Inimgeograafia

Inimgeograafia ehk ühiskonnageograafia on geograafia haru, mis uurib inimeste elu ja majandustegevust kohalikul, regionaalsel ja ülemaailmsel tasandil ruumis ja ajas. Inimgeograafia on üks kahest peamisest geograafia suunast. Inimgeograafia on sotsiaalteaduste haru, mis uurib maailma, inimesi, kogukondi ja kultuure[1], keskendudes koha- ja ruumisuhetele. Inimgeograafia analüüsib inimkonna, looduse ja inimtegevuse vastasmõju ja suhteid nii looduse kui ka ühiskonna seisukohast. Inimgeograafia erineb loodusgeograafiast selle poolest, et keskendub inimtegevusele ja kasutab sagedamini kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Teadusharuna on inimgeograafia iseäranis mitmekülgne meetodite ja teoreetiliste lähenemiste poolest.

Inimgeograafia peamised allharud on majandus- (sh tööstus-, põllumajandus-, veondus- ja turismigeograafia), sotsiaal- (sh rahvastikugeograafia ja asustusgeograafia (linna- ja ruraalgeograafia), poliitiline (sh valimis- ja sõjageograafia ning geopoliitika), meditsiini-, ajalooline, kultuurigeograafia (sh keelte ja religioonide geograafia) jm.

HAV prevalence 2005
A-hepatiidi levik maailmas. Meditsiinigeograafia

Ajalugu

Nii loodus- kui sotsiaalgeograafilistel teadmistel on pikk ajalugu. Geograafia ajaloos on geograafid tihti kirja pannud ja seletanud nähtusi, mida tänapäeval käsitletakse loodusgeograafia asemel pigem inimgeograafia osana. Näiteks Vana-Kreeka geograaf ja ajaloolane Hekataios Mileetoselt kirjeldas nii antiikmaailma elanikke kui ka loodusolusid.

Geograafiat hakati Inglise ülikoolides õpetama 16. sajandi lõpus, USA-s 19. sajandi alguses. Formaalse akadeemilise teadusharuna tunnustati geograafiat alles 18.-19. sajandil.[2]

1830. aastal rajati Inglismaal Kuninglik Geograafiaselts (Royal Geographical Society) [3], esimene geograafia õppetool loodi Suurbritannias aga alles 1917. aastal. Esimene, kes Suurbritannias silma paistis, oli Halford John Mackinder, keda peetakse üheks geopoliitika ja geostrateegia loojaks. Mackinder hakkas Oxfordi Ülikoolis õpetama 1887. aastal.

Riiklik Geograafiaselts (National Geographic Society) loodi 1888. aastal USA-s ja see hakkas välja andma ajakirja National Geographic, millest sai geograafia populariseerija, omades seda rolli tänapäevani. Riiklik Geograafiaselts on pikka aega pakkunud geograafiaalast haridust ja viinud läbi uurimusi.

Üks esimesi näiteid, kus geograafia meetodeid pole kasutatud üksnes Maa füüsikaliste omaduste kirjeldamiseks ja teoretiseeringuks, on John Snow kaart 1854. aasta Broad Streeti koolerapuhangu kohta. See kaart on ühtlasi ka üks esimesi näiteid meditsiinigeograafiast.

Snow-cholera-map-1
John Snow kaart koolera leviku kohta Londonis 1854. aastal

Praeguseks küllaltki selge erinevus loodus- ja inimgeograafia vahel kujunes alles hiljem. Ühendus inim- ja loodusgeograafia valdkonna vahel avaldub kõige selgemini keskkonnadeterminismis, mis sai populaarseks 19. sajandil ja mis oli tihedalt seotud evolutsioonibioloogia teooriatega. Selle suunaga tegelesid Carl Ritter, Ellen Churchill Semple, Ellsworth Huntington, Thomas Griffith Taylor jt. Keskkonnadeterminismi teooriast lähtuvalt sõltub inimeste tegevus ja käitumine otseselt neid ümbritsevast looduskeskkonnast. 19. sajandi keskel sattus keskkonnadeterminism rünnaku alla metoodilise järjepidevuse puudumise tõttu, hiljem püüde tõttu õigustada rassismi ja imperialismi.

Sarnane inim- ja loodusgeograafia kokkupuude ilmneb ka hilisemas regionaalgeograafias 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel. Regionaalgeograafia eesmärk oli jagada ruum regioonideks ning seeläbi mõista ja kirjeldada iga regiooni iseloomulikke omadusi nii inim- kui loodusgeograafiast lähtudes. Säilisid mõned tähelepanekud keskkonna mõjust ühiskonnale ja kultuurile nagu keskkonnadeterminismiski, küll aga possibilismi ja kultuuriökoloogia mõjutustega.

1960.ndatel toimus kvantitatiivne revolutsioon, mis tõi kaasa tugeva kriitika regionaalgeograafia suhtes. Heideti ette teadusliku ranguse puudumist ja teadusharu kirjeldavat olemust. Jätkati geograafia eristamist geoloogiast ja inimgeograafia eristamist loodusgeograafiast. 20. sajandi keskel hakkasid geograafid ruumiprobleemide lahendamisel rakendama statistilisi ja matemaatilisi meetodeid.[1] Omandati kvantitatiivsed meetodid ruumimustrite analüüsimiseks ja ruumilise organiseerumise mudeli arendamiseks.[2]. Kvantitatiivrevolutsiooni käigus loodud edasiarendused on nähtavad geoinfosüsteemides. Statistika kasutamine, ruumimudelite loomine ja positivistlik lähenemine on senini paljudes inimgeograafia kõrvalharudes aktuaalne. Selle ajajärgu tuntumaid inimgeograafe on Fred Schaefer, Waldo Tobler, William Garrison, Peter Haggett, Richard Chorley, William Bunge ja Torsten Hägerstrand.

Paljud positivismi kriitikud sidusid end uue esile tõusnud geograafia haruga. Kriitilise geograafia esiletõus märkis inimgeograafia ajaloos järjekordset pöördepunkti. Esilekerkinud biheiviorism püüdis mõista, kuidas inimesed loovad koha ja ruumi ning teevad lokaalseid otsuseid. Veelgi mõjukamaks osutus radikaalne geograafia, mis tõusis esile 1970ndatel ja 1980ndatel ning toetus marksismi teooriale ja tehnikatele. Radikaalset geograafiat seostati selliste geograafidega nagu David Harvey ja Richard Peet. Keskenduti eelkõige inimese käitumise uurimisele. Kasutati nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid. Üritati leida lahendusi probleemidele, mis kaasnesid kvantitatiivse lähenemisega [4], prooviti pakkuda pigem seletusi kui kirjeldusi, pakkuda alternatiive, lahendusi ning omada poliitilist seotust,[5] vastupidi eraldatusele, mis on iseloomulikum positivismile. Kvantitatiivsele lähenemisele heidetigi kõige enam ette, et see ei suutnud kirjeldada elu täielikult, jättes kõrvale inimese mõju. Radikaalne geograafia ja marksismi ning sellega seotud teooriate jooned on tänapäevase inimgeograafia oluline osa. Humanistlik geograafia, mille üks tuntumaid esindajaid on Yi-Fu Tuan, sarnaneb biheivioristliku geograafiaga, kuid on metoodiliselt veelgi kvalitatiivsem. Humanistlikus geograafias kasutatakse sageli näiteks osaluseksperimenti ehk etnograafilist meetodit ning intervjuu- ja ankeetküsitluse meetodit.[6]

Muutused kriitilises geograafias viisid kaasaegsete lähenemisteni teadusharus, näiteks feministliku geograafia ja uue kultuurigeograafiani, ning tiheda seoseni postmodernismi ja poststrukturalismi teooriate ja filosoofiatega.

Valdkonnad

Peamised uurimissuunad inimgeograafias keskenduvad järgmistele uurimisvaldkondadele.

Kultuur

Kultuurigeograafia on ruumiline kultuuriteadus. Kultuurigeograafia uurib kultuuritooteid ja norme ning nende muutumist ja suhteid kohtades ning ruumis. Kultuurigeograafia kirjeldab ja analüüsib inimeste ruumilist käitumist ja seda, kuidas keel, religioon, majandus, valitsus ja muud kultuurilised fenomenid eri kohtades muutuvad või jäävad samaks.[7]

Alajaotus: lastegeograafia, zoogeograafia, keelegeograafia, religioonigeograafia, seksuaalsuse geograafia.

Majandus

Majandusgeograafia uurib inimeste majandusliku tegevuse paiknemist ja ruumilist korraldust. Peamised uurimisteemad on globaliseerumisprotsessid, majanduse ruumiline korraldus, institutsioonide, ühiskonnakorralduse ja kultuuri mõju majanduse ruumilisele korraldusele.[6]

Alajaotus: üldmajandusgeograafia, üksikute majandusharude geograafia (tarbimisgeograafia, tööhõive- ja tööjõu geograafia).[6]

Tervis

Meditsiinigeograafia all mõistetakse inimeste haiguste geograafilise leviku, tervisliku seisundi ning tervishoiu valdkonna geograafiliste iseärasuste uurimist.

Ajalugu

Ajalooline geograafia on mineviku ühiskondade ruumilise korralduse uurimine.[6] Ajalooline geograafia tegeleb laia temaatika ja probleemistikuga. Tavalised uurimisteemad on geograafia ajalugu ja kohtade või regioonide muutumine aja jooksul. Paljud geograafia ajaloo uurijad tegelevad geograafia seaduspärasuste muutumisega aja jooksul, kaasa arvatud inimeste vastastikmõju keskkonnaga ja kultuurmaastike loomine.

Poliitika

Poliitiline geograafia on ruumiline politoloogia ehk uurib poliitilise tegevuse ruumilist korraldust.[6] Poliitiline geograafia uurib nii saaduste jaotumise ruumilist ebavõrdsust kui ka poliitilisi protsesse ja seda, kuidas poliitilised protsessid on mõjutatud ruumilistest struktuuridest. Poliitilise geograafia jagunemine: rahvusvaheliste suhete geograafia, riigisiseste suhete geograafia. Poliitiline geograafia hõlmab näiteks valmisgeograafiat, geopoliitikat ja sõjageograafiat.

Rahvastik

Rahvastikugeograafia käsitleb seda, mil määral ruumilised muutused rahvastiku levikus, koosseisus, migratsioonis ja rahvastikukasvus on seotud koha olemusega. Rahvastikugeograafia tegeleb ennekõike paiknemise ja ruumilise korralduse mõjuga rahvastikuprotsessidele, mitte rahvastikuprotsesside uurimisega.[6]

Asustus

Asulastiku geograafia on teadus linna ja maapiirkondadest, pöörates erilist tähelepanu asulate sisemise struktuuri (asulageograafia) ning erinevate asulate vastastikuste mõjude uurimisele (asulategeograafia).[6] Uuritakse alasid, kuhu on koondunud ehitised ja infrastruktuur, ning kus enamik majandustegevusest kuulub teise ja kolmandasse sektorisse. Linnageograafia puhul tegeletakse tihedama rahvastikutihedusega aladega.

Inimgeograafia Eestis

Eesti kõrgkoolides on kaks inimgeograafia õppetooli.

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituudis on inimgeograafia professor Rein Ahas, samas töötavad Ott Kurs, Jussi Jauhiainen, Garri Raagmaa, Tiit Tammaru, Ain Kull, Erki Tammiksaar, Anto Aasa, Uudo Pragi, Ülle Liiber, Tiia Rõivas, Siiri Silm ja Olle Järv.

Tallinna Ülikoolis on inimgeograafia professor Hannes Palang, kes juhatab ka sellealast uurimisrühma.

Tuntud inimgeograafe

Carl ritter
Carl Ritterit peetakse üheks alusepanijaks moodsale geograafiale.

Viited

  1. 1,0 1,1 Johnston, Ron (2000). "Human Geography". In Johnston, Ron; Gregory, Derek; Pratt, Geraldine et al.. The Dictionary of Human Geography. Oxford: Blackwell. pp. 353–360
  2. 2,0 2,1 Gill Valentine, Nicholas Clifford, Sarah Holloway, Stephen P Rice. Key Concepts in Geography, London : SAGE Publications Ltd, 2009
  3. Royal Geographical Society. "History". Vaadatud 9. märts 2011.
  4. Harvey, David (1973). Social Justice and the City. London: Edward Arnold. pp. 128–9.
  5. Antipode: A Radical Journal of Geography (2009). "Antipode: A Radical Journal of Geography: Celebrating Over 40 years of Radical Geography 1969–2009". Vaadatud 31. mai 2010.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Uudo Pragi. Sissejuhatus inimgeograafiasse, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002
  7. Jordan-Bychkov, Terry G.; Domosh, Mona; Rowntree, Lester (1994). The human mosaic: a thematic introduction to cultural geography. New York: HarperCollinsCollegePublishers. ISBN 978-0-06-500731-2.
Aadress

Aadress on inimese elukoha, asutuse asukoha, maaüksuse või muu koha määrang haldusüksuste nimede ja muude nimede ning sageli ka numbrite abil.

Aadressil on mitu funktsiooni:

võimaldab mingi hoone füüsilist leidmist, eriti linnas, kus on palju hooneid ja tänavaid

võimaldab postisaadetiste soovitud sihtkohta toimetamist

väljendab sotsiaalset staatust

hõlbustab statistika kogumist, nt rahvaloendusel

Ajalooline geograafia

Ajalooline geograafia on ajaloo ja geograafia piiriteadus, mis uurib maade ja piirkondade teatud ajajärkude loodus-, ühiskonna-, poliitilist ja rahvastikugeograafiat. Tekkis 16. sajandi ajaloo abiteadusena.

Asustusgeograafia

Asustusgeograafia on inimgeograafia haru, mis uurib asustust ja asulaid.

Asustusgeograafia uurib muu hulgas asulatüüpe, asulate tekkimise ja arengu geograafilisi tingimusi ning asustussüsteemi.

Asustusgeograafia harude seas on linnageograafia ja ruraalgeograafia.

Geograafia

Geograafia ehk maateadus (kreeka keeles 'γεωγραφία', "Maa kirjeldus") on teadus, mis uurib looduslike ja kultuuriliste nähtuste jaotust ning nendevahelisi ruumilisi seoseid Maal.

Geograafia mõisteid

Selles loendis on loetletud inimgeograafia, geoinformaatika, kartograafia ja geodeesiaga seotud üldmõisted. Loodusgeograafia ja meteoroloogia mõisted on artiklis maateaduste mõisteid. Artikli lõpus on lingid mitmesuguste geograafiliste objektidega seotud loenditele.

Hannes Palang

Hannes Palang (sündinud 14. novembril 1968) on eesti geograaf.

Ta lõpetas aastal 1993 Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna geograafia erialal.

Palang uurib Eesti kultuurmaastike muutuste põhjusi ja tagajärgi.

12. märtsist 2007 on ta Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi direktor. 8. märtsil 2011 valis instituudi kolleegium Hannes Palangu ametisse ka järgmiseks neljaks aastaks.

17. juunil 2008 valiti Palang Tallinna Ülikooli inimgeograafia professoriks.

Humanitaarteadused

Humanitaarteadused on inimese kultuurilist ja ühiskondlikku tegevust käsitlevad teadused.

Eelkõige arvatakse humanitaarteaduste alla: ajalugu, teoloogia, filoloogia, kirjandusteadus, psühholoogia, semiootika, muusikateadus, teatriteadus ja kunstiteadus. Sageli peetakse humanitaarteadusteks ka mitmeid kitsamaid distsipliine nagu kultuuriantropoloogia, inimgeograafia, mütoloogia jms.

Traditsiooniliselt käsitletakse humanitaarteadusi vastandatuna reaalteadustele ehk loodusteadustele, samas ei saaks loodusteadused ilma humanitaarse osata olemas olla, sest kogu haridus (ka reaalteaduslik) põhineb keele ja kirja olemasolul.

Uuemal ajal on püütud humanitaarteadustest eristada sotsiaalteadusi, mis keskenduvad inimeksistentsi ühiskondlikule aspektile, samas on praktikas vahel raske tõmmata nende vahele ranget piiri.

Humanitaarteaduste hulka arvatakse mõnikord ka filosoofia, kuid filosoofia kuulumine teaduste hulka on vaieldav.

Humanitaarteadusi rõhutavat haridust nimetatakse humanitaarhariduseks.

Seoses andmeanalüüsi laienemise ja digitaalsete vahendite kasutuselevõtuga humanitaarias on hakatud rääkima ka digihumanitaariast (inglise digital humanities). Samas on vaieldav, kas seda saab pidada eraldi valdkonnaks.

Infoühiskond

Infoühiskond (inglise keeles information society) on informatsiooni tähtsustav ja seda kõigis eluvaldkondades maksimaalselt kasutav (hankiv, tootev, talletav, levitav) ühiskond.

Infoühiskond on koondmõiste rõhutamaks info ja infokäitluse mahtude ja tähtsuse suhtelist suurenemist tänapäeva ühiskonnas. See on kõikehõlmav ning haarab kogu sotsiaalset reaalsust. Infoühiskonna peamiseks tunnuseks on arvutite massiline kasutamine ja kõikjale ulatuvad ülemaailmsed, personaalsed kommunikatsioonikanalid (Internet ja sellel baseeruvad struktuurid) ning elektroonilised teenused. Infoühiskonna inimesel on võimalik juurde pääseda tohutule hulgale andmepankadele ja infoallikatele. Tema abivahendiks on võimsad personaal- ja serverarvutid.

Infoühiskonnas valitseb elukorraldus, kus enamus inimkonna loodud väärtusi on kätketud teabesse, mida hoitakse, teisendatakse ja edastatakse universaalsel digitaalsel kujul. Selleks loob võimalused üleüldine andmeedastusvõrk, millele juurdepääs on tagatud kõigile ühiskonna liikmetele. Geograafilised kaugused, nii riigisiseselt kui ka riikidevaheliselt, kaotavad oma senise tähenduse, kaotades *äärealasid ning ühtlustades eri piirkondade konkurentsivõimet. Väheneb piirkondlik ebavõrdsus ja pikas perspektiivis ka arenguerisused.

Jussi S. Jauhiainen

Jussi Sakari Jauhiainen (sündinud 13. oktoobril 1963 Helsingis) on soome geograaf, Turu Ülikooli geograafiaprofessor ning Tartu Ülikooli linnageograafia dotsent.

Jauhiainen on olnud professor Oulu Ülikoolis (geograafia ja regionaalplaneerimine, 2002–2009) ja Helsingi Ülikoolis (1999–2002, linnageograafia) ning dotsent Tartu Ülikoolis (1995–2000, inimgeograafia). Samuti ta on olnud mitme ülikooli külalisteadur, viimati (2008) University of Namibias ja Universidad de Buenos Aireses.

Tema peamised uurimishuvid on linn, regionaalne areng, regionaalpoliitika, innovatsioonipoliitika ning inimgeograafia teooria, samuti regionaal- ja linnaplaneerimise poliitikad ja areng, urbanistika, Euroopa Liidu regionaalpoliitika, Euroopa, Läänemere piirkond, Balti riigid, Eesti, Soome.

Koos Are Kontiga on ta kooliõpiku "Loodus- ja inimgeograafia põhikoolile III osa" autor.

Kultuuriteooria

Kultuuriteooria on kultuuri uurivate teaduste teoreetiline ühisosa.

Määratledes kultuuri näiteks kui keelevõime ja sellest tulenevate märgisüsteemide pärandumisprotsessi (ehk loomise pärandumist), on kultuuriteooria objektiks selle protsessi seaduspärad.

Kultuuriteooria tähtsaks lähenemisviisiks on Juri Lotmani ja ta kolleegide kujundatud kultuurisemiootika.

Kultuuriteooria lõimib seega mitmeid sotsiaal- ja humanitaarteaduse harusid – semiootika, antropoloogia (eriti kultuuriantropoloogia), sotsioloogia, etnoloogia, kunstiteooria, samuti ajalooteadus, politoloogia, inimgeograafia jt.

Kuivõrd kultuuriteooria üheks keskseks ülesandeks on kultuuri teoreetiline määratlemine, on ta kokkupuutuv ka filosoofilise antropoloogiaga.

Kultuuriteooriat õpetatakse Eestis Tartu Ülikoolis (semiootika ja kultuuriteooria õppekava) ning Tallinna Ülikoolis (kultuuriteooria õppetool). 2008. aastal loodi Kultuuriteooria tippkeskus.

Loodusgeograafia

Loodusgeograafia ehk füüsiline geograafia on inimgeograafia kõrval üks kahest peamisest geograafiaharust. Loodusgeograafid uurivad seda osa Maast, mis on inimese elukeskkonnaks.

Maa on jaotatud erinevateks sfäärideks, millest peamised on atmosfäär, biosfäär, krüosfäär, hüdrosfäär, litosfäär ja pedosfäär. Loodusgeograafid tegelevad geomorfoloogia, glatsioloogia, hüdroloogia, meteoroloogia, klimatoloogia, maastikuteaduse, loodusressursside jms uurimisega.

Loodusgeograafia erineb geoloogiast peamiselt ajateguri poolest. Kui geoloogia uurimisobjektiks on Maa kogu 4,5 miljardi aasta vanune ajalugu, siis loodusgeograafias omab üldjuhul tähtsust vaid viimasele jääajale järgnenud ajavahemik.

Maa (piirkond)

Maa on geograafiline piirkond. See võib olla iseseisev riik või sõltuv poliitiline üksus, mida seostatakse kindla rahvaga või kindlate omadustega. Maad võivad olla varasemad iseseisvad riigid, näiteks Inglismaa, Šotimaa ja Wales. Kindla rahvaga seotud maadeks on näiteks Lapimaa, Baskimaa ja Tatarstan.

Maastikuteadus

Maastikuteadus on ühtaegu inimgeograafia ja loodusgeograafia haru, mis käsitleb maastikke kui looduskomplekse (maastikusfääri koostisosi), uurib nende ehitust, teket, arenemist, paiknemise seaduspärasusi, liigitust ja muutumist inimtegevuse tagajärjel.

Rahvastik

Rahvastik on demograafias inimeste kogum, kes elab maakeral (kogu inimpopulatsioon, maakera rahvastik) või mingil kindlal territooriumil (nt mandri, riigi, piirkonna jne rahvastik). Tänu sündimusele toimub pidevalt rahvastiku taastumine.

Rahvastikku uurivad sellised teadusharud nagu sotsioloogia, demograafia, inimgeograafia ja statistika.

Demograafia on rahvastikuteadus, mis uurib statistilisi andmeid rahvaarvu, paiknemise, soolise koostise ja arengu kohta. Lisaks ka rahvastiku haridustaset, religioone ja rahvusi.

Regionaalne integratsioon

Regionaalne integratsioon ehk lõimumine/lõimimine on protsess, kus naaberriigid sõlmivad omavahel kokkuleppe koostöö tihendamiseks ühiste institutsioonide ja reeglite abil.

Rein Ahas

Rein Ahas (10. detsember 1966 – 18. veebruar 2018 Tartu) oli eesti geograaf, Tartu Ülikooli inimgeograafia professor.

Ta lõpetas aastal 1984 Luunja Keskkooli. Aastal 1991 lõpetas ta Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna geograafia osakonna, spetsialiseerudes eriprogrammi alusel loodusgeograafiale ja looduskaitsele. Magistrikraadi geograafia alal sai ta samas ülikoolis 1994. aastal ja doktorikraadi 1999. aastal.

Rein Ahas on põhiliselt töötanud Tartu ülikooli geograafia osakonnas. 2004–2006 oli ta TÜ inimgeograafia õppetooli hoidja ning alates 2006. aastast oli ta TÜ inimgeograafia ja regionaalplaneerimise õppetooli juhataja, professor.

Ta on olnud külalisprofessor Oxfordis, USAs, Austrias, Rootsis, Belgias ja Soomes.

Sotsiaalgeograafia

Sotsiaalgeograafia on inimgeograafia haru, mis uurib inimeste elu korraldamise vorme ning ruumilisi protsesse eelkõige töö-, olme- ja puhkuse tingimuste seisukohast.

Sotsiaalgeograafia on seotud sotsioloogia, demograafia ja majandusteadusega.

Sotsiaalteadused

Sotsiaalteadused ehk ühiskonnateadused on kogum akadeemilisi distsipliine, mis uurivad inimkäitumise sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekte. Nad erinevad humanitaarteadustest rangemate tõendamisstandardite ja teadusliku meetodi rõhutamise poolest. Sotsiaalteadused kasutavad nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid.

Sotsiaalteaduste hulka arvatakse teiste seas:

sotsioloogia

majandusteadus

politoloogia

demograafia

õigusteadus

pedagoogika

kulturoloogia

kultuuriantropoloogia

inimgeograafia

semiootika

infoteadusÕigusteadus, kultuuriantropoloogia ja semiootika võidakse arvata ka humanitaarteaduste hulka.

Mõnikord eristatakse sotsiaalteadustest käitumisteadusi, mille alla kuuluvad põhiliselt psühholoogia ja pedagoogika (kasvatusteadused).

Tiit Tammaru

Tiit Tammaru (sündinud 4. veebruaril 1972) on eesti geograaf, Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor ning Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik.

Ta kaitses doktorikraadi inimgeograafia alal 2001. aastal tööga "Linnastumine ja linnade kasv Eestis nõukogude aastatel".

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.