Keeleteadus

Keeleteadus ehk lingvistika on humanitaarteadus ja filoloogia üks põhiharudest, mis tegeleb inimkeele teadusliku uurimise ja analüüsiga. Mõnikord kasutatakse ka mõistet keeleteadused, mille all mõeldakse kõiki keelt lingvistilisest küljest uurivaid teadusharusid (näiteks foneetika, semantika, jne). Lingvistika on palju enamat kui koolis õpetatavad keeled ja grammatika. Lingvistika uurib inimkõne süsteeme ja nende kirjalikke vasteid.

Keeleteadlane ehk lingvist on inimene, kes tegeleb keeleteadusega. Lingvistid tegelevad keelte sarnasuste ja erinevustega.

Loomulik keel – ühemõtteliselt inimeste keel, imik õpib ilma õpetamata, peaks tulema loomulikult.

Keele universaalid on üldkeeleteaduse uurimisobjektid. Absoluutne universaal on tavaliselt omadus, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel (nt väljendada oleviku ja mineviku vastandust, jaatuse ja eituse vastandust jne). Statistilise universaali puhul on omaduste esinemine tõenäosem kui nende puudumine.[1]

Lingvistikast lähemalt

Keeleteadlased ehk lingvistid analüüsivad inimkeelt, jälgides heli ja tähenduse koosmõju. Foneetika on kõnelise ja mittekõneliste helide teadus. Samuti uurib see akustikalisi ja artikulatsioonilisi omadusi. Keele tähenduse uurijad tegelevad aga seda, kuidas keeled kodeerivad isendite, omaduste ja teiste aspektide omavahelisi suhteid, et edastada, töödelda ja anda tähendust ning mõista ja lahendada keelelist ebaselgust. Semantika tegeleb tõeste väidetega, kuid pragmaatika tegeleb sellega, kuidas olukorra kontekst tähenduse loomist mõjutab.

Grammatika on reeglite süsteem, mis reguleerib häälikute loomist ja kasutamist keeles. Need reeglid kehtivad nii kõnele kui tähendusele ning sisaldavad alareegleid, mis reguleerivad fonoloogiat, morfoloogiat ja süntaksit.

Stilistika hõlmab kirjutatud, viidatud või kõneldud diskursust erinevate kõnekommuunide, žanrite ja massimeedia toimetuslike või narratiivsete formaatide abil. Paelograafia on kirjutatud tekstide uurimine keelekontekstis. Keeleteadus on viinud ka selliste teadusharudeni nagu psühholingvistika, neurolingvistika, biolingvistika ja keele omandamine.

Lisaks tegeleb lingvistika sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste faktoritega, mis mõjutavad keelt ning mille abil määratletakse lingvistilist ja keelepõhist konteksti. Uurimused ajaloolise lingvistika ja lingvistika arengu kohta keskenduvad sellele, kuidas keeled arenevad ja muutuvad, eriti pikema aja jooksul.

Lingvistikaga seotud alad hõlmavad semiootikat (uurib otsest või kaudset keelt läbi sümbolite ja märkide), kirjanduskriitikat (kirjanduse, kino, kunsti või avaldatud allikate ajalooline ja ideoloogiline analüüs), tõlkimine (kõneldud või kirjutatud teksti tähenduse üleviimine ühest keelest teise) ja logopeedia (metoodika, mis parandab foneetilisi puudeid ja häireid).

[2][3][4][5]

Sissejuhatus

Mida me mõistame tänapäeval lingvistika all. Mis on lingvistika? Kõige lihtsam vastus on, et see on keeleteadus. Teaduslik lähenemine keeleteadusele sisaldab kriitilist suhtumist ja keeldumist kõigest sellest, mis ei ole kriitiline, selline mõtlemine püüdleb objektiivsusele. Keeleteadlased toetuvad keelest tulenevalt tegelikele andmetele. Kuid samas on lingvistide peamine eesmärk kirjeldada seda, kuidas keelt räägitakse. Mitte nii väga seda, kuidas "peab" rääkima, vaid seda, kuidas inimesed tegelikult keelt kõnelevad.

Teaduslik lähenemine ei ole seotud ainult andmete kogumisega. Lingvistide tööks on ka hüpoteeside paikapidavuse testimine, üldistuste tegemine, teooriate välja töötamine. Nende huvi on välja töötada teooriaid, mis seletavad keele fenomene ja keelekasutust. Erandid on seejuures määrava tähtsusega – need esitavad justkui väljakutse üldistusele ning sunnivad uurija üle ja ümber mõtlema asjasse puutuva. Sellised eesmärgid tähendavad täpset ja selgesõnalist ideede väljendust ja sama täpset ja kriitilist mõtete testimist.

Millised on lingvistide peamised uurimisvaldkonnad? Mõned näited: foneetika, morfoloogia, süntaks, semantika, psühholingvistika ja neurolingvistika (psühholingvistika kasutab meetodeid psühholoogiast, neurolingvistika kasutab arstiteaduslikke meetodeid), keele omandamine, ajalooline lingvistika, sotsiolingvistika, diskursuse analüüs, korpuseanalüüs, etümoloogia.

Üheks oluliseks ideeks nüüdisaegses lingvistikas on märgi mõiste. Märgi puhul kõrvutatakse tähendus ja kuju/vorm (ing k form). Viis kuidas seda kujutatakse ja tähendust. Mõned näited: märk € tähistab eurot, pöial püsti märk tähendab heakskiitu, jah vms. Märgid võivad sisaldada ka heli, mida pigem kuuldakse kui nähakse – suuliselt välja öeldud. Ühe tuntuma struktualisti Ferdinand Saussure erilisus seisnes sellest, et ta vaatas keelt kui märkide keelt. See tähendab esmalt seda, et keel koosneb märkidest ning teisalt seda, et märgid on vastastikuses seoses ja moodustavad selliselt süsteemi; märgid ei eksisteeri isolatsioonis üksteisest. Märk ise on justkui arbitraarne, aga vastastikuses seoses teiste märkidega omandab tähenduse nagu malendid malelaual.

Öeldakse, et kõlal ja ortograafilisel kirjutusviisil ei ole loomulikku seost (seos on arbitraarne). Iga kuju on sama hea kui mistahes kuju väljendamaks tähendust "puu", ükski ei viita tähendusele (kui sa ei oska keelt, siis ei oskaks tähendust arvata, kui kuuled seda vormi) ja samatähenduslikke sõnakujude kuju osas on vähe sarnasusi, kui just ei ole tegemist sugulaskeeltega.[6]

Mis on ikooniline märk keeles? Tiiu Erelt ütleb ajakirjas Oma Keel, et ikoon on üks märgiliike, mis kujutab oma objekti sarnasuse alusel – lühidalt piltkujutis. Ikooniline märk keeles. Mitmes keelest võib leida näiteid, kus on sõnu, mis on sarnased selle looma onomatopoeetilise häälitsusega. Need sõnad ei ole enam onomatopoeesia, kuna sõna viitab loomale või linnule, mitte helile. Selliseid sõnu nimetatakse ikoonilisteks. Veel keerulisem näide ikoonilisusest keeles on seotud häälduse kirjutamisega: pikk või pikkkk. Pikenenud sõna tähistab suuruse muutust – asi on väga pikk või suur. Gooniyandi keeles võib pikendada girabingarri "pikk" ja giraaabingarri tähendades "väga pikk". Tähendus on seotud sõna kujuga pikk ja griabingarri iseendaga.

Keele süntagmaatilisus ja paradigmaatilisus

Süntagmaatilised seosed on lineaarsed seosed. Keel on esitatud seostatult, seosed on sõnade vahel, vormide vahel ja lausestus on seostatud. Keelemärgid ei ole kokku sobitatud suvaliselt, vaid on seostatud üksteisega kindlal viisil.

Paradigmaatilisuse mõiste tähistab hierarhilisi suhteid keeles.[7]

Ajalugu

Keeleteaduse alged tekkisid Vana-Indias. Vana-Kreekas tunti juba sõnaliike ja käändeid. Keskaja Lääne-Euroopas tegeldi peamiselt ladina, araabia ja heebrea keelega.

Laialdasem huvi maailma keelte vastu tärkas 17. ja 18. sajandil.

Iseseisvaks teaduseks arenes keeleteadus alles 19. sajandil, kui keelte ajalugu hakati selgitama sugulaskeelte võrdlemise alusel. Tekkis võrdlev-ajalooline keeleteadus. Selle rajajate seas olid taani keeleteadlane Rasmus Kristian Rask ning sakslased Franz Bopp ja Jacob Grimm.

Lähenemised keeleteadusele

Teoreetiline lähenemine seisneb mõnede keeleteadlaste hüpoteesil, et inimese ajus on osa, mis võimaldab inimestel võtta üle lingvistilist käitumist. See "universaalne grammatika" aitab hinnanguliselt lapsi, kes õpivad keelt, ning seab piirid, millised laused on ükskõik millises keeles grammatilised. Selle vaate pooldajad arvavad, et keel ei ole arenenud peamiselt suhtlemiseks, vaid leiavad, et keel on tekkinud inimmõtete struktureerimiseks ja töötlemiseks.

Funktsionaalne lähenemine seisneb – vastukaaluks teoreetilisele lähenemisele – teoorial, et keel on suhtlussüsteem, mis on arenenud koostöiste tegevuste ja koostöövõrgustike jaoks. Sellised teooriad näevad keelt kui tööriista, mis tekib ja kohaneb vastavalt kasutaja suhtlemisvajadusele. Samuti väidavad funktsionaalsed teooriad, et keele arengus on kultuuriline areng olulisem faktor kui bioloogiline areng.

Metsik lingvistika

Metsik lingvistika – inimese kodustamata keelevõime. Inimese keelelised võimed on ilmselgelt palju suuremad, kui ta ise usub need olevat. "Keel on see, mis on kirjas raamatus" Keele kaks väljendusvormi – kõne ja kiri – on teineteise suhte asümmeetrilised. Me ei tea, kus on meie keele piirid, kuid piiridel juhtub just huvitavam.

Igal looduskehal on oma nimi, heli ja akustiline varjukuju. Sellist keelepraktikat võimendavad sünesteetilist päritolu aistingud, mis tekivad vormi akustilisest tajumisest.

Sünesteesia ehk kognitiivne sümbolism – helide tajumine värvidena, vormide tajumine helidena jne. Ilma sellise aluseta ei oleks ilmselt saanud tekkida metafoor ja mõtlemine võrdkujude abil.

Tantsimine oli hea viis omavahel suhelda, kuna see lõi eelduse võõraga samastuda ja üksteist mõista. Tõenäoliselt on mitmete kultuurinähtuste algus just rituaalsetes tantsudes.

Kõige ürgsem keeletaju – animistlik kõnelus kivide, puude, lindude ja loomadega. Sügavaim lingvistiline fenomen.[1]

Kirja teke

Vanal ajal oli keel tasakaal inimese ja maailma vahel, samuti maagiline mõtlemise tööriist. Kirja tulekuga muutus keel aja jooksul pelgalt kommunikatsioonivahendiks. Selle tõttu surid välja mitmed keele arhailisemate vormidega seotud kultuurinähtused.

Inimese suhted keelega muutusid keerulisemaks, kuna eelnevale tuli hakata keeles otsima tähendusi ning neid mõtestada, samuti aru saada, milline suhe on tähendusel inimesega.

Kirja levimise kõige otsesem kaasnähe on see, et kultuuripraktika hakkab parasiteerima tähenduse ideel. Analüüsiv inimene elab pidevalt hirmu ja kahtluse seisundis, kuna inimesel pole jõudu kogu tähenduste laviini kontrolli all ja tasakaalus hoida. Iga uus tähendus võib põhjustada süsteemis uue varingu.

Kirja tekkega arenesid kõik märgisüsteemid, kirjast arenes hea maailma kogemise ja salvestamise viis, kirjast sai võimu tööriist (isalt pojale traditsioon asendus kõikjal kirjapandud teksti vastuvaieldamatu tõega).[1]

Lingvistikaolümpiaad

Igal aastal peetakse lingvistikaolümpiaadi, mis toimub kahes voorus.

  • Eelvoorus saavad osaleda kõikide koolide õpilased, ühest koolist üldjuhul kuni 10 õpilast.
  • Kuni 40 parimat kutsutakse edasi lõppvooru.

Olümpiaadi eesmärk on anda võimalus tutvuda keeleteadusega, mida koolis ainena ei õpetata ning maailma keelelist mitmekesisust tutvustada.

Olümpiaadil tuleb lahendada erinevaid keele-teemalisi ülesandeid, nt morfoloogia, fonoloogia, keeleajalugu, tehiskeeled jne.

Eesti lingvistikaolümpiaade on korraldatud juba 16 aastat, esimene toimus mais 2003.aastal Tartus. Algmõte on pärit Tartu Ülikooli üldkeeletaduse professorilt Renate Pajusalult, kes korraldas ürituse, selgitamaks välja Eesti esinduse rahvusvaheliseks lingvistikaolümpiaadiks. Esimesel rahvusvahelisel olümpiaadil (2003 september Bulgaarias) osales 33 õpilast kuuest riigist, Eestist 4 õpilast.

Aastate jooksul on Eesti saanud 20 medalit: 1 kuld, 3 hõbedat ja 13 pronksi, lisaks 10 diplomit, 7 parima lahenduse auhinda ja ühe korra on võidetud ka meeskonnavõistlus.

Iga aasta on Eesti õpilaste saatmist olümpiaadile toetanud Tartu Ülikooli teaduskool.[8]

Harud

Keele põhitasandeid uurivad

  • Foneetika [9] – uurib kõnehääle omadusi ja kõne tajumist, samuti loodusteaduste kombel empiiriliselt kõne kõiki füüsikalisi omadusi, kasutades selleks erilisi tehnilisi seadmeid, mille abil saab kõnelainet analüüsida või sünteesid
    • artikulatoorne – hääldamist uuriv
    • auditiivne – kuulmist uuriv
    • akustiline – kõnelemisel tekkiva helilaine omadusi uuriv
  • Fonoloogia
  • Keelefilosoofia [9] – sõnade vormi ja tähendust uurides antiikfilosoofias üritati jõuda järeldusele, miks igale olendile ja asjale oli omal ajal just see nimetus pandud.
  • Morfoloogia
  • Süntaks
  • Semantika
  • Pragmaatika

Muud

  • Komparatiivne ehk võrdlev-ajalooline keeleteadus [9] – uurib keeltevahelisi sugulussuhteid ja võrdleb omavahel sugulaskeeli. Näiteks eesti keele ja selle sugulaskeelte ühiseks lähtepunktiks on taasloodud uurali algkeel. Algaegadel oli selle haru ülesandeks eesmärgiks teha kindlaks, mis keeled üldse on suguluses ning millised keelepered või keelkonnad maailmas olemas on. Sugulaskeelte võrdlemise eesmärk on selgitada ühisomadused, mis lähtuvad ühisest algkeelest. Samas uurida, kuidas ja mis tegurite mõjul iga tütarkeel on aja jooksul muutunud. Üldiselt on võimalik kontrollida vaid selliseid keelelemente või -omadusi, millest on säilinud mingeidki jälgi tänapäeva elavates keeltes või kirjalikes keelemuististes.
  • Arvutilingvistika [9] – tegeldakse keele aromaatse kirjeldamise ja analüüsi juures esinevate probleemide lahendamisega. Uurib võimalusi, kuidas esitada keeles sisalduvat teavet masinal töödeldavas vormis. Näiteks Ülle Viksi raamat "Väike vormisõnastik" (1992) valmis programmi abil, mis tuvastab eesti keele sõnade kõik muutevormid üksnes vormis endas sisalduvate struktuuritunnuste alusel.
  • Dialektoloogia
  • Diskursusanalüüs
  • Etümoloogia
  • Geolingvistika
  • Keeletehnoloogia
  • Kognitiivne lingvistika
  • Kontrastiivlingvistika (kontrastiivne keeleuurimine) [9] – keeli saab võrrelda ka ainult struktuuriti. Pole tähtis, kas tegemist on sugulaskeeltega. Keeli kirjeldatakse ühesuguste põhimõtete järgi, kirjeldused pannakse kõrvuti ja saadakse teada keelte struktuurierinevused ja -sarnasused. Praktikas uuritakse keeli tavaliselt kahe kaupa.
  • Korpuslingvistika
  • Onomastika
  • Rakenduslingvistika [9] – iseloomulik on eesmärk lahendada teaduslikul alusel konkreetseid keelt või keelekasutust puudutavaid probleeme. Seda eriti õppimise ja õpetamisega seoses. Püütakse välja selgitada, kuidas keelesüsteemi ja keelekasutuse kohta saadud teaduslikke tulemusi saab rakendada nt emakeele või võõrkeelte õppekava ja õppematerjalide koostamisel jne. Rakenduslingvistika pole ühtne teadusala, kuna keel ja keeleprobleemid kerkivad esile kõige erinevamates seostes.
  • Psühholingvistika [9] – käsitleb keelt osana üksikisiku mõtlemisest ja käitumisest ning uurib, kuidas inimene õpib keelt ja moodustab oma mõistesüsteemi. Püüab välja selgitada mõtlemisprotsessi ja keele vahelisi seoseid ning mis toimub keele kasutamisel inimese ajus. Kõige tähtsam uurimisobjekt on lapse keelelise arengu uurimine, kuna aste-astmelt keele arenemise ja toimimise jälgimine annab kõige rohkem informatsiooni.
  • Sotsiolingvistika [9] – uurib keele ja ühiskonna vahelisi mõju- ja sõltuvussuhteid. Keel või teatav keelevariant on mingis mõttes ühtne. Peamine uurimisobjekt on keele variatiivsus. Näiteks nii mõnegi inimese puhul saab tema kõne põhjal aimu tema sünni- või kodukohast.
  • Kontaktlingvistika – sõnade ja muude laenamine ei kuulu enam päriselt sotsiolingvistika valdkonda
  • Etnolingvistika – keele ja rahvuse vaheliste seoste uurimine
  • Stilistika
  • Tüpoloogiline keeleteadus
  • Ökolingvistika
  • Üldkeeleteadus

Keeled

Keeleteaduslikud väljaanded

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 Valdur Mikita (2008). Metsik lingvistika. Grenader. 
  2. "Linguistics".
  3. "Phonetics".
  4. "Speech-language pathology".
  5. "Semiotics".
  6. MacGregor, William B. (2015). Linguistics. An introduction. Second edition.. London: Bloomsbury Publishing. 
  7. Tiiu Erelt (2005). Mis on ikoon?. Tallinn: Oma Keel. 
  8. Külli Prillop, Miina Norvik (2017). Viis tosinat lingvistikaülesannet. Atlex. 
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 9,7 Kaisa Häkkinen (2007). Keeleteaduse alused. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. 
Alus (keeleteadus)

Alus ehk subjekt ehk grammatiline subjekt on lauseliige, mis märgib lauses öeldisega väljendatud tegevuse sooritajat või öeldisega väljendatud olukorras olijat. Aluse ja öeldise vahel on predikatsiooniseos, need on lause pealiikmed.

Emakeel

Emakeel on esimene keel, mille omandamist alustab inimene pärast sündimist.

Emakeel ei olene rassist või soost, vaid meie vanematest või keelekeskkonnast, kus üles kasvame.

Emakeele omandamist alustatakse suhtlemisel ema ja isaga. Seega saab emakeel alguse kodust ja kõige lähedasematest inimestest, kes last ümbritsevad. See on meie esimene õpitud keel, mis rajab vundamendi tulevikus õpitavatele teistele keeltele.

Siinkohal on oluline silmas pidada, et emakeel ei raja mitte ainult kindlamat teed tulevikus omandatavatele võõrkeeltele, on see suuresti ka esimene sõnadest koosnevate lausete tervikmõtte ehk verbaalse teabe edastamise viis, mis n-ö valmistab ette tulevases elus isiku ääretult olulist oskust – eneseväljendusvõimet ja empaatiat.

Kakskeelsuse ja mitmekeelsuse puhul on kasutatud ka terminit "esimene keel", defineerides seda kui keelt, mida kasutaja enda arvates kõige paremini oskab, kuid mis ei ühti tegelikult mõistega "emakeel".

Fennougristika

Fennougristika on keeleteaduse haru, mis tegeleb soome-ugri keelte uurimisega.

Filoloogia

Filoloogia on humanitaarteadus, mis uurib keelt ja kirjandust. Filoloogia põhiharud on keeleteadus (lingvistika), kirjandusteadus ja folkloristika (rahvaluuleteadus). Uuritavate kultuuripiirkondade alusel eristuvad kulturoloogiaga piirnevad alldistsipliinid nagu klassikaline filoloogia (Antiik-Kreeka ja -Rooma), orientalistika (Lähis- ja Kaug-Ida), romanistika, germanistika, fennougristika jts. Üksikuid keeli ja rahvaid käsitlevad nt inglise filoloogia, vene filoloogia, eesti filoloogia jts.

Algselt mõisteti filoloogia all klassikalist filoloogiat. Teistesse kultuuripiirkondadesse laienes filoloogia alles pärast renessanssi. Alates põhiharude iseseisvumisest 18.-19. sajandil kasutatakse terminit "filoloogia" eelkõige nende ühisnimetajana või interdistsiplinaarsete uurimuste tähistamiseks.

Filoloogiaga tegelevat inimest nimetatakse filoloogiks.

Fonoloogia

Fonoloogia (ka foneemika ning fonemaatika) on keeleteaduse osa, mis tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega. Kui foneetika uurib häälikuid eeskätt akustilisest ja füsioloogilisest vaatepunktist, siis fonoloogias on olulisem häälikusüsteemi toimimine kõne ja keele sisu seisukohast.

Fonoloogia rajamisel on suur roll Nikolai Trubetskoi ja Nicolaas van Wijki töödel, aga samuti Praha ringil. Fonoloogia ja foneetika esmaseks eristajaks oli Jan Baudouin de Courtenay.

Grammatika

Grammatika on keeleteaduse osa, mis tegeleb keele reeglipäradega.

Samuti nimetatakse grammatikaks keele reeglistikku ja ülevaadet sellest reeglistikust (nt raamatuna avaldatud kujul).

Keeleteadusliku grammatika peamised osad on vormiõpetus ehk morfoloogia ja lauseõpetus ehk süntaks.

Keel

Keel on inimeste kasutatav märgisüsteem, kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab sümboleid ja teisi märke ja nende kombineerimise reegleid. Keeled kasutavad sümboleid – žeste, häälitsusi, sõnu – mõtete ja tähenduste edasi andmiseks.

Lisaks loomulikele ja tehislikele inimkeeltele räägitakse ka loomade märgisüsteemidest ning matemaatikas, loogikas ja informaatikas tuntud formaalsetest keeltest. Viimaste hulka kuuluvad näiteks programmeerimiskeeled.

Keelt võib defineerida kui kognitiivset võimet õppida ja kasutada keerukaid märgisüsteeme, reegleid, mis sellises märgisüsteemis kehtivad, või nende reeglite väljendusvõimaluste hulka kõnes.

Kõik keeled tuginevad keelemärkide ja tähenduste ühendamisel semioosile ehk märgiprotsessile ja samuti sotsiaalsetele kokkulepetele ja õppimisele.

Loomulike keelte esmaseks väljendusvormiks on kõne (või viipekeelte puhul viiplemine), kuid iga keelt saab kodeerida teisesesse väljendusvahendisse: auditoorsesse, visuaalsesse või taktiilsesse, näiteks visuaalsesse kirja, vilekoodi või Braille kirja. See on võimalik, kuna inimkeel on nendest väljendusviisidest sõltumatu.

Inimkeele omadusteks on produktiivsus, rekursiivsus ja võimalus käsitleda asju, mida ei ole olemas või mis ei ole parasjagu keelekasutaja jaoks füüsiliselt kohal.

Keeletoimetamine

Keeletoimetamine on teksti toimetamise osa, mis seisneb autori kirjutatud valmisteksti muutmises ja korrigeerimises selleks, et saavutada teksti õigekeelsus, ühemõttelisus, hõlbus arusaadavus, stiililine sobivus, loogilisus ning selles esinevate terminite ja andmete õigsus.

Keeletoimetaja isikuomadused

Keeletoimetaja amet nõuab laia silmaringi, teravat silma, keelereeglite tundmist, head keeletaju, täpsust, tähelepanelikkust, head keskendumisvõimet, uudishimulikkust ja sageli ka kiirust ning rutiinitaluvust. Kuna tänapäeval toimub töö enamasti arvutiga ja kasutusel võivad olla kümned arvutiprogrammid (nt tõlkebüroos töötades), tuleb kasuks ka hea tehniline taiplikkus, sest iga programm nõuab eraldi väljaõpet ning iga päev võib tuua mitmeid uusi tehnilisi katsumusi. Samas on keeletoimetaja töö väga silmaringi avardav, sobides seega hästi uudishimulikule ja õpihimulisele inimesele.

Haridus ja töövõimalused

Keeletoimetamisega tegelevad enamasti kutselised keeletoimetajad, kes saavad vastava hariduse näiteks Tallinna või Tartu ülikoolist.

Keeletoimetajaid vajavad näiteks ajalehtede, ajakirjade ja raamatute kirjastused, tõlkebürood, ministeeriumid ja muud riigiasutused, aga ka teised ettevõtted ja asutused, kes loovad palju tekste. Ettevõtted, kel oma keeletoimetajat pole, aga kes mõistavad korrektse keelekasutuse olulisust firma kuvandi loojana, ostavad teenust sisse vabakutselistelt või keeletoimetamisega tegelevatelt büroodelt.

Keeletoimetamise piirid

Piirid keelelise korrektuuri, sisutoimetamise ja tõlketoimetamise vahel on üsna hägusad. Siiski mõistetakse korrektuuri all peamiselt kirjavigade ja kirjavahemärkide ning pisivigade parandamist juba keeleliselt toimetatud (sageli PDF või paberil) tekstis.

Sisuline toimetamine tähendab tihti ka sõnastuse muutmist ja lausete ümberstruktureerimist ning vajadusel isegi lõikude või peatükkide ümber tõstmist.

Ilukirjandustekstide sisuline toimetamine eeldab tihedat koostööd autoriga ja muudatused viiakse sisse vaid autori nõusolekul. Seejuures ei pruugi autor üldse soovidagi kõikide vigade parandamist, sest need võivad olla osa tema stiilist. Näiteks Wimbergi "Maaraamatus" ei lennanud mitte "kärbsed", nagu õige oleks, vaid "kärpsed" (taotluslikult häälduspäraselt kirjutatuna).

Tõlke keeleline toimetamine sisaldab enamasti nii korrektuuri kui sisutoimetamist. Tõlgete toimetamisel kasutatakse palju erinevaid tõlkeabiprogramme (CAT Tools), kus tekst on jaotatud lauseteks või väiksemateks osadeks – stringideks või segmentideks. Korraga on näha nii lähtetekst kui ka sihtkeelde tõlgitud tekst, mida toimetaja omavahel võrdleb ja kuhu parandusi teeb. Tõlkeabiprogrammide suurim kasu seisneb tõlkemälus ja terminibaasides, mida programmid iga kliendi kohta eraldi talletavad, aga nad aitavad tuvastada ka erinevusi lähte- ja sihtkeele tühikukasutuses, kirjavahemärgistuses (punktuatsioonis), arvudes jm masinale arusaadavates üksustes.

Keeletoimetamise astmed

Üldiselt eristatakse keeletoimetamise puhul kolme tugevusastet, milles lepitakse töö tellijaga eelnevalt kokku ning sellest sõltub ka tulemuse kvaliteet ja hind.

Kerge toimetamine – parandatakse kirjavahemärgistus, õigekiri, eksitav asesõnade kasutus ja täiesti ebaselged või vale arusaamist soosivad mõtteväljendused. Märgitakse ära ilmselged sisulised ebatäpsused, loogikavead, kordused ja kahtlased faktid. Faktikontrolli ei tehta. Tähelepanuta jäetakse kõnekeelsed terminid ja väljendid, mis ei ole küll ideaalsed, kuid mis mõistmist otseselt ei sega. Juhitakse autori tähelepanu tehnilistele ja vormilistele puudustele.

Keskmine toimetamine – sisaldab kerget toimetamist ja lisaks parandatakse silmatorkavad sisulised ebatäpsused ja loogikavead, kohendatakse sõnastust, lausestust ja stiili. Kontrollitakse ja parandatakse kahtlased faktid, kasutades käepäraseid allikaid. Osutatakse ebasobivatele väljenditele, kahtlastele terminitele, kordustele ja liigsõnalisusele või parandatakse need. Juhitakse autori tähelepanu tehnilistele ja vormilistele puudustele või parandatakse need.

Tugev toimetamine – sisaldab kõike eelnevat ja lisaks tehakse fakti-, termini-, lingi- ja viiteallikate kontroll, milleks kasutatakse autoriteetseid allikaid ja vajadusel kaasatakse eksperte. Likvideeritakse kõik loogika- ja sisuvead ning tehakse korrektne vormistus. Tulemuseks on kõrgeima kvaliteediga ladus, loogiline ja kontrollitud andmetega tekst.Üldjuhul saab tellija keeletoimetajaga iga eraldi töö puhul ka teisiti kokku leppida. Näiteks, et soovitakse kerget toimetamist koos terminite ja viiteallikate kontrolliga.

Keelkond

Keelkond (varem keelepere) on keeleteaduses kõigi tõestatult suguluses olevate keelte hulk.Ühte keelkonda kuuluvate keelte omavahelist keelesugulust on võrdlev-ajaloolises keeleteaduses tavaliselt kirjeldatud keelepuu abil.Keelkonnast suuremaid taksonoomilisi üksusi on keeleteaduses nimetatud terminitega hõimkond või keeleselts. Selliste üksuste hulka kuulub näiteks hüpoteetiline Uurali-Altai keeleselts, mis hõlmab nii Uurali keeli kui ka Altai keeli.

Kiri (keeleteadus)

Kiri on märgisüsteem teksti ülesmärkimiseks nähtavate või kombitavate märkide abil.

Kõne (keeleteadus)

Kõne on keeleteaduses keele kasutamine inimestevahelises suhtluses. Keel kui abstraktne märgisüsteem avaldub kõneaktides, mis võivad olla nii suulised (suuline kõne) kui ka kirjalikud (kirjalik kõne).

Suuline kõne on vanem kui kirjalik kõne ja suur osa kirjalikest ülestähendustest on olnud suulise kõne jäädvustamise vahendid.

Kõne arendamise ja korrigeerimisega tegeleb logopeedia.

Kõnekeel

Kõnekeel ehk argikeel on igapäevases suhtlemises kasutatav keel.Kõnekeel on kirjakeelega võrreldes vabam ja normilõdvem ning ta ei taotle teadus- või ametikeele täpsust.Argikeele puhul kasutatakse rohkesti fraseologisme, slängisõnu.Kõnekeelel on palju varjundeid, mis on tingitud kõneleja haridustasemest, vaimulaadist, murdetaustast, emotsionaalsest seisundist, suhtluspartnerist ja vestlussituatsioonist.

Metafoor

Metafoor (kreeka metaphora 'ülekanne') on kõnekujund, troop, mille käigus kantakse ühe nähtuse või objekti omadused või tunnused sarnasuse alusel üle teisele, nõnda et põhikujutluse (nt noorus, päike) asemele tekib uus, asekujutlus, mis ongi metafoor (elukevad, sinitaeva silm - K. J. Peterson).

Ühe võimaliku arusaama järgi on metafoor varjatud võrdlus, kuid võrdluses (noorus on otsekui elukevad; päike kui sinitaeva silm) on nimetatud nii see, mida võrreldakse, kui ka see, millega võrreldakse. Metafooris toimub lühiühendus, st teksti jäetakse alles vaid see, millega võrreldakse. Nt nina kui näost eemale ulatuva osa tunnused kantakse üle juhile ja tulemuseks on metafoorne keelend ninamees või kantakse siidiriide omadused siidisus, pehmus, õrnus üle inimkäele ja tulemuseks on siidikäsi.

Metafoor võib olla ühesõnaline, mitmesõnaline, hõlmata pikemaid tekstilõike või tervet teost. Metafoor võib olla omadussõnaline (kahvatu kuu, kuldsed uned), nimisõnaline (lumelained – Juhan Liiv), isikustav (vikerkaar joob merest vett; tuul nutab, suvi maeti eile sinna – Ernst Enno).

Metafoorsed fraseologismid on eesti keeles näiteks hambasse puhuma, süda on saapasääres, hammastega hauda kaevama.

Pinyin

Pinyin [phin-in] (拼音 pīnyīn) on hiina keele omaladina transliteratsioon Hiina Rahvavabariigis.

Pinyin tähendab mandariini keeles sõna-sõnalt 'häälduspärane kirjutamine'. Tavaliselt peetakse selle väljendiga silmas Hanyu pinyin 'i (汉语拼音; hànyǔ pīnyīn; hiinlaste keele pinyin).

Pinyin kiideti Hiina Rahvavabariigis heaks 1958. ja võeti kasutusele 1979. aastal. See asendas vanema Wade'i-Giles'i transkriptsiooni (1859) ja selle 1912. aasta modifikatsiooni Bopomofo.

Sarnased süsteemid töötati välja hiina keele dialektide jaoks ja Hiina vähemusrahvuste keelte jaoks. Vastav süsteem Kantoni dialekti jaoks on Penkyamp, mille nimi vastab Kantoni dialektis sõnale pinyin.

1979 tunnistas Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO) pinyin'i uushiina keele standardseks transkriptsiooniks.

See transkriptsioon ei ole kohandatud ühelegi konkreetsele ladina kirja kasutavale keelele ning on kasutatav kõigis neis. Pinyin'i kasutatakse ka hiinakeelse teksti arvutisse sisestamisel.

Sõna

Sõna on keele vähim vaba vorm, mille tunnuseks on võime esineda iseseisvalt. Kõikidel leksikaliseerunud sõnadel on tähendus. Sõnad koosnevad morfeemidest, mis on vähimad keeleüksused, millel on iseseisev tähendus või grammatiline funktsioon. Morfeemid koosnevad foneemidest, mis on keele vähimad tähendust eristavad üksused.

Sõnavara

Sõnavara ehk leksika on kõik mingisse keelde või allkeelde või ühe isiku keeletarvitusse kuuluvad sõnad ja sõnade püsiühendid kokku.Nii võime rääkida nt eesti keele sõnavarast, Reigi murraku sõnavarast, ehituse sõnavarast, Friedebert Tuglase sõnavarast.

Sünonüüm

Sünonüüm (vanakreeka sõnast synōnymos 'kaasnimeline') on häälikuliselt erinev, kuid tähenduselt sarnane või väga lähedane sõna.

Sünonüümid jagunevad leksikaalseteks ja grammatilisteks sünonüümideks.

Leksikaalsed sünonüümid on sünonüümid, mis on kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. Näiteks ämber – pang.

Grammatilised sünonüümid on sünonüümid, mis on leksikaalselt samasisulised, aga grammatiliselt vormistuselt erinevad keelendid. Näiteks nahkjas – nahataoline.

Toonikeel

Toonikeel on keel, mille puhul toon võib olla sõna tähendust eristav.Toonikeel on näiteks hiina keel.

Tüvi (keeleteadus)

Tüvi ehk sõnatüvi on sõna osa, mis jääb järele muuteliidete eemaldamisel.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.