltumatuse, kui see ühines aastal 1871 Saksa keisririigiga. Enne 1866. aastat oli selle põhjanaaber endine vennasmaakrahvkond, aastast 1803 Hessen-Kasseli kuurvürstkond – sel põhjusel oli see riik mõnikord kõnekeelselt tuntud kui Hessen-Darmstadt.

Kolmas riik

Kolmas riik ehk Kolmas Reich (saksa keeles Drittes Reich; kasutatakse ka nimekuju Natsi-Saksamaa) oli Saksamaa (Saksa Riigi ja Suursaksa Riigi) kujundlik nimetus aastatel 1933–1945, kui riiki valitses Adolf Hitleri juhitud natsionaalsotsialistlik totalitaarne režiim.

"Kolmas riik" tähistas natsionaalsotsialistliku mõtteviisi kohaselt riiki, mille eelkäijad olid Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririik (843–1806 kui "Esimene riik") ja "Saksa keisririik" (1871–1918 kui "Teine riik").

"Kolmas riik" pidi pärast Weimari Vabariigi lõppu 1933. aastal hakkama tähistama Saksamaa hiilguse taassündi. Mõiste võttis esimesena kasutusele Arthur Moeller van den Bruck oma 1922. aastal ilmunud raamatu pealkirjas.

Lippe vürstkond

Lippe (hiljem Lippe-Detmold ja siis taas Lippe) oli ajalooline riik Saksamaal, mida valitses Lippe vürstlik perekond. See paiknes Weseri jõe ja Teutoburgi metsa kaguosa vahel.

Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogkond

Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogkond (saksa keeles Großherzogtum Mecklenburg-Strelitz) oli aastatel 1815–1918 eksisteerinud saksa riik, mis kuulus Saksa Liitu, Põhja-Saksa Liitu ja Saksa keisririiki. Suurhertsogkonda valitses Mecklenburgi dünastia noorem liin.

Novembrirevolutsioon

Novembrirevolutsioon oli I maailmasõja lõpus poliitiliselt ajendatud tsiviilkonflikt Saksamaal, mille tulemusena asendati monarhia vabariigiga. Revolutsiooniline periood kestis 1918. aasta novembrist Weimari Vabariigi asutamiseni 1919. aasta augustis.

Preisi kuningriik

Preisi kuningriik (saksa keeles Königreich Preußen) oli Euroopas 1701–1918 eksisteerinud kuningriik.

Robert Wilhelm Bunsen

Robert Wilhelm Eberhard Bunsen (31. märts 1811 Göttingen, Hannoveri kuningriik – 16. august 1899 Heidelberg, Saksa keisririik) oli Saksa keemik.

Ta töötas Marburgi (alates 1839), Breslau (1851–1852) ja Heidelbergi Ülikoolis (alates 1852).

Ta on üks spektraalanalüüsi loojaid; selle abil avastas ta (koos Gustav Robert Kirchhoffiga) tseesiumi ja rubiidiumi. Ta leiutas Bunseni põleti.

Saksa Ida-Aafrika

Saksa Ida-Aafrika (saksa keeles Deutsch-Ostafrika) oli Saksa Keisririigi koloonia Ida-Aafrikas, mis hõlmas Burundi, Rwanda ja Tanganyika (tänapäeva Tansaania mandriosa). Selle pindala oli 994 996 km2, ligikaudu kolm korda suurem kui praegusel Saksamaal.

Koloonia sai alguse 1880. aastatel ning lõppes Saksamaa lüüasaamisega Esimeses maailmasõjas. Pärast seda jagati Saksa alad Suurbritannia ja Belgia vahel, hiljem aga valitseti seda Rahvasteliidu mandaadi alusel.

Saksa Riik

Saksa Riik (saksa Deutsches Reich; 1871–1943) oli saksa kultuuriruumi alasid ühendav riik Kesk-Euroopas.

Saksi-Altenburgi hertsogiriik

Saksi-Altenburgi hertsogiriik (saksa Herzogtum Sachsen-Altenburg) oli hertsogiriik Saksamaal 1603–1672 ja 1826–1918, üks Ernestiinide hertsogkondadest. Riiki valitses Wettini dünastia Ernestiinide haru.

Alates 1572. aastast alates olid Altenburgi alad kuulunud Saksi-Weimari hertsogiriigi koosseisu. 1602. aastal suri Saksi-Weimari hertsog Friedrich Wilhelm I ja hertsogkonna päris tema noorm vend Johann II. 1603. aastal eraldati Saksi-Weimari hertsogkonnast Saksi-Altenburgi hertsogkond, mis anti kompensatsiooniks Friedrich Wilhelmi pojale Johann Philippile.

1672. aastal suri hertsog Friedrich Wilhelm III ning meesliinis pärijate puudumise tõttu läksid Altenburgi valdused Saksi-Gotha hertsog Ernst I kätte, kelle abikaasa oli hertsog Johann Philippi tütar ja hertsogkonna pärijanna. Saksi-Altenburgi hertsogiriigi valdused ühendati Saksi-Gotha hertsogiriigiga ning tekkis Saksi-Gotha-Altenburgi hertsogiriik.

1825. aastal suri Saksi-Gotha-Altenburgi hertsog Friedrich IV ilma meessoost järglasteta. Tema valdused jagati kaheks: Gotha päris Saksi-Coburg-Saalfeldi hertsog Ernst I ning Altenburgi päris Saksi-Hildburghauseni hertsog Friedrich, kelle senised valdused liideti Saksi-Meiningeniga.

Alates 1826. aastast kuulus hertsogiriik Saksa Liitu ning 1871. aastast Saksa keisririigi koosseisu.

Hertsogkond kaotati 1918. aastal.

Saksi-Meiningeni hertsogiriik

Saksi-Meiningeni hertsogiriik (saksa Herzogtum Sachsen-Meiningen) oli hertsogiriik Saksamaal 1680–1918, üks Ernestiinide hertsogkondadest. Riiki valitses Wettini dünastia Ernestiinide haru.

1675. aastal suri Saksi-Gotha-Altenburgi hertsog Ernst I ja tema seitse poega asusid koos hertsogkonda valitsema. 1680. aastal jagasid vennad oma valdused; vanuselt kolmas poeg Bernhard sai endale Meiningeni linna ja juurdekuuluvad alad. Temast sai esimene Saksi-Meiningeni hertsog.

1826. aastal suri Saksi-Gotha-Altenburgi hertsog Friedrich IV ning tema Altenburgi-valdused päris Saksi-Hildburghauseni hertsog Friedrich. Viimase enda valdused aga liideti Saksi-Meiningeniga.

1871. aastast kuulus hertsogiriik Saksa keisririigi koosseisu.

Hertsogkond kaotati 1918. aastal.

Schaumburg-Lippe

Schaumburg-Lippe loodi krahvkonnana aastal 1647, aastal 1807 sai vürstkonnaks, aastal 1918 Vabaks Riigiks ja oli aastani 1946 väikeriik Saksamaal, asudes tänapäevasel Alam-Saksi liidumaal, pealinnaga Bückeburgis.

Schwarzburg-Rudolstadt

Schwarzburg-Rudolstadt oli väike riik Saksamaal, tänapäeva Tüüringis, pealinnaga Rudolstadtis.

Suuradmiral

Suuradmiral oli mitme riigi mereväe kõrgeim aukraad, mis vastas maaväes feldmarssali auastmele.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.