Mütoloogia

Mütoloogia on ajaloolises ja kultuurilises kontekstis moodustunud müütide kogum. Mütoloogia kujuneb pärimusest, mille tähendusrikkamad osad ehk müüdid hakkavad omavahel suhestudes, põimudes ja liitudes moodustama tervikut. Elav mütoloogia on oma kujunemiskeskkonnas püha, tal on tõe väärtus ja korrastav-juhendav-reguleeriv funktsioon oma kultuuri jaoks. Mütoloogiat on peetud teaduse eelkäijaks. Erinevalt teadusest ei pea mütoloogia olema seesmiselt loogiline ega rangelt kontrollitav. Mütoloogia on tihedalt seotud inimeste uskumuste ja religiooniga. Selles avaldub nende maailmapilt.

Mütoloogia on teadus müütidest. Mütoloogia uurib müütide ja mütoloogiate kujunemist, nende arhetüüpe, omavahelisi suhteid, tähendusi ja tõlgendusi. Olulisel kohal on mütoloogia kui teaduse jaoks olnud müütide tekkepõhjused ning nende vastavused reaalsete ajalooliste sündmuste või nähtustega. Põhjalikult on uuritud ka müütide funktsioone ja tähendusi, nende struktuure, rändeid, seoseid psüühikaga jpm.

Terminoloogia

Folkloristika

Mütoloogia ja folkloristika uurimisvaldkonnad on suuresti kattuvad, kuid on olulisi erinevusi. Folkloori (ja folkloristika) valdkond kuuluvad ka sellised pärimuslikud tekstid, mis mütoloogiale huvi ei paku, kuna ei sisalda müüti (tähendusrikast osa). Näiteks lihtsad sõnamängulised mõistatused ("Milline kõrv ei kuule? - Tassikõrv!") jmt. Mütoloogia omakorda uurib aga ka selliseid valdkondi, mis folkloristikast kaugele jäävad: müütide tähendused, funktsioonid, struktuurid jne.

Teoloogia

Mütoloogia ja teoloogia (usuteaduse) valdkonnad on samuti osaliselt kattuvad. Siiski, teoloogia valdkonnast jäävad välja need müüdid, mis ei ole otseselt usundilised (näiteks kõikvõimalikud vandenõuteooriad jmt). Samas, mütoloogia valdkonda ei kuulu paljud religioonispetsiifilised teemad nagu kirikulugu, liturgika jne. Kuid võib olla ka uuringuid, mis hõlmavad kõiki kolme valdkonda (James Frazeri "Vana Testamendi folkloor" jmt.)

Nimekamaid mütolooge

Eesti mütolooge

Eri rahvaste mütoloogiad

Mütoloogilised olendid

Vaata ka

Välislingid

Eesti mütoloogia

Eesti mütoloogia on eesti rahvapärimuses sisalduv müütide ja nende elementide kompleks.

Eesti mütoloogiast on üsna vähe andmeid, kuna eesti rahvapärimust hakati laialdaselt koguma, talletama ja uurima alles 19. sajandil, kui kooliharidus ja teaduslik maailmapilt olid mütoloogia elemendid tõrjunud vaimse kultuuri ääremaadele. Samas oli romantismi ja rahvusliku ärkamise ajastu kultuuritegelastel tugev kiusatus anda eestlastele antiikkultuuridega võrreldav jumalate ja kangelaste panteon.

Härjapõlvlane

Härjapõlvlane on väikest kasvu üleloomulik olend paljude rahvaste mütoloogias.

Ilmarinen

Sepp Ilmarinen on Soome mütoloogias imesepp, taeva looja ja meeshing. Ta on üks peategelasi Soome-Karjala eeposes "Kalevala", kus ta tagus Ilmasamba, taevalaotuse ja imeveski Sampo. Eepose tegevustiku keskmeks on võitlus Ilmarineni sepistatud rikkust ja õnne tootva imeveski Sampo pärast.

Jumal

Jumal on paljudes usundites esinev võimas üleloomulik olend (tavaliselt isik). Monoteistlikes usundites (sh judaismis, kristluses ja islamis) on Jumal ülim olend, kellele omistatakse universumi (sealhulgas inimkonna) loomine, säilitamine ja juhtimine. Usku Jumalasse või jumalatesse leidub enamikus kultuurides. Teatud kindla Jumala või kindlate jumalate austajad võivad pidada teisi jumalaid madalamateks või ebajumalateks (neid võidakse nimetada ka jumalusteks).

Jumalus

Jumalus on üldistav mõiste jumalate, jumalannade ja jumalikustatud nähtuste ning olendite (astronoomiliste või geograafiliste objektide, mütoloogiliste olendite, valitsejate, psüühiliste jõudude ja abstraktsete kujutluste) kohta. Jumaluse mõistet kasutavad monoteistlike religioonide järgijad polüteistlike religioonide ja mütoloogiate jumalate kohta, eristamaks neid selgemalt Jumalast:

"jumalus on 1) polüteistliku panteoni jumalate üldnimetus; 2) mõiste, mille abil eristatakse polüteistlikke jumalaid Jumalast."Jumaluse mõistet on kasutatud ka ateistlikus kirjanduses, pooleufemistliku asendusena sõnale jumal. Tihti kasutatakse jumaluse mõistet siiski ka sünonüümsena jumalaga, nii polüteistlike jumalate kui monoteistliku ainujumala kohta.

Jumaluseks võib olla astronoomiline (Päike, Kuu) või geograafiline (mäed Jaapani ja Korea usundis) objekt, aga ka psüühiline jõud või abstraktne kujutlus (nt budismis). Keeruliseks võib osutuda lihtsalt pühaks peetavate ja jumalusena austavate objektide eristamine. Pole selge, mil määral võib erinevaid haldjaid, vaime, vaimolendeid, iidoleid, deemoneid, džinne jts jumalusteks nimetada.

Kalev (mütoloogia)

Kalev on tegelane eesti rahvuseeposest "Kalevipoeg". Kalev oli Kalevipoja isa ning Linda abikaasa.

Arvatavalt ühissoome ajast põhinev vägilasnimi, mis olevat tekkinud sõnast kali - jõud, vägi (August Annist) .

Legend räägib, et Kalev olevat maetud Toompeale, kuhu Linda ta tõi, ning Toompea klindisaar olevat Kalevi hauaküngas.

Katk

Katkuks (ladina keeles pestis) nimetatakse kergesti levivat nakkushaigust, mille tekitajaks on katkubakter (Yersinia pestis). Mustaks surmaks nimetatakse katkuepideemiat aastatel 1347-1349.

Kungla (mütoloogia)

Kungla on eesti mütoloogias õnnemaa, muinasjutumaa. Arvatakse, et selle sõna võttis esimesena kasutusele F. R. Kreutzwald, kes mõtles selle all eelkõige Gotlandi saart.

Kungla nimi tuleneb rootsi keelest ("det kungliga folket").

Linda

Linda on tegelane eeposest "Kalevipoeg". Ta oli Kalevipoja ema ja Kalevi naine.

Põhjakotkas (mütoloogia)

Põhjakotkas on müütiline võimas lind, keda mainitakse rahvuseepose esimeses loos (Kalevi tulek. Salme ja Linda).

Eeposes mainitakse, et Kalevala oli koht põhjas, kus tõusis kange Kalevite selts, mehed kui tammed tugevad. Põhja piiril asus Taara tammemetsa ääres talu, kus sirgus kolm poega.

Üks neist veeres Venemaale,

Teine tuiskas Turjamaale,

Kolmas istus kotka selga,

Põhjakotka tiiva peale.See, kes lendas Põhjakotka tiiva peal, oli Kalev.

Sõitis üle Soome mere,

Liugles üle Läänemere,

Veeres üle Viru mere,

Kuni õnne kohendusel,

Jumalikul juhatusel

Kotkas kõrge kalju peale

Viskas mehe Viru randa.

Religioon

Religioon on uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks ja/või üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused. Religioonile (kasutusel on ka mitmetähenduslikud sünonüümid usund ja usk) on antud palju definitsioone, enamasti on nad seotud selle usundiga, mida defineerija ise eelistab. Eestikeelses akadeemilises kirjanduses on sõna "usund" üha enam välja tõrjunud sõna "religioon" (nii õppekavade nimetustes kui ka uurimistööde pealkirjades).

Sõna "religioon" pärineb ladina keelest. Termin on tulnud sõnast religio või ka religare, mille etümoloogiat on erinevalt tõlgendatud. Üheks võimalikuks tõlgenduseks on 'taassidumine'.

Oletatakse, et religioon tekkis kiviajal või et religioon on sama vana kui inimkond. Kirjalike allikate puudumisel või nende kõrval võib varasemate uskumuste kohta informatsiooni saada arheoloogilise materjali (sealhulgas näiteks matusekommete, hauapanuste põhjal), samuti võrdleva mütoloogia ja keeleteaduse abil. Pole teada ühtki rahvast või kultuuri, kel poleks mingisuguseidki religioosseid uskumusi.

Religioon on lahutamatult seotud kultuuri arengu ja ajalooga. Religioossetest tekstidest on alguse saanud ja edasi kandunud kirjakeeled ning kirjaoskus. Religioon on ajaloos olnud ja on ka praegu tihedas seoses hariduse, teaduse, meditsiini, filosoofia, ajaarvamise, kunsti, kirjanduse, muusika jpm valdkondadega. Paljud maailma suurimad ehitised on rajatud religioossel otstarbel (sakraalehitised, templid, püramiidid).

Religioon võib anda järgijaile kindla maailmavaate (elu mõtte, juhised õigeks tegutsemiseks ja suhtlemiseks, tõe, surma, saatuse, tuleviku, maailma alguse ning lõpu küsimustes jms).

Pärast renessanssi on religiooni tähtsus ja tähendus läänemaailmas langenud. 18. sajandi ratsionalism vähendas religiooni tähtsust veelgi. Teaduslikud meetodid ja avastused jätsid üha vähem ruumi religioossele maailmapildile. 20. sajandil vähenes religioonide tähtsus eriti kommunistliku režiimiga maades, kus religiooni püüti välja tõrjuda. Samal ajal tõusid läänemaailmas jm esile mitmesugused uued usulised liikumised (New Age jm). Religioon on väga oluline Indias, Indoneesias, paljudes Aafrika maades ning mitmetes katoliiklikes maades. 2005. aastal ei pidanud umbes 16% inimestest ennast religioosseks, kuid pooled neist uskusid Jumalat, sidumata ennast ühegi religiooniga.Religiooni(de) uurimisega tegeleb teoloogia ehk usuteadus, samuti kultuuriantropoloogia, religiooniantropoloogia, etnoloogia, folkloristika.

Salme (tegelaskuju)

Salme ehk Tähemõrsja on samanimelise eesti eepilise rahvalaulu peategelane.

Esineb ka tegelasena Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kirjutatud eeposes "Kalevipoeg", milles on esitatud Salmest rääkiva rahvalaulutüübi üks variant.

Rahvalaulust ja selle kasutamisest "Kalevipojas" on kirjutanud folklorist Felix Oinas ja mütoloog Jaan Puhvel.

Skandinaavia mütoloogia

Muinaspõhja või skandinaavia mütoloogia on Skandinaaviat ja Islandit asustanud põhjagermaani hõimude ja rahvaste ristiusu eelsete müütide ja legendide kogum. Skandinaavia mütoloogiast eraldi seisab Soome mütoloogia, kuigi sellel on eelmainituga mõningaid sarnasusi.

Skandinaavias säilis muistne germaani mütoloogia kõige kauem. Müüte anti viikingiajal edasi suuliselt, näiteks pikkade värssjutustustena. Praegune teave muinaspõhja mütoloogia kohta pärineb põhiliselt Vanemast ja Nooremast Eddast, Islandi saagadest ja teistest keskaegsetest tekstidest.

Skandinaavia folklooris säilisid muistsed uskumused ja legendid pikka aega ning mõnedes maakohtades püsivad need tänapäevani.

Muinaspõhja usku on taaselustatud või taasleiutatud germaani uuspaganlusena. Mütoloogia on ka inspiratsiooniks kirjandusele, lavateostele ja filmidele.

Tõlluste

Tõlluste on küla Saare maakonnas Saaremaa vallas.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Pihtla valda.

Seal asuvad Tõlluste mõis ja Suursäär ehk Tõlluste säär.

Eesti mütoloogia järgi on Tõllustest pärit Suur Tõll.

Valaskala (mütoloogia)

Valaskala on müütiline suur kala, keda on mainitud eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg".

Rahvuseepose kuueteistkümnendas loos (Lennuki ehitus ja merereisi algus, Teekond maailma otsa, Lapumaa ja Varrak, lapu tark) sõlmivad Kalevipoeg ja Varrak Lapu rannas kokkuleppe, et tark tuleb teatud tasu eest teejuhiks Lennuki merereisil maailma otsa. Varrak võttiski laevasõitu seada ning tüürida. Põhja pole purjetades juhtus aga laev neelukohta, kus aerud ei saanud avitada ega purjed välja päästa.

Varrak võttis tündri, mille kattis punakaleviga, sidus punapaeltega ja kinnitas köitega laevakere külge rippuma. Valaskala märkaski sööta:

Ahmas suhu vaadikese,

Pistis ise punumaie,

Vedas laeva neelust välja,

Päästis paadi põrgusuusta,

Allilma ukse eesta,

Vana vaenu väravasta,

Kuhu mitu enne kukkund.......

Vanaisa (mütoloogia)

Vanaisa, ka Taevataat on müütiline tegelane eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg". Ta on taevaliste Taara tarkade juht, mõnes kontekstis saab teda samastada Ukuga.

Teda on mainitud eepose kahekümnendas loos (Valmistumine sõjaks. Lahingud. Raudmeeste saadikud. Kalevipoja surm. Põrgu väravas.).

Soome sepa pandud needuse tõttu lõikas mõõk Kääpa jõel Kalevipojal jalad alt. Vägilase vaim pääses põrmu paelust ja tõusis linnuna üles taevasse. Taevas anti vaimule uus keha, millel küll polnud jalgu. Kalevipoeg istus taevas Taara kangelaste keskel ja kuulas laulikute lugulaule oma vägitegude kohta. Samal ajal vanaisa mõlgutas mõtteid - mida anda taevas kangele mehele ametiks? Vanaisa kutsus kokku Taara taevalised targad ning peale paaripäevast nõupidamist mõeldi ühel meelel:

Põrgu vahipoisiks panna

Alta-ilma hoidemaie,

Väravaida vahtimaie,

Et ei selli sidemesta,

Kuri pääseks kütketesta.Kalevipoeg pandi valge ratsu selga ja saadeti põrguriigi piiridele. Seal raksas ta raske käega kaljut ning rusik jäi kinni kivirahnu. Nüüd ta kaitseb kütkes olles teiste kütkeid. Kui põrgulased püüavad kahest otsast põlenud piirul ahelaid habrastada, siis:

Kui saab hüüdma koidukukke

Vanaisa väravalta

Jõulupüha tulekuda:

Lähvad ahelate lülid

Järsku jälle jämedamaks.

Vanakreeka mütoloogia

Vanakreeka mütoloogia ehk kreeka mütoloogia on Vana-Kreeka müütide kogum ehk mütoloogia. Need lood olid tuttavad kõikidele muinaskreeklastele. Kuigi mõned mõtlejad olid nende lugude suhtes skeptilised, olid nad rahvale rituaalide ja ajaloo allikaks.

Muistsed kreeklased olid ühed suurimad müütide loojad Euroopas. Sõna "mütoloogia" on pärit samuti kreeklastelt. Umbes 400 aasta paiku eKr mõtles Kreeka filosoof Platon välja sõna mythologia, et eristada jumalikest tegudest jutustavaid fantaasiarikkaid jutustusi tavapäraste ja üleloomulike sündmuste tõetruust kirjeldamisest.

Kreeka mütoloogias olid jumalad antropomorfsed (inimesekujulised), kuid eelkõige olid nad universumi jõudude kehastused. Sellistena olid nad enam-vähem muutumatud. Kuigi nad mõnikord paistsid õiglastena, olid nad sageli väiklased ja kättemaksuhimulised. Jumalate soosingu ärateenimiseks oli tarvis ohverdusi ja vagadust, ent need ei garanteerinud midagi, sest jumalad kaldusid meelt muutma. Jumalate viha oli kardetav ja ka nende armastus oli ohtlik.

Kreeka mütoloogia on täis koletisi, sõdu, intriige ja jumalate sekkumisi. Probleeme lahendasid heerosed. Muinaskreeklased ei teinud selget vahet ajaloo ja mütoloogia vahel (vaata näiteks "Ilias" ja "Odüsseia"). Nad pidasid end müütiliste heeroste ja nende kultuuri otsesteks järeltulijateks.

Kreeka mütoloogia ulatus ja huvisfäärid avaldasid muljet ka roomlastele. Roomlased võtsid suures osas kreeklaste müüdid omaks ning samastasid paljud nende oma itaalia jumalad kreeka Panteoni jumalustega.

Tänapäeva kirjanduses kasutatakse jätkuvalt allusioone kreeka mütoloogiale. Ka mütoloogiat ennast võetakse köitva kirjandusena.

Varrak

Varrak oli müütiline Lapu tark eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg".

Teda on mainitud eepose kuueteistkümnendas loos (" Lennuki" ehitus ja merereisi algus. Teekond maailma otsa. Lapumaa ja Varrak, lapu tark.)

Kalevipoeg koos kaaslastega jõudis merereisiga laeval Lennuk Lapu randa ning kohtas siin Lapu tarka, Varrakut. Ta rääkis oma soovist jõuda maailma otsa ning palus Varrakut teejuhiks. Tark hoiatas teda ohtliku ettevõtmise eest. Kalevipoeg jäi endale kindlaks ja pakkus tasuks kulda ja hõbedat. Varrak küsis tasuks lisaks:

Pane palgaks peale hinna,

Mis sul kodu kütke′essa

Seina küljes seisenekse!"Kalevipoeg nõustus ning merereis jätkus põhja suunas. Laev sattus neelukohta, kus purjed ja aerud enam hädas ei päästnud. Varrak leidis väljapääsu, ta võttis tündri, kattis punase riidega, kinnitas köiega ning viskas kalale söödaks. Valaskala neelaski sööda alla ning vedas laeva põrgusuu juurest eemale.

Jõuti Sädemesaare juurde ning Varrak keelas meestel maale minna. Sulevipoeg käis siiski saarel tulemäe juures ja leidis kõrbenud kuuega tagasi tulles, et too tuleküngas sobib rehekütjaks. Seejärel võeti suund kodurandadele, jõudmata maailma otsa. Kalevipoeg lubas siiski Varrakule kokku lepitud tasu anda. Üheksateistkümnendas loos (Sarvik-taadi aheldus, Õnneaeg, Pidu ja Kalevi tarkusraamat, Sõjateated) antakse teada, et Varrak oli Lindanisas Kalevipoja kojas ning leidiski midagi tasuks sobivat, mis oli seina külge aheldatud:

"Leidsin kirjalehekesi,

Raudakaanel raamatuda

Kindla ahelate kütkes.

Anna luba aruasja,

Vana kirja kaasa võtta!"Vaatamata Sulevipoja ja Olevipoja manitsustele väärt raamatut mitte loovutada, jäi Kalevipoeg enda lubadusele kindlaks, teadmata, et tegu oli vana Kalevi Tarkuseraamatuga:

Kallim veel kui kuld ja hõbe

Seisis kütkendatud kirjas

Vanaaegne vaba põli,

Meie meestepoege priius......

Zeus

Zeus (kreeka keeles Zεύς) ehk Dias (kreeka keeles Δίας) ('jumalik kuningas') on vanakreeka mütoloogias peajumal ning taeva- ja äikesejumal.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.