Majandusteaduse ajalugu

Majandusteaduse ajalugu ehk majandusmõtte ajalugu on majandusalaste vaadete areng, kaasa arvatud kitsamas mõttes majandusteaduse ajalugu.

Mitmed antiikfilosoofid on teinud mitmesuguseid majandusalaseid tähelepanekuid. Kõige tähtsam neist on Aristoteles.

Keskaja araabia mõtlejatest, kes on majanduse mõistmisse oma panuse andnud, on üks tähtsamaid Ibn Khaldun Tunisest (1332–1406), kes näiteks näitas, kuidas rahvastiku tihedus on seotud tööjaotusega, mis viib majanduskasvule, mis omakorda suurendab rahvastiku tihedust.

Keskaegses Lääne-Euroopas arutati näiteks seda, kuidas määrata kauba õiglast hinda.

16. sajandi ususõdade aegu tekkisid vabakaubanduse ideed. Need sõnastas hiljem juriidilises vormis Hugo Grotius.

Merkantilistid jõudsid lähemale majandusteooriale. Nad rõhutasid maksete positiivse bilansi säilitamise tähtsust.

Füsiokraadid olid esimeste seas, kelle huvi majanduse vastu oli puhtteoreetiline. Tähtsaim neist oli François Quesnay.

Kronoloogia

15.–18. sajand

Klassikalise majandusteaduse tekkimine
William Petty (1623–1687). Püüdis kokku seada riigi tulude ja kulude bilanssi (1664). Pierre Boisguillebert (1646–1714). Põllumajanduse kaitsja ja merkatelismi kriitik. Kaubandus ilma rahata.

  • Füsiokraadid. Pooldasid moderniseeritud monarhiat. Majandusteaduse uurimisobjektiks sai ringluse asemel tootmine, eelkõige põllumajandus. Pooldasid omanike-feodaalide maksustamist ja tööstuse ja kaubanduse toetamist. François Quesnay (1694–1774), Anne-Robert-Jacques Turgot (1727–1781), Vincent de Gournay (1712–1759) "Laissez faire, laissez passer" ("Laske toota, laske juhtuda")
  • Liberaalne turumajandus (riik on kui öövaht, kes ainult valvab turgu). Adam Smith (1723–1790), rahandusteaduse rajaja.

19. sajand

  • Klassikaline poliitökonoomia. David Ricardo (1772–1823) Uuris tootmissfääri ja pidas tööd rikkuse allikaks ja kaitses majandustegevuse vabadust. Ühiskonnas on kolm vastuolulist põhiklassi: tööstuskodanlus, maaomanikud ja töölised. Kaitses tööstuskodanluse huve. Ettevõtjad hoolitsevad kapitali akumulatsiooni eest. Valitsuse sekkumine majandusse pigem vähendab kui suurendab majanduslikku aktiivsust. Ühiskondliku tootmise eesmärk on kõrge kasum. Kasum tähendab progressi ja selle vaenlased on aga maaomanikud.

Jeremy Bentham (1748–1832) Jean-Baptiste Say (1767–1832) Thomas Malthus (1766–1834). Esindas kodanlustunud maa-aristokraatiat. Rahvastik suureneb seal, kus kasvab elatusvahendite hulk. John Stuart Mill (1806–1873). Tööstuskodanluse huvide kaitsja. Maa natsionaliseerimise toetaja.

  • Marksism. Karl Marx (1818–1883). Omistas masside, eriti proletariaadi osatähtsust ajaloos. Tööline ei müü tööd, vaid tööjõudu. Tööjõu kui kauba väärtuse määrab tööaeg, mis on ühiskondlikult vajalik tööjõu tootmiseks ja taastootmiseks. Jaotab kapitali põhikapitaliks ja käibekapitaliks. Analüüsib ühiskondliku kapitali taastootmist ja ringlemist.

Karl Kautsky (1854–1938), Robert Owen (1771–1858).

20. sajand

Balzani auhind

Balzani auhind on iga-aastane rahvusvaheline auhind teaduse ja kultuuri valdkonnas.

Balzani auhindu annab välja Rahvusvaheline Balzani Auhinna Fond eesmärgiga tunnustada väljapaistvaid saavutusi humanitaarteaduste, loodusteaduste ja kultuuri valdkondades, samuti pingutusi rahu tagamisel maailmas. Auhinna asutas Itaalia ajalehemagnaadi Eugenio Balzani (1874–1953) tütar Angela Lina Balzan (1892–1956). Esimesed Balzani auhinnad anti välja 1961. ja 1962. aastal.

Auhinnaraha suurus ühe auhinna kohta on 750 000 Šveitsi franki (varem, näiteks 2001. aastal, oli auhinnaraha üks miljon Šveitsi franki). Poole auhinnarahast on laureaat kohustatud kulutama noorte teadlaste uurimisprojektide rahastamiseks.

Majandusteadus

Majandusteadus on sotsiaalteadus, mille eesmärk on majandusagentide (näiteks inimesed, ettevõtted, riigid) käitumise ning üldisemas mõttes majandusnähtuste (näiteks hinnad, kaubavood, migratsioon, tehnoloogia) kirjeldamine, mõõtmine, seletamine ning ennustamine. Teistest sotsiaalteadustest eristab majandusteadust tavaliselt suurem rõhuasetus mõõdetavatele, eriti rahas mõõdetavatele suurustele, indiviidi ratsionaalsele valikule ja matemaatilistele meetoditele. Kohati on vahe teiste teadustega ainult traditsioonile tuginev ja uurimisvaldkonnad kattuvad.

Majandusteaduse mõisteid ja tulemusi kasutatakse palju igapäevaelus ja poliitikas. Mõned majandusnäitajad (näiteks sisemajanduse kogutoodang, majanduskasv, tööpuudus) kuuluvad kõige kasutatavamate heaolu- ja arengunäitajate hulka.

Poliitiline ökonoomia

Poliitiline ökonoomia on majandusteaduse haru, mis mõtestab majandusliku arengu seaduspärasusi lähtudes ühiskonna ajaloolise arengu astmetest ja majanduse analüüsil on vajalik samaaegne ühiskonna analüüs.

Mõistet "poliitiline ökonoomia" käsitles esmakordselt 17. sajandi alguses Prantsusmaal Antoine de Montchrestien teoses "Poliitilise ökonoomia traktaat". Seda kasutati feodalismis tekkinud absolutistliku riigi põhiprobleemi, riikliku võimu majandusliku (rahalise) aluse analüüsiks (maksud ja nende otstarbekas kasutamine).

Arusaama, et valitseja ja riigi võimsus sõltub riigi käsutuses olevast rahast, kasutasid ka merkantilistid.

18. sajandi keskel tekkis Prantsusmaal poliitökonoomia uus suund, mida esindasid füsiokraadid, kelle arvates oli uue rikkuse loomine võimalik ainult selles majandusharus ja vaid tänu looduslikele protsessidele, mille kaudu toimub väärtuse suurenemine. Seetõttu oli maaomand füsiokraatide arvates tähtsaim rikkuse loomise eeldus. Niisugune arusaam rikkuse tekkimisest aga äratas aga valitsejates huvi oma maavalduse suurendamise ning uute maade vallutamise vastu.

Klassikalise poliitilise ökonoomia kui teaduse rajajaks peetaks Adam Smithi, kes 1776. aastal avaldas uurimuse "An Inquiry into the Nature and Wealth of Nations" ("Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest", eesti keeles 2005). Selles käsitluses olid seisukohad kaubanduse, kui majandusliku mehhanismi ühe osa, kasulikkusest tööjaotuse kujunemisele ühiskonnas ning tööjaotuse seosest ühiskondliku rikkusega.

Smithi mõttekäigud rikkusest ja selle allikast panid poliitilises ökonoomias aluse töö väärtusteooriale, mida arendasid edasi David Ricardo ("Principles of Political Economy and Taxation", 1817), Karl Marx (Kapital. Poliitilise ökonoomia kriitika, 1864) jpt. Nende töödes seostati tööväärtuse teooria kaupade hindadega ja selgitati, miks mõned kaubad on odavad, teised aga kallid. Marx täiendas väärtusteooriat lisaväärtusteooriaga.

Vähehaaval vähenes poliitilises ökonoomias poliitika ja majanduse sümbioosi uurimiselt otseselt majanduslike probleemide analüüsile ning mõistet "poliitiline ökonoomia" kasutati kuni 20. sajandi alguseni majandusteaduse üldises tähenduses. Hiljem asendus poliitiline ökonoomia mõiste mõistega majandusteadus (inglise keeles economics), mis omakorda harunes paljudeks spetsiaaldistsipliinideks.

Robert Skidelsky

Robert Jacob Alexander Skidelsky, parun Skidelsky, FBA (sündinud 25. aprillil 1939) on vene juurtega briti majandusajaloolane. Tema kirjutatud briti majandusteadlase John Maynard Keynesi (1883–1946) kolmeköiteline biograafia on võitnud mitu auhinda ja teda tuntakse laialdaselt kui Keynesi biograafi. Ta on Warwicki Ülikooli poliitökonoomia emeriitprofessor.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.