Kong Fuzi

Kong Fuzi (Kǒng Fūzǐ; 孔夫子) [khung fu tsõ] 'Õpetaja Kong' (eesti keeles ka Konfutsius ja Kung Futse, ladina keeles Confucius) ehk Kongzi (孔子, 'Filosoof Kong') (28. september 551 eKr479 eKr) oli Vana-Hiina poliitik ja filosoof. Tema õpetus, mida nimetatakse konfutsianismiks, on läbi ajaloo olnud väga mõjukas Hiinas ja selle naabermaadel ning omab suurt mõju ka tänapäeval, eriti Taiwanil.

Confucius - Project Gutenberg eText 15250
Kong Fuzi. "Myths & Legends of China", E. T. C. Werner 1922
Confucius Statue at the Confucius Temple

Nimed

"Fuzi" tähendab 'õpetaja'. Kong Fuzi'd hüütakse nii sellepärast, et Hiinas ei peetud viisakaks õpetaja nimetamist eesnime pidi. Pinyin'is kirjutatakse "õpetaja" ka väikese algustähega: "Kong fuzi", "Kong fu zi". Kasutatakse ka vormi "Kong zi". Nimi "Kongzi" on üldlevinud Taiwanil. Wade'i-Gilesi transkriptsioonis kirjutatakse "K'ung fu-tze".

Kong Fuzi sünninimi oli Kǒng Qiū [khung tsjhõu] (孔丘).

Tema viisakusnimi (zi) oli Zhóngnì [tšungni] (仲尼).

Aastal 1 pKr (Hani dünastia Yuanshi ajastu esimene aasta) anti Kongfuzile esimene postuumne nimi 褒成宣尼公 (bāochēngxūn Nì gōng), mis tähendab 'kiiduväärseks kuulutatav isand Ni'. Tema tuntuim postuumne nimi Zhisheng Xian shi (至聖先師) 'endine õpetaja, kellest sai pühak' pärineb aastast 1530 (Mingi dünastia Jianingi ajastu üheksas aasta). Taiwanil on tema üldtuntud nimi 萬世師表 'musttuhande põlvkonna eeskujulik õpetaja'.

Ladinapärast nime Confucius hakkasid 17. sajandil kasutama jesuiidi mungad.

Elulugu

Konfutsius sündis Hiinas Lu riigis (tänapäeva Shandong) 551 eKr (Kevade ja sügise (Chunqiu) ajastul) äsja Songi riigist põgenenud ülikuperekonnas.

Sündimisega seotud legendid

Linnart Mäll kirjutab, et Kong Fuzi isa Shuliang Ho oli Zou väikelinna haldur, poisi sündides juba 70 aastat vana. Tema esimene naine oli sünnitanud talle neli tütart, kuid soovides poega, võttis ta endale noore lisanaise, kes sünnitas peale Niqiu mäel palvetamas käimist poja.[1]

Karjagini andmete järgi jälle olnud Hol kaks naist, esimene sünnitas üheksa tütart, teine naine nõrga ja peatselt surnud poja. 70-aastaselt võttis ta uue naise Ching Qi, kes kartes, et tema mees on lapse saamiseks liiga vana, käis Niqiu mäel palvetamas. Kui ta mäelt alla laskus, kummardusid tema ees kõik puud ja rohi. Hiljem ilmus nende koduaeda koletis. See oli nähtus, mis eelnes mingile tähtsale sündmusele. Koletis kiskus kõhust välja munataolise kivi, millel oli kirjas: "Kui Zhou dünastia langemisele hakkab kalduma, sünnib inimene, kes on puhas nagu kristallselge vesi, temast saab valitseja ilma riigita."[2]

Lin Yutang väidab aga, et Kong Fuzi sündis oma isa Ho abieluvälisest suhtest ehk nn "metsikust liidust" ehk siis abielust, mis polnud sõlmitud kommete kohaselt. Ka Yutang märgib, et esimesest abielust sündis üheksa tütart ja alles 64-aastaselt võttis Ho uue naise ja sai poja.[1]

Lapsepõlv

Kong Fuzi lapsepõlve kohta pole palju teada. Tema isa suri, kui poiss oli kolmeaastane. Perekond oli kõrgest soost, kuuludes teenistusaristokraatia hulka, aga vaene ning Kong fuzi kasvas väga kehvades oludes, kuid sai hea kasvatuse. On teada, et juba lapsena ilmutas ta huvi rituaalide ja tseremooniate vastu, mängides neid läbi. Ta oli väga õpihimuline.

Poliitiline ja muu tegevus

Kong Fuzi abiellus noorelt 19-aastaselt, sai poja ja tütre isaks, peagi asus ka oma kohust täitma, asudes riigiteenistusse. Samal ajal töötas ka õpetajana. 517. a pages koos oma vürsti Zhao-gongiga siserahutuste eest. Vastuolude tõttu pidi riigiametist loobuma ning jätkas õpetaja ja nõustajana kuni tema ema suri kui ta oli 24-aastane. Järgnes 3-aastane leinaperiood, mil uuris palju ajalugu ja õppis. Peale leinaaega asus Kong Fuzi taas õpetama, õpilaste arv kasvas kiiresti. Sel perioodil tegeles ta ka kirjatööga kirjutades Lu rigi kroonikat "Chunqiu’d" (peetakse ainsaks Konfutsiuse enda poolt kirjutatud teoseks) ja pani vanadest allikatest kokku neli kogumikku, millest hiljem said konfutsianismi kanoonilised teosed: "Shijing" (Lauluraamat), Shujing (Ajalooraamat), Liji (Kommeteraamat) ja Yuejing (Muusikaraaamt) 501. aastal eKr sai temast ühe piirkonna haldusjuht, seejärel tõusis justiitsministriks, on nimetatud ka kohtuministriks ja 497. a eKr Lu riigi ülemkohtunik. Seda ametit pidades muutub ta nii populaarseks, et rahvas hakkab teda oma lauludes ülistama. Oma mõistuse, energia ja äraostmatu aususe tõttu muutus Konfutsius väga mõjukaks, kuid tema õpetus ei olnud mitte alati piirkonnavalitsejale meelepärane. Ta pani valitseja kombelõtvuse pärast ootamatult ameti maha ja rändas koos õpilastega 13 aastat ringi õpetades ja püüdes veenda valitsejaid rakendama tema rahu ja ühiskondliku harmoonia saavutamise õpetust. Pärast kolmeteist tulutut aastat pöördus ta (aastal 483) koju tagasi Lusse, et pühenduda õpetamisele, publitsistikale ja nagu väidab traditsioon – klassikaliste põhiraamatute redigeerimisele, nende stiili parandamisele ja kommenteerimisele. Ja ei tegelnud enam poliitikaga. Ta suri 479. a eKr 72-aastasena.

Kong Fuzi loomus

Kong Fuzid on iseloomustatud kui eelarvamustevaba, leebet ja väärikat inimest. Ta oli peenetundeline, kuid samas iseteadlik.[3]

Teda on nimetatud ka "kõige puhtaverelisemaks hiinlaseks kõigist hiinlastest" st rahva hinge, tema maailmavaate kõige parem väljendaja.[4]

Vihkas silmakirjalikkust. Ta armastas kombeid ja muusikat. Kunstnik temas sundis teda ütlema, et inimese haridus peaks algama luulest, seda peaks tugevdama kohase käitumisega ja lõpliku lihvi peaks sellele andma muusikaga. Ta oli toidu ja riiete suhtes piinlikult valiv. Ta keeldus söömast kui toit polnud aastaajale kohane või see polnud tavapäraselt valmistatud, õigesti lahti lõigatud või õige kastmega serveeritud.[5]

Kong Fuzi olulisemaid omadusi, mis tema mainet kõrgel hoidsid, olid tema laialdased teadmised ja armastus õppimise vastu. Ta tunnistas, et ta polnud "sündinud, tundes tõde" vaid et ta oli väsimatu nii lugeja kui ka õpetajana, aga ka katkematus otsingutes teadmiste ja õppimise järele. Ta väitis, et armastuses õppimise vastu ei ole talle võrdset. Eriti tegi talle muret õpingute unarusse jätmine.[6]

Kong Fuzi õpetus

"Ajastut, mil Konfutsius elas, kannab historiograafias nime kevaded-sügised (chunqiu) ja see hõlmab perioodi 770–476 eKr. Kui Konfutsius suri oli tema õpetus veel üsna vähetuntud. Järgneva paari-kolme sajandi jooksul kujunes konfutsianism aga üheks mõjukamaks koolkonnaks Hiinas. Ent enne seda sai juba tugevalt kahjustada 3. sajandil Qini dünastia valitsemise ajal, mil ideoloogiaks oli legism, mis kuulutas kultuuri ja hariduse kahjulikuks: põletati raamatuid, tapeti haritlasi. Eriti kannatas konfutsianism. Hani dünastia (206 ema – 220 maj) valitsejad võtsid tema õpetuse oma valitsemispõhimõtetesse. On arvatud, et tal oli 3000 õpilast, neist 72 jõudsid kaugemale. Selge on see, et õpilasi valis ta vaimuannete järgi.[7]

Põhiseisukohad

Kong Fuzi õpetuse tipp on "inimese mõõt on inimene". Kommete ja muusika filosoofia pole midagi muud kui "inimesüdame korda tegemine" ning jumalariik asub tegelikult inimeses eneses. Iga enesearendamist taotleva inimese jaoks on kõige tähtsam leida oma loomuse parim osa ja kindlalt selle külge klammerduda. See ongi tema eetika põhiolemus.

Tema õpetuse kohaselt hakkab riigi kordategemine pereelu korrastamisest ja viimane saab omakorda alguse isikliku elu korrastamisest. (Selline seisukohta on sarnane tänapäeva haridustegelaste väidetega, mille kohaselt nüüdismaailmas valitseva kaose korrastamine sõltub lõppkokkuvõttes just haridusest).[8]

Kriitiline lähenemine

Kong Fuzi suhtumine kaasaega oli negatiivne. Talle ei meeldi, et Hiina pole enam ühtne riik. Ühiskond ja inimesed on alla käinud. Kultuur, haridus ja kombed on lõdvad. Inimene pole enam inimlik. Eelnevat ajalooperoodi on ta kirjeldanud ideaalsena. Mineviku ja kaasaja selgepiiriline vastandamine tähendas seda, et ideaaliks pidi saama muistne. Selleks oli vaja kuulda võtta "taevatahet", mis avaldub loomuses ning käia selle järgi – kulgeda – kuid kulg saab olla sirgjooneline vaid siis kui valitseb tõeline kultuur ja haridus (jiao). Kultuur (wen) on eelkõige see, mis kirja pandud raamatutes ja ürikutes, haridus seisneb selle tundmaõppimises, ning kuna kultuur on loodud ja selle omandamine toimub inimeste koostöös, siis on tõelise inimlikkuse avaldumine põhivormiks "armastus inimese vastu" konkreetne, mitte abstraktne tunne, mis seetõttu tähendab eelkõige oma ligimese austamist. Et aga kultuuri saab omandada vaid vanemalt põlvkonnalt, siis tuleb kõigepealt muidugi austada neid. Ning kuna kultuurile on alus pandud muiste, siis tuleb austada ja hinnata ka "muistsust", mis tähendab, et tuleb korda seda ja tundma õppida muistseid kultuurimälestusmärke, eeskätt kirjalikke tekste, ning võtta need enda jaoks normiks.[9]

Humanism

Kong Fuzi õpetus reguleerib eetikat, tavandeid (sünd, abiellumine,surm) ning püüab perekonnas ja ühiskonnas luua korda ja harmooniat. Kõige aluseks on õpetajate ja traditsioonide austamine. Konfutsianism ei rõhuta jumala ega ilmutuse olemasolu, vaid õpetab moraalipõhimõtele avatud humanismi. Ta peab õigeks pojalikust armastusest lähtuvaid suhteid ja väljendab ohvrirituaalidega lugupidamist esivanemate vastu. Konfutsainismile omane hoida tasakaalu ja harmooniat taeva, maa ja inimkonna vahel.[10]

Kong Fuzi elas ja õpetas kaks ja pool tuhat aastat tagasi. Ometi ei saa öelda, et tema mõtetel on vaid ajalooline tähendus. Igavikulise tähenduse annab Kong Fuzile see, et "Vesteid ja vestlusi" oli üheks esimeseks humanistlikuks baastekstiks inimkonna ajaloos. Kui India välja arvata, siis mujal maailmas domineeris sel ajal niisugused õpetused, mida iseloomustab hüüdlause " silm silma, hammas hamba vastu." Konfutsiuse mõtted olid omal ajal uudsed. Ja on seda ka tänapäeval. Eriti need, mis puudutavad inimlikkust, inimarmastust, õilsust, tarkust, haridust ja õppimist.[11]

Konfutsianism kui religioon

Konfutsianismist sai religioon, milles arutlused looduse ja Jumala tähendusest ei ole esmatähtsad. Seepärast ei ole seda sageli peetud üldse religiooniks. Ometi on selge, et konfutsianism on usund ja et see oli enne nüüdisaega Hiinas valdav pärimus, kus olulisemaks oli usk looduses toimivasse tasakaalu ja Taeva hoole teadvustamine.[12]

Viited

  1. 1,0 1,1 Yutang, Lin. Kong Fuzi tarkus. Greif, 2010. Lk 52.
  2. Karjagin, K.M. Kong Fuzi. Tema elu ja filosoofia. KRK, 1995. Lk 18–19.
  3. Hattstein, Markus. Maailmareligioonid. Tallinn, Koolibri, 2007. Lk 46.
  4. Karjagin, K. M. Kong Fuzi. Tema elu ja filosoofia. KRK, 1995. Lk 73.
  5. Yutang, Lin. Kong Fuzi tarkus. Greif, 2010. Lk 29–33
  6. Yutang, Lin. Kong Fuzi tarkus. Greif, 2010. Lk 34.
  7. Mäll, Linnart. Konfutsiuse suurus ja ulatus. – Nulli ja lõpmatuse kohal. Tartu, Ilmamaa, 1998. Lk 109
  8. Yutang, Lin. Kong Fuzi tarkus. Greif, 2010. Lk 27.
  9. Mäll, Linnart. Konfutsiuse suurus ja ulatus. – Nulli ja lõpmatuse kohal. Tartu, Ilmamaa, 1998. Lk 111–112.
  10. Bowker, John. Maailma usundid. Varrak, 2004. Lk 98 – 109.
  11. Kong Fuzi. Vesteid ja vestlusi; Keskmine tavaline; Suur õpetus. Tõlkinud L. Mäll. Tartu, lux Orientalis, 2009. Lk 8.
  12. Maailma usundid. Christopher Partridge. 2006. Lk 394–395.
1. aastatuhat eKr

1. aastatuhat eKr ehk esimene aastatuhat eKr on ajavahemik, mis algas 1. jaanuaril 1000 eKr ja lõppes 31. detsembril 1 eKr.

Aabrahamlik religioon

Aabrahamlikud religioonid on judaism, kristlus ja islam, mida nimetatakse nõnda sellepärast, et nad kõik on pärit Aabrahami religioossest traditsioonist. Alternatiivne nimetus on prohvetlik religioon. Islam nimetab kaht ülejäänud monoteistlikku religiooni Raamatu-rahvaks.

Piiblis on enne Aabrahami kuus tähelepanuväärset tegelast: Aadam ja Eeva, nende pojad Kain ja Aabel, Eenok, kelle Jumal võttis ära, ja Noa, tema pojapojapoeg, kes päästis oma perekonna ja kõik loomaliigid Noa laevas. Ent nendest inimestest ei jäänud maha kirja pandud moraalikoodeksid. Nad on lihtsalt head ja halvad käitumiseeskujud, kuid üheski religioonis pole konkreetset osutust, kuidas nende tegusid tõlgendada.

Islam peab Aadamat ja Noad prohvetiteks ning peab ka teiste rahvaste seadusandjaid (Kong Fuzi, Hiawatha) prohvetiteks, kui nad ei kuuluta iseennast jumalaks.

Judaism on ajalooliselt aktsepteerinud, et igal rahval on oma jumal, kellest nende oma on lihtsalt kõige vägevam.

Paljud kristluse suunad kuni 20. sajandini on pidanud mõningaid või kõiki usundeid lihtsalt ebajumalakummardajateks, paganateks, ketseriteks, jumalateotajateks või lihtsalt eksinuteks.

Seega on õigem öelda, et Aabraham ei ole mitte religiooni rajaja, vaid esimene tegelane 1. Moosese raamatus, 1) kes ei ole selgelt jumalikku päritolu, nagu Aadam ja Eeva väidetavalt olid, 2) kes kolme suurema monoteistlikku usundi järgi mängis suurt rolli nende ühise tsivilisatsiooni kujunemises, 3) keda ei peeta kõikide maa peal elavate inimeste esiisaks (nagu sõnasõnalisemates tõlgendustes Noad; Kain seevastu abiellus naisega Noodimaalt, kes ei olnud tema ega Aadama sugulane) ja 4) kes on piisavalt hästi dokumenteeritud.

1. Moosese raamatus antakse Aabrahamile konkreetne juhtnöör lahkuda Kaldea Uurist, et Jumal teeks ta suureks rahvaks, ja sellepärast on tema tegevus hästi dokumenteeritud. Burton Visotzky on kirjutanud raamatu Genesis of Ethics, kus on juttu nende sündmuste tähtsusest tänapäeva eetikale.

Piibli järgi oli patriarh Aabrahamil (araabiapäraselt Ibrahim) kaks poega: Ismael tema naise teenijalt Haagarilt ja Iisak tema naiselt Saarailt. Selle jutu järgi pärinevad juudid Iisaki pojast Jaakobist, keda hüütakse ka Iisrael.

Judaism põhineb lepingul Jumala ning "Iisraeli laste" (Iisraeli 12 poja järeltulijate) vahel Siinail.

Kristlus tunnistab Jeesust, kellel oli vähemalt ema juut, oma messiaks, Jumala pojaks ning osaks Jumalusest endast.

Islam tunnistab Jeesuse ja juudi prohvetid pärast Aabrahami (nagu Moosese) Jumalast inspireerituks (kuigi mitte Jumalast sündinuks) ning tunnistab islami rajaja Muḩammadi viimaseks prohvetiks.

Kuigi Baha'i usku ei arvata traditsiooniliste aabrahamlike religioonide hulka, tunnistab ta samu prohveteid pluss Bahá'u'llá'hi.

Ka rastafarism tunnistab Piibli autoriteeti ning peab end tulenevast Aabrahami religioonist. Ta tunnistab enamikku Piibli prohveteid pluss keiser Haile Selassiet ja Marcus Garveyt.

On ka teisi religioone, mis suuremal või vähemal määral tunnistavad Piibli prohveteid; mitmesugused vodu usundid (sünkretistlik segu kristlusest ja Aafrika paganlikest religioonidest) ja unitaaruniversalism.

Ezra Pound

Ezra Weston Loomis Pound (30. oktoober 1885 Hailey Idahos – 1. november 1972 Veneetsia) oli ameerika luuletaja, muusik ja kriitik.

Filosoofia

Filosoofia (kreeka sõnast φιλοσοφία, mille ligikaudne tähendus on 'tarkusearmastus') defineerimine on ise filosoofiline küsimus. Filosoofia uurib sääraseid fundamentaalseid küsimusi (filosoofilisi küsimusi), nagu tõe, hüve ja ilu loomus, teadmise saavutamise võimalikkus või välismaailma olemasolu. Ta püüab neile küsimustele põhiliselt mõistusele toetudes vastata või ka kritiseerib seda ettevõtmist. Filosoofiale on tüüpiline ratsionaalsete argumentide esitamine ja nende kritiseerimine ning reflektsioon oma meetodi üle.

Selliste küsimuste üle on mõtiskletud üle maailma ning mõneski kohas on kujunenud filosoofilised traditsioonid. Lääne akadeemilistes ringkondades mõeldakse filosoofia all tavaliselt läänemaailma filosoofilisi traditsioone, mille kogumit nimetatakse ka lääne filosoofiaks. Sõna "filosoofia" ilma täiendita tähendabki tavaliselt lääne filosoofiat. Lääne filosoofia on alguse saanud Vana-Kreekas ning selle traditsioon on kandunud tänase päevani. Kuulsate lääne filosoofide hulka kuuluvad näiteks Sokrates, Platon, Aristoteles, Aquino Thomas, René Descartes, David Hume, Immanuel Kant, Georg Hegel, Friedrich Nietzsche ja Ludwig Wittgenstein.

Hiina kirjandus

Hiina kirjandus on hiina keeles kirjutatud kirjandus.

Ida filosoofia

Ida filosoofiaks nimetatakse Läänes Aasia, eelkõige India ning Hiina, Jaapani, Korea jt Kaug-Ida maade traditsioonilisi filosoofilisi süsteeme. Vahel hõlmatakse sellesse ka Babüloonia filosoofia, juudi filosoofia, araabia filosoofia ja islami filosoofia, samas käsitleb mõni allikas neid pigem Lääne filosoofia harudena. Liigitus sõltub suuresti sellest, kas Lääne ja Ida filosoofiat eristatakse eelkõige geograafiliselt, kultuuriliselt, ajalooliselt või kontseptuaalselt.

Traditsioonilise seotuse tõttu judaismi rühma religioonidega on mõned Lääne filosoofiad formuleerinud küsimused Jumala loomuse ning tema ja maailma vahekorra kohta, tuginedes monoteistlikule taustale. See on tekitanud Lääne traditsioonis vastanduse ilmaliku ja religioosse filosoofia vahel. Viimased neist on Jumala ja maailma küsimustes arenenud enamasti konkreetse monoteistliku religiooni dogmaatika raames.

Ida reliigioonid ei ole ainujumala kui maailma ainsa looja ning valitseja teemaga samavõrd palju tegelnud. Seetõttu on vastandus religioosse ja ilmaliku vahel Ida filosoofias märgatavalt nõrgem ning sama filosoofiline koolkond sisaldab sageli nii religioosseid kui ka filosoofilisi elemente. Nii võtavad mõned inimesed omaks budismi n-ö metafüüsilise poole, osalemata samal ajal kultuses. Mõned on kummardanud taoistlikke jumalusi religioosselt, süvenemata nende teoloogilisse aluspõhja, ehkki teised tunnistavad taoistlikku religiooni, ignoreerides selle mütoloogilisi aspekte.

Selline lähenemine on teravas vastuolus Lääne filosoofiaga, mis on traditsiooniliselt eeldanud kas täielikult ühtset filosoofilist ja religioosset uskumuste süsteemi (näiteks kristlikud, judaistlikud ja islamistlikud filosoofia voolud) või religiooni mõne vormi ranget eitamist (näiteks Nietzsche, Marx ja Voltaire).

Inimloomus

Inimloomuse all mõistetakse inimestele loomupäraselt ("looduslikult") omaste tunnuste (sh mõtte-, tunde-, ja teguviiside) kogumit.

Küsimus sellest, mis on need loomupärased tunnused, kuivõrd on need fikseeritud, ja mis on nende põhjuseks, on üks vanimaid ja olulisemaid filosoofia ja teaduse poolt käsitletavaid küsimusi.

Suur huvi inimloomuse vastu on vähemalt osaliselt tingitud sellest, et inimloomust võib vaadelda nii käitumisnormide allikana, kui takistusena heaolu saavutamisel.

Kolm tarka ahvi

Kolm tarka ahvi (jaapani keeles 三猿 sanzaru 'kolm ahvi') on Jaapani rahvatarkust väljendav kujund halbade asjadega suhestumisest. Rahvatarkus soovitab mitte halba vaadata, kuulda ega rääkida ja seda maksiimi väljendatakse kolme ahvi kujul, kellest Mizaru (見ざる) hoiab käsi silmil, Kikazaru (聞かざる) kõrvadel ning Iwazaru (言わざる) suul.

Läänemaailmas on levinud maksiimi negatiivne kuju, millega osutatakse kalduvusele pigistada silm kinni ebaõigluse, korruptsiooni jmt ühiskondlike pahede ees.

Kujundi tõi populaarsesse käibesse 17. sajandi puuskulptuur Tōshō-gū šinto pühamu hobusetalli fassaadil Nikkōs. Kolm ahvi on teisel paneelil kaheksast konfutsiaanlikku moraalikoodeksit väljendavast paneelist. Arvatakse, et ahvid kujutavad inimese elu etappe. Kujundi aluseks olev tendai koolkonna budistlik õpetus aga pärineb ilmselt Nara perioodist 8. sajandil.

Kujund põhineb sõnamängul jaapani keeles, kus さる saru tähendab ahvi ja ざる zaru on eitav sufiks, mis on lisatud verbidele nägema (見る miru), kuulma (聞く kiku) ning ütlema (言う iu).

Hiina mõtteloos esineb sarnase põhimõtte väljendus Kong Fuzi "Vestete ja vestluste" 12. raamatus:

"Ei ole kombekohane

ära seda vaataei ole kombekohane

ära seda kuulaei ole kombekohane

ära sellest räägiei ole kombekohane

ära seda tee."

Vastavalt sellele kujutatakse kolmele lisaks veel mõnikord neljandat ahvi (jaapani keeles 四猿 shisaru 'neli ahvi'), kes hoiab kätt suguelundi ees, nimetusega Shinazaru (しなざる, verbist する 'tegema'). Siiski on nelja ahvi kujutamine tänapäeva suveniiritööstuse lisandus.Kolmel ahvil on oma Unicode-tähistused vahemikus U+1F648 kuni U+1F64A (🙈, 🙉, 🙊).

Maaris Aas

Maaris Aas (sündinud 12. märtsil 1971) on eesti tõlkija ja toimetaja, anglist ja inglise keele õpetaja. Aas on eesti keelde tõlkinud ja vahendanud üle 50 teose, peamiselt inglise ja rootsi keelest, ning osalenud 1999-2016 mitmetes kirjastusprojektides, enamasti välisprojektide ja co-production koordinaatori, tõlkija, toimetaja või nõustajana.

Aas on avaldanud artikleid ajalehtedes "Sakala", "Järva Teataja" ja "Õpetajate Leht".

Märt-Matis Lill

Märt-Matis Lill (sündinud 6. novembril 1975 Tartus) on eesti helilooja.

Ta sündis Jaan Kaplinski ja Anne Lille pojana. Emil Laansoo on tema vanaisa.Ta õppis Tallinna Muusikakeskkoolis Lepo Sumera käe all heliloomingut. Aastal 1999 lõpetas ta Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniklassi Lepo Sumera ja Eino Tambergi õpilasena. Ta on käinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis filosoofiatundides ning õppinud Helsingi ülikoolis japanoloogiat, sinoloogiat ja filosoofiat. Ta õpib magistriõppes Helsingi Ülikoolis ja Sibeliuse Akadeemias Veli-Matti Puumala juures.

Ta on osalenud Helsingis IRCAMi suvekursustel (2000. aasta suvel) ning Luca Francesconi, Michael Jarrelli, Louis Andriesseni ja Magnus Lindbergi meistrikursustel. 2003. aasta suvel osales stipendiaadina Centre Acanthes’i suvekursustel Avignonis.

2003 osales ta Rostrumil teosega "Taeva jõgi", mille salvestas Tallinna Kammerorkester Risto Joosti juhatusel.

Lill on kirjutanud ka näituse- ja filmimuusikat. Rahvusvahelist edu on pälvinud tema muusikaga Priit Tenderi animafilmid "Mont Blanc" ja "Rebasenaine".

2014. aasta aprillist on ta Eesti Heliloojate Liidu esimees. Ta on ka Eesti Arnold Schönbergi Ühingu esimees (aastast 2003), Pärnu Nüüdismuusika Päevade kunstiline juht ja

Eestimaa Looduse Fondi toetajaliige.Klaaspärlimäng (festival)

Ta on kirjutanud arvustusi, artikleid ja esseesid eesti lehtedele ja ajakirjadele.

Ninian Smart

Roderick Ninian Smart (6. mai 1927 Cambridge – 29. jaanuar 2001 Lancaster) oli šoti usuteadlane, religiooniajaloolane ja filosoof, keda on peetud ka sekulaarse usuteaduse rajajaks.

Surnud 28. oktoobril

Siin loetletakse 28. oktoobril surnud tuntud isikuid.

312 – Maxentius, Vana-Rooma keiser aastatel 306–312

1412 – Margrete I, Taani ja Norra kuninganna

1704 – John Locke, inglise filosoof

1740 – Anna Ivanovna, Venemaa keisrinna aastatel 1730–1740

1880 – Edouard Séguin, prantsuse arst ja õpetaja. Vaimupuudepedagoogika rajaja

1914 – Richard Heuberger, austria helilooja ja muusikakriitik

1918 – Ulisse Dini, itaalia matemaatik ja poliitik

1929 – Bernhard von Bülow, saksa poliitik ja riigitegelane

1939 – Alice Brady, USA näitlejanna

1941 – Artur Tupits, eesti jurist, ajakirjanik ja poliitik

1941 – Jakov Smuškevitš, Nõukogude Liidu sõjaväelane

1955 – Elsa Pastak, eesti botaanik

1958 – Stephen Butterworth, inglise füüsik ja insener

1963 – Mart Saar, eesti helilooja ja organist

1965 – Earl Bostic, USA saksofonist

1969 – Kornei Tšukovski, vene luuletaja, lastekirjanik, publitsist, kirjanduskriitik ja tõlkija

1970 – Aleksander Siimon, eesti puuviljandusteadlane ja sordiaretaja

1973 – Sergio Tofano, itaalia näitleja, filmirežissöör ja näitekirjanik

1973 – Ţāhā Ḩusayn, Egiptuse kirjanik

1977 – Edgar Oissar, eesti pedagoog ja raamatuteadlane

1984 – Ivi Orav, eesti bioloog ja geneetik

1986 – John Braine, inglise kirjanik

1987 – André Masson, prantsuse maalikunstnik

1990 – Linda Rannak, eesti ihütoloog

1990 – Aleksandra Tšudina, Nõukogude Liidu kergejõustiklane ja võrkpallur

1990 – Martin Nurk, eesti sõjaväelane

1993 – Peeter Lilje, eesti dirigent

1993 – Juri Lotman, semiootik, kirjandusteadlane ja kultuuriloolane

1993 – Hubert Pärnakivi, eesti kergejõustiklane ja loomaarstiteadlane

1997 – Eduard Rüga, eesti graafik ja maalija

1998 – James Goldman, USA näitekirjanik ja stsenarist

1999 – Rafael Alberti, hispaania kirjanik

2000 – Aare Laanemets, eesti näitleja ja lavastaja

2003 – Joan Perucho, katalaani kirjanik

2003 – Aksel Orav, eesti näitleja

2006 – Marijohn Wilkin, USA kantrilaulja

2006 – Henry Fok, Hongkongi ettevõtja ja poliitik

2006 – Tina Aumont, prantsuse näitlejanna

2006 – Trevor Berbick, Jamaica profipoksija, endine profipoksi raskekaalu maailmameister

2007 – Porter Wagoner, USA kantrimuusik

2007 – Guido Nicheli, itaalia näitleja

2008 – Dina Cocea, rumeenia näitleja

2008 – Park Sung-chul, Põhja-Korea poliitik

2008 – Kung Te-cheng, Kong Fuzi 77. põlve otseliinis järeltulija

2009 – Paul Manz, USA organist ja helilooja

2009 – Ted Nebbeling, hollandi päritolu Kanada poliitik

2009 – Ingvar Carlsson, rootsi rallisõitja

2009 – Valentin Partõka, ujuja ja ujumistreener

2009 – Taylor Mitchell, Kanada laulja

2009 – Eeva Ahven, eesti keeleteadlane

2011 – Willy De Clercq, Belgia poliitik

2011 – Ellen Polli, eesti maalikunstnik

2011 – Heino Ojasoo, eesti kergejõustiku- ja käsipallitreener

2011 – Jiří Gruša, tšehhi kirjanik ja dissident

2012 – Terry Callier, USA muusik

2013 – Tadeusz Mazowiecki, Poola poliitik

2013 – Eunice Kazembe, Malawi poliitik

2014 – Galway Kinnell, USA luuletaja

2014 – Michael Sata, Sambia poliitik

2014 – Romualdas Granauskas, leedu kirjanik

2015 – Diane Charlemagne, inglise laulja

Sõja seadused

"Sõja seadused" (hiina keeles Sūnzǐ Bīngfǎ, lihtsustatud hiina kirjas 孙子兵法, traditsioonilises hiina kirjas 孫子兵法) on Hiina esimene ja kõige tähtsam sõjandusalane kanooniline teos, mille autoriks peetakse arvatavasti 6. sajandil eKr Kevadete-sügiste ajajärgul elanud Sunzid. Rööpnimena on arvatava autori järgi teose kohta käibel ka "Sunzi".

Hiina vahetut ja elulist mõttelaadi pole huvitanud üldiste seaduste ja eritunnuste määratlemine. Juba nende hieroglüüfkirjastki nähtub, et nad on püüdnud piiritleda elu üheste kujude ühiseid vorme. Nende kaanonid pole mõeldud niisama lugemiseks vaid süvenemiseks ja päheõppimiseks. Kaanonit tähistav sõna jing viitab elu enese lõputu vormipaljususe ja loovuskülluse ühismustri kirjanduslikule kujundile (metafoor). See ei sisalda ideid ega loogilist mõistete süsteemi, kuna ei taanda elutäiust mõistusele omastele kalduvustele. See õpetab vahetut ja terviklikku tunnetust, et anda inimesele elu sündmustevoolus tõene suund. Ta ei kuuluta ja nimeta, vaid suunab ja viitab. Koos Yi Jingi ning Laozi ja Kong Fuzi töödega iseloomustab Sunzi teos parimal viisil hiinaliku mõtte eripära.

UNESCO maailmapärandi nimistu

UNESCO maailmapärandi nimistu (inglise keeles World Heritage List) on UNESCO poolt koostatav nimekiri maailma kultuuri- ja loodusobjektidest, mille UNESCO maailmapärandi komitee on leidnud olevat kogu inimkonna kultuuri- ja looduspärandi seisukohalt äärmiselt olulised. Maailmapärandi nimekirja koostamine sai alguse Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioonist, mis võeti vastu UNESCO peakonverentsil Pariisis 16. novembril 1972.

Nimistut haldab Maailmapärandi komitee, kuhu kuuluvad 21 liikmesriigi esindajad. Komitee liikmed valitakse neljaks aastaks. 2009. aasta oktoobris valiti komitee liikmeks Eesti.

Seisuga 10. juuli 2019 kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja 1121 objekti, sealhulgas 869 kultuuri-, 213 loodus- ja 39 segaobjekti 167 liikmesriigis. UNESCO maailmapärandi konventsiooni on ratifitseerinud 193 liikmesriiki. Kõige rohkem objekte on Itaalias (55), Hiinas (55) ja Hispaanias (48).

Vana-Hiina filosoofia

Vana-Hiina filosoofia on Vana-Hiinas vanahiina filosoofide loodud filosoofia.

Voorus

Voorus (vanakreeka keeles ἀρετή (aretē), ladina keeles virtus, inglise keeles virtue, saksa keeles die Tugend) on tavakeele sõna ja ühtlasi filosoofiline mõiste ning on seotud eetikaga.

Xunzi

Xunzi [süntsõ] (荀子 (Xúnzĭ); umbes 310 eKr – umbes 220 või 237 eKr) oli Zhanguo ajastu hiina filosoof, kes tegutses saja koolkonna ajastul.

Ta on Kong Fuzi ja Mengzi kõrval üks konfutsiaanliku filosoofia klassikuid.

Kõige tuntumad motiivid Xunzi filosoofias on tees, et inimene on loomult halb, ja rõhuasetus rituaalile.

Zhou dünastia

Zhou (hiina keeles 周朝 Zhōu Cháo) oli dünastia Hiinas 1045 eKr kuni 256 eKr.

Zhu Xi

Zhu Xi (hiina keeles 朱熹, pinyin'is Zhū​ Xī​; 1130 – 1200) oli Songi dünastia aegne hiina filosoof, uuskonfutsianismi tähtsaim teoreetik.

Tema tähtsaim panus on konfutsianismi Neliraamatu (Sishu) koostamine. See sisaldas tema kommenteeritud Kong Fuzi "Vesteid ja vestlusi", Mengzi raamatut ja konfutsianistlikke raamatuid "Suur õpetus" (Daxue) ja "Keskmine tavaline" (Zhongyong). Nende nelja raamatu tundmine oli Hiina ametnike eksami põhiaineks alates 1313. aastast kuni 1905. aastani.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.