Psühholoogia

Psühholoogia on teadusharu, mis uurib käitumist ja psüühilisi protsesse[1] (või psüühikat) ehk vaimseid protsesse ja nendevahelisi seoseid[2].

Psühholoogia aine hõlmab näiteks aistinguid, taju, teadvust, mõtlemist, emotsioone, vajadusi, motivatsiooni, informatsiooni töötlemist, mälu, hoiakuid, fantaasiat, unenägusid, isiksuse arengut, kõnet ja tegevust. Psühholoogia uurib nii inimest kui ka loomi. Psühholoogia uurib ka vaimsete protsesside bioloogilist alust ning kultuurilisi ja sotsiaalseid tingimusi ja mõjusid. Uuritakse nii inimest üldiselt, inimeste rühmi kui ka konkreetseid indiviide.

Psühholoogia kasutab mitmesuguseid meetodeid: nii eksperimentaalseid kui ka kirjeldavaid, nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid.

Kuni 19. sajandini oli psühholoogia filosoofia alavaldkondi; iseseisvaks empiiriliseks teadusharuks sai ta 19. sajandi teisel poolel. Tänapäeval piirnevad psühholoogiaga analüütiline vaimufilosoofia ja psühholoogiafilosoofia. Teadusharudest piirnevad psühholoogiaga ühelt poolt kultuuriteadused ja sotsiaalteadused, teiselt poolt tunnetusteadus, bioloogia (eriti neuroteadus) ja meditsiin (eriti psühhiaatria).

Nimetus "psühholoogia" pärineb 15. sajandist.

Disambig gray.svg  See artikkel räägib teadusharust; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Psühholoogia (täpsustus) ja vikisõnastiku artiklit psühholoogia

Psühholoogia definitsioonid

Psühholoogiale on antud palju erinevaid definitsioone. Erinevused on tingitud osalt erinevatest arusaamadest psühholoogia meetoditest ja ainetest (üks erinevuste allikas tuleneb erinevatest arusaamadest selle kohta, milles seisneb psühholoogia teaduslikkus), osalt terminoloogia erinevustest. Näiteks defineeritakse psühholoogiat mõnikord teadusena, mis uurib (loomade, eeskätt) inimese käitumist, mõnikord lisatakse käitumisele vaimsed protsessid. Teisel juhul ei peeta vaimseid protsesse käitumiseks, sest erinevalt otseselt vaadeldavast välisest käitumisest ning mõõdetavatest ja registreeritavatest siseprotsessidest (vaadeldav käitumine, overt behaviour[3]) ei ole need otseselt vaadeldavad. Laiemas mõttes aga arvatakse käitumise alla ka vaimsed protsessid kui mittevaadeldav käitumine (covert behaviour)[4]. Definitsiooni sõnastus, mis nimetab psühholoogia ainena käitumist, jätab lahtiseks, kas biheiviorismi kombel välistatakse psühholoogiast vaimsete protsesside uurimine või arvatakse vaimsed protsessid käitumise alla.

Psühholoogia harud

Teoreetilisi harusid saab teatud määral eristada rakenduspsühholoogiast.

Üldpsühholoogia käsitleb normaalse täiskasvanud inimese psüühika (eriti taju, õppimise, emotsioonide ja motivatsiooni) üldisi seaduspärasusi. Selle kõrval on psühholoogial hulk harusid.

Ajalugu

Next.svg Pikemalt artiklis Psühholoogia ajalugu

Vana-Kreekas tegelesid psühholoogiliste teemadega filosoofid (sealhulgas Platon ja Aristoteles, kellelt pärineb teos "De anima" ("Hingest")) ja arstid. Hippokrates töötas välja nelja õpetuse neljast temperamenditüübist, sidudes seda erinevate kehamahlade ülekaaluga.

Filosoofilises psühholoogias pöörati suurt tähelepanu "hinge võimetele". 17. sajandil esitas René Descartes õpetuse kehast ja vaimust kui eri substantsidest (Descartesi dualism). Briti empirismi mõjul keskendus 18. ja 19. sajandi psühholoogia teadvuse ja selle sisude uurimisele enamasti assotsiatsiooni mõistest lähtudes (assotsiatsioonipsühholoogia).

Psühholoogia kui iseseisva (kuigi filosoofia ja füsioloogiaga seotud) teadusharu ("teadusliku psühholoogia") sündi seostatakse aastaga 1879, mil Wilhelm Wundt rajas Leipzigi ülikoolis psühholoogiainstituudi ja psühholoogialaboratooriumi, mille tegevus leidis järgijaid ka mujal. Wundt uuris eksperimente ja introspektsiooni kasutades aistingute ja teadvuse algelemente, nende kombineerumist psüühilisteks liitstruktuurideks (taju, assotsiatsioonid, mälu) ja nende füsioloogilist alust. Psühholoogia rajajate sekka arvatakse ka Gustav Fechner, Hermann Helmholtz, Hermann Ebbinghaus ja Georg Müller.

USA-s tekkis evolutsiooniteooria ja pragmatismi mõjul psühholoogia suund funktsionalism, mis vaatles psüühilisi võimeid ja hoiakuid protsessidena ning adapteerumise vahenditena. William James rajas psühholoogiainstituudi Harvardi ülikoolis. Oma raamatus "The Principles of Psychology" (1890) määratles ta psühholoogia teadusena vaimsest elust. Esimeste USA psühholoogide seas olid ka John Dewey, James Cattell ja Granville Stanley Hall. Inglismaal töötas samal ajal Francis Galton. Uurima hakati ka individuaalseid eripärasid, arengupsühholoogiat, loomapsühholoogiat ja psühholoogia praktilisi rakendusi.

20. sajandi alguses USA-s Ivan Pavlovi ja Edward L. Thorndike'i tööde mõjul funktsionalismi vastustav ja tasapisi väljatõrjuv psühholoogiasuund biheiviorism, mille juhtivad esindajad olid John B. Watson ning hiljem Clark Leonard Hull ja B. F. Skinner. Nad leidsid, et piisavalt objektiivselt uurida ei saa mitte psüühikat, vaid käitumist, mis esineb reaktsioonina stiimulitele: käitumist saab otseselt ja süstemaatiliselt vaadelda ning täpselt suunata, ennustada ja kontrollida. Siseelu oli Skinneri jaoks must kast. Katseid tehti suurelt jaolt loomadega, sest neid sai panna inimesele vastuvõetamatutesse olukordadesse. Uuriti eriti käitumise õppimist, mis tingib või tugevdab stiimuli ja reaktsiooni seost. Osutus, et operantne tingimine sarrustuse abil võimaldab juhtida õppimist ning kujundada käitumist ja emotsioone. Biheiviorism jäi eriti USA psühholoogias domineerivaks 20. sajandi keskpaigani.

Saksamaal tekkis geštaltpsühholoogia (Max Wertheimer, Wolfgang Köhler, Kurt Koffka), mis vastustas teadvuse ja käitumise analüüsi elementideks ning pööras selle asemel tähelepanu tervikutele (geštaltidele).

1960. aasta paiku tekkis USA-s humanistlik psühholoogia (Abraham Maslow, Carl Rogers), mis vastustas biheiviorismi ja psühhoanalüüsi ebainimlikke jooni.

Uute suundadena ilmusid ka näiteks fenomenoloogiline psühholoogia ja marksistlik psühholoogia.

Mitteakadeemilise suunana tekkis 19. sajandi lõpus Sigmund Freudi psühhoanalüüs, mis käsitles konflikte tekitavat tungide dünaamikat ja isiksuse loomust. Kuigi Freudi lähtekoht oli funktsionalistlik, pööras ta erilist tähelepanu psüühika mitteteadvuslikule osale, mis on teadvustatud psüühika alus. Mitteteadvuse motiivid ja ihad, mis on sageli seksuaalsed, agressiivsed või muul moel sotsiaalselt vastuvõetamatud, suunavad suurt osa inimese käitumisest ning tekitavad vaimuhaigusi ja neurootilisi sümptomeid. Arusaamatu käitumise ja kummaliste sümptomite taga võivad olla varasest lapsepõlvest pärit konfliktid. Psühhoanalüütiline teraapia seadis eesmärgiks mitteteadvuslike motiivide teadvusesse toomise. Psühhoanalüüsi ideed mõjutasid tugevasti psühholoogiat, kasvatusteadust, mõningaid teisi teadusharusid ja kultuuri laiemalt.

Freudi koolkonna mõjul kujunesid uued psühhoanalüüsi koolkonnad, sealhulgas analüütiline psühholoogia ja egopsühholoogia.

1960ndatest saadik on laialt levinud psühholoogia suund kognitivism ja valdkond kognitiivne psühholoogia, mille eelkäijate seas olid Jerome Bruner, Ulric Neisser ja Jean Piaget, ja mille rajajate seas olid Kurt Lewin ja Edward Tolman, mis muu hulgas hakkas uuesti uurima ka teadvust. Osalt arvutustehnika mõjul hakati üksikasjalikult modelleerima näiteks tähelepanu, mälu ja ülesannete lahendamist.

Tänapäeva psühholoogia on enamasti eklektiline ega pea kinni kindlast suunast.

Ajalugu Eestis

Psühholoogia algus Eestis seostub enim Academia Gustaviana (1632–1656) ja Academia Gustavo-Carolina’ga (1690–1710), kus filosoofiliste disputatsioonide temaatikas esineb ajastule iseloomulikke psühholoogia probleeme nagu hinge olemus ja tüübid, tajuvõimed, ideede päritolu ning rahvuslik iseloom. Püsivalt juurdus psühholoogia akadeemilisse õppekavasse pärast Tartu Ülikooli taasavamist 1802. aastal. 1802. aastal hakkab ka Immanuel Kanti õpilane Gottlob Benjamin Jäsche lugema empiirilise psühholoogia kursust. Sellest hetkest alates toimus psühholoogia õpetamine Eestis ilma suuremate vaheaegadeta.

Psühholoogia kursusi 19.sajandil lugenute seas väärib nimetamist Ludwig Strümpell, kelle unenägude teooria mõjutas oluliselt Sigmund Freudi. Samuti väärib ära nimetamist Gustav Teichmüller, kes sai tuntuks inimese Mina substantsiaalsust ja surematust käsitleva suuna rajamisega personoloogias. TÜ rektoril ja füsioloogia professoril Alfred Wilhelm Volkmannil oli märkimisväärne osa eksperimentaalpsühholoogia kujunemises. Ta kirjutas Rudolf Wagneri füsioloogia käsiraamatusse (Handwörterbuch der Physiologie, 1846) nägemist puudutava peatüki ja näitas katseliselt Weberi seaduse (selle sõnastas 1834 Ernst Heinrich Weber) kehtimist nägemises, tema tulemusi kasutas Gustav Theodor Fechner oma raamatu "Elemente der Psychophysik" (1860) kirjutamisel.

Eksperimentaalpsühholoogia kujunemislooga on seotud ka Friedrich Georg Wilhelm Struve, kelle tööd aitasid kaasa nn. personaalsete võrrandite probleemi lahendamisele. Oluline sündmus oli ühe kaasaegse psühhiaatria ja psühholoogia rajaja Emil Kraepelini valimine TÜ psühhiaatriaprofessoriks (ta oli selles ametis 1886–1891). Wilhelm Wundti õpilasena algatas Kraepelin Tartus eksperimentaalsete uuringute programmi, uurides taju, väsimust, und, sõnaassotsiatsioone ja farmakonide mõju psüühikale. Pärast Kraepelini lahkumist jätkas eksperimentaalset suunda teine Wundti õpilane Vladimir Tšiž.

Eestiga oli seotud ka kahe väljapaistva psühholoogi elukäik: geštaltpsühholoogia peaideoloog Wolfgang Köhler sündis Tallinnas ja Würzburgi koolkonna alusepanija Oswald Külpe lõpetas 1886. aastal Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna. Esimese eestlasena, kes professionaalsel tasemel tegeles psühholoogiaga oli Teichmülleri õpilane Rudolf Kallas, kelle "Mäluõpetuse süsteem" ("System der Gedächtnislehre", 1897) vaatleb eesti regilaulu mnemotehnilisest vaatekohast. Rahvusvahelise tuntuse omandas Karl Girgensohni rajatud Dorpati religioonipsühholoogia koolkond, mis tegeles usulise kogemuse eksperimentaalse uurimisega.

Kahe sõja vaheline aeg (1919–1940)

Tartu Ülikooli kui Eesti rahvusülikooli esimeseks psühholoogiaprofessoriks valiti Aleksander Kaelas, kes oli esimene eesti soost kutseline psühholoog. Ta oli töötanud Moskva Ülikooli juures ja tegeles emotsioonide uurimisega.Tema surma tõttu täitmata koha sai endale Konstantin Ramul, kes rajas 1922 TÜ juurde eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi. 1939 kaitses Ramul doktoritööd Herbarti matemaatilise psühholoogia ajaloost. Psühholoogia õpetamise ja populariseerimise kõrval on Ramulil teeneid ka psühholoogia ajaloo uurijana. Tema artiklid (ilmusid ajakirjas "American Psychologists" 1960 ja 1963) on kaalukad uurimused 17. saj. psühholoogia ja psühholoogiliste mõõtmiste ajaloo vallast.

Kõige märkimisväärsem saavutus psühholoogia valdkonnas oli Juhan Torki "Eesti laste intelligents" (1939), mis kujutab laiaulatuslikku eesti laste vaimsete võimete uurimust. Torki ideed ja töö tulemused (nt migratsiooni mõju populatsiooni vaimsetele võimetele) olid uuenduslikud ja pakuvad huvi veel ka tänapäeval.

Vaata ka

Viited

  1. Gale Encyclopedia of Psychology. 2nd Ed. (2001). Detroit, etc.: Gale Group
  2. Psühholoogia : gümnaasiumiõpik / Jüri Uljas, Thea Rumberg, Tallinn : Koolibri, 2002, ISBN 9985013425, lk 3.
  3. Baucum 1999:1–2
  4. Baucum 1999:2

Kirjandus

Eesti keeles

  • Psühholoogia : gümnaasiumiõpik / Jüri Uljas, Thea Rumberg, Tallinn : Koolibri, 2002, ISBN 9985013425.
  • Allik, J. (2016). Psühholoogia ajalugu. Aine "Psühholoogia ajalugu" materjalid. Tartu Ülikool

Teistes keeltes

  • Don Baucum. Psychology, 1999, Barron's Educational Series. Google'i raamat
  • Douglas Bernstein, Louis A. Penner, Alison Clarke-Stewart, Edward Roy. Introducing Psychology, Cengage Learning, 9. trükk 2011. Google'i raamat
Hirm

Hirm on tundmus, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada.

Paul Ekman loeb hirmu üheks kuuest kultuuriliselt universaalsest näoväljenduse järgi ära tuntavast emotsioonist. Ülejäänud viis on viha, rõõm, kurbus, üllatus, vastikus.

Haiguslikku hirmu nimetatakse ka foobiaks. Klassikalise tingimise teel tekib hirm, kui hirmutav olukord seostub neutraalse stiimuliga. Hirm motiveerib vältimiskäitumist – vältimine vähendab hetkeliselt hirmu ja see omakorda kinnitab vältimist ega lase reaktsioonil kustuda. Foobia tekkele aitavad kaasa puudulik kustumine, sünnipärane valmisolek, õppimine mudelilt ja vältiva käitumise kinnitamine.

Häbi

Häbi (ka häbitunne) on moraalne tunne, milles inimene mõistab hukka mõne oma teguviisi, motiivi või omaduse. Häbitunne võib tekkida teiste inimeste hukkamõistva suhtumise tõttu või ka ilma selleta.

Inimene häbeneb midagi teha, kuna kardab olla ebapädev. Piinlikkus erineb häbist selle poolest, et erinevalt piinlikkusest ei ole häbi otseselt seotud teiste inimestega ning eeldab süütunnet.

Kene Vernik

Kene Vernik (sündinud 29. juunil 1985 Tartus) ja on Eesti psühholoog.

Kene Vernik on Tartu Ülikooli magistrantuuri lõpetanud psühholoogia erialal. On sertifitseeritud unetehnoloog ja töötanud unekliinikumides alates 2006-st aastast.

Kirg

Kirg (vanakreeka keeles πάσχω – 'kannatus', 'piin') on termin, mida kasutatakse väga tugevate tunnete tähistamiseks mõne asja või inimese suhtes. Kirg on intensiivne emotsioon, vastupandamatu tunne, entusiasm või iha millegi järele.

Rene Descartesi käsitluses on kired hinge tajud, tundmused või emotsioonid, mis on seotud hinge endaga ning mis on põhjustatud, alal hoitud ja võimendatud teatud hinge liikumiste poolt. On olemas 6 algkirge, mis on lihtsad ja primitiivsed. Kõik teised on nende alaliigid või kombinatsioonid. Algkired on: uudishimu/üllatus, armastus, viha/vihkamine, iha, rõõm ja kurbus.

Benedictus (Baruch) Spinoza emotsioonide õpetus on mõjutanud psühholoogiat. Keha funktsiooniks on tekitada kirgi. Mõistuse funktsiooniks on luua idee keha loodud kirgedest. Juhul kui need kaks toimuvad korraga, siis tekib emotsioon. Kirgede jaotus Spinoza järgi: himu, rõõm ja kurbus. Kõik ülejäänud emotsioonid on nende kolme kombinatsioonid.

Kognitiivne psühholoogia

Kognitiivne psühholoogia ehk tunnetuspsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib vaimseid protsesse nagu tähelepanu, keelekasutus, mälu, taju, probleemilahendamine, loovus ja mõtlemine. Suur osa kognitiivse psühholoogia avastustest on leidnud tee muudessegi kaasaegsetesse psühholoogilise uurimise valdkondadesse, näiteks hariduspsühholoogia, sotsiaalpsühholoogia ja isiksusepsühholoogia, kliiniline psühholoogia, arengupsühholoogia ja majandus.

Lootus

Lootus on optimistlik meelelaad, mis põhineb positiivsete tulemite ootusel, nii isiku enda elus kui maailma suhtes üleüldiselt.

Lootus on üks kristlikest voorustest.

Lootuse vastand on meeleheide.

Meditatsioon

Meditatsioon (meeleharjutus; ka mõtisklus, mõlgutus, mõtlus; ladina keeles meditatio) on vaimne tehnika teadvusseisundi muutmiseks. "Vaimne tehnika" tähendab siinkohal seda, et meditatsiooni puhul reeglina ei kasutata muid vahendeid teadvusseisundi muutmiseks, nagu psühhofarmakonid, alkohol vmt.

Enamasti põhinevad meditatsioonitehnikad mingil õpetusel, traditsioonil või religioonil.

Meditsiin

Meditsiiniteadus (ladina keeles ars medicina 'ravimise kunst'; samatüveline medeor 'ravin, arstin'), tänapäeval ka lihtsalt arstiteadus, on teadusharu , mis uurib ja rakendab inimese tervise kaitse ja tugevdamise, haiguste, nende diagnoosimise, ennetamise, profülaktika ja ravi ning eluea pikendamisega seotut.

Meditsiiniteadus on interdistsiplinaarne, tuginedes nii loodus- kui ka sotsiaalteadustele. Pidevalt integreeruva ja täieneva teadusdistsipliinina on tihedates seostes teiste teaduse põhivaldkondade ja erialadega

anatoomia (mõeldud loomkatsed on ka aluseks inimkatsetel põhinevatele ravimipreparaatidele)

bakterioloogia

biokeemia

deontoloogia

diagnostika

embrüoloogia

farmakognoosia

farmakoloogia

füsioloogia (mõeldud loomkatsed on ka aluseks inimkatsetel põhinevatele ravimipreparaatidele)

geneetika

histoloogia

immunoloogia

inimese anatoomia

inimese füsioloogia

mikrobioloogia

profülaktika (sealhulgas eelravi ehk metafülaktika)

psühholoogia

radioloogia

ravi

taastusravika palliatiivse raviga

toksikoloogia

tsütoloogia jpt.Meditsiiniteadus jaotakse lihtsustatult kaheks:

humaanmeditsiin

veterinaarmeditsiin

Mälu

Mälu on (organismi) võime salvestada, säilitada ja taasesitada informatsiooni, ehk ka võime kasutada kogemusi. Mälu parandavaid tehnikaid nimetatakse mnemoonikateks.

Mälu ilmneb kõigil elu evolutsiooni etappidel, kuid on saavutanud suurima keerukuse inimese puhul.

Selgroogsete loomade mälu anatoomiliseks substraadiks peetakse tänapäeval ajukoort ja neurogliiat.

Psühholoog

Psühholoog on teadlane ("teoreetik") ja/või nõustaja ("praktik"), kes uurib ja/või õpetab psühholoogiat või praktiseerib psühholoogilise nõustajana. Eestis on sarnaselt muu maailmaga tänapäeval levinud praktik-teoreetik mudel, mille järgi tegelevad rakenduspsühholoogia praktiseerijad ka teoreetilise uurimistööga.

Psühholoog tegeleb inimese (aga on olemas ka loomapsühholoogid, kes tegelevad loomadega) mõtlemise ja käitumise süstemaatilise uurimisega. Rakenduspsühholoogid kasutavad neid uurimistulemusi ja teadmisi psüühikahäirete ravis (kliinilised psühholoogid), töökoha või organisatsiooni seesmiste protsesside ja sisekliima mõjutamisel (töö-, personali- ja organisatsioonipsühholoogid), kriisisituatsioonide üleelamise hõlbustamiseks (kriisipsühholoogid ja katastroofinõustajad) vms. olukordades, kus on vajalik inimese käitumise seaduspärade tundmine.

Psühholoogide tegevus ei ole Eestis 2007. aasta seisuga seadusega reglementeeritud. Eesti Psühholoogide Liit, mis koondab akrediteeritud õppekavadelt kvaliteetse psühholoogia-alase teaduskraadiga või kogemustega praktikuid, annab välja kutsekvalifikatsioone rakenduspsühholoogide kvaliteedi kindlustamiseks.

2007. aasta seisuga on erinevad psühholoogide kutsekvalifikatsioonid Eestis järgmised:

kliiniline psühholoog IV–V : omab süvendatud teadmisi psüühikahäiretest.

kliiniline lapsepsühholoog IV–V: omab süvendatud teadmisi lapsepsühholoogiast ja laste psüühikahäiretest

kliiniline psühholoog-psühhoterapeut IV–V: omab süvendatud teadmisi psüühikahäiretest ja valdab ühte või mitut teraapiameetodit

kliiniline kohtu- ja korrektsioonipsühholoog IV–V: omab süvendatud teadmisi kohtus antavate ütluste tõepärasust mõjutavatest psühholoogilistest mehhanismidest ja/või kuritegelikust käitumisest, selle põhjustest ning korrektsioonist

neuropsühholoog IV–V: omab süvendatud teadmisi neuropsühholoogilistest häiretest, nende testimisest ning rehabilitatsioonist

Rõõm

Rõõm on meeldiv emotsioon, mis tekib emotsionaalse reaktsioonina meeldivale olukorrale või mälestusele.

Rõõmu põhjus võib olla konkreetne (näiteks mõni ootus või vajadus on rahuldatud) või ebamäärane (näiteks elurõõm).

Rõõmutunne võib olla erineva intensiivsusega ja väljendub erinevates vormides, alates naeratusest kuni rõõmuhüüdeni.

Sotsiaalteadused

Sotsiaalteadused ehk ühiskonnateadused on kogum akadeemilisi distsipliine, mis uurivad inimkäitumise sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekte. Nad erinevad humanitaarteadustest rangemate tõendamisstandardite ja teadusliku meetodi rõhutamise poolest. Sotsiaalteadused kasutavad nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid.

Sotsiaalteaduste hulka arvatakse teiste seas:

sotsioloogia

majandusteadus

politoloogia

demograafia

õigusteadus

pedagoogika

kulturoloogia

kultuuriantropoloogia

inimgeograafia

semiootika

infoteadusÕigusteadus, kultuuriantropoloogia ja semiootika võidakse arvata ka humanitaarteaduste hulka.

Mõnikord eristatakse sotsiaalteadustest käitumisteadusi, mille alla kuuluvad põhiliselt psühholoogia ja pedagoogika (kasvatusteadused).

Stress

Stress on emotsionaalne pingeseisund, mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul muutumisel, nn üldine kohanemissündroom. Stressi korral häirub hormonaalne tasakaal ning vallanduvad stressihormoonid (näiteks kortisool), mis avaldavad negatiivset mõju kõigile elundkondadele, kõige rohkem südame-veresoonkonnale. Stressihormoonid põhjustavad lihasepinge suurenemist, veresoonte ahenemist ja vererõhu tõusu.

Teatud tingimustes on stress hea ja normaalne nähtus, mis tagab eduka toimimise ja ellujäämise, kuid pikaajaline stress mõjub organismile hävitavalt.

Tahe

Tahe on psüühiline funktsioon, mis avaldub sihiteadliku püüdlusena ja võimena teha valikuid ning mõtteid teoks teha, üldisemalt igasuguste tegevusimpulssidena.

Tahe võimaldab kontrollida oma käitumist. Tahtlikku tegu tajutakse isiklikult kontrollituna.

Taju

Taju ehk pertseptsioon on psühholoogias objektiivse tegelikkuse peegeldumine teadvuses tervikliku meelelise kujundina, mis tagab mõjurite äratundmise ja identifitseerimise. Filosoofias mõeldakse taju ehk meeltetaju all ümbritseva maailma teadvustamist meelte abil.

Tartu Ülikooli õigusteaduskond

Tartu Ülikooli õigusteaduskond on Tartu Ülikooli instituut, kus koolitatakse juriste alates Tartu Ülikooli asutamisest 1632. a. See on üks ülikooli neljast algsest teaduskonnast.1. jaanuarist 2016 kuulub õigusteaduskond Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonda koos haridusteaduste instituudi, majandusteaduskonna, Narva kolledži, psühholoogia instituudi, Pärnu kolledži, Johan Skytte poliitikauuringute instituudi ning ühiskonnateaduste instituudiga.Õigusteaduskond pakub juuraõpet nii Tartus kui ka Tallinnas. Õigusteaduskonna Tallinna osakond loodi 2002. aastal, kui varasem Õigusinstituut liideti Tartu Ülikooliga.Õigusteadust on võimalik õppida kõigil kolmel õppeastmel: bakalaureuseõppes, magistriõppes ja doktoriõppes. Lisaks klassikalisele õigusteaduse erialale on magistriõppes võimalik õppida ka IT-õiguse ning rahvusvahelise õiguse ja inimõiguse õppekavadel.

Õigusteaduskond pakub ka õigusalast täiendusõpet.

Tunnetusteadus

Tunnetusteadus ehk kognitsiooniteadus (ka kognitiivteadus, kognitiivteadused; inglise keeles cognitive science, saksa keeles Kognitionswissenschaft, soome keeles kognitiotiede) on teadusharu, mille eesmärk on uurida tunnetuslikke võimeid. Selliste võimete hulka kuuluvad näiteks taju, mõtlemine, õppimine, motoorika ja keel. Tunnetusteaduse all mõistetakse enamasti interdistsiplinaarset valdkonda, mis lõikub psühholoogia, neuroloogia, informaatika, lingvistika ja filosoofiaga. Eksisteerivad ka näiteks teadusharud kognitiivne etoloogia, kognitiivne lingvistika, kognitiivne psühholoogia ja kognitiivne semiootika.

Vihkamine

Vihkamine on emotsionaalne seisund, mis väljendub aktiivses vastumeelsuses, vaenulikkuses või antipaatias isiku, asja või ilmingu vastu ning üldjuhul tekitab vajaduse seda objekti vältida, hävitada või piirata.

Vihkamist peetakse armastuse ja sõpruse vastandiks.

Üllatus

Üllatus on lühiajaline emotsioon, mida tuntakse ootamatu sündmuse puhul. Üllatus võib olla nii positiivne, negatiivne või neutraalne tunne ja esineda erineva intensiivsusega. Üllatust võib esile kutsuda ootamatu kohtumine, ootamatud sõnad, kingitused. Üllatusega kaasnevad sõltuvalt inimese tüübist ka füüsilised reaktsioonid nagu punetus, "suurenenud" silmad, naermine, avanenud suu, keha või kehaosade liikumine, kontrollimatud hüüatused.

Lühikesele üllatustundele võib ka kohe järgneda hirm, rõõm või segadustunne.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.