Majandusteadus

Majandusteadus on sotsiaalteadus, mille eesmärk on majandusagentide (näiteks inimesed, ettevõtted, riigid) käitumise ning üldisemas mõttes majandusnähtuste (näiteks hinnad, kaubavood, migratsioon, tehnoloogia) kirjeldamine, mõõtmine, seletamine ning ennustamine. Teistest sotsiaalteadustest eristab majandusteadust tavaliselt suurem rõhuasetus mõõdetavatele, eriti rahas mõõdetavatele suurustele, indiviidi ratsionaalsele valikule ja matemaatilistele meetoditele. Kohati on vahe teiste teadustega ainult traditsioonile tuginev ja uurimisvaldkonnad kattuvad.

Majandusteaduse mõisteid ja tulemusi kasutatakse palju igapäevaelus ja poliitikas. Mõned majandusnäitajad (näiteks sisemajanduse kogutoodang, majanduskasv, tööpuudus) kuuluvad kõige kasutatavamate heaolu- ja arengunäitajate hulka.

Uurimisvaldkonnad

Majandusteadus hõlmab väga erinevaid uurimisvaldkondi.

Kõige kitsamas mõttes koosneb majandusteadus mikroökonoomikast ja makroökonoomikast. Mikroökonoomika tegeleb majandusagentide otsustusprotsessiga piiratud ressursside tingimustes. Makroökonoomika keskendub peamiselt makrotasandi nähtustele, s.o nähtustele, mis tekivad üksikagentide tegevuse liitumisel. Siia kuuluvad näiteks mõisted nagu turuhind, s.o hind, mille juures agentide poolt müüa soovitav kogus võrdub osta soovitava kogusega, või inflatsioon, mille määrab valitsuse soov raha emiteerida ning majandusagentide otsused hinnataseme kohta. Makroökonoomika tegeleb tüüpiliselt majandust kui tervikut puudutavate nähtustega ja tugineb selles mikroökonoomilistele otsustusteooriatele.

Majandusteaduse alla liigitatakse tavapäraselt ka ökonomeetria, rakendusstatistika haru, mis tegeleb majandusteaduses uuritavate suuruste mõõtmise probleemidega.

Traditsiooniliselt kuulub majandusteaduse alla ka majandusliku mõtte ajalugu, mis on sisuliselt üks mõtteajaloo valdkond.

Mõnikord mõistetakse majandusteaduse all ka ettevõttemajanduse valdkondi nagu turundus, mis tegeleb reklaami-, tarbija- ja müügi küsimustega, ning ärijuhtimine ehk management, mis tegeleb tööjaotuse, rollide ja informatsiooni liikumisega kollektiivis.

Meetodid

Traditsiooniliselt on majandusteaduslikud uuringud tuginenud teoreetilistele mudelitele ja ennustatud seaduspärasuste empiirilisele kontrollile.

Ajalooliselt on mudelid esitatud sõnaliselt, viimastel aastakümnetel on aga peaaegu ainuvalitsevaks saanud formaalne matemaatiline esitus. Vaatamata matemaatilisele keelele ei püüdle teoreetiline mudel majandusteaduses, erinevalt loodusteadustest, peaaegu kunagi täpse mõõdetava tulemuse ennustamisele. Teoreetiline mudel on pigem mõtlemise abivahend, mille abil võib jõuda tulemuseni, mida saab enamasti ka sõnadega edasi anda.

Positivistlik analüüs kirjeldab, kuidas majandus toimib, kuidas majandussubjektid ühes või teises olukorras käituvad või millised on nähtustevahelised seosed. Positivistlik analüüs põhineb faktilisel materjalil. Normatiivne analüüs annab juhendeid ja soovitusi kuidas majandus peaks toimima. Normatiivsed väited sõltuvad hinnangutest. Majandusprotsesside uurimine on oluline kasutada nii positivistlikku kui ka normatiivset analüüsi

Empiiriline analüüs majandusteaduses põhineb tavapäraselt suurte andmehulkade statistilisel analüüsil ja seaduspärasuste otsimisel (kvantitatiivne analüüs). Palju kasutatakse ka kvalitatiivset analüüsi, mille puhul väga väheseid uuringuobjekte analüüsitakse sügavuti, näiteks intervjuude vormis. Viimastel aastakümnetel on populaarseks saanud eksperimentaalne majandusteadus, kus uuritavad inimesed peavad laborikeskkonnas lahendama etteantud ülesandeid, mille eest neile antakse reaalset preemiat (näiteks raha).

Teoreetilised lähtekohad

Majandusmudelid

Teoreetiline majandusmudel on mõttekäik, mis seletab mingi majandusnähtuse toimumist. Teoreetilised mudelid on alati lihtsustatud, enamasti on neist välja jäetud kõik, mis ei ole vajalik antud põhjenduse esitamiseks. Teoreetiline mudel ei suuda üldjuhul ennustada tegelikke mõõdetavaid suurusi.

Tüüpiline teoreetiline majandusmudel vaatleb indiviidide kasulikkust (heaolu) sõltuvana sissetulekust, jätab aga kõrvale sotsiaalsed vajadused (näiteks suhted teiste inimestega). Mudeli tüüpiliseks eesmärgiks on agentide valikute seletamine. Näiteks peab inimene otsustama, kui palju tarbida ja kui palju säästa, s.t kuidas jagada ressursse tänase ja homse vahel. Tavaliselt antakse olevikku ja tulevikku võrreldes tulevikule väiksem kaal (diskonteerimine) – nii kirjeldatakse asjaolu, et inimesed pööravad tulevikule vähem tähelepanu kui olevikule.

Teist tüüpi mudelid on arvutuslikud majandusmudelid, mille eesmärgiks on erinevate majandusnäitajate võimalikult täpne ennustamine. Niisugused mudelid võivad sisaldada tuhandeid võrrandeid erinevate majandusvaldkondade kohta.

Homo oeconomicus

Neoklassikalises majandusteoorias on keskne koht oma isiklikku heaolu maksimeerival majandusagendil – ettevõttel või indiviidil (Homo oeconomicus'el). Tavaliselt eeldatakse, et agent püüab käituda nii, et isiklik heaolu või kasum oleks võimalikult suur, enamasti ei võeta arvesse ei teiste heaolu ega sotsiaalseid suhteid. Heaolu on tavaks kirjeldada kasulikkusfunktsiooniga, abstraktse konstruktsiooniga, mis võimaldab optimeerimisülesannete lahendamiseks kasutada matemaatilisi meetodeid.

Konkurents

Neoklassikalises käsitluses vaadeldakse tüüpiliselt majandusagentide tegevust täieliku konkurentsiga turul. Täieliku konkurentsi korral ei ole ühelgi turuosalisel võimalik turuhinda mõjutada (nad on selleks liiga väikesed) ning hind võrdub piirkuluga, s.o kauba hind on võrdne kauba ühe lisaühiku tootmise kuluga. On võimalik näidata, et teatud eeldustel (näiteks turuosaliste võrdne informeeritus ning välismõjude puudumine) tagab täielik konkurents suurima võimaliku ühiskondliku tulu. Täieliku konkurentsi vastandiks on monopol, olukord kui turul on vaid üks müüja, või monopson, turg, millel on vaid üks ostja. Niisugused turud ei taga reeglina ressursside ühiskondlikult optimaalset jaotust.

Mõju teiste käitumisele ja heaolule

Traditsiooniline majandusteadus ei arvesta agendi otsuste mõju teiste majandusagentide käitumisele. Näiteks üksikmüüja mõju turuhindadele on minimaalne ja seega sobib niisugune lähenemine hästi tugeva konkurentsiga turu kirjeldamiseks. Olukordadega, kus mõju on oluline, tegeleb mänguteooria. Näiteks võib ettevõtte hinnakujundus mõjutada tema konkurendi hinnakujundust monopolistliku konkurentsiga turul. Mänguteooria püüab sarnastes olukordades leida tasakaalupunkte, olukordi, kus ühelgi osalisel ei oleks kasulik oma käitumist muuta.

Teist liiki mõju, välismõju, on ühe majandusagendi tegevuse mõju teiste heaolule läbi hüviste, millel puudub turuhind. Näiteks tegevusega kaasnev müra või õhu saastamine – vaikust ja puhast õhku ei ole võimalik osta ega müüa – on negatiivne välismõju. Oma maja kordategemisel on aga positiivne välismõju, sest see parandab linnapilti. Välismõjude olemasolul ei vii vaba turg üldjuhul enam kõige optimaalsemale ressursside jagunemisele ja on võimalik, et näiteks valitsuse sekkumine parandab üldist heaolu.

Ajalugu

Next.svg Pikemalt artiklis majandusteaduse ajalugu


Moodsa majandusteaduse rajajaks peetakse Adam Smithi. Oma teoses Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest (1776, eesti k, 2005) tutvustas ta nn nähtamatu käe ideed, mille järgi vaba turg tagab ressursside ühiskondlikult kõige parema jaotuse.

Thomas Robert Malthus seostas oma teoses "An Essay on the Principle of Population" (1798) inimeste käsutuses olevate ressursside hulka rahvaarvu kasvu ja maksimaalse võimaliku suurusega.

David Ricardo võttis 19. sajandi algul kasutusele mõisted nagu suhteline eelis, Ricardo ekvivalents ning uskus et pikaajaliselt vastavad hinnad tootmiskuludele.

John Maynard Keynes pani oma teosega "The General Theory of Employment, Interest and Money" (1936) aluse moodsale makroökonoomikale. Ta näitas, et ülemaailmse majanduskriisi üks põhjustest oli asjaolu, et hinnad ja palgad ei kujune vabalt – nad tõusevad kergesti aga langevad väga aeglaselt. Niisugune käitumine oli otseselt vastuolus klassikalise koolkonna vaadetega ning on üks Keynesistliku koolkonna aluseid.

1960. aastatel muutus majandusteaduse esitusviis kiiresti matemaatilisemaks ja formaalsemaks. Teise maailmasõja järgset stabiilset kiiret kasvu peeti paljuski majandusteadusel põhineva poliitika (keinsistliku nõudmise stimuleerimise) saavutuseks. 1960ndate lõpuks oli ilmne, et senine poliitika enam ei tööta – üha suurenev inflatsioon ei aidanud enam tööpuudust vähendada. Kahtlused võttis kokku Robert Lucas oma "Kriitikas", näidates, et paljud majanduse juhtimiseks kasutatud seaduspärasused ei olnud poliitika muutudes stabiilsed. Majandusagendid muudavad oma käitumist vastavalt poliitikale ja nii kaotavad seaduspärasused kehtivuse.

1970. aastatel arenes tormiliselt ökonomeetria. Tänu arvutustehnika arengule muutus ühest küljest võimalikuks kasutada meetodeid, mida veel kümme aastat tagasi peeti arvutusmahu poolest ületamatult keeruliseks, teiselt poolt muutus võimalikuks ka suuremate valimite kogumine ja töötlemine. Arenesid kestusmudelid, otsimismudelid, James Heckman näitas endogeense selektsiooni fundamentaalset tähtsust mikroökonomeetrias.

1980. ja 1990. aastatel kasvas koos arvutustehnika arenguga arvutusmahukate meetodite, nagu mitteparameetrilised meetodid ja bootstrap, osa ökonomeetrias. Teiselt poolt muutusid kättesaadavaks suured registripõhised andmebaasid valimimahtudega kümnetes tuhandetes, mis võimaldasid uusi meetodeid sisukalt rakendada. Plahvatuslikult kasvas endogeense selektsiooni alane kirjandus. Kasvas huvi käitumisökonoomika vastu, sellega seoses levis laborikatsete kasutamine. Katseid, nüüd väljaspool laborikeskkonda, hakati kasutama ka poliitika mõju hindamisel.

Majandusteaduse keeleks oli saanud matemaatika. Võrreldes 1990. aastatel ilmunud kirjandust 40 aastat varem avaldatuga võib olla raske aru saada, et tegemist on sama teadusega.

Allharud

Majandusteadus jaguneb väga paljudeks allharudeks, millest suur osa seostub tihedalt teiste teadustega, nagu psühholoogia või matemaatika. Traditsiooniliselt jagatakse harud mikro- ja makroharudeks, kuid paljud distsipliinid kuuluvad osaliselt ühe, osaliselt teise alla.

Mikroökonoomikal põhinevad harud

  • Mikroökonoomika tegeleb üksiku majandusagendi (inimese või ettevõtte) otsustusprotsessi uurimisega. Traditsiooniline mikroökonoomika tegeleb täieliku konkurentsiga turgudega, kus kõigil turuosalistel on ühesugune informatsioon. Teised tuntumad probleemid on monopol, monopolistlik konkurents ja asümmeetriline informatsioon.
    • Mänguteooria tegeleb samuti üksikagentide otsustusprotsessidega, kuid erinevalt tavapärasest mikroökonoomikast agendid arvestavad, et nende käitumine mõjutab teiste käitumist. Kõige üldisem mängu "lahend" on Nashi tasakaal, mille puhul ükski mängija ei soovi muuta oma käitumist.
      • Evolutsiooniline mänguteooria on mänguteooria haru, mis käsitleb erinevate käitumisviiside "ellujäämist" konkurentsis ja tekkivaid tasakaalulisi lahendeid.
      • Kooperatiivne mänguteooria vaatleb koalitsioonide sõlmimist ja lagunemist paljude mängijate korral.
      • Eksperimentaalne mänguteooria uurib inimeste tegelikku käitumist mänguteoreetiliste probleemide lahendamisel.
    • Struktuuriökonoomika on mikroökonoomika haru, mis pöörab rohkem tähelepanu erinevustele traditsioonilistest eeldustest.
  • Käitumisökonoomika (behavioral economics) uurib inimeste tegelikku käitumist otsuste ja valikute tegemisel. Vaadeldakse, millised tegurid mõjutavad valikuid, kuidas inimesed valivad oleviku ja tuleviku vahel, kuivõrd ollakse valmis koostööks või teiste huvidega arvestamiseks.
  • Töö-ökonoomika tegeleb tööpakkumisega, indiviidide valikuga töö ja puhkuse vahel, töö otsimise ja palgaga, perekonda, migratsiooni ning pensionile jäämist puudutavate otsustega.
  • Õigusökonoomika (law and economics) vaatleb õigusliku reguleerimise majanduslikku mõju.
  • Rahandus (finance) vaatleb, kuidas agendid jaotavad ressursse (aktivaid) oleviku ja ebakindla (riskantse) tuleviku vahel.
  • Mõnes mõttes kuulub mikroökonoomika alla ka mikroökonomeetria, ökonomeetria haru, mis tegeleb üksikagentide andmete analüüsiga.

Makroökonoomikal põhinevad harud

Ökonomeetria olulisemad allharud

  • Mikroökonomeetria tegeleb üksikagentide andmete analüüsiga. Siia alla kuuluvad mõisted nagu selektsiooniefektid, instrumendid, diskreetse valiku mudelid ja kestusmudelid.
  • Makroökonomeetria vaatleb majanduste või majandusharude andmete analüüsi. Tegeletakse paneelandmetega, autokorrelatsiooniga ja võrrandisüsteemide hindamisega.
  • Finantsökonomeetria uurib finantsandmete analüüsi. Olulisel kohal on autokorrelatsioon, ARCH, Wieneri protsessid jpm. Finanatsökonomeetria on ökonomeetria harudest võib-olla kõige tehnilisem.

Majandusteaduse ja teiste teaduste kokkupuutealad

Majandusteadus puutub kokku teiste inimest ja ühiskonda uurivate teaduste, paljude matemaatikaharudega ning mõningate bioloogia harudega.

  • Psühholoogia, paljuski sarnaselt majandusteadusega, uurib inimese käitumist ja motivatsioonitegureid. Psühholoogiliste teooriate aluseks ei ole reeglina heaolu optimeeriv indiviid (homo oeconomicus).
  • Sotsioloogia uurib samuti inimeste käitumist ja vastavaid motivaatoreid. Sotsioloogia on tavapäraselt kirjeldavam ja vähem formaalne kui majandusteadus, indiviidide ratsionaalse valiku analüüs ei ole niivõrd kesksel kohal. Mõned sotsioloogia uurimissuunad ja meetodid on majandusteaduse omadega äravahetamiseni sarnased.
  • Ka antropoloogia uurib inimeste käitumist, rõhuasetusega eeskätt kultuurilisele kontekstile.
  • Majandusgeograafia ja inimgeograafia tegelevad inimeste ja majandustegevuse ruumilise paigutusega.
  • Linnaökonoomika (urban economics), mõneti sarnane majandusgeograafiaga, tegeleb elu- ja töökohtade paiknemisega linnades. Linnaökonoomika on tihedalt seotud linnaplaneerimisega.
  • Transpordiökonoomika tegeleb erinevate transpordiliikide kulude ja tuludega ning on seotud teedevõrkude planeerimise ja logistikaga.
  • Palju majandusteaduse tööriistu on laenatud matemaatikast.
    • Majandusteadus kasutab palju stohhastilisi protsesse, et kirjeldada nähtusi, mille kohta meil ei ole täpset informatsiooni, näiteks homseid aktsiahindu või järgmise aasta inflatsiooni.
    • Kogu ökonomeetria on põhimõtteliselt statistika haru.
    • Ka mõned teised matemaatika harud, nagu kindlustusstatistika, tegelevad põhimõtteliselt sama teemaga nagu majandusteadus.
    • Majandusteaduse tööriistade hulka kuuluvad ka numbrilised meetodid, diferentsiaalvõrrandid, komplekssete süsteemide teooria, kaoseteooria ja muud matemaatika harud.
  • Bioloogia ja evolutsiooniteooria on inspireerinud majandussüsteemide evolutsiooni analüüsi.

Majandusteadus ja poliitika

„Majandusteadlaste ja poliitikafilosoofide ideed – olgu nad siis parajasti õiged või valed – on mõjuvõimsamad, kui tavaliselt näha osatakse. Tegelikult ei valitsegi maailmas suurt midagi muud. Praktikud, kes arvavad, et nad on igasugustest intellektuaalsetest mõjudest täiesti vabad, on tavaliselt mõne ajast ja arust majandusteadlase orjad. Võimul olevad hullumeelsed, kes kuulevad hääli õhust, võtavad (distil) oma hulluse mõnelt paari aasta taguselt akadeemiliselt sulesorkijalt.“

John Maynard Keynes. The General Theory of Employment, Interest and Money, 1935

Roll poliitikas

Majandusteadusel on alati olnud arvestatav poliitiline mõju. Ühest küljest tegeleb majandusteadus otseselt majandusliku võimuga – ühe poliitilise võimu osaga. Ajalooliselt on majanduslik võim saavutatud kontrolliga viljaka maa või maavarade üle, nüüdsel ajal üha enam teadus- ja arendustegevuse abil.

Teiseks on erinevate elanikkonnagruppide poliitilised huvid tihedalt seotud nende majanduslike huvidega. Nii peavad kindlate huvigruppide toetusest sõltuvad poliitikud rohkem või vähem järgima nende gruppide majanduslikke huve. Näiteks vabakaubanduslepingu sõlmimine on sageli seotud keeruka laveerimisega kohalike põllumajandustootjate, riiklike huvide, ning üldist kasu toova poliitika vahel.

Kolmandaks, kuna majandus puudutab kõiki (mõjutab ühiskondlikku heaolu), on poliitilisi vaateid sageli otstarbekas põhjendada majanduslike argumentidega. Näiteks võivad rohelised põhjendada tuuleenergia kasutamist argumendiga, et see aitab arendada kohalikku tuulegeneraatorite tööstust, mitte asjaoluga, et see aitab loodust säästa.

Lisaks annab majandusteadus ühe võimaluse hinnata poliitiliste otsustega kaasnevat tulu ja kulu (tulu-kulu analüüs). Ka juhul, kui ühese hinnangu andmine on keeruline, aitab majanduslik lähenemine olulistele probleemidele tähelepanu pöörata.

Paraku võib kontekstist välja rebitud majanduslik mõte kaotada igasuguse seose tema aluseks oleva teooriaga. Kuna aga kuulajad (ja sageli ka põhjenduse esitaja) seda ei tea, ei suuda nad põhjenduse probleeme alati läbi näha. Näiteks võib parempoolsete vaadetega poliitik nõuda madalat maksumäära, et suurendada välisinvesteeringuid ja tööpakkumist, kuid jätab paraku vaatluse alt välja võimaliku mõju ebavõrdsusele, haridusele ja arstiabile. Analoogiliselt ühekülgne võib olla seisukoht maksude tõstmise toetuseks. Antud juhul on tegemist empiirilise küsimusega – nii esitatavad poolt- kui ka vastuargumendid on õiged, kuid ilma täiendava empiirilise analüüsita ei oska me öelda, millised väited on kaalukamad.

Majandusteaduse rakendatavuse piirid

Kuna majanduslikke argumente kasutatakse palju poliitiliste otsuste õigustamiseks, siis omandab majandusteadus mõnikord "lõpliku kohtumõistja" rolli. Tegelikkuses on majanduslik mõtteviis mugav, kuid mitte kõikvõimas ega ainuõige võimalus võrrelda väga erinevaid nähtusi, nagu näiteks loodust ja tööstust või elu ja raha. Niisugustes olukordades on oluline mõista majanduslike mõtteviisi piire.

  • Nii majandusmudelid kui nende aluseks olevate suuruste mõõtmistulemused on ebatäpsed. Teatud liiki ebatäpsusi (nt mõnda liiki statistilist müra) on lihtne arvesse võtta, kuid mudeli vigast ülesehitust on ääretult raske arvestada.
  • Enamus kasutatavaid mudeleid tugineb suuremal või vähemal määral neoklassikalise majandusteooria eeldustele, millest kõik alati ei kehti. Näiteks võivad inimeste eelistused kiiresti muutuda sõltuvalt näiliselt kõrvalistest asjaoludest (framing). Niisuguses olukorras muutub heaolu kontseptsioon küsitavaks.
  • Raske on hinnata välismõjusid, s.t määrata hinda asjadele, millel turuhinda ei ole. Näiteks CO2 mõju kliimale (mis iseenesest ei ole täpselt teada) on peaaegu võimatu rahas arvestada.
  • Majandusteaduses (nagu elus üldse) on tavaks pöörata rohkem tähelepanu kergemini mõõdetavatele suurustele (näiteks raha) ja vähem tähelepanu raskesti mõõdetavatele näitajatele (näiteks õnn). See ei tähenda, et viimane oleks esimesest vähem tähtis, vaid et viimasega on keerulisem arvestada.
  • Ei ole ühtset ühiskondlikku heaolu. Poliitiliste otsustega kaasnevad enamasti võitjad ja kaotajad ning ei ole olemas ühtset "õiget" viisi, kuidas leida, kui palju võivad mõned kaotada, et teised saaksid võita.
  • Paljudes olukordades ei ole ka põhimõtteliselt võimalik jõuda poliitilisele kompromissile. Ei ole võimalik saavutada lepet meie ja tulevaste põlvkondade ega näiteks inimeste ja loomade vahel. Seega ei ole ühtset "õiget" viisi, kuidas võrrelda oleviku ja tuleviku või inimeste ja looduse heaolu.

Vaata ka

Chicago koolkond (majandusteadus)

Chicago koolkond oli Chicago koolides moodustunud liberaalsete majandusteadlaste grupp, kes käisid välja teooria, et turg on parim alternatiiv mistahes muule ühiskonna organiseerimise moodusele. Koolkonna liidrid olid George Stigler ja Milton Friedman, kes pälvisid ka Nobeli majandusauhinnad. Chicago koolkonna mõiste tuli esmakordselt kasutusele 1950. aastatel.

Daniel Kahneman

Daniel Kahneman (sündinud 5. märtsil 1934 Tel Avivis) on Iisraelis sündinud Ameerika Ühendriikide psühholoog, kes pälvis 2002. aastal Nobeli majandusauhinna.

Tema peamised uurimisvaldkonnad on majanduspsühholoogia ja eksperimentaalne majandusteadus. Kuid ta on teinud märkimisväärseid uurimusi ka muudes psühholoogia harus, näiteks käitumisökonoomikas.

2011. aastal paigutas ajakiri Foreign Policy ta ülemaailmsete mõtlejate edetabelis 71. kohale.

Samal aastal ilmus tema raamat "Thinking, Fast and Slow", mis sai New York Timesi bestselleriks. Selle raamatu eestikeelne tõlge "Kiire ja aeglane mõtlemine" ilmus 2013. aastal kirjastuse Tänapäeva vahendusel.

Kahneman on sündinud Tel Avivis. Lapsepõlve veetis ta Pariisis.

Institutsionaalne majandusteadus

Institutsionaalne majandusteadus on suunatud inimeste loodud institutsioonide rollide mõistmisele majanduselus toimuvates tegevustes.

USA-s oli institutsionaalne majandusteadus peamine majandusteaduse suund ja seda esindasid sellised majandusteadlased nagu Thorstein Veblen, Wesley Mitchell ja John R. Commons. Mõned institutsionalistid käsitlevad institutsionalismi esindajana ka Karl Marxi, kuna ta kirjeldas kapitalismi kui ajalooliselt sidusat süsteemi. Teised institutsionalistid ei nõustu Marxi kirjeldusega, kuna ta ei käsitlenud kesksena mitte turge, raha ja tootmise eraomandust, vaid neid kõiki kui indiviidide tegevuse tulemust.

Institutsioon

Institutsioon on sotsioloogia termin ühiskondlikult mõju omavate struktuuride ja mehhanismide tähistamiseks. Institutsioon võib olla ka mingi asutus või organisatsioon. Uus institutsionalist Douglass North väitis, et institutsioonid on ühiskondlikud stimuleerimissüsteemid.

Institutsioonid struktureerivad meie igapäevast maailma ja vähendavad määramatust. Ühiskonnas on indiviididel üheaegselt nii ühised kui ka vastandlikud huvid, kuid ühiste huvide olemasolu ei vii iseenesest koostööle ja erihuvid on seotud nii koostöökasude loomise kui ka jaotamisega. Institutsioonide mõte on koostöö võimaldamises ning mõnel juhul ka takistamises. Karl Popper: "Pole olemas lollikindlaid institutsioone. Institutsioonid on kindlused. Nad peavad olema hästi kavandatud ja sobivalt mehitatud."

Politoloogias eristatakse poliitilisi institutsioone (erakond), võimuinstitutsioone (parlament, volikogud, riigipea administratsioon), valitsemisinstitutsioone (valitsus, riigiametid), järelevalveinstitutsioone (kohus, inspektsioonid).

Sotsiaalne institutsioon on rollide ja staatuste kogum, mis arvestab teatud sotsiaalsete vajaduste rahuldamist (Neil J. Smelser 1994). Sotsiaalne institutsioon on reeglite, normide, põhimõtete, tegutsemismallide jms püsiv kogum, mis reguleerib inimtegevuse teatud valdkonda, organiseerides inimesi kindlatesse rollidesse, staatustesse, suhetesse mingi olulise sotsiaalse vajaduse rahuldamiseks. Näiteks on perekond ja abielu on sotsiaalne institutsioon.

Majanduses on peamised institutsioonid turg ja ettevõte.

Ronald Coase on tegelenud firmateooriaga, mis selgitab majanduslike institutsioonide toimimist.

Kapitalism

Kapitalism on tootmisvahendite eraomandusel põhinev, lisaväärtuse või kasumi suurendamisele suunatud majandussüsteem. Kapitalismi iseloomustavad palgatöö, vabatahtlik kaubavahetus, hinnasüsteem, turukonkurents ja eraomand. Kapitalistlikus turumajanduses mõjutavad majandusotsuseid ja investeeringuid tootmisvahendite omajad, kuid hinnad ja toodangujaotus sõltuvad turul konkureerivatest teenuseosutajatest ja ettevõtetest.Majandusteadlased, poliitökonoomid, sotsioloogid ja ajaloolased lähtuvad kapitalismi analüüsides eri seisukohtadest ning on seega tunnustanud ka eri kapitalismivorme. Eri kapitalismivormid on näiteks laissez-faire ehk vabaturumajandus, heaolukapitalism ja riigikapitalism. Vormide vahelised erinevused väljenduvad suhtumises turuvabadusse, riigiomandisse ning riigipoolsetesse sanktsioonidesse. Turukonkurentsi, riikliku sekkumise, turgude reguleerimise ning riigiomanduse osakaal majandussüsteemis varieerub seega vormiti. Turuvabadus ja eraomandi fikseerimine sõltuvad seadustest ja majanduspoliitikast. Enamik tänapäeva kapitalistlikest majandussüsteemidest on segamajanduslikud – vabaturumajandust tasakaalustatakse riikliku sekkumisega.

Turumajandust on ajaloo vältel rakendatud koos eri valitsusvormidega. Tänapäeva kapitalistlikud ühiskonnad on aga tekkinud pärast tööstusrevolutsiooni ja rajanevad rahapõhistel suhetel ning ühiskonna jagunemisel paljuliikmeliseks töölisklassiks ja rikkaks kapitalistlikuks eliitklassiks. Kapitalistlikud majandussüsteemid domineerivad läänemaailmas ka praegu.Kapitalismi on palju kritiseeritud, sest kapitalistlikus süsteemis koondub võim eliitklassist vähemuse kätte, kes töölisklassist enamust ekspluateerib. On ette heidetud, et kapitalism peab tulu sotsiaalsest hüvest ja keskkonnahoidlikkusest tähtsamaks. Seetõttu on kriitikud ka väitnud, et kapitalism tekitab sotsiaalset ebavõrdsust ja majanduslikku ebastabiilsust. Pooldajad aga vaidlevad vastu, väites, et turukonkurentsi tõttu jõuavad tarbijateni paremad tooted ja teenused ning et kapitalism soodustab majanduskasvu, olles seejuures senimaani efektiivseim süsteem ressursside jaotamiseks.

Kaubafetišism

Kaubafetišism on Karl Marxi kirjeldatud nähtus, kus kapitalistlikus turumajanduses paistavad kaubatootjatevahelised ühiskondlikud suhted kaupade eneste vaheliste suhetena.

Karl Marx kirjutas kaubafetišismist oma raamatus "Kapital" aastal 1867.

Marxi "Kapitali" järgi tuleneb kaupade maailma fetišistlik iseloom kaupu tootva töö isesugusest ühiskondlikust iseloomust. Kauba müstiline iseloom ei tulene tema tarbimisväärtusest, vaid tootjatevahelised suhted, milles avalduvad nende töö ühiskondlikud määrangud, omandavad tööproduktide ühiskondliku suhte vormi.

Marx räägib, et produktide vahetajaid huvitab praktikas kõigepealt küsimus, kui palju võõraid produkte nad oma produkti eest saavad, s.o missuguses proportsioonis produkte vahetatakse. Niipea kui need proportsioonid on saavutanud teatava tavapärase stabiilsuse, näivad nad tulenevat tööproduktide loomusest, nii et näiteks üks tonn rauda ja kaks untsi kulda on täpselt niisamuti üheväärsed, kui nael kulda ja nael rauda on üheraskused, – hoolimata oma füüsikaliste ja keemiliste omaduste erinevusest.

Tegelikult fikseerub tööproduktide väärtusiseloom (hind) alles nende realiseerumisel väärtuse suurustena. Väärtuse suurused muutuvad vahetpidamata, olenematult vahetajate tahtest, ettenägemisest ja tegevusest. Vahetajate silmis omandab nende eneste ühiskondlik liikumine asjade liikumise vormi, mille kontrolli all nad on, selle asemel et seda ise kontrollida.

Ühiskondliku elu protsessi, ehk materiaalse tootmisprotsessi vorm

vabaneb oma müstilisest uduloorist alles siis, kui ta hakkab alluma inimeste teadlikule plaanipärasele ja kontrollile kui inimeste vaba ühiskondliku liidu produkt. Selleks aga on vaja teatavat ühiskonna materiaalset alust ehk rida teatavaid materiaalseid olemasolu tingimusi, mis omakorda on pika ja piinarikka arenemisprotsessi loomulikult kujunenud produkt.

Klassikaline majandusteadus

Klassikaline majandusteadus ehk klassikaline poliitiline ökonoomia on mõtteviis majandusteaduses, mis tegeles majanduskasvuga seotud küsimuste uurimisega. Klassikaline majandusteadus tähendas üleminekut merkantilismilt tänapäevasele majandusteadusele.

Klassikalise majandusteooria peamisteks arendajateks peetakse Adam Smithi, David Ricardot, Thomas Malthusi ja John Stuart Milli. Mõnedes käsitlustes loetakse klassikalisteks majandusteadlasteks ka William Petty, Johann Heinrich von Thünen ja Karl Marx.

Klassikalised majandusteoreetikud uskusid isereguleeruvatesse turgudesse ilma välise sekkumiseta. Adam Smith viitas nii-öelda "nähtamatule käele", mis juhib turge oma loomuliku tasakaalu suunas nii, et puudub vajadus valitsuse sekkumiseks.

Vastandudes keinslikule majandusteooriale, eeldab klassikaline majandusteooria nii hüviste kui ka hindade paindlikkust. Teine põhiline eeldus tugineb Say seadusele: pakkumine loob enesele vastava nõudluse, see tähendab, et tootmine tekitab piisavalt tulu, et ostetakse ära kõik toodetud hüvised. Veel üks klassikalise teooria alustalasid on säästude ja investeeringute võrdsuse eeldamine, mille peaks tagama paindlikud intressimäärad.

Adam Smithi 1776. aastal kirjutatud The Wealth of Nations peetakse klassikalise majandusteaduse alguseks. Nad olid aktiivsed 19. sajandi keskpaigani ja neile järgnes neoklassikaline koolkond Inglismaal umbes 1870.

William Petty, kes tegutses 17. sajandil, oli Inglismaa klassikalise majandusteaduse tähtsaim esindaja. Ta rõhutas, et eri valdkondades tehtav töö pole ühesuguse väärtusega.

Pierre Boisguillebert Prantsusmaalt leidis, et riigi rikkuse ja võimu aluseks on põllumajandus. Keskendas peatähelepanu kauba tõelisele ehk õiglasele väärtusele. Tõeline väärtus on teine selline kaup, mille valmistamiseks on kulutatud sama palju tööaega. Mõneti oli ta naturaalmajanduse ideoloog ja leidis, et väärtuste võrdlemisel raha ainult segab.

Sama ajastu majandusteadlasi on teise jaotuse järgi liigitatud ka poliitilise ökonoomia teadlaste alla ning seda lähtuvalt majandusteaduse tolleaegsest seotusest riigiga.

Majandusteooria

Majandusteooria on majandusteaduse osa, mis tegeleb rahvamajanduse kui terviku toimimise üldiste seaduspärasuste uurimisega.

„Majandusteooria on teadus, mis uurib inimeste käitumist oma eesmärkide saavutamisel nappide alternatiivselt kasutatavate vahenditega“

– Lionel Robbins, 1932

Makroökonoomika

Makroökonoomika uurib majanduse kui terviku käitumist. Riigi majanduseelu mõjutavad üksikute majandussubjektide (ettevõtete, tarbijate ja valitsuse) miljonid individuaalsed tegevused ning makroökonoomika keskendub kogu nende individuaalsete tegevuste uurimisele. Avatud majanduse puhul võetakse arvesse ka välissektori mõju, mis avaldub eelkõige väliskaubanduse ja -investeeringute riigi maksebilansis.

Makroökonoomika uurimisobjektiks on kogunõudlus ja kogupakkumine kaubaturul, kogutoodang ja selle kasv, üldine hinnatase ja selle muutused (inflatsioon), tööpuudus, rahaturg, intressimäärad jms.

Makroökonoomikas ei vaadelda üksikute majandussubjektide käitumise detaile või hindade kujunemist erinevatel turgudel vaid kauba- ja teenuse turgu kui ühtset tervikut, tegemata vahet näiteks põllumajandussaaduste või meditsiiniteenuste turgudel.

Riigi neli peamist makromajanduspoliitilist eesmärki:

1) hindade stabiilsus (madal inflatsioon);

2) kõrge tööhõive (madal tööpuudus);

3) pidev majanduskasv (SKP elaniku kohta);

4) stabiilne maksebilanss.

Seega on tähtsamateks makroökonoomilisteks näitajataks majanduse koguprodukt (SKP ja RKP), inflatsioon ja tööpuudus. Kõiki võtmemuutujaid analüüstakse kolmel tasandil: praegusel hetkel, lühikesel ajaperioodil ja pikal ajaperioodil. Riigi arengutaseme ja -tempo iseloomustamiseks kasutatakse kõige sagedamini rahvamajanduse koguprodukti (RKP) näitajat.

Mikroökonoomika

Mikroökonoomika on majandusteaduse osa, mis uurib ettevõtete ja tarbijate käitumist turgudel (näiteks tööjõuturg ja kaubaturg).

Mikroökonoomikas lähtutakse üksikust majandussubjektist. See teeb eeldatavasti hulgaliselt majandusotsustusi (majapidamine tarbimise ja säästmise, ettevõte tootmise ja investeerimise vallas). Mikroökonoomika kirjeldab nii neid otsustusi kui ka nende tulemusena kujunenud sündmuste ja protsesside kogumit.

Neoklassikaline koolkond

Neoklassikaline koolkond ehk neoklassikaline majandusteadus on koolkondade rühm majandusteaduses.

Termin "neoklassikaline süntees" sündis 1955. aastal Nobeli majanduslaureaadi Paul Samuelsoni sulest ja viitab teesidele majandusteoorias, millega enamik ökonoomikas teoreetilise ettevalmistuse (hariduse) saanud ökonomiste tänapäeval nõustuksid. Me saame rääkida neoklassikalisest majandusteooriast vaatamata sellele, et John Maynard Keynesi makroökonoomika teesid olnud jätkuvate intellektuaalsete debattide aluseks ökonoomikas alates 1970. aastatest. Seda tänu sellele, et enamik kaasaegseid majandusmõtte koolkondi (välja arvatud neomarksistid) põhineb sarnastel eeldustel.

Neoklassikalise majandusteooria defineerivaks arusaamaks on tõdemus, et ressursid on piiratud samas kui inimeste vajadused on piiramatud. Seega püüab neoklassikaline majandusteooria leida vastust küsimusele, kuidas ühiskond jaotab oma piiratud ressursse inimvajaduste rahuldamiseks.

Neoklassikaliste teooriate keskmes on sageli kasulikkuse ja kasumi maksimeerimine. Kasumi maksimeerimisest lähtuvad neoklassikaline firmateooria, tarbekaupade pakkumiskõverate tuletamine ja tootmistegurite nõudmistegurite tuletamine. Kasulikkuse maksimeerimisest lähtuvad neoklassikaline tarbimisteooria, tarbekaupade nõudmiskõverate tuletamine ning teguripakkumiskõverate tuletamine.

Neoklassikalised majandusteadlased mõistavad majandusteaduse all nappide ressursside alternatiivsete eesmärkide vahel paigutamise uurimist. William Stanley Jevons esitas majandusülesannet järgmiselt: "Antud on teatud populatsioon teatavate vajadustega ja teatavate tootmisvõimsustega, kes omab teatavaid maid ja muid materjaliallikaid; küsitakse nende töö rakendamise viisi, mis maksimeeriks nende toodangu kasulikkuse."

Neoklassikaline majandusteadus paneb rõhku tasakaaludele (individuaalsete maksimeerimisülesannete lahendustele). Majanduste seaduspärasusi seletatakse metodoloogilise individualismiga. See on õpetus, mille kohaselt kõiki majandusnähtusi saab lõppkokkuvõttes seletada indiviidide käitumiste summana. Rõhk on mikroökonoomikal. Rõhku ei panda institutsioonidele, mis võiksid olla individuaalse käitumise suhtes primaarsed ja seda tingida.

Neoliberalism

Neoliberalism ehk uusliberalism on poliitiline liikumine, mis toetab majanduslikku vabadust, avatud turge, riigiomandi privatiseerimist, riigi majandusse sekkumise minimeerimist jms.

Neoliberalismis on kesksel kohal majanduses osalevad indiviidid. Neoliberaalne poliitika tähtsustab indiviidi vastutust, rääkides heaolust, mida riik pigem võimaldab, aga mitte ei garanteeri oma kodanikule. Selliseid ideid poliitikas seostatakse peamiselt Margaret Thatcheri ja Ronald Reaganiga. Thatcher leidis, et kui riik pakub sotsiaalseid toetuseid (inglise nanny-state), siis toetab see kultuuri, kus inimesed on sõltuvuses ja alahindab inimeste vabadust teha turul omi valikuid.Tänapäeval kasutatakse neoliberalismi kui üldmõistet, mis tähistab avalike poliitikate majanduslikku liberaliseerimist.Termini "neoliberalism" võttis 1938. aastal kasutusele saksa teadlane Alexander Rüstow Walter Lippmanni Kolledžist. Neoliberalismi kontseptsioon defineeriti kui hinnamehhanismi, vaba ettevõtluse, konkurentsisüsteemi ja mittesekkuva riigi olulisus. Olla “neoliberal” tähendas, et “laissez-faire” liberalism pole piisav ja seda, et moodsas majanduspoliitikas on vajalik liberaalsus. Hiljem märgiti neoliberalistlikuks mitmeid akadeemilisi koolkondi, nagu Freiburgi koolkond, Austria koolkond ja Chicago koolkond.

Poliitiline ökonoomia

Poliitiline ökonoomia on majandusteaduse haru, mis mõtestab majandusliku arengu seaduspärasusi lähtudes ühiskonna ajaloolise arengu astmetest ja majanduse analüüsil on vajalik samaaegne ühiskonna analüüs.

Mõistet "poliitiline ökonoomia" käsitles esmakordselt 17. sajandi alguses Prantsusmaal Antoine de Montchrestien teoses "Poliitilise ökonoomia traktaat". Seda kasutati feodalismis tekkinud absolutistliku riigi põhiprobleemi, riikliku võimu majandusliku (rahalise) aluse analüüsiks (maksud ja nende otstarbekas kasutamine).

Arusaama, et valitseja ja riigi võimsus sõltub riigi käsutuses olevast rahast, kasutasid ka merkantilistid.

18. sajandi keskel tekkis Prantsusmaal poliitökonoomia uus suund, mida esindasid füsiokraadid, kelle arvates oli uue rikkuse loomine võimalik ainult selles majandusharus ja vaid tänu looduslikele protsessidele, mille kaudu toimub väärtuse suurenemine. Seetõttu oli maaomand füsiokraatide arvates tähtsaim rikkuse loomise eeldus. Niisugune arusaam rikkuse tekkimisest aga äratas aga valitsejates huvi oma maavalduse suurendamise ning uute maade vallutamise vastu.

Klassikalise poliitilise ökonoomia kui teaduse rajajaks peetaks Adam Smithi, kes 1776. aastal avaldas uurimuse "An Inquiry into the Nature and Wealth of Nations" ("Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest", eesti keeles 2005). Selles käsitluses olid seisukohad kaubanduse, kui majandusliku mehhanismi ühe osa, kasulikkusest tööjaotuse kujunemisele ühiskonnas ning tööjaotuse seosest ühiskondliku rikkusega.

Smithi mõttekäigud rikkusest ja selle allikast panid poliitilises ökonoomias aluse töö väärtusteooriale, mida arendasid edasi David Ricardo ("Principles of Political Economy and Taxation", 1817), Karl Marx (Kapital. Poliitilise ökonoomia kriitika, 1864) jpt. Nende töödes seostati tööväärtuse teooria kaupade hindadega ja selgitati, miks mõned kaubad on odavad, teised aga kallid. Marx täiendas väärtusteooriat lisaväärtusteooriaga.

Vähehaaval vähenes poliitilises ökonoomias poliitika ja majanduse sümbioosi uurimiselt otseselt majanduslike probleemide analüüsile ning mõistet "poliitiline ökonoomia" kasutati kuni 20. sajandi alguseni majandusteaduse üldises tähenduses. Hiljem asendus poliitiline ökonoomia mõiste mõistega majandusteadus (inglise keeles economics), mis omakorda harunes paljudeks spetsiaaldistsipliinideks.

Sotsiaalteadused

Sotsiaalteadused ehk ühiskonnateadused on kogum akadeemilisi distsipliine, mis uurivad inimkäitumise sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekte. Nad erinevad humanitaarteadustest rangemate tõendamisstandardite ja teadusliku meetodi rõhutamise poolest. Sotsiaalteadused kasutavad nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid.

Sotsiaalteaduste hulka arvatakse teiste seas:

sotsioloogia

majandusteadus

politoloogia

demograafia

õigusteadus

pedagoogika

kulturoloogia

kultuuriantropoloogia

inimgeograafia

semiootika

infoteadusÕigusteadus, kultuuriantropoloogia ja semiootika võidakse arvata ka humanitaarteaduste hulka.

Mõnikord eristatakse sotsiaalteadustest käitumisteadusi, mille alla kuuluvad põhiliselt psühholoogia ja pedagoogika (kasvatusteadused).

Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskond

Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskond on Tallinna Tehnikaülikooli teaduskond, mis tegeleb majandusteaduse, rahanduse, ökonomeetrilise modelleerimise, ettevõtluse, ärikeskonna ja innovatsioonipoliitika õpetamisega ning rahvusvaheliste suhte ja Euroopa uuringutega.

Teaduskond asub Tallinnas aadressil Akadeemia tee 3 ning selle dekaan on professor Enn Listra.

Tartu ülikooli audoktor

Järgnev on loetelu Tartu ülikooli audoktoritest.

Märgitud on audoktoriks valimise aasta ja eriala.

Vaesuspiir

Vaesuspiir on minimaalne sissetulek, mida peetakse konkreetses riigis toimetulekuks piisavaks. Kuna ka vaesuse definitsioon ei ole kõikjal ühetaoline, on praktikas ametlik või üldine arusaam vaesuspiirist tavaliselt arenenud maades kõrgem kui arengumaades.

2015. aastal hindas Maailmapank ülemaailmseks vaesuspiiriks 1,90 USA dollarit päevas. Maailmapanga hinnangul elab vähem kui 10% maailma rahvastikust absoluutses vaesuses.

Ökoloogiline ökonoomika

Ökoloogiline ökonoomika (ka ökoloogia ökonoomika, ökoloogiline majandus; inglise ecological economics) on teadusharu, mis vaatleb inimkultuuri majandust osana ökosüsteemi protsessidest, milles majandus toimib. Ta uurib majandamist ökoloogilisest vaatekohast lähtudes.

Muuhulgas püütakse ökoloogilises ökonoomikas demonstreerida loodusobjektide väärtuse rahalist ekvivalenti ning loodusobjektide väärtuse kujunemist inimeste silmis. Teisisõnu, ökoloogilise majanduse oluline alateema on keskkonnafunktsioonide väärtustamine.

Ökoloogilise majanduse eesmärk on majandusteaduse ja ökoloogia seostamine. Ökoloogiline majandus hõlmab nii neoklassikalise keskkonnamajanduse kui ökoloogia ning püüab edendada uusi ja edasiviivaid mõtlemisviise ökoloogiliste ja majandussüsteemide seoste kohta.

Ökonomeetria

Ökonomeetria on majandusteaduse haru, mis tegeleb majanduslike nähtuste mõõtmise ning nendevaheliste seoste kvantitatiivse kirjeldamisega. Teoreetilise ökonomeetria all mõistetakse vastavate meetodite arendamist.

Ökonomeetria on lähedalt seotud statistikaga, mõnes mõttes ongi tegu ühe rakendusstatistika haruga.

Põhilised sotsiaalteadused

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.