Religiooniteadus

Religiooniteadus (varem võrdlev usuteadus) on religiooni tekkimist, olemust ja arenemist uuriv antropoloogiline teadus[1].

Religiooniteadus muutus iseseisvaks distsipliiniks 19. sajandil, mil Max Müller purustas religiooniküsimustes teoloogia monopoli ja nõudis võrdsetel alustel tegelemist kõigi religioonidega. Religiooniteadus hargnes religioonilooks, religioonipsühholoogiaks, religioonisotsioloogiaks, religioonifenomenoloogiaks jne.[2]

Teoloogia ja religiooniteadus on kaks eri teadust. Ajalooliselt on valdkonnad seotud ja see seos ei ole täielikult katkenud kuni tänaseni. Religiooniteaduse ja teoloogia teadlaste vahel on leidnud aset ka tõsiseid konflikte. Eriti teravad olid vastasseisud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Kui piibliteadlased hakkasid kasutama oma uurimistöös muistse Lähis-Ida ja antiikreligiooni allikaid, siis šokeeris tulemus mitte ainult paljusid tollaseid teolooge, vaid ka laiemat kiriklikku ja ühiskondlikku avalikkust.[3]

Tänapäeval on religiooniteadus üha enam asendanud teoloogiat.

Vaata ka

Viited

  1. Kulmar, T., 2006. Üldine usundilugu: religiooniteaduse põhimõisted. Tartu ülikooli kirjastus. Lk 10.
  2. Arne Hiob. Teoloogia kui teadus. Ettekanne Interdistsiplinaarsel konverentsil Jumal teaduses. Tallinn, 4.02.2006 (24.01.2015).
  3. Jaan Lahe. Teoloogia ja religiooniteadus – sõbrad või vaenlased? Kirik ja teoloogia, 2013 (24.01.2015).
Ajaloolis-kriitiline meetod

Ajaloolis-kriitiline meetod tähistab 18. sajandil tekkinud teaduslikku uurimismeetodit piibli analüüsimiseks.

Jean Alphonse Turretin sõnastas 1728. aastal põhimõtte, et usundite pühi kirju tuleb seletada sama moodi kui teisi raamatuid, järgides teaduslikku metoodilist skepsist ja maksimaalse erapooletuse põhimõtet.

Algkristlus

Algkristlus on kristluse ajaloo varaseima ajajärgu nimetus, mis kestis umbes sajandi. Algkristluse periood algas nelipühade sündmusest 30. aastal ja lõppes 135. aasta paiku Bar Kohba ülestõusuga. Algkristlus on varakristluse esimene etapp, millele järgneb varakatoolsus. Samatähenduslikult algkristlusega kasutatakse angloameerika kultuuriruumis mõistet apostellik aeg.

Algkristluse alguses moodustusid esimesed kogudused Juudamaal ja Galileas, perioodi lõpus olid kristlikud kogudused levinud üle Rooma riigi idaosa ja Partia impeeriumi lääneosa suurematesse linnadesse. Sel perioodil valmisid peamised kristlikud tekstid, mis arvati hiljem Uue Testamendi kaanonisse ja Nag Hammadist leitud kirjad.

Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts

Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts (EAUS) on 3. aprillil 2006 asutatud teadusselts, mis edendab usundiloo teaduslikku uurimist Eestis.

Selts korraldab alates 2006. aastast usundiloolisi aastakonverentse, 2011. aasta 4. novembril toimus Tartus VI aastakonverents "Vormelid ja tehnikad religioonis". EAUS kuulub Ülemaailmsesse Usundiloo Assotsiatsiooni (IAHR) ja Euroopa Religiooni Uurimise Assotsiatsiooni (EASR).

Seltsi president on Madis Arukask.

Ferdinand Christian Baur

Ferdinand Christian Baur (21. juuni 1792 – 2. detsember 1860 Tübingen) oli evangeelne kiriku- ja dogmade ajaloolane. Ta kasutas ajaloolis-kriitilist meetodit uustestamentlikes uuringutes ja asutas ülikoolis Tübingeni koolkonna.

Hellenite kirik

Helleenide kirik (Oswald Spengler kasutab teose "Õhtumaa allakäik" 2. osas, peamiselt alapeatükis "Araabia kultuuri probleeme", läbisegi nimetusi "kreeklaste kirik" ja "uusplatonistlik kirik", võrdsustades nähtust müsteeriumikultuse, antiikreligiooni ja paganlusega) oli kreekakeelne organisatsioon, mida kujundati tekkiva kristliku kiriku vastu. Helleenid (eri rahvusest kreekakeelsed kultuuriinimesed) rajasid müsteeriumiusunditest hellenismi mõjudel, iraanlaste ja juutide eeskujul ning vastasmõjul organisatsiooni, mille järgi kujundati 3. sajandi teisel poolel ka kristlik kirik. O. Spengler väidab, et kristlik kirik ei kopeerinud Rooma maailmariigi, vaid helleenide kiriku struktuure, ja kirikulaadseid organisatsioone oli palju.

Jeesuse sugulased

Jeesuse sugulased on 1. sajandil pKr Palestiinas elanud Taaveti soost inimesed, keda mainivad antiikaja allikad. Nende täpse tuvastamise seisukohast on põhiprobleem samade nimede (Maarja, Johannes jms) kordumises ning kreeka-rooma varjunimede kasutamises.

Jeruusalemma algkogudus

Jeruusalemma algkogudus on aasta 30 m.a.j kevadel jeesusliikumise mõjul tekkinud esimene rühmitus Juudamaal, mis püsis kuni 132 m.a.j.

Peale Jeesuse surma hakkasid tema sõbrad kogunema Maarja Magdaleena maja teisel korrusel (nn "ülemine tuba"), Jeruusalemma ida osas. Jeruusalemma koguduse tuumiku moodustasid Jeesuse valitud (üli)õpilased ja Jeesuse sugulased.

Jeruusalemma kogudus kujunes kiiresti. Aeglane kujunemine oleks Jeruusalemmas (kui juutluse keskmes) kiiresti summutatud, sest kujunevat kristlust peeti ohtlikuks, ülemprestritele ja saduseride erakonna esindajatele. Seda näitavad Stefanose surm ja Pauluse (Sauluse) innukus koguduse tagakiusamisel. Koguduse rajamine pidi toimuma küllalt kiiresti. Kui arvestada Jeesuse surma ajaks kevadpühad aastal 30 ja Pauluse pöördumise tõenäoliseks ajaks aastad 32–34, siis Jeruusalemma koguduse hellenistliku erakonna vaenamine ja linnast minema ajamine võis toimuda enne Pauluse pöördumist. Seega kogudus pidi üsna kiiresti saavutama sellise mõjukuse, et vaenamisele vastu pidada.Uku Masing arvab, et lisaks Jeruusalemma kogudusele oli algusest peale oluline ka Galilea kogudus. Nende koguduste vahel valitses võistlus esikoha pärast. Masing arvab, et Galilea koguduse tähtsus on maha vaikitud (kuid peegeldub veel mõningates evangeeliumide pärimuskihistustes). Vaikimise põhjus võis olla Jeruusalemma algkoguduse juhtide soov olla ainus algkogudus. Apostlite tegudes kajastatakse peamiselt Pauluse tegevust, Jeruusalemma kogudust aga ainult seoses Paulusega. Galilea kogudusi ei mainitagi. (Vaikitakse ka Jeruusalemma koguduse esimesest juhist, sest paavstide loend algab Siimon Peetrusest (Galilealane), mitte Jaakobusest.)

Kuna juudakristlased (natsareenid) ei osalenud 66. aasta ülestõusus, siis pidid nad Simon bar Kochba ülestõusu eest põgenema 132. aastal Süüriasse, Jordani jõe idakaldal asuvasse Pellasse. Peale ülestõusu kaotust ei tohtinud juudid Jeruusalemma naasta.

Juudi diasporaa

Hajalajuutlus (hbr Gola; võõrsõnana ka diasporaa või eksiil) algas 597. aastal ea (enne ajaarvamist), kui Juuda kuningriigi kuningas ja ülikud viidi Paabelisse asumisele. Sellest alates on enamik juute elanud hajalas ehk väljaspool praeguse Iisraeli maa-ala.

Kristlik platonism

Kristlik platonism (ka platonislik kristlus) on kristluse maailmavaate alus, mis kujunes välja esimese aastatuhande esimesel poolel. Kristlik platonism alavääristab meeleist maailma ja peab tähtsaks ideede maailma, nn vaimset maailma. Kristlik platonism väljendub patristikas.

Kristliku platonismi rajas Origenes. Ta eemaldus arusaamast, et kristlase elu tähendab pöördumist maailma vastu ja kujundas välja kristliku platonismi ühe vormi. Samm-sammult võis kristlane tõusta kõrgemale olemise ahelas, kuni jõuab jumalani. Platonistina oli Origenes veendunud jumala ja hinge suguluses: jumaliku tunnetus on inimkonnale omane. Seda on võimalik taaskogeda ja äratada ellu eriliste harjutuste abil.

Et kohandada platonistliku filosoofiat pühakirjaga, arendas Origenes välja piiblilugemise sümbolmetoodika. Selle kohaselt ei tulnud Kristuse neitsisündi Maarjast mõista sõna-sõnalt, vaid jumaliku tarkuse sündimisena inimhinges. Kaemuse varal edeneb hing jumala tundmises, mis muudab teda seni, kuni - nagu Platon ise oli õpetanud - ta muutub jumalikuks.Kristlikust paltonismist kujuneb Athanasiose ajal kristluse peasuund, kuni kiriku lõheni ja aristotelesliku kristluse (skolastika) tekkmiseni.

Friedrich Nietzsche arvas, et kristlus on platonism massidele.

Maarja Magdaleena

Maarja Magdalast ehk Maarja Magdaleena oli jõukast perekonnast pärit naine, kes kuulus Uue Testamendi andmetel Jeesuse lähikonda. Maarja Magdalast oli jeesusliikumise tähtsaim naisesindaja, naisterühma juht. Jeesus sõi õpilastega tema majas viimase söögikorra, enne kinnivõtmist. Tema majas (ülemises toas) kogunesid Jeesuse sõbrad, Jeruusalemmast ja lähiümbrusest, pühapäeviti õhtust sööma. Magdala Maarja maja sai Jeruusalemma algkoguduse keskuseks.

Uue Testamendi välise, Nag Hammadist leitud Filippose evangeeliumi käsikirja järgi, Jeesus suudles Magdala Maarjat suule ja teised õpilased olid selle peale kadedad, sest tahtsid ise tähtsuselt esimesed olla (Nag Hammadi Codex (NHC) II,3 111 rida 33-36).

Tooma evangeeliumi viimases peatükis (114) Simon Peetrus tahab Marihami (Maaria Magdalast) minema ajada ja ütleb tema kohta vaenuliku märkuse: Naised ei vääri elu. Jeesus vastab, et naised ja mehed on taevariigis võrdsed (NHC II,2 lõik 114).

Tema nimi osutab, et ta oli pärit Magdalast, jõukast tööstuskülast Galilea järve läänekaldal. Magdala oli esimesel sajandil õitsev kalastus-, paadiehitus- ja kauplemiskeskus. "Maarja" (Mariam) oli ja on sageliesinev naisenimi. Uues Testamendis on mitmeid Maarjaid. Lisades tema nimele Magdalast (Magdaleena), osutasid autorid, millist Maarjat nad silmas peavad.

Maarja Magdalast rändas koos Jeesusega ja saatis Jeesust Jeruusalemma, kui Ta viimast korda sinna naasis. Ei ole mitte mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks olnud prostituut. Sellised arvamused Maarja Magdaleena pärimuse teisendites on üle võetud Egiptuse Maarja elukäigust, rahvasuus on kaks Maarjat segi läinud. Egiptuse Maarja oli endine hoor. Magdala Maarjast aeti hoopis "seitse kurja vaimu välja" (Lk 8:2). Prostituudiks pidamine ulatub tõenäoliselt tagasi Gregorius Suureni, kes avaldas arvamust, et Maarjat võiks samastada nimetu naisega, kes pesi oma pisaratega Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega. Maarjat Magdalast samastatakse hoopis Luuka evangeeliumi Johannaga, kus käsikirjade ümberkirjutaja kahel korral eksis või tegi eksliku paranduse. Algselt oli kirjas Maarja Magdalast Johannese ema, mitte Maarja Magdalast ja Johanna. Osades käsikirjades "ja" puudub (Lk 8:3, 24:10).

Maarja Magdalast oli kohal ristilöömisel (Mk 15:40.47; Mt 27:56.61; Jh 19:25) ja ta oli esimene kellele Jeesus ilmus (Mt 28:16-20; Jh 20:19-29) peale ristilöömist.

Tänapäeval samastatakse Maarja Magdalast ema Klopase (Joosepi venna) teise naisega. Th. Zahn, W. Hartke jt Jeesuse perekonna uurijad samastavad Maarja Magdalast ka Maarjaga kes oli Marta ja Laatsaruse õde. (Selle arusaama järgi abiellus Joosepi vend (Jeesuse onu) Klopas naisega kelle nime me ei tea (võis olla nn Maarja Galileast). Sellel naisel oli esimesest abielust 3 last (Laatsarus, Marta ja Maarja Magdalast). See naine sünnitas Klopasele veel 2 last (Simeon ja Maarja "see teine").

Maarja Magdalast esineb tegelasena paljudes algkristlikes ja gnostilistes teostes: Maarja evangeeliumis, Tooma evangeeliumis (NHC II,2), teoses Sophia Jesu Christi (NHC III,4), Päästja dialoogis (NHC III,5), 1. Jaakobuse apokalüpsis (NHC V,3), Filippose evangeeliumis (NHC II,3), Pistis Sophias ja manilaste lauluraamatus. See näitab, kui oluline oli naine, Maarja Magdalast, gnostilistes ja algkristlikes rühmitustes.

Maarja Magdalast ja Peetruse konflikt leidub Maarja evangeeliumis ja gnostilises teoses Pistis Sophia. Viimases lausa kahes kohas. Esmalt (ptk 36) kaebab Peetrus Jeesusele Maarja peale, et "nemad" (st Peetrus ja teised meesõpilased) ei suuda Maarjat taluda, sest ta kasutab iga võimalust, et rääkida, ja ei lase rääkida teistel. Teises kohas palub Peetrus Jeesust, et naisõpilased lõpetaksid küsimuste esitamise, et ka meesõpilased küsida saaksid, mispeale Jeesus palub Maarjat ja teisi naisõpilasi, et need annaksid ka meestele võimaluse küsimusi esitada (ptk 146).

Peetruse ja Maarja Magdalast konfliktidest jutustav pärimus kajastab Maarja väitlusi naise positsiooni üle algkristluses. Eriti kehtib see Maarja evangeeliumi puhul. Peetrus esindab selles pärimuses ringkonda, milles kahteldi naiste ja meeste võrdsuses ilmutuse vastuvõtmise võime ja pääste suhtes (milles ei ole antiikühiskonna mehekeskset loomust arvestades midagi imelikku). Gnostilistes rühmades suhtuti naistesse paremini ja vabamalt kui kujunevas "enamuskirikus".

Paljud renessansi- ja barokiaegsed kunstnikud on kujutanud püha õhtusöömaaja piltidel Maarja Magdaleenat Jeesuse kõrval istumas või Jeesusele naalduva või tema süles olevana (nt Leonardo da Vinci "Püha õhtusöömaaeg", Jaume Huguet, Giotto di Bondone jt teosed).

Mani

Mani (kr Manichaios; ld Manes; 14.04.216 – 276/277 m.a.j; sündis Tigrise äärses Mardinu linnas, Iraani riigis) oli maniluseks nimetatud õpetuse ja usundi rajaja. Mani elulugu on kirjas 4. sajandi Egiptusest pärit Kölni koodeksis. Iraanlane Mani kasvas üles zoroastrina ja liitus elkesaidega (G. Quispel). 240 heideti välja ja ta elas mitu aastat Indias õppides tundma budismi. Naastes Iraani hakkas end nimetama Jeesuse apostliks ja Lohutajaks ("pühaks vaimuks"), kelle tulekut on lubatud Johannese evangeeliumis (16:7-8). Mani ühendas iraani ja platonistliku kahesusõpetused. Ta levitas oma prohvetlust matkates Iraanis, Kesk-Aasias ja Indias.

Manilus

Manilus (ka manihheism; Mani kirik) on õpetus, et maailma valitseb hea ja kurja jõudude tasakaal, mitte aga üks täiuslik olend. Manilus oli Mani (u 216–276) katse luua maailmausundit (ehk "universaalreligiooni") zoroastrismi, platonismi, kristluse, budismi ja gnostitsismi osadest. Kosmos jaotati zoroastrismi ja platonismi eeskujul kaheks eraldi asuvaks tegelikkuseks: valgusemaailm ja pimedusemaailm. Aineline maailm, milles inimesed elavad, koosnes Mani arvates mõlemast poolest. Maniluse kõrgaeg oli 3.-5. sajandil.

Mani hakkas prohvetlikku õpetust levitama peale 242. aastat. Pärast Mani surma ja tema poolehoidjate vaenamist levis manilus Iraanist Kogu Lähis-Idasse ja Rooma impeeriumis (Hispaaniani). Manilus levis Iraani, Egiptuse ja Süüria kaudu Prantsusmaale ja Balkani maadesse ning Hiinasse. Kristlik kirik võitles (eesotsas Augustinusega) maniluse vastu kuni 7. sajandini.

Manilus oli riigiusundiks uiguuride riigis. Hiinas keelustati manilus umbes 1374. aastal. Kalifaadis salliti manilasi kuni 9. sajandini. 9. ja 10. sajandil algas ka Kalifaadis manilaste hävitamine. Manilaste jäänused Aasias hävitasid mongolite vallutused.

Euroopas lähtusid manilusest paulikaanid, bogomiilid ja katarid.

Manilus oli kahesusõpetus (dualism), valguse ja pimeduse, keha ja vaimu, headuse ja kurjuse vastandamine. Mani kahesusõpetuse kohaselt vastandub kuri heale algusest peale. „Juba algusest peale seisavad üksteise vastas jumal ja saatan, valgus ja pimedus, hing ja aine (hylê). Kurjusel polnud sealjuures olemust (s.t isikulist kurjust või nn "Saatanat" pole olemas). Viimast arusaama kasutas ka Augustinus teoses "Pihtimused".

Mani kiriku liikmed jagunesid kahte rühma: „valituteks“ ehk „täiuslikeks“ ja „kuulajateks“. „Täiuslikud“ olid vaimulik eliit, nad allusid rangele askeesile (taimetoitlus ja abielutus).

Koguduse lihtliikmed („kuulajad“) pidasid oma tööga „valituid“ ülal ja nad ei pidanud askeetlikult elama. Valitud said päästetud, aga kuulajad said kõrgema taassünni õiguse (st. tasuks elu jooksul tehtud heade tegude eest võisid nad järgmisesse ellu sündida „valitutena“ ning siis saada päästetud).

Mani ihuvaenulikkus oli vastavuses hilisantiikaja kristlaste elutundega.

Patristika

Patristika on kristlikku kirjandust uuriv teadusharu ning ajajärk filosoofia ajaloos ja teoloogias. Patristika hõlmab algkristlusele järgnevat kirjandust 2. sajandi keskelt kuni skolastika alguseni Euroopas 7.–8. sajandil.

Pauluse kirjad

Pauluse kirjad on seitse kirja Uues Testamendis, mille autoriks peetakse Paulust. Ülejäänud kirjad, mida on varem omistatud Paulusele on religiooniteadlased nüüdseks omistanud Pauluse õpilastele.

Kõik Pauluse kirjad pärinevad ajast pärast Jeruusalemma nõupidamist (40. aastatel pKr) ja on suunatud kreekakeelsetele kuulajatele.

Pauluse kirjad on: Pauluse kiri roomlastele, Pauluse Esimene kiri korintlastele, Pauluse Teine kiri korintlastele, Pauluse kiri galaatlastele, Pauluse kiri filiplastele, Pauluse esimene kiri tessalooniklastele, Pauluse kiri Fileemonile.

Paulus oli väljaõppe saanud Hilleli teoloogiakoolis. Kirjad näitavad, et Paulus valdas tolleaegset juudi teoloogia eksegeetilisi meetodeid. Tema kirjades on täpsed Vana Testamendi seletused: ahelseletus (5Ms 30:12-14 paikneb Rm 10:6-9 sees), tüpoloogiline seletus (1Kr 10:1j; Gl 4:21-31; Rm 9:13) ja allegooriline seletus (1Kr 9:9j).

Rudolf Bultmann

Rudolf Bultmann (20. august 1884 Wiefelstede – 30. juuli 1976 Marburg) oli saksa teoloog ja Uue Testamendi professor, kes tõlgendas kristliku usundit eksistentsialistlikku filosoofiaga. Ta sai tuntuks Uue Testamendi demütologiseerimise programmi kasutusele võtmisega. Tema vaated võeti kasutusele süstemaatilises usuteaduses ja filosoofias.

Demütologiseerimise mõiste tähendab kristluse vabastamist üleloomulikest "müütidest". Alates 1940. aastast keskendusid Bultmanni teoloogilised tööd oma Piibli eksistentsiaalse tõlgenduse arusaadavaks muutmisele laiale lugejaskonnale. Selle eesmärgi täitmiseks sõnastas ta kirjas Neues Testament und Mythologie (1941) Uue Testamendi sõnumi demütologiseerimise vajaduse. Ta väidab, et Uues Testamendis on mütoloogiline maailmapilt, mis vajaks asendamist teadusliku maailmavaatega:

„Meil pole võimalik kasutada elektrivalgust ja raadiot, kasutada moodsa meditsiini vahendeid ja täita ravinõudeid, kui me samal ajal usume Uue Testamendi vaimude ja imede maailma. Kui keegi arvab seda oma isikus teha suutvat, siis võtku teatavaks, et sellega ta teeb ristiusu hoiaku kuulutamise tänapäeval arusaamatuks ja võimatuks.“

– Rudolf Bultmann: Neues Testament und Mythologie. 1941, 18.

Marburgis teoloogiat õppides olid R. Bultmanni õpetajad Wilhelm Herrmann, Johannes Wess ja Wilhelm Heitmüller religiooniloolisest koolkonnast. Alates aastast 1922 kuulus ta "dialektiliste" teoloogide ringi, kes pärinesid alates 1918. aastast liberaalteoloogide hulgast. Marburgis kohtus ta ka eksistentsiaalfilosoof Martin Heideggeriga. Ta oli professor Breslau (1916–1920), Gießeni (1920–1921) ja Marburgi (1921–1951) ülikoolides.

Tekstikriitika

Tekstikriitika on kirjanduskriitika meetod, mida kasutatakse igasuguste antiiksete ja käsikirjaliste kirjandusteoste puhul. Tekstikriitika eesmärk on algteksti taastamine.

Tekstikriitika alusküsimus on: "Kas kasutatav tekst on sama, mille autor kirjutas?"

Enne trükikunsti leiutamist tuli kõik raamatud paljundada käsitsi. Kirjateose "väljaande" teostas rühm ümberkirjutajaid, kes kirjutasid ettelugemise järgi. Vead olid sel puhul paratamatud ning sageli tehti erinevates käsikirjades erinevad vigu. Palju sõltus kirjutusmaterjali vastupidavusest. Kõige odavamat "paberit" tehti papüüruse roost. Kallim oli töödeldud vasikanahk e pärgament.

Umbes 2. sajandil m.a.j võeti kasutusele köidetud käsikiri e koodeks. Koodeksi saamiseks murti papüüruselehed kokku ja õmmeldi kokku. Sama võis teha pärgamendiga. Rullraamatute ja koodeksite kiri oli jaotatud ühtlastesse, 5–7 cm laiustesse tulpadesse. Sel ajal kasutatud kreeka kiri sarnaneb meie suurtähtkirjaga, kus puuduvad kirjavahemärgid ja sõnavahed.

Teoloogia

Teoloogia (kreeka θεος (theos) 'Jumal' ja λογος (logos) 'õpetus, sõna') on sõnasõnaliselt 'õpetus Jumalast'. Laienenud tähenduses on teoloogia ehk usuteadus humanitaarteaduste hulka kuuluv teadusharu, mis uurib usuga seotud küsimusi.

Igal religioonil ehk usundil on oma teoloogia.

Varakristlikud autorid kasutasid kreeklaste sõna "teoloog" inimese kohta, kes kõneleb Jumalast.

Toomakirjandus

Tooma kirjanduseks nimetatakse algkristlikke tekste, mille peategelane on apostel Toomas (üks Jeesuse kaheteistkümnest õpilasest, kellest on kirjutatud evangeeliumites Mt 10:3; Mk 3:18; Lk 6:15; Jh 11:16; 14:5; 20:24.26.27.28; 21:2) või mille autorsus omistatakse apostel Toomale.

Tähtsaim neist tekstidest on "Tooma evangeelium". Teos on tekkinud ilmselt 2. sajandil Ida-Süürias (kus apostel Toomas oli tähtis), on kokkupuutepunkte gnoosisega, kuid kokkupuutepunkte on tal ka apostel Tooma India-retke kirjeldava "Tooma tegude" raamatuga ning Nag Hammadist leitud "(Atleet) Tooma raamatuga". Vaimulaadilt lähedasteks neile teostele luges Uku Masing ka "Johannese evangeeliumi" 12 ja "Saalomoni oode" ning ta väitis, et kõik need teosed pärinevad ühest kindlast algkristluse ringkonnast.

Seda varakristluse rühmitust nimetas Uku Masing toomakristlasteks. Ta väitis, et toomakristlus oli Jeruusalemma juudakristluse ning Pauluse esindatava hellenistliku kristluse kõrval kolmas suurem algkristluse rühmitus. Uku Masing oletas, et tänapäeva India toomakristlased on antiikaegsete toomakristlaste järeltulijad. See hüpotees tugineb "Tooma tegude" raamatule, mille kohaselt apostel Toomas misjoneeris Indias. Ka India toomakristlased pidasid (ja peavad) apostel Toomast kristluse toojaks Indiasse.

Uku Masing leidis Tooma kirjandusest palju sarnasusi budismiga.

Toomakristlus

Toomakristlased olid 30. aastatel pKr messialastest moodustunud rühmitus Galileas Palestiinas. Nimetus tuleneb apostel Toomase nimest. Toomakristlastelt on pärit vanim teada olev Uue Testamendi väline tekst Tooma evangeelium.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.