Käitumine

Käitumise all mõistetakse bioloogias indiviidi nähtavaid toiminguid. Need võivad olla spontaansed või seotud reageeringutega stiimuleile. Stiimul võib tulla teistelt organismidelt või füüsilisest ümbruskonnast. Looma käitumine aitab tal leida toitu, vältida vaenlasi, ning seksuaalselt paljunevatel liikidel aitab leida ka kaaslase, kellega paljuneda.

Loomade käitumist uurivat teadust kutsutakse etoloogiaks.

Käitumine jaguneb põhiolemuselt kaheks: omandatud, õpitud ning kaasasündinud, instinktiivne. Kaasasündinud käitumine on arenenud evolutsiooni jooksul ning see päritakse vanematelt. Kaasasündinud omadusi saab õppimisega arendada.

Loomad reageerivad ka teatud märkidele (nt. hõbekajaka tibud toksivad tugevamalt vastu punast täppi ema nokal, kuid nõrgemalt vastu mõnda muud värvi täppi) (nt. naissoost ogalikud, kellel on paisunud kõht, on tõenäolisemad paarituma).

Psühholoogias haarab käitumise mõiste nii reaktsioone stiimulitele, psühholoogiale huvi pakkuvaid kehalisi protsesse kui ka tegevust (intentsionaalset tegevust).

Ethology diversity
Käitumismustrite mitmekesisus loomariigis

Mõisteid

Refleks – lihtne käitumine, milles stiimul põhjustab vastuse.

Kinesis (ingl. k.) – reageerimine muutusele stiimuli tugevuses oma aktiivsuse tõstmise või langetamisega (nt. keldrikakandid lähevad valguse eest peitu)

Taksis – liikumine, mis on orinteeritud stiimuli suunas (näiteks silmviburlane (Euglena) ujub valguse poole (fototaksis))

Õppimine on tähtis osa käitumise arengust.

Psühholoogia

Psühholoogias eristatakse vaadeldavat käitumist (overt behaviour), mis hõlmab otseselt vaadeldava välise käitumise ning mõõdetavat ja registreeritavad siseprotsessid,[1] ning mittevaadeldavat käitumist (covert behaviour), mille moodustavad vaimsed protsessid[2].

Vaata ka

Viited

  1. Don Baucum, Psychology, 1999, lk 1–2
  2. Don Baucum, Psychology, 1999, lk 2
Agressiivne käitumine

Agressiivseks käitumiseks suhtlemispartneri poolt nimetatakse ründavat tegevust teise suhtes, mis ületab teise poole piire. See võib olla omane inimesele, kes lähtub eelkõige oma huvidest ja õigustest, pidades teis(t)e osapool(t)e huvisid ja õigusi ebaolulisteks ning tühistades neid oma käitumisega, nii-öelda sõites neist üle. Agressiivne käitumine esineb ka loomariigis.

Agressiivseks käitumiseks nimetatakse suhtlemises käitumist, mis kahjustab teiste huvisid ja rikub nende õigusi. Tavaelus ilmneb see süüdistamise, pilkamise, alandamise või hirmutamisena, millega võivad kaasneda karjumine, sõim või kehaline vägivald. Sellist käitumist võib määratleda n-ö kuuma agressiivsusena. Kuid liiga võib teha ka väliselt rahulikuks jäädes ja lausa naeratades (n-ö külm agressiivsus).

Inimestevaheliste psühholoogiliste piiride arvestamise / mittearvestamise alusel saab eristada kolme peamist käitumisviisi: alistuv, agressiivne ja kehtestav käitumine.

Aukartus

Aukartus on psühholoogias emotsioon, kus inimene tunneb kellegi või millegi vastu austust, kuid omavahel on segunenud üllatus, hämmastus ja hirm.

Aukartust võib äratada teine inimene, kes on kõrgemal positsioonil ja tuntud, või mingi objekt, mis on teistega võrreldes palju ilusam, suurem, võimsam.

Enamik definitsioone peab aukartust kas positiivseks või negatiivseks emotsiooniks, kuid kui inimestel paluda kirjeldada olukorda, kus nad tundsid aukartust, kirjeldab enamik inimesi positiivseid kogemusi.Mõned inimesed tunnevad aukartust rohkem kui teised. On leitud, et regulaarselt tunnevad aukartust inimesed, kes on avatud uutele kogemustele ja on ekstravertsemad.

Ausus

Ausus inimestevahelises kommunikatsioonis ja tegevustes inimes(t)elt oodatav omadus, mis väljendub tõe rääkimises ja valetamisest hoidumises.

Etikett (käitumine)

Etikett (prantsuse keeles étiquette) on konventsionaalse sotsiaalse käitumise koodeks.

Etikett muutub ajas ning erineb kultuuriti, klassiti ja grupiti.

Grupp

Grupiks ehk sotsiaalseks rühmaks nimetatakse igasugust inimeste (või ka loomade) kogumit, mida seob omavahel ühine sotsiaalne võrgustik.

Sotsioloogia mõistes on grupp inimkooslus, millel on järgmised tunnused:

liikmete vahel peab valitsema grupile ainuomane sotsiaalsete suhete kogum;

liikmed peavad olema vastastikuses sõltuvuses;

grupis valitseb arusaamine, et iga liikme käitumine mõjutab teisi grupi liikmeid

grupis valitseb ühine liikmesoleku ehk meie-tunne.Ühiskonnas on mitmesuguseid gruppe alates ühe pere liikmetest kuni kontori ametnikeni. Grupi liikmelisus võib olla stabiilne või muutuv.

Grupisuhete kujunemisel eristatakse 4 põhifaasi: sõltuvusfaas, konfliktifaas, eraldumisfaas, koostööfaas.

Julgus

Julgus on vastupidine seisukoht argusele ja nad mõlemad on seotud hirmuga. Julge olemine näitab tahtmist teha midagi hoolimata kaasnevatest riskidest.Julge olemine ei tähenda, et inimesel puudub hirm, vaid et ta oskab sellega teistmoodi hakkama saada. Inimesed, kel päriselt puudub hirm on kas sotsiopaadid või neil on ajukahjustus. Julge inimene ei karda hirmu, sest ta teab, et see on normaalne kaitsereaktsioon, mida ei saa täielikult välja lülitada. Hirm ebaõnnestuda on levinum põhjus, miks inimesed ei julge midagi teha. Hirm ebaõnnestuda teeb inimesed araks. Hirm ebaõnnestumise ees tekib juba lapsena, kui ebaõnnestumistega kaasneb karistamine. Karistusena mõjub lapsele ka tema üle naermine. Kui lapsele pakkuda erinevaid ülesandeid, mille puhul on ette teada, et nendega kaasneb kas võidurõõm või karistus, siis tegeleb laps meelsamini karistuse vältimise kui võidurõõmu saavutamisega. Erinevates kultuurides on hirm ebaõnnestumise ees erinev.

Jäljendamine

Jäljendamine ehk matkimine ehk imiteerimine ehk imitatsioon on käitumine, mille korral isend teeb järgi teise isendi toimimist.

Kass

Kass ehk kodukass (Felis catus) on kaslaste sugukonna kassi perekonda kuuluv väike kiskja, kaslaste hulgas ainus koduloom.

Keemia

Keemia on teadusharu, mis käsitleb ainete koostist, ehitust ja omadusi ning nende muundumise seaduspärasusi. Keemiat võib ka defineerida kui füüsika osa, mis uurib aatomite väliselektronkihti.

Keemia põhiharud on anorgaaniline, orgaaniline, füüsikaline ja analüütiline keemia. Keemiaseadused, füüsikalise keemia ja füüsikaseadused võimaldavad teha stöhhiomeetria arvutusi, reaktsioonide tasakaalu, kineetika, soojusefektide ja termodünaamika arvutusi. Reaalsete gaaside käitumine sarnaneb tavaliste tingimuste korral ideaalse gaasi käitumisega, seega ideaalse gaasi seadused on üsna hästi rakendatavad reaalsetele gaasidele ja nende lahustele.

Maagia

Maagia on käitumine, mille abil soovitakse mõjutada nähtamatuid jõude.Maagia (usund, religioon) on loodususundiline riituslik käitumine, millega püütakse oma eesmärkide saavutamiseks enda tahtele allutada üleloomulikke jõude. Maagia ja maagiline käitumine on nähtus kirjaeelses ühiskonnas või algusundis. Maagia on usundi tekkimise esimene aste ja ka usundirühma nimetus, milles kasutatakse vahendajat (vt prohvetlik usund).

Nn "risti ette löömisega", "musta kassi nägemisega" või "üle õla sülitamisega" seotud toimingud on maagilise mõtlemisega seotud käitumised, mis on kirja eelsest ühiskonnast üle kandunud tänapäeva ühiskonda.Analoogiamaagia (ka homöopaatiamaagia) sisaldab riitust, mille käigus mingi tegevuse matkimisega usutakse kutsuvat seda sündmust esile ka tegelikkuses. Näiteks on meremeestel uskumus, et vilistamisega on võimalik tuult esile kutsuda, samuti voodoo-vahanukkudesse nõelte torkimine.

Kontagioosne (ka kontakt-, sümpateetiline) maagia põhineb usul, et eemalseisva isikuga või olendiga on võimalik kontakti saada temaga kokku puutunud või talle kuulunud eseme kaudu. Näiteks võib tuua nii karukihva amuletina kaelas kandmise kui inimese kehakarvadest "armujoogi" valmistamise.

Muusikateadus

Muusikateadus ehk musikoloogia on muusikat ja selle arengut uuriv teadusharu. Muusikateaduse peamised aladistsipliinid on muusikateooria, muusikaajalugu ja muusikakriitika. Teiste aladistsipliinide seas on muusikaakustika, muusikaesteetika, muusikafolkloristika ehk muusikaetnoloogia, muusikapaleograafia, pillitundmine, muusikapedagoogika ja interpretatsiooniteooria.

Muusikat uurivad teadused:

Muusikaakustika <- heli

Muusikaajalugu <- ajalooline areng

Muusikateooria <- partituur

Muusikapsühholoogia <- käitumine ja reaktsioonid

Muusikasotsioloogia <- vastasmõju ühiskonnagaGrazi Ülikooli muusikateaduse professor Richard Parncutt soovitab muusikateaduse kui distsipliini struktuuri vaadelda järgmiselt :

tuumdistsipliinid, mis on otseselt suunatud muusikale enesele – muusikateooria, analüüs, kompositsioon, muusika esitus kõigis kultuurides, muusikastiilides ja perioodidel;

kesksed distsipliinid, mis on otseselt suunatud muusikalistele nähtustele ja kontekstile – etnomusikoloogia (muusikaantropoloogia), muusikaajalugu, muusikapsühholoogia, muusikasotsioloogia, kultuuriuurimine ja muusikaakustika;

perifeersed distsipliinid, mis toetavad tuum- ja keskseid distsipliine – kompuuting musikoloogias, psühhoakustika, muusikafilosoofia, muusikafüsioloogia ja muusika eelajalugu;

praktilised distsipliinid, kus musikoloogilisi teadmisi rakendatakse – muusikapedagoogika, muusikateraapia ja muusikameditsiin.Muusikateaduse valdkonnas tegutsev teadlane on muusikateadlane.

Nikita Hruštšov

Nikita Hruštšov (vene Никита Сергеевич Хрущёв; 15. aprill 1894 Kalinovka, Kurski kubermang – 11. september 1971 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, kindralleitnant (1943) ja NLKP Keskkomitee esimene sekretär – riigi tegelik juht aastail 1953–1964.

Rästiklased

Rästiklased (Viperidae) on madude sugukond, kelle esindajaid leiab üle kogu Maa, välja arvatud Antarktika, Austraalia, Uus-Meremaa, Iirimaa, Madagaskar, Hawaii ja väiksemad saared ning põhjapolaarjoonest põhja poole jäävatel aladel. Kõikidel liikidel on suhteliselt pikad liigenduvad hambad, millega saab sügavale saaklooma kehasse mürki süstida.

Eesti loomadest kuulub sellesse sugukonda teadaolevalt vaid üks maoliik – harilik rästik.

Skisofreenia

Skisofreenia on psüühikahäire, mida iseloomustab ebatavaline sotsiaalne käitumine ja raskused reaalsuse mõistmisega. Tüüpilised sümptomid on luulud, ebaselged või segadusseajavad mõtted, nende häälte kuulmine, mida teised ei kuule, vähenenud sotsiaalne kaasatus ja emotsionaalne väljendus ja motivatsiooni puudus. Inimestel, kel on skisofreenia, omavad tihtipeale ka teisi vaimse tervise probleeme, nagu ärevus, depressioon või sõltuvusainete kuritarvitamine. Sümptomid avalduvad tavaliselt järk-järgult, algavad noorukieas ja kestavad pikemat aega.Skisofreeniale on omased taju-, mõtlemis-, tundeelu ja tahteelu häired. Halvenenud on ka mälu.

Enesetapp on sagedaseim skisofreeniahaigete surma põhjus. Skisofreenianiahaigel tekib varakult nõutus ja arusaamine, et igapäevased olukorrad omavad eranditult isikule suunatud erilist, sageli pahaendelist tähendust. Sageli esineb tagakiusamisluulu ja teisi paranoilisi luulumõtteid, mis osadel haigetest täienevad või asenduvad suurusluuluga haiguse hilisemas järgus. Luulumõtete esinemine ei ole tüüpiline kõigile haigetele, nagu ka nende intensiivsus võib haiguse erinevatel arenguetappidel olla vahelduv. Sagedased on mõttelevi elamused (mõtted, tunded ja teod tunduvad olevat teistele teada) ja tunne nagu mõtlemist juhitakse väliste jõudude poolt. Võib kujuneda seletusluul, et isiku mõtteid ja tegusid mõjustavad loomulikud või üleloomulikud jõud, sageli väga veidral viisil. Haiged võivad end pidada kõige toimuva keskpunktiks.

Soov

Soov on püüdlus või ihalus midagi teha, midagi saada või lootus reaalsust või tajutavat muuta või lootus enda või kellegi teise jaoks mingit eesmärki saavutada.

Sotsiaalne norm

Ühiskondlikud (sotsiaalsed) normid on ajalooliselt kujunenud, kokkuleppeliselt või sunniga kehtestatud nõuded, mis allutavad inimeste toimimise (tegevuse, käitumise) ühiskonna (grupi) kui terviku huvidele ja mille järgimine on sellesse kooslusse kuulumise vältimatu tingimus.

Normide tekkimist pole lihtne selgitada ega jälgida, kuna sageli norme ei teadvustata ja nii tekivad ka normid justkui iseenesest. On välja toodud mitu moodust, kuidas normid võivad kujuneda:

juht või grupi liige teeb selgesõnalise avalduse, ütleb välja, milline on soovitatav või ebasoovitatav käitumine

kriitilised sündmused grupi tegevuses sunnivad gruppi otsustama, millist käitumist aktsepteeritakse. Norm luuakse selleks, et analoogseid olukordi edaspidi vältida;

kui teatud olukord ilmneb esmakordselt, võidakse selles olukorrasaset leidnud käitumine muuta normiks. Esimene sündmus võib toimida etalonina ("eelmisel korral me tegime nii");

varem eksisteerinud normid, mis võetakse üle mõnelt teiselt grupilt või mõnest muust allikast.Inimesi ja organisatsioonid, kelle ülesandeks on sotsiaalsete normide õpetamine, nimetatakse sotsioloogias sotsialiseerimise agentideks. Normide järgimist ühiskonnas reguleerivad sanktsioonid, mis võivad olla positiivsed ja mis innustavad norme järgima (preemia), või negatiivsed, mis püüavad normist üleastumist takistada. Kuritegelik käitumine on formaalsete normide rikkumine, mis on selgelt määratletud iga riigi õigusaktides koos vastava karistusega.

Sotsialiseerimise teguriteks on need faktorid ja tegevused, mis mõjutavad inimese hoiakuid, käitumist ja tegevust. Sotsialiseerimise agendid ja tegurid sotsialiseerivad inimest kas mikrotasandil (lähedased) või makrotasandil (valitsev kultuur, majandus, poliitika, massikommunikatsioon). Sotsialiseerumisprotsessis on osapoolteks inimene (laps, nooruk, täiskasvanu, vanur) või põlvkond ja sotsiaalne keskkond.

Roger Gould väitis, et täiskasvanu sotsialiseerumine on vabanemine lapsepõlve müütidest.

Sotsiaalne harmoonia on ühiskonnas välja kujunenud reeglite ja normide kogum, moraalne kord, mis Émile Durkheimi arvates on ühiskonda kokkuhoidev tegur. Kui sellest tekivad kõrvalekalded, on tegemist sotsiaalse hälbega, mis kahjustab ühiskonda. Väikesed hälbed võivad osutuda kasulikuks (täiustada sotsiaalse kontrolli mehhanismi), tõsised ja massilised rikkumised tekitavad anoomiat normitust, moraalitust (hälbekäitumise peapõhjus). Anoomia on iseloomulik kiiresti muutuvatele ja arenevatele ühiskondadele.

Sigmund Freud väitis, et inimene osaleb pidevas võitluses bioloogiliste kihude ja isiklike soovide ning teiselt poolt ühiskondlike nõudmiste ja normide vahel. Freudi terminoloogias on see võitlus idi ja superego vahel, mille tulemus on ego.

Tüütus

Tüütus on psühholoogias selline ebameeldiv inimese meeleolu või emotsioon, mida iseloomustab ärrituvus ja mis häirib inimese tavapärast mõttetegevust. Tüütust kutsuvad esile erinevad mõjutajad: korduv lihtne muusika, kellegi teise korduv käitumine, korduvad kohustuslikud tegevused jne. Tihtipeale peetakse tüütuteks reklaame või poplaule, mida erinevates meediakanalites järjepidevalt korratakse.

Ajakirjas International Journal of Conflict Management avaldatud uuring leidis, et kui tüütus ilmneb inimestevahelises suhtlemises kellegi isiku suhtes ja probleemi lahendada ei suudeta, võivad tulemused ekstreemseks kasvada. Ka leiti, et kui üks inimene süüdistab teist, et too on tüütu ja endal süüd ei näe, on probleemi teravaksmuutumine rohkem tõenäoline.

Psühholoogilise sõja käigus kasutatakse tüütuks muutumise efekti selleks, et halvata kellegi vastupanu. Näiteks aastal 1993 mängis Föderaalne Juurdlusbüroo Texases ühe kiriku juures valjuhääldist spetsiaalselt valitud muusikat, mille kohta oli teada, et see mõjub inimestele tüütuna, selleks et sundida David Koreshi poolehoidjaid alla andma.

Usaldus

Usaldus on olukord, kus üks inimene on valmis lootma teise isiku tulevikule suunatud tegudele. Lisaks lootmisele loobub inimene kas vabatahtlikult või mitte kontrollist selle tegevuse üle, mida teine teeb. Ta on ebakindel tegevuse tulemuse suhtes, ta saab ainut loota parimat. Ebakindlus tuleneb riskist milleski ebaõnnestuda ja saada kahju, juhul kui usaldusisik ei käitu nii nagu soovitud. Vladimir Lenin väljendas seda ideed lausega: "Usalda, aga kontrolli".Kontseptuaalselt saab usaldus olla nii kahe inimese kui ka sotsiaalsete rühmade siseselt (ajalugu, perekonnad, sõbrad, ühendused, organisatsioonid, ettevõtted, rahvad jne). See on populaarne sotsiaalteaduslik lähenemisviis, et näidata grupisisest ja väljapoole toimiva suhtluse dünaamikat.Sotsiaalteadustes uuritakse usalduse erinevaid nüansse. Sotsioloogias ja psühholoogias mõõdetakse selle tasemega, kus üks pool usaldab teist, kui ühe poole usku teise poole aususse, õiglusse või heasoovlikkusse. Sõna "kindlustunne" sobib paremini kirjeldamaks teise poole pädevust. Usalduse kaotus andestatakse kergemini, kui seda saab tõlgendada probleeme pädevusega, kui pahatahtlikkust ja valetamist. Ettevõtluses mõistetakse usalduse all tehingute usaldusväärsust. Kõigil juhtudel usaldus on heuristiline otsuse tegemise reegel, mis võimaldab inimesel hakkama saada ratsionaalsete põhjendustega keerulistes olukordades.

Ärevus

Ärevus on ebameeldiv sisemine seisund, milega käib tihti kaasas närviline käitumine, nagu näiteks edasi-tagasi sammumine, somaatilised kaebused ja rumineerimine. See on subjektiivselt tajutavad ebameelivad õudu tekitavad tunded oodatavate sündmuste suhtes, nagu näiteks kohe saabuv surm. Ärevus ei ole sama, mis hirm. Hirm on vastus reaalsele või tajutud ohule, samas kui ärevus on tulevase ohu ootus .

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.