Kurbus

Kurbus on emotsionaalne valu. Kurbusega seostuvad millegi või kellegi kaotus, meeleheide, pettumus, abitus.

Kurb inimene on tavaliselt vaikne, võib olla uimane ja eemalduda teistest inimestest. Tugeva kurbuse väljundiks on depressioon. Tihti väljendakase kurbust nutuga.

Kurbus kuulub Paul Ekmani poolt kirjeldatud kuue põhiemotsiooni hulka. Sinna kuuluvad veel rõõm, viha, üllatus, hirm ja vastikus.[1]

Kurbus on normaalne inimese tundmus. Kurbust on kogenud kõik inimesed. Inimene reageerib kurbusega ebameeldivatele sündmustele – töökohalt koondamine, lapse haigestumine, esivanema surm, tulevikuplaanide nurjumine.

Kurbust on võimalik täheldada peale inimese ka teistel kõrgematel imetajatel – koeral pärast peremehe surma, täkul pärast kastreerimist.

Kurbusel on oma ratsionaalne tähendus – kurbuse olemaolu käivitab liigikaaslasel liigikaitse instinkti ja juhib tähelepanu asjaolule, et liigikaaslane vajab abi või toetust.

Kurbuse ajaline kestus on oluline kriteerium, mille järgi saab otsustada kurbuse käes kannatava inimese abivajaduse üle. Kuid see ajaline kestus sõltub suuresti kultuurilistest oludest. On kultuure, kus abikaasa surmajärgset kurbust peetakse kuu aja jooksul normaalseks. Kuid on ka kultuure, kus lähedase surm on juba järgmisel päeval unustatud.

Lapsepõlv

Paolo Monti - Serie fotografica (Venezia, 1953) - BEIC 6363533
Kurvad tüdrukud. Pildistas Paolo Monti, 1953

Kurbus on lapsepõlves tavaline tunne. Mõnes peres on kas teadlik või alateadlik reegel, et kurbus ei ole "lubatud",[2] kuid Robin Skynner leidis, et see võib põhjustada probleeme, kuna kurbuse "välja jätmine" võib inimesed muuta pealiskaudseks ja maniakaalseks.[3] Lastearst T. Berry Brazelton leidis, et kurbuse tunnetamine teeb perekonnas tõsiste probleemide lahendamise lihtsamaks.[4]

Kurbus on osa lapse arengu protsessist, mil ta eraldub algsest sümbioosist emaga ja saab iseseisvamaks. Iga kord kui laps emast natuke rohkem eraldub, peab ta õppima kuidas väikese kaotusega hakkama saada. Kui ema ei luba seda väikest stressi, mis sellega kaasneb, ei õpi laps kunagi enda kurbusega hakkamasaamist.[5] Brazelton väidab, et liiga palju lapse lõbustamist vähendab lapse jaoks kurbuse emotsiooni;[6]Selma Fraiberg soovitas, et on oluline austada lapse õigust kogeda kaotust täielikult ja sügavalt.[7]

Margaret Mahler nägi samuti kurbuse tundmise võimes emotsionaalset saavutust, mis kaitseb inimest näiteks rahutu hüperaktiivsuse eest.[8] D. W. Winnicott nägi kurbuse nutus psühholoogilist põhjust hilisematele väärtuslike muusikakogemuste tundmisele.[9]

Viited

  1. Daniel Goleman, Emotional Intelligence (London 1996) p. 271
  2. Masman, Karen (2010). The Uses of Sadness: Why Feeling Sad Is No Reason Not to Be Happy. Allen & Unwin. p. 8. ISBN 9781741757576.
  3. R. Skynner/J. Cleese, Families and how to survive them (1994) p. 33 and p. 36
  4. T. Berry Brazelton, To Listen to a Child (1992) p. 46 and p. 48
  5. R. Skynner/J. Cleese, Families and how to survive them (1994) p. 158–9
  6. Brazleton, p. 52
  7. Selma H. Fraiberg, The Magic Years (New York 1987) p. 274
  8. M. Mahler et al, The Psychological Birth of the Human Infant (London 1975) p. 92
  9. D. W. Winnicott, The Child, the Family, and the Outside World (Penguin 1973) p. 64
Depressioon

Mitte segi ajada masendusega.Depressioon on psüühikahäire, mille puhul on häiritud peaaju funktsioon kontrollida meeleolu. Peamiseks tunnuseks on pikka aega kestev meeleolu langus, mis piirab haige teotahet, halvendab elukvaliteeti ning segab igapäevaste toimetuste tegemist.

Depressioon on tihedalt seotud ärevushäiretega. See on pahatihti hiiliva alguse ja raske kuluga pikaleveniv haigus (võib kesta kahest nädalast paljude aastateni), mis mõjutab ühest küljest haige tundeid, mõtteid ja kehalisi funktsioone ning teisest küljest haige suhteid ümbritsevate inimestega. Depressioonil on kalduvus hakata korduma.

Kuigi õiget ravi võib olla keeruline leida, tuleb meeles pidada, et depressioon ei ole siiski ravimatu haigus.Vahel nimetatakse depressiooniks ekslikult ka meeleolu lühiajalist kerget langust ning stressitaseme tõusu, kuid sellist määratlust tuleks vältida. Lühiajaline meeleolu langus, kurbus, hirm, ahastus ja muud emotsionaalsed või afektiivsed seisundid on inimese igapäevase elu osad ning oleks ennatlik neid depressiooniks nimetada.

Emotsionaalne inadekvaatsus

Emotsionaalne inadekvaatsus on emotsionaalse reaktiivsuse häire, mille puhul inimesel esinevad ebakohased emotsionaalsed reaktsioonid.

Evolutsiooni kestel on välja kujunenud kindlad emotsionaalsed reaktsioonid keskkonna mõjuritele. Organismi eksistentsi toetavatele mõjuritele reageeritakse positiivsete tundmustega (rõõm) ja organismi eksistentsi kahjustavatele mõjuritele reageeritakse negatiivsete tundmustega (kurbus, hirm). Seega siis saab kirjeldatud emotsionaalseid reaktsioone nimetada kohasteks ehk adekvaatseteks (hea→rõõm, halb→kurbus).

Emotsionaalse reaktiivsuse väärastumise korral tekivad inadekvaatsed tundmused (hea→kurbus, halb→rõõm). Näiteks võib haige oma ema matustel rõõmustada.

Küllalt sageli esineb haigetel põhjusetuid tundmusi ja peamiselt ärevuse, kärsituse, pingetunde, pahuruse näol – midagi ei ole juhtunud, kuid haige on pahur, tige, agressiivne.

Emotsionaalset inadekvaatsust esineb väga sageli skisofreenia korral.

Françoise Sagan

Françoise Sagan [franssu'aaz sag'a(n)] (kodanikunimi Françoise Quoirez; 21. juuni 1935 Cajarc Loti departemang – 24. september 2004 Honfleur) oli prantsuse kirjanik.

Tihti seostatakse teda "Uue laine" tegevusega, mille jaoks ta kirjutas stsenaariumeid ja filmidialooge. Tema romaanide stiil on melanhoolne ja romantiline, neis ärkavad ellu rikkad ja elus pettunud kodanlased. Tuntuks sai Sagan oma esimese romaaniga "Kurbus kummaline tunne" (1954), mis on siiani tema tuntuim teos.

Françoise Sagan suri kopsuembooliasse.

Frustratsioon

Frustratsioon on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel.

Eestikeelse vastena on frustratsioonile välja pakutud mõistet takistusäng.

Hirm

Hirm on tundmus, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada.

Paul Ekman loeb hirmu üheks kuuest kultuuriliselt universaalsest näoväljenduse järgi ära tuntavast emotsioonist. Ülejäänud viis on viha, rõõm, kurbus, üllatus, vastikus.

Haiguslikku hirmu nimetatakse ka foobiaks. Klassikalise tingimise teel tekib hirm, kui hirmutav olukord seostub neutraalse stiimuliga. Hirm motiveerib vältimiskäitumist – vältimine vähendab hetkeliselt hirmu ja see omakorda kinnitab vältimist ega lase reaktsioonil kustuda. Foobia tekkele aitavad kaasa puudulik kustumine, sünnipärane valmisolek, õppimine mudelilt ja vältiva käitumise kinnitamine.

Häbi

Häbi (ka häbitunne) on moraalne tunne, milles inimene mõistab hukka mõne oma teguviisi, motiivi või omaduse. Häbitunne võib tekkida teiste inimeste hukkamõistva suhtumise tõttu või ka ilma selleta.

Inimene häbeneb midagi teha, kuna kardab olla ebapädev. Piinlikkus erineb häbist selle poolest, et erinevalt piinlikkusest ei ole häbi otseselt seotud teiste inimestega ning eeldab süütunnet.

Kirg

Kirg (vanakreeka keeles πάσχω – 'kannatus', 'piin') on termin, mida kasutatakse väga tugevate tunnete tähistamiseks mõne asja või inimese suhtes. Kirg on intensiivne emotsioon, vastupandamatu tunne, entusiasm või iha millegi järele.

Rene Descartesi käsitluses on kired hinge tajud, tundmused või emotsioonid, mis on seotud hinge endaga ning mis on põhjustatud, alal hoitud ja võimendatud teatud hinge liikumiste poolt. On olemas 6 algkirge, mis on lihtsad ja primitiivsed. Kõik teised on nende alaliigid või kombinatsioonid. Algkired on: uudishimu/üllatus, armastus, viha/vihkamine, iha, rõõm ja kurbus.

Benedictus (Baruch) Spinoza emotsioonide õpetus on mõjutanud psühholoogiat. Keha funktsiooniks on tekitada kirgi. Mõistuse funktsiooniks on luua idee keha loodud kirgedest. Juhul kui need kaks toimuvad korraga, siis tekib emotsioon. Kirgede jaotus Spinoza järgi: himu, rõõm ja kurbus. Kõik ülejäänud emotsioonid on nende kolme kombinatsioonid.

Lein

Lein ehk kaotusvalu on mitmetahuline (põhiliselt emotsionaalne) reaktsioon armastatu kaotusele või muule suurele kaotusele.

Lootus

Lootus on optimistlik meelelaad, mis põhineb positiivsete tulemite ootusel, nii isiku enda elus kui maailma suhtes üleüldiselt.

Lootus on üks kristlikest voorustest.

Lootuse vastand on meeleheide.

Mart Lepaste

Mart Lepaste (kuni 1937. aastast Mart Lekstein; 23. oktoober 1886 Tori vald, Pärnumaa – 23. aprill 1939 Pärnu) oli eesti ajakirjanik ja kirjanik.

Teenis Vabadussõja ajal 6. jalaväepolgus, alates 1912 elas Pärnus, kus oli linna raamatukogu juhataja ja Pärnu Postimehe ja Pärnu Päevalehe vastutav toimetaja.

Eesti Ajakirjanikkude Liidu tegevliige alates 1924.

Avaldanud luuletuskogu "Kurbus" (1919).

Neli õilsat tõde

Neli õilsat tõde (sanskriti keeles: catvāri āryasatyāni; paali keeles: cattāri ariyasaccāni) on budismi aluspõhimõtted, mis on kirjas Tipitakas ja paljudes teistes budismi tekstides ning mida peetakse esimeseks õpetuseks, mille Buddha oma jutluses "Seadmuseratta käimapanemine" andis.

Neli õilsat tõde on:

Tõde kannatusest (paali k dukkha ariya sacca).

Tõde kannatuse põhjustest (paali k dukkha samudaya ariya sacca).

Tõde kannatuse lakkamisest (paali k nirodha ariya sacca).

Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest (paali k dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca).

Nutt

Nutt on emotsiooni poolt tingitud tegevus, mis põhjuseks võib olla viha, kurbus, hirm, rõõm.Nutu kehalised ilmingud on seotud peamiselt:

rindkere lihaste tegevusega, mille tulemusena surutakse õhku kopsudest välja. Õhu liikumisel läbi häälepaelte ja resonantsruumide tekib nutule eriomane heli.

näolihaste tegevusega

pisaravoolusegaÜldiselt ollakse arvamusel, et nutmine on inimspetsiifiline nähtus. Kuid on uurimusi, mis näitavad, et nutta võivad ka mõned kõrgemad loomad, nagu kaamel, elevant, gorilla.

Paanika

Paanika on inimest või looma, eriti teatud inimhulka või karja äkitselt haarav meeletu hirm, kabuhirm; segadus, peataolek.

Raev

Raev on pöörane, metsik, meeletu viha. Emotsioon võib vallanduda ka afektiseisundi ajal.

Rõõm

Rõõm on meeldiv emotsioon, mis tekib emotsionaalse reaktsioonina meeldivale olukorrale või mälestusele.

Rõõmu põhjus võib olla konkreetne (näiteks mõni ootus või vajadus on rahuldatud) või ebamäärane (näiteks elurõõm).

Rõõmutunne võib olla erineva intensiivsusega ja väljendub erinevates vormides, alates naeratusest kuni rõõmuhüüdeni.

Toomas Liiv

Toomas Liiv (30. detsember 1946 Tallinn – 20. detsember 2009 Tallinn) oli eesti luuletaja ja kirjanduskriitik.

Vihkamine

Vihkamine on emotsionaalne seisund, mis väljendub aktiivses vastumeelsuses, vaenulikkuses või antipaatias isiku, asja või ilmingu vastu ning üldjuhul tekitab vajaduse seda objekti vältida, hävitada või piirata.

Vihkamist peetakse armastuse ja sõpruse vastandiks.

Ärevus

Ärevus on ebameeldiv sisemine seisund, milega käib tihti kaasas närviline käitumine, nagu näiteks edasi-tagasi sammumine, somaatilised kaebused ja rumineerimine. See on subjektiivselt tajutavad ebameelivad õudu tekitavad tunded oodatavate sündmuste suhtes, nagu näiteks kohe saabuv surm. Ärevus ei ole sama, mis hirm. Hirm on vastus reaalsele või tajutud ohule, samas kui ärevus on tulevase ohu ootus .

Üllatus

Üllatus on lühiajaline emotsioon, mida tuntakse ootamatu sündmuse puhul. Üllatus võib olla nii positiivne, negatiivne või neutraalne tunne ja esineda erineva intensiivsusega. Üllatust võib esile kutsuda ootamatu kohtumine, ootamatud sõnad, kingitused. Üllatusega kaasnevad sõltuvalt inimese tüübist ka füüsilised reaktsioonid nagu punetus, "suurenenud" silmad, naermine, avanenud suu, keha või kehaosade liikumine, kontrollimatud hüüatused.

Lühikesele üllatustundele võib ka kohe järgneda hirm, rõõm või segadustunne.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.