Rahaturg

Rahaturg on institutsioon, kus müüakse (levitatakse) krediidivõimeliste laenuvõtjate poolt lühiajaliselt (kuni üks aasta) välja antud laenuinstrumente.

Rahaturu neli põhielementi

  • Laenuandjad ja laenuvõtjad
  • vahendajatena tegutsevad finantsinstitutsioonid
  • finantsturud korraldavas rollis
  • finantsinstrumendid

Rahaturu finantsinstrumendid

  • Riigikassa võlatähed
  • regulaarseeria võlatähed
  • mitteregulaarseeria võlatähed
  • ...

Vaata ka

Aktsiis

Aktsiis (ka aktsiisimaks) on maks, mida riik kehtestab teatud kaubaga kauplemisele või tootmisele.

Levinumad aktsiisid on alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiis. (ATKEAS)

Eesti maksusüsteem

Eesti maksusüsteem koosneb maksuseadustega sätestatud ja kehtestatud riiklikest maksudest ning seaduse alusel valla- või linnavolikogu poolt oma haldusterritooriumil kehtestatavatest kohalikest maksudest.

Eesti maksusüsteem on valdavalt proportsionaalne: maksumäärad ei sõltu maksustatavast summast.

Finantsturg

Finantsturg on turg, mille kaudu raha liigub neilt, kelle tulud on suuremad kui kulud, neile, kelle eelarve on puudujäägis ehk finantsturg on koht, kus toimub finantsvahendite liikumine. Finantsturu olemasolu lubab investeeringuid paremini ajastada ning investeerida vajaduse korral, mitte siis, kui säästud lubavad. Finantsturg on abiks kauplemisprotsessis börsil, kuid eelkõige reaalvarade soetamisel või laiendamisel.

Finantsturge liigitatakse järgmiselt:

Instrumentide tähtaegade järgi: rahaturg ja kapitaliturg

Finantsinstrumendi elutsükli järgi: esmaturg ja järelturg

Finantsinstrumendi liikide järgi: võlainstrumentide, omandiväärtpaberite, valuutaturg ja tuletisväärtpaberite turg.

Fiskaalpoliitika

Fiskaalpoliitika ehk rahanduspoliitika tähendab valitsuse eelarvepoliitikat, mis lähtub riigile pandud ülesannetest, makromajanduslikest vajadustest ja valitsevate poliitikute taotlustest.

Fiskaalpoliitika jaguneb:

Maksupoliitika;

Kulutuste poliitika;

Tasakaalupoliitika;

Laenupoliitika.

Jooksevkonto

Jooksevkonto ehk maksebilansi jooksevkonto on tasakaaluarvestussüsteem eksporditavate ja imporditavate kaupade ja teenuste rahalise väärtuse vahel teatud ajaperioodil. Positiivseks (jooksevkonto ülejääk) peetakse seda juhul, kui kaupu eksporditakse suuremas väärtuses, kui imporditakse. Vastasel juhul on tegu jooksevkonto puudujäägi ehk defitsiidiga.

Eestis oli jooksevkonto puudujääk 2007. aasta esimeses kvartalis 18% SKP-st

Keskpank

Keskpank on avalik-õiguslik põhiseaduslik institutsioon, mille ülesanne on hoida hinnastabiilsust ehk tagada raha ja raharingluse stabiilsus. Keskpangad mõjutavad hinnastabiilsust intressimäärade, raha hulga ja vahetuskursside kaudu, soodustades sel viisil majandustegevust ja seeläbi ka hindade üldist kasvu. Seda nimetatakse rahapoliitikaks. Rahapoliitika ei pea mõjutama suhtelisi hindu ehk näiteks seda, kui palju muutub toidu hind. Kui toidu hind tõuseb, aga muud tarbekaubad odavnevad ning kokkuvõttes on keskmine hinnatõus väike, siis keskpangal ei tarvitse intresse suurendada.

Kullastandard

Kullastandard on rahasüsteem, kus omavaluuta vahetuskurss on kulla suhtes fikseeritud. Tänapäeval ei ole kullastandard enam rahasüsteemina kasutusel.

Käibemaks

Käibemaks (lühend km, ingliskeelne lühend VAT value added tax) on toote või teenuse lisandunud väärtuse maks. Maksu arvutatakse kauba või teenuse käibelt.

Laen

Laen ehk krediit on võlgnevuse liik. Laenu andmiseks vormistatakse leping, mille kohaselt laenuandja annab või kohustub andma raha või muu vara laenusaajale või lepingust tulenevalt muule õigustatud isikule, laenusaaja aga kohustub laenuandjale raha või muu vara tagastama kindlaksmääratud tingimustel.

Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi.

Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Intressita laenulepingu võib laenusaaja üles öelda ja laenu tagastada ilma ette teatamata.

Peamiselt tegelevad laenude andmisega krediidiasutused ja Eestis reguleerib nende tegevust krediidiasutuste seadus. Krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Krediidiasutus peab laenu andmise otsustusprotsessis määrama igale jaenõudele reitingu või liigitama nõude jaenõuete kogumisse.

Eestis on laenu andmise ja saamise põhitingimused määratud võlaõigusseadusega.

Majanduspoliitika

Majanduspoliitika on majanduse mõjutamine poliitiliste abinõudega, seega lõppkokkuvõttes riigi poolt.

Majanduspoliitika on üks osa ühiskonnapoliitikast ja hõlmab kahesuguseid abinõusid:

1)võib olla tegemist abinõudega välis-, sise-, kaitse-, tervishoiu-, kultuuri-, õiguspoliitikas jne, millel otsest majanduslikku mõju alati ei olegi;

2) majanduslik mõju võib-olla otsene.

Majanduspoliitika võib olla suunatud:

1) territooriumile;

2) rahvamajanduse osale, näiteks ühele sektorile või sektori alljaotusele;

3) ressursside liigile;

4) infrastruktuurilistele funktsioonidele.

Majanduspoliitika jaguneb:

1) Korrapoliitika

2) Struktuuripoliitika

3) Protsessipoliitika

Korrapoliitika on suunatud raamtingimustele, milles majandussubjektid oma otsused teevad. Protsessipoliitikat iseloomustab see, et riik kas osaleb ise turul või muudab otseselt endogeenseid muutujaid.

Majanduspoliitika kandjad võib põhimõtteliselt liigitada:

1) Otsustusinstitutsioonid

2) Mõjuinstitutsioonid

Majanduspoliitika kandjate vastastikuseid suhteid iseloomustavad nende omavahelised sidemed ja koostöö, mis rajanevad:

kontrollil;

sõltumatusel;

koordineerimisel.

Makromajanduspoliitilised eesmärgid on laialdaselt aktsepteeritud kogu maailmas. Nendeks on:

1) elustandardi kasv;

2) täistööhõive tööealise elenikkonna hulgas;

3) stabiilsed hinnad;

4) madal inflatsioon.

Majanduspoliitika vahendid on liigitatud vastavalt riikliku sekkumise määrale valitsuse käitumise erinevate stiilide puhul põhimõtteliselt järgnevalt:

1) Kõrvalehoidev;

2) Apelleeriv;

3) Tasakaalustav;

4) Illustreeriv;

5) Stimuleeriv;

6) Otsustav;

7) Osalev;

8) Ettekirjutav;

9) Direktiivselt planeeriv.

Majanduspoliitika valdkonnad on:

struktuuripoliitika,

konkurentsipoliitika,

rahapoliitika ja

fiskaalpoliitika.

Makroökonoomika

Makroökonoomika uurib majanduse kui terviku käitumist. Riigi majanduseelu mõjutavad üksikute majandussubjektide (ettevõtete, tarbijate ja valitsuse) miljonid individuaalsed tegevused ning makroökonoomika keskendub kogu nende individuaalsete tegevuste uurimisele. Avatud majanduse puhul võetakse arvesse ka välissektori mõju, mis avaldub eelkõige väliskaubanduse ja -investeeringute riigi maksebilansis.

Makroökonoomika uurimisobjektiks on kogunõudlus ja kogupakkumine kaubaturul, kogutoodang ja selle kasv, üldine hinnatase ja selle muutused (inflatsioon), tööpuudus, rahaturg, intressimäärad jms.

Makroökonoomikas ei vaadelda üksikute majandussubjektide käitumise detaile või hindade kujunemist erinevatel turgudel vaid kauba- ja teenuse turgu kui ühtset tervikut, tegemata vahet näiteks põllumajandussaaduste või meditsiiniteenuste turgudel.

Riigi neli peamist makromajanduspoliitilist eesmärki:

1) hindade stabiilsus (madal inflatsioon);

2) kõrge tööhõive (madal tööpuudus);

3) pidev majanduskasv (SKP elaniku kohta);

4) stabiilne maksebilanss.

Seega on tähtsamateks makroökonoomilisteks näitajataks majanduse koguprodukt (SKP ja RKP), inflatsioon ja tööpuudus. Kõiki võtmemuutujaid analüüstakse kolmel tasandil: praegusel hetkel, lühikesel ajaperioodil ja pikal ajaperioodil. Riigi arengutaseme ja -tempo iseloomustamiseks kasutatakse kõige sagedamini rahvamajanduse koguprodukti (RKP) näitajat.

Maksud

Maks on rahaline kohustis, mida füüsiline isik või juriidiline isik maksab riigile või omavalitsusele vastavalt seadusele. Mõnikord loetakse maksude hulka ka riigilõivud.

Põhjamaade Investeerimispangaga sõlmitud laenulepingu ratifitseerimise seaduse tähenduses on maks ükskõik missugune praegu kehtiv või tulevikus kehtestatav lõiv, maks, koormis ja tasu.Tavakeeles nimetatakse maksudeks ka mitmesuguseid makseid: liikmemaks, kiirteemaks vms. Samuti võidakse maksudeks nimetada ebaseaduslikke makseid: altkäemaks, "katusemaks" maffiale vms.

Rahandus

Rahandus on rahaasjade ehk rahaliste suhete üldine korraldus majandusüksuses (riigis, korporatsioonis, ettevõttes jm).Rahandused on ühendatud raha, riskide, aja kontseptsioone.

Rahandusega tegelevad mitmesuguseid institutsioonid, mille vaatepunktist on olulised erinevad rahanduse teemad.

Äriettevõtte rahandusega tegelemist nimetatakse finantsjuhtimiseks ja see keskendub kolme tüüpi otsustele:

investeerimisotsused, kui otsused selle kohta, milliseid tegevusi finantseerida;

finantseerimisotsused: kuidas neid tegevusi finantseerida;

rahavoogude juhtimisega seotud otsused, mis määravad, kuidas juhtida ettevõtte finantsressursse kõige efektiivsemal viisil.Otsuste vastuvõtmisele eelneb ettevõtte raamatupidamine.

Riigi rahanduse seisukohalt on olulised teemad:

riigieelarve koostamine ja sellega seoses maksude kehtestamine;

raha emissioon ja raharingluse korraldamine ning riigi raha vääringu stabiilsuse eest hoolitsemine.Rahanduses on oluline koht pankadel. Pangad tegelevad raha hoiustamise, laenude andmise ja investeerimisvõimaluste pakkumisega nii eraisikutele, ettevõtetele kui ka riigile.

Rahapoliitika

Monetaarpoliitika ehk rahapoliitika all mõistetakse riigi keskpanga tegevust.

Monetaarpoliitika eesmärk on raha stabiilsuse tagamine. Raha stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust ja inflatsioonimäära kontrollitavust.

Riigi rahandus

Riigi rahandus (public finance) on orienteeritud maksudele ja riigi rahavoo (eelarve laekumiste ja kulutuste) juhtimisele.

Sotsiaalmaks

Sotsiaalmaks on Eestis riiklik maks pensionikindlustuse ja ravikindlustuse rahastamiseks . Sotsiaalmaksu maksavad tööandjad töötajatele väljamakstud töötasudelt ja muudelt tasudelt ning füüsilisest isikust ettevõtjad oma ettevõtlusest saadud tulult.

Sotsiaalmaksu määr on 33 protsenti maksustatavatelt summadelt, millest 20 protsendi suurune osa kantakse üle riikliku pensionikindlustuse vahenditesse ja 13 protsendi suurune osa riikliku ravikindlustuse vahenditesse. Kui isik on liitunud nüüdseks vabatahtliku kogumispensioni süsteemiga (pensioni II sambaga), siis jaguneb sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa 20 protsenti riikliku pensionikindlustuse ja kohustusliku kogumispensioni vahel, nii et riikliku pensionikindlustuse vahenditesse kantakse 16 protsendi suurune osa ja 4 protsendi suurune osa kantakse isiku pensionikontole Eesti väärtpaberite keskregistris.

Sotsiaalmaks moodustab osa tööjõukuludest. Igalt brutopalga 100 eurolt peab tööandja maksma täiendavalt 33 eurot sotsiaalmaksu ja 1 euro töötuskindlustusmakset (2014. a andmed). Seega tööandja tööjõukulud brutopalga iga 100 euro kohta on 134 eurot.

Sotsiaalmaksu halduriks on Maksu- ja Tolliamet.

Toll (asutus)

Toll on riigiamet, mille tavapärasteks ülesanneteks on riiki sisse veetavatelt kaupadelt riigimaksude kogumine, tollijärelevalve tegemine nii piiril kui sisemaal (reisijate ja kaupade kontroll, rikkumiste menetlemine) ja väliskaubanduseks vajalike tegevuslubade väljastamine.

Riikide tolliasutused on korraldatud väga erinevalt: mõnedes riikides on toll liidetud maksuametiga või piirivalvega, mõnedes riikides täidab tolli funktsioone osaliselt politsei vm korrakaitseamet.

Eestis täidab tolli ülesandeid Maksu- ja Tolliamet.

Tulumaks

Tulumaks on füüsiliste ja juriidiliste isikute sissetulekult võetav maks. Maksusüsteemide erinevuse tõttu võivad juriidilise ja füüsilise isiku tulumaks olla erinevad maksuliigid, samuti võivad erinevad tulu liigid olla maksustatud erinevate maksuliikidega. Põhimõtteliselt võib tulumaks olla nii riiklik kui kohalik maks. Eestis kehtiv tulumaksumäär on 20%.Tulumaks võib olla kas progressiivne, proportsionaalne või regressiivne tulumaks.

Ühetaoline tulumaks

Ühetaoline tulumaks ehk proportsionaalne tulumaks on üksikisiku tulumaks (või ettevõtte tulumaks), mille puhul maksumäär ei olene maksustatava tulu suurusest (kui mitte arvestada tulumaksuvaba miinimumi olemasolu).

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.