Majandusgeograafia

Majandusgeograafia uurib piiratud inim- ja loodusressursside ruumis paiknemisega seotud protsesse ning põhimõtteid. Tegeletakse uuritavate ressursside ruumis paiknemisest tingitud ühiskonna, keskkonna ja majanduse probleemidega[1].

Majandusgeograafia uurimisteemad muutuvad koos ühiskonnas toimuvate arengutega.

Inimese tegevusruum
Inimese majandustegevus on piiratud tema tegevusruumiga planeedil Maa

Majandusgeograafia olemus

Majandusgeograafiat võib käsitleda inimgeograafia ja majandusteaduse piiriteadusena, mis uurib inimeste majandustegevuse korraldust ruumis. Majandusgeograafia tegeleb majanduslike geosüsteemide, nende kujunemise, toimimise ja arengu iseärasuste ning seaduspärasuste analüüsiga[2].

Majandusgeograafia eesmärk on analüüsida majanduses toimuvat kasvu, kahanemist, kriisi ja õitsengut mitmekülgselt, uurides nii lokaalset, regiooni, riigi kui ka globaalset tasandit. Eriala üks keskne küsimus on regioonide sisese ja nende vahelise ebaühtlase arengu põhjuste ja tagajärgede seletamine[3] .

Majandusgeograafia valdkondadevahelise olemuse tõttu kattub majandusgeograafia uurimisala naaberteaduste nagu sotsioloogia, majandusteaduse, politoloogia, demograafia uuritavate valdkondadega. Mõned teemad, millega majandusgeograafia tegeleb, on tööstuse paiknemine ruumis, majandustegevuse koondumine, transpordikorraldus, rahvusvaheline kaubandus, majanduslik areng, globaliseerumine, gentrifikatsioon.

Majandusgeograafias võib eristada mitmeid konkreetsele valdkonnale spetsialiseerunud harusid:

  • tööstusgeograafia,
  • põllumajandusgeograafia,
  • transpordigeograafia ja
  • kaubandusgeograafia jt.

Ajalooliselt on majandusgeograafia liigitatud geograafia haruteaduseks, kuid viimase kahe kümnendi jooksul on majandusteadlased näidanud üles kasvavat huvi ruumiga tegelemiseks. Majandusteaduse sisenemist geograafia valdkonda seostatakse tavaliselt majandusteadlase Paul Krugmani 1990. aastate alguses avaldatud tööde ja niinimetatud uue majandusgeograafia esile kerkimisega[4].

Majandusgeograafia areng

Majandusgeograafia teadusharu päritolu ja arengut on seletatud mitmeti. On väidetud, et majandusgeograafia teke on seotud Briti impeeriumi koloniaalpoliitikaga 18. ja 19. sajandil. Inglaste jaoks muutus siis hädavajalikuks kaubandusgeograafia uurimine. Eesmärk oli paremini mõista ja arendada kaubateede ja transpordiga seonduvat[3]. Teised seostavad majandusgeograafia algust 19. sajandil elanud saksa paiknemis- ja asukohateooria loojate Johann Heinrich von Thüneni ja Alfred Weberiga. Nende eesmärk oli välja töötada majandusüksuste optimaalse paiknemise mudel, mis tagaks talude, tehaste ja linnade kõige efektiivsema toimimise.

Majandusgeograafia uurimisteemad on muutunud koos ühiskonna arenguga. Läbi ajaloo on teatud piirkonnale omaseid tunnuseid ja tingimusi peetud selle piirkonna arengut mõjutavateks või määravateks teguriteks. Kui keskajal oli valdavaks majandusharuks loodusoludest ja inimressursist sõltuv põllumajandus, siis peamisteks regioonide arengut suunavateks karakteristikuteks olid regiooni kliimaolud, loodusvarade rikkus ja tööjõu olemasolu. Viimased on järelikult ka tegurid, mida majandusgeograafid perioodi käsitlemisel uurivad[3].

Tööstuslik pööre ja kvantitatiivne revolutsioon

Koos 20. sajandil ühiskonnas toimunud üldise industrialiseerimise ning majanduses toimunud tööstuste arenguga keskenduti majandusgeograafias nüüd uutele teemadele. Hakati uurima ettevõtete ja tööstuste, tootmisprotsesside, tehnoloogia ja innovatsiooni ning tööjõu paiknemist, jaotumist ja korraldust ruumis. Tähelepanu alla võeti ka riigi roll majanduse arengu soodustamisel ja juhtimisel.

Arenguetapi määravaks sündmuseks oli kvantitatiivse revolutsiooni toimumine geograafias 1950. aastatel. Tegemist oli angloameerika majandusgeograafias ja geograafias üldiselt toimunud olulise reformiga, mille tulemusel arenes majandusgeograafia ruumiteaduseks.[5]. Niinimetatud uus majandusgeograafia kritiseeris senist kirjeldavat regionaalgeograafilist käsitlust. Viimase eesmärk oli kirjeldada ja üles märkida eriliste paikade tunnusjooned. Revolutsioon seisnes aga teadusliku uurimismeetodi süstemaatilises juurutamises ja rangelt matemaatilis-statistiliste, seletavate analüüsimeetodite kasutusele võtmises. Abstraktse teoorialoome kaudu tegeldi majanduslike nähtuste ja suhete ruumilisusega[5].

Kultuuriline pööre

Majandusgeograafia teadusharu edasine areng 1970. ja 1980. aastatel näitas asukohakesksete, aineliste ja mõõdetavate piirkondlike ressursside tähtsuse minetamist kohaliku arengu määramisel. Selle asemel tuleb rõhutada mõõdetamatu ja raskesti tajutava kultuuri, teadmiste, võrgustike ja institutsioonide kui ühiskondliku kapitali tähtsust piirkondliku arengu edendamisel[3].

1980. aastatel kaugenes majandusgeograafia traditsioonilisest majandusanalüüsist ja muutus mitmekülgsemaks, rakendades lähenemisviise sotsiaal-, kultuur- ja poliitteadustest. Seda muutust nimetatakse majandusgeograafias kultuuriliseks pöördeks [6] või institutsiooniliseks pöördeks [7].

Kultuurilise pöörde alguseks angloameerika ingliskeelses teadusruumis peetakse 1970. aastaid koos humanistliku geograafia esilekerkimisega. Protsess jätkus lääneriikides 1980. aastatel niinimetatud uue kultuurigeograafia sünniga. On arvatud, et Eesti geograafias leidis kultuuriline pööre aset 2001. aastal.[8]. Eesti geograafia arengukäiku illustreerib ilmekalt Eesti Humanitaarinstituudi vanemteaduri Tiina Peili arvamus:

  • Geograafe, kelle töid võiks üldjoontes liigitada kui sotsiaal- või kultuurgeograafiat, on Eestis nii vähe, et nendest saaks rääkida individuaalselt ja ikkagi ei saaks artikkel pikem kui paar lehekülge. See ei tähenda, et huvitavad tööd selles valdkonnas puuduksid, vaid pigem viitab institutsioonilise ja akadeemilise traditsiooni ja raamistu puudulikkusele ning liigitamise raskustele[8].

Kaasaegne majandusgeograafia

Kaasaegne majandusgeograafia uurib geograafilise asukoha mõju majandustegevusele. Tegeletakse majanduse arengut suunavate osapoolte, nagu ettevõtete, tööjõu, riigi, ning majandusmaastikku kujundavate protsesside, nagu innovatsiooni, ringluse, ettevõtluse, ääremaastumise, uurimisega. Nende protsesside kaudu mõjutavad majanduses osalejad regiooni majanduslikku arengut. Tähtsaks on muutunud majanduses osalejate lähem uurimine, mis tegeleb ühiskonnaklassi, soo ja rassi mõjuga majanduses osalemisele[3].

1990. aastate alguses kerkis majandusgeograafias ja teistes sotsiaalteadustes nagu majandusteaduses ja sotsioloogias küsimus, milliste teemade, uurimisküsimuste ja meetoditega kaasaegne majandusgeograafia tegelema peaks. Selline järelemõtlemine oli ajendatud peamiselt Paul Krugmani ja Masahisa Fujita töödest, mis väideti olevat aluseks uuele majandusgeograafiale.

See majandusgeograafia uus käsitlus vaatleb geograafia traditsioonilisi küsimusi nähtuste ruumilisest jaotusest ja tasakaalust majandusteaduse vaatenurgast. Seejuures kasutatakse transpordikulude, kasvavate tulude ja teiste vastastikuses seoses olevate majandusnäitajate analüüsi. Uus majandusgeograafia ei suuda siiski luua terviklikku uurimisalust majandusgeograafiale, sest ignoreerib paljuski eelnevaid töid selles vallas. Nii on mitmed geograafid, nagu Ron Martin ja Peter Sunley, soovitanud nimetada uut majandusgeograafiat hoopis geograafiliseks majandusteaduseks. [9]

Majandusgeograafia Eestis

Arvestades ülaltoodud definitsiooni majandusgeograafiast kui inimgeograafia ja majandusteaduse piiriteadusest, on oluline hinnata mõlema teadusharu hetkeseisu Eestis.

2012. aasta sügise seisuga on majandust võimalik õppida Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tartu Ülikoolis. Esimeses neist saab bakalaureuse tasemel õppida järgmisi erialasid: avaliku sektori majandus, ärindus ja rahvusvahelised suhted. Viimasena mainitud eriala õppekavas on võimalik läbida kolme ainepunkti mahus ka ainet majandusgeograafia.[10] Tartu Ülikoolis on bakalaureuse tasemel võimalik õppida erialasid ettevõttemajandus ja majandusteadus. Majandusõpe ja -teadus Eestis jälgib peamiselt neoklassikalise majandusteaduse traditsioone[11]

Geograafia eriala täiemahulise õppekavaga bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe tasemel eksisteerib ainult Tartu Ülikoolis. Võimalik on spetsialiseeruda loodusgeograafia ja maastikuökoloogia, geoinformaatika ja kartograafia või inimgeograafia ja regionaalplaneerimise suunale[10]. Viimasel neist on majandusgeograafiaga ka kõige enam kattuvaid uurimisteemasid. Majandusgeograafiat puudutavaid õppeaineid leidub Tartu Ülikoolis kaks: majandusgeograafia ja maailmamajanduse geograafia. Majandusgeograafia suunda Tartu Ülikoolis juhib dotsent Garri Raagmaa[12].

Viited

  1. Towards a Working Definition of Economic Geography University of Washington (08. oktoober 2012)
  2. Mereste, U., (2003). Majandusleksikon, 1. kd Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk 549.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Aoyama, Y., Hanson, S., Murphy, J., (2011). Key Concepts in Economic Geography. SAGE Publications, London, lk 2–4.
  4. Garretsen, H., Martin, R., (2011). The Journal of Economic Geography a decade on: where do we go from here? Journal of Economic Geography 11, lk 207–213.
  5. 5,0 5,1 The quantitative revolution and economic geography University of British Columbia (07. oktoober 2012)
  6. Amin, A., Thrift, N. (2000). What sort of economics for what sort of economic geography? Antipode 32, lk 4–9.
  7. Martin, R. (2000). Institutionalist approaches to economic geography. Companion to Economic Geography, ed. E. Sheppard and T. Barnes. Blackwell Publishing, Oxford, lk 77–97.
  8. 8,0 8,1 Peil, T., (2006). Emerging, submerging and persisting ideas: is there social and cultural geography in Estonia? Social & Cultural Geography, vol. 7, lk 463–492.
  9. Bathelt, H., Glückler, J., (2003). Toward a relational economic geography. Journal of Economic Geography 3, lk 117–144.
  10. 10,0 10,1 Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna erialad TTÜ (07. oktoober 2012)
  11. Majandusgeograafia TÜ (07. oktoober 2012)
  12. Geograafia ajaluhu Eestis TÜ (07. oktoober 2012)
Agraarühiskond

Agraarühiskond (inglise keeles agrarian society või agricultural society) on ühiskonnakorraldus, kus inimeste põhiline tegevusala on põlluharimine ja karjakasvatus, rannikualadel ka kalapüük enda elatamiseks.

Eesti keeles kasutatakse ka nimetust põllumajandusühiskond.

Jaguneb varaagraarseks ja hilisagraarseks ühiskonnaks.

Ann Marksoo

Ann Marksoo (sündinud 20. septembril 1930 Tartus) on eesti geograaf, TÜ geograafia instituudi emeriitprofessor.

Aastal 1954 lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli. Aastast 1954 oli ta samas õppejõud, hiljem dotsent ja 1984–1992 majandusgeograafia kateedri juhataja.

Ta on peamiselt uurinud Eesti asustuse süsteemset arengut ja linnastumist.

Aastail 1985–1990 oli ta Eesti Geograafia Seltsi asepresident.

Ta on Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) liige.

Arenenud riik

Arenenud riik, industrialiseerunud riik, arenenud maa või majanduslikult arenenum riik (ingl. k MEDC-more economically developed country) on suveräänne riik, mis kuulub kõrgema arengutaseme ja arenenud turumajandusega tööstusriikide hulka. Varem nimetati antud riike tööstusmaadeks, ent praeguseks on see nimetus vananenud, sest kõrgem arengutase ei sõltu enam niivõrd tööstuse, kuivõrd teeninduse, sh nn teadusalase arengu, infoteeninduse jms tasemest.

Tavalisemateks majanduse arengu mõõtmise kriteeriumiteks on: sisemajanduse kogutoodang (SKT), sissetulek elaniku kohta, industrialiseerimise tase, laialdase infrastruktuuri tase ja üleüldine elustandard.

See, millist kriteeriumit kasutada ja millised riigid selle alla klassifitseeruvad kui arenenud, sõltub debattidest ja vastavatest kokkulepetest.

Arenenud riikide hulka kuuluvad postindustriaalse majandusega riigid. Nendes riikides on teenindus-, ehk tertsiaarne sektor ülekaalus ja arenenum kui majandus- ehk sekundaarne sektor. Arenenud riike vastandatakse arenguriikidega, mis on hetkel alles industrialiseerimise arengujärgus, ja arenemata riikidega, mis on pre-industriaalsed ja kus toimib peaaegu täielikult agraarühiskond.

Vastavalt Rahvusvahelisele Valuutafondile (ingl.k International Monetary Fund -IMF) moodustavad edasijõudnud majandusega riigid 2014. aastal 49% ülemaailmsest SKP-st. 2013. aastal 10 edasijõudnuma majandusega riiki nominaalse SKP alusel olid Ameerika Ühendriigid, Jaapan, Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Hiina, Brasiilia, Itaalia, Venemaa ja India.

Arengumaa

Arengumaa ehk arenguriik on madalate sotsiaalse, majandusliku ja inimarengu taseme näitajatega riik. Tavalised näitajad arengumaale on madal SKP, puudulik haridustase, piiratud tervishoid ning inimeste madal keskmine eluiga. Rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt on arenguriik selline riik, mis on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) poolt sellisena klassifitseeritud DAC arenguabi sihtriikide nimekirjas.

Peaaegu 2/3 nüüdismaailma riikidest klassifitseeritakse arengumaadeks ja neis elab üle poole maailma rahvastikust.

Arengumaade majandus on sageli rajatud toorme ekspordile. Arengumaade tööstustoodang on umbes 10% maailma üldtoodangust, rahvatulu ühe inimese kohta on 10–50 korda väiksem arenenud maade omast.

Enamik neist sõltub teiste riikide abist (välisabi) ja laenudest. Umbes miljard inimest kannatab kroonilise alatoitluse, 0,5 miljardit nälja käes, neist valdav osa elab arengumaades.

Suur osa arengumaid asub Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas, kuid arengumaadena klassifitseeritakse ka mitmeid üleminekuriike, nt Balkani, SRÜ ja Ida-Euroopa riike.

Arengumaade praeguse olukorra põhjuseks on paljud ühiskonnakriitikud pidanud kolonialismi, neokolonialismi ning üleilmastumist..

Allikas: Arengukoostöö- ja humanitaaralase terminoloogia sõnaseletusi

Esimene Maailm

Esimene Maailm (ka vähemusmaailm) on pärast II maailmasõda kasutusse tulnud mõiste, mille all mõeldakse rikkaid kapitalistlikke tööstusriike (enamik Euroopa riike, USA, Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa). Mõistet kasutatakse eriti poliitilis-majanduslikes analüüsides.

Euroopa Majanduspiirkond

Euroopa Majanduspiirkond (EMP) on 1994. aastal Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga loodud ühine majanduspiirkond, mis hõlmab Euroopa Liidu liikmesriike (v.a Horvaatia) ja kolme Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riiki (Norra, Island ja Liechtenstein).Horvaatia saab EMP liikmeks pärast seda, kui kõik osalisriigid on tema ühinemislepingu ratifitseerinud. EMP eesmärk on kaupade, teenuste, kapitali ja isikute vaba liikumine (nn neli vabadust) ühisel turul. Sisuliselt võimaldab EMP EFTA riikidel osaleda Euroopa Liidu siseturul ilma ELi liikmeks astumata. Nad on kohustatud vastu võtma peaaegu kõik ELi ühtset turgu käsitlevad õigusaktid, välja arvatud põllumajanduse ja kalanduse valdkonnas, mida lepinguga ei reguleerita. EFTA riikidel on aga ametliku otsustusprotsessi kaudu võimalus varakult suunata ja mõjutada EMPga seotud poliitika kujundamist ja uute õigusaktide vastuvõtmist.

Geograafiline tööjaotus

Geograafiline tööjaotus on tööjaotus piirkondade vahel, mis toimub nende piirkondade mingit tööstus- või põllumajandustoodangu tootmisel või teenuste pakkumisel spetsialiseerumine ning nendega vahetus.

Geograafiline tööjaotus võib olla:

kohalik – asulate vahel ühe piirkonna ulatuses;

piirkondlik – ühe riigi majanduspiirkondade vahel;

rahvusvaheline – riikide vahel.Geograafilise tööjaotuse põhjuseks on kasu, mida annab tootmise kontsentratsioon ühes kohas kas tänu suuremahulise tootmise eelistele või tänu antud koha soodsatele loodus- või majandustingimustele. Soodsad loodustingimused mõjutavad kõige rohkem mäetööstusel, põllumajandusel, turismil ja puhkemajandusel spetsialiseerumist.

Geograafilise tööjaotuse areng on tihedalt seotud transpordisüsteemi arenguga, mis muutub tooraine, kütuste, energia ja toodangu vedusid odavamaks.

Kesk- ja Ida-Euroopa riigid

Kesk- ja Ida-Euroopa riikide (inglise: CEEC ehk Central and Eastern European Countries) gruppi kuuluvad peamiselt endised idabloki riigid, mis on läbinud üleminekuprotsessi plaanimajanduselt turumajandusele 1990. aastatel.

Allikas: Arengukoostöö- ja humanitaaralase terminoloogia sõnaseletusi

Kolmas Maailm

Kolmas Maailm (ka enamusmaailm) on mõiste, mille all mõeldakse enamikku Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika ning Kariibi mere riike, millest paljud olid 20. sajandi keskpaigani kolooniad.

Tänapäeval on need riigid madalama industrialiseerimisastmega ning elustandardiga kui Esimese Maailma riigid.

Algul kandis mõiste Kolmas Maailm positiivset ideed, et majanduslikult võivad need riigid areneda erinevalt Esimesest ja Teisest Maailmast. Hiljem on aga mõiste omandanud negatiivse tähenduse ning seda on seostatud kehvade elamistingimuste, suurte sotsiaalsete kontrastide, majandusliku stagnatsiooni ja poliitilise ebastabiilsusega.

Samas on uute tööstusriikide tekkimine ja samal ajal paljude riikide vaesumine või stagnatsioon muutnud mõiste Kolmas Maailm mõttekuse küsitavaks, sest see on liiga laiaulatuslik (sellest ka mõnikord kasutatud sünonüüm "enamusmaailma").

Maailmalinn

Maailmalinn ehk globaalne linn (inglise keeles global city) on suurlinn või pealinn, mis on suuremal või vähesemal määral ülemaailmse majandusvõrgu põhisõlmeks. Mõiste pärineb geograafiast ja linnauuringutest vastavalt ideele, et globaliseerumine luuakse, hõlbustatakse ja viiakse ellu strateegilistes geograafilistes kohtades vastavalt hierarhiale, mis on oluline globaalse rahandus- ja kaubandussüsteemi toimimiseks.

Eesti pealinn Tallinn kuulub gammataseme maailmalinnade hulka, mis ühendavad väiksemaid regionaalseid piirkondi maailma majandusse.

Maakasutus

Maakasutus on mingi maa-ala kasutamine mingil kindlal otstarbel.

Mõnes käsitluses peetakse maakasutust looduskasutuse alaliigiks, eristades maa-alade ehk territooriumi kasutust ja mullakasutust.

Paljudes riikides on oma riigi maakasutus reguleeritud maaseadustega.

Peamised maakasutuse viisid ja nende osatähtsus maailmas:

Põllumaa – söögitaimede kasvatamiseks – 11%

Rohumaa (niit ja karjamaa) – heina saamiseks ja koduloomade karjutamiseks – 23%

Mets – puide hankimiseks – 28%

Asulad, teed jms – loodusest võetud maa inimtegevuse poolt – 3%

Väheproduktiivne või harimiskõlbmatu maa (jääkõrbed, tundra, mäestikud, kõrbed jms) ja siseveekogud (jõed ja järved) – 35%

Majandusgeograafiline asend

Majandusgeograafiline asend on mingi territooriumi (regiooni, piirkonna, riigi, asula jms) asend oluliste selle territooriumi majanduslikut arengut mõjutavate tegurite suhtes. Need tegurid on maavarade leiukohad, teedevõrk, tööjõud, kapital, suured majanduskeskused jne.

Metsamajandus

Metsamajandus on metsanduse haru, mis tegeleb metsade majandamisega: metsa uuendamise, kasvatamise, kasutamise ja kaitsega.Põhilisteks metsa uuendamise võteteks on uuendusraie ning sellele järgnev metsaistutus või -külv, aga ka looduslikule uuendusele kaasaaitamine (seemnepuude jätmine, maapinna mineraliseerimine, metsa majandamise eeskirjas sätestatust väiksema algtihedusega metsa külvamine või istutamine) ja metsakultuuri hooldamine (noorte puukeste ümbert rohttaimestiku niitmine, kitkumine, maha tallamine või keemiline tõrjumine, ning valgustusraie ehk konkureerivate puu- ja põõsaliikide eemaldamine ja liiga tihedate puugruppide harvendamine, mõningal määral kasutatakse istutusjärgsetel põuastel suvedel ka kastmist), mujal maailmas kasutatakse mõningate puuliikide puhul uuenemist soodustava abinõuna ka langi ülepõletamist.

Metsa kasvatamise peamisteks võteteks on noorendike hooldamine, metsamaaparandus (mulla toiteainete-, happesuse- ja niiskusrežiimi parandamine, metsateede ehitamine jms), harvendus- ja sanitaarraied ning kasvavate puude laasimine. Eestis on keelatud metsa väetamine mineraalväetistega.

Metsa kasutamine on puiduvarumine, vaigutamine, dekoratiivmaterjali (sh urvad, samblikud, samblad, metsalilled, jõulukuused, suvistekased), ravimtaimede, luua- ja vihaokste, punutisevitste, puukoore (sh korgi, kasetohu, niine jt), okaste, kase- ja vahtramahla varumine, seente, marjade, puuviljade, pähklite, seemnete, tõrude ja käbide korjamine, metsa kasutamine looduskaitseks, riigikaitseks, jahinduseks, teadus- ja õppetööks, rekreatsiooniks (sh sportimine, loodusfotograafia, aja veetmine jne), kahjulike mõjude leevendamiseks (müra, heitgaaside, haisu, valgusreostuse, erosiooni, maalihete, tugevate tuulte jne tõkestamiseks), loomade karjatamiseks, mesinduseks (sh metsmesinduseks) ja religioosseks tegevuseks.

Metsakaitse hõlmab tegevusi võitluseks metsi kahjustavate teguritega (haigused, putukkahjurid, ulukite rüüsted, metsatulekahjud, üleujutused, liigne rekreatiivne koormus, keskkonna saastatus (happevihmad, kohati ka leeliselised pinnaveed jne), prahistamine, geneetiline vaesumine, geneetiline saastumine ebasoovitavate geenidega, invasiivsete võõrliikide sissetung jne.

Neljas Maailm

Neljas Maailm on termin, millele on omistatud mitu tähendust:

enamasti teatud Aasia ja Aafrika riigid, mis on tänapäeval maailmas kõige vaesemad (langeb kokku mõistega "vähimarenenud riigid"). Sellises tähendus on terminit kasutatud nende riikide eristamiseks üldisemast Kolmanda Maailma kategooriast 1970.–1980. aastate majanduslikku stagnatsiooni silmas pidades, ent sellise määratlusena (mõistena) ei ole kuigi laias kasutuses.Esimese Maailma ja Teise Maailma äärmiselt marginaalsed vähemusrühmad, näiteks kütid ja korilased ja/või põlisrahvad (inuitid, maoorid, indiaanlased, endise Nõukogude Liidu aladel elavad väikerahvad), kelle üle domineerivad teised rahvusrühmad ja/või riigi bürokraatia.

Põllumajandusgeograafia

Põllumajandusgeograafia on majandusgeograafia haru, mis uurib põllumajandustootmise paiknemise seaduspärasusi ja seda mõjutavaid tegureid, sh eri riikide ja piirkondade looduslikke ja sotsiaal-majanduslikke tingimusi ning põllumajandustootmise arengu omapärasusi.

Põllumajandusgeograafia käsitleb põllumajandustootmist agraartööstuskompleksi teiste harudega vastastikuses seoses.

Transpordigeograafia

Transpordigeograafia ehk veonduse geograafia on majandusgeograafia haru, mis uurib inimeste, kaupade ja informatsiooni ruumilisi vahekordasid. Konkreetsemalt öeldes transpordi liikide kasutamise võimalusi reisijate, tooraine ja valmistatud kaupade kohale jõudmiseks.

Geograafia ja transport on ühenduses inimeste, tarbekaupade ja informatsiooni liikumise teel. Läbi aegade on transpordi kättesaadavus suurenenud ja see on omakorda viinud mobiilsuse usaldusväärsuse suurenemiseni. Eelnimetatud trend ulatub tagasi tööstusrevolutsioonini, kuigi märgatavalt võib kiirenemist täheldada alles 20. sajandi teisest poolest. Tänapäeva ühiskond toetub suures osas transpordisüsteemidele, mis tagavad neile tegutsemisvabaduse. Sellisteks tegevusteks võivad olla, näiteks pendelränne, energiavajaduste täitmine, kaupade laialivedamine ja isiklike vajaduste hankimine. Piisava transpordivõrgustiku arendamiseks on oluline teadvustada majandusarengu tähtsuse kasvu, mobiilsuse olulisust ning transpordivõrgustik peaks olema ühtlasi globaalse majanduse osa.

Transpordigeograafia mõõdab inimese aktiivsust asukohtade ulatuses. See keskendub sellistele keskkonnateguritele nagu reisimisele kulunud aeg, marsruut, transpordi viisid, transpordivahendi kasutatud ressurss ja erinevate transpordi liikide jätkusuutlikkus. Transpordi eesmärk on ületada ruumi, mis on kujundatud nii inimeste kui ka füüsiliste piirangute poolest, milleks on vahemaa, poliitilised piirid, aeg ja topograafia. Transpordi spetsiifilisemaks eesmärgiks on täita mobiilsuse vajadust, kuna see saab eksisteerida ainult siis kui toimub liikumine, kas siis inimeste või kaupade näol. Igasugune liikumine peab arvestama geograafilist asukohta ja siis valima olemasoleva transpordi viisi põhinedes ka maksumusele, kättesaadavusele ja ruumile.

Tööstusgeograafia

Tööstusgeograafia on majandusgeograafia haru, mis käsitleb tööstusettevõtete paiknemist ja seda mõjutavaid tegureid, tööstuse toodangu tootmise ja tarbimise ruumilist korraldust, tööstuse tervikuna, tööstusharude ja ettevõtete arengu seaduspärasust ja ruumilise omapärasust lokaalsel, piirkondlikul, riiklikul, riikidevahelisel (regionaalsel) ja globaalsel tasandil.

Uudo Pragi

Uudo Pragi (17. november 1941 – 26. september 2015) oli eesti geograaf.

Ta lõpetas 1958. aastal Põlva Keskkooli ja 1963. aastal Tartu Riikliku Ülikooli geograafia osakonna majandusgeograafia erialal. Aastal 1971 kaitses ta Kaasani Riiklikus Ülikoolis väitekirja "Функциональная структура и иерархия системы городских поселений Эстонской ССР" ja sai geograafiakandidaadi kraadi.

Ta oli aastatel 1963–1966 Tartu Riikliku Ülikooli arvutuskeskuse vanemlaborant, 1966–1967 nooremteadur ja 1967–1968 vaneminsener. Aastatel 1968–1969 oli ta majandusgeograafia kateedri assistent, 1969–1980 vanemõpetaja ja 1980–1992 dotsent. Aastatel 1992–1995 oli ta Tartu Ülikooli geograafia instituudi inimgeograafia õppetooli dotsent. Ta oli 1995. aastast emeriitdotsent, aastatel 1995–1996 vanemteadur ja aastast 1996 samas lektor.

Vähim arenenud riigid

Vähim arenenud riigid (inglise least developed countries, lühendina LDC) on ÜRO järgi riigid, mille rahvamajanduse kogutoodang (RKT) inimese kohta on alla 500 USD aastas, riikide tööstustoodang alla 10% RKT-st ning kirjaoskuse tase alla 20%.

Terminiga "vähim arenenud riigid" viidatakse enamasti 40-le maailma kõige vaesemale riigile, mida iseloomustab äärmuslik vaesus, puudused tervisehoolduses, hariduses ja transporditeenustes, peamiselt põllumajandusele tuginev majandus, äärmuslikud geograafilised või klimaatilised olud (kuivus ja kõrbestumine, ulatuslikud loodusõnnetused, eraldatus jne).

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.