Kapitalism

Kapitalism on tootmisvahendite eraomandusel põhinev, lisaväärtuse või kasumi suurendamisele suunatud majandussüsteem.[1] Kapitalismi iseloomustavad palgatöö, vabatahtlik kaubavahetus, hinnasüsteem, turukonkurents ja eraomand.[2] Kapitalistlikus turumajanduses mõjutavad majandusotsuseid ja investeeringuid tootmisvahendite omajad, kuid hinnad ja toodangujaotus sõltuvad turul konkureerivatest teenuseosutajatest ja ettevõtetest.[3]

Majandusteadlased, poliitökonoomid, sotsioloogid ja ajaloolased lähtuvad kapitalismi analüüsides eri seisukohtadest ning on seega tunnustanud ka eri kapitalismivorme. Eri kapitalismivormid on näiteks laissez-faire ehk vabaturumajandus, heaolukapitalism ja riigikapitalism. Vormide vahelised erinevused väljenduvad suhtumises turuvabadusse, riigiomandisse ning riigipoolsetesse sanktsioonidesse.[4] Turukonkurentsi, riikliku sekkumise, turgude reguleerimise ning riigiomanduse osakaal majandussüsteemis varieerub seega vormiti.[5] Turuvabadus ja eraomandi fikseerimine sõltuvad seadustest ja majanduspoliitikast. Enamik tänapäeva kapitalistlikest majandussüsteemidest on segamajanduslikud – vabaturumajandust tasakaalustatakse riikliku sekkumisega.[6]

Make Capitalism History Rostock 1
Kapitalismi on, eriti tänapäeval, palju kritiseeritud

Turumajandust on ajaloo vältel rakendatud koos eri valitsusvormidega. Tänapäeva kapitalistlikud ühiskonnad on aga tekkinud pärast tööstusrevolutsiooni ja rajanevad rahapõhistel suhetel ning ühiskonna jagunemisel paljuliikmeliseks töölisklassiks ja rikkaks kapitalistlikuks eliitklassiks. Kapitalistlikud majandussüsteemid domineerivad läänemaailmas ka praegu.[7]

Kapitalismi on palju kritiseeritud, sest kapitalistlikus süsteemis koondub võim eliitklassist vähemuse kätte, kes töölisklassist enamust ekspluateerib. On ette heidetud, et kapitalism peab tulu sotsiaalsest hüvest ja keskkonnahoidlikkusest tähtsamaks. Seetõttu on kriitikud ka väitnud, et kapitalism tekitab sotsiaalset ebavõrdsust ja majanduslikku ebastabiilsust. Pooldajad aga vaidlevad vastu, väites, et turukonkurentsi tõttu jõuavad tarbijateni paremad tooted ja teenused ning et kapitalism soodustab majanduskasvu, olles seejuures senimaani efektiivseim süsteem ressursside jaotamiseks.[8]

KAPITALISM
Kapitalism on tänapäeval valdav majandussüsteem

Tunnusjooned

Kapitalistlikus majandussüsteemis domineerib isiklik rahateenimishuvi, millest tehingute tegemisel juhindutakse. Turgu suunavad tarbijate soovid ja vajadused.[9]

Ajalugu

Kapital on vähesel määral eksisteerinud juba sajandeid.[10] Vahetuskapitali alus on väga pikka aega olnud lihtne kaubavahetus ja -toodang. Karl Marxi järgi algas kapitalistlik ajastu 16. sajandil, mil väikekaupmeeste ja -poodide tegevus pani aluse kapitalistliku ühiskonna tekkele.[11] On teada, et palgatöö oli olemas ka enne kapitalistlikku tööstust, mistõttu pidid eksisteerima ka kapital ja kommertskaubandus, kuid viimased ei domineerinud ühiskondlikus tootmisprotsessis ning ei tekitanud seega ka tööstuslikku pööret. Nüüdisaegne kapitalism pärineb renessansiajastu kapitalismivormidest: põllumajanduslikust kapitalismist ja merkantilismist.[12]

Karl Marx 001
Karl Marxi peetakse üheks suurimaks majandusteadusesse panustajaks

Valitsevaks majandussüsteemiks sai kapitalism 19. ja 20. sajandil tööstusrevolutsiooni tulemusena.[13]

Põllumajanduslik kapitalism

Feodaalajastu maaviljelusel põhinev majandussüsteem hakkas 16. sajandi Inglismaal kardinaalselt muutuma – mõisasüsteemi lagunemisel koondusid maa-alad üha väiksema arvu aadlike kätte, kelle alad aina suurenesid. Teo- või pärisorjadest vasallid asendusid ajapikku palgatöölistega, mis aitas kaasa rahapõhise majanduse levikule. Uus süsteem avaldas survet nii maaomanikele kui ka töölistele, sundides neid tulu suurendamiseks maid arendama ja meetodeid parendama, et olla suuteline ka turukonkurentsis kasumit teenima. Erinevalt feodaalajastust, mil tugineti läänikorrale, hakkasid maa rentimise tingimused sõltuma majandusturu jõududest ja monopolidest.[14]

17. sajandiks oli Inglismaast kujunenud tsentraliseeritud riik, mida tugevdas süsteemne teedevõrk ja väga suur pealinnLondon. Pealinn oli kogu riigi põhiline kaubanduskeskus, mistõttu arenes välja suur siseturg. See eristas Inglismaad Mandri-Euroopast, kus valitses ikka veel killustunud läänikord.[15]

Tööstusühiskonna kapitalism

Stoommachine ca 1800 (25799825354)
Tööstusliku pöörde ajal saavutasid ülekaalu industrialistid

18. sajandi keskpaigas hakkasid majandusteadlased merkantilismi põhimõtetele vastu vaidlema, sealhulgas seisukohale, et maailma varaline väärtus on konstantne ning et üks riik saab seetõttu oma rikkust suurendada vaid teise riigi arvelt.

Tööstusrevolutsiooni ajal nihkus ülekaal kaupmeestelt töösturitele, mistõttu hakkas vähenema gildide ja kaupmeeste ning tsunftide ja käsitööliste tähtsus. Nende asemel arenes industriaalkapitalistlikus süsteemis välja tehastootmine, mida iseloomustab näiteks tööülesannete rutiinsus. Industriaalkapitalism muutis kapitalistliku tootmisviisi kogu maailmas valdavaks.[16]

Nüüdisaegne kapitalism

Kapitalismi levikut hoogustas globaliseerumine ning 18. sajandi lõpuks oli kapitalismist saanud valitsev majandussüsteem.[17] 20. sajandi lõpus tõrjus kapitalism kõrvale ka tsentraliseeritud plaanimajandussüsteemid ning on tänapäevaks laiaulatuslikem majandussüsteem, mille levinuim vorm läänemaailmas on segamajandus.[18]

Waiting for relief checks during Great depression
Pärast suurt depressiooni täitis riik kapitalistlikus süsteemis tähtsat osa

Industrialisatsioonile omane globaliseerumine johtus suuresti 18. sajandi imperialismist. Ajal, mil järsk rahvastiku kasv nõudlust aina suurendas, võimaldas industrialisatsioon tarbeesemeid odavalt toota.[17]

Pärast esimest ja teist oopiumisõda hakkasid Briti impeeriumi kolooniad Euroopa eksportkaupa tarbima. Euroopa impeeriumide laienemine uutele piirkondadele tekitas juurdepääsu väärtuslikele loodusressurssidele, näiteks kummile, teemantidele ja söele. Peale selle suurendas uute alade vallutamine ka kaubavahetust Euroopa ja USA vahel.

Sel ajajärgul oli globaalne majandussüsteem tugevalt seotud kullastandardiga. Ühendkuningriik võttis standardi omaks juba 1821. aastal. Talle järgnesid Kanada 1853. aastal, Newfoundland 1865. aastal ning USA ja Saksamaa (de jure) 1873. aastal. Tänu uutele tehnoloogiatele, nagu telegramm, transatlantiline kaabel, raadiotelefon, aurulaev ja raudtee, levisid kaubad ja informatsioon ka ülemaailmselt.[19]

Pärast 1930. aastate globaalset majanduskriisi täitis riik kapitalistlikus süsteemis olulist osa. II maailmasõja järgne õitseng lõppes kuuekümnendatel, kui tekkis stagflatsioon.[20] Monetarism muutus maailmas populaarsemaks, eriti Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri ametiajal.

Harvardi õppejõu Shoshana Zuboffi arvates on tärkamas uus kapitalismivorm – järelevalvekapitalism, kus järelevalve kaudu kogutud andmeid kasutatakse tulu teenimiseks. See uus vorm avastati tõenäoliselt Google’is, kus seda ka edasi arendati.[21]

Kapitalismi suhe demokraatiaga

Demokraatia ja kapitalismi suhe on vaidluskohaks nii teooriate kui ka poliitiliste liikumiste vahel. Demokraatliku rahu teooria järgi ei sõdi demokraatlikud riigid üldjuhul teiste demokraatlike riikidega, aga kriitikud väidavad, et enamjaolt säilib rahu hoopis poliitilise sarnasuse või stabiilsuse tõttu ega sõltu sellest, kas riigid on kapitalistlikud või mitte.[22]

Ka autoritaarse riigikorraga riikides on võimalik kapitalistlikku majandussüsteemi edukalt rakendada.[23] Näiteks on Singapuris tänu riigi konkurentsivõimelisele ja ettevõtjaid toetavale keskkonnale osutunud väga edukaks avatud turumajandussüsteem. Samas tuleb aga silmas pidada, et Singapuris on üheparteisüsteem ning väljendusvabadust ülemäära ei kaitsta – Singapuri meedia on suuresti riiklikult reguleeritud.[24] Edukas on olnud ka Hiina rahvavabariik, kelle erasektor on kasvanud hoolimata riigi autoritaarsest valitsusest.[25] Samuti kasvas majandus Augusto Pinochet' diktatuuri ajal Tšiilis, kuid samas suurenes ka ebavõrdsus, sest Pinochet kasutas majanduse arendamiseks autoritaarseid valitsemisvõtteid.[26]

Turg

Vabaturumajanduses ei reguleerita üldjuhul turukonkurentsis välja kujunenud hinnasüsteeme. Seevastu segamajanduses, kus turg on samuti esikohal, sekkub mingil määral ka riik, et parandada turu läbikukkumisi, suurendada ühiskondlikku heaolu, säästa loodusressursse ning finantseerida avalikkuse julgeolekut. Riigikapitalistlikes süsteemides toetutakse turu iseregulatsioonile vähe: kapitali ringlemise tagavad eelkõige riigi omatud ettevõtted ja/või kaudsed majandusplaanid.[27]

Pakkumine on teenuse või toote hulk, mis on müügiks olemas. Nõudmine on toote või teenuse hulk, mida tarbija mingi kindla hinna eest on nõus ostma. Hinnad tõusevad, kui nõudmine ületab pakkumise, ja kukuvad, kui pakkumine ületab nõudmise. Turgu võib pidada isereguleeruvaks, kui hinna ja hulga vahel saavutatakse uus tasakaal.[28]

Konkurents tekib, kui enam kui üks tootja müüb sarnast või sama toodet samadele tarbijatele. Kapitalismiteoorias viib konkurents uuenduste ja madalamate hindadeni. Konkurentsita võib tekkida monopol või kartell. Monopol tekib, kui kogu toodangut pakub turul vaid üks ettevõte või tootja. Sel juhul kontrollib see üks ettevõte vabalt toodangu hulka ja hinda, sest puudub konkurents tarbijate üle. Kartell on grupp ettevõtteid, kes tegutsevad koos, et toodangu hulka ja hinda monopolistlikult kontrollida.[29]

Nõudmine ja pakkumine

Kapitalistlikes majandussüsteemides määravad toote või teenuse hinna nõudmine ja pakkumine.

Nõudmisel ja pakkumisel on neli põhireeglit.

  • Kui nõudmine suureneb ja pakkumine jääb samaks, on tootest/teenusest puudus ja selle hind tõuseb.
  • Kui nõudmine väheneb ja pakkumine jääb samaks, on toodet/teenust liiga palju ja selle hind langeb.
  • Kui nõudmine jääb samaks ja pakkumine suureneb, on toodet/teenust liiga palju ja selle hind langeb.
  • Kui nõudmine jääb samaks ja pakkumine väheneb, on toodet/teenust liiga vähe ja selle hind tõuseb.[30]

Kapitalism kokkuvõtlikult

Kapitalistlikku majandussüsteemi ja tootmisviisi saab kokkuvõtlikult kirjeldada viie punktiga.

  • Kapitali kogumine – tootmise eesmärk on tulu teenimine.
  • Tarbeesemete tootmine – toodetut vahetatakse turul raha või teenuse vastu, prioriseerides vahetusväärtust, mitte kasutusväärtust.
  • Tootmisvahendite eraomandus ja palgatööliste rohkus.
  • Raha investeerimine tulu saamiseks.
  • Hinnasüsteemide kasutamine ressursside jagamiseks konkureerivate ettevõtete vahel.[31]

Vaata ka

Viited

  1. Rosser, Mariana V; Rosser, J Barkley (2003). Comparative Economics in a Transforming World Economy. MIT Press. Lk 7. 
  2. Heilbroner, Robert L;Steven N. Durlauf;Lawrence E. Blume (2008). The New Palgrave Dictionary of Economics. Palgrave Macmillan. Teine trükk. 
  3. "Ingliskeelne definitsioon sõnale ,,kapitalism"".
  4. Paul R. Gregory; Robert C. Stuart (2013). Gregory and Stuart, Paul and Robert. South-Western College Pub. Lk 107. 
  5. (1986). Macmillan Dictionary of Modern Economics. Kolmas trükk. Lk 54. 
  6. Stilwell, Frank (2002). Political Economy: the Contest of Economic Ideas.. Melbourne, Austraalia: Oxford University Press. Esimene trükk. 
  7. Kidani, Alula Berhe. "SWEG Conference on Economic Reforms". Sudan Vision, 2017.
  8. Bakan, Joel 2006. Dokumentaalfilm The Corporation.
  9. "The contradictions of capitalism".
  10. Warburton, David (2003). Macroeconomics from the beginning: The General Theory, Ancient Markets, and the Rate of Interest. Pariis: Recherches et Publications. Lk 49. 
  11. Mandel, Ernest. "An Introduction to Marxist Economic Theory". Resistance Books, 2002. Google'i raamat (ingliskeelne).
  12. "Cradle of capitalism". The Economist, 16. aprill 2009.
  13. "How did capitalism help bring about the Industrial Revolution?". Socratic, 27. august 2016.
  14. Brenner, Robert (1982). The Agrarian Roots of European Capitalism. Past & Present. 
  15. http://studyres.com/doc/9923114/capitalism-economic-system-www.assignmentpoint.com-capita...
  16. Burnham, Peter (2003). Capitalism: The Concise Oxford Dictionary of Politics. Oxford University Press. 
  17. 17,0 17,1 James, Paul; Gills, Barry (2007). Globalization and Economy, Vol. 1: Global Markets and Capitalism.. London: Sage Publications. 
  18. "Definitsioon sõnale ,,kapitalism"". Encyclopædia Britannica, 2014.
  19. Bordo, Michael D; Eichengreen, Barry; Irwin, Douglas A (1990). Is Globalization Today Really Different than Globalization a Hundred Years Ago?
  20. Barnes, Trevor J (2004). Reading economic geography.. Blackwell Publishing. Lk 127. 
  21. Zuboff, Shoshana. "Google as a Fortune Teller: The Secrets of Surveillance Capitalism". Frankfurter Allgemeine Zeitung, 2016.
  22. Kaminski, Joseph Capitalism and the Industrial Revolution
  23. Mesquita, Bruce Bueno de. "Development and Democracy". Foreign Affairs, 2005.
  24. "Transparency International".
  25. "Businesses Under Capitalist Systems".
  26. Klein, Naomi (2008). The Shock Doctrine: The Rise of Disaster Capitalism
  27. Fulcher, James (2004). Capitalism A Very Short Introduction. Lk 58. 
  28. "Supply-Demand Market Equilibrium".
  29. "Cartel Theory of Oligopoly".
  30. Besanko, David; Braeutigam, Ronald (2010). Microeconomics. Neljas trükk. 
  31. "Althusser and the Renewal of Marxist Social Theory (e-raamat)".

Välislingid

Akadeemiline kapitalism

Akadeemiline kapitalism on ülikoolide (professorite, akadeemiliste liidrite) käitumine turupõhimõtteist lähtuvalt. Ka rahaliste jm. kvantitatiivsete suhete prioriteet teadusliku dialoogi jm. kvalitatiivsete suhete suhtes. Akadeemiline kapitalism on globaliseerumise kaasnähe.

Capitalist Realism

"Capitalist Realism: Is There no Alternative?" (Kapitalistlik realism: kas alternatiivi ei ole?) on Mark Fisheri raamat, milles vaidlustakse väidet, et kapitalism on ainus realistlik poliitiline ja majanduslik süsteem. Raamat ilmus 2010.

Evo Morales

Juan Evo Morales Aima (sündinud 26. oktoobril 1959 Oruro provintsis) on Boliivia poliitik, kes oli 22. jaanuarist 2006 kuni 10. novembrini 2019 Boliivia president. Ta on aimaraa indiaanlane ja esimene põliselanikust Boliivia juht pärast hispaanlaste konkistat. 2002. aasta presidendivalimistel saavutas ta teise koha.

Evo Morales on kokapõõsakasvatajate liikumise cocalero ja sotsialistliku Movimiento al Socialismo, MAS juht. Ta taotleb kokapõõsa kasvatamise legaliseerimist.

Frankfurdi koolkond

Frankfurdi koolkond on neomarksistlikku ühiskonnateooriat arendanud koolkond, mis kujunes Frankfurdi Ülikooli sotsiaaluuringute instituudis 1931. aastal.

Juhiks oli Max Horkheimer (1895–1973), kelle ümber koondus sotsiaal- ja kultuurifilosoofidest intellektuaalide rühm (Theodor Adorno, Walter Benjamin, Erich Fromm, Jürgen Habermas, Herbert Marcuse jt). Instituuti juhtisid veel Adorno, Marcuse, Fromm jt (1. laine); pärast Teist maailmasõda kujunes koolkonna liidriks Jürgen Habermas (2. laine).

1. laine Max Horkheimer (1895–1973), Theodor Adorno (1903–1969). Arvasid weberlikult, et kapitalism viib totaalselt hallatava ühiskonnani. Klassivõitlus ei toimi, kuna inimesed tasalülitatakse popkultuuri ja meedia abil. Siit ka ideoloogiakriitika vajalikkus, et paljastada meie ühiskonna ideoloogilised "alusmüürid". Vrd praeguse retoorikaga: Ameerika kui "demokraatia kants", hea demokraatia ja halvad teised vormid jne. Ideoloogiakriitikute arvates viib mistahes filosoofilise teooria universaliseerimine poliitilises praktikas paratamatult rõhumiseni.

Koolkonna esimese laine esindajad on püüdnud ühendada Hegeli, Marxi, Freudi, Immanuel Kanti, Max Weberi ja György Lukácsi vaateid. Varajase K. Marxi arusaamu (võõrandumisprobleemid) hakati vastandama hilise K. Marxi arusaamadele (“Kapital”). Lähtuvalt Hegeli dialektikast kritiseeriti positivismi ühekülgse empirismi pärast.

2. laine esindaja Jürgen Habermas (1929) üritas ühiskonda põhjendada inimese kommunikatiivse loomusega, ratsionaalse avaliku konsensusega, ühendada teooriat ja praktikat. Max Horkheimeri juhitud seltskond püüdis ühendada empiirilisi ja teoreetilisi ühiskonnauuringuid (pakuti välja interdistsiplinaarne käsitlusviis).

Koolkonna teoreetikute hulka kuulub ka Walter Benjamin.

Félix Guattari

Félix Guattari (30. aprill 1930 – 29. august 1992) oli prantsuse filosoof, psühhoterapeut ja semiootik.

Ta kirjutas rida teoseid koos Gilles Deleuze'iga.

Gilles Deleuze

Gilles Deleuze [žill delööz] (18. jaanuar 1925 – 4. november 1995) oli prantsuse filosoof, kes on tuntud oma empiristliku immanentsuse filosoofia poolest.

Oma tuntumad raamatud – "Anti-Oidipus" ja "Tuhat platood", ühise alapealkirjaga "Kapitalism ja skisofreenia" – kirjutas ta kahasse Félix Guattariga, lisaks palju mõjukaid töid filosoofia, kirjanduse, filmi, arhitektuuri, poliitika ja kunsti teemadel.

Globaalne kapitalism

Globaalne kapitalism ehk globaalne kapitalistlik süsteem ehk kapitalistlik maailmamajandus on maailmamajandus, mida iseloomustab kogu maailma ulatuses toimuv vaba kauplemine kaupade ja teenustega ning kapitali vaba liikumine.

Globaalne kapitalism toimis kuni Esimese maailmasõjani suhteliselt stabiilsena. Stabiilsuse tagas George Sorosi arvates kolm asjaolu:

imperialistlike suurriikide olemasolu, kes süsteemi tuumikuna koos hoidsid,

kulla näol ühtse ja ainsa rahvusvahelise valuuta kehtimine,

ühiselt tunnustatud kindlate tõekspidamiste ja kõlbeliste normide olemasolu, mida vabatahtlikult enamasti küllaltki rangelt järgiti.Need kolm väärtust "ühendasid endas usu, mõistuse ja austuse teaduse vastu ning juudakristliku eetilise traditsiooni, olles kokkuvõttes märksa kindlamaks teenäitajaks õige ja vale äratundmisel kui tänapäeval valitsevad tõekspidamised".

Hiljem on need kolm asjaolu oma tähtsuse kaotanud ja koos sellega on globaalne kapitalism järk-järgult muutunud aina ebastabiilsemaks, kuni on jõudnud nüüdisaegsesse kriisiseisundisse.

Globaalset kapitalismi kriitika osas toob Georg Soros välja kaks olulist punkti. Esiteks kritiseerib ta turumehhanismi puudusi, eeskätt finantsturgude loomupärast ebastabiilsust; teiseks osutab ta suurtele vajakajäämistele turuvälises sektoris (poliitika, eetika).

Herbert Marcuse

Herbert Marcuse (19. juuli 1898 Berliin – 29. juuli 1979 Starnberg) oli Saksa juudi päritolu Ameerika Ühendriikide filosoof ja sotsioloog, Frankfurdi koolkonna väljapaistvamaid esindajaid. Oma teostes kritiseeris ta kapitalismi, moodsat tehnoloogiat, ajaloolist materialismi ja meelelahutustööstust, väites, et need kujutavad endast uusi sotsiaalse kontrolli vorme. 1960.–70. aastatel sai temast üks uusvasakpoolsuse teoreetikuid ja ideolooge, kes mõjutas üliõpilasliikumisi Lääne-Saksamaal, Prantsusmaal ja USAs, mistõttu on teda nimetatud ka uusvasakpoolsuse isaks.

Hernando de Soto

Hernando de Soto (sündinud 1941 Arequipas) on Peruu majandusekspert ja publitsist, Vabaduse ja Demokraatia Instituudi looja ja juhataja Limas.

Hernando de Soto uuris 1980. aastatel vaesuse kõrvaldamise võimalusi Peruus ning jõudis järeldusele, et ühiskonna jõukuse tagab legaalsete äride ja eraomanike rohkus. 1986. aastal ilmunud raamat "Teine tee: nähtamatu revolutsioon Kolmandas Maailmas" kujunes kiiresti bestselleriks ning pälvis hulgaliselt kriitikat.

Vasakpoolselt häälestatud oponendid leidsid, et De Soto põhimõtted on vastuolus Marxi teesiga: kapitalism kontsentreerib kapitali järjest vähematesse kätesse. Vastuseks kriitikale meenutas de Soto Marxi ennustuse konteksti: mida arenenum on kapitalistlik majandus, seda vaesemaks muutub töölisklass, ja seda mitte ainult relatiivselt, vaid ka absoluutselt. Seega peaksid maailma vaeseimad inimesed olema USA töölised.

Peruu marksistlikud partisaniliikumised, maoistlik Sendero Luminoso (Hiilgav Tee) ja Kuuba sponsoreeritud Tupac Amaru on De Sotole langetanud surmaotsuse.

2004. aastal sai Hernando de Soto Milton Friedmani auhinna vabaduse edendamise eest.

Ideoloogia

Ideoloogia on kogum ideid (mõtteid, plaane, hinnanguid, huvisi, eelistusi, väärtusi, hoiakuid jne), mis on organiseeritud süstemaatilisel viisil ning juhivad inimeste või nende gruppide poliitilist tegutsemist. Ideoloogiad on filosoofilise või propagandistliku suunaga.

Mõiste "ideoloogia" algkujundi osad pärinevad antiiksest filosoofiast. Eidos'el ehk ideel oli Platonil ka poliitiline mõõde ning logos viitas kõige muu hulgas ka inimestevahelisele teavitamisele ja suhtlemisele.Termini "ideoloogia" võttis 1797. aastal kasutusele või õieti "leiutas" prantsuse filosoof Destutt de Tracy, kes tähistas sellega ideid käsitlevat teadust. Terminit kasutatakse mitmes tähenduses, millest mõned on neutraalsed, mõned väärtustavad või on hinnangulised.

Ideoloogia kõige nõrgemas või neutraalsemas tähenduses võib väljenduda mõne isiku maailmavaates, suhtumises igapäevases elus toimuvasse. Tegemist on klassikalise arusaamaga ideoloogia toimimisest: see rakendub ilma subjekti enda teadmata tema ja ta kaaslaste hoiakutele ning kujundab neid, aidates niimoodi kaasa ideoloogia kui väärtuste süsteemi väljakujunemisele ja sõnastamisele. Ideoloogia oleks selles tähenduses hoiakute ideeline alus, teoreetiline konstruktsioon ühiskonnas valitsevatest hoiakutest.

Ideoloogia kui filosoofiliselt käsiteldav väärtuste süsteem, ka poliitiline ideoloogia. Siin on tegemist termini võrdlemisi neutraalse kasutusega, ideoloogia kui tervikliku ja teadlikult väljakujundatud süsteemiga, mis on läbi konsensuse ühiskonnas valdavaks tunnistatud. Selles tähenduses võib ideoloogiaks pidada näiteks inimõigusi, ühiskondlikku lepet vms.

Ideoloogia kui valitseva klassi survevahend ühiskonnale, eriti marksistlikus käsitluses. See tähendus hindab ideoloogiat enamasti halvustavalt või väärtustab seda üleminekunähtusena: ideoloogia on ebaloomulike ühiskondlike suhete toimimise viis, mis on ohtlik ja mida pruugitakse enamasti alamate klasside represseerimise eesmärgil. Praktikas viis ideoloogia klassiiseloomu rõhutamine kommunistlikud riigid oma alamaid ja välismaailma kurnavale ideoloogilisele võitlusele ning järelmina osutus see (ideoloogiasõda) oluliseks komponendiks ühtlasi nii psühholoogilises kui ka külmas sõjas Ida ja Lääne vahel.

Imperialism

Imperialism (ladina keeles imperare valitsema; imperium valitsetav maa-ala; näiteks Imperium Romanum) on mitmetähenduslik sõna. Üldiselt mõistetakse imperialismi all ühe riigi enesekeskset poliitikat oma võimu- ja mõjupiirkonna laiendamiseks. Selleks on võimalik luua koloniaalmaid ja protektoraate. Sellist tegevust nimetatakse ka kolonialismiks.

Tänapäevases tähenduses on võimupiire võimalik laiendada ka majanduslikult teisi riike halvemasse olukorda pannes, näiteks majanduspiiranguid seades.

Marksistliku käsitluse järgi on imperialism kapitalismi viimane staadium, millele järgneb sotsialistlik revolutsioon.

Lenin väitis, et 19. sajandi lõpul omandas kapitalism spetsiifilised jooned: tootmine oli saavutanud sellise kontsentratsioonitaseme, mis viis monopolide tekkimiseni ja monopolid olid saavutanud ülevõimu. Lenin nimetas seda kapitalismi staadiumit roiskuvaks, parasiteerivaks ja väljasurevaks. Sellest on tigitud ka kapitalistlike riikide ebaühtlane majanduslik ja poliitiline arengutase ning see ebaühtlus suurenev järsult, omandades hüppelise ja konfliktse iseloomu ja kutsudes olukorras, kus maailm on imperialistlike riikide vahel ära jaotatud, esile maailmasõdu maailma ümberjaotamise pärast. Imperialistlikele riikidele on omane agressiivne ja vallutuslik välispoliitika, milles kajastub monopolide püüd maailmavallutamisele.

Omas riigis kaasneb selle poliitikaga majanduse suurenev militariseerumine, mis näitab imperialismi parasiitlikku iseloomu. Monopolide ülemvõim tekitab tendentsi pidurdada ühiskonna tootlike jõudude arengut, mis ei välista tootmise suhteliselt kiiret kasvu üksikutel perioodidel.

Lenin leidis, et imperialism on kapitalismi selles arenemisstaadiumis, kus on välja kujunenud monopolide ja finantskapitali ülemvõim, kapitali väljavedu on silmapaistvalt oluline, rahvusvahelised trustid on algust teinud maailma jaotamisega ja kogu maailma territoorium on jaotatud suurimate kapitalistlike riikide vahel.

Karl Marx

Karl Heinrich Marx (5. mai 1818 Trier, Saksamaa – 14. märts 1883 London) oli juudi päritolu Saksa filosoof, majandusteadlane ja revolutsionäär. Marx ei olnud ainult sotsioloog ja politoloog, vaid ka aktiivne revolutsiooni organiseerija.

Kuigi enamik tänapäeva majandusteadlasi end marksistideks ei pea, teevad seda ikkagi tuhanded inimesed kogu maailmas. Tema suurt panust majandusteaduse arengusse üldiselt ei vaidlustata. Koos Charles Darwini ja Sigmund Freudiga on Marx suurimaid maailmapildi mõjutajaid kahekümnendal sajandil. 1999 valisid inglased Marxi lõppeva aastatuhande maailma kõige enam mõjutanud inimeseks. Tunnustus on tulnud suuresti tagantjärele, näiteks John Stuart Mill ei olnud sellisest mehest oma eluajal isegi kuulnud.

Marx sündis 1818 Saksamaal Trieri linnas. Ta oli päritolult juut, kuid Karl oli esimene oma perekonnas, kes oma rahvust eitas. Teda mõjutasid nii William Shakespeare'i romantilised lood kui ka Newtoni, Locke'i ja Leibnizi ratsionaalne mõtteviis.

Bonni ülikoolis, kus Marx õigusteadust õppis, vaevas teda kõige enam alkoholism, mis sundis teda siirduma Berliini ülikooli, kus ta hakkas õppima filosoofiat. Berliini ülikooli jäigad protseduurireeglid ja Marxi boheemlaslik elu ei sobinud kokku, lisaks sellele jäid oma ametikohtadest ülikoolis ilma Marxi toonased hegellastest mõttekaaslased ning doktorikraadi filosoofia alal sai Marx lõpuks hoopiski Jena Ülikoolist. Pärast seda töötas Marx ajalehe Rheinische Zeitung ajakirjanikuna, kust ta peagi pidi poliitilistel põhjustel lahkuma.

Seejärel kolis Marx Pariisi, kus ta tutvus paljude teiste noorte sotsialistide seas ka Friedrich Engelsiga.

Alates 1849. aastast elas Marx Londonis.

Kolmas Moskva protsess

Kolmas Moskva protsess, ametlikult tuntud kui Nõukogudevastase "paremtrotskistliku bloki" protsess (Процесс антисоветского «право-троцкистского блока») oli 1938. aasta märtsis toimunud kolmas ja viimane nn Moskva protsessidest. Kohut mõisteti endiste Nõukogude riigi- ja parteitegelaste üle, nagu Nikolai Buhharin, Aleksei Rõkov, Genrihh Jagoda jt, kellele esitati absurdseid süüdistusi, nagu vandenõurühma loomine eesmärgiga taastada kapitalism NSV Liidus, side Saksa luurega, ettevalmistamine sõjaliseks agressiooniks NSV Liidu vastu, kahjurlus tööstuses ja põllumajanduses, atentaadi korraldamine Lenini vastu 1918. aastal ja atentaatide ettevalmistamine Stalini ja Nikolai Ježovi vastu jms. Kohtualuste hulgas oli ka kolm kõrge kvalifikatsiooniga arsti, keda süüdistati Maksim Gorki ja tema poja tapmises "teadlikult valede ravimeetodite valimisega".

Prokuröriks oli Andrei Võšinski, kes esines oma tavalises agressiivses maneeris.

Mart Kangur

Mart Kangur (sündinud 4. mail 1971) on eesti luuletaja, filosoof ja tõlkija.

Milton Friedman

Milton Friedman (31. juulil 1912 – 16. november 2006) oli USA majandusteadlane, keda peetakse üheks olulisimaks majandusteadlaseks 20. sajandil. Põhjapanev oli tema töö rahateooria vallas – Friedmani töödest lähtub olulises osas tänapäevane arusaam inflatsioonist ja rahapoliitika sõltumatus valitsusest (ehk keskpankade sõltumatus, kuigi ta ise pooldas rahapakkumise määramist mehaaniliselt ja keskpankade täielikku kaotamist). Friedman argumenteeris fikseeritud valuutakursside vastu ja (tänapäeval üldlevinud) turu määratud vahetuskursside poolt (vaba kursi ainsa alternatiivina nägi ta valuutakomitee süsteemi). Lisaks sellele andis ta olulise panuse tarbijakäitumise uurimisse (püsiva tulu hüpotees), majandusajalukku, statistikasse (statistilised mudelid kvaliteedikontrollis) ja majanduse metodoloogiasse. Friedmani teadustöö, mida iseloomustab tugev keskendumine empiirikale, muutis tihti põhjalikult kaasaegset ettekujutust majandusest ja oli aluseks majanduspoliitikat valitsenud keinsismi langusele 1980. aastatel.

Ta oli Newsweeki kolumnist ja on olnud ka USA presidendi nõuandja.

Avaldatud mitteteadustöödest on tähelepanu köitnud "Kapitalism ja vabadus" ning "Valikuvabadus". Tööde avaldamisele on kaasa aidanud abikaasa Rosa.

Tiit Veeber

Tiit Veeber (6. oktoober 1948 – 27. aprill 2012) oli eesti suurettevõtja.

Ta õppis müürsepaks, lõpetas Tartu IV töölisnoorte keskkooli ja täiendas end iseõppimise teel.

Tiit Veeber oli Tartu soojamajanduse üks paremaid asjatundjaid. 1988 asutas ta ettevõtte Giga. 1980. aastate lõpus võttis ta keerulistes tehnilistes tingimustes ette vanalinna kaugkütte väljaehitamise, mis parandas oluliselt Tartu kesklinna elukeskkonda. 1992 asus Tiit Veeber propageerima odavaid kohalikke kütuseid ja rakendama neid Tartus. See on võimaldanud hoida Tartu kaugkütte sooja hinda pidevalt ühe madalamana Eestis. Tiit Veeberi ideeks oli ka elektri ja sooja koostootmise tehnoloogilise baasi rajamine Tartusse. Tema eestvedamisel rajati linna piirile koostootmisjaam, mis kaasajastas Tartu energeetilist maastikku.

Ta oli aastatel 1993–1996 Tartu linnavolinik ja õiguskomisjoni esimees.

Muu hulgas oli ta Tartu soojatootja Fortum Tartu üks omanikke. Talle kuulusid Tartu pood Riia mäel ning meierei Kavastus.

Tiit Veeber toetas paljusid kultuuriüritusi ja pani aluse ansamblile Kollane allveelaev G. Ta tegi suuri annetusi Tartu Peetri kiriku korda tegemiseks.

Ta avaldas Tartu soojamajandust ja linnaelu käsitlevaid artikleid ajakirjanduses ning mälestusteraamatu "Tiidu suits: Tartu elu pildid" (1998).

Veeber oli Tartu Toome Rotary klubi liige.

Temast on tehtud dokumentaalfilm "Tiidu suits ehk Kuidas kapitalism Tartusse tuli" (2002).

Traktaat

Traktaat (ladina keeles tractatus, "käsitlus", "arutlus") on teadusteksti arhailine vorm, mis tavaliselt kujutab enesest lühemat teatud teemat käsitlevat kirjalikku teksti. Traktaate on kirjutatud religiooni-, filosoofia-, kultuuri-, poliitika-, moraali- või ka loodusteaduslikel teemadel. Traktaat võib sarnaneda esseega, sest mõlemad on kontsentreeritud eelkõige autori subjektiivsete arvamuste ja põhimõtete esitamisele.

Traktaadi mõiste pärineb antiikajast. Traktaatide kogumikuks võib pidada ka talmudit, mis kujutab enesest toora teatud tähenduste kommentaare.

Tänapäeval kirjutatakse traktaate põhiliselt religiooni, poliitika või ka kaunite kunstide mõne valdkonna ideoloogia levitamiseks. Sellistel traktaatidel puudub tavaliselt teaduslik sisu.

Traktaatide lihtsustatud vorme – lendlehti, laimukirju või üleskutseid võitlusele – nimetatakse pamflettideks.{viide?}

Turumajandus

Turumajandus on modernse riigi majandusmudel, mille tunnuseks on üksikisikute spetsialiseerumine, konkurents ja majandusvabadus. Toodete hinna määrab turul nõudluse-pakkumise suhe, mitte selle tootmiskulu. Turumajanduse põhiomadus on, et investeeringute ja toodetud kaupade jaotuse üle otsustamine käib läbi turu. Sellele vastandub bürokraatlik plaanimajandus, milles investeerimis- ja tootmisotsuseid langetavad riigis täitevvõimu teostavad ametnikud.

Turumajandus sündis esimestest käsitööliste ja kaupmeeste kogukondadest, kes panid aluse linnalisele eluviisile. Teadaolevatel andmetel tekkisid esimesed kaubalinnad 9. aastatuhandel eKr Lähis-Idas (Jeeriko), 8. aastatuhandel eKr Induse jõe regioonis (Mehrgarh) ning 6. aastatuhandel eKr tänase Iraagi aladel (Sumer). Vana-aja perioodil kandsid turumajanduslikku majandusmudelit edasi Foiniikia, Kreeka ja Rooma ning keskajal esindasid seda Itaalia (Firenze, Genova, Veneetsia jt) ja Lääne-Euroopa vabalinnad.

Turumajanduslikus keskkonnas on edukamad need, kes suudavad teha koostööd. Ettevõtjad ühinevad äriühinguteks, kapitali omanikud moodustavad investeerimisfonde ja töötajad ühinevad oma huvide kaitseks ametiühinguteks. Väikeettevõtjad ja tarbijad ühinevad kooperatiivideks (ühistuteks) suurte, turul domineerivate rahvusvaheliste kontsernide vastu, et mastaabiefekti kasutades alandada toodete hankehinda ning suurendada oma turujõudu.Turumajandus põhineb eraomandusel ja lähtub erahuvist, kuid selle jätkusuutlikkuse (turuvabadused) tagab riiklik institutsioon, mis kehtestab ühtse õiguskorra oma territooriumil ning lahendab tekkinud konflikte kohtute kaudu. Turumajanduslik majandusmudel on ühiskonnakorralduse aluseks linnriikides ja modernsetes riikides ning nendes on valitsus üheks turu subjektiks teiste kõrval. Valitsust eristab teistest turuosalistest see, et lisaks tasulistest teenustest laekuvatele tuludele laekuvad tema eelarvesse ka maksutulud. Kõik turuosalised hangivad ja vahetavad omavahel investeerimiskaupu hinnamehhanismi alusel.21. sajandi alguse seisuga ei ole üheski riigis puhast turumajandust, sest avalikku võimu esindavad institutsioonid mitte üksnes ei kujunda majanduskeskkonda õiguslike sätetega, vaid ka suunavad turumajanduslikke protsesse kasutades selleks fiskaalpoliitilisi vahendeid erineval määral. Seetõttu tuleks neid klassifitseerida segamajandusena. Näiteks esindab Ameerika Ühendriikide majandus segamajandust (märkimisväärne tururegulatsioon, põllumajandustoetused, teadustöö ja ravikindlustuse rahastamine riigi poolt), kuigi selle aluseks on endiselt turumajandus. On erinevaid arvamusi, kui suurt rolli peaks valitsus mängima turumajanduse suunamisel ja turu toodetava ebavõrdsusega tegelemisel.

Uusaeg

Uusaeg, ka modernism (inglise keeles modernity, modern times) on ajalooperiood umbes 1500 kuni umbes 1914/1918, seega suurtest maadeavastustest ja renessansist Esimese maailmasõjani.

Uusaega on periodiseeritud mitut moodi. Uusaja alguseks on loetud:

aastat 1453, mil türklased (Osmanite riik) vallutasid Konstantinoopoli;

aastat 1492, mil Christoph Kolumbus avastas Ameerika;

aastat 1494, mil algasid Itaalia sõjad;

aastat 1500 kui üldistatud daatumit, mida seostatakse suurte maadeavastustega, renessansi ja humanismi algusega ning territoriaalriikluse ja absolutismi kujunemisega;

aastat 1517, mil Martin Luther algatas reformatsiooni;

aastat 1529, mil Saksamaa palgasõdurid vallutasid ja rüüstasid Rooma (Sacco di Roma);

aastat 1648, mil Vestfaali rahuga lõppes Kolmekümneaastane sõda.Marksistlikus ajalookäsitluses on uusaeg seostatud kapitalistliku ühiskondlik-majandusliku formatsiooniga. Selle kontseptsiooni kohaselt algas uusaeg siis, kui kapitalism saavutas võidu feodalismi üle. Uusaja algust dateeritakse marksismis Inglise revolutsiooniga (1640–1660).

Uusaja lõpuks loetakse Esimese maailmasõja algust või lõppu (1914/1918). Marksistlikus ajalookirjutuses peetakse selleks Vene Oktoobrirevolutsiooni (1917).

Sama perioodi on jaotatud ka varauusajaks ja "päris" uusajaks, mille piir on umbkaudu 1800. aastal (sageli tõmmatakse piir 1789., Prantsuse revolutsiooni algusaastaga).

Uusaja alus on matemaatiline loodusteadus, millest lähtub masinlik tehnika. Uusaja maailmapilt on süsteem, mis on allutatud kalkuleerivale majandamisele ja ratsionaalsele, objektiveerivale teadmisele. Tehnika muutis ümbruse ressursiks ja suuremahuliseks tarvitamisobjektiks.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.