Nikita Hruštšov

Nikita Hruštšov (vene Никита Сергеевич Хрущёв; 15. aprill[1] 1894 Kalinovka, Kurski kubermang11. september 1971 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, kindralleitnant (1943) ja NLKP Keskkomitee esimene sekretär – riigi tegelik juht aastail 19531964.

Nikita Hruštšov
Nikita Hruštšov
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretär
Ametiaeg
14. september 1953 – 14. oktoober 1964
Eelnev Jossif Stalin
Järgnev Leonid Brežnev
NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees
Ametiaeg
27. märts 1958 – 14. oktoober 1964
Eelnev Nikolai Bulganin
Järgnev Aleksei Kossõgin
Isikuandmed
Sünniaeg 15. aprill 1894
Sünnikoht Kalinovka, Kurski kubermang, Venemaa Keisririik
Surmaaeg 11. september 1971
Surmakoht Moskva, Vene NFSV, Nõukogude liit
Erakond Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
Alma mater Moskva Tööstusakadeemia
Allkiri
Nikita Khrushchev Signature2
Nixon and khrushchev
Hruštšov (paremal) ja Richard Nixon (Moskvas 1959)

Noorus ja karjääri algus nõukogude võimuaparaadis

Nikita Hruštsov sündis Kurski kubermangus talupojaperekonnas ning hakkas iseseisvalt tööle varases nooruses, 14-aastaselt asus tööle Donbassi kivisöebasseini tehastes ja kaevanduses. 1918. aastal astus VK(b)P liikmeks ja osales ka Venemaa kodusõjas, pärast sõda oli majandus- ja parteitööl. Oli Ukraina NSV saadik ÜK(b)P XIV ja XV Kongressil.

Komsomolisuunamisega saadeti Hruštšov õppima Moskvasse Tööstusakadeemiasse, kus valiti Tööstusakadeemia parteikomitee sekretäriks. Akadeemia lõpetas ta 1929. aastal.

1931. aasta jaanuarist oli Hruštšov ÜK(b)P Moskva linna Baumani rajoonikomitee ja seejärel Krasnopresnenski rajoonikomitee sekretär. 19321934 töötas ÜK(b)P Moskva linnakomitee 2. ja pärast 1. sekretärina, seejärel ÜK(b)P Moskva Linnakomitee 2. sekretärina.

ÜK(b)P XVII Kongressil 1934. aastal valiti Hruštšov ÜK(b)P KK liikmeks ja 1935. aastal valiti ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti parteiorganisatsiooni juhiks 1. sekretäriks.

19351938 aastatel oli ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär.

Tegevus Ukraina NSV-s

1938. aastal valiti Hruštšov Ukraina K(b)P 1. sekretäriks ja ÜK(b)P KK Poliitbüroo kandidaadiks, 1939. aastal ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikmeks.

Teises maailmasõjas

Teises maailmasõja oli Hruštšov Kagurinde suuna, Kagurinde, Stalingradi rinde, Lõunarinde, Voroneži rinde ja 1. Ukraina rinde Sõjanõukogu liige. Teise maailmasõja lõpetas kogu sõja jooksul poliittöötajana tegutsenud Hruštšov kindralleitnandi auastmes.

Aastatel 1944 kuni 1947 oli Hruštšov Ukraina NSV Ministrite Nõukogu esimees ja pärast Ukraina K(b)P KK 1. sekretär.

Tegevus Moskvas

1949. aasta detsembrist oli Hruštšov uuesti ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär ja ÜK(b)P KK sekretär.

Pärast Stalini surma 1953. aastal suutis ta koos Georgi Malenkoviga üle mängida oma põhirivaali Lavrenti Beria ning esialgu valitsesid Malenkov ja Hruštšov ühiselt NSV Liitu.

Hruštsovi võimuletõus

Kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus asus Hruštsov koos liitlastega partei KK-s 1956. aastal konkurente kõrvaldama, kasutades ära nonde Stalini-aegseid kuritegusid. Ta kuulutas avalikult Stalini isikukultusest, alustas Stalini-aegsete kommunistliku partei juhtide paljastamist, nende karistamist ja vangilaagritesse paigutatud inimeste vabastamist.

Riigi senine kommunistlik suunitlus jäi siiski püsima, oldi valmis sõdima "kapitalistlike vereimejatega" ning igasugune ohtlik opositsioon suruti maha.

Hruštsov ja NLKP XX Kongress

Võimuvõitluses kasutas Hruštšov Jossif Stalini inimsusvastaste kuritegudes osalenud NLKP juhtkonna liikmete vastu 1956. aastal moodustatud nn Šverniku komisjoni kokkuvõtet Stalini ja tema aktiivsete kaaslaste poolt 1934. aastal toime pandud kuritegudest: ÜK(b)P XVII Kongressi ehk Võitjate kongressi hääletustulemuste võltsimisest, Sergei Kirovi tapmisest ja aastatel 1936–1938 läbiviidud Suurest Terrorist.

Komisjoni kuulusid NLKP KK Parteikontrolli komisjoni esimees Nikolai Švernik, NSV Liidu peaprokurör Roman Rudenko, NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Aleksandr Šelepin, NLKP KK Sekretariaadi Kaitse osakonna juhataja Mironov ja rehabiliteeritud poliitvang Olga Šatunovskaja.

Next.svg Pikemalt artiklis Hruštšovi kõne XX Kongressil

Hruštšovi sula

Hruštšov ja välispoliitika

Nikita Hruštšov tegi 1959. aasta septembris esimese NSV Liidu riigijuhina Ameerika Ühendriikide presidendi Dwight Eisenhoweri kutsel riigivisiidi Ameerika Ühendriikidesse.

Hrustšov ja Kuuba kriis

Võimult kõrvaldamine ja viimased eluaastad

1964. aastal korraldasid Hruštšoviga rahulolematud kommunistliku partei ladviku liikmed Leonid Brežnev ja Juri Andropov riigipöörde ning kukutasid ta 1964. aasta NLKP KK oktoobripleenumil. Partei- ja riigijuhiks sai Hruštšovi endine liitlane Leonid Brežnev.

Hruštšov elas oma viimased aastad personaalpensionärina (sisuliselt koduarestis) ning kuni Mihhail Gorbatšovi valitsemise alguseni oli ta ametlikult maha vaikitud. Pensionipõlves kirjutas Hruštšov mälestused, mis salaja välismaale toimetati ja seal avaldati.

Nikita Hruštšov on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.

Hruštšovi ekstravagantne käitumine

Hruštšovile oli omane lihtne, kuid tihti ka labane ja vulgaarne käitumine. Näiteks 12. oktoobril 1960, mil ta külastas ÜRO Peaassambleed, võttis ta kinga jalast ja tagus sellega vastu kõnepulti.

Tsitaat

„"Kui ma suren, mõõdetakse minu tegusid hea ja halva skaalal. Ma loodan, et hea kaalub halva üle."“

Teosed eesti keeles

  • "Isikukultusest ja selle tagajärgedest" (ettekanne NLKP XX kongressil 25. veebruaril 1956. aastal) – ajakirjas Eesti Kommunist 1989, nr 7, lk 83–103; nr 8, lk 88–103 ja nr 9, lk 93–100 (tõlgitud ajakirjast Известия ЦК КПСС, 1989, nr 3)
  • "Mälestused". 1. osa. Tõlkinud Matti Vaga, Perona, Pärnu 1993, 384 lk

Kirjandus

  • Palgest palgesse Ameerikaga. Põhjalik ülevaade N. S. Hruštšovi külaskäigust Ameerika Ühendriikidesse 15.-27. septembril 1959. Autorid Aleksei Adžubei, Nikolai Gribatšov, Georgi Žukov jt. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1960; 667 lk.
  • William Taubman, "Hruštšov ja tema aeg". Inglise keelest tõlkinud Rein Turu, Varrak, Tallinn 2006, 815 lk, ISBN 9985-3-1178-7

Vaata ka

Viited

  1. Kirjanduses on levinud kuupäev 17. aprill, mida Hruštšov ise pidas oma sünnipäevaks.

Välislingid

Eelnev:
Jossif Stalin
NLKP KK I sekretär
19531964
Järgnev:
Leonid Brežnev
Eelnev:
Nikolai Bulganin
NSVL Ministrite Nõukogu esimees
19581964
Järgnev:
Aleksei Kossõgin
11. september

11. september on Gregoriuse kalendri 254. (liigaastal 255.) päev. Juliuse kalendri järgi 29. august (1901–2099).

15. aprill

15. aprill on Gregoriuse kalendri 105. (liigaastal 106.) päev. Juliuse kalendri järgi 2. aprill (1900–2099).

17. juuni

17. juuni on Gregoriuse kalendri 168. (liigaastal 169.) päev. Juliuse kalendri järgi 4. juuni (1901–2099).

1894

1894. aasta (MDCCCXCIV) oli 19. sajandi 94. aasta.

1956

1956. aasta (MCMLVI) oli 20. sajandi 56. aasta.

Anekdoot

Anekdoot on lühike vaimukas üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa peamist tunnust: karakterid, süžee ning tegevuse aeg ja koht.

Anekdoodi tegelasteks on kas väljamõeldud tegelased (Juku, filmidest Petka ja Tšapajev, Stirlitz) või päriselust tuttavad inimesed (Nikita Hruštšov, Bill Gates, Edgar Savisaar).

Konkreetne isik võib ka puududa, selle asemel kasutatakse stereotüüpseid tegelaskujusid või rahvusi, kelle omadusi ja puudusi võimendatakse (ämm on väimehe vaenlane, blondiin madala intelligentsustasemega, eestlane on tuim ja pika taibuga, venelane armastab juua). Inimesi võivad anekdootides asendada ka loomad.

Anekdoodi aluseks on enamasti tõestisündinud lugu, mis pideva ümberjutustuse käigus on kaotanud ebaolulised detailid ning moondunud. Võivad muutuda tegelased, tegevuskoht ja ka puänt. Populaarsetest anekdootidest on palju erinevaid versioone.

Kuuba kriis

Kuuba kriis ehk Kuuba raketikriis ehk Kariibi kriis (inglise keeles Cuban Missile Crisis, vene keeles Карибский кризис; Kuubal ka Oktoobrikriis) oli 1962. aasta oktoobris kujunenud vastasseis ühelt poolt Nõukogude Liidu ja Kuuba ning teiselt poolt Ameerika Ühendriikide vahel.

Eelnevalt olid USA valitsusasutused edutult püüdnud kukutada Fidel Castro valitsust Kuubal (Sigade lahe dessant, Operation Mongoose). Kuuba ja Nõukogude Liit asusid kiiruga rajama Kuubale baase tuumarakettide tarbeks, mille lennuulatusse jäänuks suurem osa USA mandriosast. Ühtlasi oli see ka reaktsioon Thor-tüüpi rakettide paigutamisele Suurbritanniasse 1958. aastal (Projekt Emily) ning Jupiter-tüüpi rakettide paigutamisele Itaaliasse ja Türki 1961. aastal, mille tulemusena jäi Moskva enam kui 100 USA tuumaraketi löögiraadiusse. 15. oktoobril 1962 pildistas USA lennuväe luurelennuk U-2 Kuubal ehitatavaid Nõukogude raketibaase.

Järgnev kriis oli üks külma sõja aegseid suuremaid vastasseise, võrreldav Berliini blokaadiga. Üldiselt arvatakse, et selle käigus jõudis külm sõda kõige lähemale otsese tuumasõja ohule. See oli ka esimene dokumenteeritud juhtum, mil vastastikuse hävitamise võimalust arvestati määrava tegurina rahvusvahelistel relvastusläbirääkimistel.

Ühendriigid kaalusid Kuuba ründamist õhu ja mere kaudu ning kehtestasid Kuubale sõjalise karantiini. USA teatas, et ei luba ründerelvade paigutamist Kuubale, ning nõudis, et Nõukogude Liit lammutaks Kuubal ehitatavad ja valminud raketibaasid, eemaldades saarelt kõik ründerelvad. President Kennedy valitsus lootis, et Kreml nõustub nende nõudmistega, ning ootas sõjalist vastasseisu. Nõukogude Liidu peaminister Nikita Hruštšov kirjutas Kennedyle, et "rahvusvaheliste vete ja õhuruumi" karantiin on "agressiooniakt, mis heidab inimkonna kogu maailma hõlmava tuumasõja kuristikku".

Avalikult hakkas NSV Liit USA nõudmistele vastu, kuid salajaste suhtluskanalite kaudu tehti ettepanek kriisi lahendamiseks. Vastasseis lõppes 28. oktoobril 1962, mil USA president John F. Kennedy ja ÜRO peasekretär U Thant jõudsid Hruštšoviga nii avalikule kui ka salajasele kokkuleppele. Avalikult lammutas Nõukogude pool oma ründerelvad Kuubal ja viis need tagasi Nõukogude Liitu, kui ÜRO andis garantii USA avalikule lubadusele Kuubat mitte kunagi rünnata. Salajas nõustus USA lammutama kõik Euroopasse ja Türki paigutatud Thor- ja Jupiter-tüüpi raketid.

Vaid kaks nädalat pärast kokkulepet oli NSV Liit eemaldanud Kuubalt raketisüsteemid ja nende tugivarustuse, laadides need 5.–9. novembril kaheksale Nõukogude laevale, millega need veeti tagasi Liitu. Kuu hiljem transporditi kolme laevaga kodumaale ka Il-28-tüüpi Nõukogude pommilennukid. Karantiin lõppes ametlikult kell 18.45 (EDT) 20. novembril 1962. 11 kuu jooksul pärast kokkulepet, septembriks 1963 lammutati ka kõik USA relvad. Läbirääkimiste lisatulemusena seati USA ja NSV Liidu vahel sisse "kuum liin" – telefoniliin riigipeade otsesuhtluseks.

Lavrenti Beria

Lavrenti Pavlovitš Beria (gruusia ლავრენტი ბერია, vene Лаврентий Павлович Берия; 29. märts (vkj 17. märts) 1899 Merheuli, Suhhumi ringkond, Khuthaisi kubermang – 23. detsember 1953 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, Nõukogude Liidu marssal (9. juuli 1945 – 31. detsember 1953), Jossif Stalini lähemaid kaastöölisi Nõukogude Liidu juhtkonnas.

Nikita Hruštšov tegi temast peasüüdlase ja peamise vastutaja Stalini-aegsete repressioonide eest. Hiljem on tema tegevuse kohta 1953. aastal pärast Stalini surma avaldatud ka märksa positiivsemaid arvamusi.

Lorenzo Sumulong

Lorenzo Sumulong (5. september 1905 Antipolo, Rizali provints, Calabarzoni piirkond – 21. oktoober 1997) oli Filipiinide poliitik.

Ta sündis Antipolos Rizali provintsis Calabarzoni piirkonnas. Ta lõpetas Filipiinide Ülikooli õigusteaduse erialal ja sai Harvardi ülikoolist magistrikraadi õigusteaduses.

Ta on olnud valitud Filipiinide Senatisse.

Aastal 1960 juhtis ta ÜRO Peaassambleel Filipiinide delegatsiooni. Eelkõneleja Nikita Hruštšov nõudis iseseisvuse andmist maadele ja rahvastele, mis on endiselt Lääne koloniaalvõimude valitsuse all, kuid Sumulong nõudis samasugust õigust ka rahvastele, kes olid alla neelatud Nõukogude Liidu poolt. Seejärel Hruštšov ärritus silmnähtavalt ja sõimas Sumulongi "imperialismi kannupoisiks ja tallalakkujaks" (ning mõningate allikate järele koputas kingaga laua peale).

Aastal 1987 nimetas president Corazon Aquino ta Konstitutsioonikomitee liikmeks ja samal aastal võeti uus Konstitutsioon vastu.

NLKP 21. kongress

NLKP 21. kongress oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei erakorraline kongress, mis toimus Moskvas 1959. aasta 27. jaanuarist kuni 5. veebruarini. Kongressil toimus Seitseaastaku rahvamajanduse arendamise plaani läbivaatamine ja kinnitamine.

Põhiettekandega esines kongressil NLKP KK esimene sekretär Nikita Hruštšov.

Kongressi otsustes jõuti järeldusele, et sotsialism on Nõukogude Liidus täielikult ja lõplikult võitnud.

NLKP 22. kongress

NLKP 22. kongress toimus Moskvas 1961. aasta 17. oktoobrist kuni 31. oktoobrini.

Aruandekõnedega esinesid NLKP peasekretär Nikita Hruštšov, Aleksandr Gorkin ja Frol Kozlov. Nikita Hruštšov ütles oma kõnes, et Nõukogude Liidus ehitatakse kommunistlik ühiskond üles 1980. aastaks.Kongress võttis vastu Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei uue põhikirja, mis sisaldas ka kommunismiehitaja moraalikoodeksit.Kongressil võeti vastu ka NLKP kolmas programm, milles lubati, et praegune nõukogude inimeste põlvkond hakkab elama kommunismi tingimustes.Kongressil jätkati stalinismi kriitikat. 30. oktoobril tegi NLKP Leningradi oblastikomitee esimene sekretär Ivan Spiridonov ettepaneku viia Stalini surnukeha Lenini mausoleumist kuhugi mujale. Ööl vasti 1. novembrit 1961 viidi Stalini surnukeha Lenini mausoleumist välja ja maeti Kremli müüri äärde.30. oktoobril 1961, kongressil eelviimasel päeval, korraldas Nõukogude Liit Novaja Zemljal maailma suurima tuumapommi plahvatuse, lõhates vesinikupommi, mille võimsus oli eri hinnangutel 50 kuni 57 megatonni.

NLKP KK peasekretär

Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär oli Nõukogude Liidus kõrgeim parteiline ja poliitiline ametikoht.

Peasekretäri ametikoht loodi VK(b)P Keskkomitee juurde 1922. aastal. Peasekretäri ülesannete hulka kuulusid Keskkomitee Sekretariaadi juhtimine ja administratiivne töö. Esimeseks peasekretäriks valiti Jossif Stalin, kes sellel kohal hakkas järk-järgult omandama üha rohkem võimu. 1920. aastate lõpuks oli partei peasekretärist saanud kogu partei ning kogu riigi tegelik juht.

Partei peasekretäri ametikohal oli Stalin kuni 26. jaanuarini 1934 . Siitpeale, kõigil neil partei Keskkomitee pleenumitel, kus valiti Sekretariaadi koosseis (10.02.1934 , 22.03.1939 ja 16.10.1952 ), valiti Jossif Stalin Keskkomitee sekretäriks, seetõttu alates 1934. aastast kuni oma surmani hakkas ta dokumentidele alla kirjutama lihtsalt "KK sekretär", ehkki ta jäi faktiliselt partei ainuliidriks kuni oma surmapäevani (5. märts 1953).

Partei Keskkomitee pleenumil 7. septembril 1953 valiti senine Keskkomitee sekretär Nikita Hruštšov Keskkomitee esimeseks sekretäriks.

1966. aastal võeti kasutusele ametinimetus "NLKP Keskkomitee peasekretär".

Viimane NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov pani ameti maha 24. augustil 1991. Mõni kuu hiljem – 6. novembril – keelustas Vene NFSV president Boriss Jeltsin oma seadlusega NLKP tegevuse Vene NFSV territooriumil.

NLKP Keskkomitee

Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee (lühend: NLKP KK; vene keeles Центральный комитет Коммунистической партии Советского Союза, lühend: ЦК КПСС) valiti NLKP kongressil ning oli kongressidevahelisel ajal NLKP kõrgeim organ, mis juhtis nii kogu partei, ühiskondlike organisatsioonide, majanduse kui ka kohalike parteiorganite tegevust.

Nimed läbi ajaloo

kuni 1917. aasta kevadeni Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei Keskkomitee (VSDTP KK);

1917–1918, Venemaa Sotsiaaldemokraatliku (bolševike) Töölispartei Keskkomitee (VSDT(b)P KK);

1918–1925, Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (VK(b)P KK);

1925–1952, Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (ÜK(b)P KK);

1952–1991, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee (NLKP KK).Partei poliitika põhiküsimusi arutati ja otsustati NLKP KK pleenumeil (KK liikmete ja liikmekandidaatide istung), mis toimus vastavalt põhikirjale üle kuue kuu.

NLKP Keskkomitee valis Keskkomitee liikmete seast auväärsemad isikud NLKP KK Poliitbüroosse, kes juhtis parteitööd pleenumitevahelisel ajal, ja NLKP KK Sekretariaadi, mille tööd juhtis peasekretär ja kelle juhtimisel sekretariaat tegeles igapäevase töö juhtimisega (põhiliselt kaadrivaliku ja otsuste täitmise kontrolliga).

Pikemalt artiklis NLKP KK Sekretariaat ja NLKP KK I sekretär ning NLKP Keskkomitee peasekretär.1919. aastal loodi sekretariaadis VK(b)P Keskkomitee sekretariaadi vastutava sekretäri ametikoht; 1922. aastal aga VK(b)P Keskkomitee sekretariaadi peasekretäri ametikoht; aastail 1953–1966 muudeti ametikoha nimetus NLKP KK I sekretäriks ja aprillist 1966. aastal taastati NLKP Keskkomitee peasekretäri ametikoht.

1918–1924 Vladimir Lenin, ÜK(b)P Keskkomitee Sekretariaadi vastutav sekretär;

1922/1924–1953 Jossif Stalin, ÜK(b)P Keskkomitee peasekretär;

1953–1964 Nikita Hruštšov, NLKP Keskkomitee esimene sekretär;

1964–1982 Leonid Brežnev, NLKP KK esimene sekretär ja alates 1966. aastast NLKP KK peasekretär;

1982–1984 Juri Andropov, NLKP Keskkomitee peasekretär;

1984–1985 Konstantin Tšernenko, NLKP Keskkomitee peasekretär;

1985–1991 Mihhail Gorbatšov NLKP Keskkomitee peasekretär.

Nina L. Hruštšova

Nina Hruštšova (sündinud 1964. aastal Moskvas) on vene päritolu ameerika õppejõud New Yorgi ülikoolis The New School.

Hruštšova on Nikita Hruštšovi vanima poja Leonid Hruštšovi lapselaps. Pärast Leonidi surma Teises maailmasõjas lapsendas Nikita Hruštšov poeg Leonidi kaheaastase tütre, Julia, Nina Hruštšova ema. Nikita Hruštšov on seega Nina Hruštšova bioloogiline vanavanaisa.

Nina Hruštšova isa, Lev Petrov, suri 1970. aastal, 47-aasta vanuselt.

Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei

Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, lühendatult NLKP; vene keeles Коммунистическая партия Советского Союза, lühendatult КПСС) oli partei Nõukogude Venemaal ja Nõukogude Liidus aastail 1918–1991.

1918–1925 Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei, lühendatult VK(b)P; vene keeles Российская коммунистическая партия (большевиков), lühendatult РКП(б);

1925–1952 Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei, lühendatült ÜK(b)P; vene keeles Всесоюзная коммунистическая партия (большевиков), lühendatult ВКП(б)) ;

1952–1991 Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei lühendatult NLKP; vene keeles Коммунистическая партия Советского Союза, lühendatult КПСС).Partei asutati 1898. aastal Minskis, selle bolševike tiib tuli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni abil võimule.

Kommunistlik partei keelustati 1991. aastal pärast augustiputši.

Eestis keelustati Eestimaa Kommunistlik Partei pärast 1. detsembri riigipöördekatset 1924 ja Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei 23. augustil 1991 Vabariigi Valitsuse otsusega.

Parteijuhid:

1918–1924 Vladimir Lenin

1922/1924–1953 Jossif Stalin, peasekretär

1953–1964 Nikita Hruštšov, esimene sekretär

1964–1982 Leonid Brežnev, alates 1966 peasekretär

1982–1984 Juri Andropov

1984–1985 Konstantin Tšernenko

1985–1991 Mihhail Gorbatšov, pidi 23. augustil 1991 peasekretäri kohast loobuma. Pikemalt artiklis NLKP KK peasekretär

Sulaaeg

Sulaaeg oli periood, mis algas Nõukogude Liidus pärast seda, kui Jossif Stalini isikukultus 1956. aastal NLKP XX kongressil paljastati. Seda iseloomustas tendents seaduslikkuse taastamisele stalinismi ajal represseeritute vabastamise ning rehabiliteerimise näol, mis iseendast ei hoidnud aga ära uusi poliitilisi piiranguid ja karistamisi. Sulaajal pöörati tähelepanu vajadusele arendada Nõukogude Liidus põllumajandust, elamuehitust, kergetööstust ja tarbimissfääri. Selleks otsiti uusi viise ja meetodeid, mille kasutuselevõtus aga ilmnes märgataval määral ebajärjekindlust, subjektivismi ja voluntarismi. Välissuhetes võeti kurss üleminekuks külma sõja poliitikalt rahumeelse kooseksisteerimise poliitikale, mis siiski ei välistanud ka sõjalisi vastasseise ja aktsioone. Nõukogude riigi sise- ja välispoliitika liberaliseerimine mõjutas kõiki eluvaldkondi, sealhulgas ka kultuuri. Algasid struktuuri- ja personalimuudatused kultuuriga tegelevates parteiorganites ja asutustes, loodi NSVL Kultuuriministeerium ja vastavad ministeeriumid "liiduvabariikides". Ehkki stalinism oli väliselt möödas, ei toonud see aga kaasa koheseid muutusi kultuurielus ega avaldunud kohe ka kunstis, sest kultuuri püüti hoida samaviisi kontrolli all nagu varemgi.Näiteks eemaldas Nikita Hruštšov 1956. aastal teadlaskonna survel Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia presidendi ametikohalt Trofim Lõssenko. Ent aastatel 1961–1962 oli Lõssenko uuesti selles ametis.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.