Karikatuur

Mitte segi ajada Šaržiga

Karikatuur (itaalia caricatura 'naeruväärne, moonutatud kujutis' caricare 'liialdama') on moonutatud kujutis tegelasest, sündmusest või nähtusest. Karikatuur kannab tihti koomilist, naeruvääristavat, pilkavat või parodeerivat tähendust. Karikatuur võib juhtida tähelepanu inimlikele nõrkustele või sotsiaalse ja poliitilise elu varjukülgedele.

Kujutava kunsti eeskujul on mõiste kandunud ka kirjandusse. Karikeerimine on žanripärane eriti komöödias. Karikaturiste on nimetatud ka piltsatiirikuteks.

Ajaloost

Karikatuuri ajalugu ulatub juba aega enne trükipressi leiutamist. Teadaolevalt elas juba Aristotelese ja Aristophanese ajal Kreekas kunstnik Pauson, kes pidi kannatama oma karikatuuride pärast. Kujurid Вupalus ja Athenis joonistasid karikatuuri paljasjalgsete poeedist Hipponaxist, millele Hipponax vastas mõjuva satiirilise luuletusega, mille mõjul karikaturistid end üles poosid[1]. Antiikajast on teada joonistus, kus Aeneas kannab Anchisest ja juhib Ascaniust Troojast välja. Sellel ajal oli tavaline, et karikatuurides kujutati inimesi loomadena. Hilisemal papüürusel on leitud veelgi loomi inimeste tegevuses – lõvi ja gasell mängivad malet. Selle all on mõeldud vaaraod Ramses III ja ta daami.

Loomadena kujutati inimesi ka keskajal. Ühel karikatuuril peab rebane hanedele ja partidele jutlust; rebase all oli mõeldud munka, hanede ja partide all kergeusklikke. Veelgi hiljem, 1540 aastal (renessansiajal), loomastab Tizian Laokooni-rühma ahviderühmaks. Tähtsamateks karikatuuriobjektideks keskajal olid vaimulikud, juudid, kurat ja mood. Keskaja karikatuurid olid grotesksed. Oma karikatuurse loomingu raiusid kujurid kivvi ja sellise loomingu moodustavad koletised – pooleldi loomad, pooleldi inimesed, kelle kehaosi on kas venitatud või komplekteeritud mitmelt loomaliigilt. Selliseid monstrumeid leidus nii kirikuis, kabareedes, eraisikute majades ja käsikirjade äärtel.

Renessansiaja tähtsamatest karikaturistidest peab mainima Leonardo da Vincit (joonistas peamiselt näokarikatuure ehk šarže), Michelangelot, Holbeini, Rafaeli, P. Brueghelit.

Reformatsiooniajal andis Martin Luther oma Rooma-vastaste rünnakutega tõuke karikatuuri kasutamiseks. Pilati nii Lutherit ennast kui ka tema vastaseid: paavste, piiskoppe jt. Ühel karikatuuril oli Lutherit näiteks kujutatud torupillina, keda vanakurat puhub.

Inglismaal tegutses George I ja George II ajal karikaturist ja illustreerija William Hogarth (1697–1764), kes kritiseeris sotsiaalseid pahesid üldisemalt ja kuna tema eesmärk oli pigem moraalne ja pedagoogiline, siis tema looming on ka püsivama väärtusega. George III ajal tegutses karikaturist George Townshend (1724–1807), keda nimetatakse Kanada esimeseks karikaturistiks.Tema karikatuure avaldati pildiajakirjades nagu "Political Register", "Oxford Magasine" jm. Sajandi viimasel veerandil karikatuur Inglismaal hoogustus ja teravnes, kuid 19. sajandi alguse karikatuur suri ülespuhutusse ja absurdsusse. Selle tugevaim esindaja oli Thomas Rowlandson (1756–1827). 17. ja 18. sajandil ilmus Inglismaal ja Prantsusmaal rohkesti moekarikatuure, kus objektideks olid daamide seelikute krinoliinid ja nende soengud, mida valmistati redeli ja nurgamõõtjaga. Moele oli erilist mõju avaldanud Louis XIV ja Louis XV elustiil. Kuid Prantsusmaal ei olnud karikatuuride avaldamisel sellist vabadust, mis oli Inglismaal. 18. sajandi algul olid Prantsusmaal satiiritrükised üldse väga haruldased. Poliitiline karikatuur oli keelatud.

Inglismaal oli Victoria-aegadel ainsaks karikatuuriajakirjaks Punch. Riigi stabiilsuse tõttu oli karikatuuride ainet vähe ja ainult üksikuid ajakirju avaldasid neid, seal avaldatud karikatuuride stiil oli humoristlik, kuid ilma teravusteta. 1869. aastal hakkas ilmuma huumori- ja karikatuuriajakiri Vanity Fair, mis tõi uuesti esile isikliku karikatuuri. Sajandi viimasel kümnendil hakkas Herbert Vivian avaldama ajakirja The Whirlwind. 19. sajandil hakkas üle Euroopas ilmuma palju erinevaid karikatuuriajakirju. Itaalias algas modernne karikatuur "II Fischiatto" (1848) ajakirja ilmumisega, mis sisaldas jämedajoonelisi puulõigetega tehtud karikatuure. Sajandi kolmandal veerandil asutati Bolognas ajakiri Papagallo, mis käsitles üldeuroopalisi ja kosmopoliitilisi küsimusi. Ajakiri oli sedavõrd populaarne, et "Papagallole" tekkis hulk jäljendajaid. Saksas ilmusid karikatuuriajakirjad Kladderadatschi (1848), Fliegende Blätter (1845), Kladderadatsch, Jugend, Simplicissimus (1896)[1]. Nendest saksa ajakirjadest said algul Eesti väljaanded oma trükistesse karikatuure, kui puudusid veel Eesti karikaturistid.

Eesti esimese karikatuuriväljaandena ilmus 1883. aastal Ado Grenzsteini Oleviku Naljalisa, kus avaldati Tõnis Grenzsteini karikatuure.

Karikaturiste

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 Eduard Laugaste - Eesti kirjandus karikatuuris (Akadeemilise Kirjandusühingu Kirjastus, Tartu, 1939, lk 10)
Allan Hmelnitski

Allan Hmelnitski (sündinud 29. novembril 1967) on eesti muusik ja karikaturist.

Aastal 1987 lõpetas Tartu Kunstikooli skulptuuri erialal.

Ants Kasesalu

Ants Kasesalu (21. mai 1950 – 12. juuli 2006) oli eesti karikaturist.

Tema esimene karikatuur ilmus 1973. aastal. Tema karikatuure avaldati peamiselt ajakirjas Pikker ja ajalehes Sirp ja Vasar.

Ta osales mitmel karikatuurivõistlusel Tallinnas, Riias, Vilniuses, Leningradis, Gabrovos, Knokke-Heistes, Lääne-Berliinis ja Jaapanis.

Ants Kasesalu on maetud Rahumäe kalmistule

August Gailit

August Georg Gailit (9. jaanuar 1891 Sangaste lähistel – 5. november 1960 Örebro, Rootsi) oli eesti kirjanik. Ta kirjutas fantaasiaküllaseid romaane, novelle ja följetone.

Edmund Valtman

Edmund Sigfried Valtman (ka Edmond Sigfried Valtman, enne eestistamist Valdman; 31. mai 1914 Tallinn – 12. jaanuar 2005 Bloomfield, Connecticut, Ameerika Ühendriigid) oli eesti karikaturist, ainuke eesti päritolu Pulitzeri auhinna võitja.

Sündis pagari perekonnas, tegutses enne Teist maailmasõda erinevate Eesti ajalehtede (Sakala, Eesti Sõna, Maa Sõna, Nool, Tallinna Post jm) juures karikaturistina. Esimene karikatuur avaldati 1931. aasta 31. mail ajakirjas Laste Rõõm neljast pildist koosneva seeriana "Juku Väntavell ja uksekell". Tema vend Helmut Valtman (HAVE) töötas aastail 1927–1929 Sakalas karikaturisti ja korrespondenina. 1941. aasta lõpul avas Valtman koos teiste tuntud karikaturistide Joki (Henn Arvo) ja Eiaga (Evald Reier) Viljandis karikatuuripuhveti, kus iga soovija, nende hulgas ka Wehrmachti sõdurid ja ohvitserid, said endast lasta šarže teha. 1943. aastal abiellus Edmund Valtman Viljandist pärit Helmi Grünbergiga, kellega ta elas koos kuni Helmi surmani 2002. aastal. Nad lahkusid enne teist Nõukogude okupatsiooni Eestist Saksamaale, kus Valtman jätkas oma katkenud kunstiõpinguid, osales mitmel kunstinäitusel ja saatis kaastöid ajalehtedele Eesti Post, Rindeleht ja Pildipost, samuti illustreeris ta lasteraamatuid. Edasi emigreerusid Valtmanid Ameerika Ühendriikidesse. Edmund jätkas tegevust karikaturistina ja võitis esimese eestlasena Pulitzeri preemia. Pärast Pulitzeri preemia saamist hakkasid tema karikatuurid ilmuma rohkem kui 100 riigi ajakirjanduses, sealhulgas Washington Postis, The New York Timesis jpm. Oma viimased karikatuurid joonistas Valtman ligi 90-aastaselt. Ajakirjanduses kutsuti Valtmani hellitavalt ka Vallotiks. Lisaks karikatuuride joonistamisele tegeles Valtman ka maalimise, graafika ja skulptuuride loomise ning luuletuste kirjutamisega. Paljud Valtmani karikatuurid leidsid oma vaimuka lahenduse ja hästi tabatud sarnasuse tõttu tee paljudesse USA muuseumidesse ja erakogudesse, nende hulgas ka Ameerika presidentide Harry Truman, Dwight Eisenhoweri, Richard Nixon ja Lyndon Johnson omadesse. 11. juunil 2005 toodi Edmund Valtmani ja tema abikaasa Helmi Valtmani urnituhk Ameerikast tagasi kodumaale ning maeti Tallinna Metsakalmistule.

2001. aastast alates korraldatakse Edmund Valtmanni nimelist karikatuurivõistlust.

Graafika

Graafika (kreeka sõnast graphikē) on üks kujutava kunsti põhiliike, millesse kuuluvad joonistus-, joonestus- ja kirjakunst, joonistus- ja paljundustehnikad. Graafikat viljelev kunstnik on graafikakunstnik ehk graafik.

Graafika peamised väljendusvahendid on joon ja (peamiselt mustvalge) pind. Levinud on ka värvigraafika.

Trükiplaadi abil valmistatavat graafikat nimetatakse estampgraafikaks. Gravüüri saamiseks trükitakse graveeritud kujutis plaadilt värvi vahendusel paberile.

Heiki Raudla

Heiki Raudla (sündinud 20. mail 1949 Võhmas) on eesti pedagoog ja endine poliitik.

Henn Arvo

Henn Arvo (ka Henn Arwo, pseudonüüm Jok, enne eestistamist aastani 1935 Johannes Kõpman; 31. jaanuar 1915 Viljandi – 17. august 1984 Montreal, Kanada) oli eesti kergejõustiklane, jalgpallur, spordiajakirjanik, spordikohtunik ja karikaturist.

Käsitöölise poeg. 1931–1934 õppis Viljandi Maagümnaasiumis, mida ei lõpetanud.

Huumor

Huumor on vahend, mille eesmärk on esile kutsuda naermist ja pakkuda meelelahutust.

Huumor on satiirist, sarkasmist ja groteskist heatahtlikum.

Mõiste pärineb Vana-Kreekast, kus kasutati huumori-meditsiini, mis põhines arvamusel, et vedelik, mis hoiab kõiki kehavedelikke tasakaalus on "humor" (ladina keeles humor – kehavedelik) ja see kontrollib inimese tervist ja emotsioone.

Inimeste reaktsioon huumorile sõltub erinevatest asjaoludest: vanus, kultuuritaust, olukord, ajahetk, haridus jpm. Enamik inimesi on võimelised huumorile reageerima: nad naeravad või muigavad kui tajuvad midagi naljakat. Huumori tajumise võimega inimeste kohta öeldakse, et neil on huumorimeel.

Huumor võib olla verbaalne, visuaalne või füüsiline. Ka näiteks muusika- või kunstiteos võivad olla humoorikad.

Huumoril on mitmeid erivorme ja väljundeid:

Sõnaline huumor: anekdoot, aforism, satiir, limerik, paroodia, naljand, humoresk

Teater, kino, televisioon: komöödia, farss, situatsioonikoomika, Varjatud kaamera,

Pildiline huumor: koomiks, karikatuur, šarž

Huumori esitajad: kloun, koomik, arlekiin, narrHuumori komponendid:

Reaalsuse matkimine või peegeldamine

Üllatus/pettemanööver, vastuolu/paradoks, ambivalentsusHuumori meetodid:

farss ehk tegelikkuse naeruvääristamine

tegelikkusele teise tausta andmine (ing. k. reframing)

hüperbool ehk millegi teadlik suurendamine või ületähtsustamine

metafoor asja või sõna tähenduse muutmine ja teisega asendamine või omavahel vahetamine.

ajastamineKõige lihtsam viis inimesi naerma ajada on võtta mingi suvaline asi või isik ja liialdada selle tuntud asja kõige olulisemaid tunnuseid absurdi piirini.".Rowan Atkinson dokumentaalfilmis "Funny Business" räägib, et objekt või isik võib muutuda naljakaks kolmel viisil:

ta käitub ebatavaliselt

ta asub ebatavalises kohas

ta on vales suuruses

Ilja Popovitš

Ilja Popovitš (1952 Põltsamaa–1981), oli eesti kunstnik ja karikaturist.

Lõpetas 1978 aastal Tartu Kunstikooli. Tema esimene karikatuur ilmus 1977 aastal, hiljem on tema karikatuure avaldatud ajakirjas Pikker, Sirp ja Vasar, karikatuurialbumis Kuueteistkümnemäng.

Illustratsioon

Illustratsioon on visuaalne teos (näiteks joonistus, maal või foto), milles rõhk on pigem kujutataval kui kujutamise viisil. Illustratsiooni ülesanne on selgitada, toetada, rikastada või dekoreerida visuaalselt mingit lugu või asjakohast tekstilist informatsiooni.

Isidor Popper

Isidor Popper (10. jaanuar 1816 Hildesheim – 7. märts 1884 Hamburg) oli saksa maalikunstnik, litograaf ja karikaturist.

Jüri Aljak

Jüri Aljak (14.september 1954 Tallinn – 18.jaanuar 1992 Tallinn) oli eesti karikaturist.

Sündis kunstnike peres. Kui ise hakkas kunstiga tegelema, siis alguses joonistas tuletõrjeteemalisi plakateid. Esimene karikatuur ilmus juba 1970. aastal ajakirjas Pikker. Õige peal avaldati tema karikatuure ka ajalehtedes Õhtuleht ja Tartu Edasi. Töötas Desintegraatoris 5. kategooria lukksepana.

Tema karikatuure on avaldatud:

kogumikus "Birken Bernstain blaues Meer" (Berlin, 1975),

kogumikus "Nutta või naerda" (Tallinn, 1976),

kataloogis "Homo Sapiens" (Vilnius 1981),

näitusel "Mis siin naerda on?" (Tallinn, 1982),

Edgar Spriit - karikatuurikogumikus "Homo Novus", kujundaja Rein Lauks, (Perioodika, 1988), ISBN 5797901358

raamatus "Kõnelema" (Koolibri 1994) ISBN 9985000765Jüri Aljak on maetud Metsakalmistule.

Kaja Põder

Kaja Põder (neiupõlvenimi Kaja Saar; sündinud 1946) on eesti õpetaja, dekoraator, reklaamitegija, trükiste kujundaja ja karikaturist.

Ta elas lapsepõlves Jäneda viinavabriku taga endises mõisavalitseja majas.

Esimene karikatuur ilmus 1972 ajalehes Edasi. Karikatuure õpetasid teda joonistama Heinz Valk ja Edgar Valter.

Tema karikatuure on avaldatud ajakirjades Pikker, Pioneer, Noorus, ajalehes Sirp ja Vasar ning väliseesti ajalehes Eesti Rada.

Komöödia

Komöödia ehk pilke- või naljamäng (kr kōmōdia < komos 'lõbus, lärmitsev salk' + ōdē 'laul') on lõbusa lõpplahendusega näidend, üks dramaatika žanre (võrdle tragöödia ja draamaga).

Komöödia naeruvääristab satiiri ja huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid, paljastab elukorralduse pahupooli ja sotsiaalseid müüte ning pakub vabastava naeru läbi meelelahutust.

Konfliktid on komöödias tavaliselt kergekaalulisemad kui tragöödias või draamas ja lahenevad mitmesuguste sekelduste, arusaamatuste, ootamatute sündmuspöörakute ja valeperipeetiate järel õnnelikult. Inimesekujutus võib olla ühekülgsem kui draamas, tüüpilist rõhutav, koomilisi liialdusi pakkuv (hüperbool, karikatuur, šarž).

Domineerivate tunnuste alusel jagatakse komöödiaid žanritüüpideks, nagu satiiriline ja humoorikas komöödia; farss e jant, vodevill, kõrgkomöödia, situatsioonikomöödia, karakterkomöödia, konversatsiooni- ehk salongikomöödia, kommetekomöödia, intriigikomöödia, mütoloogiline komöödia, poleemiline komöödia, pastoraalne komöödia.

Koomilisi filme ehk komöödiafilme nimetatakse tavaliselt samuti komöödiateks.

Kuulsamaid autoreid: Shakespeare, Ben Jonson, Sheridan, Oscar Wilde, George Bernard Shaw, Lope de Vega, Molière, Beaumarchais, Carlo Goldoni, Nikolai Gogol, Aleksis Kivi.

Eesti kirjanikest: esimesed algupärased naljamängud kirjutas Juhan Kunder, Eesti teatriloos oluline August von Kotzebue . Klassikaline eesti komöödia on Eduard Vilde "Pisuhänd", komöödiakirjanikud on veel Oskar Luts, Hugo Raudsepp, Juhan Smuul, Enn Vetemaa, Andrus Kivirähk.

La Caricature

La Caricature oli illustreeritud ajaleht, mida anti välja Pariisis ajavahemikus 4. november 1830 – 27. august 1835. Ajalehe asutas Charles Philipon (1800–1862).

Kokku ilmus 251 ajalehenumbrit, millest igaühe trükiarv oli vahemikus 750–2000 eksemplari. Ajalehes ilmus kokku 524 karikatuuri paljudelt autoritelt.

Romulus Tiitus

Romulus Tiitus (5. jaanuar 1906 Rakvere – 15. juuli 1982 Tallinn) oli eesti vestekirjanik ja karikaturist.

Sündis Rakveres püssimeistri perekonnas. Aastatel 1918–1924 õppis Tiitus Rakvere poeglaste gümnaasiumis. Kunsti õppis ta 1925 Riigi Kunsttööstuskoolis ja 1926–1927 Pallases. 1925. aastal avaldati tema esimene karikatuur. 1927. aastal tegi illustratsioone, šarže ja karikatuure ajakirjale Tapper. Töötas aastatel 1924–1926 Rakveres käsitöölisena ja ajalehe Virulane raamatupidajana. 1927–1940 Tartus ajalehe Postimees toimetuses, kus oli karikaturist ja följetonist ning pilkelehe Sädemed toimetaja. 1940. aastast elas Tallinnas ja joonistas karikatuure ajalehtedele Sirp ja Vasar ning Rahva Hääl.

Kui sakslased tulid Eestisse, siis jäi ta Eestisse ja arreteeriti peagi. Oma karikatuuride pärast pidi Tiitus 1941. aastast olema Patarei vanglas. Patarei vanglas sai ta koos teiste arreteeritud kunstnikega (Arkadio Laigo ja Nikolai Kummits) teha kaastööd Patarei vangla väljaannetele. Vanglast vabanes alles 1944. aastal. Pärast II maailmasõda tuli Tallinna, kus töötas kuni 1945 aastani ajalehes Õhtuleht ning (1945–1947) ajakirjas Pikker. 1947. aastast alates tegutses vabakutselise kunstnikuna. Tema karikatuure ja šarže avaldati Eestis veel väljaannetes Noorte Hääl, Kultuur ja Elu, Looming, lisaks veel mitmetes välismaistes (Tšehhoslovakkia, Ungari jt) väljaannetes. Illustreerinud üle 50 raamatu. On kirjutanud lasteraamatud "Toslem lastele", "Kuidas Klukk sangariks sai" ja "Üleannetu Maki" ning mõtteid oma loomingust ja elust.

1945. aastast Kunstnike Liidu liige.

Silja Lättemäe

Silja Lättemäe (neiupõlvenimega Silja Kudisiim; sündinud 1. veebruaril 1952 Raplas) on eesti ajakirjanik.

Ta on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia ja ajakirjanduse erialal 1979. aastal. Töötanud nädalalehe Sirp ja Vasar huumoritoimetajana (1979-1990), seejärel 1991. aastal tehnilise toimetajana ajakirjas Poliitika ja alates 1991. aasta 1. septembrist Maalehe toimetuses, algul huumoritoimetajana ja hiljem ajakirjanikuna (töötab tänini). Ta on kirjutanud artikleid eri teemadel ja intervjueerinud eesti tuntud inimesi. Aastal 2001 võitis ta Euroopa Liidu ajakirjandusauhinna kirjutisega "SAPARDi rahalaev loksub Eesti poole".

Ta on Aasta Põllumehe konkursi eestvedaja.

Ülo Pikkov

Ülo Pikkov (sündinud 15. juunil 1976) on Eesti filmirežissöör ja produtsent.

Pikkov on õppinud Tallinna 49. Keskkoolis. Aastal 1998 lõpetas ta Turu Kunsti ja Meedia Kooli Soomes ja 2005. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. 2011. aastal alustas Pikkov Eesti Kunstiakadeemias doktorantuuri. Ta kaitses 2018. aastal doktorikraadi tööga "Anti-animatsioon, Ida-Euroopa animatsioonfilmi eripära".Aastatel 2007–2011 oli Pikkov Eesti Kultuurkapitali Audiovisuaalse Sihtkapitali esimees.Ülo Pikkov töötas kevadeni 2016 Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna dotsendina.Ta on kirjutanud ja illustreerinud mitmeid raamatuid ning samuti avaldanud karikatuure, koomikseid ja illustratsioone ajakirjanduses. Tema karikatuur avaldati 2006. aasta Viljandis toimunud Edmund Valtmani nimelise V karikatuurivõistluse "Sigalahe Elu" kogumikus.

2010. aastal ilmus raamat "Animasoofia: teoreetilisi kirjutisi animatsioonfilmist" (Animasophy. Theoretical Writings on the Animated Film).

Šarž

Šarž on karikatuuri üks alaliik. Šaržiks (inglise keeles caricature) nimetatakse lõbusat portreed, mis on koomiline või moonutatud pilt inimesest, ehk karikeeritud portree.

Karikatuur (inglise keeles - cartoon) juhib tähelepanu inimlikele nõrkustele või sotsiaalse ja poliitilise elu varjukülgedele.

Eesti šarži kunstnikud:

Hugo HiibusLembit Kivirand

Mai Schults

Karmo Ruusmaa

Kuulo Vahter

Ermi Littover

Alfred Saldre

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.