Inimene

Inimene kõige üldisemas tähenduses on liigi Homo sapiens ('tark inimene') esindaja. Liigina on teda eesti keeles nimetatud ka nüüdisinimeseks ehk pärisinimeseks. Tänapäeval elab Maal selle liigi alamliik Homo sapiens sapiens ('nüüdisinimene').

Inimesele on iseloomulik püstine kõnd, käte kasutamine, tööriistade valmistamine ja kasutamine, artikuleeritud kõne ning arenenud mõistus. Teistest hominiididest ehk inimlastest erineb inimene lünkadeta hambaridade, vähese karvkatte, arenenud lõuatsi ja paljude teiste tunnuste poolest.

Nüüdisinimeste kõige varasemad eellased elasid Maal juba vähemalt 300 000 aastat tagasi.[1]

Inimesi on väliste tunnuste alusel jaotatud rassideks, kuid seda jaotust on ka vaidlustatud.

Inimene
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Esikloomalised Primates
Ülemsugukond Hominoidea
Sugukond Inimlased Hominidae
Alamsugukond Homininae
Triibus Hominini
Alamtriibus Hominina
Perekond Inimene Homo
Liik Inimene Homo sapiens
Alamliik Homo sapiens sapiens
Trinaarne nimetus
Homo sapiens sapiens
Linné, 1758
American soldiers watch as the Tricolor flies from the Eiffel Tower again
Tsivilisatsioonide kokkupõrge: USA sõdurid (inimliigi Homo sapiens sapiens esindajad) vaatlevad militaarmaasturilt vabaduse, võrdsuse ja vendluse etaloni prantsuse trikoloori taaslehvimist 19. sajandi inseneeria tippteose Eiffeli torni tipus. II Maailmasõda oli 1944. aastal juba lõplikult raugemas, pannes aluse Külmale sõjale. Mustvalge foto inimeste konstrueeritud ja ideologiseeritud ülikeerulisest maailmast on vastava tehnoloogia abil pildistanud niisamuti inimene ise

Inimesele iseloomulikud tunnused

Suur aju, millel on hästi arenenud ajukoor. Püsisoojane ehk endotermne, st organism saab soojust keha sisemisest soojusproduktsioonist. Kahel jalal liikumine. Aeglane individuaalne areng. Järglased vajavad hoolitsust pikka aega. Puudub innaaeg. On iseloomulik mittesesoonne sigimine. Segatoiduline. Toitu töödeldakse enne tarvitamist. Artikuleeritud kõne, mõtlemine, mille tõttu on teadlik enesest ja ennast ümbritsevast maailmast, selle ehitusest, siseelust ja loogikast. Võimeline õppima ja arenema. Kultuuriline käitumine. Sotsiaalsed suhted tuginevad perekonnasuhetele. Oskab valetada ja valmistada tööriistu, luua ja kasutada tehnoloogiaid.

Inimese kui imetaja iseloomulikud tunnused

  • Gaasivahetus kopsudes.
  • Süda on 4-osaline.
  • Esineb suur ehk kehavereringe ja väike ehk kopsuvereringe.
  • Toiduainete peenestamine, toitainete lõhustamine, toitainete imendumine seedetraktis.
  • Pidev energiavajadus.
  • Rakuhingamisel toimub lõhustumissaaduste dissimilatsioon energia saamiseks.
  • Soojuse pidev tootmine ainevahetusprotsesside tulemusel.
  • Organismis on stabiilne sisekeskkond ja püsiv temperatuur.
  • Toimub pidev termoregulatsioon ning organismi talitluste ja homöostaasi neuraalne ja homoraalne regulatsioon.
  • Biosünteesiprotsesside käigus kehaomaste ainete valmistamine.
  • Jääkainete (uriini) eritusprotsessid neerudes.
  • Info saamine väliskeskkonnast meeleelundite vahendusel.
  • Ajutegevus.
  • Kõrgem närvitalitlus.
  • Inimene organism on kui isereguleeruv süsteem.
  • Organism on terviklik süsteem- kõik elundkonnad on omavahel seotud.
  • Organismi talitlused toimuvad rütmiliselt. Organismisisene bioloogiline kell sünkroonib elundkondade talitlust ööpäeva rütmiga.
  • Keskmine inimene on 1,5–1,8 m pikk, kuigi see võib olenevalt kohast väga palju varieeruda[2]. Keskmine emane ehk naissoost inimene kaalub 54–64 kilogrammi ja isane ehk meessoost 76–83 kg[3].

Inimese arvukus

Tubal Pregnancy with embryo
Inimese embrüo, 10 mm pikkusena
Next.svg Pikemalt artiklis Rahvastik ja Maailma rahvaarv

31. oktoobril 2011 ületas inimeste arv Maal 7 miljardit.[4]

Vaata ka

Viited

  1. Jaan-Juhan Oidermaa: "Professor uutest fossiilidest: seekord tuleb tõesti õpikud ringi kirjutada" ERR NOvaator, 7. juuni 2017
  2. answers.com välja otsitud 6.08.10
  3. articleworld.org välja otsitud 6.08.10
  4. USA statistikaameti hinnangul 12. märtsil 2012; välja otsitud 2012-06-01

Välislingid

Helilooja

Helilooja (saksa keeles Tonsetzer, Tondichter, Tonschöpfer) ehk komponist (ladina keeles componere‚ kokku panema) on inimene, kes loob heliteoseid ehk tegeleb heliloomingu ehk komponeerimisega.

Helilooja võib enda loodud heliteoseid ise esitada ja/või esitavad (sh tõlgendavad ehk interpreteerivad) neid teised. Tänapäeval luuakse ka elektroakustilist ja elektroonilist muusikat, mille puhul heliteosed luuakse ja/või esitatakse osaliselt või täielikult elektroonika abil isegi kuni esitusinterpretatsiooni puudumiseni.

Hõimkond

Hõimkond (ladina phylum või divisio) on bioloogilise taksonoomia suurüksus, mis jaguneb klassideks, mõnikord ka alamhõimkondadeks. Sarnased hõimkonnad moodustavad riigi.

Hõimkonnad on näiteks katteseemnetaimed, lülijalgsed, keelikloomad. Inimene kuulub keelikloomade hõimkonda.

Taimede ja seente süstemaatikas peetakse ladinakeelset divisio't võrdväärseks hõimkonnaga. Loomasüstemaatikas on divisio eestikeelne vaste põhikond, mis on kõrgem kui hõimkond; zooloogias tähistab hõimkonda ladinakeelne phylum.

Tänapäeva loomariigi hõimkondadest on kõige liigirohkem lülijalgsed, kus on üle 1,1 miljoni liigi. Limuseid on 112 tuhat, keelikloomi üle 100 tuhande, ümarusse 80 tuhat kuni miljon liiki. Mõnest hõimkonnast on seevastu teada väga vähe liike: hõimkonnas Placozoa on 1 liik, hõimkonnas Xenoturbellida 2 liiki ja hõimkonnas Cyclophora vähemalt 3 liiki. Kokku eristatakse loomariigis 36 hõimkonda ja liikide arv on eeldatavasti üle 2 miljoni. Taimeriigis eristatakse 11 ja seeneriigis 6 hõimkonda.

Missugused tänapäevased hõimkonnad esimestena välja kujunesid, see ei ole teada. See sõltub natuke sellest, kuidas hõimkonda määratleda, ja sellestki, kuidas leide interpreteerida. Kambriumist on teada kivistisi, mis meenutavad mõnd tänapäevast hõimkonda, kuid sarnasus võib olla juhuslik. Paljude hõimkondade teke seotakse kambriumi plahvatusega, kuid on võimalik, et mõni neist eksisteeris juba varemgi. Teadaolevalt on kõik loomahõimkonnad tekkinud ookeanis nagu elugi, ehkki ühes tänapäevases hõimkonnas (küüsikloomad) ei ela ookeanis ühtki liiki.

Karma

Karma ehk tegu (sanskriti keeles karma; paali keeles kamma; tiibeti keeles las; hiina keeles 業 ye; jaapani keeles gō) on india õpetustes üks alusmõisteid, teo ja tagajärje üleüldine seadus.

Iga ihu, jutu või meelega tehtud tegu kannab vastavaid tagajärgi ehk teovilju. Populaarses kirjanduses väljendatakse tegude ja teoviljade seadust ka laensõna karma kaudu. Halb tegu, eeskätt selline, mis kahjustab teisi olendeid, toob kaasa halva tagajärje, hea tegu aga hea tagajärje (näiteks sündimise vastavalt halvemas või paremas olukorras). Seega on tegu seotud üldise põhjuslikkuse seadusega, mille järgi kõik nähtused on omavahel seotud ning millel põhineb sansaara.

Budismis on tegu seotud meelekujundite (sanskriti keeles saṃskārā, paali keeles sankhārā) mõistega kui tegude tegemisele sundiva komponendiga isiksuse viie koostisosa seas. Olendid saavad valida, milliseid tegusid nad teevad, ja sellega määrata teovilja. Kõige paremate tegude hulka kuuluvad need, mis viivad vabanemisele (sanskriti keeles mokṣa). Budismi järgi buddhad ja bodhisattvad on vabanenud tegude ja teoviljade seadusest, sest nad on jõudnud teadvuse kõrgeimasse seisundisse ning ei toimi enam teadvustamata tungide ajel, vaid üksnes kõikide olendite hüvangut taotleva teadvustatud kaastunde mõjul.

Džainismis mõistetakse tegu kui väga peent substantsi, mis tekib põhjuse ja tagajärje toimest ning määrib loomuldasa puhast hinge (sanskriti keeles jīva). Tegudest vabastab eneseohjeldamine (sanskriti keeles saṃvara), mis hõlmab üksinduses elamist, söögi ja keha muude vajaduste piiramist, mõtlust ja isetust.Karma on võime suhestuda mingi spetsiifilise olukorraga. Näiteks, kui inimene on eelnevalt omandanud mingis olukorras toimetulekuks vajalikud oskused, siis on isik loonud endale selle karma. Karma on seotud ka identiteediga - kui isik usub, et ta on inimene, kes käitub mingil viisil, siis ta valikuvabadus olevikus (mõistlikult) käituda väheneb ja isik käitub vastavalt enda identiteedile. Igal isikul on lõpmatu arv väikeseid, spetsiifilisi karmasid.

Budismis on karmaga tihedalt seotud eelmiste elude mõiste. Elu mõiste on kasutusel seetõttu, et inimest, tema käitumist ja aegruumi nähakse ühe tervikuna. Elu on pidevas vooseisundis. Isik, kes oli eile, seda isikut sel kujul enam ei ole. Nüüd on juba uus elu, uus "mina". Igal ajahetkel toimub surm ja sünd. Kuna "mina" on aegruumist lahutamatu, siis öeldakse ka, et "iset" kui sellist ei ole tegelikult olemas. "Ise" olemasolu ja "minatunne" on meele loodud illusioon.

Karma mõistet kasutatakse budistlikus elufilosoofias. Selle all õpetatakse, kuidas püsida pidevas olevikuhetkes, mäletada olulisi printsiipe, valida nii-öelda tähelepanuobjekt vastavalt olukorrale võimalikult teadlikult ning kuidas püsida vooseisundis.

Karma seaduste teadmine, mõistmine ja mäletamine on ka seetõttu oluline, et budismis, eriti kõrgemates õpetusliinides, kasutatakse väga palju narratiive ning kujutlustehnikaid. Seal esitatakse inimeste arhetüüpide kirjeldusi ja detailseid psüühika toimimise ja arendamise põhjus-tagajärgede kirjeldusi, mida saab kokkuvõtvalt nimetada budistlikuks kosmoloogiaks. Lood ja kujutlustehnikate kirjeldused on kohati müstilised ning need lähevad loogikaga tugevasse vastuollu. Karma seadusi tuleb enne nende õpetuste saamist tunda, et praktiseerija ei ajaks segadusse reaalsust ja meele- ning emotsionaalse seisundi muutmise otstarbeks mõeldud praktikat. Budistlikus tõlkekirjanduses on näha, et lääne-uurijad ei ole kohati suutnud eristada kujutlustehnikaid ning karma seaduste õpetusi. Kaastunde äratamiseks ja juhtimiseks mõeldud kujutlustehnikad on siiski ainult kujutlustehnikad, mitte reaalsuses toimiv põhjus-tagajärje seadus, näiteks kujutlus, et kõik olendid, sealhulgas mõni ebameeldiv isik, on olnud eelnevates eludes meie ema. Kujutlus, kus kannatusega võtame endale kõigi olendite veel küpsemata negatiivse karma, on müstiliste võimeteta, sest "karma seadus on vääramatu". See tähendab seda, et kujutlus muudab meie enda meeleseisundit ja edaspidisi reaktsioone, mitte ei muuda maagiliselt teiste isiklikku karmat ehk nende tegude ja olude (ehk tingimuste) mõju ja otseseid tagajärgi. Kasutusel on ka mõiste "karma puhastamine", mis viitab teadlikule tegevusele eesmärgiga muuta enda reaktsioone ja valikuid tulevikus nii, et minevikus tehtud vead ei hakkaks tulevikus tehtavaid valikuid liialt ebasoodsas suunas kallutama. Näiteks peale kahjustavat tegu tuleb siiralt andeks paluda ja teha mõni müstilise sisuga kujutlustehnika, mille eesmärgiks on identiteedi kujunemisesse vahelesekkumine. Lääne psühholoogias on väga põhjalikult uuritud "minakesksete" uskumuste ja käitumise seosed. Uskudes enda kohta, et ollaksegi selline inimene, kes teeb palju vigu, võib inimene piirata enda vabadust teha edasises elus häid otsuseid.

Budism seab keskseks eesmärgiks selle, et õpetuse ja praktika käigus suudab inimene iseenda "minale" suunatud fookusest lahti lasta ja teha selle asemel midagi maailmale kasulikku (ehk koguda pälvimusi). Kui isik teeb häid tegusid, siis peetakse seda mõnes kontekstis karmaks. Sõna "karma" võib seega tõlkida teoks. Karma "küpsemine" tähendab, et tehtud tegude tagajärjed on kätte jõudnud ning isik tajub selle situatsiooni mõjusid otseselt. Karma küpsemine on inimese jaoks mõneti ettenägematu (ehkki alati loodusseadustega kooskõlas), ent inimene saab suunata enda fookuse mõtlemisele, et kogu käesolev situatsioon on tervikuna tema enda loodud. Kui fookus läheb nii-öelda suuremale pildile, tugevneb isiklik vastutustunne ning väheneb mikromanageerimisse ja vihasse laskumine. Seetõttu on karma budistlikes õpetustes oluline ja keskne mõiste selle kohta, kuidas reaalsus toimib, kuidas end optimaalselt funktsioneerimas hoida ning kuidas enda enesetunde ja käekäigu eest reaalne isiklik vastutus võtta.

Tegu võib olla mõtteline, sõnaline või füüsiline. Inimese teod määravad tema surmaeelse teadvusseisundi ja ühtlasi selle, kas järgmine "elu" on eelmisega võrreldes halvem või parem. Karma on vääramatu - igavene õiglus. Virgumistee budismis algab oma olukorra hindamisest ja karma seaduse mõistmisest.

Katoliiklus

Katoliiklus (kreeka sõnast καθολικός (katholikós) 'üleüldine', 'universaalne') ehk katolitsism on kristluse levinuim usutunnistus, mis tunnustab paavsti oma vaimuliku peana; õigeusu ja protestantismi kõrval üks kolmest kristluse põhiharust. Katoliikluseks nimetatakse ka Rooma Katoliku Kiriku õpetust.

Katoliikluse aluseks on Piibel koos deuterokanooniliste raamatutega, püha pärimus ning kiriklik traditsioon; neid käsitab katoliiklus Jumala vahetu ilmutuse allikaina.

Katoliikliku õpetuse järgi moodustavad Kristuse lepitussurm inimkonna pattude eest ja pühakute heateod jumaliku armuvara, mida katoliku kirik jagab oma liikmetele seitsme sakramendi kui iseenesest mõjuvate (ex opere operato) õndsakstegevate vahendite kaudu. Armulaual toimub Lateraani kirikukogu otsuse (1215) järgi transsubstantsioon. Peale usu kirikudogmasse aitavad õndsaks saada ka inimese enese püüdlus ja head teod; inimene peab kasutama Jumala antud armu. Need, kes pole puhtad, et saada otse taevasse, lähevad pärast surma puhastustulle. Katoliikluse peamisi põhjendajaid on kirikuisad Augustinus ja Thomas Aquinost; viimase õpetus, tomism, ja sellest arenenud neotomism on katoliikluse tähtsaim filosoofiline alus. Põhiliste usudogmade õigsuse tõestamiseks kasutab katoliiklus apologeetikat.

Teistest kristlikest õpetustest eristavad katoliiklust eelkõige suure tähtsuse andmine pühale pärimusele ja pühakutele (eriti Maarja) ning reliikviate kultus; tsentraliseeritud ja hierarhiline kirik, kellele kuulub Piibli tõlgendamise ainuõigus, ning inimese enda aktiivse rolli tähtsustamine õndakssaamise nimel.

Katteseemnetaimed

Katteseemnetaimed (Magnoliophyta või Angiospermae) ehk õistaimed (Anthophyta) on suurim fotosünteesivate taimede hõimkond.

Luuletaja

Luuletaja ehk poeet (naissoost poetess) on inimene, kes loob luulet.

Maletaja

Maletaja ehk malemängija on inimene, kes mängib malet.

Mees

Mees on täiskasvanud meessoost inimene.

Modell

Andre kukker ehk mannekeen on inimene, kelle tööks on enda peal rõivaste, soengu, meigi või muude toodete esitlemine või kunstnikule (fotograafile) poseerimine.

Muslim

Muslim ehk moslem on inimene, kes tunnistab islami usku ja järgib islami rituaale.

Maailma elanikkonnast moodustavad muslimid märkmisväärse osa. Tänapäeval arvatakse maailmas elavat 1,1 miljardit muslimit ja see arv kasvab pidevalt.

Naine

Naine on naissoost täiskasvanud inimene. Alaealist naissoost inimest nimetatakse tüdrukuks. Tavaliselt peetakse naiseks inimest, kellele on sünnil välise vaatluse ning sugukromosoomide järgi määratuks sooks "naine". Lisaks leidub transsoolisi naisi (sünnil määratud meessooliseks, kuid see ei kattu indiviidi sooidentiteediga) ning intersoolisi naisi (variatsoonid sootunnustes, mis ei sobi tüüpilise naise keha definitsiooniga).

Peale bioloogilisele soo on inimestel ka sotsiaalne sugu ehk ühiskonnapoolne ootus, millised käitumisviisid on omased naistele või meestele.

Poliitik

Poliitik on inimene, kes on aktiivselt tegev poliitikas, kuuludes kas mõnda erakonda või poliitilisse rühmitusse või väljaspool neid sõltumatu poliitikuna. Poliitik tavaliselt omab oma maailmavaadet ja ideid ühiskonna ja riigi toimimise küsimustes ning osaleb valimistel, et oma vaateid realiseerida omavalitsuse, riigi või rahvusvahelisel tasandil (nt Euroopa Liit), osaledes seadusloomes, eelarvearutlustes ning valitsemises.

Pühak

Pühak on püha isik; legendaarne inimene või ajalooline isik, keda austatakse, kelle usklikkus ja vagadus avalduvad erilisel viisil ning kelle kaudu Jumal maailmas toimib. Õigeusu ja katoliku kirikus on pühakud (ka kaitsepühakud ehk patroonid) inimeste eestkostjaks Jumala ees.

Erinevates religioonides on pühakutel erinevaid tähendusi.

Soodsas seisundis

Soodsas seisundis (inglise least concern, lühendatult LC) on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) üks ohustatuse kategooriatest, mis määratakse elusolevale taksonile, mille ökoloogilist seisukorda on hinnatud ning mis ei kvalifitseeru ühegi muu kategooria alla. Teisisõnu pole soodsas seisundis liigid ei hävinud ega ohustatud. Nende hulka kuuluvad paljud tavalised liigid, näiteks kaljutuvi, meemesilane, harilik kadakas, koduhiir ja inimene.

Liiki ei saa tunnistada soodsas seisundis olevaks, kui tema arvukust ja seisundit ei ole hinnatud. Vaja on adekvaatset infot, et hinnata otseselt või kaudselt liigi väljasuremisriski selle leviku ja arvukuse põhjal.

Soodsas seisundis olevaks on kuulutatud 15 636 taksonit. Sellesse kategooriasse kuulub 14 033 loomaliiki ja 101 alamliiki, samuti 2 alampopulatsiooni ning 1500 taimetaksonit (1410 liiki, 55 alamliiki ja 35 varianti). Soodsas seisundis ei ole ühtki seent ega protisti, samas on IUCN hinnanud vaid nelja nendesse riikidesse kuuluva liigi seisukorda. Inimene tunnistati ametlikult soodsas seisundis olevaks 2008. aastal.

Soomuselised

Soomuselised (Squamata) on roomajate klassi alamklassi diapsiidid kuuluv suurim selts, millesse kuuluvad sisalikud ja maod. Nad moodustavad 95% roomajate liikidest. Siia kuuluvad ka kõik Eestis elavad roomajad.

Seltsi liikmed on levinud üle kogu maakera, välja arvatud igikeltsa ja püsilumega piirkonnad. Neid iseloomustab lõualuu kinnitumine kolju külge vaid lihaste abil. Hästi on seda näha madudel, kes suudavad oma suu eriti lahti ajada ja neelata nii endast kordi suuremaid saakloomi. Soomuseliste seltsi liikmeid eristab teistest nende nahk, mille peal on sarvainest soomused, sealhulgas sarvkilbised ehk sarvplaadid.

Soomuseliste seltsis on roomajate klassi kõige suurem kehasuuruse varieerumine. Lühim soomuseline on 16 mm pikkune kääbusgeko (Sphaerodactylus ariasae) ja pikim soomuseline on kuni 10 m pikkuseks kasvav võrkpüüton. Väljasurnud mosasauruse pikkus ulatus 14 meetrini.

Tõlkija

Tõlkija on inimene, kes teeb kirjalikku tõlget.

Vaakum

Vaakum ehk vaakuum (ladina vacuum 'tühi') on olek, kui mingis ruumis puudub aine (sealhulgas õhk ja muud gaasid).

Ligilähedane vaakum täidab kogu universumit, välja arvatud tähed, planeedid ja muud taevakehad ning nende atmosfäärid.

Et vaakumis puudub rõhk, siis ei mõju ka väga kiiresti liikuvatele kehadele mingi takistus.

Reaalselt pole aga absoluutset vaakumit võimalik saavutada, sest see ei ole kooskõlas relatiivsusteooria ega ka paljude teiste füüsikaseadustega. Isegi kõige hõredam tähtedevaheline ruum sisaldab ühe kuupsentimeetri kohta ühe vesiniku aatomi.

Kaitseta inimene või mõni muu elusolend suudab vaakumisse sattunult teadvusel püsida umbes 15...20 sekundit, eeldusel et ta on enne dekompressiooni sügavalt välja hinganud. Laialt levinud arvamus, et vaakumis inimkeha plahvatab, ei vasta tõele, sest nahk ja rakuseinad on piisavalt tugevad, et hoida ära koevedelike keemine ja sellega kaasnev paisumine. Uuringute ja loomkatsete abil on kindlaks tehtud, et isegi teadvuseta inimene suudab vaakumis olla ühe minuti ilma igasuguste kahjustusteta.

Astronaudid peavad avakosmoses viibides kandma survestatud ülikondi.

Vaakumit kasutatakse ka tööstuslikes protsessides ning näiteks hõõglampides ja kineskoopides.

Esimesena avastas vaakumi võimalikkuse Aasia filosoof Abū Naşr Muḩammad al-Fārābī (elas aastatel 872–950).

Kvantväljateoorias tähendab vaakum välja väikseimat energianivood.

Valgus

Valgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on vahemikus 380–700 nanomeetrit. Lainepikkusega 380 nm liikuvat kiirgust tajub inimsilm lilla värvina ja 700 nm lainepikkusega lõpeb punase värvusena tajutava valguse ala.

Erinevates allikates esinevad sageli lahknevused valguse defineerimisel. Näiteks võidakse nähtava valgusena vaadelda lainepikkuste vahemikku nii kitsalt kui 420–680 nm või nii laialt kui 380–800 nm. Mõnikord mõistetakse valgusena ka ultraviolettkiirgust ja infrapunakiirgust.

Valguskiirgus tekitab inimese silmas valgusaistingu. Erineva lainepikkusega valguskiirgust tajub inimene erineva värvusena. Inimene on võimeline eristama 2 nm suurust muutust valguskiirguse lainepikkuses. Seega on inimene teoreetiliselt võimeline eristama umbes 150 värvust. Samas on leitud, et ideaaltingimustes ja äärmuslikel juhtudel võib inimsilm eristada valgust lainepikkuste vahemikus isegi 310–1050 nm.

Valguskiirgust mõõdetakse näiteks valgusmõõdiku ehk fotomeetriga.

Ülekantud tähenduses mõistetakse valguse all ka teadmisi või tarkust.

Ühiskond

Ühiskond on inimeste kooselu vorm ja sellest tulenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum.

Lähtuvalt toidu tootmisest hakkasid inimesed moodustama ühiskondi u 10 000 aastat tagasi. See viis jõukuse ja pärimiseni. Rohkem jõukust tõi kaasa rohkem võimu ja tekkis ühiskondlike tegevuste astmestus.

Definitsioone

Ühiskond on inimtegevuse keskkonna mittelooduslik osa – kõik, mida ei saa põhjendada loodusseadustega

Inimkäitumise kognitiivne ja normatiivne raamistik.

Kindlaid reegleid järgiv ja omavahel seotud inimkooslus.

Ühiskond on ennast taastootev inimkooslus, mida iseloomustab kindel asukoht, ajaline püsivus ja jagatud eluviis.

Ühiskond on inimgrupp, kelle vastastikused suhted on organiseeritud ja struktureeritud kultuuri poolt ja kultuur on see, mida inimene teeb ja millel pole bioloogilist ega geneetilist alust.

Ühiskond tähistab inimorganisatsiooni süsteemi, institutsionaalset raamistikku, mille üheks elemendiks on riik

Hominini
Australopiteegid
Australopithecus
Paranthropus
Homo

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.