Lääne-Euroopa

Lääne-Euroopa on piirkond Euroopa lääneosas. Tema koosseis ja piirid sõltuvad sellest, millises kontekstis mõistet tarvitada.

Kitsamas geograafilises tähenduses hõlmab see Suurbritannia, Iirimaa, Prantsusmaa, Belgia, Hollandi ja Luksemburgi alad.

Külma sõja aegsesse sotsiopoliitilisse Lääne-Euroopasse kuulusid Ida-Euroopa sotsialistlikele riikidele vastanduvad kapitalistlikud riigid. Seda kasutatakse vähemal määral ka tänapäeval, et eristada riike majanduslikult, poliitiliselt Ida-Euroopast.

Enne Euroopa Liidu ja NATO laienemist endiste sotsialismimaade alale kasutati Lääne-Euroopa mõistet ka Euroopa Liidu ja Euroopa NATO maid tähistavana, ehkki näiteks mõlemasse kuuluv Kreeka on selgelt Lõuna-Euroopasse kuuluv.

Tänapäeval on mõistel vähem tegemist geograafiaga ja rohkem majandusega. Mõistet seostatakse liberaaldemokraatiaga ja kapitalismiga. Lääne-Euroopa riikidel on ühine läänelik kultuur.

ÜRO liigituse järgi kuuluvad Lääne-Euroopasse järgnevad riigid:

Laane-Euroopa
Idas raudse eesriideni ulatuv ÜRO liigituse järgne Lääne-Euroopa

Vaata ka

1954

1954. aasta (MCMLIV) oli 20. sajandi 54. aasta.

3. aprill

3. aprill on Gregoriuse kalendri 93. (liigaastal 94.) päev. Juliuse kalendri järgi 21. märts (1900–2099).

Euroopa

Euroopa on maailmajagu ja looduslik-kultuuriline regioon, mis hõlmab Euraasia mandri poolsaaretaolise lääneosa.

Loodusgeograafilist Euroopat piiravad põhjast Põhja-Jäämere ääremered, läänest ja lõunast Atlandi ookean ning selle osad. Euroopa ja Aasia piir on tinglik ja üheselt määratlemata. Idas moodustavad piiri Uurali mäed (kas idajalam või veelahe), edasi lõuna poole kas Uurali või Jembi jõgi Kaspia mereni ning kas Kuma-Manõtši nõgu Aasovi mereni või Suur-Kaukasuse Peaahelik.

Euroopa pindala on ligikaudu 10,2 miljonit ruutkilomeetrit ning 2017. aasta andmete järgi elab seal 739 139 855 inimest .Euroopa rahvastik moodustab 11% kogu maailma rahvastikust.

George Marshall

George Catlett Marshall (31. detsember 1880 – 16. oktoober 1959) oli Ameerika Ühendriikide sõjaväelane ja poliitik.

George Marshall teenis Ameerika Ühendriikide sõjaväes. Ta ülendati 2. veebruaril 1902 leitnandiks ja 7. märtsil 1907 vanemleitnandiks. Esimese maailmasõja ajal edenes ta auastmetes kiiresti, tõustes 1. juulil 1916 kapteniks, 5. augustil 1917 majoriks, 5. jaanuaril 1918 kolonelleitnandiks ja 27. augustil 1918 koloneliks. Pärast maailmasõja lõppu anti talle 30. juunil 1920 rahuaja regulaararmeesse üleviimise tõttu tagasi maailmasõjaeelne vanemleitnandi auaste, kuid juba järgmisel päeval ülendati ta majoriks. 21. augustil 1923 sai ta kolonelleitnandiks, 1. septembril 1933 koloneliks, 1. oktoobril 1936 brigaadikindraliks ja 1. juulil 1939 kindralmajoriks. 1. septembril 1939 sai ta USA armee staabiülemaks ja seoses sellega ülendati ta kindraliks.

16. detsembril 1944 ülendati Marshall armeekindraliks. Armeekindrali auaste loodi ajutisena (alates 23. märtsist 1946 alaline) USA Kongressi otsusega 14. detsembril 1944 ühtlustamaks kõrgemate ohvitseride auastmesüsteemi Lääne-Euroopa liitlasriikide omadega. Marshall oli esimene kokku viiest armeekindralist.

Teise maailmasõja ajal kuulus Marshall liitlasvägede juhatusse.

1947–1949 oli Marshall Ameerika Ühendriikide riigisekretär ja 1950–1951 kaitseminister. 1949 nimetas president Truman Marshalli USA Punase Risti presidendiks.

Riigisekretärina oli Marshall Iisraeli riigi tunnustamise vastu. Talle tundus, et Iisraeli riigi loomine vallandab Lähis-Idas sõja. Tõpoolest, sõda algaski 1948. aastal järgmisel päeval pärast seda, kui Iisrael kuulutas end iseseisvaks. 1948. aasta mais ütles ta presidendile Harry Trumanile: "Kui sa tunnustad Iisraeli riiki ja ma pärast seda valimistel osalen, siis hääletan ma sinu vastu."

aastal 1953 osales ta USA esindajana kuninganna Elizabeth II kroonimisel.

Ida-Euroopa

Ida-Euroopa on Euroopa idaosa nimi. Seda piirkonda määratletakse erinevalt. Seda nime kasutatakse ka kõigi nende Euroopa riikide tähistamiseks, kus varem valitses kommunism, et eristada neid poliitiliselt ja majanduslikult Lääne-Euroopast.

Itaalia sõjad

Itaalia sõjad, mida tuntakse ka nimetuste suured Itaalia sõjad, Itaalia suured sõjad, Itaalia XVI sajandi sõjad, Habsburgi-Valois' sõjad all, oli sõjaliste konfliktide sari aastatel 1494–1559, milles osales enamik Itaalia linnriike, paavstiriik, enamik Lääne-Euroopa suurriike (Prantsusmaa kuningriik, Hispaania kuningriik, Püha Rooma riik ja Šotimaa kuningriik ning ka Otomani impeerium).

Sõjategevus leidis aset peamiselt Apenniini poolsaarel, aga ka Madalmaades, Prantsusmaal, Inglismaal, Vahemeres ja mujal. Sõja poliitiliseks tulemiks oli Hispaania ülemvõimu kindlustumine suuremal osal poolsaarest, maa poliitilise killustatuse kinnistamine ja Itaalia riikide kõrvaletõrjumine Euroopa rahvusvaheliste suhete ääremaale.

Kesk-Euroopa

Kesk-Euroopa on kindlalt piiritlemata ala Euroopas.

Kesk-Euroopa mõiste erineb riigist riiki ning on muutunud ajast aega.

Mõistet "Kesk-Euroopa" kasutati juba 19. sajandi algul, aga laiemalt hakati seda tarvitama 20. sajandi algul. Varem ei tuntud sellise määratluse järele vajadust, sest Euroopat jagati religiooni põhjal Lääne-Euroopaks, kus valitses katoliiklus, ja Ida-Euroopaks, kus valitses õigeusk. Seejärel jagunes tollane Lääne-Euroopa pärast reformatsiooni Põhja-Euroopaks, kus valitses protestantism, ja Lõuna-Euroopaks, kus paavstivõim jäi püsima. Omakorda Ida-Euroopa lõunaosa läks muhameedliku Osmanite riigi kätte ja polnud head ühistunnust, mis Kesk-Euroopat eristaks muudest piirkondadest.

Ühistunnus hakkas tekkima 19. sajandil ja selleks oli saksa rahvus. Tollal oli sakslastega asustatud piirkond mõnevõrra teistsugune kui tänapäeval, ulatudes kaugemale itta. Ühtlasi vähenes 19. sajandil religiooni tähtsus. Kesk-Euroopa tähistas neid piirkondi, mida Saksamaa soovis nii poliitiliselt kui majanduslikult kontrollida. Nii näiteks kuuluvad Baltimaad Saksa traditsioonis samuti Kesk-Euroopasse, sest seal oli saksa vähemus väga mõjukas.

21. jaanuaril 1904 loodi Berliinis Kesk-Euroopa Majandusühendus, mis seadis oma eesmärgiks Saksamaa ja Austria-Ungari majanduskoostöö tihendamise. Hiljem laiendati seda piirkonda Hollandile, Belgiale, Luksemburgile ja Šveitsile. 1915 avaldas saksa kristlik liberaal Friedrich Naumann raamatu "Kesk-Euroopa" ("Mitteleuropa"), milles kutsus üles pärast maailmasõja lõppu moodustama nende maade majandusliitu. Sinna pidid kuuluma kõik Prantsusmaa ja Venemaa vahel olevad maad. Pärast Saksamaa kaotust maailmasõjas kukkus see idee läbi.

Geograafilises mõttes on Kesk-Euroopa põhjapiiriks Läänemere lõunarannik, kuid Taani jääb Kesk-Euroopast välja. Läänepiiriks on üldiselt Reini jõgi, lõunapiiriks Alpid. Idapiir on kõige ebamäärasem, sest sealkandis pole nii suurt jõge kui Rein ega nii kõrgeid mägesid kui Alpid. Ka Doonau ei sobi hästi piiriks. Eri ajaloolased ja majandusteadlased on Kesk-Euroopa idapiiri tõmmanud erinevalt.

Pärast sotsialistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemist on paljudes endistes sotsialismimaades hakatud väljendama soovi kuuluda Kesk-Euroopasse, mitte Ida-Euroopasse, täpselt samal põhjusel, miks Eestis soovitakse kuuluda Põhja-Euroopasse koos Soome ja Rootsiga, mitte Ida-Euroopasse koos Venemaaga.

ÜRO liigituse järgi kuuluvad Kesk-Euroopasse:

Austria

Liechtenstein

Poola

Saksamaa

Slovakkia

Sloveenia

Šveits

Tšehhi

Ungari

Kesk-Euroopa aeg

Kesk-Euroopa aeg (inglise keeles Central European Time, lühend CET) on üks vööndiaja UTC + 1 h nimetustest, mida kasutatakse eeskätt Euroopas. Kesk-Euroopa aeg on seega maailmaajast üks tund ees. Kesk-Euroopa suveaeg on maailmaajast ees kaks tundi.

Kesk-Euroopa aeg kehtib suuremas osas Euroopa Liidu liikmesriikides, välja arvatud Iirimaa, Suurbritannia ja Portugal (neis kehtib Lääne-Euroopa aeg), samuti Soome, Eesti, Läti, Leedu, Kreeka ja Küpros (neis kehtib Ida-Euroopa aeg). Kesk-Euroopa aeg on kasutusel ka Šveitsis, Norras, Andorras, Monacos, Vatikanis, San Marinos, Liechtensteinis, Bosnia ja Hertsegoviinas, Serbias, Montenegros, Albaanias, Põhja-Makedoonias ning Horvaatias.

Eestis kehtis Kesk-Euroopa aeg aastail 1918–1919 ja Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944.

Lõuna-Euroopa

Lõuna-Euroopa on piirkond Euroopa lõunaosas.

ÜRO liigituse järgi kuuluvad Lõuna-Euroopasse -

Albaania

Andorra

Bosnia ja Hertsegoviina

Gibraltar (Suurbritannia)

Hispaania

Horvaatia

Itaalia

Kosovo

Kreeka

Küpros

Malta

Montenegro

Portugal

Põhja-Makedoonia

San Marino

Serbia

Sloveenia

Türgi

Vatikan

Mereline kliima

Mereline kliima on kliimatüüp, millele on iseloomulikud väikesed ööpäevased ja aastased õhutemperatuuride amplituudid, kõrge suhteline niiskus, suur pilvisus ja aastane sademete hulk. Selline kliima on iseloomulik ookeanidele ja mereäärsetele rannikualadele, mille kliimat mõjutavad merelised õhumassid. Näiteks mõjutavad Lääne-Euroopa kliimat Atlandi ookeani peal kujundavad merelised õhumassid, mis liiguvad läänest itta. Parasvöötmes liiguvad sageli mandri peale tsüklonid. Merelise kliimaga aladel on tavaliselt kõrgeimad ja madalaimad õhutemperatuurid 1–2 kuud võrra hiljem kui mandrilise kliimaga piirkondades, sest veemassid soojenevad ja jahutavad aeglasem, kui maismaa. Sügis on tavaliselt soojem, kui kevad.

Tüüpilise merelise kliima näide on Lääne-Euroopa parasvöötme mereline kliima, kus on aasta ringi ülekaalus läänetuuled, mistõttu soojad ja niisked õhumassid liiguvad Atlandi ookeani kohalt mandrialadele. Selle tõttu on aastased amplituudid Euroopa lääneosas vaid paar kraadi ja ida poole (mandri poole) liikudes amplituud järk-järgult suurenevad.

Mihhail Glinka

Mihhail Ivanovitš Glinka (vene keeles Михаил Иванович Глинка; 1. juuni (vana kalendri järgi 20. mai) 1804 Novospasskoje küla, Smolenski kubermang – 15. veebruar (vana kalendri järgi 3. veebruar) 1857 Berliin) oli vene helilooja.

Ta sündis Novospasskoje külas Smolenski kubermangus oma isa mõisas. Alates 10. eluaastast hakkas õppima klaveri- ja viiulimängu.

1817. aastal tõid vanemad Mihhaili Peterburi. Seal astus ta Pedagoogikainstituudi aadlipansionaati. Peterburis võttis Glinka tunde suurte muusikute käest. Pansionaadi lõpetamise järel tegeles ta intensiivselt muusikaga: uuris Lääne-Euroopa klassikalist muusikat, osales koduses musitseerimises aadlisalongides, vahel juhatas oma onu orkestrit.

1830. aastal läks helilooja välismaale – algul Itaaliasse, pärast Austriasse ja Saksamaale. Itaalias uuris ta bel canto laulustiili ja kirjutas ise itaalia maneeris. Aastatel 1833–1834 elas Glinka Saksamaal ja töötas Z. Deni juhatuse all kompositsiooni, polüfoonia ja orkestreeringu valdkondades.

1834. aastal tuli ta tagasi Venemaale uute töödega ja Vene rahvusliku ooperi loomise plaanidega. Pärast pikaajalisi ooperišüžeeotsinguid peatus Glinka Žukovski nõuandel pärimusel Ivan Sussaninist. Varsti pärast “Ivan Sussanini” esilavastust määrati Glinka tsaari õukonna laulukapelli dirigendiks. Seal töötas ta kaks aastat.

1844. aastal läks Glinka Prantsusmaale ja pärast Hispaaniasse. Selle sõidu loominguliseks tulemuseks olid hispaania uvertüürid – «Aragoni hota» (1845) ja «Öö Madriidis» (1848), mis olid kirjutatud hispaania stiilis.

Glinka "Patriootlik laul" oli 1991–2000 Venemaa hümn.

Mihhail Glinka suri 15. veebruaril 1857 Berliinis. Helilooja põrm toodi Peterburi.

Moto

Moto ehk epigraaf on teose või selle osa algusesse paigutatud tsitaat.

Eestikeelse sõna moto tähendus erineb mõnevõrra teiste keelte sarnaste sõnade omadest. Näiteks kõneldakse Lääne-Euroopa keeltes sageli riikide või ka heraldilistest motodest, samas kui eesti keeles nimetatakse selliseid juhtlauseid deviisideks.

Noodikiri

Noodikiri ehk muusika notatsioon on muusika ülesmärkimiseks kasutatav märgisüsteem.

Seoses muusika sisuliste ja tehniliste omaduste muutumisega on noodikiri olnud muusika ajaloo jooksul pidevas muutumises. Muusika ülesmärkimiseks on kasutatud sõnu (vt verbaalne notatsioon), tähti, numbreid (vt numbernotatsioon) või erilisi märke (vt graafiline notatsioon), mis võivad tähistada näiteks meloodia liikumissuunda, helivältusi, kuid ka jooniseid konkreetse muusikainstrumendi jaoks (vt tabulatuur).

Charles Seeger on jaganud noodikirja selle eesmärgi alusel kaheks: preskriptiivseks ja deskriptiivseks. Preskriptiivne ehk ettekirjutav noodikiri näitab, kuidas teatud teost tuleks mängida. See on suunatud interpreedile, kes on antud muusikateose stiiliga juba tuttav. Deskriptiivne ehk kirjeldav noodikiri on ülestähendus selle kohta, kuidas teose teatud esitus reaalselt kõlas. Selle eesmärk on anda muusikule infot sellise teose iseloomu ja detailide kohta, mille stiiliga ta ei ole kokku puutunud.

Tänane lääne muusika noodikiri arenes preskriptiivsest neumade süsteemist, mida kasutati Gregoriuse koraali ülesmärkimiseks. Neumad olid teksti kohale kirjutatud kriipsude või konksude kujulised märgid, mis viitasid eelkõige meloodia liikumissuunale. Hiljem lisati neumadele horisontaalne joon, mis aitas meloodia kulgu täpsustada. Seejärel lisati veel teine, kolmas, neljas ja viies joon, millest tekkis tänapäeval tuntud viiejooneline noodijoonestik. Neumadest arenesid välja tänapäeva noodikirja märgid ehk noodid, mille abil on võimalik üles märkida ka näiteks helivältust.

Tänapäeva lääne muusika ülesmärkimiseks kasutatavas noodikirjas kasutatakse tavaliselt viiejoonelist noodijoonestikku koos abijoontega, noodivõtmeid, võtmemärke ja alteratsioonimärke, taktimõõtu ja taktijooni ning erinevate vältustega noote ja pause. Muusika esitamise täpsustamiseks on olemas noodikirja märgid tempo, dünaamika, artikulatsiooni ja agoogika jaoks. Eri noodikirja märgid on olemas ka muusikainstrumentide mänguvõtete jaoks: näiteks keelpillidel näiteks poogna liikumise suuna või klaveril pedalisatsiooni tähistamiseks. Noodikirja mahu vähendamiseks kasutatakse mitmesuguseid kordamismärke.

Ka suur osa etnograafilisi noodistusi on tehtud Lääne-Euroopa klassikalist noodikirja aluseks võttes. Sellisel juhul on stiililiste nüansside ülestähendamiseks kasutusele võetud lisamärke. Näiteks kasutatakse eesti pärimusmuusika noodistustes helikõrguslike mikroalteratsioonide märkimisel üles või alla suunatud nooli või ka pluss- ja miinusmärke noodipeade kohal. Noodi vältuse pikendamiseks ja lühendamiseks on kasutusel kaarekesed noodipeade kohal.

Noodikirja käsikirjalise või trükitehnilise teostamise meetodeid ning selle tulemust nimetatakse noodigraafikaks.

Prantsusmaa

Prantsuse Vabariik on Lääne-Euroopa riik, mille naaberriigid on Belgia, Luksemburg, Saksamaa, Šveits, Itaalia, Monaco, Andorra ja Hispaania.

Prantsusmaa on Euroopa Liidu asutajaliige, kuulub NATO-sse ja on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige.

Põhja-Euroopa

Põhja-Euroopa on Euroopa põhjapoolne osa. Erinevatel aegadel on seda piirkonda defineeritud erinevalt, kuid tänapäeval arvatakse üldiselt sinna kuuluvaks:

Põhjamaad: Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani; ka Ahvenamaa ja Fääri saared, Gröönimaa ja Svalbard;

Baltimaad: Eesti, Läti ja Leedu (vaata ka: Ida-Euroopa);

Briti saared: Iirimaa, Suurbritannia, Mani saar ja Kanalisaared (vaata ka: Lääne-Euroopa);mõnikord ka alad, mis piirnevad Läänemerega või Põhjamerega, nt Loode-Venemaa, Põhja-Poola, Holland, Belgia, Luksemburg, Põhja-Saksamaa;

enne 19. sajandit kasutati termineid Põhjamaa või Põhi, tähistamaks Põhja-Euroopat, kuhu kuulusid Põhjamaad, Euroopasse kuuluv Venemaa, Baltimaad (sel ajal Liivimaa ja Kuramaa) ja Gröönimaa.

Romaani kunst

Romaani kunst, ka romaanika või romaani stiil on kunstistiil, mis oli keskajal levinud üle kogu Lääne-Euroopa ja seega esimene suuremat piirkonda hõlmav kunstistiil pärast Vana-Rooma kunsti. Ajaliselt järgnes karolingide ja ottode kunstile, mida nimetatakse ka eelromaani kunstiks (mõni kunstiajalugu paigutab siiski ka ottode kunsti romaanika alla), ja eelnes gootikale, millega arenes umbes pool sajandit paralleelselt. Romaanikat iseloomustavateks joonteks on ümarkaare ja piilaritele toetuvate silinder- ja ristvõlvide kasutamine, skulptuurdekooriga raidportaalid ning ehitiste üldine massiivne proportsioon.

Romaanika alguseks loetakse kokkuleppeliselt umbes 11. sajandi keskpaika ja lõpuks 13. sajandi algust; geograafiliselt oli tegemist üleeuroopalise stiiliga, ehkki eksisteerisid regionaalsed omapärad. Romaanika teke on seotud 10.–11. sajandi kloostrireformidega (näiteks Cluny klooster ja reform) ning seetõttu avaldus stiil kõige selgemal kujul sakraalarhitektuuris.Romaani kunsti kujunemist toetas tähelepanuväärselt tehnika areng sellel perioodil, ilmusid keerulise planeeringuga ehitised sh erinevad võlvimissüsteemid, kiviskulptuurid, metallehistöö ja käsikirjade illumineerimise meisterlikkus saavutas väga kõrge taseme.

Suurlinn

Suurlinn (samuti metropol; teistes keeltes ka metropolis) on kõige suuremate linnade kategooriasse kuuluv linn.

Minimaalse kriteeriumi järgi elab suurlinnas vähemalt 100 000 inimest, alternatiivsete kriteeriumide järgi üle 200 000, 500 000 või 1 000 000 inimese.

UTC

UTC (lühend inglise keelest Universal Time Coordinated) on alates 1972. aastast kehtiv maailmaaeg. See koordineeritud maailmaaeg asendab varem kasutusel olnud Greenwichi kohalikku keskmist päikeseaega GMT (Greenwich Mean Time).

UTC-aeg on ühtlasi nullmeridiaanile vastav vööndiaeg ehk nn Lääne-Euroopa aeg.

UTC-aja signaale edastatakse analoograadiosaatjate kaudu igal täistunnil, kusjuures uus tund algab kuuenda piibi algushetkel. Raadiosignaalide digitaalse edastuse korral (näiteks netiraadios) saabuvad ajasignaalid mitmesekundise viivitusega. Internetis edastavad täpset aega ajaserverid võrguaja protokolli järgi.

Veneetsia vabariik

Veneetsia vabariik (ka Veneetsia vabariik; itaalia Serenissima Repubblica di Venezia) oli riik Aadria mere ääres aastatel 697–1797. Riigi keskus oli Veneetsias ja riiki valitsesid Veneetsia doodžid.

Esialgu kuulusid vabariiki ainult Veneetsia Veneta laguuni ümbruse alad, kuid hiljem hõlmas riik ka Itaalia kirdeosa, Aadria mere idaranniku ning Joonia ja Egeuse mere saared. 9. sajandiks saavutas Veneetsia poliitilise iseseisvuse ja omandas tänu soodsale geograafilisele asendile ja kaubavahetuse kasvule Lääne-Euroopa ja Levandi vahel suure majandusliku mõju. Oma kõrgaegadel oli Veneetsia vabariik Vahemere piirkonna võimsamaid ja rikkamaid riike.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.