Piinlikkus

Piinlikkus ehk piinlikkustunne on emotsioon, mis on seotud olukorraga, mille puhul teised näevad pealt või saavad teada midagi, mida asjaosaline häbeneb. Piinlikkust võidakse tunda nii enese kui ka teiste pärast.

Piinlikkus erineb häbist selle poolest, et erinevalt piinlikkusest ei ole häbi otseselt seotud teiste inimestega ning eeldab süütunnet.

Piinlikkuse välisteks avaldusteks võivad olla punastamine, higistamine ja kogelemine. Piinlikkust võidakse varjata naeratuste, närvilise naeruga või vihapurskega.

Filosoofia

Piinlikkuse olemuse kohta puudub filosoofilises ja teaduslikus kirjanduses ühtne seisukoht.

Ingliskeelse kirjanduse lugemisel tuleb arvestada, et embarassment võib tähendada ka kohmetust.

Erinevus häbist

Piinlikkust eristatakse häbist, kuigi nad esinevad sageli koos ning on sarnase iseloomuga. Piinlikkus ei ole nõrk häbi ega pruugi üldse olla nõrgem emotsioon kui häbi. Erinevalt piinlikkusest ei eelda häbi häbenetava asjaolu või teo teistele teatavaks saamist ega sellele mõtlemist. Erinevalt häbist ei eelda piinlikkus, et asjaosalise juures oleks tema enda arvates midagi laiduväärset.[1]

On ka väidetud, et piinlikkustundele erinevalt häbist ongi iseloomulik, et kogetakse teiste teenimatut negatiivset hinnangut (Robert Solomon[2]).

Võimetus kohaselt reageerida

Gabrielle Taylori[3] järgi esineb piinlikkus (embarassment) alati olukordades, kus teiste inimeste juuresolekul kogetakse, et ei osata või ei suudeta kohaselt reageerida.

Sellel teoorial on raske seletada teiste inimeste käitumise pärast tuntavat piinlikkust. Taylor seletab seda sellega, et piinlikkuse tundja samastab end isikuga, kelle pärast ta piinlikkust tunneb. Teine võimalus oleks viidata piinlikkuse tundja võimetusele olukorda lahendada. Peale selle seletab Taylor teise inimese pärast tuntavat piinlikkust sellega, et piinlikkuse tundja asetab end selle isiku olukorda, kelle pärast ta piinlikkust tunneb. See on võimalik ka juhul, kui isik, kelle pärast piinlikkust tuntakse, ise piinlikkust ei tunne: olukorda modifitseeritakse vastavalt enda hoiakutele. Selle seletuse probleem on, et piinlikkuse tundja ei pruugi tegelikult üldse tahta või suuta panna end selle isiku olukorda, kelle pärast ta piinlikkust tunneb.[1]

Ebaviisakus ja ootuste mittetäitumine

Piinlikkust tuntakse sageli siis, kui kogetakse, et rikutakse ise viisakusreegleid või seda teeb mõni juuresolija. See ei kehti kõikide piinlikkuse juhtude puhul.[1]

Sotsioloog Erving Goffmani[4] järgi oodatakse igalt inimeselt vastavalt olukorrale ja konkreetsele inimesele teatud omadusi, võimeid ja teadmisi. Ootused lähtuvad nii inimeselt endalt kui ka juuresolijatelt. Kui need ootused ei täitu, siis tuntaksegi piinlikkust.

Sellele teooriale valmistab raskusi asjaolu, et piinlikkustunde asemel võidakse ka lihtsalt üllatuda või leida, et olukord on naljakas. Peale selle, kui inimene tunneb piinlikkust suure tähelepanu pärast, mida talle näiteks auhinna üleandmise puhul osutatakse, siis nähtavasti ootuste mittetäitumisega tegemist pole.[1]

Eksponeeritus

Luke Purshouse'i[1] järgi on piinlikkus olemuslikult seotud inimese (millegi tema juurde kuuluva) eksponeeritusega (exposure) teisele inimesele. Eksponeeritud võivad olla inimese keha, vaimuseisundid, iseloomujooned ja teod. Samuti kuulub eksponeerituse alla see, kui keegi teine saab kellegi kohta midagi teada. Pershouse'i järgi võib piinlikkust tunda inimene, kes käsitab (construes) end eksponeeritavana või sellena, kellele eksponeeritud ollakse. Selleks, et tunda piinlikkust, peab ta seejuures olema selles rollis vastumeelselt. Sellele teooriale tekitab raskust olukord, kus inimene tunneb näiteks oma vanu päevikuid lugedes piinlikkust selle pärast, missugune ta varem oli. Seda olukorda saab siiski tõlgendada nii, et tema varasem mina on temast erinev isik.

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Purshouse 2001
  2. R. Solomon. The Passions: Emotions and the Meaning of Life, New York: Doubleday 1976, 246–247
  3. G. Taylor. Pride, Shame and Guilt: Emotions of Self-Assessment, Oxford University Press 1985, 69
  4. Goffman 1956

Kirjandus

  • Erving Goffman. Embarrassment and social organisation. – American Journal of Sociology, 1956, 62, 268.
  • Bela Szabados. Embarrassment and self-esteem. – Journal of Philosophical Research, 1990, 15, 341–349.
  • J. Sabini, M. Silver. In defense of shame: shame in the context of guilt and embarassment. – Journal for the Theory of Social Behaviour, 1997, 27, 1–15.
  • Luke Purshouse. Embarrassment: a philosophical analysis. – Philosophy, 2001, 76, 298, 515–540.

Artikli kirjutamisel on kasutatud ingliskeelse Vikipeedia artiklit seisuga 15.3.2009.

Välislingid

Aukartus

Aukartus on psühholoogias emotsioon, kus inimene tunneb kellegi või millegi vastu austust, kuid omavahel on segunenud üllatus, hämmastus ja hirm.

Aukartust võib äratada teine inimene, kes on kõrgemal positsioonil ja tuntud, või mingi objekt, mis on teistega võrreldes palju ilusam, suurem, võimsam.

Enamik definitsioone peab aukartust kas positiivseks või negatiivseks emotsiooniks, kuid kui inimestel paluda kirjeldada olukorda, kus nad tundsid aukartust, kirjeldab enamik inimesi positiivseid kogemusi.Mõned inimesed tunnevad aukartust rohkem kui teised. On leitud, et regulaarselt tunnevad aukartust inimesed, kes on avatud uutele kogemustele ja on ekstravertsemad.

Eufooria

Eufooria on intensiivne kõrgenenud meeleolu, millega sageli kaasneb kõrgenenud enesehinnang. Eufooria on ülev meeleolu, milles kogetakse intensiivset heaolu-, õnne- ja rõõmutunnet.

Eufooria võib olla normaalne või patoloogiline nähtus. Normaalse nähtusena esineb ta harva ja on enamasti lühiajaline.

Eufooriat võivad põhjustada positiivseid emotsioone esilekutsuvad tegevused ja sündmused, näiteks armastus, seks, sport (eriti kestvusspordialad, näiteks pikamaajooks), spordivõidud, muusika kuulamine, olulistest meeldivatest sündmustest teadasaamine. Eufooria võib tekkida usuliste või vaimsete rituaalide ajal või meditatsiooni käigus. Eufooriat võivad põhjustada psüühikat mõjutavad ained, näiteks alkohol, kokaiin, amfetamiinitüüpi stimulandid, opiaadid, kanep), mõned psüühikahäired (näiteks bipolaarne häire, tsüklotüümia, mõned dementsuse ja deliiriumi vormid) ning mõned ajuhaigused ja -kahjustused.

Biokeemiliselt on eufooria seotud aju dopamiini- ja opioidiretseptorite aktivatsiooniga.

Frustratsioon

Frustratsioon on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel.

Eestikeelse vastena on frustratsioonile välja pakutud mõistet takistusäng.

Hirm

Hirm on tundmus, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada.

Paul Ekman loeb hirmu üheks kuuest kultuuriliselt universaalsest näoväljenduse järgi ära tuntavast emotsioonist. Ülejäänud viis on viha, rõõm, kurbus, üllatus, vastikus.

Haiguslikku hirmu nimetatakse ka foobiaks. Klassikalise tingimise teel tekib hirm, kui hirmutav olukord seostub neutraalse stiimuliga. Hirm motiveerib vältimiskäitumist – vältimine vähendab hetkeliselt hirmu ja see omakorda kinnitab vältimist ega lase reaktsioonil kustuda. Foobia tekkele aitavad kaasa puudulik kustumine, sünnipärane valmisolek, õppimine mudelilt ja vältiva käitumise kinnitamine.

Huvi

Huvi on emotsioon, mis põhjustab fokuseerima tähelepanu mingile objektile või protsessile.

Huviks võib nimetada ka inimese hobi, millega ta hea meelega tegeleb.

Huvi vastandemotsiooniks on apaatia ehk huvi puudumine.

Sotsioloogias (turunduses) saab inimesi, kes seob ühine huvi nimetada huvigrupiks.

Juriidiliselt on kasutusel väljend "õiguslik huvi", mis väljendab seadusega ettenähtud seotust mingi objekti või protsessiga.

Häbi

Häbi (ka häbitunne) on moraalne tunne, milles inimene mõistab hukka mõne oma teguviisi, motiivi või omaduse. Häbitunne võib tekkida teiste inimeste hukkamõistva suhtumise tõttu või ka ilma selleta.

Inimene häbeneb midagi teha, kuna kardab olla ebapädev. Piinlikkus erineb häbist selle poolest, et erinevalt piinlikkusest ei ole häbi otseselt seotud teiste inimestega ning eeldab süütunnet.

Imestus

Imestus on inimese seisund, mille kutsuvad esile ebatavalised nähtused.

Lein

Lein ehk kaotusvalu on mitmetahuline (põhiliselt emotsionaalne) reaktsioon armastatu kaotusele või muule suurele kaotusele.

Lootus

Lootus on optimistlik meelelaad, mis põhineb positiivsete tulemite ootusel, nii isiku enda elus kui maailma suhtes üleüldiselt.

Lootus on üks kristlikest voorustest.

Lootuse vastand on meeleheide.

Paanika

Paanika on inimest või looma, eriti teatud inimhulka või karja äkitselt haarav meeletu hirm, kabuhirm; segadus, peataolek.

Raev

Raev on pöörane, metsik, meeletu viha. Emotsioon võib vallanduda ka afektiseisundi ajal.

Rahulolu

Rahulolu on inimese vaimne seisund ja emotsioon, kus ta tunneb, et nii keha kui vaim on antud olukorraga rahul ja inimene on saavutanud sisemise rahu. Rahulolu võib olla õnnelikkuse kergem vorm.Rahulolu on keskne teema erinevates filosoofilistes koolkondades ja religioonides, sõltumata ajast ja kohast. Siddharta olevat öelnud: "Tervis on kõige väärtuslikum omand ja rahulolu kõige suurem rikkus". John Stuart Mill, kirjutas sajandeid hiljem: "Olen leidnud õnne pigem oma ihasid piirates kui neid rahuldada soovides."

Rõõm

Rõõm on meeldiv emotsioon, mis tekib emotsionaalse reaktsioonina meeldivale olukorrale või mälestusele.

Rõõmu põhjus võib olla konkreetne (näiteks mõni ootus või vajadus on rahuldatud) või ebamäärane (näiteks elurõõm).

Rõõmutunne võib olla erineva intensiivsusega ja väljendub erinevates vormides, alates naeratusest kuni rõõmuhüüdeni.

Süütunne

Süü on kognitiivne või emotsionaalne tunne, mida kogeb inimene, kes usub või mõistab, ka ebatäpselt, et ta on eksinud enda käitumisnormide vastu või on rikkunud üldist moraalset standardit ja kannab olulist vastutust selle rikkumise pärast. Süü on tihedalt seotud mõistega kahetsus.

Viha

Viha on tugev, ebameeldiv emotsionaalne reaktsioon tajutavale provokatsioonile, haigetsaamisele või ohule. Viha võib tekkida, kui inimene tunneb, et tema isiklikke piire rikutakse või kavatsetakse rikkuda. Mõned inimesed on õppinud erinevatele ettetulevatele probleemidele vihaga reageerima.

William DeFoore, kirjanik, on viha kirjeldanud kui aurupotti: me saame viha tagasi hoida ainult teatud aja jooksul, kuni see plahvatab.Vihasel inimesel toimuvad kehalised muutused: südame löögisageduse tõus, kõrgenenud vererõhk ja kõrgenenud adrenaliin ja noradrenaliin. Mõnede teadlaste arvates vallandab viha ajus ajutegevuse osa "võitle või põgene".Viha kasutatakse kaitsemehhanismina, et varjata hirmu, haigetsaamist või kurbust.

Psühholoogid eristavad kolme liiki viha:

Kiire ja äkiline viha, Joseph Butler, inglise preester, seondas seda enesealalhoiuinstinktiga, mis on inimestel loomadega sarnane. See viha tekib loomal, keda piinatakse või kes on lõksu langenud. See viha on lühiajaline.

Väljakujunenud ja tahtlik viha on reaktsioon teiste inimeste käitumisele, kui inimene tunneb, et teda on ebaõiglaselt koheldud. See viha on lühiajaline.

Sisemine viha on seotud pigem inimese instinktide, tunnetusega. Selle viha tundemärgid on ärrituvus, morn ja tõre olek.

Vihkamine

Vihkamine on emotsionaalne seisund, mis väljendub aktiivses vastumeelsuses, vaenulikkuses või antipaatias isiku, asja või ilmingu vastu ning üldjuhul tekitab vajaduse seda objekti vältida, hävitada või piirata.

Vihkamist peetakse armastuse ja sõpruse vastandiks.

Ärevus

Ärevus on ebameeldiv sisemine seisund, milega käib tihti kaasas närviline käitumine, nagu näiteks edasi-tagasi sammumine, somaatilised kaebused ja rumineerimine. See on subjektiivselt tajutavad ebameelivad õudu tekitavad tunded oodatavate sündmuste suhtes, nagu näiteks kohe saabuv surm. Ärevus ei ole sama, mis hirm. Hirm on vastus reaalsele või tajutud ohule, samas kui ärevus on tulevase ohu ootus .

Õnn

Õnn ehk õnnelikkus on inimese vaimne ja emotsionaalne seisund alates meeldivast rahulolust kuni intensiivse rõõmuni. Õnnelik olemine võib peegeldada inimese üldist rahulolu oma eluga. Erinevad bioloogia-, psühholoogia-, majandusteaduse-, religiooni ja filosoofia tegelased on püüdnud defineerida õnne ja leida tema allikaid.

Eesti etümoloogiasõnaraamat väidab, et õnn on rõõm ja sügav rahulolu oma olukorraga.Filosoofid ja religioonid defineerivad õnne pigem kui head elu, mitte lihtsalt kui emotsiooni. Tänapäeval õnn on udune mõiste ja võib erinevatele inimestele tähendada erinevaid asju. Õnne seostatakse selliste mõistetega nagu heaolu ja elukvaliteet. Õnne on määratletud ka kui rahulolu.. Mõned uurijad keskenduvad vahedele hedonistliku traditsiooni, mis otsib meeldivat ja väldib ebameeldivaid kogemusi ning eudaimonismi traditsiooni, mis püüab elu elada täielikult ja sügavat rahulolu pakkuval viisil, vahel.

Üllatus

Üllatus on lühiajaline emotsioon, mida tuntakse ootamatu sündmuse puhul. Üllatus võib olla nii positiivne, negatiivne või neutraalne tunne ja esineda erineva intensiivsusega. Üllatust võib esile kutsuda ootamatu kohtumine, ootamatud sõnad, kingitused. Üllatusega kaasnevad sõltuvalt inimese tüübist ka füüsilised reaktsioonid nagu punetus, "suurenenud" silmad, naermine, avanenud suu, keha või kehaosade liikumine, kontrollimatud hüüatused.

Lühikesele üllatustundele võib ka kohe järgneda hirm, rõõm või segadustunne.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.