Rahandus

Rahandus on rahaasjade ehk rahaliste suhete üldine korraldus majandusüksuses (riigis, korporatsioonis, ettevõttes jm).[1]

Rahandused on ühendatud raha, riskide, aja kontseptsioone.

Rahandusega tegelevad mitmesuguseid institutsioonid, mille vaatepunktist on olulised erinevad rahanduse teemad.

Äriettevõtte rahandusega tegelemist nimetatakse finantsjuhtimiseks ja see keskendub kolme tüüpi otsustele:

  1. investeerimisotsused, kui otsused selle kohta, milliseid tegevusi finantseerida;
  2. finantseerimisotsused: kuidas neid tegevusi finantseerida;
  3. rahavoogude juhtimisega seotud otsused, mis määravad, kuidas juhtida ettevõtte finantsressursse kõige efektiivsemal viisil.

Otsuste vastuvõtmisele eelneb ettevõtte raamatupidamine.

Riigi rahanduse seisukohalt on olulised teemad:

Rahanduses on oluline koht pankadel. Pangad tegelevad raha hoiustamise, laenude andmise ja investeerimisvõimaluste pakkumisega nii eraisikutele, ettevõtetele kui ka riigile.

Viited

  1. "Inglise-eesti raamatupidamisterminite seletussõnastik". Toimetanud prof. Erik Linnaks. Kirjastus Külim: Tallinn, 1994. Lk 69
1928. aasta Eesti rahareform

1928. aasta Eesti rahareform oli rahareform 1928. aastal, kui Eestis tulid markade ja pennide asemel kasutusele kroonid ja sendid.

Kroon tugines kullastandardile – 1 kroonile vastas 100/248 grammi puhast kulda (sama kullaalus oli Rootsi, Norra ja Taani kroonil). Raha väljaandmise õigus läks täielikult Eesti Pangale, Majandusministeeriumi Rahandusosakond andis edaspidi välja ainult vahetusraha. Reformi aluseks oli Inglise pankadelt saadud 1,35 miljoni naelane välislaen.

Devalveerimine

Devalveerimine ehk devalvatsioon on valuuta väärtuse vähendamine teiste rahaühikute suhtes.

Dividend

Dividend on ettevõtte aktsionäridele makstav omanikutulu ühe aktsia kohta.

Dividende maksab ettevõte igas kvartalis, poolaasta tagant või siis kord aastas. Samuti on võimalikud erakorralised dividendimaksed ja olukord, kus ettevõte pikemat aega dividende ei maksa.

Dividendi suuruse arvestus käib järgnevalt: dividendimakseteks mineva ettevõtte puhaskasumi osa / aktsiate arv.

Eesti börsifirmad maksavad dividende enamjaolt kord aastas, välismaal on levinud tava maksta dividende kord kvartalis või poolaasta tagant. Mõnikord maksab ettevõte ka erakorralist dividendi. Selline asi juhtub siis, kui ettevõte on saanud erakorralist tulu – näiteks müünud mõne allüksuse maha või on mõne teise firma poolt võetud üle.

Dividendidelt saadava summa suurus sõltub sellest, kui palju aktsiaid aktsionäril on. Näiteks kui ühel aktsionäril on 10 aktsiat ja dividendi suurus 1 euro, saab ta dividende 10 eurot. Kui teisel aktsionäril aga 100 aktsiat, saab ta 100 eurot dividende.

Börsifirmadel on reeglina juba paika pandud konkreetsed kuupäevad, kuna dividende makstakse. Võib ka juhtuda, et ettevõte ei maksa iga aasta dividende. See võib-olla tingitud ettevõtte kahjumist või suurematest laienemisplaanidest, kus on vaja omafinantseeringut.

Ettevõtte dividendide puhul vaadatakse ka dividendimäära. See on protsent, kui suure osa dividend aktsiahinnast moodustab.

Dividendimäära arvutatakse järgnevalt: (dividendi suurus/aktsiahind)*100%. Erakorraliste dividendide puhul võib dividendimäär olla tavapärasest oluliselt kõrgem.

Euroala

Euroala ehk eurotsoon on ala, kus kehtib Euroopa Liidu ühisraha euro. Euroalasse kuulub 19 riiki.

Euroala rahapoliitikat juhib Euroopa Keskpank. Euroala riikide keskpangad moodustavad eurosüsteemi.

Euroala riikide rahandusministrid moodustavad eurorühma, mis loodi 13. detsembril 1997 Euroopa Ülemkogu otsusega. Alates 12. jaanuarist 2018 on eurorühma alaline esimees Mário Centeno.

1998. aastal leppisid üksteist Euroopa riiki kokku ühisraha kasutuselevõtu tingimused. Euroala tekkis euro ametliku kasutuselevõtuga 1. jaanuaril 1999 Austrias, Belgias, Hispaanias, Hollandis, Iirimaal, Itaalias, Luksemburgis, Portugalis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Soomes.

Nendega liitus Kreeka, kes täitis (statistikat võltsides) euro kasutuselevõtu tingimused ehk Maastrichti kriteeriumid aastal 2000 ja võttis euro kasutusele 1. jaanuaril 2001. Euromündid ja -paberraha tulid käibele 1. jaanuaril 2002.

Sloveenia täitis eurotingimused 2006 ja euro tuli riigis käibele 1. jaanuaril 2007.

Küpros ja Malta täitsid eurotingimused 2007 ning euro tuli riigis käibele 1. jaanuaril 2008.

Slovakkia täitis eurotingimused 2008 ja euro tuli riigis käibele 1. jaanuaril 2009.

Eesti täitis eurotingimused aastal 2009. Euro tuli riigis käibele 1. jaanuaril 2011, vahetades välja Eesti krooni. Eestist sai euroala 17. riik.

Läti esitas formaalse taotluse euroalaga liitumiseks 2013. aastal ja liitus euroalaga 1. jaanuaril 2014.

Leedu täitis eurotingimused 2014, euro tuli käibele 1. jaanuaril 2015.

Fiskaalpoliitika

Fiskaalpoliitika ehk rahanduspoliitika tähendab valitsuse eelarvepoliitikat, mis lähtub riigile pandud ülesannetest, makromajanduslikest vajadustest ja valitsevate poliitikute taotlustest.

Fiskaalpoliitika jaguneb:

Maksupoliitika;

Kulutuste poliitika;

Tasakaalupoliitika;

Laenupoliitika.

Hüperinflatsioon

Hüperinflatsioon on situatsioon, mille puhul inflatsioon on (riigi) kontrolli alt väljunud. See väljendub kiires hinnatõusus, samal ajal kui valuuta kaotab väärtust.

Formaalselt defineeritakse hüperinflatsioon kui inflatsioon, mis on suurem kui 50% kuus. Mitteformaalselt kasutatakse terminit palju madalamate protsentide puhul.

Hüperinflatsiooni seostatakse tavaliselt sõdade, sõdade järelmõju, sotsiaalpoliitiliste murrangute või teiste kriisidega, mille tõttu valitsusel ei ole piisavaid vahendeid maksuraha kogumiseks.

Inflatsioon

Inflatsioon on kaupade või teenuste hinnataseme tõus. Hinnataseme tõus näitab raha reaalse ostujõu vähenemist. Peamine inflatsiooni mõõtmise vahend on inflatsioonimäär, mis mõõdab aasta jooksul hinnaindeksis toimunud muutust protsentides. Eestis mõõdab tarbijahindade inflatsiooni Statistikaamet, kes avaldab igakuiselt andmed tarbijahinnaindeksi ning selle osakomponentide muutuste kohta. Lühiajaline hinnataseme muutuse mõju varahindadele ei ole üheselt määratav, sest varade hinnad sõltuvad paljudest teguritest peale hinnataseme. Pikaajalise ning kõrge inflatsiooni korral on mõju varahindadele negatiivne.

Kuigi lühiajaliselt võivad hinnataset mõjutada mitmed tegurid, on pikas perspektiivis kõige olulisem hinnataseme determinant rahapakkumine. Rahapakkumine ja intressimäärade reguleerimine võimaldab keskpangal mõjutada majanduses toimuvat. Rahapakkumise suurendamisega ärgitatakse inimesi kulutama ning investeerima, rahapakkumise vähendamisel on vastupidine mõju. Tänapäeval on majandusteadlaste seas levinud arusaam, et stabiilse majanduskeskkonna tagamiseks on kestev kuid madal hinnataseme tõus vajalik. Inflatsioonimäära langemise eest soovitud vahemikku vastutavad üldiselt keskpangad. Nii Euroopa Keskpank kui ka Ühendriikide Föderaalreserv on seadnud eesmärgiks 2% inflatsioonimäära.

Inflatsiooni vastandprotsessi nimetatakse deflatsiooniks.

Jooksevkonto

Jooksevkonto ehk maksebilansi jooksevkonto on tasakaaluarvestussüsteem eksporditavate ja imporditavate kaupade ja teenuste rahalise väärtuse vahel teatud ajaperioodil. Positiivseks (jooksevkonto ülejääk) peetakse seda juhul, kui kaupu eksporditakse suuremas väärtuses, kui imporditakse. Vastasel juhul on tegu jooksevkonto puudujäägi ehk defitsiidiga.

Eestis oli jooksevkonto puudujääk 2007. aasta esimeses kvartalis 18% SKP-st

Keskpank

Keskpank on avalik-õiguslik põhiseaduslik institutsioon, mille ülesanne on hoida hinnastabiilsust ehk tagada raha ja raharingluse stabiilsus. Keskpangad mõjutavad hinnastabiilsust intressimäärade, raha hulga ja vahetuskursside kaudu, soodustades sel viisil majandustegevust ja seeläbi ka hindade üldist kasvu. Seda nimetatakse rahapoliitikaks. Rahapoliitika ei pea mõjutama suhtelisi hindu ehk näiteks seda, kui palju muutub toidu hind. Kui toidu hind tõuseb, aga muud tarbekaubad odavnevad ning kokkuvõttes on keskmine hinnatõus väike, siis keskpangal ei tarvitse intresse suurendada.

London

London on Suurbritannia ja Inglismaa pealinn, Suurbritannia saare suurim linn ning Rahvaste Ühenduse keskus.

London on Moskva järel Euroopa suuruselt teine linn, Rotterdami järel Euroopa suuruselt teine sadamalinn ning New Yorgi järel maailma tähtsuselt teine rahandus- ja kaubanduskeskus (vt maailmalinn).

Majanduspoliitika

Majanduspoliitika on majanduse mõjutamine poliitiliste abinõudega, seega lõppkokkuvõttes riigi poolt.

Majanduspoliitika on üks osa ühiskonnapoliitikast ja hõlmab kahesuguseid abinõusid:

1)võib olla tegemist abinõudega välis-, sise-, kaitse-, tervishoiu-, kultuuri-, õiguspoliitikas jne, millel otsest majanduslikku mõju alati ei olegi;

2) majanduslik mõju võib-olla otsene.

Majanduspoliitika võib olla suunatud:

1) territooriumile;

2) rahvamajanduse osale, näiteks ühele sektorile või sektori alljaotusele;

3) ressursside liigile;

4) infrastruktuurilistele funktsioonidele.

Majanduspoliitika jaguneb:

1) Korrapoliitika

2) Struktuuripoliitika

3) Protsessipoliitika

Korrapoliitika on suunatud raamtingimustele, milles majandussubjektid oma otsused teevad. Protsessipoliitikat iseloomustab see, et riik kas osaleb ise turul või muudab otseselt endogeenseid muutujaid.

Majanduspoliitika kandjad võib põhimõtteliselt liigitada:

1) Otsustusinstitutsioonid

2) Mõjuinstitutsioonid

Majanduspoliitika kandjate vastastikuseid suhteid iseloomustavad nende omavahelised sidemed ja koostöö, mis rajanevad:

kontrollil;

sõltumatusel;

koordineerimisel.

Makromajanduspoliitilised eesmärgid on laialdaselt aktsepteeritud kogu maailmas. Nendeks on:

1) elustandardi kasv;

2) täistööhõive tööealise elenikkonna hulgas;

3) stabiilsed hinnad;

4) madal inflatsioon.

Majanduspoliitika vahendid on liigitatud vastavalt riikliku sekkumise määrale valitsuse käitumise erinevate stiilide puhul põhimõtteliselt järgnevalt:

1) Kõrvalehoidev;

2) Apelleeriv;

3) Tasakaalustav;

4) Illustreeriv;

5) Stimuleeriv;

6) Otsustav;

7) Osalev;

8) Ettekirjutav;

9) Direktiivselt planeeriv.

Majanduspoliitika valdkonnad on:

struktuuripoliitika,

konkurentsipoliitika,

rahapoliitika ja

fiskaalpoliitika.

Omakapital

Omakapital ehk netovara on vara väärtuse ja kohustiste vahe.

Äriühingu omakapitali moodustavad omanike investeeritud kapital (osakapital), kasutamata kasumi jääk ja reservkapital.

Eesti Vabariigi äriseadustik sätestab äriühingute omakapitalile miinimumnõuded. Kui omakapital langeb alla nõutava miinimumi, on ettevõte kohustatud ette võtma ühe järgnevalt loetletud sammudest: viima omakapitali ja osakapitali suhte seadusega vastavusse, otsustama äriühingu lõpetamise, ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või esitama pankrotiavalduse.

Rahandusminister

Rahandusminister on valitsuses minister, kelle ülesanne on riigi rahanduspoliitika kavandamine ning rahanduse süsteemne arendamine. Rahandusminister on rahandusministeeriumi juht.

Rahareform

Rahareform on uue rahasüsteemi kehtestamine või ümberkorraldus rahasüsteemis.

Riigi rahandus

Riigi rahandus (public finance) on orienteeritud maksudele ja riigi rahavoo (eelarve laekumiste ja kulutuste) juhtimisele.

Riigieelarve

Riigieelarve on riigi finantsplaan, milles kajastatakse rahalisi vahendeid, mida riik eelarveaastal plaanib koguda, saada toetusena, vahendada ja kasutada. Riigieelarve näitab, kui palju raha saab riik kulutada erinevate avalike teenuste osutamiseks ja kui palju peaks erinevatest allikatest riigikassasse raha laekuma.

Majandusliku sisu järgi liigendatakse riigieelarve vahendid tuludeks, kuludeks, investeeringuteks ja finantseerimistehinguteks.

Riigitaaler

Riigitaaler (rootsi riksdaler) oli Rootsi riigi hõbemünt.

Aastatel 1777–1873 oli see Rootsi rahaühik. Esimesed riigitaalrid vermiti 1604. aastal.

Riigitaalrid on käibinud ka Eesti alal, kui see oli Rootsi võimu all.

Tallinna Majanduskool

Tallinna Majanduskool on kutseõppeasutus Tallinnas.

Kool pakub kutseõpet keskhariduse baasil viienda taseme õppekavade alusel: raamatupidaja, maksuspetsialist, kliendinõustaja pangas, kindlustusspetsialist, personalispetsialist, sekretär, projektijuhi assistent, õigusassistent, väikeettevõtja, turundusspetsialist, ärikorralduse spetsialist, kvaliteedispetsialist, kinnisvaramaakler, sotsiaalmeediaspetsialist, infohalduse spetsialist. Samades valdkondades pakutakse ka täiskasvanute täienduskoolitusi.

Valuuta

Valuuta ehk vääring (lad currere „jooksma“ või „voolama“) on riigi rahasüsteem ja selles rakendatavad rahamärgid (euro, USA dollar, Inglise nael, Jaapani jeen jt).

Rahasüsteem on raha emiteerimise ja ringluse korraldus, mis on tekkinud ajaloo jooksul ning mida reguleeritakse ühiskondliku kokkuleppe või riigi seadustega. Rahasüsteem koosneb järgmistest põhielementidest:

rahaühik ja selle väiksemad osad;

erinevad seaduslikud rahaliigid (paber- ja metallraha jt);

raha emiteerimise kord, raha tagamine ning raha käibele laskmine ja käibelt eemaldamine;

raharingluse organiseerimise ja reguleerimise eest vastutav institutsioon (keskpank, valitsus jt).

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.