Piiskopkond

Piiskopkond ehk diötsees (ladina keeles diœcesis, kreeka keeles dioikesis) on kiriku haldusüksus, ühe piiskopi jurisdiktsiooni all olev territoorium ja kogudused.

Välislingid

Benedictus XV

Benedictus XV (Giacomo Giambattista della Chiesa, 21. november 1854 – 22. jaanuar 1922) oli paavst 1914–1922. Ta oli 258. paavst.

Giacomo della Chiesa sündis 21. novembril 1854 kella üheksa paiku hommikul Genova eeslinnas Peglis markii Giuseppe della Chiesa (1821–1892) ja Giovanna Migliorati (1827–1904) peres. Ta ristiti 22. novembril 1854 Nostra Signora della Vigna kirikus. Tema isapoolsest suguvõsast pärines kardinal Gianpaolo della Chiesa, tema emapoolsest suguvõsast pärinesid paavst Innocentius VII ja kardinal Giovanni Migliorati.

Della Chiesa õppis Genova ülikoolis õigusteadust ja omandas 2. augustil 1875 doktorikraadi. Ta jätkas 16. novembril 1875 oma õpinguid Roomas Capranica kolleegiumis ja seejärel Gregoriuse ülikoolis. Della Chiesa ordineeriti 21. detsembril 1878 preestriks kardinal Raffaele Monaco La Valletta poolt. 1878–1882 õppis ta Accademia dei Nobili Ecclesiastici akadeemias. 1879 kaitses ta teoloogiadoktori kraadi ja omandas 1880 doktorikraadi kanoonilise õiguse alal.

Della Chiesa tegutses paavsti diplomaatilises teenistuses. Ta osales 1885 paavstliku delegatsiooni koosseisus, mille ülesandeks oli vahendada Saksamaa ja Hispaania vahelist tüli Karoliinide üle. Ta organiseeris kooleraepideemia ajal toimeabi. Della Chiesa tegutses professorina Accademia dei Nobili Ecclesiastici akadeemias. Ta rajas 1901 Püha Hieronymuse Seltsi.

Bremeni peapiiskopkond

Bremeni peapiiskopkond (ka Hamburg-Bremeni peapiiskopkond, saksa Erzbistum Bremen, mitte segi ajada tänapäevase Hamburgi peapiiskopkonnaga, mis asutati aastal 1994) oli ajalooline katoliiklik piiskopkond (787–1566/1648) ja moodustas Saksa-Rooma riigis aastatel 1180–1648 kirikliku riigi (teiste nimede all aastani 1823), nimega vürstlik Bremeni peapiiskopkond (saksa Erzstift Bremen). Vürstlik peapiiskopkond koosnes umbes kolmandikust kirikliku piiskopkonna territooriumist. Bremeni linn ei olnud de facto aastast 1186 ja de jure aastast 1646 vürstliku peapiiskopkonna osa, kuid kuulus kiriklikku peapiiskopkonda. Enamus vürstlikust peapiiskopkonnast asus Bremeni linnast põhja pool paikneval alal, Weseri ja Elbe jõgede vahel. Veelgi segadusseajavamalt, mõned vürstliku peapiiskopkonna osad kuulusid usulises mõttes naabruses paiknevasse Verdeni piiskopkonda, moodustades 10% selle piiskopkonna territooriumist.

Ka Verdenil endal oli topeltidentiteet – kui kiriklik Verdeni piiskopkond (saksa Bistum Verden) ja kui vürstlik Verdeni piiskopkond (saksa Hochstift Verden). Kumbki vürstlik piiskopkond omas keiserliku osariigi (saksa Reichsstand, mitmus: Reichsstände) seisust, kumbki oli esindatud Saksa-Rooma riigi Riigipäeval (saksa Reichstag). Aastast 1500 kuulus vürstlik Bremeni peapiiskopkond Saksi ringkonda (hiljem Alam-Saksi ringkonda; saksa Sächsischer, või hiljem Niedersächsischer Kreis), mis oli keisririigi halduse allstruktuur. Teisest küljest Verdeni vürstlik piiskopkond kuulus Alam-Reini-Vestfaali ringkonda (saksa Niederrheinisch-Westfälischer Kreis, kõnekeelselt Vestfaali ringkond) ja saatis oma esindaja Riigipäevale. Isegi kui kahte vürstlikku piiskopkonda valitseti personaalunioonis, siis, et säilitada kaks kohta Riigipäeval, ei ühendatud neid ametlikult reaaluniooni. Sama tehti ka ühiselt valitsetud Bremeni ja Verdeni hertsogkondade (saksa kõnekeeles Herzogtümer Bremen und Verden, kuid ametlikult Herzogtum Bremen und Fürstentum Verden) puhul, mis tekkisid aastal 1648 kahest ilmalikustatud vürstlikust piiskopkonnast.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Mitte segi ajada eksiilis tegutsenud institutsiooniga Eesti Evangeeliumi Luteriusu KirikAsutus nimega Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (lühend EELK) on Eestis ja väliseestlaste seas tegutsev luterlik kirik. EELK-l on Eestis 12 praostkonda, 167 kogudust, 214 vaimulikku ja alates 2010. aastast lisaks eraldi Välis-Eesti piiskopkond.

EELK-d juhib peapiiskop Urmas Viilma, kes pühitseti ametisse 2. veebruaril 2015. EELK kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi moodustavad peapiiskop, piiskop, kantsler ja kuni neli assessorit. EELK kõrgeim seadusandlik organ on EELK Kirikukogu, kuhu kuulub 65 vaimulikku ja ilmikliiget. Kirikukogu valitakse neljaks aastaks ja selle kutsub kokku peapiiskop vähemalt kaks korda aastas.

Gregorius XVI

Gregorius XVI (Bartolomeo Alberto Cappellari, mungana Mauro Cappellari; 18. september 1765 – 1. juuni 1846) oli paavst 1831–1846. Ta oli 254. paavst.

Bartolomeo Alberto Cappellari sündis Bellunos juristist alamaadliku Giovanni Battista Cappellari ja Giulia Pagani Cesa peres. 23. augustil 1783 siirdus ta vanemate vastuseisust hoolimata benediktiini kamalduleeslaste ordu San Michele di Murano kloostrisse ja võttis omale munganimeks Mauro. Ta andis 1786 mungatõotused, ordineeriti 1787 preestriks ja õpetas seejärel kloostris noori munki. Cappellari siirdus 1795 Rooma, kus elas esmalt Piazza Veneta kandis, seejärel San Gregorio al Celio kloostris. Ta pühendas 1799 avaldatud teose "Il trionfo della Santa Sede" vangistuses viibivale Pius VI-le, rõhutades selles teoses paavsti ilmeksimatust ja tunnistades paavsti kui ilmaliku võimu kandjat. 4. veebruaril 1801 sai temast üks katoliikliku akadeemia (Accademia della Religione Cattolica) asutajatest. Pärast San Michele kloostri sulgemist Pius VII vangistamise järel õpetas Cappellari Murano kolleegiumis ja seejärel Padova kolleegiumis. Talle pakuti kahel korral piiskopiametit, kuid ta keeldus sellest mõlemal korral. Leo XII määras ta Perugia, Camerino, Macerata ja Fermo ülikoolide visiitoriks. Cappellari osales 1827 konkordaadi sõlmimisel Madalmaade Kuningriigiga ja 1829 lepingu sõlmimisel Osmanite riigiga. Kardinal Cappellari osales 2 konklaavil 1829–1831.

Haapsalu

Haapsalu (Läänemaa murrakutes varem ka Oablu või Aablu) on linn Eestis Läänemere ääres Haapsalu lahe lõunakaldal, Lääne maakonna halduskeskus.

Linna territooriumi hulka kuulub Krimmi holm.

Haapsalu linnapea on Urmas Sukles.

Johannes XXIII

Johannes XXIII, ladinapäraselt Ioannes XXIII (Angelo Giuseppe Roncalli, 25. november 1881 – 3. juuni 1963) oli paavst 1958–1963. Ta oli 261. paavst. Ajakiri Time valis ta 1962. aasta inimeseks.

27. aprillil 2014 kuulutas paavst Franciscus ta pühakuks.

Angelo Giuseppe Roncalli sündis 25. novembril 1881 kella 10.15 paiku hommikul Sotto il Montes talupoja (mezzadria) Giovanni Battista Roncalli ja Marianna Giulia Mazzolla 13-lapselises peres kolmanda lapsena. Ta ristiti samal päeval Santa Maria di Brusicco kirikus preester Francesco Rebuzzini poolt, tema ristiisaks oli vanaonu Zaverio Roncalli. Roncalli võttis esimese armulaua vastu 1888 ja konfirmeeriti 13. veebruaril 1889 Cavicos Bergamo piiskopi poolt.

Roncalli omandas alghariduse kohalikus külakoolis ja jätkas 1892–1900 õpinguid Bergamo seminarides. Ta asus 1901 õppima Roomas San Appolinare instituudis ja omandas 13. juulil 1904 teoloogiadoktori kraadi. Aastast 1902 oli ta Bergamos uute seminaristide prefekt. Pärast õpinguid pidas ta Bergamo seminaris loenguid kiriku ajaloost. Roncalli pühendus Carlo Borromeo tegevuse uurimisele ja avaldas 1958 oma uurimistööst viimase kogumiku. Oma uurimistöö käigus külastas ta Milano raamatukogu Biblioteca Ambrosianat, kus ta tutvus Achille Rattiga. Roncalli uuris ka Salesi Franciscuse tegevust.

Roncalli pidas nooruses vaimulike harjutuste kohta päevikut, mis on hiljem avaldatud. Ta võttis 24. juunil 1895 vastu tonsuuri. 1896 ühines ta frantsiskaanide kolmanda orduga ja andis 23. mail 1897 oma vaimulikud tõotused. 3. juulil 1898 ja 25. juunil 1899 sai Roncalli madalamad vaimulikupühitsused. 11. aprillil 1903 sai ta alamdiakoniks ja 18. detsembril 1903 diakoniks. 10. augustil 1904 ordineeriti Roncalli Roomas Santa Maria in Monte Santo kirikus preestriks. Ta oli 26.–28. aprillil 1910 toimunud Bergamo sinodi sekretär. 24.–25. märtsil 1958 pühitses ta Prantsusmaal Lourdesis kiriku.

Roncalli asus 30. novembril 1901 omandama sõjalist väljaõpet Itaalia 73. jalaväebrigaadis. Ta sai 31. mail 1902 kapraliks ja 30. novembril 1902 seersandiks, kuid lahkus samal aastal tegevteenistusest. Roncalli mobiliseeriti Esimese maailmasõja ajal Itaalia armeesse, kus ta esmalt tegutses sanitarina ja alates 24. maist 1915 kaplanina.

Roncalli osales 1928 Bulgaariat tabanud maavärina järel abitööde koordineerimisel. Töötades diplomaadina Kreekas ja Türgis suhtles ta pidevalt kohalike võimudega. Kui Kreeka oli 1941–1944 okupeeritud, püüdis ta takistada juutide deporteerimist.

Nuntsiusena Prantsusmaal tuli Roncallil tegeleda süüdistustega piiskoppide vastu, kes olid teinud koostööd Vichy valitsusega. Ta korraldas Chartresis katoliiklastest Saksa sõjavangide jaoks teoloogiakursusi, kuid keeldus 2005 ajalehes Corriere della Sera avaldatud andmete alusel 20. novembril 1946 Pius XII poolt talle ja Prantsuse katoliku kirikule dateeritud dokumendi alusel ellu viimast paavsti korraldust orvuks jäänud juudi laste ristimise osas. Ta tunnustas töölispreestrite tegevust. Roncalli sai kardinalina Prantsusmaal tegutseva vaimulikuna traditsioonilise kombe järgi kardinalikübara Prantsusmaa presidendi Vincent Aurioli käest. Ta oli paavstlik delegaat 30. septembril 1954 Rahvusvahelisel armulauakongressil Liibanonis.

Kuramaa piiskopkond

Kuramaa piiskopkond oli katoliiklik vaimulik ala, Vana-Liivimaa Läti lääne- ja edelaosas, mida valitses Kuramaa piiskop.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (ametlik lühend MPEÕK, vene keeles Эстонская Православная Церковь Московского Патриархата) on üks kahest Eestis tegutsevast õigeusu kirikust (teine on Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsioonis tegutsev Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik).

MPEÕK kuulub Moskva ja kogu Venemaa patriarhi kanoonilisse jurisdiktsiooni ning on vastavalt Vene Õigeusu Kiriku põhimäärusele omavalitsuslik kirik. Selle eestseisja on Tallinna ja kogu Eesti metropoliit, kelle kinnitab ametisse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku täiskogu ettepanekul patriarh isiklikult. Metropoliidi kantselei asub Tallinna vanalinnas aadressil Pikk tänav 64.

2011. aastast on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikul kaks piiskopkonda: Tallinna piiskopkond, mida juhib Tallinna ja kogu Eesti metropoliit, ja Narva ja Peipsiveere piiskopkond, mida juhib Narva ja Peipsiveere piiskop.

Kiriku eestseisja oli aastatel 1992–2018 metropoliit Kornelius (Jakobs), alates juunist 2018 juhib kirikut metropoliit Jevgeni (Rešetnikov). Narva ja Peipsiveere piiskop on alates 30. maist 2011 Lazar (Gurkin), kes täitis 19. aprillist kuni 3. juunini 2018 ajutiselt ka kiriku eestseisja kohuseid. 5. veebruaril 2017 pühitseti ametisse Tallinna piiskopkonna vikaarpiiskop Sergi (Telihh), tiitliga Maardu piiskop. Nii on kirikul kokku kolm piiskoppi.

Kiriku liturgiline keel on kirikuslaavi keel, kuid üksikutes kogudustes peetakse ka eestikeelseid jumalateenistusi. Kiriku häälekandja on igakuiselt ilmuv venekeelne ajaleht Mir Pravoslavija (Мир Православия).

MPEÕK vaimulikud teenindavad 32 kogudust ja kirikut. Liikmed on põhiliselt Eesti venekeelse elanikkonna seast, neid on hinnanguliselt umbes 150 000.

Mõisate reduktsioon

Mõisate reduktsioon ehk riigistamine oli mõisate riigi omandusse tagasivõtmise protsess.

Rootsi kuninga Karl XI ajal 1680. aastal võttis Rootsi riigipäev vastu otsuse võõrandatud mõisate riigile tagasivõtmiseks kogu riigis, mille tulemusena toimus nn. Suur reduktsioon. Mõisate reduktsioon viidi läbi nii Rootsi riigis, kui ka Rootsile kuuluvates dominioonides (Rootsi Pomeraania, Rootsi Wismar, Bremeni piiskopkond ja Verdeni piiskopkond) ja Rootsi riigi valdustes.

Mõisate reduktsiooni põhjuseks oli kuninga Karl XI ja kuninganna Kristiina poolt nende valitsusajal tehtud riigimaade kinkimine aadelkonnale, kes aga ei pidanud tasuma riigimakse, mistõttu olid vähenenud kuningriigi sissetulekud ning riigikassa oli pidevates finantsraskustes.

Paulus III

Paulus III (Alessandro Farnese, 29. veebruar 1468 – 10. november 1549), oli paavst 1534–1549. Ta oli 220. paavst.

Alessandro Farnese sündis Caninos Pier Luigi Farnese ja Giovannella Caetani 5-lapselises peres kolmanda lapsena ning vanima pojana. Ta elas mõnda aega Firenzes Lorenzo de' Medici õukonnas, kus ta tutvus Giovanni de' Medici ja Giulio de' Mediciga. Ta omandas esimesed haridusalased teadmised esmalt Roomas humanisti Pomponio Leto juures, õppis seejärel Firenzes ja siis Pisa ülikoolis. Farnese viibis perekondlike tülide tõttu mõnda aega vanglas. Ta asus Innocentius VIII teenistusse, kes määras ta oma protonotariks. Aleksander VI määras Farnese kardinaliks. Alessandro Farnese õde Giulia Farnese oli paavsti armuke. 27. maist 27. juunini 1495 viibis Farnese Viterbos. 1500 kuulas ta Roomas Mikołaj Koperniku astronoomialoenguid. 12. aprillil 1507 viibis ta Rooma Peetri kiriku uue hoone ehitusplatsil. Jaanuaris 1527 veenis ta poliitilise olukorra tõttu paavsti Roomast lahkuma ja pärast Sacco di Romat jäi ta paavsti juurde. Septembris 1527 sai Farnese loa minna Hispaaniasse, kuid ta siirdus Parmas viibivate kardinalide juurde. 1. juunil 1528 saabus ta koos paavstiga Viterbosse. 1529 tunnustasid Prantsusmaa kuningas François I ja Inglismaa kuningas Henry VIII teda võimaliku soosikuna järgmisel konklaavil. 13. detsembril 1532 saabus ta koos Saksa-Rooma keisri Karl V-ga Bolognasse.

Farnese ordineeriti preestriks 26. juunil 1519 ja pühitseti 2. juulil 1519 Leo X poolt piiskopiks. Ta pidas oma esimese missa 25. detsembril 1519. Ta osales 1512 paavsti esindajana Lateraani V kirikukogu avamisel. Parma piiskopina pidas ta sinodit ja asus teostama Lateraani oikumeenilisele kirikukogu otsuseid. 1525 osales Farnese juubeliaasta puhul peetud pidustustel. 1530 toimunud konsistooriumil tunnustas ta uue oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist.

Alessandro Farnese oli mõjukas kardinal ja osales 6 konklaavil 1503–1534. Ta kroonis paavstiks Leo X ja osales Karl V kroonimistseremoonial.

Jaanuaris 1514 korraldas kardinal Farnese jahi, kus osalesid paavst ja 18 kardinali. Clemens VII kinkis talle 24. mail 1530 Ronciglione lossi.

Pius VI

Pius VI (Angelo Onofrio Melchiore Natale Giovanni Antonio Braschi, levinumas lühendatud variandis Giovanni Angelo Braschi; 25. detsember 1717 Cesena – 29. august 1799) oli paavst 1775–1799. Ta oli 250. paavst.

Giovanni Angelo Braschi sündis esimesel jõulupühal 1717 vähejõuka Falcino krahvi Marco Aurelio Tommaso Braschi ja Anna Teresa Bandi 8-lapselises peres vanima lapsena ning ristiti 27. detsembril, mis sageli esineb tema sünnikuupäevana. Pärast isa surma 2. juulil 1759 sai temast Falcino krahv. Braschi õppis jesuiitide seminaris, seejärel Cesena ülikoolis õigusteadust ja kaitses 1734 doktorikraadi. Braschi õppis hiljem Ferrara ülikoolis ja temast sai Ferrara legaadi kardinal Tommaso Ruffo sekretär, kelle abina osales ta ka 1740 toimunud konklaavil. Järgides oma kutsumust, otsustas Braschi katkestada kihluse ja ta ordineeriti 1755 preestriks.

Pius VII

Pius VII (Barnaba Niccolò Maria Luigi Chiaramonti, mungana Gregorio Chiaramonti; 14. august 1742 – 20. august 1823) oli paavst 1800–1823. Ta oli 251. paavst.

Barnaba Niccolò Maria Luigi Chiaramonti sündis Cesenas krahvi Scipione Maria Niccolò Chiaramonti ja Giovanna Coronata Ghini 11-lapselises peres 10. lapsena. Samast linnast oli pärit Pius VI. Isa surma järel siirdus lesestunud ema karmeliitide kloostrisse, kus ta olevat ennustanud ette oma poja saamist paavstiks. Chiaramonti õppis Ravenna kolleegiumis, liitus 1758 benediktlastega Santa Maria del Monte kloostris ja võttis munganimeks Gregorio. Ta ordineeriti 21. septembril 1765 preestriks, õppis hiljem Padova ülikoolis ja seejärel Rooma ülikoolis teoloogiat. Kui ta määrati San Callisto kloostri abtiks, keeldusid mungad seda otsust tunnustamast ja paavstil tuli oma otsust kinnitada. Chiaramonti sai tuntuks 1797 jõulude ajal peetud jutlusega, milles ta kinnitas vastuolude puudumist kristluse ja demokraatia vahel.

Riia peapiiskopkond

Riia peapiiskopkond oli katoliiklik piiskopkond ja riik, mis eksisteeris aastatel 1186–1562/1563 (1186–1202 Üksküla piiskopkonnana, 1202–1251/1253 Riia piiskopkonnana), Rooma-katoliku kiriku paavsti valitsemisalas.

Likvideeritud peapiiskopkond taastati 1918. aastal Läti ala katva katoliikliku peapiiskopkonnana (diötseesina), millel ilmalikku võimupädevust pole.

Riia piiskopkond (õigeusu kirik)

Riia piiskopkond (läti keeles Rīgas eparhija) on Läti Õigeusu Kiriku piiskopkond Läti lääneosas.

Piiskopi residents on Riias ja katedraaliks on Riia Kristuse Sündimise katedraal. Lisaks asuvad piiskopkonna aladel veel Liepāja Püha Nikolai katedraal ning Jelgava Püha Siimeoni ja Püha Anna katedraal. Piiskop on Riia ja kogu Läti metropoliit Aleksandr (Kudrjašov) (ametis 27. oktoobrist 1990).

Riia piiskopkond asetseb Lätis riigi lääneosas. Aastani 2013 kuulus sinna terve Läti, kuid siis eraldati sellest Balvi, Baltinava, Rugāji, Viļaka, Cibla, Kārsava, Ludza, Zilupe, Gulbene, Aknīste, Jēkabpilsi, Krustpilsi, Sala, Viesīte, Rēzekne, Viļāni, Līvāni, Preiļi, Riebiņi, Vārkava, Cesvaine, Ērgļi, Lubāna, Madona, Varakļāni, Ilūkste, Daugavpilsi, Dagda ja Krāslava piirkonda kuuluvad alad, millest moodustati Daugavpilsi ja Rēzekne piiskopkond.

Saare-Lääne piiskop

Saare-Lääne piiskop (keskajal tegelikult Saaremaa piiskop, ladina episcopus Osiliensis) oli Saare-Lääne piiskopkonna ilmalik ja vaimulik valitseja 13.–16. sajandil.

Esimene Saare-Lääne piiskop astus ametisse 1228. aastal, kui piiskopkond pärast Saaremaa vallutamist rajati. Kuid Liivimaal alanud sisesegaduste ajal kadus mõneks ajaks ka Saare-Lääne piiskopi ametikoht, mis taastati alles 1234. aastal. Seejärel suutsid piiskopid oma võimu stabiliseerida, resideerides esialgu Lihulas, seejärel Vana-Pärnus ja alates 1263. aastast Haapsalus. Alates 14. sajandist resideerisid piiskopid tihti ka Kuressaares. Saare-Lääne piiskopid ei kuulunud reeglina Saksa ordu koosseisu ning ajasid üpris iseteadlikku poliitikat. Orduga kõige tihedamalt seotud oli Winrich von Kniprode 14.–15. sajandi vahetusel.

15. sajandil toimusid Saare-Lääne piiskopitooli ümber sagedased vaenused, aastatel 1431–1468 oli kohale ikka kaks kandidaati. Tülisse sekkusid ka Liivimaa ordu ja Taani kuningas.

16. sajandi alguses nõrgenes Saare-Lääne piiskopi positsioon oluliselt, kuna 1524. aastal laiendati tunduvalt kohalike aadlike privileege. Nad said kapiitli kõrval piiskopivalimisel osaleda ja mitteaadlikel keelati toomkapiitli liikmeks saada. Vastuolud piiskopi ja aadlike vahel tõid kaasa Saare-Lääne vaenuse, seejärel suutis piiskop Johann von Münchhausen oma võimu tunduvalt tugevdada. Viimaseks Saare-Lääne piiskopiks oli hertsog Magnus, kes saabus Saaremaale 1560. aastal ning jäi sealsest võimust ilma 1572. aastal, mil Saaremaa liideti Taani kuninga valdustega.

Tolleaegsetes allikates nimetati Saaremaa ja Läänemaa piiskoppi Saaremaa piiskopiks. Kuid 19. sajandil hakkasid baltisaksa ajaloolased kasutama mõistet Bischof von Ösel-Wiek, mis eesti keelde tõlgiti kui Saare-Lääne piiskop.

Saare-Lääne piiskopkond

Saare-Lääne piiskopkond (Episcopatus Osiliensis) oli Rooma-katoliku kiriku piiskopkond ja ühtlasi Vana-Liivimaa konföderatiooni kuulunud ilmalik riik Eestis, mille territoorium hõlmas Läänemaad (koos hilisema parem-kalda Pärnumaa ja Hiiu saarega) ja Saaremaad. Piiskopkond kuulus 1255. aastal moodustatud Riia kirikuprovintsi.

Piiskopkonna keskus ja piiskopi residents asus algselt Lihulas, 1251. aastast Pärnusse ning 1260ndate aastate algul kolis Haapsalusse, Haapsalu piiskopilinnusesse, kus asuv Haapsalu toomkirik oli Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk katedraal ja kus asus Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk troon ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium – Saare Lääne toomkapiitel.

Tartu piiskop

Tartu piiskop (ladina keeles Episcopus Tarbatensis) oli Tartu piiskopkonna ilmalik ja vaimulik valitseja aastatel 1224–1558.

Mõnikord alustatakse Tartu piiskoppide loendit Theoderichi nimega, kes määrati Eestimaa piiskopiks asukohaga Lihulas 1211. aastal. Kuid tema ei jõudnud tegelikult Lihulassegi ning järgmine Lihula piiskop, piiskop Alberti vend Hermann von Buxhövden, kes 1219. aastal Alberti poolt Theoderichi järglaseks määrati, asus 1223. aastal resideerima Otepääle. 1224, kui Tartu vallutati, asus Hermann oma keskust aga sinna rajama. 6. novembril 1225 läänistas roomlaste kuningas Heinrich VII piiskopile praeguse Lõuna-Eesti (Ugenois cum Waigel, Sobolitz, Saccala cum Moicke, Alumbus et Nurmegunde), mille lääneosa läänistas piiskop edasi Mõõgavendade ordule. 1234. aastast kandis ta ametlikult paavsti poolt antud Tartu piiskopi nimetust.

Viimane Tartu piiskop Hermann II Wesel alistus 1558. aasta juulis aga Vene vägedele ja küüditati samal aastal Venemaale, kus ta viis aastat hiljem suri. Ühtekokku oli ametis 26 Tartu piiskoppi, koos Theoderichiga 27.

Tartu piiskopi ilmalik valdus ehk stift haaras üldjoontes endise Ugandi muinasmaakonna ala ning oli ainus keskaegse Liivimaa riikidest, mis koosnes ühest kompaktsest territooriumist. Tema vaimulik võim ehk diötsees ulatus aga ka ordualadele endises Sakala muinasmaakonnas ning Kesk-Eesti lõunaosas.

Tartu piiskopkond

Tartu piiskopkond (Ecclesia seu Dioecesis Tarbatensis) oli Rooma-katoliku kiriku Riia peapiiskopkonna piiskopkond Kagu-Eestis. Piiskopkonna koosseisu kuulusid asutamisel Ugandi, Sakala, Soopoolitse, Sakala, Mõigu, Alempois ja Nurmekund (Ugenois cum Waigel, Sobolitz, Saccala cum Moicke, Alumbus et Nurmegunde), kuid selle lääneosa läänistas piiskop edasi Mõõgavendade ordule ja nii jäi talle oma valduse lääneosa üle ainult kiriklik ja suverääniõigus. Piiskopkond kuulus 1255. aastal moodustatud Riia kirikuprovintsi.

Verden (riik)

Verdeni ajalooline territoorium kujunes frankide Verdeni piiskopkonna monarhidest tänapäeva Kesk- ja Kirde-Alam-Saksimaa alal ja eksisteeris sellisena aastani 1648. Piiskoppide kui ilmalike isandate hallatud territoorium ei kattunud piiskopkonnaga, kuid asus selle piirides ja hõlmas umbes neljandiku piiskopkonna alast. Territoorium oli sel ajal Stift Verden või Hochstift Verden, laias laastus vürstlik Verdeni piiskopkond. Seda territooriumi kirjeldatakse kohalikes allikates tänapäeval ebaõigesti Bistum Verden ("Verdeni piiskopkond") ja aastal 1648 sai see tiitli Verdeni vürstkond, mõnikord viidatud ka kui Verdeni hertsogkond.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.