Otsustamine

Otsustamine, ka otsustus (inglise keeles decision, saksa keeles Entscheidung) on eesmärgi nimel vähemalt kahe alternatiivi hulgast ühe valimine.

Otsustamise tulemus on otsus.

Otsustamise tagajärgede hindamisega tegeleb otsustusteooria.

Disambig gray.svg  See artikkel räägib otsuse tegemisest; mõtlemisvormi kohta vaata artiklit Otsustus

Vaata ka

Aktsiaselts

Aktsiaselts on äriühing, mille aktsiakapital on jaotatud aktsiateks ning mille ärinimes peab sisalduma täiend "aktsiaselts".

Aktsiaseltsi omanik on aktsionär, kes omab aktsiaid ehk väärtpabereid, mille omamine annab üldjuhul hääleõiguse ettevõtte üldkoosolekul ning mis tähendab osalust ettevõttes. Õigused ja kohustused siiski varieeruvad olenevalt aktsia tüübist. Hääleõiguse järgi jaguneb aktsia lihtaktsiaks ja eelisaktsiaks. Eelisaktsionäril on fikseeritud dividendid ning pankroti korral eelis nõuete rahuldamise protsessis, kuid tal puuduvad õigused hääletada üldkoosolekutel.Aktsiaseltsi kõrgeim juhtorgan on aktsionäride üldkoosolek, mis tavaliselt toimub korrapäraselt. Koosoleku otsused võetakse vastu hääletusega, kusjuures üks aktsia vastab tavaliselt ühele häälele. Aktsionäride koosolek valib aktsiaseltsi nõukogu. Nõukogu kinnitab aktsiaseltsi juhatuse, mis hakkab tegelema ettevõtte jooksvate küsimustega ja millel on nõukogu ees aruandluskohustus. Nõukogu ülesanne on valvata juhatuse tegevuse järele ja suhelda aktsionäridega. Kuna nõukogu nimetab omakorda ametisse ettevõtte juhatuse, on aktsionäridel kui ettevõtte osanikel koosolekul osalemise ja hääletamisega võimalus osaleda ettevõtte juhtimises.

Aktsiaseltsil on järgmised tunnused:

aktsiakapital on jaotatud aktsiateks;

aktsionär ei vastuta isiklikult aktsiaseltsi kohustuste eest;

aktsiaselts vastutab oma kohustuste täitmise eest oma varaga;

aktsiakapital peab olema vähemalt 25 000 eurot.

Balti Ministrite Nõukogu

Mitte segi ajada Balti NõukogugaBalti Ministrite Nõukogu on Balti riikide (Eesti, Läti, Leedu) valitsuste vaheline koostööinstitutsioon, mille ülesanne on Balti Assamblee välja käidud soovituste üle otsustamine ning ühtlasi vahendama Balti riikide valitsuste ja Balti Assamblee koostööd.

Balti Ministrite Nõukogu kõrgeim organ on Balti peaministrite kohtumised, mis toimuvad vähemalt kaks korda aastas.

Etnotsentrism

Etnotsentrism on teiste kultuuride üle otsustamine oma kultuuri vaatepunktist, lähtudes oma kultuuris levinud väärtustest. See tähendab tavaliselt tendentsi pidada enda ja samast kultuurist inimeste keelt, käitumist, kombeid-tavasid, religiooni jms paremaks või õigemaks teiste etniliste rühmade omast. Kuigi etnotsentrism on inimese loomulik psühholoogiline soodumus, on see mõiste tänapäeval omandanud negatiivse konnotatsiooni.

Antropoloogias nähakse etnotsentrismi vastandina kultuurirelativismi.

Etnotsentrismi tugevust mõjutab etniliste rühmade vaheliste suhete iseloom ning nendevahelise suhtlemise intensiivsus.

Euroopa Komisjoni president

Euroopa Komisjoni president on Euroopa Komisjoni juht, Euroopa Liidu ametnik, kelle rolli võib Euroopa Liidu tasandil võrrelda rolliga, mis on valitsusjuhil riigis. Erinevalt valitsusjuhist ei ole Euroopa Komisjoni presidendil aga õigust suunata välispoliitikat, kehtestada makse ega juhatada vägesid.

Euroopa Komisjoni presidendil on koos Euroopa Ülemkogu eesistujaga õigus esindada Euroopa Liitu rahvusvahelistel tippkohtumistel.

Euroopa Komisjoni presidendi kandidatuuri esitab Euroopa Ülemkogu. Kandidaat valitakse ülemkogus kvalifitseeritud häälteenamusega ja kandidaadi valikul tuleb arvestada Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi – tavaliselt esitatakse kandidaadiks valimised võitnud Euroopa partei esindaja. Ülemkogu esitatud kandidatuur läheb kinnitamiseks Euroopa Parlamenti, kus valituks osutumiseks on vajalik absoluutne häälteenamus.

Komisjoni president valib ise kõik Komisjoni ülejäänud 27 liiget, kuid arvestab seejuures liikmesriikide esitatud kandidaate volinike ametikohtadele. Volinike portfellide ehk vastutusalade üle otsustamine on Komisjoni presidendi ainupädevuses. Volinike kolleegium tervikuna peab ametisse astumiseks saama ka Euroopa Parlamendi heakskiidu.

Alates 1. novembrist 2014 on Euroopa Komisjoni president endine Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker.

Heuristik

Heuristikud (psühholoogias) on lihtsad, efektiivsed reeglid, mis aitavad teha otsuseid. Neid

võib käsitleda kui rusikareegleid, mis tavaliselt keskenduvad ühele vaadeldava objekti

parameetrile, ignoreerides teisi parameetreid. Sestap töötavad heuristikud enamiku igapäevaste

otsuste tegemisel, aga need võivad viia süstemaatilistele vigadele loogikas,

tõenäosuses ja üldiste otsuste tegemises. Sellest probleemilahenduse viisist

tingitud vigu nimetatakse kognitiivseteks kalleteks. Nimetatud vead võivad

mõjutada otsuste tegemist.Heuristikuid võib vaadelda kui lihtsustatud mõtlemise skeeme, mis on varem töötanud ja eesmärgile viinud.

Heuristikud toimivad nii teadvustatud kui ka teadvustamata tasandil; nii sotsiaalsetes kui ka muudes küsimustes.

Heuristikud võivad olla nii kaasasündinud, aja jooksul kogemusest tekkinud kui sotsiaalselt õpitud.Heuristikud on eelistatud infotöötluse vorm süstemaatilisele töötlemisele, kuna hoitakse kokku kognitiivseid ressursse. Heuristiku kasutamine ei garanteeri alati tulemuslikkust, kuid enamasti siiski eesmärgi saavutamist.

Juristieetika

Juristieetika (ingl legal ethics) on kutse-eetika, mis on üks praktilise eetika harusid. Kutse-eetika on omane klassikalistele ja traditsioonilistele professioonidele (nt arst, jurist) ning keskendub kindla elukutse eetikale.Juristi elukutsetel võib tekkida mitmeid eetilisi probleeme ja dilemmasid, mistõttu on vajalikud eetikakoodeksid. Erialases eetikakoodeksis on reeglid ja väärtused, millest jurist (nt advokaat, kohtunik, prokurör) peaks kinni pidama ning millele ta saaks toetuda olukorras, kus otsustamine on eetilistest kaalutlustest lähtudes keeruline. Eetikakoodeksi eesmärk on ühtsete käitumisstandardite kujundamine ja nõustamine eetiliste dilemmade korral.

KDE

KDE (inglise keeles K Desktop Environment) on avatud lähtekoodiga vaba tarkvara, X.org-il jooksutatav graafilisel kasutajaliidesel põhinev paljude lisaprogrammidega töölauakeskkond.

KDE on mõeldud kasutamiseks eelkõige UNIXi-laadsetel operatsioonisüsteemidel nagu näiteks BSD, Linux, Mac OS X või Solaris. KDE kolmandat versiooni KDE 3 saab Cygwini abil ka Windowsi peal jooksutada.

KDE-le pani aluse Tübingeni ülikooli tudeng Matthias Ettrich aastal 1996. Sel ajal oli tal probleeme mitme UNIXi töölauarakendusega. Ta polnud rahul sellega, et kõik nad nägid välja ja töötasid isemoodi. Ta soovis luua mitte ainult rakenduste komplekti, vaid terve uue töölauakeskkonna, kus kasutajad võiksid eeldada, et kõik sarnased objektid näevad välja ja töötavad ühtemoodi. Ta soovis, et seda keskkonda oleks lihtne kasutada, sest üks tema kriitikatest käis selle kohta, et tema pruut ei suutnud neid kasutada. Ta postitas oma seisukohad Usenetti, kus tema kiri äratas suurt tähelepanu ja huvi.

Nimi KDE oli algselt mõeldud sõnamänguna UNIXis levinud töölauakeskkonna CDE (Common Desktop Environment) kohta. Peatselt otsustati, et K ei tähenda midagi erilist, nii et KDE on lahti kirjutatuna K Desktop Environment. 2009 otsustati, et KDE ei olegi enam mingite kindlate sõnade lühend – see otsus tuli pärast KDE portimist Windowsile, Mac OS X-ile ja levinud rakendustele, näiteks Amarokile, mis tähendas, et KDE ei ole enam pelgalt töölauakeskkond.

Nagu paljud avatud lähtekoodiga vaba tarkvara projektid, põhineb ka KDE peamiselt vabatahtlike tööl, kuigi mõned ettevõtted, näiteks Novell, Qt Software ja Mandriva, palkavad töötajaid selles projektis osalema. Mitmesugusel viisil, näiteks koodi kirjutamise, tõlkimise ja arvutikunstiga, osaleb KDEs suur hulk isikuid ja sellepärast on KDE organisatsioon keerukas. Enamikku probleeme arutatakse postiloendites. Tähtsad otsused, näiteks uute versioonide väljalaske kuupäevade ja uute rakenduste lisamise otsustamine, tehakse KDE tuuma taseme listis. Sinna kuuluvad arendajad, kes on KDE projektile pika aja jooksul olulist kaastööd teinud. Otsused tehakse demokraatlikult, hääletamisega. Harilikult töötab see hästi ja suuri vaidlusi esineb harva.

KDE projekti toetavad sageli rahaliselt nii üksikisikud, ülikoolid kui ettevõtted. 15. oktoobril 2006 teatati, et LAV-i ärimees ja kosmonaut Mark Shuttleworth sai KDE esimeseks patrooniks, mis on sponsorluse kõrgeim tase. 7. juulil 2007 teatati, et ka Intel Corporation ja Novell said KDE patroonideks.

Kuigi KDE arendajad ja kasutajad asuvad kõikjal üle maailma, on projekti keskus Saksamaal. Projekti veebiserverid asuvad Tübingeni ja Kaiserslauterni ülikoolis, Saksamaa mittetulundusühingule KDE e.V. kuulub KDE kaubamärk ja KDE konverentsid toimuvad tihti Saksamaal.

KDE esimesest põlvkonnast tuli välja 4 versiooni, esimesena 1.0 12. juulil 1998 ja viimasena 1.1.2 13. septembril 1999. Teisest põlvkonnast tuli välja 8 versiooni, esimesena 2.0 23. oktoobril 2000 ja viimasena 2.2.2 21. novembril 2001. Kolmandast põlvkonnast tuli välja 35 versiooni, esimesena 3.0 3. aprillil 2002 ja viimasena 3.5.10 26. augustil 2008. Neljandast põlvkonnast on 28. märtsi 2010 seisuga välja tulnud 9 versiooni, esimesena 4.0 11. jaanuaril 2008 ja seni viimasena 4.4 9. veebruaril 2010.

Paljude KDE rakenduste nimes on K-täht, sageli nime alguses ja suur. Ent leidub erandeid. Pakkimisprogrammi kynaptic, mis on nimetatud teise pakkimisprogrammi Synaptic Package Manager järgi, nimi kirjutatakse algusest väiketähega. Muusikamängija-organiseerija Amarok, endise nimega amaroK, nimes on K lõpus. Sageli asendab K sõna alguses mõne teise levinud rakenduse nime algustähte C või Q, näiteks Konsole, Kommander ning faili- ja veebilehitseja Konqueror. Mõnikord toimib see eesliitena, näiteks kontoritarkvarapaketi KOffice nimes.

KDE projekti maskott on roheline lohe Konqi. Varem, projektides 1.x ja 2.x oli maskotiks võlur Kandalf, kuid sellest tuli loobuda, sest tekkisid kaubamärgiprobleemid Kandalfi sarnasuse tõttu J.R.R. Tolkieni loomingust tuntud võluri Gandalfiga.

Kaitseressursside Amet

Kaitseressursside Amet on Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus Eesti riigikaitse valdkonnas.

Kalevi Kull

Kalevi Kull (sündinud 12. augustil 1952 Tartus) on eesti bioloog ja semiootik.

Keemiline side

Keemiline side on side, mis ühendab aatomeid üksteisega. Lihtsaima keemilise sideme mudeli järgi aatomid n-ö üritavad keemilise sideme moodustamise abil saavutada: vesiniku puhul dubletti ehk kahte elektroni väliskihis, sp-elementide puhul elektronoktetti ehk 8 elektroni aatomi väliskihis ning d-elementide puhul 18 elektroni väliskihis.

Konsensus

Konsensus ehk üksmeel on grupi inimeste arvamuse ühisosa või ühine arvamus. Konsensuse leidmise protsessiks on väitlus, arvamuste vahetus, mille kaudu võidakse jõuda arvamuste kokkulangemisele vaadeldavas küsimuses. Konsensuse liigiks on ka kompromiss, mida võib pidada osaliseks konsensuseks.

Konsensuslik otsustamine on grupiviisilise otsustamise meetod, mis taotleb kõigi osalejate nõusolekut ning vastuväidete lahendamist. Konsensuslik otsus erineb ühehäälsest otsustamisest ja solidaarsusest.

Konsensusliku otsustamise protsessis püütakse saavutada nii grupi kui kõigi selle liikmete huvide parimal viisil rahuldamist, mitte võistlevate seisukohtade seast eduka välja valimist. Grupi liikmetelt eeldatakse võimalikult võrdsel määral panustamist otsuse kujundamise protsessi, kõigil on võimalus ettepanekuid teha, arvamust avaldada ja vetoõigust kasutada. Kaasata püütakse võimalikult laia asjasse puutuvate isikute ringi.

Konsensuslik otsustamine on alternatiiviks otsuste langetamisele häälteenamusega või ülalt alla suunatud otsustamisega. Vahevormina praktiseeritakse kaasamist, kus otsustajad konsulteerivad huvigruppidega, kellel on arvamuse avaldamise õigus, kuid mitte otsustamises osalemise õigus. Konsensuslikku protsessi kasutatakse ka häälteenamusega vastu võetavate otsuste ette valmistamisel.

Konsensusliku otsustamise käigus võidakse taotleda kõigi grupi liikmete nõusolekut või seada reeglid, mitme mittenõustuja korral loetakse üksmeel saavutatuks.

Konsensusliku otsustamise plussiks peetakse parema kvaliteediga otsuseid, kuna arvesse võetakse paljude isikute huvisid, samuti kaasnevaid paremaid grupisuhteid. Miinuseks peetakse otsustamise ajakulukust. Samuti eeldab konsensusliku otsustamise eetika osalejatelt, et nad seaksid üldjuhul grupi huvid isiklikest huvidest ettepoole ning kasutaksid vetoõigust vastutustundlikult.

Moraalirelativism

Moraalirelativism ehk eetiline relativism on relativismi variant, mille kohaselt moraalistandardid ei ole absoluutsed, vaid tulenevad sotsiaalsetest tavadest ja teistest allikatest. See filosoofiline positsioon ulatub tagasi vähemalt Protagoraseni, kelle järgi "Inimene on kõikide asjade mõõt". Tänapäeva tõlgenduses võiks see tähendada, et asjad on olemas üksnes neid vaatlevate inimeste kontekstis.

Moraalirelativism vastandub moraaliabsolutismile, mis näeb moraali determineerituna inimese absoluutse loomuse poolt (John Rawls) või selliste välisallikate poolt nagu jumalused (paljud religioonid) või universum ise (objektivism). Need kes usuvad moraaliabsoluutidesse, on moraalirelativismi suhtes sageli väga kriitilised ning mõnikord isegi samastavad seda ebamoraalsusega.

Moraalirelativismi on mõnikord vastandatud etnotsentrismile. On väidetud et ühe ühiskonna liikmete üle otsustamine teise ühiskonna moraalistandardite alusel on etnotsentrismi vorm. Mõned moraalirelativistid väidavad, et inimeste üle tohib kohut mõista ainult lähtudes nende enda ühiskonna kommetest. (Analoogiliselt väidavad sageli ajaloolased, et ajalooliste isikute üle ei tohi kohut mõista tänapäeva standardite alusel, vaid ainult nende enda aja kontekstis.) Teised moraalirelativistid väidavad, et kuna moraalikoodeksid on eri ühiskondades erinevad, siis saab ühiskondade vaheliselt moraaliasjade üle otsustada üksnes lähtudes "ühiselt pinnalt".

Sellise vaate (mida tuntakse ka kultuurirelativismi nime all) üks järelm seisneb printsiibis, et iga otsustus ühiskonna kui terviku poolt on kehtetu: indiviidide üle mõistetakse kohut nende enda ühiskonna standardite alusel; ühiskondadel endil ei ole laiemat konteksti, milles otsustus oleks kas või mõttekaski. See on moraalirelativistide ja moraaliabsolutistide vahelise konflikti üks allikas, sest absolutist väidaks, et saab kohut mõista terve ühiskonna üle selle eest, et ta aktsepteerib mõnd "ebamoraalset" praktikat, näiteks orjapidamist. Sellised otsustused ei ole relativismiga kooskõlas, kuigi praktikas relativistid siiski sageli sääraseid otsustusi teevad (näiteks relativist hakkab vaevalt orjapidamist relativistlike argumentidega kaitsma).

Teine moraalirelativismi vorm on emotivism, mis rõhutab, et inimesed otsustavad moraali üle omaenda emotsioonide ja tunnete alusel. Universism väidab, et ainult mingit tegu toime panevad või sellest otseselt mõjutatud indiviidid võivad teha otsustusi selle kohta, kas see tegu on lõppkokkuvõttes õige või väär. Need otsustused võivad põhineda mõistusel, kogemusel või emotsioonidel.

David Hume esitab moraalirelativismile sarnased printsiibid oma teose Enquiry Concerning the Principles of Morals (1751) lisas.

Organisatsioonipsühholoogia

Organisatsioonipsühholoogia on rakenduspsühholoogia haru, mis rakendab üldpsühholoogia, organisatsiooniteooria ja sotsioloogia tulemusi inimeste ja rühmade käitumise kohta organisatsioonides praktiliste probleemide lahendamiseks. Nende probleemide seas on:

organisatsioonisiseste probleemide lahendamine ja ennetamine

inimeste ja organisatsiooni arengu soodustamineOrganisatsioonipsühholoogia teemade seas on:

töötajate värbamine ja väljavalimine

organisatsioonisisene väljaõpe ja töötajate paigutamine ametikohtadele

rühmasisesed ja rühmadevahelised töö- ja koostöövormid

juhtimise vormid ja nende mõju

otsustamine

hindamine

probleemilahendus

inimese ja tehnika suhted

organisatsiooni tervise, muutumise, arengu, kasvu ja kohanemise tingimused

kommunikatsioon

kaasamine

organisatsiooni struktuur ja organisatsioonikultuur

organisatsioonidevahelised suhtedUuritakse nii organisatsiooni liikmete mõju organisatsioonile kui ka organisatsiooni mõju oma liikmetele. Organisatsiooni käsitatakse dünaamilise keskkonnana, mille struktuurid protsessid tingivad indiviidide ja rühmade hoiakuid ja käitumist organisatsioonis ja väljaspool seda. 1990ndatel hakati rohkem rõhku panema teadvustamata ja irratsionaalsetele protsessidele ning reaalsuse sotsiaalsele konstrueerimisele.

Organisatsioonipsühholoogiat rakendatakse organisatsiooni arendamise ja personali arendamise nõustamisel ning juhtimis- ja koostööprobleemide lahendamisel.

Organisatsioonipsühholoogia piirneb muu hulgas tööstuspsühholoogia, organisatsiooniteooria, tööpsühholoogia ja organisatsioonikäitumise uurimisega. Sageli ühendatakse tööpsühholoogia ja organisatsioonipühholoogia töö- ja organisatsioonipsühholoogia nime alla.

Otsustus

Otsustus (inglise keeles judgment, saksa keeles Urteil) on loogikas mõtlemisvorm, milles midagi jaatatakse või eitatakse, st tunnistatakse (mõttes) mingi propositsioon tõeseks või vääraks.

Kahest kontradiktoorsest otsustusest peab üks olema väär.

Plutokraatia

Plutokraatia ehk timokraatia ehk rikaste valitsus on valitsusvorm, kus otsustamine on tsentraliseeritud ja otsustusõigus on vaid riigi rikastel kodanikel.

Riigis valitseb tavaliselt suur majanduslik ebavõrdsus ja väike sotsiaalne mobiilsus. Plutokraatia jooni on paljude riikide valitsussüsteemides.

Sõna "plutokraatia" on tuletatud kreekakeelsest sõnast Plutos, mis tähenab rikkust. Plutos oli Vana-Kreeka rikkusejumal. Tema nimi on keelelises suguluses allmaailmajumala Plutoni nimega.

Termin "plutokraatia" on ajalooliselt kirjeldanud koos kahte asja. Ajaloolastele on plutokraatia jõukate oligarhide valitsusvorm. Näiteks oli seda tüüpi plutokraatia mõnedes Vana-Kreeka linnriikides ja Itaalia kaupmeeste riikides nagu Veneetsia, Firenze ja Genova. Kevin Phillips, kes oli Richard Nixoni poliitiline nõustaja, väitis, et USA-s on plutokraatia, kus "sulavad kokku raha ja valitsus".

Plutokraatia ilmutab end tavaliselt riikides, kus on esimene valitsus pärast anoomiaperioodi.

Ateenas jagati kodanikud juba 7. sajandi eKr lõpus tsensusklassidesse, millega määrati maksukohustused, poliitilised õigused ja sõjaväekohustus, sest sõjaväeteenistus oli relvastuse ja hobusepidamise tõttu kulukas. Solon täiustas seda süsteemi, kehtestades 4 klassi, esmalt maaomandi suuruse järgi, pärast omatava vara alusel. Ta määras nii riigi kui ka sõjaväe ametid, mida mingisse klassi kuuluv isik võis pidada. Alates Peloponnesose sõjast kaotasid need klassid oma tähtsuse, ent 4. sajandi lõpus kehtestati need uuesti.

PunaMust

PunaMust on anarhistlik interaktiivne veebikeskkond Eestis. Punamust asutati 24. veebruaril 2006.

PunaMust on mitteformaalne inimeste kooslus, mis on kogunenud alternatiivset maailmavaadet pakkuva veebikeskkonna ümber, mis propageerib vabatahtlikku, iseorganiseeruvat ning alt-üles toimivat ühiskonnakorraldust (otsustamine ning organiseeritud tegevus peab toimuma ennekõike rohujuure tasandil), ühendades samas sarnast maailmavaadet omavaid inimesi üle terve Eesti.

Sofistid

Sofistideks (kr sophia "tarkus", sophistes "tark") sofistid olid Vana-Kreeka filosoofid, kes 5. ja 4. sajandil e.m.a õpetasid tasu eest tarkust ja kõnekunsti. Sofistid kogunesid rändõpetlastena sõnavabaduse ja filosoofia kantsi, Ateena linnriiki.

Sofistid pole kunagi moodustanud filosoofilist koolkonda, kuigi Platoni kriitika sofistide suhtes on teinud neist ühise nimetusega nähtuse filosoofias. Sofiste ühendab eelkõige nende kriitilisus traditsioonilise ühiskonnakorralduse, religiooni ja eelneva filosoofia suhtes.

Sofistide peamiseks tegevusalaks võib pidada retoorikat, mida nad linnriikides tasu eest õpetasid. Retoorika oli vajalik sellepärast, et Ateenas oli kõrgeimaks võimuorganiks rahvakoosolek, kuhu kogunes otsustama kogu linnriigi täiskasvanud kodanikkond. Otsustamine käis hääletamise teel ja võimalikke valikuid esitati eelnevalt poliitikute-retoorikute poolt. Nii et kui keegi tahtis rahvakoosolekul oma huvisid saavutada, siis oli talle tähtis neid veenvalt esitada või esitada lasta. Sellele kaasaaitamine oligi sofistide peamine tuluallikas. Et aga huvide kaitsmine tingib ka vajaduse lasta nõrgematel argumentidel paista tugevamatena, siis said sofistid peagi kuulsaks kui isikud, kes oskavad musta valgeks rääkida. Platon püüdis lugejat veenda, et Sokrates mõisteti surma just selle tõttu, et inimesed pidasid tedagi sofistiks, ning oli nii selle tõttu kui ka põhimõtteliselt sofistide suhtes vaenulik. Platoni dialoogides, mis on ka üheks mahukamaks säilinud allikaks sofistide kohta, polemiseeritakse sofistide liberaalsete ja nihilistlike vaadetega.

Sofistid tegelesid filosoofiaga muu tegevuse kõrvalt ega loonud enamasti filosoofilisi teooriaid. Ometi pidid nad kasutama filosoofia toonaseid arusaamasid ning nendesse mingil viisil suhtuma. Mõningate sofistide arusaamised filosoofiast on osaliselt säilinud. Osa uurijaid väidab, et sofistide tähendust filosoofia ajaloos on Platoni halvustava kriitika tõttu tohutult alahinnatud.

Tuntumad filosoofia seisukohast olulised sofistid olid Gorgias, Protagoras ja Antiphon, nimetamist väärivad ka Lykophron, Thrasymachos, Hippias, Kritias, Prodikos, Alkidamas, Xeniades, Bryson Herakleiast.

Sofistlike teoste hulka arvatakse sageli ka anonüümne "Dissoi logoi" (eesti keeles "Vastanduvad kõned").

Subjekt (filosoofia)

Subjektiks (vanakreeka keeles hypokeimenon 'all-lebav, all-asuv'; ladina keeles subiectum 'alla-heidetu') nimetatakse filosoofias tavaliselt seda, mis on millelegi aluseks.

Tänapäeval peetakse filosoofias subjekti all silmas eelkõige inimest, kes on teadvustavana ja tõlgendavana asetatud vastu maailmale kui objektile. Subjekti all tuleb seega pidada silmas vaimset või mõistuslikku alust, mis peab määrama enda jaoks reeglid, mis lubavad sellel maailma kui objektiga kooskõlaliselt suhestuda.

Ajalooliselt seostatakse subjekti sellise tähenduse esilekerkimist uusaja filosoofiaga, eelkõige René Descartesi mõtlemisega, mis põhjendab uusaegse subjektifilosoofia lähtuvalt endamõtlemise teadukindlusest: "Mõtlen, järelikult olen." Kui ainuke asi, mis Descartesi jaoks on kindel, on mõtleva ego olemasolu, siis tuletab ta ülejäänud maailma, seega objektiivse maailma sellest enda-teadukindluse printsiibist ja uusaegse metafüüsika üldtunnustatud aluseks saabki subjekt.

Varem tähendas subjekt pigem mitte-hingelist alust maailmas (tänapäevases tähenduses võiks sellele vastata hoopis ja just objekt), substantsi (vt hypokeimenon), seda, mis on aluseks nii inimestele kui ka ulatuvuslikule maailmale, nt Aristotelese puhul võiks subjektideks ehk alusteks pidada olemusi. Vastavalt sellele oli maailma käsitlemise aluseks subjektidest lähtuv uurimine, seega teadmine alustest ehk printsiipidest. Uusajaga kaasneb esmase aluse kitsendamine ühele aluse liigile, filosoofia subjektiks saab inimene; seda võib pidada ka humanismi ja valgustuse tunnusmärgiks või alguseks.

Kuigi uusajaga kaasneb muutus subjekti aluseksoleva-tähenduses, siis jääb samaks subjekti teine tähendus: lause alus. Kuna lausumine (vt väitlause, otsustus, propositsioon) on üks inimese vaimse endakehtestamise põhivahendeid objektiivse maailmaga suhestumisel, siis on subjekti tähendus lause alusena teatud määral seotud põhitähendusega aluseks oleva teadvusena ja on sellises tähenduses olemas juba Aristotelesel, kes väidab, et lausumine ja otsustamine lause tõesuse ja vääruse üle toimub inimese hinges.

Sellele vastavalt võiks siis ütelda, et subjekti kui lause aluse kehtestab subjekt kui inimlik teadvus, mis on metafüüsilises mõttes viimseks otsustajaks igasuguse lausumise üle.

Turumajandus

Turumajandus on modernse riigi majandusmudel, mille tunnuseks on üksikisikute spetsialiseerumine, konkurents ja majandusvabadus. Toodete hinna määrab turul nõudluse-pakkumise suhe, mitte selle tootmiskulu. Turumajanduse põhiomadus on, et investeeringute ja toodetud kaupade jaotuse üle otsustamine käib läbi turu. Sellele vastandub bürokraatlik plaanimajandus, milles investeerimis- ja tootmisotsuseid langetavad riigis täitevvõimu teostavad ametnikud.

Turumajandus sündis esimestest käsitööliste ja kaupmeeste kogukondadest, kes panid aluse linnalisele eluviisile. Teadaolevatel andmetel tekkisid esimesed kaubalinnad 9. aastatuhandel eKr Lähis-Idas (Jeeriko), 8. aastatuhandel eKr Induse jõe regioonis (Mehrgarh) ning 6. aastatuhandel eKr tänase Iraagi aladel (Sumer). Vana-aja perioodil kandsid turumajanduslikku majandusmudelit edasi Foiniikia, Kreeka ja Rooma ning keskajal esindasid seda Itaalia (Firenze, Genova, Veneetsia jt) ja Lääne-Euroopa vabalinnad.

Turumajanduslikus keskkonnas on edukamad need, kes suudavad teha koostööd. Ettevõtjad ühinevad äriühinguteks, kapitali omanikud moodustavad investeerimisfonde ja töötajad ühinevad oma huvide kaitseks ametiühinguteks. Väikeettevõtjad ja tarbijad ühinevad kooperatiivideks (ühistuteks) suurte, turul domineerivate rahvusvaheliste kontsernide vastu, et mastaabiefekti kasutades alandada toodete hankehinda ning suurendada oma turujõudu.Turumajandus põhineb eraomandusel ja lähtub erahuvist, kuid selle jätkusuutlikkuse (turuvabadused) tagab riiklik institutsioon, mis kehtestab ühtse õiguskorra oma territooriumil ning lahendab tekkinud konflikte kohtute kaudu. Turumajanduslik majandusmudel on ühiskonnakorralduse aluseks linnriikides ja modernsetes riikides ning nendes on valitsus üheks turu subjektiks teiste kõrval. Valitsust eristab teistest turuosalistest see, et lisaks tasulistest teenustest laekuvatele tuludele laekuvad tema eelarvesse ka maksutulud. Kõik turuosalised hangivad ja vahetavad omavahel investeerimiskaupu hinnamehhanismi alusel.21. sajandi alguse seisuga ei ole üheski riigis puhast turumajandust, sest avalikku võimu esindavad institutsioonid mitte üksnes ei kujunda majanduskeskkonda õiguslike sätetega, vaid ka suunavad turumajanduslikke protsesse kasutades selleks fiskaalpoliitilisi vahendeid erineval määral. Seetõttu tuleks neid klassifitseerida segamajandusena. Näiteks esindab Ameerika Ühendriikide majandus segamajandust (märkimisväärne tururegulatsioon, põllumajandustoetused, teadustöö ja ravikindlustuse rahastamine riigi poolt), kuigi selle aluseks on endiselt turumajandus. On erinevaid arvamusi, kui suurt rolli peaks valitsus mängima turumajanduse suunamisel ja turu toodetava ebavõrdsusega tegelemisel.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.