Nägemisnärv

Nägemisnärv ehk II peaajunärv ehk teine kraniaalnärv (ladina keeles nervus opticus) on paljude loomade silma võrkkestast algav sensoorne närv, mis ulatub silmamuna tagaseinast nägemisristmikuni (chiasma opticum).[1]

Nägemisnärvi areng, anatoomia, füsioloogia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Roomajatel

Paljude roomajate silmades olev näsakoonus, mis saab alguse nägemisnärvikettast ja suundub klaaskehasse, on seotud samuti nägemisnärviga.

Madudel

Madude nägemisnärv sarnaneb suuresti teiste roomajate nägemisnärviga. Madude nägemisnärvis on nii närvisüsteemi suunas (aferentsed) impulsse toovaid närvikiude kui ka implusse viivaid närvikiude (eferentsed). Nägemisnärv koosneb erineva suurusega närvikiududest ja moodustavad mitmed nägemisteed, mis väljuvad ja suubuvad nii hüpotalamuses, eesajus kui ka talamuses.[2]

Enamikul madudel näsakoonus puudub.

Imetajatel

Koduloomadel

Silmamuna kestad läbinud nägemisnärv on kaetud peaaju kestadega, mille vahel on ajuvedelikku sisaldavad ruumid. Silmanärvi katab vahetult nägemisnärvi sisemine tupp (vag.interna n.optici). Nägemisnärvi välimine tupp (vag.externa n.optici) on moodustunud kõvakestast.

Nägemisnärv kulgeb rasvkehas ja edasi koljuõõne suunas kus moodustab nägemisristmiku.[3]

Inimestel

Inimestel kuulub nägemisnärv somaatilisse närvisüsteemi. Nägemisnärv ehk II peaajunärv ehk teine kraniaalnärv algab silma võrkkesta ganglionirakkude aksonitest moodustades silmapõhja.[4]

Silmapõhi kuulub peaaju koosseisu.[5]

Nägemisnärvid moodustavad kummagi silmamuna taga jämedad närvid. Need sisenevad koljuõõnde läbi kiilluu nägemisnärvi kanali.[4] Nägemisnärvide mediaalsed kiud (chiasma opticum) ristuvad hüpotalamuses.

Nägemisnärvi väljumiskohta nimetatakse nägemisnärvikettaks (discus n. optici).

Viited

  1. "Meditsiinisõnastik" 524:2004.
  2. J. A. ARMSTRONG,AN EXPERIMENTAL STUDY OF THE VISUAL PATHWAYS IN A SNAKE (NATRIX NATRIX), Veebiversioon (vaadatud 29.01.2014) (inglise keeles)
  3. Enn Ernits, Esta Nahkur, Koduloomade anatoomia, Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 394, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  4. 4,0 4,1 Meeli Roosalu."Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 221, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  5. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 541, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.

Välislingid

Anatoomia mõisteid

Siin on loetletud inimese ja teiste selgroogsete loomade morfoloogia, anatoomia, embrüoloogia ja histoloogia mõisteid.

Kraniaalnärvid

Kraniaalnärvid ehk peaajunärvid ehk paarilised koljunärvid (ladina keeles nervi craniales) on keelikloomadel peaajust väljuvad närvid (erinevalt spinaalnärvidest, mis väljuvad seljaajust).

Maolised

Maolised ehk maod (Serpentes ehk Ophidia) on roomajate klassi soomuseliste seltsi kuuluv alamselts. Nad on samas seltsis sisalikuliste ja taandurilistega. Kladistikas arvatakse nad sisalikuliste infraseltsi Platynota.

Tänapäeva maolised jagatakse kolme infraseltsi: Alethinophidia, Caenophidia ja Scolecophidia. Neid on kokku vähemalt 3450 liiki.Maolised on kohastunud kõige erinevamate keskkondadega, on maa all, maa peal, puudel ja isegi vees elavaid liike. Madusid leidub kõigis maailmajagudes peale Antarktika. Enamik madusid elab puistutes, kuid neid on ka avamaastikul, näiteks mägedes ja steppides. Enamik liike elab troopikas ja subtroopikas. Troopikametsades on rohkem puudel elavaid madusid, kes päeval puhkavad ja öösel peavad jahti. Kõrbetes elavad maod maa peal ja tihti kaevuvad.

Kõik maod oskavad suurepäraselt ujuda. Kui mitte arvestada vees elavaid liike laisabalasi, merimadulasi, veemadulasi ja tüügasmadulasi, ei suuda maolised meres pikka maad ujuda nagu mõned sisalikulised. Sellepärast puuduvad maod paljudel suurtel saartel (näiteks Islandi saar, Iirimaa saar ning Uus-Meremaa Põhjasaar ja Lõunasaar).

Tänapäeva maolistele on iseloomulik pikk jalgadeta kere (vt ka † Pachyrhachis), mis on kaetud sarvainest soomustega. Välimuse poolest erinevad nad selgelt kõigist mitteroomajatest (kuigi osa madusid meenutab usse ja ka angerjad meenutavad madusid) ja enamikust roomajatest (ainult mõned sisalikuliste rühmad meenutavad madusid).

Paljudel madudel kinnitub alalõualuu näokolju eesosa külge venivate sidemetega, mistõttu on nad suutelised alla neelama endast tunduvalt jämedamat saaki. Samuti on madude roided väga liikuvad – et rinnaluu puudub, siis võivad need külje suunas laiali venida. Siseelunditele on omane pikenenud kuju, et sobituda paremini mao piklikku kehasse. Paarilised elundid ei paikne sümmeetriliselt ja paljudel liikidel on üks elundi pool evolutsiooni käigus taandarenenud või üldse kadunud.

Madude iseloomulikud tunnused on ka liikuvate silmalaugude ja väliskõrvade puudumine.

Maod liiguvad valdavalt kõhu peal.

Umbes 15% maoliikidest on inimese suhtes mürkmadudena liigitatavad. Looduses ei ela mürkmaod Antarktikas, Lääne-India saarestikus, Madagaskari saarel, Uus-Kaledoonias, Uus-Meremaal, Iirimaal, Islandi saarel ja Tšiilis.Pikaks ajaks mõistetatamatuks jäänud eluviisi ja käitumise ning arvatava, sageli ülehinnatud mürgisuse tõttu on maost saanud kurja sümbol. Piibli jutustuses Aadamast ja Eevast on madu kuradi esindaja. Paljud inimesed kardavad madusid; see kartus on kultuuridevaheline ja võib küündida foobiani (ofidiofoobia). Arvatakse, et inimesel, nagu paljudel teistelgi loomadel, on see kartus instinktiivne; see instinkt on tekkinud sellepärast, et maod võivad olla mürgised. Madusid ka imetletakse nende ilusate värvide ja graatsiliste liigutuste pärast. Bioloogide jaoks on maolised eriti huvitavad, sest neil on ainulaadseid kohastumusi.

Natural Theology

"Natural Theology: or, Evidences of the Existence and Attributes of the Deity; Collected from the Appearances of Nature" ("Loomulik teoloogia ehk Jumaluse olemasolu ja atribuutide tõendid, kogutud loodusnähtustest") (1802) on William Paley apologeetiline ja religioonifilosoofiline teos. Raamatu andsid välja R. Faulder Londonis ja John Morgan Philadelphias.

Raamat esitab muu hulgas teleoloogilise jumalatõestuse, alustades kellassepaanaloogiast. Raamat on kirjutatud Cicero ning John Ray ja William Derhami traditsioonis.

Näidetena kasutatakse kella leidmist, silma ja teleskoobi võrdlust ning liigeste konstruktsiooni. Kõik need viitavad arukale Loojale ja süsteem on suurem kui osade summa. Viimased, teoloogilisemad peatükid väidavad, et Jumala atribuudid peavad olema tema toimingute ulatuse jaoks piisavad ning Jumal peab olema hea, sest looduses nähtavad konstruktsioonid on heategevad.

Raamatust on antud välja palju kordustrükke ja seda trükitakse praegugi. Selle poole pöörduvad ka tänapäeva kreatsionistid. Charles Darwin võttis selle argumente tõsiselt ja vastas neile. Evolutsioonibioloogid Stephen Jay Gould ja Richard Dawkins arutavad Paley raamatut, et vastata sarnaste ideedega kaasaegsetele.

Näonärv

Näonärv ehk VII peaajunärv ehk seitsmes kraniaalnärv ehk fatsiaalnärv (ladina keeles nervus facialis [VII]; nervus facialis, nervus intermedio-facialis) on paljude kesknärvisüsteemiga loomadel kraniaalnärvide hulka liigitatud peamiselt motoorne närvide paar.Näonärvide areng, anatoomia, morfoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui indiviiditi.

Madude näonärve on vähe uuritud, kuid oletatavasti ei innerveeri ta madudel näopiirkonna ja -naha miimilisi lihaseid.

Koduloomadel väljub näonärv ajusillas asuvast motoorsest (nucleus motorius n.facialis) ja piklikajus olevast parasümpaatilisest tuumast (nucleus parasymphaticus n.facialis) ning suundub koos esiku-teonärviga oimuluu sisemisse kuulmekäiku. Fastsiaalnärv koosneb järgmistes närvidest:

suur kaljunärv (n.petrosus major)

jalusenärv (n.stapedius)

sisemine kõrvalestaharu (ramus auricularis internus)

kaudaalne kõrvalestanärv (n.auricularis caudalis)

kakskõhtlihase-haru (ramus digastricus)

kõrvalesta-lau närv (n.auriculapalpebralis)

põseharud (rami buccales)

alalõuaserva-haru (ramus marginalis mandibulae)

kaelaharu (ramus colli).Inimestel arenevad näonärvid välja 4-ndaks eluaastaks. Näonärv väljub oliivi ja ajusilla vahelt. Näonärvi motoorsed kiud kulgevad läbi oimuluu sisemisse kuulmekäiku ja näonärvikanalisse ning liiguvad kõrvasüljenäärmesse. Siit edasi jaguneb nägemisnärv harudeks ja innerveerib näo miimilisi lihaseid ja osaliselt ka kaelalihaseid. Nägemisnärvi parasümpaatilised kiud innerveerivad tiibjätke-suulaeganglioni (ganglion pterygopalatinum) läbi pisaranääret ja submandibulaarganglioni (ganglion submandibulare) kaudu keele- ja lõuaalust süljenääret.

Inimestel seostatakse näonärvi kahjustustega mitmeid haiguslikke seisundeid nagu Belli parees, vöötohatisejärgne genikulaatganglioniit (Ramsay Hunt), Lyme'i tõbi .

Närv

Närviks (ladina keeles nervus) nimetatakse enamikul närvisüsteemiga loomadel sidekoega ümbritsetud, väljaspool kesknärvisüsteemi asuvat, närvikiudude kimpudest koosnevat nööritaolist moodustist. Närvide kaudu edastatakse närviimpulsse ühest elundist teise. Närv koosneb kahest närviümbrisest (epineuriumist ja perineuriumist) ja närvisisetoendist (endoneuriumist).

Taimedel ei ole siiani närve tuvastatud, kuid neil toimivad rakkudevaheliste suhtlusvahenditena spetsiaalsed signaalmolekulid.Närvide areng, anatoomia, morfoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Perifeersete närvide arengus, reparatsioonis ja tööshoidmises osalevad ka Schwanni rakud.

Piirdenärvisüsteem

Piirdenärvisüsteem ehk perifeerne närvisüsteem (lühendatult PNS, ladina keeles pars peripherica, pars peripherica systematis nervosi, systema nervosum periphericum) on närvisüsteemi osa, mille moodustavad pea- ja seljaajust väljuvad närvid ja närvisõlmed ning autonoomse närvisüsteemi perifeersed osad.

Perifeerne närvisüsteem ja selle osad ühendavad elundeid kesknärvisüsteemiga.

Piirdenärvisüsteemi areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Piirdenärvisüsteem jaotub funktsionaalsuse alusel somaatiliseks närvisüsteemiks ja autonoomseks närvisüsteemiks.

Silm

Silm (ladina keeles oculus) on nägemiselund.

Silmaks laiemas tähenduses loetakse silmakoopa sisu ja silmalaugusid.Silm või silmad on paljudel loomadel, sealhulgas inimesel. Isegi mõnel ainuraksel on valgustäpp, mis võimaldab eristada valgust pimedusest. Arenenud nägemine võimaldab kaugelt avastada nii toitu kui vaenlasi, samuti liigikaaslasi.

Paljudel loomadel on silmad paariselundid. Kaks silma võimaldavad paremat ruumilist nägemist kui üks.

Putukatel on kahte liiki silmad: lihtsilmad (ocelli) ja liit- ehk fassettsilmad (oculi).

Silma sarvkestale langevad valguskiired läbivad silma eeskambri, murduvad silmaläätses, läbivad silma klaaskeha ja langevad silma tagaseinas olevale võrkkestale, millele moodustunud kujund edastatakse ajju ja töödeldakse.

Vanimad fossiilsed silmad on leitud alamkambriumi kivististest. Need on umbes 540 miljonit aastat vanad. Sel perioodil toimus evolutsioon eriti kiiresti ja seda perioodi nimetatakse kambriumi plahvatuseks. USA zooloog Andrew Parker on oletanud, et see ei ole juhuslik kokkusattumus, vaid silma teke võis põhjustada eluvormide kiire mitmekesistumise. Enne seda olid mõnel loomaliigil küll valgustundlikud rakud, kuid alles silma teke võimaldas kiiret liikumist ja orienteerumist.

Evolutsioonilises mõttes ei võta silma arenemine palju aega. Väikeste mutatsioonide looduslikule valikule allutamise modelleerimine näitab, et tõhusale fotopigmendile tuginev lihtne optiline meeleelund võib areneda keerukaks inimsilmasarnaseks elundiks umbes 400 000 aastaga. Maailmast on leitud nii tänapäevastelt kui väljasurnud liikidelt mitmesuguse arengutasemega nägemiselundeid, mistõttu silma arengufaasid on evolutsioonilises mõttes hästi jälgitavad. Evolutsiooniline surve silma arenemisele on sealjuures katkematu, sest mis tahes arenguetapil on pisut rohkem arenenud silmast enam kasu kui pisut vähem arenenud silmast.

Tänapäeval on silmadega loomi väga erinevates loomarühmades. Kõige tõenäolisemalt on silmad nendes loomarühmades arenenud üksteisest sõltumatult. "Loomade elu" kirjutab: "Kui paluda zooloogil tuua näide loomariigi arengu kõige hämmastavama joone kohta, siis ei viitaks ta inimese silmale (mis muidugi on imetlusväärne elund) ega kaheksajala silmale, vaid pööraks tähelepanu sellele, et need mõlemad, nii inimese kui ka kaheksajala silm, on väga sarnased. Nad pole sarnased mitte ainult ehituselt, vaid sageli ka välisilmelt.".

Silmad arenesid loomadel välja enne peaaju. Ei ole mingit vajadust teavet töötleva elundi järele, kui ei ole meeleelundeid, mis teavet hangiksid.

Enamikul selgroogsete liikidel on kaks silma. Mõneti võib erandiks pidada tuataarat, mille pealael on halvasti arenenud kolmas silm ehk kiirusilm. See on kahekihiline, selle põhjas on valgustundlike rakkude kiht ja sellel midagi läätsetaolist. Kiirusilmaga saab tajuda päikesekiirgusest tingitud valgustatuse astet ning see aitab loomal koha ja asendi valimisega reguleerida kehatemperatuuri, kuid kujutiste eristamiseks see ei kõlba.Mõnel loomal, näiteks mutil, on silmad taandarenenud ja kaetud nahaga. Taandarengu põhjustab elu täielikus pimeduses, kus midagi näha ei ole võimalik. Lihtsalt öine eluviis ei põhjusta nägemise halvenemist, vastupidi, sageli on öise eluviisiga loomad väga terase nägemisega, sest öösiti ei ole täielikult pime.

Mõnel loomal võimaldavad silmad tajuda värvi. Seda suudavad linnud ja paljud roomajad, kuid imetajatest üksnes vähesed rühmad, sealhulgas esikloomalised. Värvi aitavad tajuda silma võrkkestas paiknevad värvustundlikud kolvikesed. Värvitaju aitab sageli paremini avastada küpseid puuvilju, mis oli esikloomaliste põhiline toit, ja eristada neid toorestest.

Terminologia Anatomica

Terminologia Anatomica (lühend TA; eesti keeles Anatoomiaterminoloogia) ehk Anatoomia terminoloogia on rahvusvaheline inimese anatoomia standard. See sisaldab ladinakeelsed terminid koos inglise vastetega.

Selle töötas välja Föderatiivne Rahvusvaheline Anatoomiaterminoloogia Komitee (FICAT) Anatoomide Assotsiatsioonide Rahvusvahelise Föderatsiooni (IFAA) juures ning avaldati 1998.

TA vahetas välja eelmise standardi Nomina Anatomica.

TA sisaldab üle 7500 inimese makroskoopilise anatoomilise struktuuri nimetuse.

Aastal 2011 avaldas FICAT-i järglane Föderatiivne Rahvusvaheline Anatoomiaterminoloogiate Programm (FIPAT) TA veebis.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.