Penitsilliin

Penitsilliinid on antibiootikumide klass, mida saadakse perekonna Penicillium seentest.

Penitsilliinid on ajalooliselt tähtsad, sest tegu oli esimeste ravimitega, mis ravisid varem tõsiseid haigusi nagu süüfilist ja stafülokokinakkusi. Ehkki penitsilliine kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval, on paljud bakterite tüübid nende suhtes resistentsed.

Kõik penitsilliinid on beetalaktaam-antibiootikumid ning neid kasutatakse peamiselt grampositiivsete bakterite tekitatud haiguste ravis.[1]

Enamik penitsilliine on 6-aminopenitsillaanhappe derivaadid, mis erinevad üksteisest asenduse poolest aminorühma külgahelas.

Bensüülpenitsilliin ehk penitsilliin G oli esimene antibiootikum, mida meditsiinis laialt kasutati. Selle avastamine on omistatud Alexander Flemingile (1928), kes koos tema masstootmise meetodi loojate Ernst Boris Chaini ja Howard Walter Floreyga pälvis 1945 Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.

Penitsilliinide toimemehhanism ei ole täielikult teada.

Penicillin core
Penitsilliini tuumstruktuur. "R" on muutuv rühm.
Penicillin-nucleus-3D-balls
Penitsilliini tuumstruktuur. Kolmemõõtmeline kujutis.

Avastamine

Penitsilliini avastajaks peetakse šoti teadlast, Nobeli auhinna laureaati Alexander Flemingit, kes 1928 avastas, et sobival substraadil kasvanud pintselhallik eritab antibiootiliste omadustega ainet, mille ta nimetas penitsilliiniks. Sellest sai alguse antibiootikumide avastamise ajastu. Penitsilliini kui ravimi väljatöötajateks peetakse Howard Walter Floreyt, Ernst Chaini ja Norman Heatleyt.

Siiski on Penicillium'i bakteriostaatilisest toimest teateid juba enne Flemingit. Sinise hallitusega (tõenäoliselt Penicillium) leiva kasutamine mädaste haavade raviks on rahvameditsiinis teada olnud keskajast saadik. Esimene avaldatud teade kuulub John Tyndallile Kuningliku Seltsi väljaandes 1876.[2] Ernest Duchesne kirjeldas seda 1897. aasta artiklis, mida Pasteuri Instituut autori nooruse tõttu avaldamiseks vastu ei võtnud. Märtsis 2000 avaldasid San José San Juan de Diosi haigla arstid Costa Rica arsti Clodomiro Picado Twighti (1887–1944) käsikirjad. Need kirjeldasid Picado vaatlusi perekonna Penicillium seente toimest ajavahemikul 1915–1927. Picado teatas oma avastustest Pariisi Teaduste Akadeemiale.

12. veebruaril 1941 katsetati penitsilliini esimest korda inimese peal.[3]

1952. aasta toodeti ainuüksi USA-s rohkem kui 300 tonni penitsilliini.

Toime

Penitsilliinil on in vitro bakteritevastane toime. In vivo toime ei ole päris selge, võimalik, et antibiootikum kinnitub mikroorganismi pinnale või absorbeeritakse mikroorganismi poolt nii, et rakuhingamine saab inhibeeritud, glutamiini ja lüsiini assimilatsioon ja nukleiinide lagundamine blokeeritud.[4]

Vaata ka

Viited

  1. "khang sinh nhom Penicillin".
  2. Phil. Trans., 1876, 166, lk 27–74.
  3. 12. veebruaril 1941 katsetati penitsilliini esimest korda inimese peal, ERR, 12. veebruar 2014
  4. 0. IDSOE, M.D., T. GUTHE, M.D., M.P.H., SVEN CHRISTIANSEN, M.D., P. KRAG, M.D., J. C. CUTLER, M.D., M.P.H., http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2542149/pdf/bullwho00558-0008.pdf Bull. Org. mond. Sante', Bull. Wld Hith Org., 1954, 10, lk 507-561, lk 512

Kirjandus

  • Hare, R. The Birth of Penicillin and the Disarming of Microbes, Allen & Unwin 1970
Alexander Fleming

Sir Alexander Fleming (6. august 1881 Lochfield, Šotimaa – 11. märts 1955 London) oli šoti bioloog ja farmakoloog.

Fleming avaldas palju artikleid bakterioloogiast, immunoloogiast ja kemoteraapiast. Tema tuntumad saavutused on ensüüm lüsosüümi avastamine 1923 ning antibiootikum penitsilliini avastamine hallitusseenest pintselhallikust 1928, mille eest ta pälvis 1945 Howard Walter Florey ja Ernst Boris Chainiga Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.

Amoksitsilliin

Amoksitsilliin on antibiootikumina kasutatav keemiline aine. Teda kasutatakse paljude grampositiivsete ja gramnegatiivsete bakterite vastu, muu hulgas gonorröa raviks ja profülaktika mõttes ka hamba väljatõmbamisele järgneda võiva põletiku vältimiseks.

Ta kuulub beetalaktaamantibiootikumide hulka.

Amoksitsilliin on poolsünteetiline penitsilliin, mida saadakse 6 APA tuumast (6 amino-penitsilliin happest).

Angiin

Tonsilliit (ladina keeles tonsillitis (palatina) acuta, inglise keeles acute tonsillitis) ehk äge suulae- ehk kurgumandlipõletik ehk angiin ehk krooniline kurgumandlite põletik ehk (äge) tonsiliit on koondnimetus mitmetel loomadel (sh inimestel) esineda võivate ülemiste hingamisteede haiguse kohta kurgumandlites, mida kõige sagedamini põhjustavad viirused või bakteriaalne infektsioon.

Antibiootikumiresistentsus

Antibiootikumiresistentsus on bakterite omadus mitte alluda antibiootikumide toimele; ravimiresistentsuse liike.

Haigusttekitav bakter on antibiootikumiresistentne juhul, kui tal on kujunenud vastupanuvõime ühe või mitme antibiootikumi suhtes. Bakterid, millel on kujunenud antibiootikumiresistentsus, jäävad haige inimese organismis ellu ja jätkavad paljunemist vaatamata sellele, et haige tarvitab temale arsti määratud, kuid "toimetuks osutunud" antibiootikumi.Antibiootikumiresistentsus ei ole uus nähtus, kuid resistentsete organismide arv, ravimiresistentsusest mõjutatud geograafilised asukohad ja resistentsuse ulatus üksikutes organismides on enneolematu ja hoogustumas. Kuna resistentsus antibiootikumide suhtes on muutumas järjest tavalisemaks, on tekkinud suurem nõudlus alternatiivsete ravimite järele. Vaatamata vajadusele leida uusi antibiootikume raviks, lisandub uusi heakskiidetud ravimeid järjest vähem.Resistentsete bakteritüvede esinemise tõttu võidakse raviks kasutada mitmest antibiootikumist kokkusegatud kokteili, sest seeläbi on võimalik tappa ka neid baktereid, kes on mingile konkreetsele antibiootikumile resistentsed. Samuti raskendab selline lähenemine uute ravimiresistentsete bakterite teket.

Samaaegset vastupanuvõimet mitme antibiootikumi toimele nimetatakse multiravimiresistentsuseks.

Bakterite antibiootikumitundlikkuse testimiseks kasutatakse näiteks Kirby-Baueri meetodit.

Beetalaktaamid

Beetalaktaam (β-Lactam) on neljaosaline laktaam (tsükliline amiid) , mis koosneb kolmest süsiniku aatomist ja ühest lämmastiku aatomist. Beetalaktaam on oma nime saanud selle järgi, et selles asuva nelja-aatomilise tsükli beetaasendis olev süsinik on asendunud lämmastiku aatomiga. Tuntuim beetalaktaam on beetalaktaamne antibiootikum penitsilliin ning kõige lihtsama ehitusega beetalaktaam on 2-asetidinoon.

Beetalaktaamsed antibiootikumid

Beetalaktaamsed antibiootikumid e β-laktaamsed antibiootikumid on bakteritsiidsed ühendid, mis kõik sisaldavad β-laktaamtuuma (beetalaktaamtuuma) ja inhibeerivad bakterite peptidoglükaani sünteesi. β-laktaamide perekonda kuuluvaid ühendeid jagatakse gruppidesse β-laktaamtuumaga ühendatud rõnga struktuuri järgi ning nende rõngaste küljes olevate kõrvalahelate järgi. Beetalaktaamsed antibiootikumid on näiteks penitsilliinid, tsefalosporiinid ja tsefamütsiinid. Beetalaktaamsed antibiootikumid moodustavad üle poole kõikidest toodetud ja kasutatud antibiootikumidest maailmas.Laialdase kasutuse tagajärjel on tõusnud ka resistentsus antibiootikumile. Bakterid saavutavad resistentsuse beetalaktaamsetele antibiootikumidele erinevate mehhanismide abil. Üheks mehhanismiks on β-laktamaaside (beetalaktamaaside) tootmine. β-laktamaasi inhibiitorid (näiteks klavulaanhape) on molekulid, mis säilitavad β-laktaamtuuma ja käituvad enesetapu inhibiitoritena, seondudes β-laktamaasidele ja takistades β-laktaamtuuma hävitamist. Neil endal puudub bakteritsiidne aktiivsus.

Difteeria

Difteeria (ladina keeles Diphtheria) on bakteriaalne nakkushaigus, mille põhjustab Corynebacterium diphtheriae. Haigus levib piisknakkusena. RHK-10 järgi klassifitseeritakse difteeria järgmiselt:

Neeludifteeria (A36.0)

Ninaneeludifteeria (A36.1)

Kõridifteeria e larüngeaaldifteeria (A36.2)

Nahadifteeria (A36.3)

Muu difteeria (A36.8)

Täpsustamata difteeria (A36.9)

Firmikuudid

Firmikuudid (ladina Firmicutes; firmus, tugev, ja cutis, nahk) on bakterihõimkond, mis hõlmab väikese G+C sisaldusega (alla 50%) valdavalt grampositiivseid bakteriliike. Kuju poolest nad on kokid (üksikud ümarad) või batsillid (pulgakujulised). Heliobacteriaceae sugukonda kuuluvad bakterid on ka fotosünteesivõimelised.

Produtseerivad endospoori, mis on resistentne ekstreemsetele tingimustele ja ka kuivatamisele. Firmikuute on võimalik leida erinevates keskkondades: hõimkond sisaldab nii inimese normaalse mikrobioota liike kui ka tööstuses kasutatavaid (näiteks piimhappelisi) ja patogeenseid liike.Uurimused näitasid, et soolemikrofloora kooslus määrab, millised metabolismirajad on indiviidil olemas ja kuidas nad töötavad. Soolemikrobiootas olev Bacteroides/Firmicutes suhe on oluline metabolismi määramisel, seega rasvumise diagnoosimiseks ja ravimiseks. Firmikuudid on seotud rasvade ladestumisega, kuna firmikuutide rohkus vähendab metabolismiradade mitmekesisust. Firmicutes mõjutavad rasvhapete imendumist ja lipiidide metabolismi. Firmikuutide rikkus on seotud lipiiditilgakeste akumuleerumisega kudedes, mis asuvad seedetraktist väljaspool.

Hüpokaleemia

Hüpokaleemiaks ehk kaaliumivaeguseks ehk vaegkaaliumiveresuseks nimetatakse paljude loomade (sh inimeste) vere normaalsest madalamat kaaliumisisaldust.Kaaliumi hormonaalne kontroll allub neerupealise koore ja ajuripatsi hormoonidele.

Kingella

Kingella on perekond väikeseid gramnegatiivseid kokobaktereid. Nad sarnanevad morfoloogiliselt Neisseria'ga. Bakterid on fakultatiivselt anaeroobsed, fermenteerivad süsivesikuid. Primaarselt vastutav laste septilise artriidi ja endokardiidi eest igas vanuses. Kasvab aeglaselt, mistõttu on inkubatsiooniks vaja üle 3 päeva. Enamik tüvesid on tundlikud beetalaktaamidele, sealhulgas penitsilliin, tetratsükliin, erütromütsiin, fluorokinoloonid, aminoglükosiidid.

Metitsilliinile resistentne Staphylococcus aureus

Metitsilliinile resistentne Staphylococcus aureus ehk metitsilliinresistentne Staphylococcus aureus ehk metitsilliin-resistentne Staphylococcus aureus (MRSA) on tihti haiglates leviv ja sageli surmajuhtumeid põhjustav "superbakter".

MRSA on tavalise bakteri Staphylococcus aureus vorm, mis ei allu antibiootikumidega (penitsilliin, metitsilliin jms) läbiviidavale ravile.

Bakterinfektsiooni võivad kergemini saada sellised haiglapatsiendid, kellel on lahtised haavad või nõrgenenud immuunsüsteem. Kui haiglatöötajad ei järgi õigeid sanitaarprotseduure, võivad nad bakterit patsiendilt patsiendile edasi kanda.

Penitsilliiniallergia

Penitsilliiniallergia ehk ülitundlikkus penitsilliini suhtes on koondnimetus tänapäeval osadel loomadel (sealhulgas inimestel) esineda võiva organismi häireseisundi kohta, mille kutsub esile manustatud penitsilliin (antibiootikum) ja organismi füsioloogilistest piiridest väljunud vastus spetsiifiliste antikehade tootmisega immuunsüsteemi poolt.

Peptidoglükaan

Peptidoglükaan ehk mureiin (ladina sõnast murus 'müür, vall, kaitse') on lineaarne polümeer (makromolekul), mis koosneb suhkrutest ja aminohapetest, moodustades võrgustiku paljude bakterite plasmamembraani peal (rakukestas) (arhedel mureiin puudub).

Nii grampositiivsetel kui ka gramnegatiivsetel bakteritel on rakukestas struktuuri tugevdav peptidoglükaanikiht. Mureiinkatte paksus on grampositiivsetel bakteritel 20...80 nm, gramnegatiivsetel alla 20 nm. Bakterite seas on erandiks mükoplasmad ja spiroplasmad, kellel rakukest puudub, ning planktomütseedid, kellel on valgurikas S-kiht-rakukest.

Streptomütsiin

Streptomütsiin (streptomycinum) on aminoglükosiidrühma antibiootikum, mida kasutati algselt tuberkuloosi ravis.Seda ei saa manustada suu kaudu, vaid tuleb regulaarsete vahedega süstida otse lihasesse. Kõrvalmõjudeks on ototoksilisus, nefrotoksilisus, vestibulaaraparaadi kahjustus ja neuromuskulaarne blokaad.Kasutatakse tulareemia, katku, tuberkuloosi ravis kombinatsioonis teiste ravimitega ning streptokokkidest põhjustatud endokardiidi ravis kombinatsioonis penitsilliin G-ga. Streptomütsiini efektiivsuse vähenemisega on ka selle kasutamine vähenenud.Streptomütsiin on kantud Maailma Terviseorganisatsiooni List of Essential Medicines- nimekirja.

Süüfilis

Süüfilis ehk luues ehk prantsuse haigus (ladina keeles syphilis, morbus gallicus, lues venerea) on peamiselt inimestel esinev infektsioonhaigus, pikka aega kestev põletikuline seisund, mis võib avalduda nii kliiniliselt aktiivse haiguse kui latentse nakkusena ja mille tekitajaks on bakter Treponema pallidum pallidum.

Euroopas kirjeldati süüfilist esmakordselt 1495. aastal.

Eestis tunti süüfilist "prantsuse rõugetena". Rahvasuus olid levinud nimetused kuritõbi, pahatõbi, himutõbi, hooratõbi ja prantsuse tõbi.

Süüfilis on üleilmne tervishoiuprobleem ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangute kohaselt esineb maailmas igal aastal ligi 12 miljonit uut süüfilisejuhtu.Süüfilist põdevaid inimesi nimetatakse süüfilishaigeteks ehk süfiliitikuteks.

Diagnoos on seroloogiline.

Süüfilise kui nakkushaiguse all peetakse silmas selle nakkusvõimet haiguse teatud staadiumites, tavaliselt algstaadiumis; hilisemates staadiumides ei loeta süfiliitikut nakkusohtlikuks.

Tuskegee süüfiliseuuring

Tuskegee süüfiliseuuring oli Ameerika Ühendriikide Terviseteenistuse läbiviidud kliiniline uuring, mis toimus aastail 1932–1972 Tuskegees Alabama osariigis.

Eksperimendi käigus uuriti ravimata süüfilise loomulikku kulgu vaeste põlluharijatest afroameerika meeste näitel. Uurimisaluseks olevad inimesed arvasid, et nad saavad lihtsalt tasuta meditsiinilist abi, ega teadnud uuringu täpsemaid detaile.

1932. aastal alustati uuringut 600 vaesest põlluharijate klassist mustanahalise mehega, kellest 399 olid eelnevalt nakatunud süüfilisse ja 201 ei olnud. Katsealustele oli tagatud tasuta ravi, toit ja matusekindlustus. Kuid neile ei öeldud, et neil on süüfilis, ning tegelikult ei ravitud neil seda.

1940. aastatel tunnistati penitsilliin efektiivseks süüfiliseravimiks. Tuskegee uuringu läbiviijad oleksid pidanud katsealustel süüfilise välja ravima ning eksperimendi lõpetama või eraldama katsealustest kontrollgrupi, kelle peal penitsilliini katsetada, kuid nad ei teinud seda. Nad varjasid patsientide eest teavet penitsilliini kohta ning takistasid neil saamast süüfiliseravi mujalt. 1972. aastal jõudsid uuringu eetilised vastuolud ajakirjandusse, mis põhjustas uute regulatsioonide seadmist meditsiinilistes uuringutes osalevate inimeste õiguste kaitseks.

Vereliistak

Vereliistak ehk trombotsüüt (kreeka keeles θρόμβος 'hüüve´ + κύτος 'rakk'; ladina keeles thrombocytus) on paljudeselgroogsetel loomadel valdavalt luuüdist pärit megakarüotsüütide tsütoplasma fragmendid.

Vereliistakute areng, paljunemine, diferentseerumine, plastilisus, liikumine, morfoloogia ja patoloogia ning apoptoos võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Tuumaga vereliistakud on tuvastatud kaladel, reptiilidel, lindudel.

Neid liigitatakse vahel ka vererakkude hulka. Vereliistakud osalevad vere hüübimises, ka verejooksu sulgemises. Vereliistakute põhiülesanne kehas on veresoonte terviklikkuse tagamine. Trombotsüüte on igas vere kuupmillimeetris umbes 150 000 – 400 000.Arvatakse, et imetajatel osalevad vereliistakud ka immuunfunktsioonides ja põletiku tekkes.

Vitamiinid

Vitamiinid on väga erineva struktuuriga orgaaniliste bioaktiivsete biomolekulide rühmad ja asendamatud mikrotoitained, mis on mikrokogustes igapäevaselt vajalikud enamiku organismide pea kõikide füsioloogiliste protsesside toimimiseks.

Vitamiinid avastas Tartu Ülikoolis töötav arst Nikolai Lunin 1880. aastal.Termini 'vitamine' võttis 1912. aastal kasutusele poola päritolu USA biokeemik Kazimierz Funk. Termin on aja jooksul arenenud ning tänapäeval on vitamiine raske üheselt ja ammendavalt defineerida.

Enamik vitamiine ning vitamiinirühmade vitameere ja isomeere (sh fotoisomeere) on ka antioksüdandid, prohormoonid, eelvitamiinid, hormoonid (retinoidhormoonid ja D-vitamiini hormoonvormid), kasvufaktorid, kasvuregulaatorid, koensüümid, kofaktorid, kromoproteiinid, metaboliidid, prooksüdandid, ravimpreparaadid, toidulisaained, vitamiinipreparaadid (sh söödalisandid) ja nende sünteetilised derivaadid aga ka antivitamiinid ja vitamiinilaadsed biomolekulid.

Mitmed vitamiinid osalevad teatavate kudede ja elundite struktuuri kujundamisel, nii näiteks kujundab D-vitamiin luustumisprotsessi, A-vitamiin – epiteeli arenemist, C-vitamiin – sidekoe kasvu, E-vitamiin – loote arenemist jne.Vitamiinide rühma kuuluvate ainete hulgas ei ole valgud, rasvad, süsivesikud, vesi, mineraalid, elektrolüüdid ja soolad.

Vitamiinid ei asenda muid looduslikke asendamatuid toitaineid. Vitamiinide täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või organismi kestev vitamiinivaegus võib põhjustada näiteks hüpovitaminoosi ja avitaminoosi ning vitamiiniliigsus hüpervitaminoosi.Farmakoterapeutilised rühmad: ATC kood A11 Vitamiinid ja ATCvet kood QA11 Vitamiinid.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.