Neoliberalism

Neoliberalism ehk uusliberalism on poliitiline liikumine, mis toetab majanduslikku vabadust, avatud turge, riigiomandi privatiseerimist, riigi majandusse sekkumise minimeerimist jms.

Neoliberalismis on kesksel kohal majanduses osalevad indiviidid. Neoliberaalne poliitika tähtsustab indiviidi vastutust, rääkides heaolust, mida riik pigem võimaldab, aga mitte ei garanteeri oma kodanikule. Selliseid ideid poliitikas seostatakse peamiselt Margaret Thatcheri ja Ronald Reaganiga. Thatcher leidis, et kui riik pakub sotsiaalseid toetuseid (inglise nanny-state), siis toetab see kultuuri, kus inimesed on sõltuvuses ja alahindab inimeste vabadust teha turul omi valikuid.[1]

Tänapäeval kasutatakse neoliberalismi kui üldmõistet, mis tähistab avalike poliitikate majanduslikku liberaliseerimist.[2]

Termini "neoliberalism" võttis 1938. aastal kasutusele saksa teadlane Alexander Rüstow Walter Lippmanni Kolledžist.[3][4][5] Neoliberalismi kontseptsioon defineeriti kui hinnamehhanismi, vaba ettevõtluse, konkurentsisüsteemi ja mittesekkuva riigi olulisus.[6] Olla “neoliberal” tähendas, et “laissez-faire” liberalism pole piisav ja seda, et moodsas majanduspoliitikas on vajalik liberaalsus.[7] Hiljem märgiti neoliberalistlikuks mitmeid akadeemilisi koolkondi, nagu Freiburgi koolkond, Austria koolkond ja Chicago koolkond.[8]

Viited

  1. Heywood, Andrew. "Politics". 2007
  2. Stanley Fish, Neoliberalism and Higher Education, New York Times, 8. Märts 2009, [1]
  3. Philip Mirowski, Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, Harvard University Press, 2009, ISBN 0-674-03318-3, p. 12-13, 161
  4. Oliver Marc Hartwich,Neoliberalism: The Genesis of a Political Swearword, Centre for Independent Studies, 2009, ISBN 1-86432-185-7, p. 19
  5. Hans-Werner Sinn, Casino Capitalism, Oxford University Press, 2010, ISBN 0-19-162507-8, p. 50
  6. Philip Mirowski, Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, 2009, p. 13-14
  7. François Denord, From the Colloque Walter Lippmann to the Fifth Republic, in Philip Mirowski, Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, 2009, p. 48
  8. Philip Mirowski, Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, 2009, p. 14 f

Vaata ka

David Harvey

David W. Harvey FBA (sündinud 31. oktoobril 1935) on tunnustatud inimgeograaf. Ta on antropoloogia ja geograafia professor New Yorgi Linnaülikoolis (City University of New York) ja kuulub 20 tsiteerituima humanitaarteadlase hulka. Ta on ka maailma tsiteerituim akadeemiline geograaf ja tema raamatud ja esseed on mõjutanud kaasaegse geograafia distsipliini kujunemist.

Harvey on tegelenud kapitalismikriitika ja kriitilise geograafiaga ja mitmed tema seisukohad on olulised ühiskondlikus ja poliitilises debatis. Tänu Harveyle hakati kapitalismi kriitika juures taas sotsiaalse klassi mõistet ja marksistlikke meetodeid kasutama. Ta pooldab inimeste õigust linnale ja on tärkava Rahvusvahelise Osalusühiskonna Organisatsiooni (International Organization for a Participatory Society) üleminekukomitee liige.Harvey uurimishuvide hulka kuuluvad geograafia, sotsiaalteooria, urbaanne poliitökonoomia, linnastumine arenenud kapitalistlikes riikides, marksism ja sotsiaalne õiglus.

Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon

Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest ehk ALDE (inglise keeles: Alliance of Liberals and Democrats for Europe, hollandi keeles: Alliantie van Liberalen en Democraten voor Europa, saksa keeles: Allianz der Liberalen und Demokraten für Europa, prantsuse keeles: Alliance des Démocrates et des Libéraux pour l'Europe) oli Euroopa parlamendi fraktsioon 2004–2019, mis koosnes liberaalsest Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusest ja tsentristlikust Euroopa Demokraatlikust Parteist. ALDE loodi 13. juulil 2004. Juunis 2019 loodi ALDE asemel uus fraktsioon Renew Europe.

ALDE oli Euroopa Parlamendi suuruselt kolmas fraktsioon, millesse kuulus 85 liiget (732-st Euroopa Parlamendi kohast) 22st ELi liikmesriigist. Eestist kuulusid ALDE-sse Eesti Reformierakond ja Eesti Keskerakond. ALDE liider oli Suurbritannia liberaaldemokraat Graham Watson.

ALDE oli esindatud ka Euroopa Liidu Regioonide Komitees, Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees ja NATO Parlamentaarses Assamblees.

Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit

Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendus (European Liberal, Democrat and Reformist Party ehk ELDR) on Euroopa Parlamendi liberaalide fraktsioon, mis on asutatud 1993.

ELDR ei soovi föderaalsemat Euroopat, pooldab liikmesriikidele oma maksusüsteemi, soovib reformida ühist põllumajanduspoliitikat (CAP – Common Agricultural Policy) ning toetab seeläbi konkurentsivõimelisema Euroopa teket.

Eestist kuuluvad ELDR-sse Reformierakond alates 1998. aasta detsembrist ja Keskerakond alates 2004. aasta maist.

ELDRi liikmesparteid osalevad 11s valitsuses 27-st Euroopa Liidu liikmesmaast, sealhulgas neist nelja liikmesmaa peaminister kuulub ELDRi liikmesparteisse:

Andrus Ansip (Eesti Reformierakond, Eesti)

Anders Fogh Rasmussen (Venstre, Taani)

Matti Vanhanen (Soome Keskerakond, Soome)

Guy Verhofstadt (Flaami Liberaalid ja Demokraadid, Belgia)

Călin Popescu-Tăriceanu (Rahvuslik Liberaalne Partei, Rumeenia)ELDRil on EP-s 62 kohta 732-st ja 8 liiget Euroopa Komisjonis. See teeb ELDRi suuruselt kolmandaks Euroopa Liidu poliitiliseks jõuks.

Individualism

Individualism on moraalne poliitiline ja sotsiaal-filosoofiline mõiste, mis tähistab üksikisiku ja tema vabaduste esmatähtsust. Individualism vastandab nii sotsiaalpsühholoogias kui ka sotsioloogias otseselt kollektivismiga.

Individualistid rõhutavad üksikisiku eesmärkide ja soovide tähtsust, sõltumatuse ja enesetunnetuse väärtust ning on seisukohal, et üksikisiku huvid peavad olema ülimuslikud riigi ja sotsiaalsete gruppide huvide suhtes ning vastustavad välist sekkumist ühiskonna või selle institutsioonide (näiteks valitsuse) poolt üksikisiku ellu.Individualismi keskne mõte on: "Igal inimesel on võõrandamatu õigus vabadusele ja eneseteostusele." Seda mõistet kasutades tahetakse rõhutada mõtet "olemasolu kvaliteet ilmneb individuaalsuses", kuid see seostub ka arusaamaga, et "individuaalsed omadused on veidrus". Seetõttu seostub individualism sageli kunstnike ja boheemlastega kelle huvid ja elustiil on seotud eneseteostuse ja loominguliste katsetustega, mis aga satuvad sageli vastuollu traditsioonilise kultuuri tavadega või massikultuuri eesmärkidega, samuti humanistliku filosoofia arusaamade ja eetikaga.

Kodanike Demokraatlik Partei

Kodanike Demokraatlik Partei (tšehhi Občanská demokratická strana, lühend ODS) on kõige tugevam parempoolne poliitiline partei Tšehhi Vabariigis. Partei suunitlus on liberaalkonservatiivne. See on olnud valitsuspartei aastatel 1992–1996, 2006–2009 ja 2010-2013.

ODS tekkis 1991. aasta aprillis Kodanike foorumi lagunemise tulemusel. Selle asutaja ja esimees kuni aastani 2002 oli Václav Klaus, kes valiti Tšehhi Vabariigi presidendiks. Mirek Topolánek oli partei esimees aastatel 2002–2010. Alates märtsist 2010 märtsini 2013 oli partei esimees Petr Nečas, kes oli alates 28. juunist 2010 10. juulini 2013 Tšehhi peaminister. 2014. aastast on partei esimees Petr Fiala.

Parteisse kuulub muuhulgas ka Praha linnapea Pavel Bém. Mirek Topoláneki teisest valitsusest kuulusid ODS-i siseminister, töö- ja sotsiaalküsimuste minister, tööstuse ja kaubanduse minister, tervishoiuminister, justiitsminister, transpordiminister, põllumajandusminister ja kaks asepeaministrit.

Oma 2006. aasta valimisprogrammi pealkirjastas ODS "Společně pro lepší život" ("Koos parema elu nimel") ehk "ODS Plus". Üks selle olusisi osasid oli ühetaolise tulumaksu kehtestamine, mis sai teoks 2008. aastal.

Konservatiivne liberalism

Konservatiivne liberalism on liberalismi alaliik, mille puhul liberaalsed väärtused ja poliitikad on kombineeritud konservatiivsete seisukohtadega. See on liberalismi arengus klassikalise liberalismi ja sotsiaalliberalismi vahele jäänud vool, mis domineeris paljudes Euroopa riikides 20. sajandi esimestel kümnenditel.

Konservatiivne liberalism pöörab rohkem tähelepanu positiivsele vabadusele ja ei ole nii radikaalne kui klassikaline liberalism, kombineerides liberaalseid poliitikaid traditsiooniliste seisukohtadega sotsiaalsetes ja eetilistes küsimustes.

Eestis oli konservatiivse liberalismi tüüpiliseks esindajaks Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvaerakond.

Tänapäeval esindavad seda poliitilist ideoloogiat osaliselt näiteks Hollandi Rahvapartei Vabaduse ja Demokraatia Eest, Rootsi Liberaalne Rahvapartei ja Venstre, Taani Liberaalne Partei.

Programmiliselt esindab konservatiivset liberalismi ka Rahva Ühtsuse Erakond.

Laissez-faire

Laissez-faire ehk laissez faire ehk laisser-faire [less'ee feer] (itaalia keeles lasciate fare) on oma algses tähenduses füsiokraatidelt pärinev printsiip, mille kohaselt riik peaks hoiduma majandusellu sekkumast. Praegu mõistetakse selle all ka lihtsalt vabaturumajandust.

Väljend tuleb prantsuskeelsest ütlusest laissez faire, laissez passer – 'laske teha [jätke rahule], laske juhtuda'.

Väljendit kasutas esimest korda ilmselt markii d'Argenson anonüümses kirjas ajakirjale Journal Économique aastal 1751. Esmakasutajaks on peetud ka Vincent de Gournayd. Turgot' järgi tuletas Gournay selle väljendi kaupmees Thomas Le Gendre'i (1638–1706) vastusest Colbert'ile, kes oli küsinud, kuidas kaupmehi aidata: "Laissez-nous faire." – 'Laske meil teha.'

Laisser-faire'i printsiipi propageerib libertarism, mille järgi kapitalistlik majandussüsteem on seda efektiivsem, mida vähem riik sellesse sekkub. Printsiibi pooldajad lähtuvad eeldusest, et reguleerimata majandus tagab tendentsina üksikisiku ja ühtlasi ühiskonna maksimaalse heaolu.

Laissez-faire'i printsiip tekkis reaktsioonina merkantilismile, mille kohaselt riik peab enda tugevdamiseks võtma tööstuse ja kaubanduse, eriti väliskaubanduse, enda kontrolli alla. Esimene, kes Prantsusmaal laissez-faire'i printsiipi propageeris, oli Pierre Boisguillebert. Tema järgi on majanduse tasakaaluseisund saavutatav ainult vaba konkurentsi tingimustes ilma valitsuse vahelesegamiseta.

Et Prantsusmaa merkantilismi järgides alates 17. sajandist rakendas meresõiduseadusi, kaubandusmonopole, makse ja muid kaupmeeste tegevust piiravaid regulatsioone, töötasid füsiokraadid 18. sajandil välja kaupmeestele vabadust tagavad printsiibid. Eriti olid nad vastu äritegevuse maksustamisele.

Briti majandusteadlase Adam Smithi järgi ei tule eesmärgiks seada mitte riigi tugevust, vaid üksikisiku heaolu. Sellest lähtudes leidis ta, et kaubandusel ei tohiks olla riigi poolt seatud piiranguid. Kui lasta üksikisikutel vabalt juhinduda omakasust, siis kujuneb välja konkurentsi "nähtamatu käsi", mis reguleerib majandust efektiivsemalt kui riik. Smithi meelest on riigi roll siiski hädavajalik kaubandust hõlbustavate avalike rajatiste (näiteks kanalite ja dokkide) ehitamisel ning väliskaubanduse reguleerimisel kodumaise tööstuse kaitseks.

Jeremy Bentham arendas laissez-faire'i õpetuse põhjal välja individualismi ja utilitarismi filosoofia, mis omandas lõpule viidud kuju John Stuart Millil. See mõtteviis oli meelt mööda tööstusliku pöörde aegsetele vabrikantidele ja kaupmeestele, kellele jäid jalgu feodalismiajast pärit piirangud.

Vabakaubandust ja laissez faire'i propageeris Manchesteri koolkond, eriti Richard Cobden ja John Bright, nii et nendest said üldtunnustatud klassikalised printsiibid. Cobden ja Bright, kes olid ise edukad ärimehed, saavutasid viljaseaduste (toiduhindu kõrgel hoidnud merkantilistlike importtollide) tühistamise. Samuti olid nad vastu tööliste tööpäeva pikkust ning naiste ja laste tööd reguleerivatele seadustele.

Laissez-faire'i printsiipe ei rakendatud kuskil täielikult ellu. Kaitsetollid säilitati igal pool.

19. sajandil hakkasid ettevõtted moodustama truste ja kartelle hindade ja tootmismahtude kontrollimiseks. Seega viis konkurents välja monopolide tekkimiseni. See nõudis riigi mittesekkumise printsiibist loobumist, et vaba konkurentsi taastada. 20. sajandil hakati seadusega keelama kaubanduse piiramise kokkuleppeid ja "kõlvatut konkurentsi".

See sundis mule maitseb peemis reeeei teooriat oma rõhuasetust muutma. Konkurentsi asemel hakati rääkima sellest, kui tähtis on kasum kui tootmise motiiv ja eraalgatus kui majanduskasvu mootor.

Liberaalne Internatsionaal

Liberaalne Internatsionaal on rahvusvaheline organisatsioon, mis ühendab liberaalseid parteisid. Peakorter asub Londonis ja organisatsioon on asutatud 1947. aastal. Internatsionaali esimene president oli Salvador de Madariaga.

Alates aprillist 2006 on Liberaalse Internatsionaali president Briti liberaaldemokraat parun John Alderdice ja asepresident Hollandi Parlamendi liige Hans van Baalen.

Eesti parteidest on Liberaalse Internatsionaali liige Reformierakond. Aastatel 1998–2002 oli organisatsiooni vaatlejaliige Koonderakond. Samuti on püüdnud Liberaalse Internatsionaali liikmeks saada Keskerakond.

Liberaalne demokraatia

Liberaalne demokraatia: poliitiliste liidrite valitsemine, kelle autoriteet on määratud läbi piiratud mandaadi, universaalse hääleõiguse ja alternatiivsete kandidaatide valiku ning kus on tagatud teatud õigused poliitilisele osalemisele ja oponeerimisele.

Liberalism

Liberalism (ladina sõnast liberalis) on isikuvabadusi pooldav hoiak ja poliitiline filosoofia (mitte elufilosoofia), mille eesmärk on kindlustada isikuvabaduse teostamiseks tarvilikud poliitilised tingimused. Algsele tähendusele on lisatud: liikumisvabadus, mõttevabadus, kodanike poliitiliste vabaduste ja inimõiguste konstitutsiooniline kaitsmine. Liberalismist on mõjutatud majandus, poliitika ja filosoofia, et lähtuda kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik.

Liberalismi 5 peamist põhimõtet on: individualism, parlamentarism, võimaluste võrdsus, reformism ja antiklerikalism. Liberalismi, kui ideoloogia aluseks, erinevalt konservatiivsest ideoloogiast, on optimistlik usk inimese enesetäiustamise ja isikuvabaduste eedumeelse arengu võimalusse. Klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil.

Liberalismi on läbi aegade, samuti eri riikides tõlgitsetud erinevalt. Kui Ameerika Ühendriikides seondub liberalism põhiliselt inimõigustega ehk kõige liberaalsemad on need parteid, kes taotlevad võrdseid õigusi kõikidele inimestele, siis Euroopas tõlgendatakse liberalismi põhiliselt majandusvabadustest lähtudes ning liberaalseks peetakse poliitikut, kes ei poolda piiranguid majanduses (maksud ettevõtlusele, tollipiirangud, piirangud vabale konkurentsile).

Libertarism

Libertarism (ladinakeelsest sõnast liber, 'vabadus') on poliitiline filosoofia, mis kaitseb ideed, et isikud peaks olema vabad oma isikut ja omandit puudutavates otsustes, kuni need otsused või nende tagajärjed ei riku teiste isikute samasuguseid vabadusi. Libertarismi tähtsaimad märksõnad on üksikisiku vabadus, poliitiline vabadus ja vabatahtlik kaasatus. Libertarismi eesmärgiks on minimeeritud valitsus või üldse selle puudumine. Libertarismi pooldajaid nimetatakse libertaarideks või libertaarlasteks.

Libertaaride aluspõhimõtteks on inimtegevuse vabatahtlikkus ja tuginemine konsensusele. Nad väidavad, et iga katse (või selle ähvardus) kasutada jõudu teise isiku või tema omandi vastu, aga ka pettus, on nende põhimõtete rikkumine. Mõni libertaar väidab, et iga katse kasutada jõudu on ebamoraalne. Teised toetavad piiratud hulgal valitsust, mis tegutseb minimaalselt, et kindlustada mõningaid väikeseid makse ja eeskirju, mille kohta nad arvavad, et see on vajalik, et kindlustada suurim individuaalne vabadus. Jõu kasutamine ei ole negatiivne, kui see on suunatud agressiooni vastu (nagu näiteks loata sisenemine või vägivald). Libertaaridele on eetika alus sisemine vastutustunne ja nad vastandavad end heaoluriigi mudelile, sest nad usuvad, et kellegi sundimine millekski on eetiliselt vale, lõppkokkuvõttes takistav või mõlemad korraga.

Libertarism on vastandiks autoritarismile, aga riigiteoorias ka heaoluühiskonnale, kus vastavalt sotsiaaldemokraatlikele ideedele on valitsusel oluline osa ühiskonna elu suunamisel.

Seejuures ei ole libertarism liikumisena ühtne. Sellel on mitmeid vorme, sealhulgas libertaarsotsialism.

Eesti keeleruumis on sõna 'libertarism' kasutamine üsna hiline nähtus ning levinud peamiselt ameerika inglise keele mõjul. Siin on tavaliselt selle filosoofia kohta kasutatud katusmõistet 'liberalism', seostades libertaarseid põhimõtteid eelkõige klassikalise liberalismiga.

Majanduslik liberalism

Majanduslik liberalism on ideoloogiline suund majanduses, kus otsuseid tehakse individuaalselt, mitte institutsioonide või organisatsioonide sees. See hõlmab erinevate majanduspoliitiliste vahendite spektrit, näiteks liikumisvabadust, ning tootluses toetab tugevalt turumajandust ja eraomandit. Majanduslik liberalism võib mingil määral toetada valitsuse regulatsioone, kuid on siiski valitsuse vastu, kui üritatakse mõjutada vaba turgu ja vabakaubandust. Majanduslik liberalism võib olla valitsuse poolt siis, kui soovitakse eemaldada eraomandi monopoli, kuna see võib takistada teiste indiviidide otsuseid. Majanduslik liberalism soovib, et valitsus ei takistaks turu vaba toimimist, kuid valitsusel on õiguspärane roll pakkumaks avalikke hüve.

Mont Pèlerini Ühing

Mont Pèlerini Ühing (Mont Pèlerin Society, MPS) on rahvusvaheline majandusteadlasi (sh kaheksat Nobeli majandusauhinna laureaati), filosoofe, ajaloolasi, intellektuaale, ettevõtjaid, ajakirjanikke ja teisi isikuvabadust ja poliitilist vabadust tähtsustavaid inimesi koondav rahvusvaheline organisatsioon. Organisatsiooni asutajate hulka kuulusid Friedrich von Hayek, Karl Popper, Ludwig von Mises, George Stigler ja Milton Friedman. Ühing pooldab sõnavabadust, vabaturu majanduspoliitikat ja avatud ühiskonna poliitilisi väärtusi. MPS tugines algselt klassikalisele liberalismile, kuid selles on nähtud ka neoliberalismi levitajat.

Norman Fairclough

Norman Fairclough (/ˈnɔː(r)mən ˈfɛə(r)klʌf/ ; sündinud 1941) on Lancasteri Ülikooli lingvistika emeriitprofessor. Ta kuulub sotsiolingvistikast välja kasvanud kriitilise diskursusanalüüsi (KDA) koolkonna rajajate hulka. Kriitiline diskursusanalüüs uurib, kuidas võimusuhted keeles ilmnevad ja kuidas läbi keelekasutuse võimu teostatakse. Fairclough näeb kriitilist diskursusanalüüsi kui kriitilist ühiskonna uurimise suunda, mis läheneb ühiskonnale läbi keele.

Fairclough on oma lähenemist iseloomustanud kui tekstuaalselt orienteeritud diskursusanalüüsi (textually oriented discourse analysis; TODA) eristamaks seda filosoofilistest uurimustest, mis küll vaatlevad diskursust, kuid ei kasuta lingvistilisi meetodeid (nt Michel Foucault' arutlused keelest). Faircloughi lähenemise jaoks on olulised nii teksti formaalsed lingvistilised omadused, sotsiolingvistilised žanrid kui ka sotsioloogilised praktikad. Fairclough näeb diskursuse ja ühiskonna suhet dialektilisena: diskursus mõjutab ühiskonda ja ühiskond mõjutab diskursust. Oma töödes kirjeldab ta sotsiokultuurilisi muutusi ja diskursiivseid muutusi – kuidas ühiskond ja keel muutuvad. Teda huvitavateks teemadeks on globaliseerumine, neoliberalism, kapitalismi muutumine, teadmistepõhine majandus ja viimasel ajal ka Ida-Euroopa siirdeprotsessid.

Raamatus "Language and Power" (1989; 2001) uuris Fairclough keele ja institutsioonidega seotud praktikaid.

Ta pakkus välja kolmedimensioonilise diskursusanalüüsi mudeli.

Kirjeldamise faasis analüüsib diskursuse uurija teksti formaalseid omadusi – sõnavara (nt metafoorid, eufemismid, üleleksikaliseerimine), grammatikat (nt transitiivsus, modaalsus, nominaliseerimine, aktiivsed/passiivsed verbid, asesõnad), kohesiooni (nt sidesõnad) ja teksti struktuuri.

Interpretatsiooni faasis uuritakse teksti ja diskursiivse praktika seoseid. Vaadeldakse, kuidas ühiskonna liikmed diskursust toodavad, levitavad ja tarbivad – kes on teksti tootja ja kes tarbija/tõlgendaja, millised on nende omavahelised suhted. Tähelepanu pööratakse kõneaktidele, koherentsusele ja intertekstuaalsusele – teksti külgedele, mis seovad teksti tekstiloome protsessiga.

Seletamise faasis selgitatakse diskursiivse praktika ja sotsiokultuurilise praktika seoseid. Vaadeldakse ideoloogilisi ja hegemoonilisi protsesse, institutsioone ja ühiskonna muutumist. Uurija toetumine sotsiaalteooriale viib analüüsi mittekriitilisest teksti omaduste kirjeldamisest ühiskonna protsesside kriitilise seletamiseni.Raamatus "Language and Social Change" kirjutas Fairclough erinevatest diskursuse analüüsimisega tegelevatest lähenemistest (nt konversatsioonianalüüs, kriitiline lingvistika, Foucault' kirjutised diskursusest) ja seejärel enda keelt ja ühiskondlikke protsesse siduvast lähenemisest. Ühiskondlikke muutusi vaadeldes viitas ta näiteks diskursuse demokratiseerumisele (ebavõrdsuste eemaldamine keelekasutuse õigustest, hierarhiate näiline kadumine, mille tulemusel asümmeetria muutub nüansseeritumaks, kuid ei kao), kommodifitseerumisele (mille tulemusel institutsioone ja eluvaldkondi, mis ei tegele otseselt millegi tootmisega, vaadeldakse üha enam läbi turusuhete prisma), tehnologiseerumisele (technologization) (kaasaegses ühiskonnas tekivad diskursuse tehnoloogiad nagu intervjueerimine, õpetamine, nõustamine ja reklaamimine, mida saab erinevates kontekstides rakendada ja mille kasutamiseks inimesi treenitakse, sh nt intonatsiooni ja näoilme treenimine) ja sünteetilisele personaliseerimisele (synthetic personalization) (strateegilistel kaalutlustel – näiteks reklaami eesmärgil – inimestevahelise suhtluse aspektide simuleerimine).

Raamatus "New Labour, New Language?" vaatles ta Suurbritannia Leiboristliku Partei kasutatavat retoorikat. Teda huvitas eriti leiboristide uuema põlvkonna (s.t. Thatcheri ja Majori järgse New Labouri) vaadete ja keelekasutuse muutumine – see, kuidas 'kolmanda tee' omaksvõtt tähendas varasemate sotsialistlikumate mõtete hülgamist ja neoliberalismiga kaasa minemist. Näiteks kirjutas Fairclough raamatus 'sotsiaalse õigluse' mõiste muutumisest, konkurentsikesksuse süvenemisest ja hoolekanderiigi ümberkujundamisest. Raamatu üks peatükk on pühendatud Tony Blairile iseloomuliku keelekasutuse kirjeldamisele ja analüüsile.

2000ndatel tegeles Fairclough globaliseerumise ja keelekasutuse suhete uurimisega ning üleilmastumise kritiseerimisega. 2003. aasta raamatu "Analysing Discourse: Textual Analysis for Social Research" eesmärk oli näidata ühiskonna uurimisega tegelevatele mittelingvistidele keelekasutuse ja tekstide uurimise olulisust, samuti pakkus ta seal välja oma mõnevõrra muutunud lähenemise tekstide uurimisele.

2012. aastal ilmunud raamat "Political Discourse Analysis", mille Fairclough kirjutas koos abikaasa Isabela Faircloughiga (varem Isabela Ietcu), võtab suuna argumentatsioonianalüüsi poole. Autorite kohaselt tuleks millegi muutmiseks üles kutsuva teksti analüüsimisel kindlaks teha, mis on teksti eesmärk, milliseid väärtusi saab tekstist välja lugeda, milline on teksti kirjeldatav hetkel eksisteeriv olukord, millistele autoriteetidele tekst viidatab, millised on autori silmis tegevuse positiivsed/negatiivsed tagajärjed ja milliseid vahendeid/teguviise kasutades plaanitakse eesmärgini jõuda.

Fairclough on mitmes raamatus kirjutanud vajadusest tõsta tavainimeste teadlikkust keelekasutusest. Ta usub, et kooliõpilasi tuleks õpetada keelde kriitilisemalt suhtuma (olukorra muutmist tuleks seega alustada pedagoogika üliõpilastest). Faircloughi järgi on kriitilise keelealase teadlikkuse (Critical Language Awareness; CLA) eesmärk "aidata õppuritel saada teadlikumaks praktikatest, millega nad tekstide tootjate ja tarbijatena seotud on: ühiskondlikest huvidest ja jõududest, mis tekste vormivad; võimusuhetest ja ideoloogiatest, mis tekstide taga seisavad; teksti mõjudest ühiskondlikele identiteetidele, ühiskondlikele suhetele, teadmistele ja uskumustele; ja diskursuse osale kultuurilise ja ühiskondliku muutumise protsessides". Suurem keelealane teadlikkus võiks kaasa aidata omaenda ja oma kogukonna diskursiivsete praktikate muutmisele.

Fairclough on KDA-le omaselt vasakpoolse maailmavaatega. Tema jaoks on ühiskonna kriitilise uurimise eesmärk paremini mõista ühiskonna tööpõhimõtteid (kuidas ja miks ühiskonnas tekivad kasulikud ja kahjulikud nähtused), et negatiivseid nähtusi (vaesus, ebakindlus, kannatused jne) saaks leevendada või elimineerida. KDA-l on Faircloughi järgi emantsipatoorne missioon ühiskonda paremaks muuta. Ta on kirjutanud: "Ma usun, et tekstidel on ühiskondlikud, poliitilised, kognitiivsed, moraalsed ja materiaalsed tagajärjed ja mõjud, ning kui me tahame esitada moraalseid ja poliitilisi küsimusi kaasaegsete ühiskondade, eriti uue kapitalismi teisenemiste kohta, siis on esmatähtis neid tagajärgi ja mõjusid mõista." Kuigi KDA ei ole objektiivne (ei ole olemas objektiivset tekstide uurimist!), ei näe Fairclough selles probleemi kuna kallutatus ei pruugi alati olla halb kallutatus.

Lingvistilise poole pealt on Faircloughi teooriaid mõjutanud Mihhail Bahtin (intertekstuaalsus) ja Michael Halliday (süsteemfunktsionaalne grammatika ja keele metafunktsioonid) ning sotsioloogilise poole pealt teoreetikud nagu Antonio Gramsci, Louis Althusser, Michel Foucault ja Pierre Bourdieu.

Ordoliberalism

Ordoliberalism on Saksamaalt pärinev sotsiaalliberalismi ja neoliberalismi vahele jääv mõttesuund, mille kohaselt riik peab tagama, et vaba turg saavutaks oma teoreetilise potentsiaali lähedasi tulemusi.Ordoliberaalsed ideaalid (mõnevõrra teisendatud kujul) viisid Teise maailmasõja järgsel Saksamaal sotsiaalse turumajanduse kehtestamiseni ja Saksa majandusimeni (Wirtschaftswunder). Ordoliberaalid propageerisid sotsiaalse turumajanduse mõtet ja turu suhtes tugevat riiki. See on paljus erinev mõtetest, mida tänapäeval neoliberalismiga seostatakse.Algselt nimetasid mõned ordoliberaalid end "neo-liberaalideks", et end klassikalisest liberalismist eristada. Samas Walter Eucken, kes kuulus ordoliberalismi ja Freiburgi koolkonna rajajate hulka, lükkas neoliberalismi termini tagasi. Mõiste "Ordoliberalism" viitab akadeemilisele ajakirjale "ORDO" ja selle võttis 1950. aastal kasutusele Hero Moeller.Teooria töötasid 1930–1950 aastatel välja Freiburgi koolkonna majandusteadlased ja õigusteadlased, kelle hulka kuulusid nt Walter Eucken, Franz Böhm, Hans Grossmann-Doerth ja Leonhard Miksch.

Ordoliberaalidel oli suur mõju Saksamaa range konkurentsiseaduse välja töötamisele. Alates 1960ndatest aastatest on ordoliberaalide mõju majandusele ja õigusteadusele oluliselt vähenenud.

Sotsiaalliberalism

Sotsiaalliberalism on poliitilise mõtte suund, mille kohaselt isikuvabadustel (liberalism) peaks olema ühiskondlikud alused. Sotsiaalliberalismis püütakse leida tasakaalu indiviidi vabaduse ja ühiskondliku õigluse vahel. Sarnaselt klassikalise liberalismiga pooldab sotsiaalliberalism turumajandust ning kodaniku- ja poliitiliste vabaduste ja õiguste laiendamist, kuid erineb klassikalisest liberalismist, kuna usutakse, et valitsuse legitiimne roll hõlmab tegelemist selliste majanduslike ja ühiskondlike teemadega nagu vaesus, tervishoid ja haridus. Sotsiaalliberalismi kohaselt on ühishüve ja indiviidi vabaduse vahel harmooniline suhe. Kapitalistlikus maailmas on sotsiaalliberaalsed poliitikad laialdaselt levinud, eriti pärast Teist maailmasõda. Sotsiaalliberaalseid mõtteid ja erakondi peetakse üldiselt tsentristlikuks või vasaktsentristlikuks. Terminit "sotsiaalliberalism" kasutatakse, et eristada seda klassikalisest liberalismist, mis domineeris poliitilist ja majanduslikku mõtlemist mitme sajandi vältel, enne kui sotsiaalliberalism sellest suure depressiooni aegu irdus.20. sajandi lõpu poole viis neoliberalismina tuntud sotsiaalliberalismi vastane reaktsioon monetaristlike majanduspoliitikateni ja riigisektori pakutavate teenuste vähendamiseni. Sellegipoolest ei naastud reaktsiooni tulemusel klassikalise liberalismi juurde – riigid pakuvad endiselt sotsiaalteenuseid ja on säilitanud kontrolli majanduspoliitika üle.

Sotsiaalmajanduslik segregatsioon

Sotsiaalmajanduslik segregatsioon on sarnase sotsiaalse ja majandusliku taustaga inimeste koondumine. Sotsiaalmajandusliku segregatsiooni puhul on eri inimgrupid jaotunud ruumis üksteisest eraldatult. Sellist erinevust võivad põhjustada mitmed tegurid, nagu majanduslikud tegurid, mille tõttu kõrgema staatusega leibkonnad elavad ühes piirkonnas ja madalama staatusega leibkonnad on koondunud mõnda teise piirkonda. Üheks ruumilise ehk eluasemesegregatsiooni avaldumisvormiks on sotsiaalmajanduslik segregatsioon ja teiseks etniline segregatsioon. Sotsiaalmajanduslik segregatsioon võib kohati kattuda etnilise segregatsiooniga. Näiteks võib juhtuda, et madalama sotsiaalmajandusliku staatusega isikud on vähemusrahvuse esindajad, mistõttu neil on keerukam leida paremaid töökohti ning ka nende sissetulekud on väiksemad.

Eluasemesegregatsioon on seotud sotsiaalmajandusliku segregatsiooniga nii, et jõukamad ja haritumad saavad omale lubada paremaid elamispiirkondi ja elamutüüpe. Näiteks jõukamad saavad oma elujärge parandada ja kolida eramaja piirkonda, samal ajal kui vaesemad ei saa seda endale lubada ning jäävad edasi nõukogudeaegsetesse korterelamutesse. Sotsiaalmajanduslik staatus võib määrata selle, kus kõrgema ja madalama staatusega isikud linnaruumis paiknevad.

Segregatsioonil on viis dimensiooni ning neid mõõdetakse indeksitega.

Sündikalism

Sündikalism on töölisliikumine, mis kasvas välja libertiinide mõttevoolust. Sündikalismi esindajad propageerivad anarhistlikku ühiskonnakorraldust, milles puuduvad riiklikud institutsioonid. Nende asemele pakkuvad nad patsifistlikul (rahumeelsel) isikuvabadusel, eraomandil ja vastastikustel lepingutel põhinevat ühiskonnakorraldust, milles inimesed organiseeruvad oma tahtest ja vajadustest lähtudes ning lahendavad avalikel aruteludel ühiskonnas tekkinud probleeme ja konflikte.

Majanduslikus kontekstis pooldavad sündikalistid turumajanduslikku anarhismi – täpsemalt: eraomandi-anarhismi (private property anarchism) ja turumajanduslikku anarhismi (ingl free-market anarchism, market anarchism) –, mis mõlemad tahavad asendada riigi tsentraliseeritud ja hierarhiliselt korraldatud bürokraatliku sunnivõimu omavahel võistlevate institutsioonidega, mis pakuvad elanikkonnale turvalisust, õiguskorda ja sõjalist kaitseteenust. Need peaks asendama riigi maksu- ja eelarvesüsteemist finantseeritava monopoolse organisatsiooni omavahel konkureerivate eraalgatuslike ettevõtetega, mis pakuvad tarbijatele oma teenuseid tasu eest. Vaba, turumajanduslik konkurents peaks tagama õiglase ning parima hinna ja kvaliteedi suhtega toote, likvideerima ebaefektiivsed riiklikud monopolid ning välistama korrumpeerunud ametnike omakasupüüdliku sunnivõimu.

Suuremateks sündikalistlikeks esindusorgansiatsioonideks on: Prantsusmaal General Confederation of Labor, Hispaanias National Confederation of Labor, Itaalias Syndicalist Union, Saksamaal Free Workers' Union ja Argentiinas Regional Workers' Federation. Sündikalistide hulka võib põhitunnuste järgi arvata ka Iiri organisatsioonid Industrial Workers of the World ja Irish Transport and General Workers' Union ning Kanada One Big Union, kuigi nad ise ei nimeta end sündikalistlikeks.

Turumajandus

Turumajandus on modernse riigi majandusmudel, mille tunnuseks on üksikisikute spetsialiseerumine, konkurents ja majandusvabadus. Toodete hinna määrab turul nõudluse-pakkumise suhe, mitte selle tootmiskulu. Turumajanduse põhiomadus on, et investeeringute ja toodetud kaupade jaotuse üle otsustamine käib läbi turu. Sellele vastandub bürokraatlik plaanimajandus, milles investeerimis- ja tootmisotsuseid langetavad riigis täitevvõimu teostavad ametnikud.

Turumajandus sündis esimestest käsitööliste ja kaupmeeste kogukondadest, kes panid aluse linnalisele eluviisile. Teadaolevatel andmetel tekkisid esimesed kaubalinnad 9. aastatuhandel eKr Lähis-Idas (Jeeriko), 8. aastatuhandel eKr Induse jõe regioonis (Mehrgarh) ning 6. aastatuhandel eKr tänase Iraagi aladel (Sumer). Vana-aja perioodil kandsid turumajanduslikku majandusmudelit edasi Foiniikia, Kreeka ja Rooma ning keskajal esindasid seda Itaalia (Firenze, Genova, Veneetsia jt) ja Lääne-Euroopa vabalinnad.

Turumajanduslikus keskkonnas on edukamad need, kes suudavad teha koostööd. Ettevõtjad ühinevad äriühinguteks, kapitali omanikud moodustavad investeerimisfonde ja töötajad ühinevad oma huvide kaitseks ametiühinguteks. Väikeettevõtjad ja tarbijad ühinevad kooperatiivideks (ühistuteks) suurte, turul domineerivate rahvusvaheliste kontsernide vastu, et mastaabiefekti kasutades alandada toodete hankehinda ning suurendada oma turujõudu.Turumajandus põhineb eraomandusel ja lähtub erahuvist, kuid selle jätkusuutlikkuse (turuvabadused) tagab riiklik institutsioon, mis kehtestab ühtse õiguskorra oma territooriumil ning lahendab tekkinud konflikte kohtute kaudu. Turumajanduslik majandusmudel on ühiskonnakorralduse aluseks linnriikides ja modernsetes riikides ning nendes on valitsus üheks turu subjektiks teiste kõrval. Valitsust eristab teistest turuosalistest see, et lisaks tasulistest teenustest laekuvatele tuludele laekuvad tema eelarvesse ka maksutulud. Kõik turuosalised hangivad ja vahetavad omavahel investeerimiskaupu hinnamehhanismi alusel.21. sajandi alguse seisuga ei ole üheski riigis puhast turumajandust, sest avalikku võimu esindavad institutsioonid mitte üksnes ei kujunda majanduskeskkonda õiguslike sätetega, vaid ka suunavad turumajanduslikke protsesse kasutades selleks fiskaalpoliitilisi vahendeid erineval määral. Seetõttu tuleks neid klassifitseerida segamajandusena. Näiteks esindab Ameerika Ühendriikide majandus segamajandust (märkimisväärne tururegulatsioon, põllumajandustoetused, teadustöö ja ravikindlustuse rahastamine riigi poolt), kuigi selle aluseks on endiselt turumajandus. On erinevaid arvamusi, kui suurt rolli peaks valitsus mängima turumajanduse suunamisel ja turu toodetava ebavõrdsusega tegelemisel.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.