Neuron

Neuron ehk närvirakk ka neurotsüüt (kreekakeelsest sõnast νεῦρον neũron) on enamikul loomadel närvisüsteemi funktsionaalne üksus.[1] Närvikoe rakkudel on mitmeid ülesandeid, nad toodavad neurohormoone ja võtavad vastu, muundavad ja kannavad üle elektrilisi signaale, mida nimetatakse närviimpulssideks. Närvirakkude võrgustikku ja selle uuenemist aga ka patoloogilisi seisundeid reguleerib suuresti neurohumoraalne regulatsioon. Närvirakud hakkavad organismis elama ja arenema looteeas: embrüogeneesis lootelehe välise kihi ektodermaalset päritolu rakkudest – neuroblastidest. Erinevalt paljudest teistest keharakkudest närvirakud pärast diferentseerumist oma elu jooksul rohkem ei jagune.

Tüüpilise neuroni ehk närviraku ehitus
Neuron-no labels
Rakukeha
(soom)
Ranvier'kitsend
Aksoni lõpp
Müeliintupp

Igal närvirakul on tuuma sisaldav rakukeha ehk perikaarüon, dendriitideks kutsutavad lühikesed jätked, mis kannavad elektrilisi signaale rakukeha suunas, ja akson – pikk jätke, mis juhib signaale läbi sünapsi närvirakust välja.

Disambig gray.svg  See artikkel räägib bioloogilisest neuronist; tehisneuroni kohta vaata artiklit Tehisneuron

Närviraku anatoomia

Praegu kehtivas inimese anatoomia standardis Terminologia Anatomicas kuulub neuron närvisüsteemi.

Närviraku ehitus

Complete neuron cell diagram numbered large numbers
Närviraku ehitus
  1. Karedapinnaline endoplasmaatiline retiikulum
  2. polüribosoom
  3. ribosoom
  4. Golgi kompleks
  5. rakutuum
  6. nukleool
  7. rakumembraan
  8. mikrotuubul
  9. mitokonder
  10. siledapinnaline endoplasmaatiline retiikulum
  11. aksonikoonus (inglise keeles axon hillock)
  12. Schwanni raku tuum
  13. sünaps (aksonsomaatiline)
  14. sünapsid (aksondendriidiline)
  15. dendriit
  16. akson
  17. neurotransmitter sünapsipilus
  18. retseptor
  19. sünaps
  20. aktiinifilamendid
  21. Schwanni raku müeliintupp
  22. Ranvier' kitsend (ingl. k. node of Ranvier)
  23. Presünaptiline terminal
  24. Sünaptilised vesiikulid
  25. Sünaps (aksonaksoniline)
  26. Sünapsipilu (ingl. k. synaptic cleft)

Närviraku membraan

Närviraku membraanid on justkui peaaju 'suhtlusvõrgustikud' (ingl communication centers), kuna läbi nende närvirakud suhtlevad, lisaks kontrollivad membraanid toitainete sisenemise ja jääkainete väljutamise protsesse.

Närviraku membraanides mängivad olulist rolli kaks molekulide rühma: lipiidid ja valgud. Lipiidide fraktsioon koosneb peamiselt fosfolipiididest, glükolipiididest ja kolesteroolist.

Membraanivalgud aga moodustavad molekulaarseid üksusi, mis talitlevad membraaniretseptorite (näiteks opioidretseptorid), -kanalite ja ensüümidena.[2]

Närvirakkude klassifikatsioon

Närvirakke võib eristada mitmete tunnuste alusel, sealhulgas geeni ekspressiooni, morfoloogia, neurotransmitterite profiili, membraani biofüüsikaliste omaduste, erutuvuse ja muude tunnuste põhjal [3].

Morfoloogiline klassifikatsioon

Närvirakud jagunevad väga erinevateks rühmadeks. Jätkete olemasolu ja nende koguse järgi liigitatakse närvirakud:[4]

  • unipolaarsed ehk ainujätkelised neuronid – üheainsa jätkega, millel on nii dendriidi kui ka aksoni ülesanne, neid leidub silma võrkkestas;
  • bipolaarsed ehk kahejätkelised neuronid – üks dendriit ja üks akson, neid leidub silma võrkkestas;
  • multipolaarsed neuronid – palju dendriite ja üks akson, levinuim neuronite vorm inimesel.
  • pseudounipolaarsed neuronid – dendriit ja akson on arenemise käigus kattunud ühise kattega ja ei ole seega valgusmikroskoobis teineteisest eristatavad, neid leidub spinaalganglionites;
Neurons uni bi multi pseudouni

Morfoloogilised närvirakutüübid:
1. Unipolaarne neuron
2. Bipolaarne neuron
3. Multipolaarne neuron
4. Pseudounipolaarne neuron

Signaalitöötlus

  • Aferentsed neuronid – vahendavad informatsiooni väliskeskkonnast ja organitest kesknärvisüsteemis. Vahel nimetatakse ka sensoorseteks neuroniteks.
  • Interneuronid – ühendavad närvirakke kesknärvisüsteemis. Siia kuuluvad kõik rakud mis ei ole aferentsed ega eferentsed neuronid.
  • Eferentsed neuronid – vahendavad informatsiooni närvisüsteemist efektorrakkudele (lihased). Vahel nimetatakse ka motoorseteks neuroniteks.

Neurotransmitterite kasutus

Närvirakke võib eristada kasutatava neurotransmitteri ehk neurovirgatsaine alusel [5]

  • Glutamatergilised neuronid – närvirakud, mis kasutavad erutusvirgatsainet glutamaati.
  • GABAergilised neuronid – närvirakud, mis kasutavad pidurdusvirgatsainet GABA (gamma-aminovõihape).
  • Kolinergilised neuronid – närvirakud, mis kasutavad neurovirgatsainena atsetüülkoliini. Näiteks alfamotoneuronid, mis kontrollivad lihasrakkude tegevust, on kolinergilised neuronid.
  • Dopaminergilised neuronid – närvirakud, mis kasutavad neurotransmitterina dopamiini. Näiteks mustaines (ladina k. Substantia nigra) paiknevad närvirakud, mis Parkinsoni tõve vältel degenereeruvad, on dopaminergilised neuronid.
  • Serotonergilised neuronid – närvirakud, mis kasutavad neurovirgatsainena serotoniini.
  • Peptidergilised neuronid – närvirakud, mis sünteesivad ning vabastavad neuropeptiide (näiteks neuropeptiid Y, oksütotsiin, oreksiin jne.).

Oluline on rõhutada, et üks närvirakk võib kasutada mitut neurotransmitterit/neuropeptiidi. Näiteks toitumiskäitumist reguleerivad hüpotalamuse neuropeptiid Y positiivsed neuronid vabastavad ka pidurdusvirgatsainet GABA [6].

Närvi-tüvirakud

Erinevalt enamikust rakkudest närvirakud ei jagune. Närvirakke vahetavad välja närvi-tüvirakud, mis liiguvad hipokampuse (hammaskääru) ja haistmissibula kaudu peajju ja mis valmistatakse seal ette uuteks närvirakkudeks.

Areng jätkub ka pärast (kuni kuu ja kauem) närvipesasse asumist ja järk-järgult ka organismi kasvades.[7]

Katsed närvi-tüvirakkudega on näidanud, et need võivad teatud närvirakkude kahjustumise korral spetsialiseeruda ka neurogliia hulka liigitatud rakkudeks, näiteks astrotsüütideks, oligodendrotsüütideks, Schwanni rakkudeks jne.

Patoloogia

Inimestel seostatakse närvirakkudega mitmesuguseid patoloogilisi ja haiguslikke seisundeid. Parkinsoni tõve põhjustavad uurijate arvates peaaju erinevates piirkondades hävivad närvirakud.[8]

Inimeste nakatumisel inimese herpesviirus 1-ga (HSV-1) säilivad viiruseosakesed närvirakkudes kogu elu. Viiruse aktiveerudes liiguvad herpesviiruse osakesed närvikiudu pidi nahale ja võivad põhjustada osadel inimestel huuleohatise teket.[9]

Vaata ka

Viited

  1. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 181, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  2. Pivotal Role of Nerve Cell Membranes, You Can't Tango on a Crowded Dance Floor – Neither Can Molecules, Molecular Model of the Nerve Cell Membrane, veebiversioon (vaadatud 04.07.2014) (inglise keeles)
  3. Fishell G., Heintz N. (2014). "The Neuron Identity Problem: Form Meets Function". Neuron. DOI: http://dx.doi.org/10.1016/j.neuron.2013.10.035
  4. Meeli Roosalu, "Inimese anatoomia", lk 182, Kirjastus Koolibri, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9
  5. Squire L.R., Bloom F.E., McConnell S.K., Roberts J.L., Spitzer N.C., Zigmond M.J. "Chapter 7: Neurotransmitters". "Fundamental Neuroscience" 2nd Ed. ISBN 0126603030
  6. Krashes M.J., Shah B.P., Koda S., Lowell B.B. (2014) "Rapid versus delayed stimulation of feeding by the endogenously released AgRP neuron mediators GABA, NPY, and AgRP." 2013 Oct 1;18(4):588-95. doi: 10.1016/j.cmet.2013.09.009
  7. J.O. Malva, Interaction between neurons and glia in aging and disease, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 04.07.2014) (inglise keeles)
  8. George K. Tofaris, Pablo Garcia Reitböck, Trevor Humby, Sarah L. Lambourne, Mark O’Connell, Bernardino Ghetti, Helen Gossage, Piers C. Emson, Lawrence S. Wilkinson, Michel Goedert, ja Maria Grazia Spillantini, Pathological Changes in Dopaminergic Nerve Cells of the Substantia Nigra and Olfactory Bulb in Mice Transgenic for Truncated Human α-Synuclein(1–120): Implications for Lewy Body Disorders, veebiversioon (vaadatud 13.04.2014) (inglise keeles)
  9. Liis Velsker, Varajane ravi päästab huuleohatisest kiiremini priiks, 06. märts 2013, Veebiversioon (vaadatud 13.04.2014)

Välislingid

Betsi rakud

Betsi rakud ehk Betsi neuronid on osade selgroogsete loomade kesknärvisüsteemi motoneuronite tüüp - need mitte väga arvukad rakud paiknevad peamiselt suuraju koore otsmikusagara hallaine premotoorse korteksi V kihis.

Betsi rakud osalevad motoorsete impulsside vahendamisel ja ülekandel.

Betsi rakud saavad aksoneid ka taalamusest.

Betsi rakud saadavad aksoneid mööda seljaaju kortikospinaaltrakti alla, sünapsi kohaks on eesmised sarved ja need omakorda annavad sünapseid märklaud lihastele.

Betsi rakud kasutavad neurotransmitterina glutamaati.

Betsi rakkude kehast võivad, sõltumata asukohast, välja ulatuda dendriidid ja need suunavad, teistest närvirakkudest ümbritsetuna, jätkeid kõigisse suurajukoore kihtidesse ja mõned ka valgeainesse, kuid peamiselt siiski V ja ka VI kihti, mis koosnevad mitut tüüpi püramiidrakkudest.

Betsi rakkude (dendriitide hävimine) patofüsioloogiaga seostatakse inimestel amüotroofset lateraalskleroosi.

Need püramiidrakud on nimetatud esmakirjeldaja, Ukraina anatoomi ja histoloogi Vladimir Bets'i auks.

Endotsütoos

Endotsütoos on väliskeskkonnast transportvesiikulite abil makromolekulaarsete komponentide omastamine. Makromolekulid seonduvad membraani või retseptoriga ja see põhjustab plasmamembraanist koosneva vesiikuli moodustumise ehk endosoomi, mis tagab transporditavate ainete jõudmise rakku. Makromolekulaarsed ained ei läbi passiivselt hüdrofoobset plasmamembraani ning peavad seetõttu kasutama endotsütoosi. Mõiste võttis kasutusele 1963. aastal Christian de Duve. Endotsütoosile vastupidine protsess on eksotsütoos.

Gliia

Gliia (vanakreeka sõnast γλία, γλοία 'liim') ehk neurogliia on närvisüsteemi kude, millel on perifeerses ja kesknärvisüsteemis mitu tugifunktsiooni, sealhulgas närvijätkete elektriline isoleerimine, rakuvälise keskkonna reguleerimine ja kaitsefunktsioon.

Gliiarakkudeks ehk gliotsüütideks nimetatakse närvisüsteemi rakke, mis ei ole närvirakud. Gliiarakke on mitut tüüpi. Need erinevad omavahel funktsiooni, ehituse ja asukoha poolest.

Esimesena kirjeldas gliia rakke saksa patoloog Rudolf Virchow 1856. aastal.

Gliiarakud moodustavad kesknärvisüsteemi ruumalast poole. Inimese ajus on umbes 86 miljardit närvirakku ja ligikaudu 85 miljardit gliiarakku, kusjuures gliiarakkude ja närvirakkude vahekord on aju eri osades oluliselt erinev. Näiteks ajukoores on gliiarakke umbes 3,7 korda rohkem kui närvirakke, samas kui väikeajus on närvirakke gliiarakkudest üle nelja korra rohkem.

IgLON

IgLON on kuuluv immunoglobuliinide (Ig) superperekonda valguperekond. IgLON valgud kuuluvad omakorda Ig superperekonnas raku adhesioonimolekulide (IgCAM) hulka, mis vahendavad rakkude omavahelist seondumist või seondumist rakuvaheainega. Seetõttu on IgLON valgud peamised rakkudevahelised kontaktid kesknärvisüsteemis. IgCAM-i perekonna liikmetele on iseloomulikud kolm Ig domeeni ehk spetsiifilist piirkonda – rakusisene tsütoskeletiga interakteeruv domeen, transmembraanne domeen ja rakuväline domeen. Rakuväline domeen on võimeline seonduma rakuvaheainega ning IgCAM-i perekonna liikmetega..

IgLON perekond koosneb neljast liikmest: LSAMP (limbic system-associated membrane protein), Neurotrimin(Ntm)/CEPU-1 (vastavalt roti ja kana ortoloogid), OBCAM (opioid-binding cell adhesion molecule) ja Kilon/Neurotractin (vastavalt roti ja kana ortoloogid). Lisaks kolmele Ig domeeni olemasolule, esineb kõigil IgLON-i perekonna liikmetel glükosüül-fosfatidüül-inositooli (GPI) ankur. IgLON perekonna valkude Ig-domeenid koosnevad 70–110 aminohappest ning nad jagatakse rühmadesse vastavalt suurusele ja funktsioonile. Ig-domeenid sisaldavad antiparalleelseid β-ahelaid, mis moodustavad β-lehti. Hüdrofoobsete aminohapete vahelised interaktsioonid β-lehtedel ja kõrgelt konserveerunud disulfiidsidemed tsüsteiini jääkide vahel muudavad Ig-domeenid vastupidavamaks peptiidide hüdrolüütilisele lagunemisele ehk proteolüüsile ning on seetõttu rakuvälises keskkonnas suhteliselt stabiilsed. IgLON valkudele iseloomulik GPI ankur lisatakse peale translatsiooni valgu karboksüülterminaalsesse osasse ning see on vajalik valgu ankurdamiseks raku välismembraanile. GPI ankur sisaldab glükaanset südamikku, fosfoetanoolamiini lüli ja fosfolipiidset saba.

IgLON perekonna valgud vahendavad neuronitevahelist kontaktide loomist ning suunavad neuronite kasvu õige sihtmärgi suunas vastavalt rakutüübi spetsiifikale kasutades erinevaid mehhanisme . Senised tulemused näitavad, et IgLON valgud paiknevad peamiselt kolesteroolirikastes lipiidparvedes. IgLON valkude võime moodustada neis parvedes omavahel kobaraid aitab stabiliseerida rakkudevahelisi interaktsioone ja võimaldab aktiveerida teiseseid virgatsaineid (keemiline aine, mille kaudu neuron annab läbi keemilise sünapsi teisele närvirakule edasi närviimpulsi) .

John O'Keefe

John O'Keefe (sündinud 18. novembril 1939) on Ameerika-Briti neuroteadlane ja University College Londoni professor. John O'Keefe jagas koos Norra neuroteadlaste May-Britt ja Edvard Moseriga 2014. aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda imetajate ajus ruumitaju vahendavate närvirakkude avastamise eest.

John O'Keefe sündis 1939. aastal New Yorgis Ameerika Ühendriikides Iiri päritolu sisserändajate perekonnas. Ta sai kolledžist City College of New York bakalaureusekraadi ja jätkas õpinguid McGilli ülikoolis Kanadas. 1964. aastal sai ta McGilli ülikooli psühholoogiateaduskonnas magistrikraadi ning 1967. aastal Dr. Ronald Melzacki juhendamisel teadusdoktori kraadi (PhD). O'Keefe jätkas oma teadustööd järeldoktorandina University College Londonis 1967. aastal, kus temast sai 1987. aastal professor. John O'Keefe on nii Ühendkuningriigi kui ka Ameerika Ühendriikide kodanik.

John O'Keefe sai tuntuks imetajate ajus ruumitaju vahendavate närvirakkude avastamisega. Koos oma õpilase Jonathan Dostrovskyga viisid nad läbi närvirakkude aktiivsuse mõõtmisi vabalt ringiliikuvates rottides keskendudes hipokampuse nimelisele ajuregioonile. Oma katsete käigus avastasid nad närvirakud, mis laenglevad juhul kui katseloom viibib kindlas ruumipiirkonnas . Hiljem hakati sellise aktiivsusega närvirakke nimetama koharakkudeks (ingl. k. place cells) ning ruumi regioone, kus vastav koharakk on aktiivne, nimetatakse kohaväljaks (ingl. k. place field). Oma katsete põhjal järeldas John O'Keefe, et hipokampuses peitub ruumitaju vahendav "kognitiivne kaart" ümbritsevast keskkonnast, mida loomad kasutavad keskkonnas orienteerumiseks. Need katsed kinnitasid Ameerika Ühendriikide eksperimentaalpsühholoogi Edward Tolmani poolt paarkümmend aastat varem välja käidud kognitiivse kaardi hüpoteesi. See avastus viis hiljem mitme sellise ruumitaju vahendava neurobioloogilise mehhanismi avastamisele nagu pea-suuna rakud, võrerakud ja piirderakud subikulumi ja entorinaalse korteksi nimelistest ajupiirkondadest.

Kaia Palm

Kaia Palm (sündinud 13. mail 1964 Tartus) on Eesti molekulaarbioloog.

Kolesterool

Kolesterool (vanakreeka keele sõnast (χολή) cholē 'sapp' + stereos 'kõva') on valdavalt eukarüootsete organismide paljusid bioloogilisi protsesse reguleeriv asendamatu orgaaniline molekul ja asendamatute signaalmolekulide eelvorm. Kolesterooli vormid on pea kõikide rakkude rakumembraanides esinevate steroolide komponendid. Kolesterool toitainetes ei kuulu paljudel organismidel asendamatute mikrotoitainete hulka kuna enamik organisme sünteesib eluks vajalikku kolesterooli endogeenselt. Kolesterooli homöostaasi imetajatel reguleerivad suuresti nii perifeerne närvisüsteem kui ka kesknärvisüsteem.

Kommunikatsioon

Kommunikatsioon ehk suhtlemine ehk suhtlus on organismidevaheline teabevahetus. Teabe vahetamine võib olla kas ühe- või mitmesuunaline. Ühesuunalist kommunikatsiooni nimetatakse informeerimiseks. Sel juhul ei oota teabe edastaja, et talle vastatakse või antakse tagasisidet. Kui informatsiooni andja ootab tagasisidet, on tegemist mitmesuunalise kommunikatsiooniga. Sel juhul peavad informatsiooni saajad mõistma, mida neile edastati, suutma informatsioonile vastata ja infot edastada.

Kommunikatsiooni käigus toimub tähenduse loomine ja vahetus, milles osaleb kolm põhilüli: kommunikaator ehk teate saatja, teade ehk tähendust omav märk, retsipient ehk teate saaja. Kommunikatsioon on võimalik erinevate märgisüsteemide abil. Üks neist on kõnekeel.

Mediaator

"Mediaator" (ladina sõnast mediator 'vahendaja') on mitmetähenduslik sõna.

Mediaator ehk neurotransmitter on keemiline aine, mille abil neuron vahetab teiste rakkudega informatsiooni.

Mediaator ehk plektron on plastmassist ese keelpillide mängimiseks.

Mehitamata õhusõiduk

Mehitamata õhusõiduk ehk droon, ka UAV (inglise unmanned aerial vehicle, lühend UAV) on õhusõiduk, mille pardal ei ole pilooti – see töötab kas iseseisvalt või kaugjuhtimisega. Mehitamata õhusõiduk on osa mehitamata õhusüsteemist (inglise keeles unmanned aircraft system, lühend UAS). UAV-d on kasutuses nii militaar-, äri- kui tsiviilvaldkonnas, kaugseireks, transpordiks, luureks, video- ja fotomaterjali kogumiseks, hobilennunduses (sh. võistlusspordis) ja mitmel pool mujal.

UAV eelised mehitatud õhusõidukite ees on madalam hind, suhteliselt märkamatuks jäämine, pikem lennuaeg võrreldes inimpiloodi füsioloogilise võimekusega, ning võimalus lennata ohtlikesse kohtadesse, kuhu inimest saata on liiga riskantne.

Motoorsed neuronid

Motoorsed neuronid ehk motoneuronid ehk eferentsed neuronid ehk efektoorsed neuronid (ladina keeles motoneuron, neuron motorium) on paljude selgroogsete loomade kesknärvisüsteemi närvirakkude tüüp – need rakud paiknevad peamiselt suuraju koore otsmikusagara motoorses korteksis või ajutüves (kraniaalnärvide vastavates tuumades) ja innerveerivad mitmeid lihaseid.

Samalaadsed neuronid on tuvastatud ka selgrootutel.

Motoneuronite areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, patoloogia ja apoptoos võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Motoneuronite keha asub kesknärvisüsteemis kuid akson kulgeb pea- või seljaaju koosseisus (vahetult ehk vaheneuronite kaudu) töö- ehk märklaudelundile, näiteks skeletilihasele, indutseerimaks liigutusi, või näärmele.

Motoneuronid reguleerivad ise oma aktiivsust (inhibeerivad).

Autonoomse närvisüsteemi motoneuronid paiknevad sümpaatilise närvisüsteemi närvisõlmedes.

Sisemise närvisüsteemi närvipõimikutes paiknevad motoneuronid kontrollivad seedeelundites olevate ainete eritust, motiilsust, võimalik ka et imendumist.

Motoneuronite ülesanneteks on liikumise ja hingamise tagamine.

Liigitus:

alfamotoneuron – vahetult lihasrakku närvilihase ühenduse kaudu toimiv neuron. Alfamotoneuron ja selle innerveeritavad vöötlihaskiud moodustavad terviku, mida nimetatakse motoorseks üksuseks;

beetamotoneuron

gammamotoneuron lihasekäävi lihasrakkude kokkutõmmet tekitav ja lihasjäikust (toonust) reguleeriv neuron.Kasutatakse ka liigitust: alumised (LMN-is – seljaaajus ja ajutüves) ja ülemised motoneuronid (UMN-is motoorses korteksis).

Võidakse kasutada ka mitmeid teisi liigitusi nagu näiteks loomaliikide kaupa: kas kassi, koera, inimese ja mao jpt motoneuroneid. Madudel paiknevad spinaalsed motoneuronid piki seljaaju.

Üks motoneuron võib innerveerida mitut lihasrakku, mis omakorda võivad mööda lihasraku membraani edastada mitut potentsiaalimuutust.

Kõik selgroogsete motoneuronid on kolinergilised – neurotransmitteriks on atsetüülkoliin, mida nad kas eritavad (kui saabub aktsioonipoetentsiaal) või mille toimel nad stimuleeruvad. Kui aju edastab lihase liigutamiseks vajaliku info, siis saadetakse info mööda motoneuroni aksoneid närvilõpmeteni, mis depolariseeruvad ja selle tulemusel avatakse kaltsiumikanalid. Kaltsiumi vabanemine omakorda viib selleni, et vabastatakse atsetüülkoliin.

Alfamotoneuronite hävimisega seljaaju eesmistes sarvedes ja ajutüves seostatakse inimestel mitmeid motoneuronihaigusi, näiteks amüotroofset lateraalskleroosi.

Motoneuronite impulsside ülekannet võivad kahjustada ka mürkmadude (kobra, krait, tiigermadu jt) hammustused, kelle süljes leiduvad ained mõjuvad närvitoksiinina.

Motoneuronid on kantud kehtivasse inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica.

Motoorsete neuronite esmakirjeldajaks peetakse Sir Charles Scott Sherringtoni.

Neuroteadus

Mitte segi ajada neuroloogiaga

Neuroteadus on teadusharu, kus uuritakse närvisüsteemi, selle anatoomiat, füsioloogiat, biokeemiat ja molekulaarbioloogiat ning nende seoseid käitumise ja õppimisega.Neuroteaduse peamine valdkond on neurobioloogia, kuid see on tihedalt seotud ka selliste valdkondadega nagu keemia, arvutitehnika, matemaatika, keeleteadus ja meditsiin. Tänu tehnika arengule on neuroteaduse uurimisala väga suureks kasvanud, hõlmates nii üksikute neuronite molekulaarseid uuringuid kui ka aju sensoorsete ja motoorsete ülesannete kaardistamist.

Närvikude

Närvikude (ladina keeles textus nervosus) on mitmekesine närvisüsteemi moodustav kude, mis esineb enamikul loomorganismidest. Närvikoel on erinevaid funktsioone, mis sõltuvad närvikoe paiknemisest, organismi anatoomilis-füsioloogilistest teguritest, elukeskkonnast ning paljudest muudest teguritest. Närvikude koosneb närvirakkudest ja närvitoendirakkudest ehk gliiarakkudest ning rakuvaheainest. Närvikoe hulka loetakse ka neuronite jätked ehk närvikiud, mis moodustavad närve. Närvikude kogub ärritusi sise- ja väliskeskkonnast, muudab neid närviimpulssideks, juhib närvisüsteemi vastuvõtu-, korrelatsiooni- ja tõlgendusaladesse ning seejärel efektoorsetesse organitesse.

Peegelneuron

Peegelneuron (inglise mirror neuron) on niisugune visuomotoorne neuroni liik mitmete loomade peaajus, mis ergastub teatava tegevuse puhul ning samuti siis, kui loom samasugust tegevust märkab kellegi teise juures. Seega neuron "peegeldab" teise isendi käitumist, justkui oleks organism ise seda käitumist sooritanud.

Peegelneuronite olemasolu kaudu seletatakse näiteks imiteerimise ja empaatia mehhanisme, samuti keele omandamist.

Peegelneuronite avastamisel on oluline roll Giacomo Rizzolattil ja tema kaasuurijatel. Need avastati makaagiajus: Cortex praemotorius es. Need ergastuvad kui ahv sooritab teatud tegevust, samal ajal teist indiviidi jälgides (ahvi või inimest).

Hiljem on ahvide mootorneuronite süsteem tuvastatud ka inimestel.

Imikute (inimlapse) mõõtmistulemused võivad näidata, et peegelneuronite võrgustik areneb enne 12. elukuud, ja võib aidata imikul teiste inimeste käitumist mõista.

Peegelneuronid annavad meile vihjeid kaaslaste kavatsuste kohta. Need ei ergastu, kui nähakse kedagi põhjuseta nägusid tegemas. Need ergastuvad kui tajuvad eesmärgi püstitamist, isegi kui see pole lõpule viidud või on muutmisel. Armastussuhetes tähendavad peegelneuronid seda, et teame kohe, mida meie armastatu tegema hakkab. Seda tõendavad inimeste kehakeele uuringud, inimestel esineb teatavat etteaimatav sünkroonsust suhtlemisel.V. S. Ramachandran on käinud välja hüpoteesi, et peegelneuronid võivad mängida rolli inimese eneseteadlikkuses.

Häiretega peegelneuronite võrgustikus seostatakse autismi.

Tania Singer

Tania Singer (sündinud 8. detsembril 1969 Münchenis) on saksa neuroteadlane ja psühholoog, neurofüsioloog Wolf Singeri tütar.

Ta on aastast 2010 Leipzigi Tunnetus- ja Neuroteaduste Max Plancki Instituudi direktor.

Tehisneuron

Tehisneuron on matemaatiline funktsioon, mis on ehitatud mudelina bioloogiliste neuronite baasil. Tehisneuron on tehisnärvivõrkude töötluselement, millel on üks või rohkem sisendit ja üks väljund. Neuron töötleb sisendeid teatud funktsiooni järgi ning tulemusena annab vastuse väljundile, mis võib olla teiste neuronite sisendiks. Bioloogiliseks paralleeliks on väljundile närviimpulss, mis liigub mööda aksonit. Sisendid on tavaliselt kaalutud ning neid töötlevaks funktsiooniks tehisneuronis on mõni mittelineaarne funktsioon, mida nimetatakse ka aktivatsiooni- või ülekandefunktsiooniks. Aktivatsioonifunktsioonideks on tavaliselt sigmoidifunktsioonid, aga nende asemel kasutatakse ka teisi mittelineaarseid funktsioone. Enamasti on käsitletavad funktsioonid piiritletud, monotoonsed ning diferentseeritavad.Tehisneuroneid ei tohiks segi ajada bioloogilise neuroni mudeliga. Mõlemad on tuletatud bioloogilise neuroni järgi, aga tehisneuron ja tehisnärvivõrgud on ajaga oma kuju võtnud. Mõni keerulisem tehisnärvivõrk enam suurt sarnasust bioloogilisele närvisüsteemile ei oma, sest nende eesmärk ei ole bioloogiliste efektide uurimine vaid nende matemaatilise rakenduse kasutamine väga erinevates probleemides, mille jaoks võib bioloogiline täpsus olla kulukam ja ebatäpsem. Bioloogilise mudeli eesmärgiks on uurida neuroneid ja närvisüsteemi võimalikult sarnaselt reaalsusele, et tulevikus oleks meil bioloogilistest ajuprotsessidest parem arusaam.

Terminologia Anatomica

Terminologia Anatomica (lühend TA; eesti keeles Anatoomiaterminoloogia) ehk Anatoomia terminoloogia on rahvusvaheline inimese anatoomia standard. See sisaldab ladinakeelsed terminid koos inglise vastetega.

Selle töötas välja Föderatiivne Rahvusvaheline Anatoomiaterminoloogia Komitee (FICAT) Anatoomide Assotsiatsioonide Rahvusvahelise Föderatsiooni (IFAA) juures ning avaldati 1998.

TA vahetas välja eelmise standardi Nomina Anatomica.

TA sisaldab üle 7500 inimese makroskoopilise anatoomilise struktuuri nimetuse.

Aastal 2011 avaldas FICAT-i järglane Föderatiivne Rahvusvaheline Anatoomiaterminoloogiate Programm (FIPAT) TA veebis.

Terminologia Histologica

Terminologia Histologica (lühend TH) on rahvusvaheline inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavara. See sisaldab ladinakeelseid termineid koos inglise vastetega.

Selle töötas välja Föderatiivne Rahvusvaheline Anatoomiaterminoloogia Komitee (FICAT) ning avaldati veebis aprillis 2011.

See töötati välja 1977. aastal koos Nomina Anatomica 4. trükiga välja antud Nomina Histologica asendamiseks.

Vaheneuron

Vaheneuron ehk interneuron (ladina neuron internuntiale) on enamiku loomade närvisüsteemis kahe teise närviraku vahel paiknev juhtetee närvirakk.Vaheneuronite termin pole päris lõpuni vaieldud.

Kõik kesknärvisüsteemi, sealhulgas peaaju neuronid on vaheneuronid, nii näiteks on rohutirtsudel hinnanguliselt 800 000 vaheneuronit.Vaheneuroniteks võidakse nimetada ka üksnes teatud tüüpi väikseid närvirakke, mis paiknevad näiteks roomajatel seljaajus.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.