Majandusteooria

Majandusteooria on majandusteaduse osa, mis tegeleb rahvamajanduse kui terviku toimimise üldiste seaduspärasuste uurimisega.

„Majandusteooria on teadus, mis uurib inimeste käitumist oma eesmärkide saavutamisel nappide alternatiivselt kasutatavate vahenditega“

Lionel Robbins, 1932

Avo Org

Avo Org (sündinud 23. märtsil 1952 Tallinnas) on Eesti majandusteadlane.

Ekspluatatsioon

Ekspluatatsioon ehk ekspluateerimine (prantsuse sõnast exploiter 'kasutama, tarvitama') on millegi (hrl süstemaatiline) kasutamine, rakendamine või käitamine (käitus, käit).

Näiteks saab ekspluateerida loodusvarasid, ehitisi, ettevõtteid, seadmeid, liiklusvahendeid vm.

Evolutsiooniline majandusteooria

Evolutsiooniline majandusteooria (ka evolutsiooniline majandusteadus; inglise evolutionary economics) on osa peavoolu majandusest. Samas kuulub ta ka vähem tunnustatud majandusliku mõtlemise koolkonda ning on üldiselt inspireeritud evolutsioonilisest bioloogiast. Paljuski nagu peavoolu majandus, on siingi rõhk keerukatel interdistsiplinaarsusel, konkurentsil, (majandus) kasvul, struktuurilistel muutustel ja ressursi piirangutel,

kuid ta erineb peavoolu majandusest nende nähtuste uurimise metoodikate poolest..

Evolutsiooniline majandusteooria on teadus valikutest, ellujäämisvalikutest ja võimaluste hinnast. Järgnevalt tuuakse välja kümme teemat, kuhu sisse on pandud eetika, seadused ja teadusmetodoloogia.

Giánis Varoufákis

Giánis Varoufákis (kreeka Γιάνης Βαρουφάκης; sündinud 24. märtsil 1961 Ateenas) on kreeka majandusteadlane ja poliitik, 27. jaanuarist 2015 on ta Kreeka rahandusminister (vasakradikaalse erakonda SYRIZA-sse) Aléxis Tsíprase valitsuses. 6. juulil 2015, pärast Kreeka abiprogrammi tingimuste üle toimunud referendumit, teatas ta, et astub ametist tagasi.Ta sündis aastal 1961 Ateenas. Aastal 1967, kui võimule tõusid mustad kolonelid, õppis ta algkoolis. Aastal 1976 astus ta Kreekas ülikooli, kuid kahe aasta pärast asus elama Suurbritanniasse. Ta õppis Essexi ülikoolis füüsikat, hiljem statistikat ja majandusteadust. Pärast Essexi ülikooli lõpetamist asus ta õppima Birminghami ülikooli, kus sai kahe aastaga magistriks matemaatilise statistika alal.

Aastatel 1988–2000 elas ja töötas ta Sydneys, ta töötas seal Sydney ülikooli majandusteaduskonnas vanema lektorina. Aastatel 2012–2015 töötas ta Valve Corporationis majanduskonsultandina, tegeledes seal virtuaalse majanduse uurimisega, keskendudes defitsiitidele ja valuutakurssidele Valve'i Steami platvormil. Lisaks pidas ta Valve'is tehtud tööd kirjeldavat ajaveebi. Aastal 2000 tuli ta tagasi Kreekasse, ta sai Ateena ülikooli tööle majandusteooria professorina. Aastal 2013 töötas ta Texase Ülikoolis Austinis.

Heaoluökonoomika

Heaoluökonoomika (inglise welfare economics) on majandusteooria haru, milles uuritakse seda, kuidas majandustegevus peaks olema korraldatud saavutamaks suurimat hüve hulka ning sotsiaalset õiglust.

John Maynard Keynes

John Maynard Keynes (5. juuni 1883 – 21. aprill 1946) oli silmapaistev briti majandusteadlane, kelle ideed ja teooriad muutsid makroökonoomika fundamentaalseid arusaamu ning valitsuste majanduspoliitikat. Keynes lõi oma tööde käigus uusi ja parandas vanu arusaamu äriringlusest ning on laialdaselt peetud 20. sajandi üheks mõjukaimaks majandusteadlaseks ja tänapäevase makroökonoomika rajajaks. Tema ideedele toetuvalt on rajatud keynesistlik koolkond, mis toetab aastatel 1945–1973 läänetööstusriikides valdavaks olnud keinsistliku majandusteooriat.

Kapital

Mõiste „kapital“ märgib asju (maaomand, loodusvarad, hooned, loomad, masinad, raha ja patendid), mida kasutades loovad inimesed tooteid, mille järel on turul nõudlus. Materiaalseks kapitaliks loetakse maa, loodusvarad, hooned, loomad ja masinad. Immateriaalseks kapitaliks nimetatakse mittemateriaalset vara, nagu näiteks patendid, autoriõigused ja kaubamärgid. Rahakapitaliks nimetatakse erinevates riikides käibel olevaid rahatähti ja likviidseid võlakirju.

Mõiste „inimkapital“ märkis vana- ja keskaja ühiskondades (ning ka tänapäeva mustal turul) inimorje, keda sai osta ja müüa sellisena ning keda käsitleti rääkivate tööriistadena ja tulu teenimise instrumentidena. Tänapäeval viitab see mõiste riigi kodanike või ettevõtte töötajate haritusele, oskustele ja potentsiaalsele võimekusele tootmisprotsessis. Erinevalt materiaalsest kapitalist, ei saa inimkapitali modernses riigis osta ega müüa, sest see on vabade kodanike omadus.

Mõiste „sotsiaalne kapital“ viitab inimsuhetele. Selle suurus ilmneb hädaolukorras, milles riik või ettevõte satub majandusraskustesse ja väljendub inimeste valmiduses käituda altruistlikult ning panustada oma töö ja/või varaga selle kriisist väljatoomisesse. Autoritaarsed valitsejad panustavad sellises olukorras patriotismile, kutsudes rahvast päästma oma isamaad. Kapitaliomanikud või neid esindavad ärijuhid väidavad kriisiolukorras, et äriühing on töötajate ühisomand ning iga töötaja peab andma maksimaalse ja ennastohverdava panuse selle päästmisse.

Kapital võib olla „tootlik“, kui seda kasutatakse ettevõtluses, selle kasutamisest tekib tulu ja selle omanikud teenivad kasumit. Kuid kapital võib olla ka „mittetootlik“ või „kaudselt tootlik“, kui seda kasutatakse vaid üldkasulikel eesmärkidel, avalikes huvides. Näiteks RMK valduses olevad metsad, kus kõik eestimaalased võivad vabalt meelt lahutada ning marju-seeni kirjata.

Kapital võib olla avalikus- või eraomandis. Avalikuks omandiks on ka ettevõtted, mis on riigi või KOV omanduses. Erakapital kuulub omandiregistrite sissekannetega tuvastatavatele inimestele.

Klassikaline majandusteooria käsitles kapitalina üksnes füüsilisi esemeid, nagu seadmed, ehitised ja sõidukid, mida kasutatakse tootmises. Teised majandusteadlased on kapitali mõistet laiendanud. Näiteks investeeringuid töötajate oskustesse ja haridusse võib käsitleda inimkapitali ülesehitamisena.

Keinsism

Keinslik majandusteooria (ka keinsism, keinsianism, keinslus ja Keynesi teooria) on makromajanduse teooria, mis põhineb 20. sajandi inglise majandusteadlase John Maynard Keynesi ideedel.

Keinslikud majandusteadlased väidavad, et erasektori otsused võivad mõnikord viia ebaefektiivsuseni makromajanduslikes olukordades. Seega soovitavad Keynesi teooria pooldajad avaliku sektori sekkumist rahanduspoliitika kaudu, mida teostaks keskpank, ja fiskaalpoliitika kaudu, mida teostaks valitsus eesmärgiga stabiliseerida tootlus äritsükli käigus. Teooriaid, mis moodustavad keinsliku majandusteooria selgroo, esitleti esmakordselt raamatus "The General Theory of Employment, Interest and Money" (tuntud ka lühema pealkirjaga "The General Theory" ehk "Üldteooria"), mis ilmus 1936. Keynesi ideede tõlgendused on vastakad ja mitmed koolkonnad pärast teist maailmasõda on ennast tema pärandi hoidjateks kuulutanud.

Keinslikud majandusteadlased toetavad segamajandust, milles on põhiosa erasektoril, kuid mõjukas osa on ka valitsusel ja avalikul sektoril. Sellist mudelit kasutati suure depressiooni hilisemas osas, Teises maailmasõjas ja selle järgses majanduskeskkonnas aastatel 1945–1973. Pärast 1970. aastatel toimunud stagflatsiooni kaotasid keinslikud ideed mõju. Globaalse majanduskriisi algus 2008. aastal on taas tekitanud huvi keinslike majandusmeetmete vastu, kuigi nende meetmete kriitika on tugev ja kriis kestab edasi.

Klassikaline majandusteadus

Klassikaline majandusteadus ehk klassikaline poliitiline ökonoomia on mõtteviis majandusteaduses, mis tegeles majanduskasvuga seotud küsimuste uurimisega. Klassikaline majandusteadus tähendas üleminekut merkantilismilt tänapäevasele majandusteadusele.

Klassikalise majandusteooria peamisteks arendajateks peetakse Adam Smithi, David Ricardot, Thomas Malthusi ja John Stuart Milli. Mõnedes käsitlustes loetakse klassikalisteks majandusteadlasteks ka William Petty, Johann Heinrich von Thünen ja Karl Marx.

Klassikalised majandusteoreetikud uskusid isereguleeruvatesse turgudesse ilma välise sekkumiseta. Adam Smith viitas nii-öelda "nähtamatule käele", mis juhib turge oma loomuliku tasakaalu suunas nii, et puudub vajadus valitsuse sekkumiseks.

Vastandudes keinslikule majandusteooriale, eeldab klassikaline majandusteooria nii hüviste kui ka hindade paindlikkust. Teine põhiline eeldus tugineb Say seadusele: pakkumine loob enesele vastava nõudluse, see tähendab, et tootmine tekitab piisavalt tulu, et ostetakse ära kõik toodetud hüvised. Veel üks klassikalise teooria alustalasid on säästude ja investeeringute võrdsuse eeldamine, mille peaks tagama paindlikud intressimäärad.

Adam Smithi 1776. aastal kirjutatud The Wealth of Nations peetakse klassikalise majandusteaduse alguseks. Nad olid aktiivsed 19. sajandi keskpaigani ja neile järgnes neoklassikaline koolkond Inglismaal umbes 1870.

William Petty, kes tegutses 17. sajandil, oli Inglismaa klassikalise majandusteaduse tähtsaim esindaja. Ta rõhutas, et eri valdkondades tehtav töö pole ühesuguse väärtusega.

Pierre Boisguillebert Prantsusmaalt leidis, et riigi rikkuse ja võimu aluseks on põllumajandus. Keskendas peatähelepanu kauba tõelisele ehk õiglasele väärtusele. Tõeline väärtus on teine selline kaup, mille valmistamiseks on kulutatud sama palju tööaega. Mõneti oli ta naturaalmajanduse ideoloog ja leidis, et väärtuste võrdlemisel raha ainult segab.

Sama ajastu majandusteadlasi on teise jaotuse järgi liigitatud ka poliitilise ökonoomia teadlaste alla ning seda lähtuvalt majandusteaduse tolleaegsest seotusest riigiga.

Marginalism

Marginalism on majandusteooria mikroökonoomikas, mis uurib tarbimist, nõudlust, pakkumist. Peaaegu samasugust majandusteooriate ja teadlaste koolkonda, rõhuasetusega Ameerika majandusteadlastele, kutsutakse USA käsitluse järgi neoklassikaliseks majandusteaduseks.

1870. aastal kerkis majandusteaduses esile marginalistlik majandusmõtte koolkond, mis valitses läänemaailma majandusharidust kuni 1930. aastani ning mis on tänaseni oluline mikroökonoomikas. Tuntumad majandusteadlased, kes kuuluvad marginalistide esimesse generatsiooni on Jevons Inglismaal, Menger Austrias ja Walras Šveitsis.

Jevonsi "Theory of Political Economy"(1871) leidis, et majandusteadus on samuti matemaatikaga seotud. Samas kasutas ta utilitarismi psühholoogilist baasi, et selgitada tarbimist heaolu maksimeerimise seisukohalt.

Walrasi "Elements of Pure Economics" (1871) tuletas nõudluskõvera.

Menger "Grundsatze der Volkswirtschaftslehre" (1871) ei olnud nii matemaatiline kui teistel. Tema selgitas inimese majandustegevuse aktiivsuse põhjusena vajaduste rahuldamist.

Teise generatsiooni marginalistid on Inglismaalt Philip Henry Wicksteed, William Smart ja Alfred Marshall, Austriast Eugen von Böhm-Bawerk ja Friedrich von Wieser, Šveitsist Vilfredo Pareto ja USAst Herbert Joseph Davenport ja Frank A. Fetter.

Mihhail Hazin

Mihhail Leonidovitš Hazin (sündinud 5. mail 1962 Moskvas) on Venemaa majandusteadlane ja publitsist.

Hazin on spetsialiseerunud majanduskriisi uurimisele.

Monetarism

Monetarism on majandusteooria ja -poliitika suund, mis peab majandusarengu määravaks teguriks ringluses oleva raha hulka.

Monetarismi saab jagada nelja faasi:

esmane monetarism;

Chicago vana monetarism;

monetarismi kõrgaeg;

poliitiline monetarism.

Mutualism

Mutualism on kahe eri liiki organismi vaheline suhte tüüp ökosüsteemis, millest mõlemad liigid saavad kasu (näiteks suureneb nende elumus).

Sarnane organismidevaheline suhe on ka protokooperatsioon, kus liikidevaheline suhe on ajutine ja fakultatiivne.

Mutualism mängib võtmerolli ökoloogias ja evolutsioonibioloogias. Näiteks on mutualistlikud suhted olulised maismaaökosüsteemi talitlemiseks, sest 90% taimedest sõltub suhtest seente mükoriisaga, kuna see varustab taime anorgaaniliste ühendite ja mitmete mikroelementidega. Vaatamata selle suhte tüübi olulisusele on see võrreldes teiste liikidevaheliste suhetega (näiteks kiskluse ja parasitismiga) pälvinud ajalooliselt märksa vähem tähelepanu.

Neoklassikaline koolkond

Neoklassikaline koolkond ehk neoklassikaline majandusteadus on koolkondade rühm majandusteaduses.

Termin "neoklassikaline süntees" sündis 1955. aastal Nobeli majanduslaureaadi Paul Samuelsoni sulest ja viitab teesidele majandusteoorias, millega enamik ökonoomikas teoreetilise ettevalmistuse (hariduse) saanud ökonomiste tänapäeval nõustuksid. Me saame rääkida neoklassikalisest majandusteooriast vaatamata sellele, et John Maynard Keynesi makroökonoomika teesid olnud jätkuvate intellektuaalsete debattide aluseks ökonoomikas alates 1970. aastatest. Seda tänu sellele, et enamik kaasaegseid majandusmõtte koolkondi (välja arvatud neomarksistid) põhineb sarnastel eeldustel.

Neoklassikalise majandusteooria defineerivaks arusaamaks on tõdemus, et ressursid on piiratud samas kui inimeste vajadused on piiramatud. Seega püüab neoklassikaline majandusteooria leida vastust küsimusele, kuidas ühiskond jaotab oma piiratud ressursse inimvajaduste rahuldamiseks.

Neoklassikaliste teooriate keskmes on sageli kasulikkuse ja kasumi maksimeerimine. Kasumi maksimeerimisest lähtuvad neoklassikaline firmateooria, tarbekaupade pakkumiskõverate tuletamine ja tootmistegurite nõudmistegurite tuletamine. Kasulikkuse maksimeerimisest lähtuvad neoklassikaline tarbimisteooria, tarbekaupade nõudmiskõverate tuletamine ning teguripakkumiskõverate tuletamine.

Neoklassikalised majandusteadlased mõistavad majandusteaduse all nappide ressursside alternatiivsete eesmärkide vahel paigutamise uurimist. William Stanley Jevons esitas majandusülesannet järgmiselt: "Antud on teatud populatsioon teatavate vajadustega ja teatavate tootmisvõimsustega, kes omab teatavaid maid ja muid materjaliallikaid; küsitakse nende töö rakendamise viisi, mis maksimeeriks nende toodangu kasulikkuse."

Neoklassikaline majandusteadus paneb rõhku tasakaaludele (individuaalsete maksimeerimisülesannete lahendustele). Majanduste seaduspärasusi seletatakse metodoloogilise individualismiga. See on õpetus, mille kohaselt kõiki majandusnähtusi saab lõppkokkuvõttes seletada indiviidide käitumiste summana. Rõhk on mikroökonoomikal. Rõhku ei panda institutsioonidele, mis võiksid olla individuaalse käitumise suhtes primaarsed ja seda tingida.

Oportunistlik majandusteooria

Oportunistlik majandusteooria toetab lähenemist, mille korral probleemide ilmnemisel ei sekkuta regulatiivsel tasandil kohe, vaid oodatakse ära teatud järgnevad protsessid. Näiteks inflatsioonimäära mõõduka tõusu korral eeldatakse, et rakendub majanduse iseregulatsioonivõime, mis viib majanduse langusfaasi algusse.

Robert Kitt

Robert Kitt on Eesti pangandus- ja haridustegelane. Aastatel 2015–2019 oli ta Swedbanki Eesti haru juhatuse esimees.

Ränne

Ränne ehk migratsioon (ka rändamine) on püsiv elukoha vahetus. Rännet mõistetakse üldiselt kui inimeste füüsilist liikumist ühelt alalt teisele, mõnikord üle pikkade distantside või suurtes rühmades.

Varases ajaloos oli ränne eelkõige seotud nomaadidega, kelle elukohavahetus põhjustas tihti tõsiseid konflikte pärismaiste rahvastega, mis võis sundida põliselanikke kas lahkuma või assimileeruma. Tänapäeval on säilinud vaid vähesed nomaadi hõimud, kes siiani oma traditsioonilist eluviisi järgivad. Migratsioon tänases mõistes võib-olla regiooni- või riigisisene või piiriülene, vabatahtlik või sunniviisiline, orjakaubandus või küüditamine. Inimesed, kes rändavad mingile alale sisse, on immigrandid ja inimesed, kes mingilt alalt lahkuvad, on emigrandid ehk väljarändajad. Väikeseid rahvahulki, kes rändavad asustamata või väheasustatud maa-alale, nimetatakse asunikeks või kolonistideks. Migratsiooni ja kolonialismi poolt tõrjutud rahvastikku nimetatakse pagulasteks.

Ränne jaguneb laias laastus kaheks liigiks: siserändeks (riigisisene) ja välisrändeks (riikidevaheline). Lisaks sellele võib rännet jaotada põhjuse järgi vabatahtlikuks ja sundrändeks.

Siseränne:

kolimine maalt linna;

linnast maale;

linnadevaheline;

maalt maale.Välisränne:

vabatahtlik (töö, õpingud, abielu, pensionipõlve pidamine);

sundränne (põgenemine; looduskatastroofid; küüditamine).

Uuskeinsism

Uuskeinsism ka neokeinsism on koolkond majandusteaduse teooriad, mis on edasi arenenud John Maynard Keynesi ideedest (keinsism), kuuluvad osaliselt ka uusklassikaliste teooriate hulka, kuid mida ei peaks segi ajama postkeinsismiga, mis arendas keinsismi mudeleid edasi. Uuskeinsism sidus majandusteadust teiste sotsiaalteadustega ehk põhjendas mikroökonoomika baasil makroökonoomikat .

Uuskeinsism tekkis seoses 1970ndate majanduskriisi ajal tehtud kriitakaga keinsismile.

Algselt täiendas John Hicks keinsismi mudelit, kuidas poliitikaga saab kontrollida majandust, IS/LM mudeliga, mida kasutades on võimalik jälgida reaalse poliitika ja majanduse omavahelist sõltuvust ja leida tasakaalupunkti, arvesse võttes ka reaalset raha pakkumist ja SKPd.

Teine keinsismi põhimõte oli Phillipsi kõver, mis sidus omavahelisse sõltuvusse töötuse ja inflatsiooni. 1970ndatel leiti, et korraga võivad tõusta nii töötus kui suureneda inflatsioon.

Leiti, et vanad mudelid enam ei toimi ja otstarbekas oleks kombineerida omavahel biheiviorismi, mänguteooriaid ja monetarismi.

Muutused NSV Liidu lagunemise tagajärjel ja majanduse üldisel globaliseerumisel ei võimaldanud enam klassikalise majandusteooria mudeleid kasutada, kuna hinnad ei muutnud nii kiiresti ja otseselt nagu nõudluse ja pakkumise vahekord muutus. Majandusteadlane Paul Krugman ütles selle kohta, et "töötab väga hästi praktikas, aga teoorias töötab halvasti". Joseph Stiglitz leidis, et olukorras, kus ratsionaalse valiku teooria arvestab, et kõigil on olemas kogu informatsioon, ei vasta tegelikule olukorrale ja pigem on oluline on tegeleda riskide juhtimisega.

Robert Lucas kritiseeris uuskeinsiste leides, et ratsionaalne valik on esmajärgulisem, kui ükskõik milline fiskaalpoliitika või rahanduspoliitika. Uuskeinsistid aga väitsid, et ratsionaalne valik toimib vaid teatud tasakaalutingimusel täieliku tööhõive olukorras.

Vabariiklik Partei (Eesti)

Vabariiklik Partei (VP) oli 1999–2012 tegutsenud Eesti erakond. Erakonna esimees oli Tartu Ülikooli Pärnu kolledži majandusteooria lektor Kristjan-Olari Leping. 2005. aasta 19. mai seisuga oli erakonnal 1080 liiget. Partei oli uusparempoolne, eurovastane erakond. 2010. aastal tegi Vabariiklik Partei (VP) Eesti Iseseisvusparteile (EIP) ühinemisettepaneku, mille see oma korralisel üldkoosolekul 29. mail 2010 heaks kiitis. 20. mail 2011 sõlmisid Vabariiklik Partei ja Eesti Iseseisvuspartei ühinemislepingu. Ühinemine jõustus 12. jaanuaril 2012, mil ühendava ühingu Eesti Iseseisvuspartei registrikaardile tehti ühinemiskanne. 13. jaanuaril 2012 kustutati Vabariiklik Partei erakonnaregistrist.

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.