Michel de Montaigne

Michel Eyquem de Montaigne [miš'el ek'em dö mo(n)t'enj] (prantsuse hääldus: [miʃɛl ekɛm də mõtɛɲ]; 28. veebruar 153313. september 1592) oli prantsuse kirjanik, filosoof ja riigitegelane. Tema tuntus rajaneb eelkõige tema teosel "Essais" ("Esseed", otsetõlkes "Harjutused" või "Katsetused"), mis pani aluse esseekirjandusele.

Michel-eyquem-de-montaigne 1
Michel de Montaigne Daniel Dumonstier' maalil

Elulugu

Montaigne pärines jõukast kaupmeheperekonnast, tema ema oli aga Hispaania juudi päritolu. Montaigne sai isalt väga hea hariduse, tema esimeseks keeleks sai ladina keel. Hiljem pani ta oma teosed siiski kirja prantsuse keeles. Montaigne oli küll katoliiklane, kuid suhtus sallivalt ka protestantidesse. Tema elukäiku mõjutas ka sügav sõprus Étienne de La Boétie'ga, kelle surma järel ta päris selle antiikkirjanduse raamatukogu. On arvatud, et just Boétie kaotamine sundis teda oma mõtisklusi ka "Esseedesse" kirja panema.

Kuni 1570. aastateni töötas Montaigne mitmetes riigiametites Bordeaux kandis. Ta kuulus lühikest aega ka kuningas Charles IX õukonda. Seejärel tõmbus ta tagasi oma valdustesse ja pühendus kirjutamisele. Ent 1580. aastal, kui ta oli ringreisil Euroopas, valiti ta Bordeaux' linnapeaks, neid kohuseid täitis ta kuni 1585. aastani. Seejärel pöördus ta tagasi kirjutamise juurde. Montaigne toetas Henri IV ususõdasid lepitavat poliitikat, kuid ta suri paraku enne, kui too kogu Prantsusmaa tegelikuks valitsejaks tõusis.

Teosed eesti keeles

Raamat

Üksikud esseed

Kirjandus

Välislingid

13. september

13. september on Gregoriuse kalendri 256. (liigaastal 257.) päev. Juliuse kalendri järgi 31. august (1901–2099).

28. veebruar

28. veebruar on Gregoriuse kalendri 59. päev. Juliuse kalendri järgi 15. veebruar (1901–2099).

Aforism

Aforism (vanakreeka sõnast ἀφορισμός (aphorismós) 'piiritus, määratlus') on efektselt sõnastatud üldistav elutarkus, üllatav väärtusotsustus. Aforism ei tõesta ega argumenteeri, vaid mõjub vaimukuse ja originaalsusega.

Avatud Eesti raamat

"Avatud Eesti raamat" on eestikeelne peamiselt filosoofiat ja ühiskonnateadusi käsitlevate tõlkeraamatute sari, mis ilmub alates aastast 1994.

Sarja raamatuid annavad välja erinevad Eesti kirjastused (esimese saja köite juures 11 kirjastust: Ilmamaa, Vagabund, Hortus Litterarum, Varrak, Tänapäev, Tartu Ülikooli Kirjastus jm), kuid sarjal on olnud ühine peasponsor – Avatud Eesti Fond (kuni 2000. aastani) ja hiljem Eesti Kultuurkapital. 2013. aastal annetas tundmatuks jääda soovinud eestlane raamatusarja toetuseks pool miljonit eurot. 2016. aasta maikuus sõlmis Eesti Kultuurkapital aktsiaseltsiga Postimees Grupp lepingu, mille järgi viimane toetab sarja väljaandmist järgneva viie aasta jooksul kokku 650 000 euroga.Sarja koordinaator on olnud Märt Väljataga. Aastast 2004 koordineerib sarja Eesti Kultuurkapitali juurde moodustatud Avatud Eesti raamatu ekspertkomisjon, mille liikmed aastail 2004–2013 olid Mart Orav, Peeter Torop ja Märt Väljataga, alates 2013. aastast kuulub komisjoni Väljataga asemel Tõnu Viik.Alates teisest raamatust on sarjal ühtne kujundus, mille autor on Jüri Kaarma. Pärast tema surma on sarja ümbrispaberite kujundaja Eve Kask. Raamatud on pehmekaanelised. Kaaneümbrisel on eri värvitoonides marmoritaoline muster, mistõttu sarja nimetatakse ka marmorsarjaks.

Sarja 100. raamatu ilmumist tähistati Tallinnas 2. detsembril 2009. Sarja 200. raamat ilmus 2017. aasta detsembris.

Bordeaux

Bordeaux [bord'oo] on linn Edela-Prantsusmaal, Nouvelle-Aquitaine'i piirkonna ja Gironde'i departemangu keskus.

Bordeaux asub Garonne'i jõe ääres, umbes 100 kilomeetri kaugusel suudmest.

Elanike arv on 250 082 (2008), Bordeaux' linnastus elab 1 010 000 inimest. See on elanike arvult Prantsusmaa üheksas linn.

Filosoofia

Filosoofia (kreeka sõnast φιλοσοφία, mille ligikaudne tähendus on 'tarkusearmastus') defineerimine on ise filosoofiline küsimus. Filosoofia uurib sääraseid fundamentaalseid küsimusi (filosoofilisi küsimusi), nagu tõe, hüve ja ilu loomus, teadmise saavutamise võimalikkus või välismaailma olemasolu. Ta püüab neile küsimustele põhiliselt mõistusele toetudes vastata või ka kritiseerib seda ettevõtmist. Filosoofiale on tüüpiline ratsionaalsete argumentide esitamine ja nende kritiseerimine ning reflektsioon oma meetodi üle.

Selliste küsimuste üle on mõtiskletud üle maailma ning mõneski kohas on kujunenud filosoofilised traditsioonid. Lääne akadeemilistes ringkondades mõeldakse filosoofia all tavaliselt läänemaailma filosoofilisi traditsioone, mille kogumit nimetatakse ka lääne filosoofiaks. Sõna "filosoofia" ilma täiendita tähendabki tavaliselt lääne filosoofiat. Lääne filosoofia on alguse saanud Vana-Kreekas ning selle traditsioon on kandunud tänase päevani. Kuulsate lääne filosoofide hulka kuuluvad näiteks Sokrates, Platon, Aristoteles, Aquino Thomas, René Descartes, David Hume, Immanuel Kant, Georg Hegel, Friedrich Nietzsche ja Ludwig Wittgenstein.

Galápagos

"Galápagos" on Ameerika Ühendriikide kirjaniku Kurt Vonneguti üheteistkümnes romaan. Raamatu põhiküsimuseks on inimaju väärtus (pigem väärtusetus) evolutsioonilisest vaatevinklist. Raamatu pealkiri tähistab ühelt poolt Galápagose saari, millel on loos oluline koht, ja teisalt on see austusavaldus Charles Darwinile, kelle teoorial põhineb Vonneguti romaan. Raamat ilmus esmakordselt 1985. aastal ja eesti keeles, Tiina Randuse tõlkes 2005. aastal.

Moralia

"Moralia" (vanakreeka keeles Ἠθικά Ethika; vabas tõlkes "Moraal" või "Kommetest ja tavadest") oli 1. sajandil pKr tegutsenud Vana-Kreeka ajaloolase ja esseisti Plutarchose raamat, millesse kuuluvad 78 esseed ja kõnet kirjeldavad antiikaegse Kreeka ja Rooma elu ning mitmesuguseid mõtisklusi ja arutlusi ajaloost, religioonist, mütoloogiast, filosoofiast jpm. Raamatu algupärand on kreekakeelne, kuid keskajal oli levinud peamiselt selle ladina tõlge, mistõttu seda tuntakse tänapäevalgi valdavalt ladinakeelse pealkirja järgi.

Henricus Stephanuse (Henri Estienne'i) 1572. aasta väljaandest alates on "Moralia" traditsiooniliselt jagatud 12 raamatuks. Teos hõlmab tekste nagu ajalooline "Vedamisest või Aleksander Suure voorusest", religioonilooline "Isise ja Osirise kultusest", allikakriitiline "Herodotose pahatahtlikkusest", filosoofiline "Oraaklite allakäigust", "Jumaliku kättemaksu viivitustest", "Meelerahust", humoristlik dialoog "Odysseus ja Gryllus" jts. Mõnedes väljaannetes kaasnevad nendega ka Plutarchosele ekslikult omistatud teosed, mis pärinevad valdavalt siiski antiikajast ning on väärtuslikud ajalooallikad.

"Moralia" on avaldanud mõju paljudele filosoofidele ja esseistidele läbi Euroopa ajaloo, eriti renessansis ja valgustusajal. Silmapaistvaid mõjutusi on sealt saanud Euroopa uusaegse esseistika üks rajajaid Michel de Montaigne.

Oksitaania

Oksitaania (oksitaani Occitània), mõnikord ka lo País d'Òc, on ajalooline piirkond Lõuna-Euroopas, kus räägiti ajalooliselt peamise keelena oksitaani keelt ja kus seda mõnikord veel praegugi kasutatakse, enamasti teise keelena. See kultuuripiirkond vastab jämedalt Lõuna-Prantsusmaale, hõlmates samuti Monaco ning väiksemaid osi Itaaliast (Oksitaani orud, Guardia Piemontese) ja Hispaaniast (Val d'Aran). Oksitaaniat on tunnistatud keelelise ja kultuurilise mõistena alates keskajast, kuid see ei ole kunagi olnud õigusliku või poliitilise üksusena selle nime all, kuigi territoorium oli ühendatud Rooma ajal kui Seitse provintsi (ladina Septem Provinciæ) ja varakeskajal (Aquitanica või Läänegootide Toulouse'i kuningriik) enne prantslaste vallutuste algust 1200. aastate alguses.

21. saj alguses umbes pool miljonit 16 miljonist piirkonnas elavast inimesest omab teadmisi oksitaani keelest, kuigi tavalisemalt piirkonnas räägitavad keeled on prantsuse, itaalia, katalaani ja hispaania. Aastast 2006 on oksitaani keel ametlik keel Kataloonias, millesse kuulub Val d'Aran, kus oksitaani keel saavutas ametliku staatuse aastal 1990.

Rooma võimu lõpuaastatel (pärast aastat 355) oli enamus Oksitaaniast tuntud kui Aquitania, iseenesest osa Seitsmest provintsist koos laiema Provence'iga, samas põhjaprovintse, mis nüüd on Prantsusmaa, kutsuti Gallia. Gallia Aquitania (või Aquitanica) on seega ka nimi, mida kasutati keskajani Oksitaania (s.o Limousin, Auvergne, Languedoc ja Gascogne) jaoks, sealhulgas ka Provence 6. sajandi algusest. Seega ei tuleks ajaloolist Akvitaania hertsogkonda segamini ajada tänapäevase Prantsusmaa piirkonnaga Akvitaania: see on peamine põhjus, miks mõiste Oksitaania taaselustati 19. sajandi keskpaigas. Nimed "Oksitaania" ja "oksitaani keel" (Occitana lingua) ilmusid ladina tekstidesse juba aastatel 1242–1254 kuni 1290 ja 14. sajandi algusaastatel; on olemas tekst, milles viidatakse ala kaudselt kui "oksitaani keele maa" (Patria Linguae Occitanae). See tuleneb nimest Lenga d'òc, mida kasutati Itaalias (Lingua d'òc) Dante poolt 13. sajandi lõpul. Mõiste Oksitaania mõnevõrra ebatavaline lõpetamine on kõige tõenäolisemalt prantsuse ametnike portmanteau, kus ühendati òc ja Aquitània, segades seega keele ja maa kokku vaid üheks mõisteks. Oksitaani keel ja Lenga d'òc mõlemad viitavad sajanditevanusele romaani murrete seadele, mis kasutavad sõna "jah" jaoks òc.

Prantsuse kirjanike loend

Siin loetletakse prantsuskeelseid kirjanikke.

Raimundus Sabundus

Raimundus Sabundus (ka Raymond, Raimundo või Ramon Sibiuda, de Sabunde, Sebon või Sebond; surnud 29. aprillil 1436) oli katalaani õpetlane, meditsiini- ja filosoofiaõppejõud ning Toulouse'i ülikooli teoloogiaprofessor. Ta sündis Barcelonas (toona suures katalaani linnas Aragoni võimu all) millalgi 14. sajandi lõpus ja suri 1436.

1434–1436 kirjutatud "Liber naturae sive creaturarum, etc" (teise pealkirjaga "Theologia Naturalis") märgib tähtsat etappi loodusteoloogia ajaloos. See kirjutati esmalt katalaanimõjulises ladina keeles. Tema õpilased koostasid teose uue versiooni klassikalisemas ladina keeles. Prantsuse keelde tõlkis selle Michel de Montaigne (Pariis, 1569), ilmus ka mitu ladina trükki (nt Deventer, 1487; Strasbourg, 1496; Pariis, 1509; Veneetsia, 1581).

Raamat oli suunatud toona üldlevinud seisukoha vastu, mille kohaselt olid mõistus ja usk, filosoofia ja teoloogia antiteetilised ja lepitamatud. Raymond väitis, et Looduse raamat ja piibel on mõlemad jumalikud ilmutused: üks neist üldine ja vahetu, teine konkreetne ja vahendatud. Montaigne kirjeldas essees "Raymond Sebondi apoloogia ("Esseed", rmt ii, ptk xii), kuidas ta tõlkis raamatu prantsuse keelde ja leidis "autori kõnekujundid olevat suurepärased, tema teksti kulgemise hästi jälgitava ning kogu ta teose täis vagadust. /---/ Tema suund on julge ja haare ulatuslik, sest ta võtab inimlikel ja loomulikel põhjustel ette ülesande seada kindlale alusele ja põhjendada kõiki kristliku religiooni artikleid ateistide vastu."

Renessansi kirjanduse antoloogia

"Renessansi kirjanduse antoloogia" on 1984. aastal ilmunud antoloogia, mille andis välja kirjastus Eesti Raamat. Antoloogia väljaandmise mõtte algataja ning sisuline koostaja ja kommenteerija oli Villem Alttoa, seda redigeerisid Aleksander Kurtna ja Harald Rajamets. Raamatu trükiarv oli 7000.

Renessansiaja humanistide loend

Allpool on loetletud renessansiaja humanistid kronoloogilised järjekorras. Üksikute humanistide elukäik heidab valgust liikumisele tervikuna.

Renessanssfilosoofia

Renessansi filosoofia oli periood Euroopa filosoofia ajaloost, mis jäi umbes keskaja ja valgustusaja vahele.

Renessansiajastu oli alguseks uusaja filosoofilise mõtlemisele. 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses toimus enamikus Lääne- ja Kesk-Euroopa riikidest vaimne ja kultuuriline murrang ning alguse sai tänapäevane teadus. Tolleaegse kultuuri iseloomulikud jooned on ilmalikkus, humanism ja antiikkultuuri juurde naasmine.

Itaalias kestis renessansiajastu 14. sajandist kuni 16. sajandini ja teistes riikides 15. sajandi lõpust kuni 16. sajandini. Tehti mitmeid avastusi ja leiutisi, ärkas rahvustunne ning tekkisid rahvusriigid ja suured usulis-poliitilised liikumised.

Itaalia filosoofilist mõtlemist rikastasid uute ideede ja seisukohtadega Niccolò Machiavelli, Francesco Petrarca, Bernardino Telesio, Francesco Patrizzi, Tommaso Campanella ja Giordano Bruno.

Kui Itaalias leidsid viljastavat vastukaja peamiselt platonism ja uusplatonism, siis Prantsusmaal pigem hilisemad antiikfilosoofia suunad, eriti epikureism ja skeptitsism. Prantsusmaa tuntud filosoofid olid näiteks Michel Eyquem de Montaigne, Pierre Charron ja Francisco Sanches.

Saksamaa ülikoolides kujunesid filosoofia põhijooned reformatsiooniga seotud sündmuste ja vaimsete otsingute taustal ning mõjutusel. Huvid olid olulisel määral seotud usulise ja teoloogilise mõttemaailmaga, mistõttu oli puhtfilosoofilised probleemid siin tagaplaanil. Näiteks Martin Luther oli algul pigem mõjustatud nn saksa müstika mõttesuunast. Saksa müstika üheks huvitavamaks kehastajaks oli Jakob Böhme. Protestiliikumine kirjatähe ortodoksliku kultuse vastu kujunes Saksa müstikast. Johann Calvin ilmutas augustinismi oma mõtlemises järjekindlamalt kui Luther. Üheks radikaalsemaks ortodoksluse vastaseks ja müstiliste taotluste toonitajaks oli Sebastian Franck.

Skeptitsism

Skeptitsism on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt meil kas ei ole mingit teadmist või ei saa olla propositsionaalset teadmist kas mitte millegi kohta või mingis kindlas valdkonnas.

Surnud 13. septembril

Siin loetletakse 13. septembril surnud tuntud isikuid.

0081 – Titus Flavius, Rooma keiser

0407 – Johannes Chrysostomos, Kirikuõpetaja Konstantinoopolis

1248 – Kunhut aus Schwaben, Böömi kuningas

1506 – Andrea Mantegna, itaalia maalikunstnik

1565 – Guillaume Farel, rooma Šveitsi reformaator

1592 – Michel de Montaigne, prantsuse kirjanik

1598 – Philipp II., Hispaania kuningas

1759 – James Wolfe, inglise kindral

1806 – Charles James Fox, inglise poliitik

1838 – Konstantin, Hohenzollern-Hechingeni vürst

1908 – Edmund Kretschmer, saksa helilooja

1871 – Sinasi, türgi kirjanik

1872 – Ludwig Andreas Feuerbach, saksa filosoof

1881 – Ambrose Everett Burnside, vabariikliku armee kindral Ameerika Kodusõjas

1885 – Friedrich Kiel, saksa helilooja

1894 – Emmanuel Chabrier, prantsuse helilooja ja pianist

1905 – René Goblet, prantsuse poliitik

1912 – Nogi Maresuke, Jaapani keiserliku kindral

1917 – Émile Durkheim, prantsuse sotsioloog

1928 – Italo Svevo, itaalia kirjanik

1939 – Olav Duun, Norra kirjanik

1943 – Boriss Blinov, vene näitleja

1948 – Paul Wegener, saksa näitleja ja filmirežissöör

1948 – Jakob Ploompuu, eesti raamatukaupmees ja kirjastaja

1949 – Schack August Steenberg Krogh, taani arst ja zooloog

1955 – Heino Anto, eesti ajakirjanik ja kirjanik

1967 – Erika Franz, eesti pianist ja pedagoog

1970 – Emanuel Goldberg, vene-juudi peenmehaanik

1971 – Lin Biao, Hiina kommunistlik riigitegelane ja sõjaväelane

1973 – Betty Field, USA näitleja

1973 – Max Fechner, Justiitsminister DDRs

1977 – Kai Rosenberg, taani helilooja

1977 – Leopold Stokowski, USA dirigent

1977 – Rudolf Kott, eesti poksija

1983 – Ingrid Mauer, eesti matemaatik ja programmeerija

1987 – Mervyn LeRoy, USA režissöör

1988 – Uno Leies, eesti lavastaja, nukunäitleja ja lastekirjanik

1990 – Arnold Laidva, eesti poksija

1991 – Joe Pasternak, USA filmiprodutsent

1992 – Voldemar Rumessen, eesti dirigent, muusikapedagoog ja laulja (tenor)

1995 – Edgars Liepiņš, läti näitleja ja laulja

1995 – Emilie Saag-Karjus, eesti laulja

1996 – Wiktor Woroszylski, Poola kirjanik ja tõlkija

1996 – Tupac Shakur, USA räppar ja näitleja

1997 – Kauko Helovirta, soome näitleja

2000 – Jānis Gilis, läti jalgpallitreener

2000 – Endel Sõerde, eesti teleajakirjanik

2001 – Dorothy McGuire, USA näitleja

2002 – Aleksandr Kazantsev, vene ulmekirjanik

2003 – Ninel Mõškova, vene näitleja

2004 – Erwin Weiss, austria helilooja

2006 – Sir Douglas Dodds-Parker, Suurbritannia konservatiivne poliitik

2006 – Silviu Brucan, juudi päritolu Rumeenia kommunistlik poliitik ja diplomaat

2006 – Ann Richards, USA poliitik ja pedagoog, Texase kuberner 1991–1995

2007 – Gaetano Arfé, Itaalia ajakirjanik ja sotsialistlik poliitik

2008 – Peter Camejo, USA poliitik

2009 – Felix Bowness, Briti näitleja

2009 – Arnold Laven, USA lavastaja ja produtsent

2009 – Philip Aziz, Kanada kunstnik

2009 – Paul Burke, USA näitleja

2009 – Paul Shirtliff, Briti jalgpallur

2009 – William Alston, USA filosoof

2010 – Seppo Suhonen, soome keeleteadlane

2011 – Richard Hamilton, inglise kunstnik

2012 – Otto Stich, Šveitsi poliitik, kahekordne liidupresident

2012 – Griffith Edwards, Briti psühhiaater

2013 – Délfor Dicásolo, Argentina näitleja

2015 – Anne Metsala, eesti muusikapedagoog ja helilooja

2018 – Roman Baskin, Eesti näitleja ja lavastaja

2019 – György Konrád, juudi päritolu Ungari kirjanik

Sündinud 28. veebruaril

Siin loetletakse 28. veebruaril sündinud tuntud inimesi.

1261 – Margaret, Norra kuninganna

1533 – Michel de Montaigne, prantsuse kirjanik ja filosoof

1612 – John Pearson, inglise teoloog

1683 – René Antoine Ferchault de Réaumur, prantsuse teadlane

1690 – Aleksei Petrovitš, Venemaa troonipärija

1704 – Louis Godin, prantsuse astronoom

1724 – George Townshend, briti sõjaväelane, feldmarssal

1775 – Sophie Tieck, saksa luuletaja ja näitekirjanik

1777 – Ludwig Wilhelm Moritz, Tartu Ülikooli eesti keele lektor

1792 – Karl Ernst von Baer, baltisaksa loodusteadlane

1823 – Ernest Renan, prantsuse filosoof ja kirjanik

1833 – Alfred von Schlieffen, saksa sõjaväelane

1859 – Jakob Liiv, eesti kirjanik

1866 – Vjatšeslav Ivanov, vene kirjanik

1878 – Artur Kapp, eesti helilooja ja pedagoog

1880 – Hans Priimägi, Eesti kohtunik

1882 – Gheorghe Argeşanu, Rumeenia sõjaväelane ja poliitik

1884 – Ants Piip, Eesti poliitik

1884 – Jaan Oks, eesti kirjanik ja kriitik

1890 – Jaan Kurik, Jõgeva vallavanem

1895 – Kallista Kann, eesti keeleteadlane

1896 – Philip Showalter Hench, USA arst, Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna laureaat 1950

1897 – Peeter Raudsepp, eesti tehnikateadlane ja insener (1897–1948)

1900 – Arnold Sepp, eesti flötist ja dirigent

1901 – Linus Pauling, USA kvant- ja biokeemik

1902 – Richard Tiit, Eesti kohtunik

1904 – Leida Mõttus, eesti näitleja

1905 – Karl Talpak, eesti sõjaväelane

1906 – Bugsy Siegel, USA gängster

1906 – Helmuth Sirgemets, eesti poksija ja poksitreener

1907 – Emilijan Stanev, bulgaaria kirjanik

1912 – Enno Lehis, eesti maalikunstnik

1912 – Clara Petacci, Itaalia peaministri Benito Mussolini armuke

1915 – Vilmos Énekes, ungari poksija

1921 – Marcel Chevalier, viimane Pariisi timukas

1922 – Juri Lotman, Eesti semiootik

1922 – Jaan Parts, eesti loomakasvatusteadlane ja teadusorganisaator

1923 – Hans Jürman, eesti raamatukogundustegelane

1924 – Uno Prii, eesti päritolu Kanada arhitekt

1926 – Svetlana Allilujeva, gruusia-vene päritolu USA kirjanik, Jossif Stalini tütar

1926 – Eino Kõiv, eesti rahvamuusik, dekoraator ja näitleja

1928 – Afanassi Ossipov, jakuudi maalikunstnik ja õppejõud

1930 – Leon N Cooper, USA füüsik, Nobeli füüsikaauhinna laureaat 1972

1931 – Jaan Nüssik, eesti keemik

1932 – Don Francks, kanada näitleja ja muusik

1932 – Teo-Endel Maiste, eesti ooperilaulja

1933 – Rein Taagepera, eesti politoloog ja füüsik ning Eesti poliitik

1933 – Harry Kurschat, Saksamaa poksija

1934 – Robert H. March, USA füüsik ja füüsika populariseerija

1936 – Sulev Mäeväli, eesti arhitektuuriajaloolane

1937 – Boris Reppo, Eesti põllumajandustehnikateadlane

1939 – Andrei Gerassimov, vene filmirežissöör

1939 – Daniel C. Tsui, hiina päritolu USA füüsik, Nobeli füüsikaauhinna laureaat 1998

1940 – Toivo Ninnas, Eesti merendustegelane ja poliitik

1940 – Vladislav Starkov, vene ajakirjanik

1942 – Brian Jones, briti muusik, ansambli The Rolling Stones liige

1943 – Mall Orru, eesti geoloog

1945 – Bubba Smith, USA jalgpallur ja näitleja

1945 – Jevgeni Ginzburg, juudi päritolu vene filmirežissöör ja stsenarist

1946 – Robin Cook, Suurbritannia välisminister 1997–2001

1946 – Chung Un-chan, Lõuna-Korea poliitik

1947 – Leena Krohn, Soome kirjanik

1949 – Zoia Ceauşescu, rumeenia matemaatik

1950 – Sirje Kriisa, eesti nahakunstnik

1951 – Gustav Thöni, Itaalia endine mäesuusataja

1951 – Faime Jürno, eesti näitleja ja modell

1953 – Paul Krugman, USA majandusteadlane

1954 – Madis Ligi, eesti ajakirjanik

1954 – Aime Talvik, eesti keele õpetaja

1955 – Gilbert Gottfried, Ameerika Ühendriikide näitleja

1956 – Tommy Remengesau, Belau poliitik

1957 – John Turturro, itaalia päritolu USA näitleja

1960 – Tiit Mae, Eesti poliitik

1964 – Lotta Lotass, rootsi kirjanik ja kirjandusteadlane

1968 – Andres Varustin, eesti kunstnik

1969 – Robert Sean Leonard, USA näitleja

1970 – Daniel Handler, Ameerika Ühendriikide kirjanik, stsenarist ja akordionimängija

1970 – Noureddine Morceli Alžeeria jooksja

1972 – Kristjan Kalkun, eesti spordiajakirjanik

1972 – Ville Haapasalo, soome näitleja

1972 – Niko Saarela, soome näitleja

1974 – Lea Liitmaa, eesti laulja

1974 – Sten Weidebaum, eesti kultuuritegelane

1976 – Ali Larter, USA filminäitleja ning modell

1976 – Kaido Külaots, eesti maletaja

1976 – Enn Tosso, eesti ajakirjanik

1977 – Urmas Vadi, eesti kirjanik

1978 – Benjamin Raich, Austria mäesuusataja

1978 – Geoffrey Arend, USA näitleja

1979 – Sébastien Bourdais, Prantsusmaa Vormel 1-sõitja

1979 – Natalja Murina, Eesti näitleja

1980 – Tayshaun Prince, USA korvpallur

1980 – Peeter Pihel, eesti kokk

1982 – Jelena Slessarenko, Venemaa kõrgushüppaja

1982 – Natalia Vodianova, vene supermodell

1983 – Tõnn Lamp, eesti näitleja

1984 – Laura Asadauskaitė-Zadneprovskienė, Leedu viievõistleja

1985 – Jelena Janković, serbia tennisist

1986 – Kazimieras Gnedojus, leedu jalgpallur

1987 – Lauri Drubinš, Eesti munitsipaalametnik

1988 – Nirti, eesti ulmekirjanik

1988 – Mari Tammar, eesti pärimusmuusik

1995 – Airika Harrik, eesti kirjanik

Vabaduse Raamat

"Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost" on 2012. aastal Liberalismi Akadeemia poolt välja antud raamat vabadust ülistavatest teostest. 111 refereeritava teoste autoriteks on Aristoteles, Cicero, Aquino Thomas, Rotterdami Erasmus, Michel de Montaigne, Charles de Montesquieu, John Locke, Adam Smith, Max Weber, José Ortega y Gasset, Ludwig von Mises, Friedrich August von Hayek, Karl Popper, Milton Friedman jt.

Liberalismi Akadeemia korraldas 2012. aastal aktsiooni, saates väljaande "Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost” raamatukogudesse üle Eesti.

Välismaa filosoofide loend

Siin on loetletud välismaa filosoofe. Eesti filosoofe on loetletud Eesti filosoofide loendis.

Artiklid üksikute filosoofide kohta kategoriseeritakse kategooria Kategooria:Filosoofid alla.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.