Mõõtmine

Mõõtmine on mõõdetava suuruse ehk mõõtesuuruse arvväärtuse kindlakstegemine mõõtevahendi abil. Selleks leitakse mõõdetava suuruse ja samaliigilise, ühikuks valitud suuruse suhe. Mõõtetulemuseks on mõõdetava suuruse väärtus, mida väljendatakse selle suhtarvu ja mõõtühiku korrutisena.[1]

, Mõõtetulemus erineb alati mingil määral suuruse tegelikust väärtusest, sest igal mõõtmisel esineb mõõtemääramatus. Varem olid samas seoses kasutusel mõisted suuruse tõeline väärtus ja mõõteviga.

Mõõdetavat suurust võrreldakse mõõtühikuga kas vahetult mõõdu kaudu (nt vihtidega kangkaalul) või eelnevalt mõõdu kaudu gradueeritud mõõteriista abil (nt kaalumine osutikaalul).

Otsemõõtmisel saadakse mõõtetulemus otse mõõtevahendilt (nt võimsus vattmeetri näidikult]], kaudmõõtmisel arvutatakse tulemus mõõtesuurusega seotud suuruste otse mõõdetud väärtuste kaudu (nt võimsuse mõõtmine voltmeetri ja ampermeetri näitude järgi).[2]

Caliper detail view.jpeg
Läbimõõdu mõõtmine nihikuga

Viited

  1. http://www.physic.ut.ee/kfk/mootmised.pdf
  2. ENE, 6.kd, 1992, lk 484

Vaata ka

Välislingid

Aja mõõtmine

Aja mõõtmine on ajavahemike kestuste mõõtmine.

Tehnikaeelsel ajastul on looduslike tsüklite (öö ja päeva vaheldumine, Kuu faasid, aastaaegade vaheldumine) põhjal kujunenud ajaühikud ööpäev, kuu, ja aasta. Kui võeti kasutusele kellad ja hakati tegema süstemaatilisi astronoomilisi vaatlusi, hakati ööpäeva jagama tundideks, minutiteks ja sekunditeks.

Igasugune aja mõõtmine põhineb mingi regulaarselt korduva nähtuse tsüklite loendamisel ja selle murdosade täpsel mõõtmisel. Sobivaks regulaarseks nähtuseks on osutunud Maa ööpäevane pöörlemine ümber oma telje, mille kiirus on väga püsiv. Ööpäevatsüklit saab vaadelda taevakehade näivate asendite kaudu, mida saab astronoomiliste vaatluste teel üsna täpselt määrata.

Maa pöörlemisperiood kinnistähtede suhtes (tegelik pöörlemisperiood) on täheööpäev, millel põhineb täheaeg. Täheööpäevad on ühepikkused.

Maa pöörlemisperiood Päikese suhtes (järjestikuste keskpäevade vaheline ajavahemik) on päikeseööpäev, millel põhineb päikeseaeg. Et Maa tiirleb mööda oma orbiiti ümber Päikese, siis Päike liigub näiliselt kinnistähtede suhtes ida poole ning selleks, et Päike jõuaks tagasi vaatleja taevameridiaanile, peab Maa tegema pisut rohkem kui ühe täispöörde. (Taevameridiaan on taevasfääri suurringjoon, mis läbib maailma põhjapooluse ja vaatleja seniidi; Päike ületab taevameridiaani tõelisel keskpäeval.) Ent Maa liikumine orbiidil ei ole ühtlane ning tiirlemisorbiidi tasand on taevaekvaatori suhtes 23,12° võrra kaldu. Seetõttu ei ole Päikese liikumine kinnistähtede suhtes ida poole ühtlane ning tõelise päikeseööpäeva kestus oleneb aastaajast, kuid päikeseööpäev on täheööpäevast nelja minuti võrra pikem. Tõeline päikeseaeg, mida saab mõõta päikesekellaga, ei kulge ühtlase kiirusega. Seetõttu on keskmise päikeseaja põhjal kasutusele võetud keskmine päikeseööpäev, mis võrdub tegeliku päikeseööpäeva aastakeskmisega.

Keskmine päikeseaeg kulgeb ühtlase kiirusega ning selle alusel arvestatakse tsiviilaega, mida näitavad kellad. Tegelikult ei ole ka keskmine päikeseaeg täpselt ühtlane, sest Maa pöörlemist pidurdavad vähesel määral looded ja muud tegurid.

Gravitatsiooniseadus võimaldab ennustada Kuu asendit orbiidil igal antud ajahetkel. Teiselt poolt, Kuu täpne asend võimaldab usaldatavalt aega määrata, sest Kuu liikumine ei aeglustu. Kuu asendi põhjal arvestatavat aega nimetatakse efemeriidiajaks. See kulgeb üsna ühtlaselt. 20. sajandi jooksul kogunenud erinevus keskmise päikeseaja ja efemeriidiaja vahel on üle poole minuti.

Kõige täpsema ajastandardi annavad aatomite ja molekulide võnkesagedused. Aatomkellad, milles kasutatakse masereid ja lasereid, eksivad ainult umbes 3 millisekundit 1000 aasta kohta.

Aja mõõtmine on tehniliselt väga keerukas ülesanne.

Elektrienergia

Elektrienergia on elektromagnetvälja energia. Elektrienergiat saadakse mõnda teist liiki energiat muundades peamiselt elektrijaamades. Elektrienergiat on lihtne üle kanda ja suure kasuteguriga muundada. Elektrienergia muundub kasulikuks energiaks elektritarvitites ‒ elektrimootorites, küttekehades, valgustites jm.

Elektrienergiat väljendab integraal elektripinge ja voolutugevuse korrutisest ajas :

Elektrienergia SI ühik on džaul (tähis J) ehk vattsekund (Ws). Praktikas mõõdetakse ja arvestatakse elektrienergiat kilovatt-tundides: 1 kWh = 3,6 × 106 J.

Elektrolüüt

Elektrolüüt on aine, mille elektrijuhtivus põhineb ioonide vabal liikumisel. Kõige tüüpilisem elektrolüüt on ioonne lahus, kuid elektrolüüt võib olla ka tahke või vedel aine, näiteks metall.

Ioonsed elektrolüüdid on aluste, hapete või soolade lahused. Ka osa gaase võib käituda kõrgel temperatuuril või madalal rõhul elektrolüütidena. Elektrolüüdi lahuse võib saada ka bioloogiliste molekulide (nt DNA, polüpeptiidid) või sünteetiliste polümeeride (nt polüstüreensulfonaat) lahustamisel lahustis. Kahte viimast nimetatakse polüelektrolüütideks, mille elektrijuhtivuse tagavad laetud funktsionaalrühmad.

Elektrolüüdi lahus saadakse tavaliselt soola lahustamisel lahustis (nt vees), lahusti ja soola termodünaamilise koostoime tõttu dissotsieeruvad (lagunevad) soola osakesed positiivsete ja negatiivsete laengutega osakesteks. Antud protsessi nimetatakse lahustumiseks. Näiteks söögisooda ehk naatriumvesinikkarbonaadi viimisel vette dissotsieerub molekul väiksemateks ioonideks vastavalt dissotsiatsioonireaktsioonile:

NaHCO3(s) → Na+(aq) + HCO3−(aq)Samuti on võimalik, et ainete reaktsioonil veega on saadused võimelised dissotsieeruma ioonideks, näiteks süsihappegaasi ja vee reaktsioonil tekib molekul, mis vesilahuses dissotsieerub ioonideks:

CO2 + H2O → H2CO3Vastavalt dissotsiatsioonireaktsioonile vesilahuses:

H2CO3(s) → H+(aq) + HCO3−(aq)HCO3−(aq) → H+ + CO32−(aq)Vedelas olekus soolad võivad ka olla elektrolüüdid. Näiteks, kui naatriumkloriid kõrgel temperatuuril ära sulatada, siis saadud vedelal soolal on samuti elektrijuhtivus.

Erosioon

Erosioon ehk uuristus on voolava vee, liustike, tuule või lainete tekitatud kulutus, mille tagajärjel osa pinnasest ära kandub.Mõnikord mõistetakse erosiooni all kitsalt protsessi, mille käigus voolav vesi kulutab ja kannab ära kivimeid, setteid ja mulda.Kuigi erosioon on looduslik protsess, kiirendab inimtegevus seda 10–40 korda. Erosioon põhjustab kõrbestumist, vähendab põllumaa tootlikkust, veeteede ummistumist liigsete setetega ning toitaineterikaste pindade kadumist.Tuul ja vesi põhjustavad kõige ulatuslikumat erosiooni.

Inimtegevustest mõjutavad erosiooni põllumajandus, metsatustumine, teede ehitus, linnastumine ja inimeste tekitatud kliimamuutused.

Globaliseerumine

Globaliseerumine ehk üleilmastumine on protsess, mida iseloomustavad kasvav rahvusvaheline kaubandus ja tihenev kultuurivahetus, mis muudavad maailma majandust ja ühiskonda. Globaliseerumisele on püütud anda erinevaid definitsioone. Majanduse kontekstis seostatakse seda mõistet eelkõige vabakaubandusest tulenevate nähtustega. Globaliseerumise tõukejõuks on muutused tehnoloogias, eelkõige transpordi ja kommunikatsiooni areng ning energia odavnemine, mille tulemusena on väidetavalt tekkimas globaalne küla.

Globaliseerimist peetakse pigem tänapäeva nähtuseks, kuid osad autorid on pakkunud selle algusajaks 4-7. sajandit, kui algas "usundite globaliseerumine" ehk kristluse ja islami levik.

Keere

Keere on detaili silindrilise või koonilise kujuga pinnale mööda kruvijoont valmistatud püsiva sammuga soon.

Kiirendus

Kiirendus (tähis ) on vektoriaalne füüsikaline suurus, mis väljendab kiiruse muutumist ajaühiku kohta. Kiirenduse dimensioon on teepikkus/aeg2. Kiirenduse mõõtühik SI-süsteemis on meeter sekundi ruudu kohta ms2.

Hetkkiirendus on kiiruse tuletis aja järgi ehk kohavektori teine tuletis aja järgi:

kus

on kiirus,
kohavektor (aja funktsioonina),
aeg ja
Leibnizi diferentseerimise tähistus.

Kiirendus võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Negatiivset kiirendust nimetatakse kõnekeeles aeglustumiseks. Kui kiiruse muut on võrdsete ajavahemike puhul võrdne, on tegemist ühtlase ehk konstantse kiirendusega. Üldjuhul on reaalsed kiirendused mitteühtlased.

Kiirendusvektor lahutub kiirenevalt liikuva keha või masspunkti trajektoori igas punktis trajektoori puutuja sihiliseks tangentsiaalkiirenduseks ning sellega risti olevaks normaalkiirenduseks ehk tsentrifugaalkiirenduseks.

Magnetväli

Magnetväli on tihedalt seotud elektriväljaga ja need kaks välja moodustavad elektromagnetvälja. Magnetväli on matemaatiline kirjeldus sellest, kuidas see mõjutab elektrivoolu ja magnetilisi materjale. Magnetvälja igas konkreetses punktis on määratud nii tema suund kui ka suurus (tugevus), seega on tegemist vektorväljaga . Kõige tavalisemalt on magnetväli defineeritud Lorentzi jõu kaudu, mis rakendub liikuvatele elektriliselt laetud kehadele. Magnetväli võib viidata kahe erineva, kuid omavahel tihedalt seotud väljale, mis on tähistatud sümbolitega B ja H.

Kuna elektriväli E ümbritseb elektrilaengut, siis on mõistlik eeldada, et magnetväli B ümbritseb magnetlaengut. Ometigi magnetlaengute eksistentsi ei ole suudetud tõestada, kuigi osa teooriatest seda ennustab. Magnetvälja tekitamiseks on olemas aga kaks teist viisi. Esimene võimalus oleks kasutada liikuvaid laetud osakesi (elektrilaengu liigutamine), näiteks elektrivoolu juhtmes, et valmistada elektromagneteid. Teine võimalus on kasutada elementaarosakesi nagu elektronid, sest neil osakestel on seesmine võime tekitada enda ümber magnetvälja . Teatud materjalides elektronide magnetväljad liituvad ja materjali ümbritsevas keskkonnas on summaarne magnetväli. Sellise liitumise tulemusena tekib püsimagnet. Erirelatiivsusteooria kohaselt on elektri- ja magnetväli omavahel tihedalt seotud sama objekti erinevad aspektid. Seda objekti kirjeldab elektromagnetiline tensor, kus elektri- ja magnetväljaks lahutamine sõltub vaatleja suhtelisest kiirusest ja laengust. Kvantfüüsikas on elektromagnetväli kvanditud ja elektromagnetiline vastasmõju on footonite vahetamise tulemus.

Magnetväljal on olnud palju kasutusalasid nii kauges minevikus kui ka tänapäeval. Maa tekitab endale oma magnetvälja, mida on juba sajandeid kasutatud navigeerimisel. Pöörlevat magnetvälja on kasutatud nii elektrimootoris kui ka elektrigeneraatoris. Magnetjõud annavad teavet laengukandjate kohta erinevates materjalides Halli efekti kaudu. Magnetväljade interaktsiooni uurimine erinevates elektriseadmetes nagu trafo on magnetahelaid uuriv distsipliin.

Nurk

Nurk on geomeetriline kujund, mille moodustavad kaks ühise otspunktiga kiirt. Neid kiiri nimetatakse nurga haaradeks ja nende ühist otspunkti nimetatakse nurga tipuks.

Nurgaks nimetatakse ka mõõtu, mis iseloomustab pöörelmist või nurga (kujundi) haarade omavahelist paiknemist. See on ringjoone kaare pikkus jagatud ringjoone raadiusega. Nurga (kujundi) juhul asub kaar haarade vahel, kusjuures vastava ringjoone keskpunkt ühtib nurga tipuga. Eristamaks kujundit nurk ja mõõtu nurk, kasutatakse viimase tähistamiseks mõnikord ka mõistet nurgamõõt.

Ornitoloogia

Ornitoloogia ehk linnuteadus on zooloogia haru, mis uurib linde, käsitledes nii nende ehitust, talitlust, süstemaatikat, levikut jmt aspekte. Ornitoloogiaga tegelevat inimest nimetatakse ornitoloogiks.

Ornitoloogial kui teadusharul on pikk ajalugu. Sellega tehti algust juba Vana-Kreekas (umbes 400 aastat eKr), omaette teadusharuks kujunes see 17. sajandil.

Ornitoloogiaalased teadmised on aidanud kirjeldada ja selgitada mitmeid bioloogilisi uurimisobjekte nagu evolutsioon, liigiteke, instinktid, õppimine, ökoloogilised nišid, fülogeograafia ja liigikaitse.

Kui varajane ornitoloogia keskendus peamiselt linnuliikide kirjeldamisele ja levikuala kindlaks määramisele, siis nüüdisajal otsitakse vastuseid spetsiifilistele küsimustele, kasutades sealjuures sageli linde kui mudelorganisme, testimaks hüpoteese ja ennustusi. Tänapäeva ornitoloogia, nagu ka enamik teisi teadusharusid, kasutab arvukalt tehnika ja tehnoloogia edusamme.

Päikesekiirgus

Päikesekiirgus on Päikeselt lähtuv elektromagnetlainete ja aineosakeste voog. Päikesekiirguse voog mõjutab tugevasti elu Maal, sellest sõltub atmosfääri soojenemine ja jahtumine, atmosfääri püsivus, vee aurumine ja kondensatsioon, soojusenergia olemasolu ja üldisemalt Maa kliima. Suurem osa päikesekiirgusest hajub maailmaruumis laiali. Maani jõuab vaid pool miljardikku kogu kiirgusest ehk 5,4 × 1012 teradžauli aastas. Maa keskmisel kaugusel Päikesest Maa atmosfääri ülapiirile päikesekiirtega risti olevale pinnaühikule langevat kiirgusvoo hulka nimetatakse solaarkonstandiks. Solaarkonstandi väärtus muutub Päikese 11-aastase tsükli kestel vahemikus 1361–1362 W/m2. Atmosfääriväline päikesekiirguse spekter on ligikaudu võrdne absoluutselt musta keha kiirgusega temperatuuril 5800 K.

Röntgenikiirgus

Röntgenikiirgus on elektromagnetkiirgus lainepikkuste vahemikus 0,01–10 nm. Seega on röntgenikiirgus väiksema lainepikkuse ja suurema energiaga kui nähtav valgus ja ultraviolettkiirgus ning suurema lainepikkuse ja väiksema energiaga kui gammakiirgus. Kuna röntgenikiirguse energia on suurem ja lainepikkus väiksem kui nähtaval valgusel, siis läheb see erinevatest ainetest paremini läbi kui valgus, võimaldades näha seda, mida valguse abil näha ei saa. Seetõttu on röntgenikiirgus kõige tuntum kasutuse tõttu meditsiinis, kus sellega tehakse röntgenipilte. Röntgenikiirgus on nime saanud Wilhelm Conrad Röntgeni järgi, kes seda nähtust esimesena põhjalikumalt uuris.

Röntgenikiirgus liigitatakse pidurdus- ehk pärsskiirguseks ja karakteristlikuks kiirguseks.

Pärsskiirgus tekib suure energiaga elektronide pidurdumisel metallis, näiteks röntgenitoru anoodis, kui elektron annab osa oma kineetilisest energiast ära röntgenikiirgust kandvatele footonitele. Pärsskiirguse spekter on pidev.

Kui langeva elektroni energia on piisav aatomi ioniseerimiseks, siis jääb aatomi sisemisest elektronkihist lahkunud elektronist alles auk. Mingi (väga lühikese femtosekundi suuruses) aja pärast täidab selle augu mõni kõrgema energiaga elektron ja kaotatud energia antakse ära karakteristliku kiirguse footonina. Kuna aines elektronkihtidel olevate elektronide energia on kvantiseeritud, siis on ka tekkiva kiirguse spekter diskreetne.

Sotsiaalne klass

Sotsiaalne klass on sotsioloogia mõiste inimgrupile, mis eristub mingi tunnuse alusel ja tekib sotsiaalse kihistumise tulemusel.

Kuna kõikidel ühiskondadel on kolm kõrgelt hinnatud ressurssi:

võim,

prestiiž,

omandNing need jagunevad ebavõrdselt, siis see põhjustabki sotsiaalset kihistumist ja inimesed moodustavad sotsiaalse hierarhia, mis on rombi kujuline ja mille astmeid nimetatakse stratumiks.

Mida kõrgemal stratumil paikneb inimene, seda rohkem on tal ressursse.

Funktsionalistide analüüs põhjendab ressursside jaotumist sellega kuidas olemasolev ühiskond hindab inimese võimeid – kui konkreetsel ajahetkel vajatakse rohkem kas kunstnikumeelega või tarku inimesi, siis neid hinnatakse ja tasustatakse ka kõrgemalt ehk moodustub talentide hierarhia. Seda olukorda nimetatakse meritokraatiaks.

Konfliktiteooria põhjal tekib hierarhia võitluses väheste ressursside pärast, kus võimul olijatel on juba eelised ja võimul olijate ideed sarnanevad ühiskonna ideedega (Karl Marx).

Max Weber tõi välja stratifitseerimise meetodid:

klass – sama majanduslik tase;

staatusgrupp – sama elulaad;

partei – sama poliitiline nägemus.

Temperatuur

Temperatuur on füüsikaline suurus, mis iseloomustab süsteemi või keha soojuslikku olekut ehk soojusastet.

Termodünaamilise tasakaalu puhul on süsteemi kõigi osade temperatuur ühesugune. Temperatuuride erinevuse korral siirdub soojus kõrgema temperatuuriga osadelt madalama temperatuuriga osadele kuni temperatuuride ühtlustumiseni.

Molekulaarkineetilise teooria kohaselt iseloomustab tasakaalustatud süsteemi temperatuur aatomite, molekulide ja teiste süsteemi moodustavate osakeste soojusliikumise intensiivsust.

Statistilise füüsika seadustega kirjeldades on temperatuur süsteemi (keha) mikroosakeste soojusliikumise keskmise kineetilise energia mõõt.

Tuul

Tuul on looduslikel põhjustel Maa pinna suhtes horisontaalselt liikuv õhk.

Maal peetakse tuuleks atmosfääri õhurõhu ebaühtlasest jaotusest tekkinud õhu liikumist. Spetsiifilisema meteoroloogilise tähenduse kohaselt on tuul õhk, mis liigub baarilise gradientjõu olemasolul paralleelselt Maa pinnaga. Kosmoses esinev nii öelda päikesetuul ja planeetide vaheline tuul ei ole siin meteoroloogilises mõistes käsitletavad. Tuult klassifitseeritakse selle kiiruse, põhjustajate, asukoha ja ilmingute põhjal. Kõige tugevamad tuuled meie päikesesüsteemis esinevad Neptuunil ja Saturnil.Meteoroloogias kasutatakse tuule iseloomustamiseks selle tugevust ja suunda kust tuul puhub. Lühiajalisi tuule kiiruse tõusmisi nimetatakse puhanguteks ning pikemalt (umbes üks minut) kestvaid tuule kiiruse tõusmisi nimetatakse pagideks. Sõltuvalt tuule tugevusest hinnatakse tuult: nõrk, keskmine, kõva tuul ja torm. Kaks kõige põhilisemat tegurit, mis põhjustavad atmosfääri tsirkulatsiooni on õhumasside erinev soojenemise kiirus Maa ekvaatoril ja poolustel ning planeedi pöörlemine (Coriolisi efekt).

Tuul on inimtegevuses erilisel kohal. Tuul on loonud transpordiviise ning rikastanud energia saamise võimalusi. Tuule abil seilavad purjelaevad üle Maa veteväljade. Samuti kasutatakse õhupallide juhtimiseks ära horisontaalset õhu liikumist. Tugevad tuuled aga võivad tekitada looduses suuri kahjustusi ning hävitada inimese materiaalset vara.

Tuuled võivad kujundada maastiku erinevaid pinnavorme. Tuul tekitab pinnase erosiooni. Tuule erosiooniga moodustavad edasikantavad pinnaseosakesed uusi maastike ning viljakaid pindu, näiteks lösse. Tuul võib kõrbetes liigutada tohutuid koguseid liiva ühest paigast teise. Tuule positiivseks omaduseks looduses on tuullevi, mis võimaldab taimedel paljuneda ja levida. Teisalt võib tuul teha palju kahju metsatulekahju korral. Samuti on tuulel madalate õhutemperatuuride juures negatiivne mõju karjapidamisele ning metsloomadele. Tuul mõjutab ka metsloomade jahtimisviise.

Tööpuudus

Tööpuudus ehk töötus on nähtus, mis seisneb selles, et inimesed, kes soovivad töötada, ei leia endale sobivat tööd. Sageli mõistetakse tööpuuduse all ka tööpuuduse näitajat, niisuguste inimeste osakaalu tööjõus.

Töö all mõistetakse siin kas tasustatavat tööd või ettevõtlust, mitte vabatahtlikku või muud mittetasustatavat tööd.

Tööpuudus on (koos SKT ning majanduskasvuga) üks kõige enam kasutatavaid statistilisi majandusnäitajaid.

Veen

Veenideks ehk tõmbsoonteks (ladina ains vena, mitm venae) nimetatakse peamiselt paljudel selgroogsetel loomadel tsirkulatsioonisüsteemi kuuluvaid õhukese seinaga mahtuvusveresooni, mida mööda juhitakse verd südame suunas. Veenid moodustavad omavahel arvukalt veenipõimikuid.

Veenide areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Viskoossus

Viskoossus (ladina k. viscosus -kleepuv) on vedelike ja gaaside (fluidumi) molekulide sisehõõrdumisest tekkiv voolamise võime. See on vedelike ja gaaside sisehõõrde mõõt. Viskkoossuse toimet on lihtne ette kujutada fluidumi laminaarsel voolamisel, kui vedeliku või gaasi kihid liiguvad üksteise suhtes erineva kiirusega. Need kihid libisevad üksteise peal, mille tõttu kihtide libisemispinnal tekib hõõre, mis püüab pidurdada nende omavahelist liikumist. Mida suurem on takistav jõud, seda vaevalisem on vedeliku voolamine. Rahvalikult öeldes tegemist on paksu ehk viskoosse vedelikuga.

Viskoossuse vastandomadus on voolavus.

Võimsus

Võimsus on füüsikaline suurus, mis näitab, kui palju tööd teeb jõud ajaühiku jooksul, seega väljendab võimsus töö tegemise kiirust:

kus – võimsus, – töö, – aja muut (ajavahemik).

Võimsuse SI-väline ühik on hobujõud.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.