Kohus (eetika)

Kohus ehk moraalne vajadus on üks eetika põhikategooriaid, mis väljendab erilist moraalset suhet. Kohus teha midagi tähendab, et inimene peab mitte ainult lihtsalt täitma kellegi poolt sõnastatud või reguleerimatult kehtestunud nõudmisi, vaid ka mõistma nende sotsiaalset päritolu ja nendest tulenevaid tagajärgi isiklikule ja kollektiivsele tegevusele.

Vaata ka

Immanuel Kant

Immanuel Kant [imm'aanuel kant] (22. aprill 1724 Königsberg – 12. veebruar 1804 Königsberg) oli saksa filosoof.

Kohus

Kohus on riigi loodud organ (ka vastutav asutus), mis vaatab läbi ning lahendab vaidlusi. Kohus teostab kohtuvõimu.

Kohtute seaduse § 7 lõike 1 kohaselt on kohtuasutusteks maakohtud, halduskohtud, ringkonnakohtud ja Riigikohus. Kohtuasutusel on oma eelarve ja pitsat. Kohtuasutuses töötamine on kohtuteenistus.

Kuigi peamiselt lähtutakse kohtus sellest, et vaidlevate poolte vahel on erimeelsused arusaamas faktidest (faktiküsimused) või õigusest (õigusküsimused), võib mõningatel juhtudel vaidlus jääda potentsiaalseks. Nii näiteks on abielu lahutamisel enamasti poolte vahel kokkulepe ning kohtu roll on pigem lahutuse vormistamine kui ühe poole kasuks otsuse tegemine.

Kohus võib olla nii ainuisikuline (koosneda ühest kohtunikust) kui kollegiaalne (koosneda mitmest kohtunikust). Madalama astme kohtud on tavaliselt ainuisikulised; kõrgemates astmetes on tavaliselt võimalik moodustada suuremaid kolleegiume.

Kuigi Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus, tähendab see siiski üksnes seda, et "lõplikult mõistab õigust ainult kohus". Olemas on mitmed traditsioonilised erandid nagu kohtueelne menetlus, väärteomenetlus, distsiplinaarmenetlus (nt kinnipidamisasutuses või kaitseväes), vahekohus.

Vastutus

Vastutus on tagajärgede kandmine oma tegude või tegemata jätmiste eest.

Vastutuse võtmine või andmine tähendab teadmist, et tegevust hinnatakse ja hinnangu tulemusel on moraalsed või materiaalsed tagajärjed (hüved, positsioon) inimesele või organisatsioonile, mida inimene esindab.

Vastutus on majanduses tavaliselt rahaline ja kokkuleppeline. Kohustuste puhul tähistab see tavaliselt trahvirahade protsentuaalset jaotumist vastutajate vahel, palgaarvutuses on see mitmete valemite järgi üks näitajatest, millega palganumber läbi korrutatakse (mõnikord on teisteks näitajateks tinglik tööks vajalik õppeaeg ja reaalne tööks kuluv aeg või aeg, mis kuluks samaks tööks keskmisel vastava ala töötajal). Investeerimise (nt osaluse või aktsiate) puhul võib vastutus tähistada nii võlgade jaotumist pankroti korral, kasumi jaotumist kui hääleõiguse jaotumist.

Poliitilises, sõjaväelises ja usulises žargoonis võimaldatakse ka vastutuse tinglikku ülekandmist, et vähendada sõduri psühholoogilist kontrolli enda tegude üle ja muuta teda pimedaks käsutäitjaks. See ei tähenda, et vastutus ei kanduks ka tegelikult teatavates piirides üle, sest käsuandja vastutab kahtlemata sama palju, kui käsutäitja, samuti on näiteks samas ühiskonnas viibijatel üksteise tegude osas teatav vastutus (eriti, kui nad oleks saanud neid ära hoida) – ja globaliseeruvas maailmas muutub inimese vastutus järjest kõikehõlmavamaks tänu protsesside, mida ta muuta, soodustada või ära hoida saab, arvu suurenemisele.

Vastutustunne on tagajärgedega tegevuses arvestamine.

Vastutusvõime on suutlikkus tagajärgedega tegevuses arvestada. Kellegi vastutusvõime langedes proovivad paljud ühiskonnad või muud liidud vastutust mõistlikkuse piirides enda kanda võtta – peamiselt siis, kui vastutusvõime ei lange vastutaja enda teadliku tegevuse tagajärjel (vaimupuuded). Kohtus proovitakse enne otsuse langetamist kohtualuse vastutusvõime välja selgitada – vaimupuue on kergendav asjaolu, narkootikumide või alkoholi mõju all olemine raskendav.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.