Pronksiaeg

Pronksiaeg on esiaja keskmine põhiaeg kiviaja ja rauaaja vahel.

Eri piirkondades dateeritakse pronksiaja kestus erinevalt. See algas, kui tähtsaima tööriistamaterjalina tuli kasutusele pronks. Ajastu lõpp paigutatakse aga perioodi, kus raud hakkas oma tähtsuselt pronksi ületama.

Pronksiajal jätkus maaviljeluse areng ja levimine, koos sellega muutus asustus paiksemaks ja rajati kindlustatud asulaid. Arenes kaubitsemine. Võeti kasutusele uusi tööriistu (putkkirves), relvi (mõõk) ja ehteid (sõlg).

Rohkenes matmine kääbaskalmistuisse, nooremal pronksiajal levis surnute põletamine.

Hilisel pronksiajal hakkas stepialadele sugenema rändkarjakasvatus. Arenenumates piirkondades oli juba tekkinud või tekkimas riik.

Collier de Penne
Pronksiaegne kaelakee. Toulouse'i muuseum

Pronksiaeg Lähis-Idas

Next.svg Pikemalt artiklites Lähis-Ida esiaeg, Uruki periood, Sumer, Akadi riik ja Vana-Egiptuse ajalugu

Pronksiaeg Aasias

Next.svg Pikemalt artiklis Hiina ajalugu
Next.svg Pikemalt artiklis India#Ajalugu, Induse kultuur, Mohenjo Daro, Harappa kultuur

Pronksiaeg Euroopas

Next.svg Pikemalt artiklis Vana-Kreeka

Pronksiaeg Euroopas algas u 20001500 eKr ja kestis kuni vahemikuni 600–500 eKr. Sellel ajastul valmistati terariistad, s.h sõja- ja tarberiistad vasest või vase ja mõne muu, eriti inglistina segust (pronksist). Euroopa noorem kiviaeg moodustab juba üleminekuaja pronksiaega. Siis polnud küll metallid, nagu vask, kuld ja hõbe enam tundmatud, kuid neid ei tarvitatud tarbematerjalidena. Tööriistade valmistamiseks kasutati endiselt kivi. Mõnikord kutsutakse seda aega ka vaseajaks. Päris vaseaeg aga algab alles siis, kui vask sai tööriistade valmistamise materjaliks ja omandas tegeliku tähtsuse.

Noorema kiviaja lõpul u aastaks 2200 eKr olid Euroopas moodustunud mitmed kaubanduslikud keskused, kust veeti välja toormaterjali ja luksusesemeid. Niisugused olid tulekivi- ja merevaigu leiukohad, sest nõudmine nende ainete järgi oli Euroopas üldine. Tähtsaimaks olid vase leiukohad: Siebenbürgen, Pürenee poolsaar, Kaukaasia, Sajaani ja Uurali mäestik.

Tina leiukohtadest olid tähtsad kaevandused Inglismaal. Tähtsad olid ka soolakaevandused Alam-Austrias. Merevaiku leiti peamiselt Elbe suudmealadel, Taanimaalt ja Danzigi lähistelt.

Kaubanduslikke keskusi moodustus ka suurte teede sõlmedel: Volga-Kaama ühinemiskohas, Reini-Rhone jõe vahel, Alpi mägedes, kust läks tee Itaaliast Läänemere ja Põhjamere merevaigu-aladele. Muud alad nende loetletud alade kõrval olid tühjad või tähtsuseta. Jõed moodustasid peateed, nende vahel seisid suured elaniketa metsad.[1].

Pronksiaeg Eestis

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti pronksiaeg

Pronksiaeg kestis Eestis umbes aastatel 1800–500 eKr, jagunedes vanemaks pronksiajaks (1800–1100 eKr) ja nooremaks pronksiajaks (1100–500 eKr).[2][3]

Eesti ala vanimate pronksist (vase ja inglistina sulam) esemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivisaarest leitud sirpi, mille valmistamisaeg paigutatakse vahemikku 2000–1770 eKr. Kohapeal hakati pronksi töötlema alles 1. aastatuhande II veerandil eKr, kuid päris domineerivaks materjaliks pronks Eestis ei saanudki.[2][3]

Kuna Eesti alal puudusid pronksi toorained, siis vahetati seda nahkade ning teravilja vastu Skandinaavia maadest või Ida-Preisist. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis. Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid.

Elatusalad

Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid, veiseid, kodukitsi, sigu, hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena.

Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks hülged. 9/10 leitud ulukiluudest pärinevad just neilt. Hülgeid kütiti tavaliselt kevadtalvel, kui sügisel kogutud toiduvarud lõppemas. Õnneliku jahi puhul saadi rohkesti liha, vettpidavat karusnahka ja rasva, mida kasutati ka ruumide valgustamiseks.

Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai põlluharimine. Kuid põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt kõblastega. Uut põldu saadi alepõletamisega. Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk, mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Külvati otra, nisu ja lina. Saak lõigati luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Odra- ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi.

Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.–6. sajandist eKr. Selle järgi nimetatakse ka kogu kultuuri Asva kultuuriks.

Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Arheoloogilised leiud viitavad, et selliseks varaks võisid olla loomakarjad ja pronks. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada. Selleks kasutati katkiseid või kulunud esemeid. Valmistati küllalt keerulisi putkega kirveid ja odaotsi. Leitud ehtenõelte, kaela- ja käevõrude valuvormide tükid näitavad, et pronksi oli piisavalt ja jätkus isegi ehete valmistamiseks.

Sissetoodava metallihulga suurenemine viitab kaubavahetuse arengule. Pronksiaja teisel poolel paistavad silma Eesti tihedad sidemed. Kesk-Rootsi, Ojamaa ja Edela-Soomega. Siinse rahva aktiivsusest ja siiretest väljapoole kõnelevad Asva kultuurile iseloomuliku keraamika esinemine ülemere asulates.

Vaata ka

Viited

  1. "Euroopa muinasaeg" Tartu, 1927 A.M.Tallgren
  2. 2,0 2,1 Eesti ajalugu: kronoloogia. 2007. Koostanud Sulev Vahtre. Teine trükk. Kirjastus Olion. Lk 10
  3. 3,0 3,1 Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003
Aarjalased

Aarjalased ehk aarialased olid varaseid indoiraani keeli kõnelnud hõimud.

Alates 3. aastatuhandest eKr rändasid nad Kesk-Aasia steppi Kaspia ja Araali merest põhja pool.

2. aastatuhandel eKr rändas aarjalaste india haru üle Hindukuši Loode-Indiasse, kus nad leidsid eest Harappa kultuuri. Iraani aarjalaste sisseränne praeguse Iraani ja Afganistani territooriumile dateeritakse 10. ja 11. sajandiga eKr.

Auguste Rodin

François-Auguste-René Rodin (12. november 1840 – 17. november 1917) oli prantsuse kujur ja graafik.

Auguste Rodin püüdis rakendada skulptuuris uusi põhimõtteid, millest maalikunstis lähtusid impressionistid.

Budapest

Budapest on Ungari pealinn, suurim ja rahvastatuim linn. Suurlinn moodustati 1873. aastal Buda, Pesti ja Óbuda linna liitmise teel.

Alates 1934. aastast hakati linna kutsuma spaalinnaks. Kolm aastat hiljem korraldati Gellérti vesiravilas esimene rahvusvaheline balneoloogia kongress. Budapestis on rohkem kuumaveeallikaid kui üheski teises maailma pealinnas.

1,734 miljoni elanikuga on linn Euroopa Liidu suuruselt seitsmes.

Castelnau hiiglane

Castelnau hiiglane oli väidetavalt teadaolevalt pikim elanud inimene.

1890. aastal leidis Georges Vacher de Lapouge Castelnau-le-Lezi neoliitiliselt kalmistult kolm luufragmenti, mille omaniku kogupikkuseks arvutas ta 3,5 meetrit. Tänapäeval pole paraku ühtegi uuringut selle kinnitamiseks tehtud.

Eesti esiajalugu

Eesti esiajalugu ehk Eesti muinasaeg on periood Eesti ajaloos teadaoleva inimasustuse tekkimisest Eesti alal (umbes 9000 eKr) kuni 13. sajandini, mil algas ajaloolise aja esimene periood, Eesti keskaeg.

Periood on jaotatud keskmiseks kiviajaks, nooremaks kiviajaks (4.–2. aastatuhat eKr), pronksiajaks (1800–500 eKr) ja rauaajaks (500 eKr – 13. sajand).

Selle ajalooperioodi kohta on teada vaid üksikuid ja sageli ebakindlaid kirjalikke andmeid, mis puudutavad üle 9000-aastasest perioodist vaid viimast aastatuhandet ning nõnda on ülekaalukalt peamiseks teabematerjaliks arheoloogilised allikad.

Eesti pronksiaeg

Eesti pronksiaeg oli periood Eesti muinasajast, mida paigutatakse umbes vahemikku 1800–500 eKr. Seda jaotatakse vanemaks pronksiajaks (1800–1100 eKr) ja nooremaks pronksiajaks (1100–500 eKr). Pronksiajale eelnes Eesti noorem kiviaeg ja järgnes Eesti rauaaeg.

Vanemal pronksiajal oli asustus ja materiaalne kultuur sarnased kiviaja lõpu omadega, pronksesemete levik oli üpris vähene ning materjali haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Nooremal pronksiajal muutus pronksesemete kasutamine laialdaseks ning toimus ka mitmeid olulisi ühiskondlikke muudatusi. Eesti asustus muutus paikseks, levisid põlluharimine ja karjakasvatus, tekkisid kindlustatud asulad ning inimesi hakati matma senistest tunduvalt silmapaistvamatesse hauarajatistesse – kivikirstkalmetesse.

Kindlustatud asulates, mida on teada eriti Eesti rannikualadelt, toimus ka metallitöötlemine. Peamiselt tegeleti Eestisse jõudnud pronksesemete sulatamise ja neist ehete või väiksemate tarbeesemete (nööpide, kammide) valmistamisega. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid. Kuna pronks oli väga kallis, siis valati ümber ka kõlmatuks muutunud esemeid.

Kuna Eesti alal puudusid pronksi toorained (vask ja tina), siis vahetati seda nahkade ning teravilja vastu Skandinaavia maadest või Ida-Preisist. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha.

Umbes 1530–1450 eKr langes Saaremaale meteoriit ja tekkis Kaali kraater. Pronksiajal asus selle meteoriidi kukkumiskoha lähistel Asva linnusasula. 8.–6. sajandil tekkis ka meteoriidikraatri juurde Kaali kindlustatud asula.

Pronksiaegseid tööriistu on leitud näiteks Põhja-Eesti rannikualalt, Tallinna lähedalt Kadriorust ja Jõgevamaalt. Eesti ala vanimate pronksist esemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivisaarest leitud sirpi, mille valmistamisaeg paigutatakse vahemikku 2000–1770 eKr. Kohapeal hakati pronksi töötlema alles 1. aastatuhande II veerandil eKr, kuid päris domineerivaks materjaliks pronks Eestis ei saanudki.

Esiaeg

Esiaeg (inglise keeles prehistory) ehk muinasaeg ehk ürgaeg ehk esiajalooline aeg ehk eelajalooline aeg on inimkonna ajaloo periood alates kivist tööriistade kasutuselevõtust umbes 3,3 miljonit aastat tagasi kuni kirja leiutamise ja rakendamiseni umbes 4. aastatuhandel eKr.

Erinevates piirkondades lõppes esiaeg erineval ajal. Näiteks

Mesopotaamias ja Egiptuses lõppes esiaeg 4. aastatuhandel eKr.

Euroopa eri piirkondades langes esiaja lõpp ajavahemikku 1. aastatuhandest eKr mõnes Lõuna-Euroopa regioonis kuni 2. aastatuhande alguseni pKr Kirde-Euroopas.Esiaja lõppemisel võisid olla erinevad põhjused. Näiteks:

Egiptuses ja Hiinas lõppes esiaeg kohaliku arengu tulemusena.

Ameerikas, Aafrikas, Austraalias, ja Okeaanias sattusid esiajas elanud inimesed ajaloolisesse aega jõudnud muude inimühiskondade mõjuvälja.Eesti esiaja lõpuks peetakse üldiselt 13. sajandi algust, kui Eesti alad aastail 1208 – 1227 toimunud ristisõja käigus vallutati.

Kiviaeg

Kiviaeg on muinasaja periood enne metallide töötlemise leiutamist, mil inimesed valmistasid tööriistu (parema tehnika puudumisel) enamasti kivist.

Kivi, mida tööriistade valmistamiseks kasutati, võis olla tulekivi, obsidiaan, mõni kiltkivi või mõni kristalliline kivi.

Kiviaeg on palju pikem kui kõik teised inimkonna ajaloo perioodid ning selles osalesid mitmed inimese bioloogilised liigid.

Kiviaja alguseks loetakse tavaliselt hetke, mil inimese tehnika ületas šimpansi oma.

Kiviaja kronoloogilised piirid ei ole üheselt kindlaks määratud. Nad on vaieldavad ja sõltuvad piirkonnast, millega on tegemist. Üldiselt siiski arvatakse, et kiviaeg algas 2 kuni 5 miljonit aastat tagasi.

Kiviajale järgnes pronksiaeg, mille vältel said tavaliseks pronksist tööriistad. Üleminek pronksiajale leidis aset 6000 kuni 2500 eKr.

Termin "kiviaeg" pärineb kolme perioodi süsteemist. Tänapäeval jaotatakse kiviaeg paleoliitikumiks ehk vanemaks kiviajaks, mesoliitikumiks ehk keskmiseks kiviajaks ja neoliitikumiks ehk nooremaks kiviajaks. Nendel on omakorda alajaotused. Kiviaja alajaotuste kronoloogia on regiooniti erinev.

Neoliitikum

Neoliitikum ehk noorem kiviaeg oli ajavahemik 4.–2. aastatuhat eKr.

Inimesed kasutasid kivist, luust, puust ja sarvest esemeid. Need olid paremini töödeldud kui mesoliitikumis, samuti ilmusid uued täiustatumad töö- ja tarberiistad. Võeti kasutusele savinõud. Tegeldi küttimise, kalapüügi, algelise loomakasvatuse ja maaviljelusega.

Noorem pronksiaeg

Noorem pronksiaeg on pronksiaja hilisem osa. Eesti alal dateeritakse noorem pronksiaeg ajavahemikku 1100 eKr – 500 eKr. Nooremale pronksiajale eelnes vanem pronksiaeg ja järgnes eelrooma rauaaeg.

Pronksiaeg (Rodin)

„Pronksiaeg“ (prantsuse keeles „L’Âge d’airain“), ka „Pronksiaja inimene“, on prantsuse kunstniku Auguste Rodini skulptuur.

Rodinil kulus oma esimese pronksskulptuuri loomisele 18 kuud, modelliks oli 22-aastane Belgia sõdur Auguste Neyt.

1877. aastal esitles Rodin Brüsseli kunsti- ja kirjandusringis teost pealkirja „Le Vaincu“ („Võidetu“) all, hiljem, Pariisi kunstnike salongis pealkirja „L’Âge d’airain“ („Pronksiaeg“) all ning 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel pealkirja „L’Homme qui s’éveille“ all.

Saaremaa ajalugu

Saaremaa ajalugu on ülevaade Saaremaa ajaloost.

Vana-Kreeka

Hellas ehk Vana-Kreeka ehk Antiik-Kreeka oli vanaaja maa, mida asustasid muinaskreeklased ehk hellenid.

Vanakreeka kultuuril oli suur mõju Rooma riigile ja selle kaudu kogu lääne kultuuri arengule.

Vanem pronksiaeg

Vanem pronksiaeg on pronksiaja varasem osa. Eesti alal dateeritakse vanem pronksiaeg ajavahemikku 1800 eKr – 1100 eKr. Vanemale pronksiajale eelnes noorem kiviaeg ehk neoliitikum ja järgnes noorem pronksiaeg.

Vello Lõugas

Vello Lõugas (6. aprill 1937 – 21. mai 1998) oli eesti arheoloog.

Venekirves

Venekirves oli venekujuline tööriist nöörkeraamika kultuurist, mis levis kivi- ja pronksiajal.

Karlova tüüpi kivikirves on peamiselt vaid Eesti aladel levinud venekirve tüüp.

Viin

Viin (saksa keeles Wien, baieriaustria keeles Wean) on Austria pealinn ja suurim linn. See on ühtlasi üks liidumaadest ning seda ümbritseb Alam-Austria.

Suurem osa Viinist asub Doonau jõe paremkaldal, ositi Alpide mäestiku kirdepoolseima jalami lõunaküljel. Doonau kanali ja Viini jõe äärne Innere Stadt ehk nii-öelda siselinn esindab Habsburgide monarhia ja Austria-Ungari impeeriumi hiilgeaegu. Viini vanalinn kuulub alates 2001. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.