Oktoobrirevolutsioon

Oktoobrirevolutsioon ehk oktoobripööre ehk Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon oli Petrogradis 6.–8. novembril (vkj. 24.–26. oktoobril) 1917 toimunud riigipööre, mille käigus bolševikud kukutasid Venemaa Ajutise Valitsuse.

Oktoobrirevolutsioon laiemas mõttes hõlmab bolševike võimu kehtestamist kogu Venemaal.

Sellest sündmusest sai alguse Nõukogude Venemaa ja seejärel Nõukogude Liit. Alates 1927. aastast hakati Nõukogude Liidus kasutama nimetust Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. 31. jaanuaril 1918 toimunud kalendrireformi tõttu tähistati Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva Nõukogude Liidus 7. novembril. Oktoobrirevolutsiooni aastapäev oli Nõukogude Liidu tähtsaim riigipüha, mida tähistati kahel töövabal päeval 7. ja 8. novembril aastatel 1927–1991. Aastatel 1918–1990 korraldati sündmuse meenutuseks 7. novembril Moskvas Punasel väljakul sõjaväeparaade.

Disambig gray.svg  See artikkel räägib revolutsioonist Venemaal 1917; samanimeliste sündmuste kohta Serbias vaata artiklit Oktoobrirevolutsioon (Serbia); saare kohta vaata artiklit Oktoobrirevolutsiooni saar
Kustodiyev bolshevik
Boriss Kustodijev. "Bolševik". Õlimaal lõuendil, 1920. Moskva, Tretjakovi galerii

Historiograafia

Oktoobrirevolutsiooni sündmuste käsitlemisel ei pääse mööda historiograafilistest probleemidest. Nõukogude Liidus käsitleti neid sündmusi vastavalt ametlikule ideoloogiale. NLKP Ajaloo Instituut ja teisedki asutused hävitasid ja fabritseerisid oktoobrirevolutsiooniga seotud dokumente ja muid materjale. Paljud nõukogude allikad on kaheldava väärtusega, ehkki Lääne ajaloolased ja teatmeteosed sageli tuginevad ka nendele.

Etümoloogia

Algul nimetasid ka bolševikud sündmust Oktoobri riigipöördeks (Октябрьский переворот), siiski hakati ajapikku kasutama terminit "revolutsioon" ehk "oktoobrirevolutsioon". 1927. aastal, kui tähistati sündmuse 10. aastapäeva, võeti Nõukogude Liidus kasutusele ametlik nimetus "suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon".

Taust

Veebruarirevolutsiooniga oli 1917. aasta alguses Venemaal kukutatud keiser Nikolai II ja 1. septembril 1917 väljakuulutatud Venemaa Vabariik. Seadusandlik võim kuulus riigiduumale ja eelparlamendile ning täidesaatev võim allus Ajutisele valitsusele. Oktoobrirevolutsiooni ajal oli valitsuse eesotsas esseer Aleksandr Kerenski. Eelparlament valmistas ette Asutava Kogu tööd, mis pidi valitama 12. novembril 1917 ja võtma vastu põhiseaduse.

Paralleelsete võimuorganitena tegutsesid ka mitme erakonna esindajatest moodustatud, kuid sageli bolševike mõju all olevad esinduskogud (nõukogud) ja nende täitevkomiteed.

Venemaa osales jätkuvalt 1914. aastal alanud Esimeses maailmasõjas. Sõda oli riigi välja kurnanud ning süvendanud sotsiaalseid probleeme. Ajutine Valitsus ei soovinud alustada rahuläbirääkimisi Saksamaa ja tema liitlastega. Paljude väeosade sõdurite ja madruste hulgas valitsesid allumatuse meeleolud.

Revolutsiooni ettevalmistamine

Idee alguseks on loetud Vladimir Lenini poolt 3. aprillil 1917 avaldatud aprilliteese. Alates septembri lõpust rõhutas Lenin, kes varjas end Soomes ning oli hiljem Petrogradis põranda all, üha rohkem võimuhaaramise vajadust. Teda toetas Petrogradis tegutsev Lev Trotski. Oli selge, et Asutava Kogu valimistel bolševikud enamust ei saavuta, kuid nende soov oli saada võim täielikult endi kätte.

12. oktoobril asutati Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Lev Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine. Sisuliselt sai sellest 24.–26. oktoobril toime pandud riigipöörde juhtimise staap.

22. oktoobril asutati Eestis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. See oli VSDTP Tallinna Komitee juurde moodustatud konspiratiivne revolutsioonikomitee. Selle esimees oli Ivan Rabtšinski ja aseesimees Viktor Kingissepp.

Revolutsiooni käik Eestis

Revolutsioon algas esmaspäeval, 23. oktoobril 1917 Tallinnas. Seda juhtis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. Komitee koostas üksikasjaliku tegevuskava ning kinnitas oma esimesel koosolekul juhised raudtee-, posti- ja telegraafikomissaridele. Otsustati määrata revolutsioonikomitee komissarid Tallinna raudteejaamadesse ja saata tegutsemisjuhised kõigile Eestimaa nõukogudele. Kell 21 hõivasid Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee korraldusel bolševike salgad Tallinnas raudteejaamad ja sideasutused, kaasa arvatud merekindluse staabi telegraafi. Sideaparaatide juurde pandi valvesse soldatid ja madrused. Merekindluse juhtkond ei jõudnud osutada mingit vastupanu. Võimu haaras Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille esimees oli bolševik Jaan Anvelt.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee

Järgmistel päevadel saadi võim ka mujal Eestis (Tartus 25. oktoobril, Narvas 26. oktoobril).

Revolutsiooni käik Petrogradis

24. oktoobril 1917 kell 9 hommikul Petrogradis saadeti kõigile polgukomiteedele ja komissaridele korraldus nr. 1, millega kästi polgud lahinguvalmis seada. Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee käsu kohaselt seati kontroll Neeva sildade üle. Kindlustamaks ühendust linnaosade vahel, lasid Lev Trotski ja Vladimir Lenin sillavahtidele palka maksta.

Samal päeval käskis Aleksandr Kerenski tuua Tallinnast Petrogradi 13. ja 15. kasakapolgu ning ühe brigaadi 44. jalaväediviisist. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee keelas Petrogradi vägesid saata. Merekindluse komandant sai range käsu mehed paigale jätta. Kindlusest anti siiski Kerenski telegrammi ärakiri salaja kasakapolkude juhatusele edasi.

Ööl vastu 25. oktoobrit võtsid bolševikele alluvad väed endi kontrolli alla sillad, raudteejaamad, elektrijaama, telefonikeskjaama, telegraafi, Venemaa Telegraafiagentuuri ja Venemaa Riigipanga. Valitsuse residents, Talvepalee, piirati sisse. Ülevõtmised kulgesid enam-vähem rahulikult ja märkamatult.

25. oktoobri hommikul ajas eelparlamendi Maria palees laiali palee komandant, endise Balti laevastiku madrus Anatoli Železnjaki (18951919). Pärastlõunal teatas Trotski Petrogradi Nõukogule juba Venemaa Ajutise Valitsuse langemisest. Vastav teade edastati telegraafi teel üle riigi.

Ööl vastu 26. oktoobrit hõivati praktiliselt ilma vastupanuta Talvepalee. Operatsiooni märguandeks oli ristleja Aurora kogupauk. Talvepalee ülevõtmist juhtis Petrogradi sõja-revolutsioonikomitee sekretär lipnik Vladimir Antonov-Ovsejenko. Talvepalees viibinud ministrid arreteeriti ja suleti Petropavlovski kindlusse. Peaminister Aleksandr Kerenski oli selleks ajaks Petrogradist lahkunud abivägede kutsumiseks.

Alates 25. oktoobri õhtust oli Petrogradis Smolnõis koos II ülevenemaaline nõukogude kongress. Selle oli kokku kutsunud Trotski juba 20. oktoobriks, kuid lükati siis edasi 25. oktoobrile. Polnud kindel, kas kongress nõustub võimu ülevõtmisega Ajutiselt Valitsuselt, sest bolševikel ei olnud kongressil kindlat enamust. Kongressi 670 delegaadist olid 300 bolševikud ning umbes sada vasakpoolsed esseerid, kes samuti toetasid valitsuse kukutamist. Menševikud ja parempoolsed esseerid heitsid bolševikele ette, et nad on sepitsenud kongressi vastu vandenõu ning revolutsioonile kallale tunginud. Nad kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustama koalitsioonivalitsuse. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Nende lahkumise ajal ütles Trotski: "Jah, minge välja, minge, minge, minge, te lähete ajaloo prügimäele." Kongress koosnes nüüd praktiliselt ainult bolševikest ja vasakpoolsetest esseeridest, kes järgmisel päeval võeti lühiajalisse koalitsioonivalitsusse. Et Ajutine Valitsus oli juba arreteeritud, võttis kongress vastu otsuse võimu üleminekust tööliste, soldatite ja talurahva saadikute nõukogude kätte.

26. oktoobril kuulutas kongress Venemaa nõukogude vabariigiks ning võttis vastu rahudekreedi ja maadekreedi. Kaks päeva varem oli eelparlament samasisulised otsused juba vastu võtnud, kuid bolševike kontrolli all olev Venemaa Telegraafiagentuur seda ei edastanud. Kongress moodustas ka uue ajutise valitsuse, Rahvakomissaride Nõukogu, mille eesotsas oli Vladimir Lenin ja mis pidi valitsema Asutava Kogu kokkutulekuni.

Sündmused riigipöörde järel

Ülevenemaaline Asutav Kogu

12. novembril toimunud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel kogusid Sotsialistliku Revolutsioonipartei (esseeride) kandidaadid 40% häältest ja absoluutse enamuse Ülevenemaalises Asutavas Kogus. Teisele kohale jäid bolševikud 24 protsendiga. Bolševikud võitsid tööstuskeskustes ja pealinnas, Eestis said nad 40% häältest ja läänerinde sõdurite seas koguni kaks kolmandikku, aga valimisvõidu tagas esseeridele laialdane toetus talurahva seas.

5. jaanuaril 1918 kokku tulnud Ülevenemaalise Asutava Kogu istungil tegi Jakov Sverdlov ettepaneku vastu võtta bolševike otsuse-eelnõud. Kui Asutav Kogu sellest keeldus, lahkusid bolševikud protesti märgiks ja organiseerisid nõukogude III kongressi, mis pidi olema õige rahvaesinduskogu. Asutava Kogu ainukeseks jäänud istung toimus Petrogradis Tauria palees 5. jaanuari pärastlõunast kella neljast 6. jaanuari varahommikul kella neljani. Järgmisel päeval keeldusid bolševikele alluvad sõdurid Asutava Kogu saadikuid Tauria paleesse lubamast. Asutava Kogu laialiajamist võibki võtta tegelikuks bolševike võimuhaaramise ajaks.

Sündmused Venemaal ja mujal maailmas

Riigipööre andis bolševikele võimaluse kindlustada võimu põhiliselt Petrogradis. Moskvas oli vastupanu bolševikele suur ning nad saavutasid täieliku kontrolli linna üle alles märtsis 1918.

Ükski välisriik bolševike võimu esialgu ei tunnistanud. Oma võimu maksmapanekuks rakendasid bolševikud äärmuslikke meetodeid. Vastuhakkajad kuulutati rahvavaenlasteks, kontrrevolutsionäärideks ja sabotöörideks. Vastupanu mahasurumiseks loodi 6. detsembril 1917. Erakorraline Komisjon (Tšekaa). Ajutiselt kaasati koalitsiooni vasakpoolsed esseerid, samal ajal arreteeriti parempoolseid esseere, menševikke, kadette jt. Saksa armee oli selleks ajaks jõudnud hõivata suure osa Venemaast, sest Vene sõdurid deserteerusid massiliselt. Valitsesid kaos, anarhia ja meelevaldne punane terror. Puhkes Venemaa kodusõda, algas välisriikide interventsioon Venemaale. Bolševike võim stabiliseerus 1920. aasta paiku.

Sündmused riigipöörde järel Eestis

Maanõukogu laialisaatmine

Kuna Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu keeldus uut bolševike valitsust tunnustamast saatis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ta 12. novembri otsusega laiali. 15. (28.) novembri pärastlõunal kell 16.00 kogunes Maanõukogu Toompea lossi erakorralisele istungile ja kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestimaal. Istung kestis napilt pool tundi ja aeti siis enamlaste poolt laiali. Lossist lahkuvaid Maanõukogu saadikuid rünnati Toompea lossiplatsil enamlikult meelestatud rahvajõugu poolt.

Baltisakslaste represseerimine

30. novembril (13. detsembril ukj.) 1917 võttis Eestimaa rüütelkonna komitee vastu salajase otsuse Eestimaa eraldamise kohta Venemaast, paludes Saksamaal võtta Eestimaa oma kaitse alla. 17. (30.) detsembril 1917 tegi samasuguse otsuse Liivimaa rüütelkond. Kuigi baltisakslaste ettevõtmised pidid kuni Saksa vägede kohalejõudmiseni jääma saladuseks, lekkis teave nende salajastest otsustest Stockholmi diplomaatide kaudu Nõukogude valitsuseni. Eestimaa rüütelkonna juhte ei jõutud sellest teavitada, mistõttu nad arreteeriti 15. (28.) jaanuaril 1918. Tekkinud konfliktile valas õli tulle veel ka Haapsalu lähedalt tabatud kolm saksa agenti baltisaksa aadli ja pastorite palvekirjadega, mis taotlesid Saksa vägedelt võimalikult kiiret Eesti hõivamist.

Kõiki neid asjaolusid tõlgendas Eesti Nõukogu Täitevkomitee balti aadli ning eesti kodanluse vandenõuna Nõukogude võimu vastu ning kehtestas 28. jaanuaril (10. veebruaril) 1918 sõjaseisukorra Eesti linnades. Ühtlasi kuulutati kogu aadliseisus lindpriideks. Kõik üle 17-aastased aadlisoost mehed ja üle 20-aastased naised tuli vahistada, paigutada koonduslaagritesse ning saata lõpuks Siberisse. Kokku arreteeriti umbes 800 mõisnikku, kes saadeti Tallinnast Jenissei kubermangu. Kõik arreteeritud naised Tallinnas siiski vabastati.

Eesti iseseisvuse väljakuulutamine ja Saksa okupatsioon

Nõukogude võim püsis Eestis 1918. aasta veebruarini, mil Saksamaa okupeeris Eesti. 23. veebruaril kuulutas Eestimaa Päästekomitee Pärnus Endla teatris välja Eesti Vabariigi iseseisvuse. 24. veebruaril tehti sama Tallinnas. 25. veebruaril sisenesid Tallinna Saksa armee üksused, algas 1918. aasta novembrini kestnud Saksa okupatsioon.

Novembris 1918 algas Saksamaal revolutsioon, 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist, 11. novembril sõlmis Saksamaa Antandi riikidega vaherahu. Samal 11. novembril alustasid tööd Eesti riigiasutused. 19. novembril võttis Eesti Ajutine Valitsus Saksa valitsuse esindajalt August Winnigult Eesti valitsemise ametlikult üle. 28. novembril 1918 tungis Nõukogude Venemaa sõda kuulutamata Eestile kallale. Algas Vabadussõda, mis lõppes 2. veebruaril 1920 Tartu rahu sõlmimisega. Nõukogude Venemaa sai esimeseks riigiks, mis de jure Eesti Vabariiki tunnustas.

Vaata ka

Välislingid

1917

1917. aasta (MCMXVII) oli 20. sajandi 17. aasta.

1917. aasta revolutsioonid Venemaal

1917. aasta revolutsioonid Venemaal tõid endaga kaasa keisrivõimu kukutamise ning Venemaa Nõukogude Vabariigi loomise.

Esimesena toimus 1917. aasta märtsis (vana kalendri järgi veebruaris) Veebruarirevolutsioon, mille tulemusena loobus troonist keiser Nikolai II ja moodustus Venemaa Vabariik, mida asus juhtima Ajutine Valitsus eesotsas vürst Lvoviga. Novembris (vkj oktoobris) toimus aga Oktoobrirevolutsioon, millega bolševikud kukutasid Ajutise Valitsuse ja alguse sai Venemaa Nõukogude Vabariik, millest kujunes hiljem Nõukogude Liit.

31. oktoober

31. oktoober on Gregoriuse kalendri 304. (liigaastal 305.) päev. Juliuse kalendri järgi 18. oktoober (1901–2099).

7. november

7. november on Gregoriuse kalendri 311. (liigaastal 312.) päev. Juliuse kalendri järgi 25. oktoober (1901–2099).

Antant

Antant (inglise keeles Triple Entente, prantsuse keeles Triple-Entente, vene keeles Антанта) oli 31. augustil 1907 sõlmitud liit Venemaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. Kaks viimast olid omavahel liidu sõlminud juba 1904. aastal, Prantsusmaa Venemaaga aga aastal 1894.

Antant moodustas algselt vastukaalu Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia Kolmikliidule; 1915. aastal liitus ka Itaalia Antandiga, kes oli Esimeses maailmasõjas Keskriikide vastasjõud.

1917. aasta separaatrahu Saksamaaga ning Brest-Litovski rahuleping viisid Venemaa Antandist välja; Suurbritannia ja Prantsusmaa liidusuhe kestis 1940. aastani, mil Prantsusmaa alistus Saksamaale.

Antant saavutas maailmasõjas suure võidu, kuid mõneti oli see Pyrrhose võit: Venemaal toimus 1917. aastal Veebruarirevolutsioon, millega kukutati Venemaa keiser, ja samal aastal Oktoobrirevolutsioon, millega loodi maailma esimene sotsialistlik riik. Itaalias tulid 1922. aastal võimule fašistid, kukutades senise demokraatliku riigikorra. Suurbritannia ja Prantsusmaa kandsid suuri kaotusi ja sattusid suurtesse võlgadesse, nii et kui enne maailmasõda peeti Briti Impeeriumi maailma võimsaimaks riigiks, siis pärast sõda muutusid maailma võimsaimaks juba Ameerika Ühendriigid.

Siiski läks Antandi vastu sõdinud Keskriikidel keskeltläbi veel halvemini: nii Saksamaa kui Türgi kuulutati vabariigiks ja nad pidid maksma suuri reparatsioone, aga Austria-Ungari lagunes üldse ja lakkas täielikult olemast.

Pärast maailmasõda tekkis Kesk-Euroopas ja Balkani poolsaarel hulk suhteliselt väikeseid riike. Need moodustasid omavahel Väikeseks Antandiks nimetatud liidu ja Balkani Antandiks nimetatud liidu, kuid nendel ei olnud maailma poliitikas suurt tähtsust.

Johannes Käbin

Johannes Käbin (venepäraselt Ivan Käbin; 24. september 1905 Kalvi, Aseri vald, Virumaa – 26. oktoober 1999 Tallinn) oli Eesti NSV riigitegelane, Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär 1950–1978 ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1978–1983.

Jēkabs Peterss

Jēkabs Peterss (vene keeles Петерс Яков Христофорович) (3. detsember 1886 Aizpute maakond Kuramaa kubermang – 25. aprill 1938 Moskva NSV Liit) oli nõukogude riigiametnik ja julgeolekutöötaja, Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Kontrrevolutsiooni, Spekulatsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaalise Erakorraline Komisjoni esimehe asetäitja, esimehe ajutine kohusetäitja ja Revolutsioonilise Tribunali esimees.

Kommunistlik partei

Kommunistlik partei on marksismile tuginev partei.

1848. aastal avaldasid Karl Marx ja Friedrich Engels "Kommunistliku partei manifesti". Sellele manifestile ning teistele Marxi ja Engelsi teostele tuginedes loodi 19. ja 20. sajandil paljudes riikides kommunistlikke parteisid, kes seadsid oma eesmärgiks olemasoleva riigikorra hävitamise ja uue, kommunistliku ühiskonna rajamise.

Partei peamine toetajaskond on kõikjal olnud proletariaat ehk töölised ja teised inimesed, kes elatuvad oma tööjõu müümisest, samuti sõdurid ja põllutöölised, kuid mitte lumpenproletariaat.

Eri maade kommunistlikud parteid moodustasid ühistegevuseks organisatsioone, mida nimetati internatsionaalideks. Esimene Internatsionaal tegutses üsna lühikest aega ja lagunes 1870 Preisi-Prantsuse sõja ajal. Teine Internatsionaal tegutses kuni Esimese maailmasõjani. Pärast seda moodustati Kommunistlik Internatsionaal (Komintern ehk Kolmas Internatsionaal), mis eksisteeris aastatel 1919 kuni 1943.

Esimest korda tuli kommunistlik partei võimule ülestõusu tulemusena Pariisi Kommuuni ajal 1870. See valitsus püsis 100 päeva, enne kui ülestõus lüüa sai.

Esimest korda tuli kommunistlik partei vabadel valimistel võimule 1. detsembril 1899, kui Anderson Dawson moodustas Queenslandis vähemusvalitsuse, mis oli võimul nädal aega. Austraalia polnud siis veel iseseisev riik. Esimest korda tulid kommunistid kogu riigis võimule 27. aprillil 1904, kui Chris Watson moodustas Austraalia Tööpartei vähemusvalitsuse, mis püsis kolm ja pool kuud. Esimese kommunistide enamusvalitsuse moodustas Andrew Fisher 29. aprillil 1910, kui Austraalia Tööpartei sai oma kontrolli alla parlamendi mõlemad kojad. Valitsus püsis 1913. aastani. Neid valitsusi võib sama hästi nimetada ka sotsiaaldemokraatlikeks, sest kommunistlikud ja sotsiaaldemokraatlikud jõud ei olnud Austraalias siis veel eristunud.

Kommunistide halva maine põhjustas Venemaal 7. novembril 1917 toimunud Oktoobrirevolutsioon, mis viis Nõukogude Liidu moodustamiseni 30. detsembril 1922. Venemaa Sotsiaaldemokraatlik (bolševike) Partei eesotsas Vladimir Leniniga kehtestas Venemaal terrorirežiimi. Kõik teised erakonnad likvideeriti, nende juhid vangistati või tapeti. Riigi juhtimine kõigil tasandeil allutati parteile. Kõik ettevõtted riigistati. Demokraatlikud vabadused kehtisid riigis ainult nimeliselt; teisitimõtlejaid jälitati ja karistati. Samasugust praktikat rakendasid võimule saanud kommunistlikud parteid kogu maailmas sageli. Reeglina tulid kommunistlikud parteid võimule vägivaldselt. Partei juhist sai faktiline riigipea ja diktaator; partei ladvikust sai valitsev eliit.

Erinevus kommunistlike parteide lubatava helge tuleviku ja nende teostatava praktika vahel ei võimaldanud kommunistidel vabadel valimistel üldiselt edu saavutada. Kommunistliku riigi praktikas esines laialdast valimistulemuste võltsimist. Üks parimaid kommunistide valimistulemusi vabadel valimistel läbi aegade on Asutava Kogu valimised Eestis 25. novembril 1917, kus kommunistid said umbes 40% häältest. (Eesti Vabariigi valijaskond pööras EKP-le selja ja suundus järsult paremale pärast edukat maareformi ja Kominterni korraldatud kommunistlikku putšikatset – 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu.)

Lääne-Euroopas olid pärast Teist maailmasõda sageli võimul sotsiaaldemokraatlikud vähemusvalitsused, mis valitsesid kommunistlike saadikute toetusel.

1990. aastatel enamik kommunistliku partei võimu all olevaid riike vabanes. Praegu kehtib kommunistliku partei võim veel Põhja-Koreas, Kuubas ja leebemal kujul ka Hiinas. Paljudes riikides tegutsevad kommunistlikud parteid ka praegu.

Kuzebai Gerd

Kuzebai Gerd (kodanikunimega Kuzma Tšainikov; 14. jaanuar (2. jaanuar vkj) 1898 – 1. november 1937) oli udmurdi kirjanik ja ühiskonnategelane, esimene erialahariduse saanud udmurdi folklorist ja etnograaf.

Kuzebai Gerd sündis talupoja perekonnas Udmurtias (tolleaegse haldusjaotuse järgi Vjatka kubermangus) Kogo-Dokja (Suur-Dokja) külas (praeguse haldusjaotuse järgi Vavoži rajoonis Udmurtias). Põhikooli lõpetamise järel õppis õpetajate seminaris. Seejärel töötas õpetajana.

Aastatel 1922–1925 õppis ta Moskvas kirjandusinstituudis, 1926–1929 oli NSV Liidu idarahvaste instituudis aspirantuuris.

Kuzebai Gerd oli üks udmurdi kirjanduse rajajatest. 1920. aastal asutas ta lasteajakirja Muš ja 1926. aastal udmurdi kirjanike organisatsiooni. Ta avaldas kolm luulekogu. Lisaks luulele kirjutas ta ka näidendeid ja proosat. Samuti avaldas ta etnoloogia- ja rahvaluulealaseid töid.

Kuzebai Gerd oli üks esimesi Venemaa soome-ugri rahvaste haritlasi, kes haakus hõimuliikumise ideedega. Ta pidas väga oluliseks udmurtide suhtlemist Eesti, Soome ja Ungari hõimuaktivistidega. Lisaks oli ta veendunud leninist ja marksist, kes leidis, et Oktoobrirevolutsioon andis udmurdi rahvale suured võimalused.13. mail 1932 arreteeriti Kuzebai Gerd süüdistatuna kontrrevolutsioonilises kodanlik-natsionalistlikus tegevuses. 9. juulil 1933 mõisteti ta surma mahalaskmise läbi, kuid Maksim Gorki sekkumisel asendati surmaotsus 10-aastase vangistusega. Kuid 1. novembril 1937 lasti ta vangilaagris NKVD troika otsuse põhjal maha. Kuzebai Gerd rehabiliteeriti postuumselt 1958. aastal.Eesti keeles on 2009. aastal ilmunud Kuzebai Gerdi teoste valimik "Olen udmurt". 2012. aastal ilmunud kogumikus "Varsti on jälle kevad : valik udmurdi proosat : 39 lugu 34-lt autorilt aastatest 1890-2010" on avaldatud ta jutustus "Matii : ühe udmurdi neiu elu".

Leninism

Leninism (ka marksism-leninism) on Lenini poolt marksismi tõlgendamisel loodud ideoloogia, mida Lenin kasutas oma valitsemise ajal Nõukogude Venemaal ning mida järgisid ka teiste maade kommunistlikud parteid.

Lenin väitis, et imperialism on kapitalismi kõrgeim arengujärk, et kapitalismi saab kukutada ainult revolutsiooniga ning et kõik katsed kapitalismi reformida nii, et see viiks sotsialismi, on määratud läbikukkumisele. Lenin ei arvestanud Karl Marxi väidet, et revolutsioon peab toimuma kõigis riikides ühel ajal, vaid lootis, et revolutsioon ühes riigis kutsub selle esile ka kõigis teistes. Leninil oli õigus selles, et Oktoobrirevolutsioon kutsus tõesti esile revolutsioone teistes riikides, kuid ta eksis, arvates, et see kulutulena üle maailma uusi revolutsioone sütitab ning niiviisi maailmarevolutsioonini viib.

Leninism oli Nõukogude Liidus ja ka mujal maailmas levinud eponüüm paljudele liikumistele ja poliitikatele. Leninlikeks, leninistlikeks, leninlasteks jne nimetasid endid sajad erinevad isikud ja rühmitused.

Leninism oli ühtlasi ka Lenini kultus. Lenini nime kandsid Nõukogude Liidus mitmed linnad, kolhoosid ja sovhoosid, sõjaväeüksused, asutused, organisatsioonid, ehitised, riiklikud preemiad, ordenid ja muud autasud. Kõigis suuremates linnades asus Lenini monument, suurtes asutustes oli Lenini portree või büst. Suuremad rahatähed ja paljud postmargid kandsid Lenini portreed. Lenini surnukeha palsameeriti ning paigutati avalikuks vaatamiseks mausoleumi Moskvas Punasel väljakul.

Menševikud

Menševikud ehk vähemlased (vene keeles меньшевики) olid 20. sajandi alguses Venemaa keisririigis tegutsenud poliitilise partei – Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) mõõdukama fraktsiooni (tiiva) esindajad.

Mihhail Vassiljevitš Aleksejev

Mihhail Aleksejev (vene keeles Михаил Васильевич Алексеев; 3. november 1857, Tveri kubermang, Venemaa Keisririik – 25. september 1918, Jekaterinodar) oli vene sõjaväelane, Venemaa sõjavägede ülemjuhataja, Venemaa kodusõja üks juhte ning ideolooge. Vabatahtlike Armee ülemjuhataja, kindraladjutant (1916).

Moissei Uritski

Moissei Uritski (Урицкий Моисей Соломонович, Борецкий Моисей Соломонович, Урицкий Моисей Шлёмович) (14. jaanuar 1873 – 30. august 1918 Petrograd) oli nõukogude kommunistlik partei- ja riigitegelane, Petrogradi erakorralise komisjoni esimees 1918. aastal.

Oktoobrirevolutsiooni orden

Oktoobrirevolutsiooni orden (vene keelles oрден Октябрьской Революции) oli 31. oktoobril 1967 Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaks loodud teenetemärk NSV Liidus. See oli kas üksikisikule või rühmale antav autasu väljapaistvate teenete eest sotsialismi ja kommunismi ehitamisel. See orden oli NSV Liidus tähtsuselt teisel kohal, esimene oli Lenini orden.

Ordeni märk kujutas endast punast viisnurka, mille haarade vahel on kuldsed kiired. Viisnurga keskel on ristleja Aurora, millel oli oluline osa Oktoobrirevolutsioonis. Selle peal on punane lipp sõnadega "Oktoobrirevolutsioon" vene keeles. Märgi allosas on sirbi ja vasara embleem. Ordeni lint oli punane, ning selle keskel oli viis sinist triipu.

Ordenit kanti vasakul pool rinnas.

1. jaanuari 1995 seisuga oli ordeniga autasustatud kokku 106 462 korda.

Eesti NSV-s oli 1. jaanuari 1990 seisuga Oktoobrirevolutsiooni ordeni saanud 527 isikut ja 7 kollektiivi.

Viimane autasustamine Oktoobrirevolutsiooni ordeniga Eesti NSV-s toimus aastal 1988.

Revolutsioon

Revolutsioon on kvalitatiivne muutus kultuuris ja ühiskondlikus elus, eeskätt poliitikas, plahvatuslik üleminek ühelt kvaliteedilt teisele.

Veebruarirevolutsioon

Veebruarirevolutsioon oli esimene 1917. aasta revolutsioonidest Venemaal. Selle tulemusena loobus troonist keiser Nikolai II ja moodustati Venemaa Ajutine Valitsus eesotsas vürst Lvoviga.

Vello Niinoja

Vello Niinoja (sündinud 4. veebruaril 1954 Tallinnas) on Eesti ajaloolane.

Venemaa Keisririik

Venemaa Keisririik (vene keeles Россійская Имперія, praeguses kirjaviisis Российская империя) oli ajavahemikul 1721–1917 Euroopas ja Aasias paiknenud riik, mille eellane oli Moskva tsaaririik ja järglane oli 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni tulemusena 14. septembril 1917 väljakuulutatud demokraatlik Venemaa Vabariik.

Vladimir Lenin

Vladimir Iljitš Lenin (sünnijärgne perekonnanimi Uljanov; vene keeles Владимир Ильич Ульянов (Ленин); 22. aprill (vkj 10. aprill) 1870 Simbirsk Venemaa keisririik – 21. jaanuar 1924 Gorki asula (tänapäeval Gorki Leninskije), Moskva oblast, NSV Liit) oli Venemaa bolševike juht, Oktoobrirevolutsiooni läbiviija, Nõukogude Venemaa esimene valitsusjuht ja hiljem leninismiks nimetatud kommunistliku riigiõpetuse rajaja.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.