Poliitiline ökonoomia

Poliitiline ökonoomia on majandusteaduse haru, mis mõtestab majandusliku arengu seaduspärasusi lähtudes ühiskonna ajaloolise arengu astmetest ja majanduse analüüsil on vajalik samaaegne ühiskonna analüüs.

Mõistet "poliitiline ökonoomia" käsitles esmakordselt 17. sajandi alguses Prantsusmaal Antoine de Montchrestien teoses "Poliitilise ökonoomia traktaat". Seda kasutati feodalismis tekkinud absolutistliku riigi põhiprobleemi, riikliku võimu majandusliku (rahalise) aluse analüüsiks (maksud ja nende otstarbekas kasutamine).

Arusaama, et valitseja ja riigi võimsus sõltub riigi käsutuses olevast rahast, kasutasid ka merkantilistid.

18. sajandi keskel tekkis Prantsusmaal poliitökonoomia uus suund, mida esindasid füsiokraadid, kelle arvates oli uue rikkuse loomine võimalik ainult selles majandusharus ja vaid tänu looduslikele protsessidele, mille kaudu toimub väärtuse suurenemine. Seetõttu oli maaomand füsiokraatide arvates tähtsaim rikkuse loomise eeldus. Niisugune arusaam rikkuse tekkimisest aga äratas aga valitsejates huvi oma maavalduse suurendamise ning uute maade vallutamise vastu.

Klassikalise poliitilise ökonoomia kui teaduse rajajaks peetaks Adam Smithi, kes 1776. aastal avaldas uurimuse "An Inquiry into the Nature and Wealth of Nations" ("Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest", eesti keeles 2005). Selles käsitluses olid seisukohad kaubanduse, kui majandusliku mehhanismi ühe osa, kasulikkusest tööjaotuse kujunemisele ühiskonnas ning tööjaotuse seosest ühiskondliku rikkusega.

Smithi mõttekäigud rikkusest ja selle allikast panid poliitilises ökonoomias aluse töö väärtusteooriale, mida arendasid edasi David Ricardo ("Principles of Political Economy and Taxation", 1817), Karl Marx (Kapital. Poliitilise ökonoomia kriitika, 1864) jpt. Nende töödes seostati tööväärtuse teooria kaupade hindadega ja selgitati, miks mõned kaubad on odavad, teised aga kallid. Marx täiendas väärtusteooriat lisaväärtusteooriaga.

Vähehaaval vähenes poliitilises ökonoomias poliitika ja majanduse sümbioosi uurimiselt otseselt majanduslike probleemide analüüsile ning mõistet "poliitiline ökonoomia" kasutati kuni 20. sajandi alguseni majandusteaduse üldises tähenduses. Hiljem asendus poliitiline ökonoomia mõiste mõistega majandusteadus (inglise keeles economics), mis omakorda harunes paljudeks spetsiaaldistsipliinideks.

Rousseau - Discours sur l'oeconomie politique, 1758 - 5884558
Jean-Jacques Rousseau, "Discours sur l'oeconomie politique", 1758

Vaata ka

David Ricardo

David Ricardo (18. aprill 1772 – 11. september 1823) oli Inglise majandusteadlane, klassikalise majandusteaduse rajaja.

Henry Aiken

Henry David Aiken (3. juuli 1912 Portland, Oregon – 30. märts 1982 Cambridge, Massachusetts) oli USA filosoof, kes tegeles eetika ja esteetikaga.Ta sai bakalaureusekraadi Portlandi Reed College'ist, magistrikraadi Stanfordi ülikoolist ja doktorikraadi Harvardi ülikoolist. Ta oli Guggenheimi stipendiaat ja õpetas filosoofiat 1940ndatel Columbia ülikoolis ja Washingtoni ülikoolis, 1946–1965 Harvardi ülikoolis ning oli 1965–1980 Brandeisi ülikooli Charles Goldmani filosoofia ja ideedeajaloo professor. Ta õpetas filosoofia ajalugu, tänapäeva eetikat ning Euroopa ja Ameerika eksistentsialismi.Ta on kritiseerinud Harvardi ülikooli, kus oli õpetamiskauge ja õppejõududest eemale hoidev rektor (Nathan Pusey), kitsa erialase suunitlusega bakalaureuseõpe ning 500 kuulajaga vooruloengud, kus on võimatu üliõpilastega suhelda. Nende puuduste tõttu läks ta üle Brandeisi ülikooli, kus loengus on harva üle 60–70 üliõpilase ja kus üliõpilased olid tema sõnul teravamad (abrasive) ja kriitilisemad kui Harvardis.

Institutsionaalne majandusteadus

Institutsionaalne majandusteadus on suunatud inimeste loodud institutsioonide rollide mõistmisele majanduselus toimuvates tegevustes.

USA-s oli institutsionaalne majandusteadus peamine majandusteaduse suund ja seda esindasid sellised majandusteadlased nagu Thorstein Veblen, Wesley Mitchell ja John R. Commons. Mõned institutsionalistid käsitlevad institutsionalismi esindajana ka Karl Marxi, kuna ta kirjeldas kapitalismi kui ajalooliselt sidusat süsteemi. Teised institutsionalistid ei nõustu Marxi kirjeldusega, kuna ta ei käsitlenud kesksena mitte turge, raha ja tootmise eraomandust, vaid neid kõiki kui indiviidide tegevuse tulemust.

John Maynard Keynes

John Maynard Keynes (5. juuni 1883 – 21. aprill 1946) oli silmapaistev briti majandusteadlane, kelle ideed ja teooriad muutsid makroökonoomika fundamentaalseid arusaamu ning valitsuste majanduspoliitikat. Keynes lõi oma tööde käigus uusi ja parandas vanu arusaamu äriringlusest ning on laialdaselt peetud 20. sajandi üheks mõjukaimaks majandusteadlaseks ja tänapäevase makroökonoomika rajajaks. Tema ideedele toetuvalt on rajatud keynesistlik koolkond, mis toetab aastatel 1945–1973 läänetööstusriikides valdavaks olnud keinsistliku majandusteooriat.

Klassikaline majandusteadus

Klassikaline majandusteadus ehk klassikaline poliitiline ökonoomia on mõtteviis majandusteaduses, mis tegeles majanduskasvuga seotud küsimuste uurimisega. Klassikaline majandusteadus tähendas üleminekut merkantilismilt tänapäevasele majandusteadusele.

Klassikalise majandusteooria peamisteks arendajateks peetakse Adam Smithi, David Ricardot, Thomas Malthusi ja John Stuart Milli. Mõnedes käsitlustes loetakse klassikalisteks majandusteadlasteks ka William Petty, Johann Heinrich von Thünen ja Karl Marx.

Klassikalised majandusteoreetikud uskusid isereguleeruvatesse turgudesse ilma välise sekkumiseta. Adam Smith viitas nii-öelda "nähtamatule käele", mis juhib turge oma loomuliku tasakaalu suunas nii, et puudub vajadus valitsuse sekkumiseks.

Vastandudes keinslikule majandusteooriale, eeldab klassikaline majandusteooria nii hüviste kui ka hindade paindlikkust. Teine põhiline eeldus tugineb Say seadusele: pakkumine loob enesele vastava nõudluse, see tähendab, et tootmine tekitab piisavalt tulu, et ostetakse ära kõik toodetud hüvised. Veel üks klassikalise teooria alustalasid on säästude ja investeeringute võrdsuse eeldamine, mille peaks tagama paindlikud intressimäärad.

Adam Smithi 1776. aastal kirjutatud The Wealth of Nations peetakse klassikalise majandusteaduse alguseks. Nad olid aktiivsed 19. sajandi keskpaigani ja neile järgnes neoklassikaline koolkond Inglismaal umbes 1870.

William Petty, kes tegutses 17. sajandil, oli Inglismaa klassikalise majandusteaduse tähtsaim esindaja. Ta rõhutas, et eri valdkondades tehtav töö pole ühesuguse väärtusega.

Pierre Boisguillebert Prantsusmaalt leidis, et riigi rikkuse ja võimu aluseks on põllumajandus. Keskendas peatähelepanu kauba tõelisele ehk õiglasele väärtusele. Tõeline väärtus on teine selline kaup, mille valmistamiseks on kulutatud sama palju tööaega. Mõneti oli ta naturaalmajanduse ideoloog ja leidis, et väärtuste võrdlemisel raha ainult segab.

Sama ajastu majandusteadlasi on teise jaotuse järgi liigitatud ka poliitilise ökonoomia teadlaste alla ning seda lähtuvalt majandusteaduse tolleaegsest seotusest riigiga.

Majandusteaduse mõisteid

Siin on loetletud majandusteaduse mõisteid.

Nikolai Beljavski

Nikolai Nikolajevitš Beljavski (1869–?) oli jurist.

Ta töötas Tartu Ülikooli dotsendina 1894–1898 ja professorina 1898–1913, erialaks poliitiline ökonoomia, statistika ja politseiõigus.

Poliitiline ökoloogia

Poliitiline ökoloogia (inglise political ecology) on käsitlus poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete tegurite suhtest keskkonnaküsimuste ja keskkonna muutumisega.

Poliitilist ökoloogiat iseloomustab just nende mitmetasandiliste küsimuste lahkamist eelkõige poliitilisi võimalusi kasutades. Teisiti väljendades võib öelda, et poliitiline ökoloogia, lähtub arusaamast, et looduse tähendus ja loodusega ümberkäimise reeglid on inimeste kokkuleppe küsimus.

Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitus-mehaanikateaduskond

Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitus-mehaanikateaduskond oli Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) akadeemiline struktuuriüksus (teaduskond) aastatel 1940–1941 ja 1944–1947.

Teaduskonna eelkäijaks oli Tallinna Tehnikaülikooli ehitus- ja mehaanikateaduskond.

1947. aastal ehitus-mehaanikateaduskond lahutati kaheks iseseisvaks teaduskonnaks: ehitusteaduskonnaks ja mehaanikateaduskonnaks.

Väärtus

Väärtus ehk väärtushinnang on eetikas ja filosoofias püsiv hinnang, mis mingile entiteedile on antud või selle juurde muul viisil kuulub.

Väärtuseks nimetatakse ka väärtustatavat entiteeti ennast.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.