Nahk

Nahk (ladina cutis) on selgroogsete loomade (keelikloomade) katteelundkonda kuuluv kõige suurem elund.

Disambig gray.svg  See artikkel on elundist, materjali kohta vaata artiklit Nahk (materjal); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Nahk (täpsustus).
Naha läbilõige
Naha läbilõige

Imetajate naha ehitus

Imetajate nahk on enamasti kolmekihiline (loetletud väljast sissepoole):

  • marrasknahk ehk epidermis (epidermis)
  • pärisnahk ehk dermis (dermis)
  • alusnahk ehk subkuutis (tela subcutaneae)

Epidermis

Epidermis koosneb kihilisest lameepiteelist. Sügavamates epidermise kihtides (kasvukihis, basaalkihis) on mitoosi teel paljunemiseks võimelised rakudkeratiini sisaldavad rakud ehk keratinotsüüdid. Epidermises leiduvad ka Langerhansi rakud ja pigmenti sisaldavaid rakud (melanotsüüdid), millest sõltub naha värvus.

Epidermis on pidevalt uuenev kude. Naha elutsükli käigus tekib alumistes kihtides tüvirakkudest uusi rakke, pealmistes kihtides järk-järgult raku organellid apoptoosi mõjul degenereeruvad, rakud muutuvad lamedamaks. Kõige välimises kihis leiduvad juba tuumatud, lamedad, surnud rakud, mis meenutavad soomuseid. Nende eemaldumist nimetatakse deskvameerumiseks. Kogu seda protsessi nimetatakse keratinisatsiooniks ehk sarvestumiseks. Kogu protsess võtab aega umbes ühe kuu.

Dermis

Dermis koosneb tihkest kiulisest sidekoest. Siin leidub hulgaliselt erinevaid struktuure – vere- ja lümfisooned, närvilõpmed, puute- ja valutundlikud rakud, rasunäärmed ja higinäärme juhad, karvasibulad, silelihaskimbud jms. Ehituselt sisaldab dermis erinevaid läbipõimunud kollageensete, elastsete (elastiin) ja retikulaarsete (retikuliin) kiudude kimpe. Nende võrgustik annab nahale vetruvuse ja elastsuse.

Alusnahk

Alusnahk ehk subkuutis on vahelüliks naha ja nahaaluste organite vahel. Koosneb ta peamiselt kohevast sidekoest, elastiinist ja rasvarakkudest. Umbes pool keharasvast asub nahaalustes kudedes. Alusnahas asub ka rikkalikult vere- ja lümfisooni ning närvirakkude jätkeid.

Naha ülesanded

Nahal tervikuna on hulgaliselt ülesandeid.

  • Kaitse – nahk kaitseb organismi sisekeskkonda väliskeskkonna mõjude eest.
  • Homöostaatiline funktsioon – vee ja soojuse tasakaalu organismis reguleeritakse naha abil.
  • Tundeelund – nahas asuvad puute-, valu- ja temperatuuritundlikud rakud ning vabad närvilõpmed.
  • Süntees – D- ja B-vitamiini süntees, rasvade ladestamine.

Varem arvati, et nahk on tähtis ka kui

  • erituselund – erituselundina vähetähtis, pigem on tegemist termoregulatsiooni "kõrvalsaadusega";
  • hingamiselund – hapnik imendub nahka tähtsusetult väikesel määral. Küll on sel olulisem roll hingamises mõne looma limanahal.

Vaata ka

A-hepatiit

A-hepatiit ehk kollatõbi (vananenud nimega ka Botkini tõbi) on maksakahjustusega kulgev nakkushaigus. Sümptomiteks on iiveldus, palavik ja valud, mis avalduvad harilikult 3–6 nädala jooksul pärast viirusega kokkupuutumist. Mõne päeva möödumisel võivad nahk ja/või silmavalged muutuda kollakaks. Haiguse raskus on erinev, kuid reeglina maksapõletik krooniliseks ei muutu. A-hepatiit esineb väikelastel sageli kergemal kujul. A-hepatiidi vastu on võimalik lasta end vaktsineerida.

Biosüsteem

Biosüsteem ehk bioloogiline süsteem on iseuuenev isereguleeruv süsteem, mida saab vaadelda raku, organismi, koosluse, ökosüsteemi vm tasemel.

Kõik biosüsteemid vajavad väliseid energiaallikaid. Organismilistel süsteemidel alati ka ainevahetus. Organismilised biosüsteemid on seega avatud süsteemid. Ökosüsteemid võivad olla ka suletud süsteemid – neil on tingimata energiavahetus ümbrusega, kuid ainevahetus ei ole tingimata vajalik. Näiteks biosfäär on ligilähedaselt suletud süsteem.

Mõned biosüsteemid on ümbrusest piiritletud membraani, kesta või nahaga – näiteks kõigil rakkudel on rakumembraan, taimerakkudel on lisaks rakukest; paljude hulkraksete organismide keha katab nahk.

Erüsiipel

Erüsiipel (ladina keeles erysipelas; vanakreeka sõnast ἐρυσίπελας

(tõenäoliselt algselt 'punane nahk'; murdekeeles eliting, Tartu ja Võru murdes pahus)) ehk roos on enamasti streptokokkidest põhjustatud nahapõletik, mis lähtub väikestest infitseerunud haavadest ja mädapõletikukolletest.

Bakterid (streptokokid) satuvad naha või limaskesta vigastuse kaudu lümfiteedesse.

Haigus algab külmavärinate, palaviku ja peavaluga. Nakatunud kohale tekib teravalt piiritletud punetus ja turse, mille kohal nahk on sile ja läikiv. Nakatunud koht on väga valulik.

Erüsiipel tekib tavaliselt näole, kehatüvele või jalgadele.

Hirv

Hirv on imetajate perekonnast mäletseja loom, kes kuulub hirvlaste perekonda. Kõikidest liikidest ema- ja isahirv kasvatavad endale igal aastal uued sarved (välja arvatud Hiina vesihirv). Selle poolest erinevadki hirved antiloopidest, kes sarvi ei vaheta, nad kuuluvad teise perekonda (Bovidae), kuhu kuuluvad ka sõralised.Muskushirve ja vesihirvikut, kes on pärit Aafrika ja Aasia metsadest, ei peeta tavaliselt päris hivedeks, vaid jaotatakse vastavalt perekondadesse Moschidae ja Tragulidae.

Esimesed maalingud hirvest on leitud Paleolithicumi koopast, nad on mänginud kogu ajaloo olulist rolli mütoloogias ning kirjanduses, neid kujutatakse palju ka vappidel. Majanduslikku tulu annab nende liha, pehme ja tugev nahk ja sarved, mida kasutatakse näiteks noa käepideme tegemisel. Põtrade küttimine on olnud üks populaarne tegevus keskajal ning jätkuvalt ka tänapäeval.

Imetajad

Imetajad ehk mammaalid (Mammalia) on loomade klass keelikloomade hõimkonnast.

Teadusharu, mis tegeleb imetajate uurimisega, nimetatakse terioloogiaks.

Kahepaiksed

Kahepaiksed ehk amfiibid (Amphibia) on vee- ja/või maismaa-eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Kahepaiksed – konnad, vesilikud, salamandrid jne – on esimesed maismaaselgroogsed. Üleminek veest maismaale oli selgroogsete evolutsioonis murranguliseks sündmuseks. Seda võimaldasid kalade uimjäsemete muutumine aegamisi varvasjäsemeteks ja lõpusehingamise asendumine kopsuhingamisega. Amfiibide maale tulekuga hakkas eristuma kael, nahk muutus kuivemaks, ent säilitas siiski näärmeterikkuse, kadusid neuromastid, kujunes keskkõrv ja eristus sisekõrv, südame koda jaotus kaheks ning tekkis kaks vereringet.

Siiski on kahepaiksed suures osas kaladega sarnased loomad:

1) nad on kõigusoojased (poikilotermsed);

2) südamel on säilinud alamatele kaladele omane arteriooskuhik;

3) nende erituselundid on sama tüüpi nagu alamatel kaladel;

4) munarakud õhukese kestaga kaetud ja nende loodetel puuduvad lootekestad;

5) moondega areng.Kalade vastsed (maimud) sarnanevad vägagi kahepaiksete vastsetega (kullestega) järgmiste tunnuste poolest:

1) hingavad lõpustega;

2) jäsemed puuduvad;

3) mõlajas saba;

4) neuromastid e küljejooneelundid on olemas.

Zooloogia haru, mis uurib kahepaikseid, nimetatakse batrahholoogiaks.

Karusnahk

Karusnahk on rikkaliku karvastikuga pargitav nahk.

Kasutatakse rõivaste, tarbe- ning dekoratiivesemete, samuti taksidermias loomamulaažide (topiste) valmistamiseks. Saadakse küttimise või karusloomakasvatuse ning parkimise lõpp-produktina.

Juba renessansiajastust peale märkis karusnahk prestiiži ja valge hermeliin oli lubatud vaid kuninglikule soole.Karusnahast valmistatud müts muutus 19. sajandi teisel poolel eestlaste seisuslikuks peakatteks. Kerjus või kehvik karusnahkset mütsi ei kandnud, samuti mitte käsitööline, kelle riietust täiendas nokkmüts. Dekoratiivne rebase- või mägranahast müts kuulus tavaliselt taluperemehele, tähistades elus edasijõudnud meest.

Karvastik

Karvastik ehk karvkate ehk karvastu on loomade, peamiselt imetajate kogu keha katvad marrasknaha sarvmoodustised.Karvastiku areng, anatoomia, veresooned, närvid, morfoloogia, töönduslik tarve ja veekindlus ning patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Marrasknahka kattev karvade kiht vahetub perioodiliselt (karvavahetus).

Loomade karvastik koosneb pealiskarvastikust ja aluskarvastikust. Pealiskarvastiku hulka loetakse katte-, harjas- ja jõhvkarvad.

Konstantin Nahk

Konstantin Nahk (varem Konstantin Kolbassenko; sündinud 10. veebruaril 1975 Tallinnas) on Eesti jalgpallur, keskpoolkaitsja.

Liha

Liha on loomade lihas-, rasv- ja sidekude, mida tarvitatakse toiduks. Samuti arvatakse sageli liha hulka mitmesugused subproduktid: keel, maks, neerud, aju, süda, diafragma, kopsud, luuüdi, nahk jne. Eri kultuurid määratlevad liha erinevalt. Mõnes kultuuris ei hõlma liha mõiste näiteks kalaliha.

Tänapäeval katsetatakse võimalusi kasvatada liha kunstlikult "katseklaasis".

Sõna "liha" kasutatakse ka ülekantud tähenduses, näiteks "kahuriliha".

Mardus

Mardus (ka marras, margus, mardo) on Eesti rahvapärimuses surmahaldjas, surma ettekuulutaja. Võimalik, et sõna on etümoloogiliselt seotud iraani tüvega marta-, mis tähendas surelikku. Samast tüvest võib pärineda ka "marrasknahk" - surmale määratud nahk. Esialgu võis "marras" esineda lihtsalt surnu tähenduses, seda enam, et novembrikuus olev hingedeaeg (kooljakuu) kannab soomlastel "marraskuu" nime. Võib-olla on ka Eesti mardikuu soome mardakuust tekkinud.

Marrasknahk

Marrasknahk ehk epidermis (ladina keeles epidermis) on inimestel ja paljudel selgroogsetel loomadel nahka kattev mitmekihiline lameepiteel.

Marrasknahal eristatakse järgmisi kihte:

stratum corneum - sarvkiht

stratum lucidum - läikekiht

stratum granulosum - sõmerkiht

stratum spinosum - ogakiht

stratum basale - baaskiht.

Nahaparkimine

Nahaparkimine (ka: parkimine) on toornaha töötlemine mehaaniliste ja keemiliste meetodite abil nahaks. Parkimine fikseerib naha struktuuri põiksidemete abil. Parkimine ei luba nahal nii tugevasti punduda ning kuivades kokku tõmbuda. Parkimise protsess on pöördumatu ja selle efektiivsust saab määrata, kui võrrelda parkimata ja pargitud naha omadusi. Üht tähtsaimat omadust pargitud naha puhul näitab liimistumistemperatuur. Liimistustemperatuuriks nimetatakse temperatuuri, mille juures naha tükk tõmbub kokku ja deformeerub, pannes ta vette ja tõstes järk-järgult temperatuuri. Sel ajal hakkavad ka naha struktuuri põiksidemed katkema. Parkimata naha liimistumistemperatuur jääb alla 60-kraadi, kuid pargitud nahal võib olla see 130-kraadi läheduses. Parkimata nahk muutub kõrgemal temperatuuril mõne tunni jooksul želatiiniks. Naha parkimine sarnaneb kummi vulkaniseerimisega, sest kui põiksidemeid tekib liiga palju, muutub nahk jäigaks ning rabedaks. Kui nahk on ülepargitud, siis ei saa seda kasutada, kuna parkimine on pöördumatu.

Nahk (materjal)

Nahk kui materjal on loomade töödeldud nahk.

Naha peamiseks töötlemisviisiks on parkimine.

Pruun

Pruun on mustjaspunakaskollane värvus. Pruun on looduses väga levinud, see on tumeda puukoore ja viljaka mulla värv. Inimeste juuksed, silmad ja nahk võivad olla pruuni värvi.

Pruunide värvitoonide mittetäielikku loetelu vt Värvuste loend põhivärvinimede järgi.

Roomajad

Roomajad ehk reptiilid (Reptilia) on peamiselt maismaa-eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Neile on iseloomulik hingamine kopsudega, kahe aordikaare esinemine, paks sarvkihiga nahk ja koorega munad. Roomajad on üks mitmekesisemaid selgroogsete klasse, nende hulka kuulusid ka imetajate ja lindude eellased. Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult maismaal eluga kohastunud selgroogsete rühm.

Sarvaine

Sarvaine ehk keratiin (ladina keeles keratinum, ceratinum) on vees lahustumatute valkude perekond. Keratiine leidub paljude keelikloomade kattekoerakkudes. Sealhulgas inimese nahas, karvades, küüntes ja juustes.

Keratiini filamendid on üsna levinud epidermise sarvrakkudes (keratinotsüütides).

Soomuselised

Soomuselised (Squamata) on roomajate klassi alamklassi diapsiidid kuuluv suurim selts, millesse kuuluvad sisalikud ja maod. Nad moodustavad 95% roomajate liikidest. Siia kuuluvad ka kõik Eestis elavad roomajad.

Seltsi liikmed on levinud üle kogu maakera, välja arvatud igikeltsa ja püsilumega piirkonnad. Neid iseloomustab lõualuu kinnitumine kolju külge vaid lihaste abil. Hästi on seda näha madudel, kes suudavad oma suu eriti lahti ajada ja neelata nii endast kordi suuremaid saakloomi. Soomuseliste seltsi liikmeid eristab teistest nende nahk, mille peal on sarvainest soomused, sealhulgas sarvkilbised ehk sarvplaadid.

Soomuseliste seltsis on roomajate klassi kõige suurem kehasuuruse varieerumine. Lühim soomuseline on 16 mm pikkune kääbusgeko (Sphaerodactylus ariasae) ja pikim soomuseline on kuni 10 m pikkuseks kasvav võrkpüüton. Väljasurnud mosasauruse pikkus ulatus 14 meetrini.

Vaakum

Vaakum ehk vaakuum (ladina vacuum 'tühi') on olek, kui mingis ruumis puudub aine (sealhulgas õhk ja muud gaasid).

Ligilähedane vaakum täidab kogu universumit, välja arvatud tähed, planeedid ja muud taevakehad ning nende atmosfäärid.

Et vaakumis puudub rõhk, siis ei mõju ka väga kiiresti liikuvatele kehadele mingi takistus.

Reaalselt pole aga absoluutset vaakumit võimalik saavutada, sest see ei ole kooskõlas relatiivsusteooria ega ka paljude teiste füüsikaseadustega. Isegi kõige hõredam tähtedevaheline ruum sisaldab ühe kuupsentimeetri kohta ühe vesiniku aatomi.

Kaitseta inimene või mõni muu elusolend suudab vaakumisse sattunult teadvusel püsida umbes 15...20 sekundit, eeldusel et ta on enne dekompressiooni sügavalt välja hinganud. Laialt levinud arvamus, et vaakumis inimkeha plahvatab, ei vasta tõele, sest nahk ja rakuseinad on piisavalt tugevad, et hoida ära koevedelike keemine ja sellega kaasnev paisumine. Uuringute ja loomkatsete abil on kindlaks tehtud, et isegi teadvuseta inimene suudab vaakumis olla ühe minuti ilma igasuguste kahjustusteta.

Astronaudid peavad avakosmoses viibides kandma survestatud ülikondi.

Vaakumit kasutatakse ka tööstuslikes protsessides ning näiteks hõõglampides ja kineskoopides.

Esimesena avastas vaakumi võimalikkuse Aasia filosoof Abū Naşr Muḩammad al-Fārābī (elas aastatel 872–950).

Kvantväljateoorias tähendab vaakum välja väikseimat energianivood.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.