Kogemus

Kogemus (vanakreeka keeles empeiria, saksa keeles Erfahrung, inglise keeles experience) on filosoofia mõistestikus välismaailma meelelis-empiiriline peegeldus.

Kogemuseks võib nimetada ka teaduslikku katset (ehk eksperimenti) ja vaatlust.

Traditsioonilise seisukoha järgi omab kogemus kandvat rolli ühiskondliku praktika jaoks ning on teaduse rikastamise, teooria ja praktika arendamise tähtis vahend.

Kogemus analüütilises vaimufilosoofias

Analüütilises vaimufilosoofia peetakse kogemuse (inglise keeles experience) all tavaliselt silmas teadvuses aset leidvaid sündmuste voogu, mille läbielamisena teadvus ilmnebki. Enamasti lähtutakse sellest, et sellise kogemuse kohta saab kogemuse omajal olla vahetu ja kindel teadmine; seevastu teiste kogemusest ega välismaailma sündmustest sellist teadmist pole, nii et uskumused nende kohta on oletuslikud.

  • Kui kaua kulub mul aega võileiva söömiseks?

Sellise kogemuse puhul tegemist puhtalt indiviidikeskse kogemusega, kuid kogemus ei pea sugugi alati olema isiklik. Mõnel juhul piisab ka teise inimese kogemusest, kes ütleb sulle nt selle võileiva söömise aja ning sa võid selle söömata jätta, sest sul on sellest juba teatud mõttes kogemus olemas, kuigi see on vahendatud. Sellist kogemust võib nimetada ka kaudseks kogemuseks, mis põhineb teiste kogejate kogemusvool.

kogemuste tõlgendus:

Kogemus ei pea alati isiklik olema, kõike ei pea omal nahal järele proovima. Sageli piisab ka teiste kogemusest, kes on sulle usaldusväärsed inimesed ja kelle kogemusest saad õppida ilma seda ise proovimata, see on juba kogemus samuti. Paraku tuleb kogemuse puhul arvestada ka mitmete ohtudega. Kogemus on sageli ühekülgne ning seotud teatud tingimustega. Näiteks võime teha ekslikke järeldusi kui inimene olles kogenud teise inimesega suhet võib hinnata seda kogemust halvaks, samas kui see kogemus kellegi teise jaoks võib hea olla. Kogemust võib ekslikult tõlgendada. Näiteks ei tasu ehk sulatõena võtta kellegi väidetavat kogemust, et nägi lendavaid taldrikuid.

Kogemus Kanti filosoofias

Immanuel Kanti järgi koosneb kogemus kahest komponendist: materiaalsest ja formaalsest. Materiaalne komponent on see meeleline mitmekesisus, mis on esile kutsutud meie meelelisuse välise afitseerimise kaudu. Formaalne komponent on aprioorne ning on olemas kogemusest sõltumatult eelnedes seega igale üksikule kogemusele.

Vaata ka

30. aprill

30. aprill on Gregoriuse kalendri 120. (liigaastal 121.) päev. Juliuse kalendri järgi 17. aprill (1901–2099).

Afekt

Afekt ehk afektiivne reaktsioon ehk tundepurse on tunde või emotsiooni kogemus . See on (tavaliselt) lühiajaline ja tormiliselt kulgev inimest tervikuna haarav tundmuseväljendus reaktsioonina mingile olukorrale. See on inimese enda seisukohast nii psühholoogiliselt kui ka füsioloogiliselt äkiline vastureageering.

Afektiga võib kaasneda pulsi, hingamissageduse ja vererõhu tõus, higistamine, värisemine, pisarad, adrenaliininõristus jm. Need reaktsioonid on iseloomulikud üldisele valmisolekuseisundile ega olene sellest, millise tundmusega on tegu.

Afekti vaadeldakse kas emotsiooni erijuhuna või eristatakse kui lühiajalisemat, tugevamat ja vähem keerukat. Varem on afektiks nimetatud ainult patoloogilisi seisundeid.

Afekt ei pruugi olla kooskõlas isiku kirjeldusega oma tundmuse kohta.

Afektiivne reaktsioon võib olla erineva iseloomuga:

positiivne afekt, normaalse afektiivse reaktsioonina näiteks rõõmu väljendumine

negatiivne afekt, normaalse afektiivse reaktsioonina näiteks raevu, viha, kurbuse, ärevuse, hirmu, ehmatuse väljendumine

Euroopa meediasüsteem

Euroopa meediasüsteem on Euroopat haarav meediasüsteem.

Euroopas domineerib kaksikjaotusega meediasüsteem: kõrvuti eksisteerivad era- ja avalik-õiguslik meedia.Euroopa meediasüsteem on eriline selle poolest, et selles piirkonnas tähtsustatakse ajalehtede rolli avaliku arutelu kandjana ja sellest lähtuvalt hinnatakse kõrgelt lehelugemist, aktsepteeritakse riigi läbipaistvat sekkumist meediasüsteemi arengusse ((tegevus)lubade andmine, avalik-õiguslike tele- ja raadiokanalite toetamine, trükiväljaannete subsideerimine jms), väga oluliseks peetakse avalik-õigusliku meedia (rahvusringhäälingu) olemasolu, mis teeniks avalikkuse huve erahuvide asemel.

Euroopa riikide meediasüsteemid erinevad omavahel siiski üsna oluliselt. Näiteks Soome, Rootsi, Norra, Taani eristuvad teistest riikidest oma kõrge lehelugemuse ja kiire interneti arengu poolest. Kreeka, Portugali, Prantsusmaa elanikud tähtsustavad üsna vähe ajalehtede lugemist ja jälgivad parema meelega televisiooni. Suurbritannia kui BBC kodu eristub teistest oma liberaalse meediapoliitika poolest. Itaalia, Hispaania, Venemaa, Ukraina, Valgevene meedia on ajalooliselt olnud pikaajalise tsensuuri all. Tsensuuri kogemus on mõjutanud ka teiste endiste sotsialismimaade Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungari meediasüsteemide kujunemist. Saksamaa puhul on praegugi elanikkonna meediakasutuses näha erinevus Ida ja Lääne vahel, mille põhjustas külm sõda. Suhteliselt stabiilselt on arenenud meediasüsteem Austrias, Hollandis ja Islandil. Selgelt keelepõhiselt eristunud meediasüsteem on kujunenud mitmekultuurilises Belgias.

George Gershwin

George Gershwin (sünninimega Jacob Gershowitz; 26. september 1898 New York – 11. juuli 1937 Hollywood, California) oli USA helilooja, keda on võrreldud Euroopa rahvuslike stiilide rajajatega.

15aastaselt asus ta tööle nn Tin Pan Alleys, tema tööülesandeks oli müüdavatel klaveritel ostjatele mängida, et soodustada müüki. Kuigi ta oli praktiliselt iseõppija, saavutas ta muusikas uskumatult palju. Enda harimiseks töötas ta läbi näiteks kõik Johann Sebastian Bachi fuugad HTK-st.

Puutudes kokku väga paljude tolleaegsete heliloojate lauludega, vaimustus ta Irving Berlinist ja Jerome Kernist ning alustas ka ise laulude loomist. Lauludel ongi suur kaal tema loomingus – neid on ta komponeerinud üle 300.

Tema muusikas on ühendatud Euroopa muusika kogemus ja Ameerika mustanahaliste muusikale omased jooned (džässirütmid, improvisatsioonilisus, bluusilik harmoonia).

Gershwin suri ajukasvaja operatsioonil.

Hõim

Hõim on rahvast väiksem etniline üksus, mille liikmeid ühendavad keel, kultuur ja päritolu. Näiteks võib ütelda, et muistse vabadusvõitluse aegu kuulusid eestlaste ehk eesti rahva hulka saarlased, ugalased ja muud hõimud. Samas on hõimu ja väikerahva vaheline piir hägus, seepärast võidakse sama inimrühma vahel nimetada nii rahvaks kui ka hõimuks. Nii on eesti keeles traditsiooniliselt kõneldud indiaani hõimudest, ehkki neid võib vaadelda ka rahvastena.

Tavaliselt kõneldakse hõimudest riikide eelses või välises kontekstis. Mõnel pool on hõimud moodustanud hõimuliite, sugulashõimude või ka eri päritolu hõimude poliitilisi ühendusi. Üks võimalik, ehkki tänapäeva teaduse seisukohalt vananenud käsitlus on, et mingi maa-ala elanikkonna killustumine hõimudeks on rahva või rahvuse väljakujunemise ehk etnogeneesi varane staadium ühiskonna arengus.

Kuni u 499 eKr olid algrahvad ülekaalukalt hõimuühiskonnad (kaldealased Paabelis, iisraellased enne hajalat, Kyrose riik). Hiljem hakkas see muutuma. Esimestena iraanlaste ja hajalajuutide seltskonnad ei tähistanud enam päritolu vaid ühte usku tunnistavate inimeste liitu. Oluline polnud tõug ega keel vaid ühine kogemus. Seda laadi uus rahvas oli Sassaniidide riik.

Induktsiooniprobleem

Induktsiooniprobleem ehk induktsiooni õigustuse probleem on filosoofiline probleem induktsiooni õigustuse kohta.

Probleemile andis klassikalise sõnastuse David Hume raamatus "Traktaat inimloomusest": "Olgu inimesed kord täielikult veendunud neis kahes printsiibis, et mingis objektis ei ole iseenesest võetuna mitte midagi, mis võiks anda aluse teha sellest järeldusi objektide kohta peale selle objekti; ning et isegi pärast objektide sagedase ja püsiva ühenduse vaatlemist ei ole meil alust teha mingit järeldust mingi objekti kohta peale nende, mille kohta meil oli kogemus;" (Hume 1739)

John Deely

John Nathaniel Deely (26. aprill 1942 Chicago – 7. jaanuar 2017 Latrobe, Pennsylvania) oli ameerika semiootik ja filosoof, ameerika semiootika üks liidreid.Ta tegeles semiootika ajalooga (eriti keskaja semiootikaga, sealhulgas Johannes Poinsot' töödega) ja semiootika filosoofiaga. Ta uuris ka märkide rolli esemete ja objektide vahendamisel. Deely jõudis seisukohale, et kogemus ise on dünaamiline struktuur, mille elemendid või koostisosad vahetavad aja jooksul oma rolle ja positsioone.

John Deely on esitanud filosoofia ajaloo käsitluse märgi mõistmise ajaloo kaudu.

Ta töötas aastail 1999–2015 filosoofiaprofessorina St. Thomase Ülikoolis Houstonis Ameerika Ühendriikides. Ta on varem (aastast 1976) töötanud Dubuque'is Loras' Kolledžis. Aastal 2015 asus ta Saint Vincenti Kolledžisse Latrobe'is.

Ta oli 2006–2007 Ameerika Semiootika Seltsi tegevjuht.

Kiri (sõnum)

Kiri on kirjutatud sõnum ühelt isikult teisele. Kirja roll suhtlusvahendina on palju muutunud. Ajalooliselt oli (eelkõige paberkandjal) kiri pea ainukene suhtlusvahend kahe isiku vahel, kes asusid üksteisest kaugel. Kuni 20. sajandini edastati kirju põhiliselt posti teel.

Tehnoloogia arenedes muutus kiri alates 19. sajandi lõpust vähem tähtsaks, kuid tema roll jäi endiselt alles natuke muudetud kujul. Näiteks telegraafi leiutamine muutis kirja liikumise kiiremaks, kuna kiri saadeti tähthaaval lähimasse postkontorisse elektriliste signaalide (morse koodi) abil. Seal pandi see uuesti paberile ja saadeti tavaliselt adressaadile koju.

Tänapäeval kasutatakse kirja asemel peamiselt e-kirja, kuid paberkirja kirjutamine on nostalgiline kogemus nii saajale kui ka kirjutajale.

Kristina Tennokese

Kristina Tennokese (28. veebruarini 2007 Tennokese-Ott; sündinud 9. märtsil 1977) on eesti võistlustantsija ja mitmekordne ladinaameerika tantsude Eesti meister.

Kujutlusvõime

Kujutlusvõime on loominguline oskus, mille käigus kujutletakse pilti millestki, mis pole sellel hetkel meelte abil tajutavad. Kujutlusvõime aitab probleeme paremini lahendada ning omavahel õpinguid ja kogemusi liita.Kujutlusvõime on inimese suutlikkus kujutleda. Kujutlusvõime ja tegelikkus on seotud neljal viisil.

Kujutlus põhineb tegelikkusest pärit elementidel, mis on seotud inimese varasema kogemusega.

Kogemus toetub kujutlusvõimele (kujutlusvõime kui inimese kogemuse rikastamise vahend).

Kujutlusvõime ja tegelikkuse vahel on emotsionaalne side.

kujutlusvõime tulemus on midagi uut, st see puudub inimese kogemuses ja ei vasta olemasolevale asjale.Kuigi üldlevinud seisukoha järgi on lapse kujutlusvõime rikkam kui täiskasvanul, sest lapse kogemus kasvab pidevalt, pole see seisukoht leidnud teaduslikku kinnitust. Kuna see, kui keeruline, peen ja mitmekesine on inimese suhe keskkonnaga, mõjutab kujutlusvõimet kõige enam ning kuna just need aspektid on lapse puhul tagaplaanil, siis võib väita, et lapse kujutlusvõime on täiskasvanu omast vaesem. Kujutlusvõime saavutab küpsuse alles täiskasvanueas. Erinevalt täiskasvanust usaldab laps oma kujutlusi aga rohkem ja kontrollib neid vähem, mistõttu võivad lapse kujutlused olla kõrgelennulised ja seega vähem tõepärased.

Liiklusõnnetus

Liiklusõnnetus on juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju.

Mentorlus

Mentorlus on suhe, mille käigus teadlikum isik aitab juhtida vähem kogenenud isikut. Mentor võib olla noorem või vanem inimene, kellel peab olema teatav erialane pädevus. See on õppimise ja arenemise partnerlussuhe kahe inimese vahel, kellest ühel on suur kogemus ja teisel on soov õppida. Mentorlus kogemus ja suhte struktuur mõjutavad psühholoogilisi ja sotsiaalseid toetusi, karjäärinõustamist, rollimudelite koostamist ja kommunikatsiooni, mis tulevad ette mentorlussuhtes, millesse on kaasatud protežid (praktikandid) ja mentorid.Mentorlussuhte juhendatavat isikut saab nimetada protégé (mees), protégée (naine), praktikant või alates 2000. aastast mentee. Mentorit võib nimetada godfather/godmother või rabbi.Mentorlus on protsess, mis alati hõlmab suhtlemist ja põhineb koostööl, kuid selle täpset definitsiooni on raske määratleda, praegu on olemas rohkem kui 50 definitsiooni mentorlusele. Üks paljudest definitsioonidest on:

Mentorlus on protsess, mille käigus antakse edasi teadmisi, vajalikke kontakte, psühholoogilist ja sotsiaalset toetust ning arendatakse karjääri või erialaseid teadmisi. Mentorlussuhtega kaasneb mitteametlik suhtlemine, mis toimub tavaliselt näost-näkku kindlal aja perioodil kahe inimese vahel, kellest ühel on rohkem teadmisi ja teisel on soov oma teadmisi arendada.Euroopas on mentorlus olnud alates Vana-Kreeka aegadest. Alates 1970ndatest on see levinud Ameerika Ühendriikidesse peamiselt koolitusvaldkondades , millel on olulised ajaloolised seosed naiste ja vähemuste võrdõiguslikkuse edendamise liikumisega ja seda on kirjeldatud kui innovatsiooni Ameerika juhtimises.

Michel Martelly

Michel Joseph Martelly (esinejanimega Sweet Micky; sündinud 12. veebruaril 1961 Port-au-Prince'es) on Haiti muusik ja poliitik, kes oli 14. maist 2011 kuni 7. veebruarini 2016 Haiti president.

Michel Martelly on endine muusik esinejanimega Sweet Micky. Ta sai tuntuks haiti tantsumuusika compas lauljana. Ta tegi end meeldejäävaks oma parukate ja kostüümidega ning laval pükste allalaskmisega. Ta on töötanud ka ehitustöölisena Miamis.

Enne presidendiks kandideerimist tal poliitiline kogemus puudus. Martelly valiti presidendiks märtsis 2011 valimiste teises voorus 68% häältega. Valimiste esimeses voorus sai ta 21,84% häältest, kuid valimised olid ebademokraatlikud ja tulemusi võltsiti. Ta on teravalt kritiseerinud endist presidenti Jean-Bertrand Aristide'i.

Ta elab oma naise ja nelja lapsega Pétionville'is.

Parapsühholoogia

Parapsühholoogia on uurimisvaldkond, mis hõlmab nn paranormaalseid nähtusi – nähtusi, mis näivad olevat vasturääkivuses füüsikaseaduste ja üldtunnustatud teadusliku maailmapildiga ning võimaldavad oletada, et nad on esile kutsutud seni seletamatute vaimsete protsesside poolt ilma füüsilise mõjuta. Parapsühholoogia (para- tuleb kreeka sõnast, mille üks tähendusi on 'kõrval') uurib seda, mis jääb konventsionaalse psühholoogiateaduse piiride taha, eeskätt keha ja teadvuse ning tunnetuse ja selle objektide seoseid.

Skeptikud peavad parapsühholoogiat pseudoteaduseks või okultismi teadusžargooni kasutavaks haruks.

Parapsühholoogia uuritavad paranormaalsed nähtused jagunevad laias laastus kahte rühma, mis teatud osas ka omavahel kattuvad.

Paranormaalne taju: ajas ja/või ruumis eraldatud sündmuste tajumine (selgeltnägemine, -kuulmine, -tundmine; tuleviku nägemine); enamiku inimeste poolt mitte tajutavate nähtuste tajumine (aurade või bioväljade nägemine); suhtlemine ruumiliselt eraldatud inimestega (telepaatia), surnutega (spiritism, meediumlus) või teistes dimensioonides asuvate olenditega (astraalprojektsioon)

Paranormaalne mõju: psühhokinees e telekinees, teleportatsioon, levitatsioon, astraalprojektsioon, kehaväline kogemus, surmalähedane kogemus, "nõiavitsa" või pendliga peilimine jms.

Privaatkeele argument

Privaatkeele argumendi eesmärgiks on näidata, et ei saa olla keelt, mida räägib ainult üks inimene, mis on oma olemuselt privaatne ja mida põhimõtteliselt mitte keegi peale kõneleja ei saa mõista. Privaatkeele argument on oluline aruteludes keelereeglite, keelelise tähenduse, biheiviorismi, solipsismi ja fenomenalismi üle.

Argument on tihedalt seotud Ludwig Wittgensteini "Filosoofiliste uurimustega", selle struktuur on vaieldav. Üldiselt arvatakse, et argumendi põhiosa on esitatud fragmentides 246–255, 256–258, 265, 281–282, 293, 296–299, 304–309 ja 315.

Wittgensteini järgi on privaatkeelel kaks olulist tunnust. Esiteks osutab see ainult kõneleja sisekogemusele ehk sellele, mida ainult kõneleja võib teada, tema privaatsetele aistingutele. See on keel, milles inimene võib kirja panna või kõnes väljendada oma sisekogemusi omaenda privaatseks kasutamiseks. Selle keele üksikud sõnad osutaksid sellele, mida ainult see inimene võib teada, tema vahetule privaatsele kogemusele. Seega ükski teine inimene ei mõista seda keelt.

Wittgensteini privaatkeele argumendi võib laias laastuks jagada kaheks küsimuseks: kas kogemus on privaatne, ja kas tähendus saab olla privaatne.

Ratsionalism

Ratsionalism filosoofias on tunnetusteoreetiline suund, mille järgi tõsikindlate teadmiste allikas on mõistus ja loogiline mõtlemine, mitte kogemus ega meelte andmed.

Tõe kriteeriumiks peab ratsionalism teadmiste selgust ja loogilist korrektsust.

Reaalsus

Reaalsuseks ehk realiteediks ehk tõelisuseks nimetatakse omadust päriselt olemas olla ja kõige päriselt olemasoleva kogusummat. See, mis on reaalne, on olemas päriselt, mitte näiliselt, mitte mängult, mitte välja mõelduna, mitte ainult vaimus (mõtetes, kujutlustes, unistustes, luuludes, meelepetetes, unenägudes).

Reaalsus ei pea olema tajutav ega arusaadav, aga ta võib ka selline olla.

Aristoteles, Platon, Gottlob Frege, Ludwig Wittgenstein ja Bertrand Russell on teinud vahet reaalsusele vastaval mõttel (thought corresponding to reality), koherentsel abstraktsioonil (coherent abstraction) ehk mõtetel asjadest, mis on ettekujutatavad, aga mitte reaalsed (thoughts of things that are imaginable but not real), ning sellel, mida pole võimalik isegi ratsionaalselt mõelda (which cannot even be rationally thought). Seevastu olemasolu all mõistavad nad ainult füüsilist olemasolu või seda, mis otseselt põhineb füüsilisel olemisel, nagu näiteks ajus sündivad mõtted.Reaalsust võidakse vastandada ka abstraktsioonile. Samal ajal mängib abstraheerimine rolli nii igapäevaelus kui ka näiteks akadeemilises uurimuses. Näiteks keeruliselt määratletavaid abstraktseid mõisteid (concept) nagu 'kausaalsus' (causality), 'voorus' (virtue), 'elu' (life) ning 'õiglus' (distributive justice) on harva peetud puhasteks ettekujutusteks (delusion). Abstratsioonide puhul käib vaidlus kahe leeri vahel: ühed leiavad, et abstraktsioonid on vaid sõnad ning teised suhtuvad neisse kui kõrgematesse tõdedesse, mitte kui abstraktsetesse mõistetesse. See vastuolu on ka üks universaalide probleemi (problem of universals) põhjuseid.

Üldiselt ollakse ühel meelel, et tõde (truth) vastab sellele, mis on reaalne, ning väär (falsity) sellele, mis ei ole reaalne.

Laiemas mõttes tähendab reaalsus kõike (everything), mis on olemas ja on olemas olnud (is and has been). Veelgi laiemas tähenduses on reaalsus kõik (everything), mis on olnud olemas, on olemas või saab olemas olema (has existed, exists, or will exist). Selles mõttes on ka meie ettekujutused, eelarvamused ja ekslikult tajutud kogemus reaalsus, sest midagi reaalset toimub meie ajus, kehas, mille tagajärjeks meie (n-ö mittereaalsed) ettekujutused on.

Religioosne kogemus

Religioosne kogemus (ka usukogemus, usuline kogemus) on subjektiivne kogemus, milles inimene väidab kokkupuudet transtsendentse reaalsusega (inglise transcendent reality), sh jumaliku kohalolekuga.

Enamasti on religioosne kogemus intensiivne, kestev ja seotud igapäevase eluga.

Uskumus

Uskumuseks nimetatakse filosoofias ja kognitiivses psühholoogias millegi tõeseks pidamist.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.