Karl Marx

Karl Heinrich Marx (5. mai 1818 Trier, Saksamaa14. märts 1883 London) oli juudi päritolu Saksa filosoof, majandusteadlane ja revolutsionäär. Marx ei olnud ainult sotsioloog ja politoloog, vaid ka aktiivne revolutsiooni organiseerija.

Kuigi enamik tänapäeva majandusteadlasi end marksistideks ei pea, teevad seda ikkagi tuhanded inimesed kogu maailmas. Tema suurt panust majandusteaduse arengusse üldiselt ei vaidlustata. Koos Charles Darwini ja Sigmund Freudiga on Marx suurimaid maailmapildi mõjutajaid kahekümnendal sajandil. 1999 valisid inglased Marxi lõppeva aastatuhande maailma kõige enam mõjutanud inimeseks. Tunnustus on tulnud suuresti tagantjärele, näiteks John Stuart Mill ei olnud sellisest mehest oma eluajal isegi kuulnud.

Marx sündis 1818 Saksamaal Trieri linnas. Ta oli päritolult juut, kuid Karl oli esimene oma perekonnas, kes oma rahvust eitas. Teda mõjutasid nii William Shakespeare'i romantilised lood kui ka Newtoni, Locke'i ja Leibnizi ratsionaalne mõtteviis.

Bonni ülikoolis, kus Marx õigusteadust õppis, vaevas teda kõige enam alkoholism, mis sundis teda siirduma Berliini ülikooli, kus ta hakkas õppima filosoofiat. Berliini ülikooli jäigad protseduurireeglid ja Marxi boheemlaslik elu ei sobinud kokku, lisaks sellele jäid oma ametikohtadest ülikoolis ilma Marxi toonased hegellastest mõttekaaslased ning doktorikraadi filosoofia alal sai Marx lõpuks hoopiski Jena Ülikoolist. Pärast seda töötas Marx ajalehe Rheinische Zeitung ajakirjanikuna, kust ta peagi pidi poliitilistel põhjustel lahkuma.

Seejärel kolis Marx Pariisi, kus ta tutvus paljude teiste noorte sotsialistide seas ka Friedrich Engelsiga.

Alates 1849. aastast elas Marx Londonis.

Disambig gray.svg  See artikkel räägib inimesest; jõelaeva kohta vaata artiklit Karl Marks; tankeri kohta vaata artiklit Karl Marks (tanklaev); sõjalaeva kohta vaata artiklit Izjaslav
Karl Marx
Karl Marx

Materialistist ajaloolane

Marxi filosoofia kasutas Hegeli sõnu teises järjekorras. Kui Hegeli meelest oli Jumal see, kes meid kapitalismi juhtis, siis Marx väitis: "Jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks". Marxi kuulus sentents on: "Religioon on oopium rahvale." Marx väitis, et inimkonna areng kulgeb ürgkogukondlikust korrast läbi orjandusliku korra feodaalaega, sealt kapitalismi ja edasi sotsialismi. Areng toimub tootmissuhete ehk toodangu ja inimeste vaheliste suhete arenedes. Kes Vanas Roomas omas orja, omas ka orja toodangut. Seega elas omanike klass tööliste töö arvel. Kas see ei anna töölistele suurt eelist oma õigusi nõuda? Samas väitis Marx, et tundub, nagu ei vajaks omanikud töölisi niipalju kui töölised omanikke. Siinkohal väitis Hegel, et omanike klass tagab kultuuri, teaduse, usu, moraali jne.

Tänapäeval peetakse tööajast mittekinnipidamist ebamoraalseks, ebakultuurseks jne. Marx küsis, miks peaksime kinni pidama omanike poolt respekteeritud moraalist ja seadusandlusest? Marxi arvates on eraomandust soodustavatel seadustel hullutav mõju massidele. Kui omanike klass ise ei ole valmis muudatusi omandisuhetesse viima, siis peab seda tegema revolutsioon. Kuna kapitalism kui klassisüsteem ei ole võimeline arenema, oli tööliste võit ja klassivaba ühiskonna loomine ilmne. Kapitalism on sotsialismi tekkeks vajalik eeltingimus, kuna sotsialismi kehtestamiseks on vajalik materiaal-tehniline baas. Marxil ei tulnud Venemaa meeldegi, ta pidas oma eluajal isegi revolutsiooni Saksamaal ennatlikuks, kuna ainult 4% meestest töötas tootmissfääris. Revolutsioon pidi alguse saama Inglismaalt, levima Prantsusmaale ja alles sealt Saksamaale.

Marx kui sotsioloog

ORGAANILINE TERVIKLUS

  • arusaam ühiskonnast kui inimkehasarnasest organismist, kus iga osa täidab oma kindlat funktsiooni
  • mudel sellest, kuidas erinevad sotsiaalse tegevuse valdkonnad mõjustavad üksteist ja moodustavad koos teatud liiki ühiskonna – eri valdkondade seoste otsimine

MAJANDUSLIKU SEKTORI TÄHTSUS

  • tootmisvahendite omanikud vs. mitteomanikud
  • majandussüsteem on baas, teised valdkonnad (perekonnamustrid, poliitiline organiseeritus, religioon ja haridussüsteem) on pealisehitus
  • omamine/mitteomamine laieneb ka ideede valdkonda – valitseva klassi ideed domineerivad, teiste infoallikate puudumisel areneb välja väärteadvus

KONFLIKTI ROLL AJALOO KUJUNDAMISEL

  • pidev võitlus tootmisvahendite omanike ja mitteomanike vahel – klassivõitlus
  • võttis üle Hegeli ideed ajaloost kui protsessist, võõrandumisest ja dialektikast, kuid: taganttõukavaks jõuks pole mitte ideed vaid materiaalne maailm

DIALEKTIKA

  • tees (eksisteeriv sotsiaalne süsteem)
  • antitees (konkureerivad või vaenulikud elemendid)
  • süntees (uus ühiskonnakorraldus)

Marxi kriitika

  • liialt suur rõhk "klassiidentiteedil"
  • propageerib majanduslikku determinismi, aga ühiskonna poliitiline struktuur, perekonnakorraldus ja religioon võivad areneda ja muutuda suhteliselt sõltumatult majanduslikust baasist ning isegi mõjutada majanduslikku süsteemi ennast

Kolm Marxi ideed, millest on välja kasvanud erinevad sotsioloogilised voolud:

  1. materialism: majandus on teiste sotsiaalsete nähtuste alus (kultuurimaterialism)
  2. klassikonflikt: ühiskond koosneb konfliktsetest gruppidest (Dahrendorf)
  3. kriitiline lähenemine: sotsioloog peab püüdma ühiskonda paremaks muuta (Frankfurdi koolkond)

Marx inimese ja ühiskonna olemusest

Karl Marx leidis, et inimene on hea, koostööaldis ja mugav ning et ühiskonnavormi määrab majandus kui ühiskonna domineeriv institutsioon. Marxi käsitlus inimesest rõhutab heatahtlikkust ja koostöövalmidust. Põhjus, miks inimesed pahatihti teisiti käituvad, tuleneb ühiskonnast.

  • Ühiskond kujundab inimestes ebaloomulikke võistlevaid ja konfliktseid suhteid.
  • Ühiskondlikud probleemid tulenevad ühiskonnast enesest – sotsiaalsest keskkonnast meie ümber.

Selleks, et sotsiaalseid probleeme lahendada, on vaja muuta sotsiaalset keskkonda: ühiskondlikke struktuure ja institutsioone.

Ühiskonnas kujuneb keskseks institutsiooniks see sotsiaalsete suhete kogum, mis kõige enam mõjutab inimeste elutegevust (sotsiaalseid suhteid, väärtushinnanguid, norme jne.). Sellisteks institutsioonideks võivad olla perekond, poliitiline kord, haridus, religioon või majandus.

Just ebaloomulikud ja ebaõiglased majandussuhted on tekitanud inimeste ja sotsiaalsete gruppide konfliktid ja vastuolud. Ebavõrdsed majandussuhted on tekkinud dialektiliste muutuste protsessis. Igas sotsiaalses situatsioonis toob ühe jõu (tees) olemasolu kaasa vastandjõu (antitees). Vastandlikud jõud tekitavad konflikti, mille lahendamisel tekib kolmas komponent – süntees, mis lahendab varasema vastuolu. Marxi ühiskonnakäsitluse tunnusjooneks on arusaam, et sotsioloogia kui ühiskonnateaduse eesmärk on ühiskonna paremaks muutmine. Ühiskonna uurimisel pole mõtet, kui tegelikkuses midagi ei muutu. Selleks, et ühiskonda oleks võimalik paremaks muuta, on vaja selgitada sotsiaalsete probleemide põhjused ning need kõrvaldada. Ühiskonda tuleb uurida kriitilisest perspektiivist lähtudes.

Majandus tingib ühiskonnas kõik ülejäänu; seal on olulised kategooriad:

  • tootlikud jõud – inimene kui tootja ja tootmisvahend ja
  • tootmissuhted – reaalsed inimestevahelised suhted, mis tekivad tootmisprotsesside käigus, need moodustavad koos ühiskonna tootmisviisi.

Kapital ja kapitalismi hukk

Pärast kahte aastat majandusalaste materjalide läbitöötamist Briti Muuseumis ilmus lõpuks 1867 esimene osa "Kapitalist".

Meie käsitleme "Kapitali" kolmes osas:

  1. kõigepealt vaatame, milline on kapitalismi olemus, seega Marxi arusaamu tööliste ekspluateerimisest;
  2. edasi vaatame kapitalismi juhtivaid jõude, mis on määratud hävingule;
  3. ja kolmandaks arutleme kapitalismi psühholoogilise kulu üle.

Tuletades meelde, et Marx oli hegeliaan, üritab ta näidata, et kapitalism kui ühiskonnakord on määratud hukkumisele. Seega kasutab Marx klassikalise ökonoomika vahendeid. Nagu Smith ja Ricardo, nii ka Marx näitas, et toote väärtus on määratud tööjõuga, mis selle tootmiseks on kulunud. Kuna töölised ei teeni oma töö eest võrdselt toote müügihinnaga, siis kapitalist teenib kasumit tööliste arvelt ja seega ekspluateerib töölisi. Kasutades Marxi termineid: konstantse kapitali ehk masinate ja sisseseadele kulunud raha ning muutuvkapitali ehk töölistele makstava palga summa peab olema võrdne toote hinnaga. Kuna see nii ei ole, on tegemist lisaväärtusega. Lisaväärtuse võtab kapitalist endale. Seda nimetatakse töötajate ekspluateerimiseks. Lisaväärtuse ja palga suhe näitab ekspluateerimise suhtarvu. Kapitalistik kord ei lase õiglasel jaotusel tekkida, kuna ta loob tööpuuduse ja seega tööliste reservväe, kes ootavad võimalust kelleltki töökoht ära võtta, juhul kui saadava palgaga ei olda rahul.

Marxi teesid

Vähenevad kasumid ja kapitali akumulatsioon Nagu Smith, nii ka Marx väidab, et tootja peab arvestama konkurentsiga. Mida suurem firma, seda efektiivsemalt saab ta toota, seega kui üks innovaatiline firma laiendab oma tegevust, siis paneb ta ka konkurendid seda tegema. Laienemisega seoses vajatakse rohkem töölisi, kuid firmal on kasulikum töölised masinatega asendada. Samas peab firma maksma masinate eest nende tegelikule väärtusele vastavalt, seega hakkavad kasumid vähenema. Ja nii on kapitalistid dilemma ees: kas osta masinaid ja teenida väiksemat kasumit või keelduda masinate ostmisest ja riskida turu kaotamisega. Kuna kasumid vähenevad, hakkavad firmad töölisi veelgi enam ekspluateerima.

Majandusliku võimu kontsentreerumine Kuna suured firmad toodavad kaupu odavamalt, siis on loomulik väikefirmade väljasuremine. Rahvuslik turg tõrjub välja kohaliku turu, aga rahvusvaheline rahvusliku turu.

Süvenev kriis ja depressioon "Lapse lalin, jama, seebimull." Selliseid sõnu kasutas Marx Say teooria kohta stabiilsest kapitalismist. Kes ostavad kaupu, kui firmaomanikud otsustavad tootmist suurendada? Keegi ei osta, oli Marxi vastus. Järgnevad pankrotid, tekib paanika, investeerimine lõpetatakse.

Industriaalne reservarmee

Asendamiste ja depressiooni tõttu visatakse järjest enam töölisi tänavale. Esialgu tundub, et see armee ei saa olla militaarsem kui inglite armee. Tööliste rohkus aitab kapitalistidel võimul olla, vähemasti esialgu.

Marxi ajalooliste formatsioonide teooria

Ühiskonna valitsev tootmisviis määrab ära kogu ühiskonna näo. Vastuolu, mis valitseb tootlike jõudude ja tootmissuhete vahel, viibki muutustele ühiskonnas ja formatsioonide vaheldumisele. Ühiskonna arengus eristatakse viis formatsiooni:

  • ürgkogukondlik – eraomandit pole
  • orjanduslik – Vana-Kreeka, Vana–Rooma
  • feodaalne – keskaegne Lääne Euroopa kuni 19. sajandini
  • kapitalistlik – industriaalrevolutsiooni produkt
  • kommunistlik – selle esimene aste on sotsialism

Marx klassivõitlusest

Marx keskendus majanduskeskkonna arengu uurimisele. Teda huvitas sotsiaalse ebavõrdsuse põhjuste ja olemuse väljaselgitamine. Ta on andnud erilise panuse ühiskonna sotsiaalse kihistumise uurimisse (Max Weberi kõrval).

Marx töötas välja teooria, mille kohaselt ühiskond on jaotatud vastandlikeks klassideks – tootmisvahendite omajateks ja mitteomajateks (erinevates formatsioonides on nendeks orjad ja orjapidajad; talupojad ja feodaalid; töölised ja kapitalistid).

Klassidel on vastandlikud majanduslikud ja sotsiaalsed huvid, mis tekitavad klassikonflikti (klassid on peamine side tootmissuhete ja ülejäänud ühiskonna pealisehituse vahel). Ühiskond tugineb valitsevate klasside majanduslikele huvidele. Ebaõiglast ühiskonnakorraldust on võimalik muuta klassivõitluse teel. Klassivõitlus on edukas üksnes siis, kui rõhutud klassidel on välja kujunenud klassiteadvus, mida iseloomustab ühine arusaam klassivõitluse eesmärkidest ja ülesannetest. Klassisuhted on peamine telg, mille ümber jaotub poliitiline võim ja millest sõltub poliitiline organisatsioon. Poliitiline ja majanduslik võim on omavahel lähedalt seotud.

Ühiskonna ajalugu kirjeldab Marx klassivõitluse ajaloona:

  • klassid – potentsiaalselt kõige revolutsioonilisem fakt kaasaja ajaloos;
  • tööandja ja töövõtja suhe on ainult jõusuhe, puudub inimlikkus ja moraalne kohustus;
  • kodanliku ühiskonna areng toidab äärmist nihestatust inimtootmisjõudude saavutuste ja masside võõrandumise vahel kontrollist rikkuse üle, mida ta on loonud.

Marx dialektilistest muutustest

Just ebaloomulikud ja ebaõiglased majandussuhted on tekitanud inimeste ja sotsiaalsete gruppide vahelised vastuolud. Ebavõrdsed majandussuhted on tekkinud dialektiliste muutuste tulemusena. Igas olukorras toob ühe jõu (tees) olemasolu kaasa vastandjõu (antitees). Vastandlikud jõud tekitavad konflikti, mille lahendamisel tekib kolmas komponent – süntees, mis lahendab varasema vastuolu. Marxi ühiskonnakäsitluse tunnusjooneks on arusaam, et sotsioloogia kui ühiskonnateaduse eesmärk on ühiskonna paremaks muutmine. Ühiskonna uurimisel pole mõtet, kui tegelikkuses midagi ei muutu. Selleks, et ühiskonda oleks võimalik paremaks muuta, on vaja selgitada sotsiaalsete probleemide põhjused ning need kõrvaldada. Ühiskonda tuleb uurida kriitiliselt.

Marxi eesti keelde tõlgitud raamatud

  • Filosoofia viletsus: vastus hr. Proudhoni "Viletsuse filosoofiale" eessõna F. Engels, ilmus eesti k.1964
  • Gotha programmi arvustus tõlge saksa keelest, ilmus eesti k.1936
  • Kapital: poliitilise ökonoomia kriitika. Tõlkinud Nigol Andresen. Esimene köide, Kapital, ilmus eesti k 1936
  • Kapital: poliitilise ökonoomia kriitika. 1. kd 1. raamat, Kapitali tootmise protsess, ilmus eesti k 1953
  • Kapital. Esimene köide. Esimese prantsuskeelse väljaande järele tõlkinud Otto Sternbeck, ilmus eesti k 1914
  • Kapital. poliitilise ökonoomia kriitika: tõlge saksa keelest 2. kd 2. raamat, Kapitali ringlemise protsess, eessõna: F. Engels, ilmus eesti k 1958
  • Kapital. poliitilise ökonoomia kriitika: tõlge saksa keelest 3. kd 1. ja 2. jagu. 3. raamat, Kapitalistliku tootmise koguprotsess. eessõna: F. Engels, ilmus eesti k 1962
  • Karl Marx Kölni wannutatud-meeste kohtu ees: Reini demokraatidekomitee kohtuasi sõjariistus wastupa Friedrich Engels'i eessõnaga, ilmus eesti k 1961
  • Karl Marxi tarkuseraamat. Kirjastus Ersen, 2004. ISBN 9985-76-780-2
  • Klassivõitlus Prantsusmaal aastail 1848–1850 / Karl Marx ; [sissejuhatus: F. Engels 1951
  • Lisaväärtusteooriad: ("Kapitali" 4. köide). peatükid 8–18 2. osa, ilmus eesti k .1981
  • Lisaväärtusteooriad. peatükid 1–7, "Kapitali" 4. köide 1. osa, ilmus eesti k.1979
  • Lisaväärtusteooriad. peatükid 19–24, "Kapitali" 4. köide 3. osa, ilmus eesti k. 1982
  • Louis Bonaparte'i kaheksateistkümnes brümäär eessõna: F. Engels, ilmus eesti k. 1952
  • Majandusteaduslikud ja filosoofilised käsikirjad 1844. aastast, ilmus eesti k 1982
  • Palgatöö ja kapital sissejuhatus: F. Engels, ilmus eesti k
  • Poliitilise ökonoomia kriitikast, ilmus eesti k 1965
  • Wabameelsed walitsemas , ilmus eesti k. 1919

Välislingid

14. märts

14. märts on Gregoriuse kalendris aasta 73. (liigaastal 74.) päev. Juliuse kalendri järgi 1. märts (1901–2099). Aasta lõpuni on 292 päeva.

5. mai

5. mai on Gregoriuse kalendri 125. (liigaastal 126.) päev. Juliuse kalendri järgi 22. aprill (1901–2099).

Chemnitz

Chemnitz on linn Saksamaa idaosas Saksimaal. Asub Chemnitzi jõe ääres Maagimäestiku põhjanõlval.

Henrik Eberle

Henrik Eberle (3. mai 1970 Karl-Marx-Stadt) on Saksa ajaloolane, Halle ülikooli uusima ajaloo õppejõud.

21. sajandi esimesel kümnendil sai ta Saksa akadeemilistes ringkondades tuntuks peamiselt artiklite, raamatute ja intervjuudega, mille juhtfiguuriks oli Adolf Hitler.

Index Librorum Prohibitorum

Index Librorum Prohibitorum ("Keelatud raamatute nimekiri") on Rooma katoliku kiriku poolt keelatud raamatute nimekiri. Nimekirjas loetletud raamatud olid katoliiklastele lugemiseks keelatud, kuna nad olid kas ebamoraalsed, sisaldasid teoloogilisi vigu või olid usu suhtes eksitavad.

Index Librorum Prohibitorum kehtestati 1559. aastal Paulus IV poolt ning seda täiendati regulaarselt kuni 32. väljaandeni, mis ilmus 1948. aastal ja mis sisaldas selleks ajaks üle 4000 nimetuse.

Nimekirjas sisalduvate raamatute autorite hulgas olid näiteks Laurence Sterne, Voltaire, Daniel Defoe, Kopernik, Honoré de Balzac, Jean-Paul Sartre, aga ka Hollandi seksuoloog Theodoor Hendrik van de Velde, "Abielutehnika" autor.

Nimekirja ei kuulunud Karl Marx ega Charles Darwin.

Index Librorum Prohibitorumi kaotas oma moraalse kohustuslikkuse Paulus VI korraldusel 14. juunil 1966.

Kapitali esialgne akumulatsioon

Kapitali esialgne akumulatsioon (inglise keeles previous accumulation, saksa keeles ursprüngliche Akkumulation) on ajalooline protsess, mis loob eeldused kapitali akumulatsiooniks.

Selle mõiste võttis kasutusele Adam Smith. Karl Marx käsitleb seda "Kapitali" I köite 24. peatükis "Die sogenannte ursprüngliche Akkumulation" (Niinimetatud esialgne akumulatsioon).

Karl-Marx-Stadti ringkond

Karl-Marx-Stadti ringkond oli Saksa DV ringkond (1. järgu haldusüksus). See moodustati 1952.

Aastast 1952 kuni 10. maini 1953 kandis ringkond nime Chemnitzi ringkond (Bezirk Chemnitz).

Ringkonna halduskeskus oli Karl-Marx-Stadt (linna nimi oli 10. maini 1953. aastani ja on alates 1. juunist 1990 Chemnitz).

Kommunism

"Kommunism" kui termin võib tähendada kas:

1) teatud sotsiaalset ja majanduslikku ühiskonnakorraldust,

2) ideoloogiat või teooriat, mis toetab, põhjendab ja arendab selle ühiskonna loomise ideed, või ka

3) poliitilist liikumist või režiimi, mis soovib seda ühiskonnakorraldust rakendada.Kommunismi pooldajat või kommunismi pooldava partei liiget nimetatakse kommunistiks.

Leipzigi Ülikool

Leipzigi Ülikool (Universität Leipzig) asub Saksamaal Leipzigis. See on üks vanemaid ülikoole Euroopas.

See asutati 1409. aasta alguses ja koosnes algul neljast teaduskonnast.

Saksa DV aegadel oli ülikooli nimi Leipzigi Karl Marxi (nimeline) Ülikool (saksa Karl-Marx-Universität, lühend KMU).

Praegu on ülikoolil 14 teaduskonda ja umbes 29 000 üliõpilast. Instituute on 150 ja õppeprogramme 190. See on Saksimaa suuruselt teine ülikool.

Ülikool on asutamisest saadik pidevalt tegutsenud. Kõige kuulsam on arstiteaduskond, mis asutati 1415. aastal.

Maailmakirjandus

Maailmakirjandus (saksa keeles Weltliteratur) hõlmab romantismiaegses mõistes teoseid, mis on ületanud rahvuslikud ja piirkondlikud piirid ja muutunud kogu maailma elanike jaoks oluliseks. Maailmakirjandusena võib käsitada ka kõikide maailma rahvaste kogu kirjandust.

Maailmakirjanduse mõiste võttis kasutusele Christoph Martin Wieland, mõeldes sellega kirjandust homme du monde'ile ('maailma inimesele'), kuid mõiste saavutas laiema käibe tähenduses, mille lansseeris Johann Wolfgang von Goethe aastal 1827. Goethe mõistis maailmakirjandusena (Weltliteratur) kirjandust, mis oli loodud rahvusüleses, kosmopoliitlikus vaimus. Karl Marx ja Friedrich Engels kasutasid seda terminit "Kommunistliku Partei Manifestis" (1848), kirjeldades kodanliku kirjanduse "kosmopoliitset iseloomu".

19. sajandil sai Euroopa keeltes tõlgete kaudu kättesaadavaks üha rohkem kaugemate kultuuride klassikalisi või uuemaid kirjandusteoseid, sealhulgas tõlkeid sanskriti keelest ja araabia keelest, ning see mõjutas avarama käsituse tekkimist kirjandusest.

Ehkki "maailmakirjanduse" antoloogiad on selle nime all sageli müünud peamiselt Euroopa klassikat, on viimasel kolmel aastakümnel levinud laiem arusaam kirjanduse väärtusest. Uuemad käsitlused nagu näiteks David Damroschi "What Is World Literature?" ("Mis on maailmakirjandus?") defineerivad maailmakirjandust kirjanduse loomise, kirjastamise ja leviku, mitte väärtuse alusel. See on lähemal mõiste algsele tähendusele, mida kasutasid Goethe ja Marx.

Maailmakirjanduse mõiste sarnaneb maailmakino ja maailmamuusika mõistega.

Materialism

Materialism on filosoofiasuund, mis peab esmaseks ainet. Tegelik maailm, objektiivne reaalsus (aine ehk mateeria) on põhiline ja teadvus tuleneb ainest. Materialistlikud õpetused peavad maailma olemuselt aineliseks.

Materialismile vastandlik filosoofiasuund on idealism, mis peab esmaseks teadvust. Marksistliku käsitluse kohaselt on materialismi ja idealismi vastuolu olnud põhiline kogu filosoofia ajaloo vältel.

Materialism on vastuolus idealismiga, sest materialism eitab maailma loomist ja hinge surematust. Materialismi üks tänapäeval levinumaid vorme on dialektiline ja ajalooline materialism, mille lõid Karl Marx ja Friedrich Engels. Dialektiline ja ajalooline materialism seletab looduse ja ühiskonna nähtusi teaduse saavutuste alusel. Materialismi ajaloos on tähtsal kohal antiikkreeka atomistika rajajad Leukippos ja Demokritos.

Materialismi ja idealismi vastandamine on levinud ka vaimufilosoofias, kus üks olulisemaid küsimusi on vaimse ja materiaalse vaheline seos ning nende ontoloogiline staatus.

Poliitiline ökonoomia

Poliitiline ökonoomia on majandusteaduse haru, mis mõtestab majandusliku arengu seaduspärasusi lähtudes ühiskonna ajaloolise arengu astmetest ja majanduse analüüsil on vajalik samaaegne ühiskonna analüüs.

Mõistet "poliitiline ökonoomia" käsitles esmakordselt 17. sajandi alguses Prantsusmaal Antoine de Montchrestien teoses "Poliitilise ökonoomia traktaat". Seda kasutati feodalismis tekkinud absolutistliku riigi põhiprobleemi, riikliku võimu majandusliku (rahalise) aluse analüüsiks (maksud ja nende otstarbekas kasutamine).

Arusaama, et valitseja ja riigi võimsus sõltub riigi käsutuses olevast rahast, kasutasid ka merkantilistid.

18. sajandi keskel tekkis Prantsusmaal poliitökonoomia uus suund, mida esindasid füsiokraadid, kelle arvates oli uue rikkuse loomine võimalik ainult selles majandusharus ja vaid tänu looduslikele protsessidele, mille kaudu toimub väärtuse suurenemine. Seetõttu oli maaomand füsiokraatide arvates tähtsaim rikkuse loomise eeldus. Niisugune arusaam rikkuse tekkimisest aga äratas aga valitsejates huvi oma maavalduse suurendamise ning uute maade vallutamise vastu.

Klassikalise poliitilise ökonoomia kui teaduse rajajaks peetaks Adam Smithi, kes 1776. aastal avaldas uurimuse "An Inquiry into the Nature and Wealth of Nations" ("Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest", eesti keeles 2005). Selles käsitluses olid seisukohad kaubanduse, kui majandusliku mehhanismi ühe osa, kasulikkusest tööjaotuse kujunemisele ühiskonnas ning tööjaotuse seosest ühiskondliku rikkusega.

Smithi mõttekäigud rikkusest ja selle allikast panid poliitilises ökonoomias aluse töö väärtusteooriale, mida arendasid edasi David Ricardo ("Principles of Political Economy and Taxation", 1817), Karl Marx (Kapital. Poliitilise ökonoomia kriitika, 1864) jpt. Nende töödes seostati tööväärtuse teooria kaupade hindadega ja selgitati, miks mõned kaubad on odavad, teised aga kallid. Marx täiendas väärtusteooriat lisaväärtusteooriaga.

Vähehaaval vähenes poliitilises ökonoomias poliitika ja majanduse sümbioosi uurimiselt otseselt majanduslike probleemide analüüsile ning mõistet "poliitiline ökonoomia" kasutati kuni 20. sajandi alguseni majandusteaduse üldises tähenduses. Hiljem asendus poliitiline ökonoomia mõiste mõistega majandusteadus (inglise keeles economics), mis omakorda harunes paljudeks spetsiaaldistsipliinideks.

Proletariaat

Proletariaadiks (ladina keeles proles 'järeltulijad', proletarius) nimetatakse madala sissetulekutega sotsiaalset klassi.

Algselt olid Vana-Roomas proletaarid inimesed, kes olid nii vaesed, et nende ainus vara olid nende lapsed. Sellest algselt halvustavast sõnast tegi Karl Marx positiivse termini, mis tähendas töölisi, kel pole muud sissetulekuallikat kui palk. Marksistlikus käsitluses moodustavad proletaarlased palgatööliste klassi ehk proletariaadi. 19. ja 20. sajandi vasakpoolsete (pahempoolsete/kommunistide) arusaama järgi oli proletaarlane kapitalistliku ühiskonna palgatööline.

Sotsiaalne klass

Sotsiaalne klass on sotsioloogia mõiste inimgrupile, mis eristub mingi tunnuse alusel ja tekib sotsiaalse kihistumise tulemusel.

Kuna kõikidel ühiskondadel on kolm kõrgelt hinnatud ressurssi:

võim,

prestiiž,

omandNing need jagunevad ebavõrdselt, siis see põhjustabki sotsiaalset kihistumist ja inimesed moodustavad sotsiaalse hierarhia, mis on rombi kujuline ja mille astmeid nimetatakse stratumiks.

Mida kõrgemal stratumil paikneb inimene, seda rohkem on tal ressursse.

Funktsionalistide analüüs põhjendab ressursside jaotumist sellega kuidas olemasolev ühiskond hindab inimese võimeid – kui konkreetsel ajahetkel vajatakse rohkem kas kunstnikumeelega või tarku inimesi, siis neid hinnatakse ja tasustatakse ka kõrgemalt ehk moodustub talentide hierarhia. Seda olukorda nimetatakse meritokraatiaks.

Konfliktiteooria põhjal tekib hierarhia võitluses väheste ressursside pärast, kus võimul olijatel on juba eelised ja võimul olijate ideed on sarnased ühiskonna ideedega (Karl Marx).

Max Weber tõi välja stratifitseerimise meetodid:

klass – sama majanduslik tase

staatusgrupp – sama elulaad

partei – sama poliitiline nägemus

Sotsialism

Sotsialism on ühiskondlike liikumiste (peamiselt parteide) vasakpoolne ideoloogia. Sisuliselt on vasakpoolsus ja sotsialism kattuvad mõisted.Termin tuleneb ladinakeelsest sõnast socialis ('ühiskondlik').

Sotsialismi alla kuulub palju ideoloogiaid: marksism, kommunism, demokraatlik sotsialism, sionistlik sotsialism jpt.

Kommunistliku ideoloogia kohaselt on sotsialism vahe- või eelaste üleminekul kapitalismilt kommunismile. Ametliku retoorika järgi oli 1980. aastaks Nõukogude Liidus kommunism põhiliselt üles ehitatud (hiilimaks mööda Nikita Hruštšovi varasemast lubadusest, et kommunism on selleks ajaks üles ehitatud), seda seisundit nimetati arenenud sotsialismiks.

Sotsioloogia

Sotsioloogia on sotsiaalteadus, mis uurib sotsiaalsete gruppide, inimese ja ühiskonna vahelisi seoseid.

Sotsioloogia on nii metodoloogiliselt kui temaatiliselt väga lai teadusala. Traditsiooniliselt on keskendutud sotsiaalse kihistumise, klasside, mobiilsuse ja religiooni, ilmalikustamise, õiguse ja kõrvalekallete uurimisele. Kuna kogu inimtegevus sõltub sotsiaalselt struktuurist ja indiviididest, siis on sotsioloogia fookus laienenud ka tervise-, militaarsete ja karistusasustuste, Interneti ja isegi sotsiaalse aktiivsuse teaduslikule uurimisele.

Kasutatavate teaduslike meetodite valik on samuti laienenud. Sotsiaalteaduste uurijad koguvad informatsiooni erinevate kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite abil. Kui 20. sajandi keskel sagenesid tõlgendatavad, hermeneutilised ja filosoofilised lähenemised ühiskonna analüüsimisele, siis sajandi lõpus hakati kasutama rohkem analüütilist sotsioloogiat ja matemaatilisi ning rangemaid arvutusmeetodeid nagu näiteks agentidel baseeruv modelleerimine ja sotsiaalse võrgustiku analüüs.

Sotsioloogia rajajaks peetakse prantsuse sotsioloogi Auguste Comte'i, kes võttis esimesena kasutusele termini sotsioloogia. Klassikalise sotsioloogilise mõtte rajajateks peetakse tavaliselt Karl Marxi, Max Weberit, Émile Durkheimi ning Vilfredo Paretot.

Sotsioloogilise mõtlemise arengusse on panustanud paljud filosoofid ning teiste erialade teadlased, kes ei ole ennast ise sotsioloogina määratlenud, nende hulka kuulub ka Karl Marx. Teistest rohkem on varasel arenguperioodil sotsioloogide hulgas olnud majandusteaduse taustaga inimesi, selline taust oli ka Vilfredo Paretol.

Erinevalt psühholoogiast vaatleb sotsioloogia indiviidi käitumist ning otsuseid seostatuna makrotasandil jälgitavate ühiskondlike protsessidega.

Trotskism

Trotskism on marksismist lähtuv ideoloogia, mis pärineb Lev Trotskilt. Üks tuntumaid trotskismi doktriine on permanentne revolutsioon, mille teooria mõtlesid välja Karl Marx ja Friedrich Engels aastatel 1845 kuni 1850, kuid tuntuks sai see peamiselt Trotski kaudu.

Grigori Zinovjev: Minu väärastunud bolševistlikkus muutus antibolševismiks, trotskismi kaudu jõudsin ma fašismini. Trotskism ongi fašismi eriliik. (Edvard Radzinski, Stalin, 2000, lk 349.)

Algselt oli trotskism NSV Liidus "vasakpoolne opositsioon", mis toetas "parteisisest demokraatiat". Aastal 1928 aastal saatis Stalin Trotski eksiili ja vangistas tema poolehoidjad. Järgnevatel protsessidel süüdistati kõiki Stalini oponente salajases Trotskiga sidepidamises ja tema vaadete jagamises, kuni Trotski eluspüsimine polnud Stalinile enam vajalik ja ta tapeti.

Trotski teostas ja pooldas punast terrorit, sõjakommunismi ja töölaagreid, olles vastu majanduselu normaliseerimisele NEPi kasutades. Stalin muutis tema pooldajaskonna tähtsusetuks massvärbamistega parteisse, puhastustega ja uutel parteiliikmetel põhineva bürokraatia asutamisega. Seda tüüpi bürokraatia taastab uuesti kapitalismi. Trotskistide vaadete järgi juhtus nii ka NSV Liidus perestroika ja glasnosti ning Hiinas turumajandusliku sotsialismi käivitamise ajal. Sellist muutumise nimetus on "kapitalistlik kontrrevolutsioon".

Stalinistid mõtlesid sõna "trotskist" all reeturit. Hispaanias kasutati väljendit "trotskist" Hispaania kodusõja ajal, mõeldes selle all kedagi, kes on P. O. U. M.-i liige või lihtsalt Lev Trotski ning tema ideede pooldaja.

Tuntud antitotalitaarne kirjanik George Orwell, kes kirjutas raamatu "Loomade farm" (Animal Farm) ja kus on allegooriana räägitud Oktoobrirevolutsioonist on Trotski karakterina kujutatud tegelast nimega "Lumepall" ja Stalin kui "Napoleon." Trotski esineb tegelaskujuna ka Orwellli raamatus "1984" Goldsteini nime all.

Tänapäeval on trotskismi mõningad ideed muutunud ühiskonna muutumise käigus ja maailmast võib leida mitmeid parteisid ja poliitikuid, keda kutsutakse või kes kutsuvad end ise trotskistideks. Neid leidub nii demokraatlikes kui ka mittedemokraatlikes riikides.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.