Keraamika

Keraamika (vanakreeka sõnast keramos 'savi') on põletamisel põhinev savitöötehnika ja -kunst, samuti põletatud savist esemed ja tarindid (nõud, ehituskeraamika, kuumakindel keraamika, elektrokeraamika).[1]

Keraamika kui materjal hõlmab tänapäeval mitmesuguseid anorgaanilisi mittemetalle (ränidioksiid, alumiiniumoksiid, ränikarbiid, titaannitriid) ja nende komposiite, mille töötlemisel rakendatakse kõrget temperatuuri.

Ajalugu

Maailmas

Next.svg Pikemalt artiklis Keraamika ajalugu
Vestonicka venuse edit
Venus Dolni Vestonice

Vanimad säilinud keraamilised esemed ei ole mitte tarbenõud, vaid ilu- või kultusobjektid.

Věstonice Venus on vanim (ligikaudu 27000 eKr) säilinud keraamiline kultusese. See, arvatavasti viljakust sümboliseeriv figuur, pärineb gravetti kultuurist ehk tööndusest ja asub praegu Moraavia muuseumis Brnos.[2]

Mesoliitilistes kultuurides kasutati keraamikat ebaregulaarselt ja pigem hilisemal perioodil; mesoliitilise kultuuri perfektsemad näidised esinduvad Jōmoni kultuuris Jaapanis. Keraamika on peaaegu kõikide arheoloogilise kultuuride oluline atribuut neoliitikumi ajal (erand – keraamika-eelne neoliitiline põllumajanduskogukonna periood Lähis-Idas, kus üleminek paikse eluviisiks tekkis varem kui paljud teised tehnoloogilised uuendused).

Keraamilisi anumaid kasutati mitmesuguste toiduainete, vee, veini, õli jms hoidmiseks või transportimiseks.

Keraamilistesse urnidesse paigutati ka surnute säilmeid.

3000 eKr (varane pronksiaeg) leiutati potikeder, mis kiirendas esemete valmistamist.

Kolumbuse-eelse Ameerika kultuurides valmistasid indiaanlased oma keraamikat ilma potikedrata.

Eestis

Loe lähemalt artiklist Eesti keraamika

Kolmandal aastatuhandel eKr jõudis Eestisse kammkeraamika, mis tuli arvatavasti lõunapoolsematelt aladelt ja levis peagi kogu Läänemere idarannikule. Juba mõnevõrra varem Narva kultuuri ajal Eestis loodud keraamikast räägitakse kui Narva keraamikast, mis oli kammkeraamikast tunduvalt robustsem.

Teisel aastatuhandel eKr levisid Eestisse nöörkeraamika ja tekstiilkeraamika. Sellel ajajärgul valmistatud saviurne on leitud Kagu-Eesti kääpaist (urnmatused).

Potikeder võeti kasutusele 11. sajandil, esmalt Ida-Eestis. Saaremaal ja kohati Lääne-Eestis tehti keraamikat käsitsi veel 13. sajandi alguses.

18. sajandil töötas Tallinnas Karl Christian Ficki fajansimanufaktuur.

1782. aastal rajas Woldemar Johann Lauw Põltsamaale portselanimanufaktuuri, mis tegutses 1800. aastani. Selle manufaktuuri tooted on tuntud kui Põltsamaa portselan.

Eesti keraamika põhialadena püsisid kaua ehituskeraamika ja ahjupotid. Keraamika kui kunstiala areng algas 1920. aastatel.

1930. aastail muutus valitsevaks kõrgkuumuskeraamika.

Keraamika liigitamine

Põletustemperatuuride põhjal

  • Madalkuumuskeraamika – temperatuur kuni 1150 °C
  • Kõrgkuumuskeraamika – temperatuur üle 1150 °C

Selle liigituse aluseks on põldpao sulamispunkt (umbes 1150 °C)

Madalkuumuse (900–1150 °C) puhul saavutatakse urbse killuga tooted, mis muudetakse glasuurimisega vettpidavaks.

Kõrgkuumuses savi osalt sulab, saadavad paakunud killuga tooted peavad vett glasuurimatagi.

Teine liigitusviis eristab madalkuumuskeraamikat (kuni 1200 °C), kivikeraamikat (1100-1300 °C) ja kõrgkuumuskeraamikat (üle 1200 °C)[3].

Põletatud massile omase struktuuri ja värvuse põhjal

Eristatakse poorseid ja paakunud tooteid. Sel juhul loetakse poorseks toode, mille veeimavus on üle 5%, ja paakunuks (tihedaks) toode, mille veeimavus on alla 5%.

Samuti eristatakse valgest ja värvilisest massist valmistatud tooteid.

Liigitada võib ka tooraine koostises olevate osakeste läbimõõdu alusel. Jämedateraliseks loetakse keraamilist massi, mille osakeste läbimõõt on üle 0,1 mm. Peeneteraliseks loetakse keraamilist massi, mille osakeste läbimõõt on alla 0,1 mm.

Keraamiliste toodete funktsiooni põhjal

Makingpottery
Vaasi voolimine potiketra kasutades

Keraamika valmistamine

Conner-prairie-pottery-rack
Keraamika kuivamine

Peamisi keraamika valmistamise viise on kolm:

  • Valamine
  • Vormimine
  • Pressimine ehk stantsimine
1 2 3 4 5
1
2
3
4
5

Keraamika põletamine

Saviklass Kose kunstikool
Elektriahi savipõletuseks Kose kunstikoolis

Keraamilist massi põletatakse selleks, et muuta see kõvaks, väliskeskkonna mõjudele vastupidavaks ja veekindlaks. Keraamilist massi, mida ei ole põletatud, on ka pärast ärakuivamist võimalik vee lisamisega taas plastiliseks muuta. Pärast põletust on see aga võimatu põletuse käigus toimunud muutuste tõttu keraamilise massi struktuuris.

Põletatakse ka selleks, et moodustada keraamiliste esemete pinnale glasuur, mis muutub põletuse käigus pulbrist klaasjaks massiks. Selleks tehakse eelpõletuse läbinud ja seejärel glasuuritud toodetele glasuurpõletus.

Võimalik on ka dekoorpõletus, mille puhul kinnistatakse põletuse käigus glasuurile glasuuripealsete värvidega maaling või kaetakse ese teistkordse glasuurikihiga ja tehakse põletus madalamal temperatuuril, et alusglasuur sulama ei hakkaks.

Mõnel juhul tehakse ühekordne põletus (terrakota, soolaglasuuriga kaetud keraamika jt) ja sel juhul jääb see põletus ka ainsaks (sellele ei eelne ega järgne mõnd teist põletust).

Põletusliigid

Põletusahjud

Vaata ka keraamikapõletusahi

Tunnelahi – Ringahi – Muhvelahi – Pudelahi – Vagonettahi – Kamberahi – Kasseli ahi – Ümarahi – Lõkkeahi – Nõlvakahi

Erinevate piirkondade keraamika

Keraamikaliigid

Kraklee ivo
Läbipaistev glasuur krakleevõrgustikuga

Keraamika katmine

Soovituslik kirjandus

Vaata ka

Viited

  1. ENE 4. köide, 1989
  2. Academia.edu | NOVÉ NÁLEZY KERAMICKÝCH FRAGMENTŮ A OTISKŮ V GRAVETTIENU JIŽNÍ MORAVY (NEW FINDS OF CERAMIC FRAGMENTS AND IMPRINTS IN THE SOUTH MORAVIAN GRAVETTIAN) | Miriam Ný …
  3. Valenstein, S. (1998). "A handbook of Chinese ceramics", pp. 22, 59-60, 72, Metropolitan Museum of Art, New York. ISBN 9780870995149

Välislingid

Amfora

Amfora (kreeka keeles Αμφορεύς 'amphoreus'; amphi- 'mõlemal küljel', phoreus 'kandja' või pherein 'kandma') oli Vana-Kreekas ja Vana-Roomas kasutatud kitsa kaela ja kahe sangaga savinõu, mida kasutati õli, veini, vee, teravilja jm. säilitamiseks ja transportimiseks. Leidis kasutust ka tuhaurnina.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum (ETDM) on muuseum, mis on keskendunud eeskätt tarbekunsti ja disaini ajaloo tutvustamisele Eestis.

Asutusele pandi alus 24. novembril 1971 ja muuseum avati 18. juulil 1980 Eesti Riikliku Kunstimuuseumi filiaalina. Tarbekunsti- ja disainimuuseum sai iseseisvaks muuseumiks 2004. aastal.

ETDM asub Tallinna vanalinnas 17. sajandi lõpul valminud barokses aidas, mis rajati 1683.

Muuseumi kogule pandi alus 1919. aastal koos Eesti Kunstimuuseumi rajamisega.

Eesti kaasaegse tarbekunsti kõrval on esindatud ka tootekujunduse ja unikaaldisaini näidised. Muuseumil on tekstiili-, keraamika-, portselani-, naha-, klaasi-, ehte-, metalli-, mööbli- ja disainikollektsioon, kokku üle 13 000 museaali, lisaks mahukas foto-, negatiivi- ja slaidikogu, erialane raamatukogu ning arhiiv. See on kõige ülevaatlikum eesti professionaalse tarbekunsti ja disaini kogu üldse.

Eesti keraamika

Eesti keraamika all mõistetakse Eestis loodud keraamikat.

Geomeetriline stiil

Geomeetriline stiil on üks Vana-Kreeka keraamika stiilidest. Geomeetriline stiil sai alguse umbes 900 aastat eKr ja seda kasutati eriti laialdaselt 8.–7. sajandil eKr. Geomeetriline stiil arenes välja Ateenas.

Dekooris kasutati palju geomeetrilisi elemente, millele lisandusid hiljem stiliseeritud inimese ja loomakujutised. Esimesed inimesekujutised ilmusid umbes 770 aastat eKr.

Sellele perioodile oli iseloomulikuks väga suurte vaaside loomine.

Glasuur

Glasuur on keraamilisi tooteid kattev õhuke ning tihe klaasjas kiht, mis on keraamilistele toodetele kinnitatud kõrgel temperatuuril põletades.

Hüdria

Hüdria on vanakreeka põletatud savist või metallist veekandmisnõu.

Hüdrial on kolm sanga: kaht rõhtsat külgsanga kasutatakse kandmisel, suu ja kandilise õla vahel asuvat püstloodset kaelasanga aga valamisel.

Keraamik

Keraamik on keraamika valmistamisega tegelev kunstnik.

Krateer

Krateer on antiikaegne suur avara suuga savi- või metall-, mõnikord ka marmoranum, milles segati veini veega.

Sanga kuju järgi eristatakse nelja tüüpi krateere:

Voluutkrateer – spiraalselt vormitud sangadega (tuntumaid näiteid on François' vaas)

Sammaskrateer – sambataoliste sangadega

Kuppel- ehk kellkrateer – on kellukakujuline, sangad asuvad rõhtsalt anuma suu all

Karikaskrateer – on karikakujuline, sangad asuvad anuma alumises osas

Kylix

Kylix on antiikaegne metallist või põletatud savist jässaka või peene venitatud jalaga lame kahesangaline jooginõu.

Vanakreeka enim kaunistatud anum (maalitud ka seest).

Mustafiguuriline stiil

Mustafiguuriline stiil (ka mustafiguuriline keraamika või mustafiguuriline vaasimaal) on üks vanakreeka keraamika põhilisi tehnikaid ja stiile. Eriti levinud oli see 7.–5. sajandil eKr, ent viimased kasutusjuhud ulatuvad isegi 2. sajandisse eKr. See eristub stilistiliselt varasemast orientaalsest stiilist ning hilisemast punasefiguurilisest stiilist.

Figuurid ja ornamendid maaliti vaasipinnale siluetisarnaste kujudena. Peened kontuurid kraabiti sisse enne põletusprotsessi. Detaile sai toetada ja esile tõsta kattevärvidega (peamiselt valge ja punane). Mustafiguurilise stiili keskuseks oli algselt kaubanduskeskus Korinthos, hiljem Ateena. Teisi olulisi tootmiskohti on teada Lakooniast, Boiootiast, Kreeka idaosast ja Itaaliast. Eriti Itaalias kujunesid välja eristiilid, mis olid vähemasti osaliselt mõeldud etruski turule. Etruskide hulgas olid kreeka mustafiguurilised vaasid väga populaarsed, nagu näitab impordi suur osakaal. Kreeka kunstnikud valmistasid etruski turu jaoks eripartiisid, mis erinesid kuju ja dekoori poolest tavalisest toodangust. Etruskid rajasid ka omaenda mustafiguurilise keraamika tööstuse, mis rajanes kreeka eeskujudele.

Mustafiguuriline stiil oli esimene kunstistiil, mis tõstis esile suurel hulgal kunstnikuisiksusi. Mõned neist on teada õigete nimedega, teiste kohta kasutatakse teaduskirjanduses tinglikke nimetusi. Eriti Atikas tegutses ohtralt nimekaid kunstnikke. Mõned keraamikud viisid läbi erinevaid uuendusi, mis sageli mõjutasid vaasimaalijate tööd või olid ise neist mõjutatud. Nii musta- kui ka punasefiguurilises stiilis vaasid on vanakreeka mütoloogia ja ikonograafia tähtsamaid allikaid, samuti on need teatud määral olulised Antiik-Kreeka igapäevaelu uurimisel. Alates hiljemalt 19. sajandist on need vaasid olnud sagedaseks uurimisobjektiks.

Portselan

Portselan (itaaliakeelsest sõnast porcellana; algselt läikivvalge, portselanisarnase karbiga meriteo nimetus, vt kauritigu) on keraamika liik, mida saadakse peamiselt kaoliinist, kvartsist ja põldpaost koosnevate savitoorikute kõrgel temperatuuril põletamisel.

Põletamisel temperatuuridel 1250°–1500 °C muutub valge portselanimass tihedaks, klaasjaks, vee- ja happekindlaks ning enam või vähem läbipaistvaks.

Portselani sünnimaa on Hiina. Varaseimad heledaks põlevatest kaoliniitsavidest valmistatud esemed pärinevad neoliitikumist, u 2800-2500 eKr. Nii need tripoodid kui ka hilisemad Shangi dünastia aegsed portselansavist valmistatud anumad olid põletatud portselani jaoks liiga madalal kuumusel (mitte üle 1150 °C). Kõrgel kuumusel põletatud portselansavist esemete leiud Henani provintsist pärinevad alles umbes 1800 aastat hilisemast ajast – Sui dünastia (581-618) lõpust. Erinevalt Euroopast, kus portselanmassi on alati kokku segatud erinevatest materjalidest, valmistati Hiina portselani kuni umbes 14. sajandini maa sees leidunud nn portselansavist või -kivist. See kujutas endast looduslikku segu valgeks põlevatest teisestest savidest Henani ja Hebei provintsis ning kvartsi, vilkude ja esmaste savide segu lõunapoolsemates provintsides.Hiina portselan oli hinnatud luksuskaup, mis uusajast alates levis ulatuslikult ka Euroopas. Hiinaga võrdväärset kõvaportselani suudeti Euroopas tootma hakata aga alles 18. sajandi alguses. Euroopa portselani sünniajaks on peetud kaua aega 1709. aastat, mil saksa alkeemik Johann Friedrich Böttger teavitas August II-st portselani leiutamisest. Tõenäoliselt leiutas selle siiski veidi varem saksa teadlane Ehrenfried Walther von Tschirnhaus, kellega koos ka Böttger hakkas portselani valmistamist uurima. 1710. aastal rajati Meisseni manufaktuur ja hakati tootma kõvaportselanist ehk põllupaoportselanist esemeid.

Päevakivi

Päevakivi on silikaatsete kivimit moodustavate mineraalide rühm.

Päevakivid on kõige olulisemad kivimit moodustavad mineraalid, neist koosneb 60% maakoorest. Päevakivid kuuluvad väga paljude kivimite koostisse, peaaegu kõik tardkivimid sisaldavad päevakive. Erandeiks on ultraaluselised ning harvaesinevad leeliskivimid. Peaaegu täielikult koosneb päevakividest näiteks tardkivim anortosiit. Et päevakivid on tardkivimeis nii levinud, kasutatakse neid ka tardkivimite klassifitseerimiseks (QAPF-diagramm). Päevakivid moodustavad suure osa ka moondekivimite koostisest ning hoolimata suhteliselt kergest murendatavusest on nad purdsetetes (liivas ja kruusas) kvartsi järel tähtsuselt teiseks mineraalirühmaks.

Hoolimata sellest, et nimetuses sisaldub sõna "kivi", on tegemist mineraalide, mitte kivimitega.

Päevakivi on tavaline lähteaine keraamika ja geopolümeeride tootmisel. Geoloogias ja arheoloogias kasutatakse päevakivi termoluminestsentsdateerimisel ja optilisel dateerimisel.

2005. aastal oli maailma suurim päevakivitootja Itaalia, kes andis ligi viiendiku maailmatoodangust. Itaaliale järgnesid Türgi, Hiina ja Tai.

Raku

Raku (jaapani keeles 楽焼 rakuyaki, 'raku keraamika') on Jaapanis 17. sajandil välja kujunenud madalkuumuskeraamika põletusviis. Samuti kannavad nimetust "raku" raku-põletuse läbinud tooted, mida Jaapanis kasutatakse teetseremooniatel.

Savinõu

Savinõu ehk savianum on põletatud savist valmistatud nõu.

Savinõusid:

amfora

Sinine

Sinine on spektrivärvus nähtava valguse spektri lõigus, mis vastab lainepikkuste vahemikule ~440–495 nanomeetrit ja paikneb violetse ja rohelise vahel. Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib sinist värvust selle värvusega objektide järgi nagu rukkilille või lina õied ja pilvitu taeva värvina. Sõna sinine kuulub eesti keele 11 põhivärvinime hulka.

Sinine on üks kolmest primaarvärvusest.

Siniste värvitoonide mittetäielikku loetelu vt Värvuste loend põhivärvinimede järgi.

Skulptuur

Skulptuur (ladina keeles sculptura) on kujutava kunsti põhiliike graafika ja maalikunsti kõrval, mille peamiseks väljendusvahendiks on vorm.

Skulptuur on ruumiline, kolmemõõtmeline kunstiteos. See võib olla vabalt seisev ja ümberringi töödeldud nn ümarplastika või esineda mingi pinna külge liidetud reljeefina, millel on välja töötatud ainult esikülg. Materjalidena kasutatakse mitmesuguseid kiviliike (graniit, basalt, marmor, liivakivi, lubjakivi nt), puitu, elevandiluud, metalli, savi (terrakota, keraamika, portselan jt).

Skulptuuride kavandamise ja valmistamisega tegelevaid inimesi nimetatakse skulptoriteks ehk kujuriteks.

Suuremate skulptuuride loomisel valmistatakse kõigepealt savist või plastiliinist kavand ja siis originaalsuuruses savimudel, millest tehakse omakorda kipsäratõmme. Punktiiraparaadi abil kantakse mõõtmed üle kivisse või puusse. Ka skulptuuri valamisele eelneb täissuuruses kipsmudeli valmistamine.

Materjali ja töötlemisviisi alusel jaotatakse skulptuur raidkunstiks ja plastikaks. Raidkunsti loomisel raiutakse kõva materjali (puit, kivi) plokist ära ülearune mass, kuni jääb järele soovitud kuju. Plastika puhul lisatakse karkassile materjali (nt savi või plastiliini), kuni saadakse soovitud kuju.

Esimese suure õitsenguaja elas skulptuur üle Vanas-Egiptuses, kus madal- ja süvendreljeefi kasutati laialdaselt templite ning haudade kaunistamiseks.Teine hiilgeaeg saabus Vana-Kreeka hiilgeaegadel, mil kujunes välja ümarplastika ning tegutsesid sellised kuulsad kunstnikud nagu Pheidias, Polykleitos, Praxiteles ning Lysippos. Romaani ja gooti kunstis seisis skulptuur arhitektuuri teenistuses. 15. sajandist hakkas kasvama puuskulptuuri osatähtsus ning skulptuuris nähti jälle iseseisvat kunstiliiki. Loodi vabalt seisvaid ümarfiguure, toimus portree- ja monumentaalskulptuuri taassünd. Tähtsa koha omandas hauamonumentide valmistamine. Loodi aia- ning pargiskulptuure, pronksist pisiplastikat ja värvilist majoolikat. Renessansiajastu skulptuuri tipphetkeks on Michelangelo looming. Ka barokkskulptuuri paremik pärineb Itaalia meistritelt (näit Bernini).

Tarbekunst

Tarbekunst, ka rakenduskunst, on kunstiharu, mis tegeleb tarbeliste esemete kunstilise kujundamisega.

Vastavalt materjalile eristatakse klassikaliselt järgmisi alasid:

keraamika

klaasikunst

metallehistöö

nahkehistöö

puitehistöö

sepis

tarbegraafika

tekstiilikunst

vaibakunstTarbekunst on üks vanemaid kunstiliike, mis hõlmab tarbe- ja dekoratiivesemete kunstilist kujundamist. Tarbekunst erineb disainist selle poolest, et tarbekunstis on tähtis tööprotsessi käigus valmiva objekti esteetiline välimus, mis tihti lähtub kunstniku enda huvidest ja väljavaadetest. Erinevalt kujutavast kunstist on tarbekunsti esemetel lisaks esteetilisele välimusele ka praktiline funktsioon. Tarbekunsti erialad jagunevad vastavalt materjalidele (tekstiili-, metalli-, naha-, klaasikunst, keraamika ja puitehistöö). Erialad jagunevad omakorda alaliikideks, näiteks metallehistöö hõlmab kullassepa- ja pronksikunsti, sepist jm.

Terrakota

Terrakota (itaalia keeles terra cotta 'küpsetatud maa') on põletatud savi või sellest tehtud kujukesed, nõud, drenaažitorud ja muud keraamilised esemed. Põletamine annab savile veekindluse.

Terrakota tähendab ka punase savi põletusjärgset oranžikas-pruuni värvust.

Vanakreeka keraamika

Vanakreeka keraamika on Vana-Kreekas viljeletud keraamika.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.